Küsimus oli arutusel kultuurikomisjoni initsiatiivil ja põhiettekandjaid oli kolm komisjoni poolt Lauri Vahtre, muinsuskaitse poolt Trivimi Velliste ning eksperdina akadeemik Mart Kalm. Vahtre peatus kultuuripärandi kujunemisel ja muinsuskaitsetegevusel ning tõi näiteid, kuidas üks kultuurimälestis on tekkinud teise kaotamise hinnaga. Me näeme, et muinsuskaitse on põhiliselt kokkulepe nii nagu on arusaam aja jooksul muutunud, mida kaitsta, mida mitte. Nii võib ta muutuda praegu ja tulevikus. Ja siin ei saa panna maha igavesi, ortodoksid, dogmasid. Need asjad kuluvad kaitsmisele, et need ei kuulu mitte. Kultuur on elav, elav organism, ta uuendab pidevalt oma kokkulepet, kuid oluline on see, see muutumine oleks sujuv ja järjepidev. Trivimi Velliste leidis, et kultuuripärand vajab suuremat kaitset ja raha selleks ei eraldata küllaldaselt, ka mitte muinsuskaitse objektide haldajatele. Mälestise hooldamine ja haldamine on natukene kallim kui tavalise kinnisvara hooldamine ja haldamine ja seda vahet kinni maksta. Selleks me peame midagi ette võtma ja senine kogemus on näidanud, et kui me oleme seda teemat arutanud ja Lähme otsustamise lävele kas me teeme selle erisuse, et me anname näiteks maamaksusoodustuse mälestuse valdajale, siis mõned poliitikud ütlevad, et ei, et parem teeme niimoodi, et anname neile otsetoetustele, maksab selle vahe kinni ja see filosoofia on tekiti, arusaadav, aga praktiline häda on selles, et iga kord, kui me lõpuks jõuame eelarve arutelude juurde ja kui saabub see aeg neid toetusi eraldada, siis seda raha ei leita. Ja igavene vaidlus käib selle üle, kas meie võimaluste juures ei ole muinsuskaitse all olevaid objekte liiga palju. Mart Kalm. Meil on jah, suhteliselt palju mälestisi kaitse all. Samas ma ei jaga väga seda seisukohta, et neid peaks olema vähem kaitse all. Ma arvan, et ei juhtu midagi, kui me suudame selle suhtumise. Et kui me ei suuda kõiki kaitse all olevaid mälestisi kaitsta ja osa nendest siiski hävib, siis see ei ole katastroof. Samas leidis ta, et riigivalitsemise ja muinsuskaitsetegevuse saaks mõnel juhul ka ühendada. Kas on mõtet riigiasutusi ilmtingimata kõige odavamates kastidesse põllu peale kolida kui riigiasutuse kuskil ajaloolises hoones hoidmisega on võimalik anda oma panus ka muinsuskaitsesse?