Tere õhtust. Kuulamine Eesti luulet Mikk Mikiveri valikkuse esituses. Kõlavad Karl Eduard Söödi, Hendrik Adamsoni, Mats Traadi, Jaan Kärneri, Gustav Suitsu ja Juhan Liivi sügis, nägemused. Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel. Tuul kahiseb puudel Advul ja lehed langeva teel. Ma kõnnin öösel õhtul veel üksinda metsateel. Sügisene päike tegi kaugeid ringe. Tuul puhus Villusalt, pingerändur oli eksiteel pillanud, hinge. Oli selle kevadesse kummalisse kaotanud. Eks seal hilisel ei olnud, hingetuul puhus ilusalt vinge. Ingel, kuid ustavat tarvis on sinna kuhu tuleb sügisteel minna. Seal, kus kaunil kingu rinnal kasvab Kasemetsake seal on minu hälli ase sealne kodu, kullane. Ei seal vaevata küll kaldu viljasaaki salvesse. Seal tundmata kellale. Süügis, kuidas ta sahiseb sajus, kuidas ta tuhiseb tuule sees. Hõiskab jahi lõppevat lugu, nagu suri vägimeest. Vaatan ja vaatan, kuidas langeb lumi nõmmele pehmeks katteks. Õhtuhämaras unistab kuusk. Ja ma tunnen kuiv päike. Kuulge, ma olen. Kuidas lõpmata rahusse kaon. Nagu ei oleks mul iha ja on nagu ei oleks mul vaeva ja valu. Linnamüüri taga asetseb maja sammaldanud vana uppuv põõsastikku. Seal äriilma uiskav Kriisk ei kaja suuda üksinduse hingerahu rikku. Linnamüüri taga asetseb oma aja välisilma suhetes ka lausa võõrdunud, kui ta kaetud hõbe helkel jääst ja lumest. Ise aga ebaendassepöördunud haaratud, kui olen jõululisest jumest välisilma suhetest lausa võõrdunud. Kevade esimesena mo aega randub. Ühes temaga käib hurmav võite, balang. Ööbik hõiskab sirelite kodust kandub põldudele lembesoe tuulevalang. Kevad esimesena mu aeda randub. Heldin suvi, päike, sinimandrimäel virvendab ja sujub sigivasse mulda. Lõpmatus sumiseb ma särgi väel anduna aiale ja kaon kiirte kulda. Vähemuses ja külmaudus surma karistuseks sellele, mis viljus, suvi, uljaid, õnne, kujutasi, kudus, õnnetu, kes sügis koormuses veel hiljus segis sammub äärmuses ja külmaudus. Marul linnapargis märatses ja lõõtsus nagu keti hirmuline hundikari. Sügisene kesktaevas uhkas õõtsus. Noorkuusirbi mattis mustav pilvevari maru linnapargis märatses lõõtsus kaks kuu, kuid siiski heitis järsus läigus varjupildi minu toa seina längu. Kuidas rotid korraldasid rongi käigus aia müüril sügise Sist pulmamängu korraks kuu, kuid valgust heitis järsuks läigus. Kuulsin välisseinal lööki kahte. Ainult kahte kondis sõrme märguandi. Kolmas ootama jäi kulgemise lahte. Kuni tuleb kord ja kaasa võtab, pandi. Ja siis kuulsin välisseinal lööki kahte. Millal tagasi ta tuleb? Millal tuleb? Tuleb talli lumes. Tuleb sügismarus. Tuleb suvi päiksekeeltes silmad suleb. Tuleb puhteaal kui mahlukase haru. Kiusaja kõrvaguisanud tükkigetudses Liasti Lovisanud, mida sest võta või jäta tuuled teel sinna-tänna tuisanud hälbe jätnud hätta. Tuled see ümber, kõik röövik paakidest. Sajab neist ette vait, sapihädas, seal müüakse, kes Haati kuubiseks merida ümber haakidest. Teataksid tuhanded saama saaki, sest kämblalaiust ei lapi, kus poleks küünt, poleks kihvakkiskujat. Võtaksid viletsalt vihaselt viskuda mida eales hävib. Metsistub maailm. Ja inimen, ahvistub omastus, leepra levib. Tapma ja võtma kõik. Varmalt Juvahvistub, hügimin ülimaks saateks. Pajatused seal saateks, kus ehk kuubistatav ka rabeleb. Kuidas ta seda tohib? On ära, et prohveti habemed kangetki, mehed, kõik kohi. Tuules väriseb küünlakõrgune, pihlakas. Väriseb peenrakõrgune. Kirve all variseb. Kirve all variseb. Lähedaamivad hommikut, variseb puu, poeg mullale. Olnud asjadest, mida lapsele rääkida Asjadest ajavoogudes. Kadunud asjadest. See sügis jälle tulnud nagu katk. Mjazme levitab medpõld ja raba onlari, Suve üürikene matk ning haige süda, rind ja jalalaba. Kui palavik on loodust vallutanud, puud, vilja tahetavad, kolda punast kõik haljendava maha kallutanud, kui miski vägivald ei teagi, kunas ja madalale langenud taevatelk pill rõhub surub otse lagipähe. Kui muinasjutuks muutunud päiksehelk ja õhku hingamiseks tundub. Päeva kõrval vihmas ahistab ning koltunud lehti langeb porri, teile. Ma nukrust taandamatu ahistab. Ees pole midagi. Kõik oli eile. Ah, kui nii palju nii palju ei 100-ks tuul selle udukord laiali ajaks. Ilmaga sumestub hääle. Taeva tähtegi oleks kui veel see söögi otsatu poleks. Kurb on kanarbik, nõmme, männimets-nõmme, männimets, Gazett, kollased, metsa nõlvakul kasvanud, üksinda eksinud õitsema. Kannike. Uhkes käskintsin külma uduaal õitses sügisrajal sinililleke redus vaikses siin nagu igatsus. Oruse algus, põllu pind, sügis suvepäikesest hiilgab määrinud päikse palendusest hiilgab, helgib seal nagu kutsuks mõrsja mind seal mäe peal. Sügise on metsa sees. Pilved kiirelt kihutavad oksad keevad tuuledes tuule mehin metsakohin, lehepuru sambla sees pilved tormis kihutavat mõte läheb nendega. Tuulehoog lõi vetesse, lehed langesid lainetesse. Lained olid tuhakarva taevas õletina, karvad. Tuhakarva sügise. See oli hea mu südamel. Seal olid tunded tuhakarva taevas ületina karva. Tinakarva sügistuuleõhk tõi jahutuse heinalained lahutuse. Tuhakarvalained laisalt liiguvad seisuketkes pilved umbselt. Tuulehoogudel tormipilvedel sõuab sügise üle väljade üle välja üle aedade lehed, rohud, puud, vihmast tilguvad pilvedesse, põgenes tormituule, ees läbi pilvede. Vihmapisarad rohus läigivad kalliskivina imeilusad Oliv raehoog oli vihmahoog, ära läksime, pilved tuldud teed. Seal, kus aianurk, äike muruma, kambri akna lehil kaetud, vaatab sambla seest kuivanud kulu seest valge lilleke vastu armsasti. Vaatab armsasti vastu päiksele veebis köitele nagu team, ant, karske sügise karske lilleke, kauge päikeselinna armastus, keda kasinalt Velda soojendanud pilve vahelt kord peatal silitanud nagu laksukestist mas põrandal, keda emake ära unustanud vaest lapsukest seistes särgi väel ootel ukse pääl käsi päikse ees. Siis kui vihma Wood üle käisivad või kui rahehood purustasid maad, tuuled, kõledad, vihmad, külmemad, siis ta pannud õelme puhtama. Kas sa tundsid ka teisi õdesid? Ilme tuhandeid aasal hulgani, kui nad kevadel ajavad paremal kirju kangena. Täitsivad kõik maa ema päikese esimene arm, keda põlevhuul kuumalt nuusutanud teda suve uinul hallitanud, künnilinnu hõisk üles äratanud võõrasemana võõrast lapsukest. Rajal saadeti vaevalt ehteski peiu tulekul vaevalt ehteski peiu tulekul. Puhas põueke, lihtsariid all. Miks enne sügist koltuvad lehed küpsmata, variseb pilli meil maha. Miks meil ju roiduvad nooretki, mäed, laulikud, õhkavad tähtede ta pudu ammune õhus, sinu ujub päevade paineni raskeks teeb samm. Vanadusämblikuvõrke, kui kulub soontest, imeb see lugeja rammuvanne on vanadus, Natrade voorus, roostena sööbse, Emmaruna murre, tule, Tuksata, nooruse noorusvaimustus, elada, vaprus, ka surra Tuksata noorus kui marru, kui äike piitsana sähvata vanade üle tule ja tõuse, kui kevade päike. Loomise rõõmuga sütitas üle. Elagu elu, mis põletab rinda, sulatab, seletab nooruse kulda. Elagu elu. Meil võitluseks hinda. Kevade külvideks, küttise mulda. Oma radu meil rändame roomates ja unustame nii tihti, et juhtivaid tähtivaid hoomates silm selgesti seada saab sihti. Me püüame pageda liivasse eest, Elume tuusa pilgu nool, tungin meid tõstasse, diivasse verd vajuvast vaevu veel tilgub. Kord külm tuleb tagasi tuliseks. Põrm elavaks muutub maine ja linnuks kerge suliseksto hangunud tardunud aine. Siis helide külides algaks seest vastu sinivõlvi ja sära. Jaa, Agugi seiskub üles, ööst paneb varjude ees page määra Haiimiline hõiritsev hommiku viicia, milline joodeldusi, juga kõik tumma ja tardunud läbistaks siis, kui vahedaim viskenuga. Kuldseid lehti puudelt langeb Sainal häälitsevad nukralt haned. Kõle tuul. Sinine on külmast karjalapse hull. Pole mingit rõõmu sügisesel teel. Ainult pihlakates punab kobar veel. Punab nagu lootus, et kõik uuesti ärkab siis kui tuleb kevad tagasi. Ootus kannab läbitaalne sind ja su rinnus püsib ärkvel elu. Sina oled kevade muretallab kevadise sa oled. Mina olen tumeda sügise poeg, sisemisi ise ma olen. Kuid mina ihkan kevade. Kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel. Kaugele nooruse rahale veel tagasi mõtleb mu meel. Kuulasime Karl Eduard Söödi, Hendrik Adamsoni, Mats Traadi, Jaan Kärneri, Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luulet. Mikk Mikiveri valikus ja esituses.