Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime natukene sellest, kuidas eriti kahekümnendatel aastatel selle kümnendi esimesel poolel segunesid omavahel vana aeg ja uus aeg. Ja loomulikult on see eriti iseloomulik peaajastule, kes tahab seda aega natukene meelde tuletada, vähemalt selle ajakirjandusliku peegeldus, siis võiks ju vaadata Ilfi ja Petrovi veel kord 12 tooli Sašenko jõutud, et see on just nimelt see aeg. Ja need teosed näitavad ju suurepäraselt, kuidas selles ajas kujus välja jällegi midagi kunagisest seitsmeteistkümnenda aasta eelsest perioodist. Ja kuidas see kõik Kunnas ja milliseid jaburaid vormese mõnikord ka võttis. Ja oli meil lõpetuseks eelmine kord lugu ühest meest, kes jahtis väikeseid linnukesi ja kuidas kohus otsustab, et see teguviis on õige või lubatud, sellepärast et tal õnnestus teha selgeks. Oponendid ei lähtu mitte mingisugustest muudest kaalutlustest kui religioosse tõsta. Ja neid näiteid on küll ja küll ning nagu tüüpiline tollele ajastule. Nüüd me oleme natukene heitnud pilku ka ajas siia-sinna nagu seda Me oleme vahetevahel teinud. Ja eriti revolutsiooni järgsetel esimestel aastatel, aga veel on see iseloomulik ka 20.-te algusele. Inimesed väga paljud leiavad, et kogu see vana kord ja selle prügikasti heitmine tähendab ka kõikide tolleaegsete seaduste ja arusaamade kõrvaleheitmist. Nii et kõik need reeglid, mis puudutasid ka näiteks jahipidamist, kuna seos eelmise korraga ju on väga veider jahipidamine ka ja täiesti normaalseks Peeti ju seda, et 20.-te esimesel poolel ka Moskva lähistel metsades, kus muuseas tol ajal oli veel päris palju metsloomi mindi igasuguseid vanu piiranguid ja kaitsereegleid eirates jahile, saan täiesti levinud, tavaline ja kui siia lisada poes saada pole midagi, nälg siis inimesi ei peatanud ju miski. Sama puudutab ka kalapüüki, nii et see pilt, mida tol ajal võis väga sageli näha et keegi on Tõngega kuskil linnatiigis, kusjuures, kus elavad mõned kalad ja seal õngitseb, oli küllaltki iseloomulik sellele ajale. Ja nagu ikka segastel aegadel ju tüüpiline häda ajaloos on seda ju korduvalt mainitud linnas ja väga palju sellest kirjutavad ka tolle ajalehed. Linna üheks suureks nuhtluseks puudutab peamiselt Moskvat, aga ka Peterburi, Leningradi on rotid, neid on hästi palju. Kirjeldatakse ei hakka nendel ju peatuma igasuguseid üleelamisi, mis on end elukatega seotud. Räägitakse sellest, et vaatamata vanale vene tavale inimestel on päris palju kasse Vene perekondades iidamast-aadamast on see komme levinud. Aga keegi nendest jagu ei saa, kassid kardavad neid rotte ja 31. aastal kuulutatakse välja suur ülelinnaline. Puudutab Moskvat Rotivastane võitluskampaania korras, asutakse nendega võitlema ütlema. Aga vahetevahel on ajalehtedes ka juttu väiksematest sugulastest hiirtest ja näiteks 25. aastal peaaegu kõik kohalikud, et seda kajastavad oli järsku keset talve. Just nimelt puudutas see linna Moskva linna millegipärast soojalaine kattis valdavalt linn aiatesse ümberkaudsed piirkonnad külma kätte. Ja selle tulemusel meeletu esmalt just nimelt seda sõna kasutada, kui kirjeldatakse seda, mis järgneb 25. aastal jaanuarikuus linna tungivad hiired. Suur probleem. Ja veel kirjutatakse, millest lehtedes, kui juba juba nende loomade juurde me jõudsime ka hunt sellest muidugi arusaadavalt ei näe keegi hunte Moskva linnatänavat. Aga väiksemate linnade variandis näiteks jätkas olla juhus, kus hundid ründavad inimesi suisa linnas. Nii et tüüpiline olukord 20.-te alguses korda pole nälg, probleemid nagu ikka rotid ja hundid koos sellega ilmuvad linna tänavatele. Ja ka huntide vastases võitluses. Kampaania peamiselt, mis siin on, on ajendiks võitlejatel jahimeestel, need on preemiad maha lastud huntide eest. Aga vahetevahel nagu seda ikka juhtub, see ei ole iseloomulik muidugi mitte nõukogudemaale ja mitte ainult tollele ajale juhtuse tänavatele sattus ka mõni eksootiline loom siis linnas, sellest räägid, siis oli suursündmus. Üks näide, 28.-st aastast 29.-st maist juhtus nii. Ühe dresseeria juurest pani plehku karu. Neid on ju päris palju, kes Venemaal käinud kuni viimaste aegadeni välja ei ole üldsegi välistatud, eriti palju seda muidugi Moskva ja Peterburi tänavatele, aga väiksemates linnades tänase päevani inimesi dresseeritud karudega. Minu viimane kogemus on Sankt Peterburist ka suuremast linnast, nii et väga sageli mõne suure turismiobjekti juures kui mu mälu mind ei peta, mina kohtasin Aurora esisel dresseerijat väikese karupojaga ja siis kõik inimesed, kes seal on, ise ma seda ei teinud, ei, ei ole see õige koht sellele karule aga lasevad ennast pildistada ja see on niisugune tüüpiline vene atraktsioon. Nii et see karu jooksis minema. Aga inimestega oli ta üldiselt harjunud, nii et neile ei pöörata vist erilist mitte mingisugust tähelepanu, aga mis ta tähelepanu olevat köitnud mida ta rõõmuga ära tundis, mõõdudes ühe poe vitriinis oli ta seal näinud küpsiseid ja komme. Panid poodi sisenema pilt, mis avanes inimestele, kes mööda seda tänavat, et hiljem liikusid olijad vitriini liistu karu ja isukalt küpsiseid ja komme juuda nendega oli harjunud, võtavad asjad. Ja sealt ta ka ilma igasuguvõsa vastupanuta kätte saadi, sellepärast et ju siis need maiustusid teda nii köitsidest, millegile, muule tal aega ja tähelepanu ei jagunud. Aga teine juhus, mis lõppes loomale hoopis kurvemalt kooli ja sellest räägiti ka ning kirjutas, ehitati ja see jõuab isegi kinoekraanidele, nii et taolised sündmused on väga olulised, tähtsad neid jäädvustatakse. See oli 29. järgmisel aastal. Ja nimelt toimus kahe linna Moskva ja Leningradi loomaaedade vaheline vahetuskaup. Moskva loomaaed saatis Leningradi tiigri ja vastupidi. Kaelkirjaku aga juhtus ikkagi nii, et valvur, tukastus nagu ikka, tiiger jooksis minema ja on suur suur Ablawa aetakse seda tiigrit taga ja üks jahimees teeb tallaga lõpu peale. Nii et kinos seda kõike kajastatakse, see on ringvaade meie mõistes Omaaegses mõistes saab ta ka autasu selle vapra teo eest. Kuid väga palju temaatika ju muutub, kui vaadata, millest kirjutavad lehed 20.-te keskpaigani ja pärast seda eriti alates 29.-st aastast lõpu poole 20.-te lõpust. See on väga suur murrang, nii et tegemist ei ole ju ainult isikukultusega, tegemist pole mitte ainult nende protsessidega, mis algasid 20.-te teisel poolel vaid ka kogu ajakirjandusse tonaalsus, informatsioon hoopis teine. Rääkisime sangaritas, rääkisime eeskujudest, nendest asjadest, kõik negatiivne hakkab pikapeale ära kaduma. Kui miinusmärk üldse kuskil on, siis on rahvavaenlaste ees imperialistide ees aga nõukogude maal mingeid negatiivseid sündmusi-nähtusi praktistena poole. Näiteks 20.-te esimese poole ajalehtedes võis küllaltki tihti leida ka juhuseid, kus kirjeldati enesetapp, puu, midagi, mis on seotud inimese lahkumisega probleemidega, siis neid probleeme enam Kobjektiivsed ei olnud. Kui mingi taolinaga nähtus aset leidis, siis tegemist sai olla ainult haige inimesega. Ühiskond ei saanud midagi taolist põhjustada. Veel üks oluline infokanal, mis juurde tuleb lisaks kuulujuttudele ja ajalehtedele ajakirjadele on loomulikult raadio. Sellele infokanalile peame me ju kummarduse tegema. Kuidas siis raadiost teisiti, nii et 80.-te aastate alguses, esimesel poolel, aga see kestab päris pikalt. On nõukogude inimeste käsutuses kaks raadiojaama. Üks neist on komminte, Verni nimeline ja teine Popovi nimeline. Raadiot kuulatakse päris palju, ta on nagu niisugune pidev elukomponent. Ja kuidas see kõik välja nägi, vähemalt korrusmajade puhul oli juba igasse korterisse paigutatud raadio nisugune vastuvõtja, ma ei oska tehniliselt seda täpselt kirjeldada, mis see oli või kuidas see välja nägi. Igatahes töötas ja oligi seadistatud selle ühe jaama peale kogu aeg, ta mängis. Nii et sisuliselt raadiosaates inimesi nende toimingute juures kõik need 24 tundi päevas, kuni ta oli sisse lülitatud või välja lülitatud. Igatahes ta toimis, seal üks nupp ainult oligi, see oligi nupp, mis tegi selle raadio vaiksemaks või kõvemaks. Ja reeglina paigutati ta kööki. Ja kui vaadata Ta, mis või milline oli raadioprogramm 20.-te esimesel poolel ja lõpupoole taan drastiliselt erinev. Muidugi ka 20.-te alguses oli muusika loomulikult ülekanded kontserditelt, see kõik läheb, olid loengud sise- ja välispoliitilistel teemadel. Aga väga palju 20.-te esimesel poolel midagi sellist ka loengute variandis, no enam vähem pealkirjadega nagu näiteks, mis poleks kümnendi lõpul enam tulnud kõne allagi nagu vestlused või loengu teemal inimese elu enne sündi ja pärast surma. Või millega lõpeb elu Maal või päris palju oli 20.-te esimesel poolel igasugused loenguid mis käsitlesid sedasama professor Ivanovi teemat, et kuidas ikka saaks inimese ja inimahvi omavahel kokku panna, mis sellest kõik võiks tulla, kas üldse On võimalik äratada ellu surnuid, nii et taolised saated, taolised vestlused, küllalt tüüpilised tähendab midagi intrigeerivat, midagi põnevat, midagi sensatsioonilist. Ning alates 20.-te keskpaigas see kõik lõpeb ja enam-vähem kindlalt raadiovariandis on ka see piirdaatum olemas, see on 25. aasta 25. aastal allutatakse raadiosaated juba konkreetselt poliitilisele kontrollile tsensuurile, kui enne, võib-olla ei pööratud sellele eriti tähelepanu. Ah lendab see sõna kuskilt sealt karbist välja, ühest kõrvast sisse, teisest jällegi välja, et ei olegi nii oluline. Aga saadakse aru, et jah, ilma kontrollita siin kuidagi edasi minna ei saa. Ja juba kõik need loengud, teemat kogus, temaatika, suunitlus, kõik see on järsult muutunud. Ja muidugi, 20.-te lõpus tuleb siia juurde kõik see, mis seostub juba otseselt Stalini isikukultusega. Veel üks valdkond, kui nii võib öelda, kas on valdkond, on, igatahes 20.-te alguses näppi ajal on seda ju aga palju, nimetame seda huumoriks satiiriks üks nali. Ja 20.-te lõpus on ka siin selles valdkonnas väga suured muudatused. Nali naljaks, aga peab juba väga kindlalt teadma ja ei ole nii, et sa teed nalja vastavalt sellele, mis sul seal pähe tuleb. Kõik see on ülevalt poolt koordineeritud juhitud. Kõik need satiirinooled peavad lendama kindlate sihtmärkide pihta, nii et ei ole siin paugutamist suvalises suunas enam üldsegi või see ei ole enam üldse mõeldav. Ja kui vaadata neid muutusi, nalja on enne revolutsiooni enne seitsmeteistkümnendat aastat, kunagi lehitsesin Tsaari-aegseid ajakirju ja aeg soid, siis seal on ju päris palju karikatuure, joonistusi ütleme nendest, kes tagalas muutuvad sõja ajal hoopis rikkamaks, des Mõivad tegevsõjaväelane näiteks mingisuguseid mingisuguseid sõduri jalanõusid, kus tallad kohe tulevad alt ära, nii et taolisi karikatuure pike pilt on ju küll. Kuid seitsmeteistkümnendal aastal see loomulikult kõik muutub ja kui vaadata esimesi satiirilise väljaandeid, siis vähemalt nii on kirjanduses ära toodud, et esimene neist ilmub juba detsembris 17 Moskvas. See on suhteliselt väikse formaadiline ajakiri. Pealkiri on Salawei õbi küllaltki lüüriline ei olekski nagu eriti satiiliga tegemist. Ja asutasid selle ajakirja bolševikud, kes olid koondunud ajalehe sotsiaaldemokraat, tõmberson, Moskva bolševike ajaleht, nii et nemad hakkavad seda ajakirja välja andma. Ja tavaliselt see ajakiri mainitakse pigem kui idee, et võiks midagi teha, sellepärast et eriti reaalselt midagi ju teha ei suudeta. Kuigi üritaks, võtaks kontakteeruda ka taoliste autoritega nagu kovskijadeemian, peatne, et nemad võiksid koostööd teha. Ja kava oli sellist nalja ajakirja anda välja vähemalt kord nädalas kuid juba esimese numbriga tekkisid probleemid, nii et ise ta juba ilmub nädal pärast väljakuulutatud päeva. Ja teist numbrit tuleb oodata tervelt kaks kuud ja see teine number jääbki viimaseks. Nii rohkem sealt ei tule, aga vähemalt seda ajakirja peetakse esimeseks näiteks nõukogude satiirist Petrogradis esimene veebruaris 18. Väga huvitava pealkirjaga ajakiri Krasnedjaavanud punane saak. Ta on suisa ei, rohkem ega vähem. Ei, ja ka ei ole eriti elujõuline, kuigi seda ajakirja ilmub võrreldes esimesega ikka tunduvalt rohkem 11 numbrit peaaegu aasta. Ja juba hakkab neid tulema järgi mõelda mitmeid, ei ole mõtet neil ka pikalt peatuda, mõned on tõesti üks kaks numbrit väga huvitavate nimedega. Võib-olla üks neist 18. aastal seda ajakirja otsustavad hakata välja andma vanad naljamehed, proffid vanast ajast. Ja kannab see ajakiri nimekirju, kiin, nii pead lendavad tol ajal ka otseses tähenduses ja mõned otsustavad siis ajakirja variandis reageerida sellele ja toovad ära aga põhjenduse, miks nad taolist ajakirja hakkavad välja andma, nii et nad tahavad nii satiiri abil võidelda Kont, revolutsionäär, kääride ja nõukogudevastaste elementidega, nii et taoline taoline praktika. Aga pigem oli see ajakiri orienteeritud haritumale seltskonnale ja inimestel muudki muret, kui tol ajal näidata ajakirju, lugeda nii, et täpselt samuti mõned kuud ilmub ja lõpetab oma ilmumise ja mõned taolised ajakirjad on ka provintsides. Nii et mingisugused katsed tol ajal toimuvad. Aga mis muutub ja mis hakkab mingit edu tagamaast juba 18. aastal ilmselt saavad väljaandjad aru, et eraldi taolistel ajakirjadel elulootust pole. Ja hakkavad ilmuma lisad ajalehtede juures. Ajalehed hakkavad ise andma välja satiililisi lisanumbreid ja esimene neist ongi 18. aastal niisugune Krasnaja Gazeta selle ajalehe juures tuleb lisaväljaandena või kõrvalväljaandena niukene satiiriline lisa. Selle nimi on Krasnaja gala kollane, punane kellatorn ja see on satiiriline lisa. Kuid arusaadavalt, kui vaadata neid aastaarve 18 19, kui need ajalehed, ajakirjad, ilmuma, hakkavad probleeme meeletult ja põhiprobleem, mis ta ikka ajalehtede ja ajakirjade puhul saab olla, ei ole paberit, nii et puht proosalisel takistused ei saa ju anda välja mingisugust ajakirja, kui pole paberit, muid probleeme lisaks ka kuhjaga. Aga see idee, et need ajakirjad võiksid olla ajalehtede juures, see kuidagi jääb domineerima. Ja plahvatuslikult muidugi neid tuleb, see loetelu on lõputu nepi ajal, kus põhimõtteliselt erainitsiatiiv on jälle nagu lubatud, väga huvitavate nimedega ajakirjad, mis seal kõik olid punane paaria ja punane vares ja ikka sõna punane ees ja jõehobu ja nii edasi, miks need on need nii naljakat ning loomulikult ja samas reas ka kõige tuntum neist? 1922. aastal hakkab ilmuma ajakiri, mis on võib-olla minu põlvkonna inimestele ka paljudele tuttav ja nimelt krokodill. Nii et see ajakiri krokodill mis ilmus ju kuni lõpuni ja vahetevahel ka tänasel päeval ma isegi ei teadnud, et sealt tänase päeva seisu, aga uue sajandi alguses on teda elustatud, siis ta on jälle välja surnud ja võib-olla praegu ilmub. Igatahes oli üks vähestest nõukogude ajakirjadest, mida ju peaaegu köik lehitsesin, vaatasid või lugesid või tellisid või kuidas sellega Polnud. Ja täpselt samuti alguses ilmub ta pühapäeva lisana härra pohhaga sepa juures, kuid samast aastast, mis oli 22.-st, hakkab ilmuma juba eraldi ajakirjana. Ja kes siis ikka, kui mitte suur naljamees, Demjan peatne Pole formuleerinud selle ajakirja niisuguse programmilise sihtmärgi või eesmärgi. See on tema luuletus, kirjutasin selle välja, pole eriti pikk, tüüpiline teemian, peadme ja kõlab ta järgmiselt. Krasnik, Acanjeuriga, punane krokodill, Smiris, Neudes on siis kõikidest julgetest köige julgem ja kelle vastu ta siis nüüd töötab? Krasnograd, protsiv Krakationov Charmisi peos, nii et igasugust mustade ja valgete krokodillide vastu hakkab nüüd see punane krokodill võitlema. Edasi jätkabtimian, peadmine Reschill, nii stopressho preemia, jäädžiski JePoskava niiva õppustit Krasnawacaca tiiva. Nii et me otsustasime, et käes on aeg nepiliku Niiluse puhastamiseks ja sellepärast me selle punase krokodilli ka sinna vette Lassime. Nisukene on system Jaan peatne variandis seletus, miks ta ajakirja vaja oli. Populaarsus kasvab kohe algusest alates ja 23. aastal on tiraaž 150000 eksemplari. Tolle aja kohta enneolematu, mitte ükski ajaleht võib-olla loomulikult Pravda, sellega konkureerib, aga ajakirjadest mitte ükski. Ja lisaks nagu populaarsete ajakirjade puhul sageli ja seda teame me ka oma näidete varal hakkab üsna pea ilmuma ka sari, mida kutsutakse krokodilli raamatukoguks ja selles ilmuvad siis igasugused satiirilised, paksemat käsitlused, teosed, raamatut ja taoline sari oli ka olemas. Kui lehitseda krokodille, siis on loomulikult ka selle ajakirja variandis näha, et 20.-te aastate teisest poolest kontroll järsult tugevneb. Ja siin on ka üks väga konkreetne daatum ja nimelt see on 27. aasta aprill siis krokodill ja mõned satiirilised väljaanded, mis seal veel olid ränga kriitikatule alla tehakse selgeks ja nende otsustega, nagu ikka poliitor tasandil määratakse missis Nõukogude satiirieesmärk. Võtame ta kokku ühe lausega, see peab olema relv töölisklassi kätes, nii et ei ole lihtsalt niisama tilulilu. Teeme nalja, maitse nali peab olema suunatud konkreetsete nõukogudevastaste, igasuguste muude vaenulike elementide vastu. Ning muidugi, kuna tegemist on üsna pea juba ainsa taolise väljaandega ja seda levitatakse massiliselt, tiraažid vähemalt kasvavad, nii et 30.-test aastatest, kas ta on see juba ainus ja vaatasin 32. aastal on tiraažiks juba 500000 eksemplari ja ka selle 27. aasta otsuse valguses, seal pannakse paika igasugused sihid, kuidas ajakiri peab tegelikult toimetama tema ja ta peab ka loomulikult piga peale algab industrialiseerimine kollektiviseerimine, siis peab ajakiri loomulikult kajastama ka neid sündmusi muidugi oma relvi kasutades, aga mitte kuidagi abstraktselt tegelikust elust kõrval seistes. Ja selle tulemusena näit näiteks 30. aastal sõlmitakse krokodilli ja magninda karski ehituse vahel šeflussidemed. No millega saab üks ajakiri olla suureks Scheffiks abiliseks ühele suurele ettevõttele sellega, et hakkab ja annab oma Teadmisi abi abistava käe selleks, et anda välja kohaliku naljalehte, nii et see oli Krakadjuna magnitke, nii et niisugune kakodil seal kohapeal pidi hammustama neid kohalikke musti ja valgeid. Ja taolised seinalehed satiirilise, et väga paljud, võib-olla minuealised kuulajad seda mäletavad nõukogude hilisemast ajast ettevõtetes olid ka oma satiirilise läheb ja taolist abi pidi krokodill andma konkreetsetele ettevõtetele, aitama neil siis Sartiirika võidelda igasuguste väärnähtuste vastu. Ja kui vaadata, kes siis väljapaistvatest Nõukogude tegelastest ühiskonnategelastest ükstaskõik, kuidas meid erikrokodilli juhendab ja suunab tega nagu õigetele rööbastele, siis selleks on seltsimees korki isiklikult tema olla soovitanud toime tusel, pöörata suuremat tähelepanu ka rahvusvahelistele küsimustele. Nii et ajakiri peab tegelema globaalsete probleemidega ja mis siis on selle eesmärk, miks just seda tööd tuleb teha? Sellepärast et nii ka nalja satiiri abil tuleb paremini välja see kontrast kahe maailma vahel sotsialistliku kapitalistliku vahel ja keskkonnale võtab siis tavanaerda kapitalistide üle kestis kuni lõpuni. Nii et kõik need karikatuurid, kus siis oli onu Sänn, nii teda kutsuti nisugune kitsehabemega tõhnuke Ameerika onu sümboliseeris Ameerika Ühendriike ja kõrval oli tal siis niisugune hästi viletsavõitu too ja ära ära katkutud sabaga lõvis Olisse Britannia. Nii et neid karikatuure nad tulevad meelde, kui praegu kuidagi natukene meenutada, siis igasugused tegelased sealt ju ju nagu kuskilt mineviku kolikambrist ilmuvad välja, kõik nad olid olemas. Aga algus ongi kuskil 20.-te lõpus pus ja hiilgeajad, mis puudutavad tiraaži vist kaheksakümnendatel, siis tippsaavutusena jõuab krokodilli tiraaž ulmelist arvudeni, see on viis miljonit 600000 eksemplari, tänasel päeval midagi sellist ette kujutada on, on peaaegu et võimatu. Veel kord 30.-te algusest on see ju ainus satiiriline väljaanne Nõukogude liidus ja kajastab ta loomulikult ka kõiki neid sise- ja välispoliitilisi sündmusi, nii et kui kritiseeritakse kuskil kongressi tribüünidel varem vaatsed kallakut, siis loomulikult on karikatuurid nende kohta. Kui lendavad nooled Tatski suunas, siis lendavad selles suunas ka tirilised nooled. Ja mis siin ka imestada, väljaandjaks krokodilli väljaandjaks on kirjastus Pravda, nii et sama kirjastus, mis annab ajalehte, annab krokodilli ja nii laike öelda. Seal, kus rauda, nuhtleb kõiki või kiidab, aga teeb seda krokodill pildiga natuke lihtsamas variandis, aga pildiga meenutada, kas krokodilli veergudel rohkem oleks öelda, piltidel on olnud ka tegelasi, loomulikult siis hilisemast ajast võib olla olen natukene lehitsenud ja otsinud ka neid karikatuure krokodilli veergudel ja ka ajalehtede veergudel, kus võib-olla kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel leiaks Eestit. Neid on üllatavalt tegelikult palju. Tavaliselt pildid järgmised või ütleme, see on tüüpiline niisugune ülesehitus, nagu tol ajal kombeks oli, on üks väga paha nisukene, olen daam ja selleks daamiks Poola ja nööri otsas on tal siis tavaliselt kas kaks või kolm nisukest mopsikut kutsikat ja üks neist on siis Eesti, nii et see on küllaltki tüüpiline aga hilisemast, sest ajast võib-olla ainus kord, kui ma ei eksi, kui jões hõljetonis on keedi hästi tegelastest leidnud, kriitilist kajastamist krokodilli sisse läks, oli Gustav A L kuuekümnendatel aastatel ja lugu oli järgmine. Loodan, et ma nüüd ei eksi. Igatahes peamine etteheide akadeemikule oli, et ta elab üle oma võimet ja omab suvilat siin ja seal, nii et taoline kirjutis ilmus krokodilli-is. Ja kuna juba jutt oli krokodilist ja 60.-test aastatest, siis jälle tuleb. Ja tuletan ka lugupeetud kuulajatele meelde, et väga sageli, kui me ju istusime kinosaalis ja ootasime filmi algus, siis näidati meile Ringvaade neid erinevaid. Kas Nõukogude Eestit, mida võis vaadata, sellepärast vähemalt seal olid kohalikud sündmused, kuigi see oli tapvalt igav. Või oli seal ka Ringvaade vahetevahel, mis puudutas rahvusvahelist elu, aga kõige lõbusam oli, kui juhtus ekraanidel näidati tilli soli satiiriline Ringvaade ja seda hakati linastama alates 62.-st aastast ja ka täpselt samuti 80.-te lõpuni. Ta vist ekraanidel oli, nii et see on see kuulus phi till, algas niisukese süütenööri põlemise susinaga ja siis käis üks suurt pauk ja ilmusid kõik need tegelased. Sageli kasutati ka ja ma vist ei eksi, et vahetevahel ka Tallinnfilmi nukufilmi tegijad valmistasid mingi süžee sellephi tilli jaoks, aga võin ka antud juhul eksida. Nii et satiir oli nõukogude võimu käes kindel Well ja sellepärast on ka arusaadav, et lihtsalt igasugune lollitamine ja lollitamine. Esimesel aprillil polnud nõukogude võimule ja nõukogude inimestele üldsegi kohane tegevus, kuigi seda tehti. Aga ega ta mingit niisukest ametlikku soosingut ei omanud ja vahetevahel suisa üleskutsed lõpetada. Igasugune taoline nõukogude inimesele mittesobiv tegevus. Ja kui vaadata, millal see komme üldse esimesel aprillil teha nalja Venemaale jõudis? Väidetavalt paljud autorid kirjutavad ja seostavad seda tavaPeeter esimesega. Temast väga paljud ju asjad, mis läänest olid tulnud või tulid, seostatakse just nimelt selle valitseja nimega. Ja antud juhul on ka üks konkreetne sündmus, tavaliselt neil on ikka midagi, midagi väga. Et kas see tegelikult nii oli või ei olnud, pole oluline. Aga ajalukku on ta taolisena läinud ja väidetavalt just nimelt esimesel aprillil mingi saksa teatritrupp kutsunud publiku teatrisse pakuti sensatsioonilist etendust ja nimelt näitlejad lubasid. Etenduse käigus ronib keegi neist tavalisse pudelisse ja muidugi niisugune huvitav eksperiment. Inimesed põnevil, siis aga avaneb eesriie ja väidetavalt laval ei mingeid näitlejaid, ei mingit pudelit, veel vähem pudelisse ronivad näitlejad, vaid suur silt plakat, esimene aprill. Väidetavalt peeteri vihastanud, naeris ja niisugune lugu olevat pannud aluse naljategemisele Venemaal just nimelt esimesel aprillil. Aga fakt on, et väga paljud vene kirjanike loomingus ka hiljem ka Puškini puhul võib leida vihjeid, et seda päeva just nimelt nalja tegemiseks ka kasutati. Aga veel kord alates 30.-test aastatest ei olnud kuidagi aktsepteeritud ja ka hilisemal ajal viiekümnendatel no näiteks esimesel aprillil ei olnud ju mingit põhjust nalja teha. Esimesel aprillil toimus Stalini ajal 50.-te alguses suur toiduainet hindade langus. Mis nali see siis on? Aga kuidas sellele vahel reageeriti? Kirjutasin endale välja ühe näite. See on teisest aprillist, nii et naljajärgsest päevast 35. aastal ja nimelt ajaleht Vetcherna Moskva avaldas autori sulest järgmise artikli kus oli kirjas, et igasugused väike kodanlased üldse labased inimesed, ajudeta inimesed, see loetelu on päris pikk. Ja loetelu on selline, kuhu keegi meist kuuluda. Loomulikult ei taha neid, nende kohta öeldakse, nemad tähistasid eilsel Päeval, sega esimesel aprillil oma püha, selge kelle pühase on ja autor jätkab aina rumalamaks ja rumalamaks tava komme muutub. Nii et midagi siin head ei ole, son mõtet, traditsioon. Ja kas siis on vaja asetada ykskord aastas inimesi niisukestesse rumalatest olukordades, aga Püant pole muidugi mitte selles, et inimesed, kuid ta jätkab. Nüüd ta topsis näitena nagu ikka Venemaal, kes siis on see keskmine tädi Maali, see on keegi seltsimees Ivanov. Ja nüüd siis ta kirjeldab situatsiooni eelmisest päevast, järgmine, et seltsimees Ivanovi just teatatakse, et helistati ja missis talle öeldakse. Milline sõnum, et teie laps tõmbas selle peale kannu keeva veega, jookske ruttu koju. Muidugi, seltsimees Ivanov jookseb koju ja nüüd, kui ta naaseb tagasi hingeldades, kuidas paanikas olid sinna jooksnud, siis kes teda vastu võtavad, töökaaslased köik kõva häälega naeravad, sest nad on teinud väga toreda ja, ja nalja. Ja nüüd autor jätkab, et vaat, eilsel päeval taolised naiivsed petetud Ivanovi jooksevad igal pool mõõdab siis sõda, lõputud Nõukogude maad. Ja nüüd siis on kogu artikli põhisõnum, et mõelge, inimesed ometi kui palju üleliigseid minuteid ja tunde üle terve maavabrikutes tehastes asutustes läks eilsel päeval kaotsi tänu sellele labasele traditsioonile. Kas ei oleks aeg lõpetada? No ei tea, kui tõsiselt seda üleskutset tänasel päeval tasub võtta. Aga üldiselt üldiselt ka tolle aja ajalehtedes ju mitte mingisuguseid tekste, mis viitaksid esimese aprilli naljadele. Võib-olla tänase päeva pilguga vaadates võib ju kõik paista, kas läbi pisarate naljakas, suur osa sellest, millest lehed kirjutasid, aga mingisugust nalja tegemist muidugi olla ei saanud. Ja kui mõelda nüüd ajajärgule lõpetuseks 20.-te lõpus, siis arusaadavalt ainus inimene, kes siis nalja võis teha tegelikult teiste arvel, oli ju seltsimees Stalin isiklikult ja näid lugusi dema, nalja tegemisest, nalja tegemisest, erineva tonaalsusega. Ja nali on muidugi väga omapärane, nimetame seda siis mitmekordsetes jutumärkides mustaks huumoriks, aga, ja sellest on ka mõned uurijad kirjutanud. Kui nüüd üldse rääkida mingist huumorimeeles, siis Nõukogude valitsejatel oli ainult Stalinil ja tõesti neid lugusid lõputult. Täna ei ole aega ja vaatame siin ja seal niikuinii nad meil on olnud, aga neid on tohutult palju. Kui vaadata järgnevaid juhte, siis kas nad nüüd nii nalja tegid? On ju muidugi väga naljakas vaadata Nikita Sergejevitš Hruštšovi New Yorgis ÜRO seltskonna ees oma kingaga vastu pulti tagumas, aga pigem ju ka inimesed naersid mitte niivõrd Kružovi naljade kui tema üle. Ja muidugi loendamatu hulk anekdoote, mida räägiti Brežnevi ajas ja ka hilisemate peasekretärile ajal. No vaevalt, et nemad, need suured ise naljamehed olid. Aga nende olemine on vähemalt nalja sünnitanud ja nalja tekitanud. Nii et selle teadmisega võiks ka täna lõpetada, et juba järgmine kord siit edasi minna.