Tere algab saade, laste lood, mina olen kadridiisel. Leelo tungal kutsus märtsikuus kõiki lapsi ja noori osalema selle maalugude ja luulevõistlusel. Ainult siin sünnivad lood. Valisime saabunud kirjade hulgast välja kuus lugu ning neid täna kuuledki. Loevad ingel Marlen Mikk ja Anett Demjanov. Vanaema esimene raamat. Lilli Johanna rätsa. Kui minu vanaema Aino viie aastane oli, kinkis isa talle imeilusa muinasjuturaamatu. Kui ema isa läksid õue loomi talitama, hakkas Ainal igav ja ta otsustas oma rõõmu jagada tädipoeg Antsuga, kes elas samas majas kõrvaltoas. Kuid uks kahe toa vahel oli lukus ja nii ei saanud Antsuga koos muinasjuturaamatut vaadata. Siis tuli vanaemale hea mõte, kuidas kantseda ilusaid raamatut näeks. Ta rebis raamatulehtedeks ja saatis need ukse vahelt tantsule. Kui ema isa tagasi tuppa tulid, leidsid nad katkise raamatu ja siis sai minu vanaema pahandada. See lugu minu vanaemaga juhtus 1937. aastal Võrumaal. Minu kassid Liilukes, mina, Lelli, mul on olnud kuus kassi, nad olid väga armsad ja lahedad. Minu kasside nimede liit, Donna Lotte kipi, Mihkel Ats jaga effild. Kõige esimene kass oli mul donna talivalged värvi ja otsa ees oli must triip. Aga kahjuks ta jäi auto alla ja jõudis vaevalt kuuri juurde kivini vedada. Mu isa leidis ta hommikul. Me matsime ta enda kodu juurde, Bella kuudi taha. Mihkel oli mu teine, kas ta oli tunne poeg ka tema oli meil natuke aega ja siis ta kadus. Me ei leidnud teda kunagi, tegime ta kohta laulu. Järgmisena saime Lotta, tal ei tunne, tütar oli donna ja mihkliga sarnane, sest Mihkel oli ta vend. Lotagadus samuti ära. Neljas kassile kiti talitriibuline ja naljakas. Temaga oli meil väga lõbus. Viies kassi nimega Ats, kui me ta koju tõime, mängist autose jooksis seal ringi. Kahjuks jäid auto alla, ta ei saanud surma, aga tuli panna magama. Me matsime ka tema Bella kuudi teha. Mulle nii kurb, et tuli pisar silma. Kaifi saime naabri käest. Kui ta koju tõime, jooksis ta kotis edasi-tagasi. Ta ei teadnud, kuhu minna. Ning ta jooksis mu Est peitu. Diivani peal oli tal lemmik lambakarv. Ta jäi õnnetult auto alla, kui me teda köögiaknast nägin maantee peal lebamas, pillasin rätiku maha ja jooksin voodisse. Ma ei suutnud teda kunagi unustada. Me matsime ta Bella koodi teha. Need kuus kassi olid mulle väga head sõbrad ja nendega oli tore. Nüüd ei olegi meil kassi, kuna kardame, et ta jääb jälle auto alla sest elame suure maantee ääres. Aga hirmsasti tahaks veel kassi, kellega koos mängida. Loss Priit Sauer ükskord üsna vanal ajal mõisa proual oli vaja suurt ja uhket elumaja, tahtis ta tuppa, mahuks palju lapsi, häid ja pahujääd kestaks, kodurahu polnud sellist. Lossisaarel tuli ehitaja Kaarel, kaasas labidas ja haamer. Laoti kivimüürid paika, ehitajad ei saanud laita. Kerkis loss ja mitu aita. Nüüd kaks ja poolsada aastat pargipuude vahelt vaatab suuremõisa lossi, arvab proua Margareta poolest. Olgu uhkes mõisahoones palju lapsi ja koole. Kuidas tekkis tina Puujärv sander lõik? Meil tagaküla külas kurgsoo raba ääres asub kina puujärv. Külaelanikud ei tea, miks järvel selline nimi on. Mina mõtlesin välja oma loo. 500 aastat tagasi kasvas rabas tinast puu, millel polnud lehti. Aastavahetusel käisid kõik oksi korjamas, et enne valada. Kordega nägi seda imepuud üks võõramaa kaupmees. Ta üritas puud välja kaevata, kuid ei jõudnud. Aasta pärast tulite sõpradega tagasi. Võõrad kaevasid puu välja ja viisid minema. Külarahvas tuli jälle õnnelineks oksi murdma ja ehmus koledasti. Nad kurvastasid, nutsin nii palju, et auk sai vett täis. Nii tekkiski tina puujärv. Minu tupsu Reelika Tõnisson. Minu kõige kallim mänguasi on roosa jänes, tupsu. Tupsu norantsid kõrvad, üks silm, erkroosa nina, aga saba tal ei ole. Tupsu saime oma emalt, tema mängis tupsuga, kui ta ise veel väike oli. Ema sai jänes omakorda vanaemalt. Ta vanem oiga ostis tupsusesse, torkas poes ilmuma, värvi poolest. Dub sul on ainult üks silm ja nelja aastaselt tahtsin talle prillid osta. Seda sellepärast, et ta saaks minuga lasteaias õppida. Ta kaotas oma silma, kui me saime endale koera roisi esimesel päeval, kui ta meie juurde tuli, siis ma lihtsalt ära. Ta tahtis tupsu silma, sest jänes oli kogu aeg koos minuga. Praegu on tupsu puuduva silma asemel kaks auku. Tupsul pole saba, sest asendus mulle väiksena lutti. Ma lutsisin ta saba, kuni mul kasvasid hambad. Ja lõpuks saba otsast hammustasin. Jänese saba koha õmbles mu ema kinni, et vati seest välja ei tuleks. Ühel päeval kuma onu juurde läksin, võtsin jäiku sinna kaasa. Molu Ants tahtis tuksu minult ära võtta, sest ta arvas, et ma olen kaisulooma jaoks liiga suur. Seda ma ei lubanud ja panin ennast rõdule lukku. Väljas oli aga nii külm, et pidin kohe tuppa tagasi minema. Pärast seda ütles onu, et kui ma selliseid tempe teel, olen ma ikka veel väike. Nii jäigi tupsu mulle alles. Tupsuga ei ole ma kaua aega mänginud, aga ma olen talle rääkinud kõik oma mured. Pärast rääkimist on mul alati kergem olla, sest tihti tunnen, et ta räägib mulle vastu. Sellepärast arvan, et ta tunneb mind kõigist paremini. Ka mu ema rääkis tupsuga palju juttu. Sellepärast tahan, et jänes oskaks rääkida. Ma saaksin teada, palju emast saladusi. Kui tupsu oli meie ema oma, oli ta nimi lupsik. Vahel kutsun teda tupsikuks, sest see on sarnane mõlema nimega. Selline ongi minu kõige armsam kaisuloom. Ma elan paneelmajas. Elina tärjetav hoidik. Ma olen hiline, ma elan Tallinnas õismäel. Mul on ema, isa ja noorem vend. Me elame üheksakordses paneelmajas, kuuendal korrusel. Oma aadressi ma ei kirjuta, sest me kardame vargaid. Me elame hästi. Minu isa valgevenelane ja ta töötab Saksamaal. Minu ema on Moldova soomlanna ja ta on kodune. Minu vend õpib teises klassis. Ta on kaheksaaastane. Me õpime vennaga vene koolis ja kodus me räägime ka vene keeles. Koolis õpime eesti, vene ja inglise keelt. Eile juhtus koolis selline lugu. Loodusõpetuse tunnis oli meil kontrolltöö. Selles oli palju küsimusi rändlindude ja metsloomade kohta. Meil on külmad talved ja sellepärast paljud linnud nagu kuldnokad, künnivaresed, pääsukesed, lõokesed, ööbikud ja teised lendavad sügisel lõunasse. Selles kontrolltöös olid niisugused küsimused. Mida teevad luiged, kui meil on talv? Miks põdrad elavad metsas järgmisel päeval, õpetaja andis meile meie tööd kätte ja luges ette kõige naljakamad vastased. Yks poiss juuri ei taha, et me selle poisi nime nimetan. Kirjutas, et talvel luiged lõbutsevad, lõunas jäid põdrad elavad metsas sellepärast, et nad ei taha inimesi segada. Köik hakkasid naerma. Luikidel on huvitav elu, suvel lõbutsevad Eestis aga talvel lõunas, aga põdrad on väga tagasihoidlikud. Mul on sõber juuri õhtul ema, isa ja minu vend vaatasid suures toas telerit. Aga juuri tuli mulle külla ja me läksime minu tuppa. Me hakkasime mängima gloobusega. See gloobus oli plastmassist, suur ja ümmargune. Juuri võttis gloobuse ja hakkas sellega igasuguseid trikke tegema, nagu kloun viskas õhku, keerutas näpu otsas, kõndis gloobus pea peal ja äkki Erki gloobus kukkus maha ja purunes kildudeks. Uksele ilmus ehmunud ema, tõstis üles kõige suurema killu ja sellel oli Eesti kell on hea, et me elame Eestis, naeratas ema. Kuulsid jutte selle maalugude ja luulevõistluselt, ainult siin sünnivad melood. Lugesid ingel, Marlen Mick ja Anett Demjanov. Saate salvestas Maristomba. Toimetas Kadri diisel.