Tere ja mina olen Liehin kirjutanud, olen liis Seppellija tõlkinud ka selle viimase nimega. Et kõigepealt ma ütleksin, mis ta minu meelest on. Kinnismõte on üks selline üsna suur, üsna mahukas mõte, mis kogu aeg pähe tuleb. Aga mis erineb unistusest selle poolest, et unistus võib tunduda lausa kättesaamatuna, aga kinnismõte on niisugune. Suunab sinu mõtted sinnapoole mingisuguse sihi poole, mis võiks nagu olla kättesaadav, aga ei ole ka, mis ei ole vähemalt võib-olla täies mahus kättesaadav või mille saavutamiseks me ei tea abinõusid. Kui need abinõud meil teada on, siis me hakkame asja teostama ja ta ei olegi enam kinnism. Kas see tähendab umbes seda, et lind lendab kogu aeg seal ninast mööda ja ja kätte ei saa, ja mis see tähendab, et pole täies mahus kättesaadav linn kas on kättesaadav või ei ole? Ideede maailmasse siiski nii lihtne ei ole, sest et sest, et noh, näiteks mingisugused ideed, nägu, nägu, loominguline eneseteostus, eks ole, kus sa tead, kusted, piirid sellel on või, või, või isereguleeriv ühiskond, eks ole, ta tundub mõnel hetkel, et justkui nagu peaaegu on. Eesti puhul ma seda ei räägi, aga aga päriselt ikka ei ole kuskilt kuskilt ikka midagi tõmbleb või midagi on haiglaselt viltu mingist otsast, eks ole, need, need on ideede tasapinnal on linnud ei ole sellised, kes kes oleks kättesaadavad kõigi oma sulgedega ja ja, ja kui sa isegi, kui sa päris linnu kätte saad, kas see, kelle, kui sa möödalendava linnu kätte saad, kas see päris õige lind ikka on? Ma ei tea, kas siis nii-öelda, et et saad saba otsast kinni ja tõmbad ja vähemalt vähemalt sule saad rätta. Sulg on ka ilus asi. Ilusas ja ega see ei tähenda, et sa oleksid oma oma kinnismõtte kuidagi teostanud sellega. Kui Andresega arutasime, et mis meie pere kinnismõte siis võiks olla siis parajasti selleks, eilseks õhtuks olin mina kaks päeva toimetanud. Rapla maakonna kultuuritalituse poolt välja antavat käsikirjalist Uku Masingu kirjandusvõistluse võidutööde kogumikku ühtlustanutada keeleliselt ja lugenud neid referaate ja esseesid, mis noored inimesed üle terve Eestimaa kaks aastat tagasi Uku Masingu 95.-ks juubeliaastaks kirjutasid. Ja seal on tähtsaks tähtsal kohal see mõte, mida me esimest korda kuulsime kuuekümnendatel aastatel. Et Uku Masingu meelest oli elamise sügavam eesmärk ja hariduse sügavam mõte elusamus mis tähendab ka päev järjest natuke rohkem elusam olemine kiusamaks muutumine, elusamaks muutumine, elusamaks muutumine. Mina olen pärit talupoja perest, kus olid küll mõned raamatud ja ja usuraamatud Jaak kalendriraamatud ja põllupidamise karjakasvatamise raamatud. Aga niisugust raamatut, kust uurida järele, mis asi võiks olla Elamises sügavam mõte või eesmärk seal küll ei olnud, minule mõjus see täiesti ilmutuslikult. Aga Andres on pärit teistsugusest perest ja tema on juba juba mitmenda põlve haritlane. Hilja õhtus õhtul ma rääkisin Andresele, et küsime selle märksõna ümber. Ja minu puhul oleks, oleks õige ja see on mind sügavalt köitnud kõik need kõik need aastakümned, mis ülikooli astumisest möödas on. Sammus või aina ilusamaks muutumine või või. Leidmine, kuidas elada nii, et eneseteostus on võimalik? No ütleme, selline termin, elu sammusson võib-olla alles pikapeale meile pähe tulnud, küllap ülikoolist me teadsime seda not autonit lihtsalt enese teostus, Sokratese termin. Ja noh, eks taoline termin on siin-seal ka ida filosoofias tuleb, et need inimesed, kes mõtlevad ennast teostada ja peavad seda ülimaks eesmärgiks, aga aga noh, keegi meist kinnismõte on ta selle poolest, et et keegi meist ei tea ju täpselt, kus on meie piirid. Südame ähmaselt kujutame ette piiridele püüelda, see on jälle üks Uku Masingu luuletuskogu. Kuna ma seda täpselt ei tea, sest ta jääb ikkagi niisuguseks natukene ähmaseks kinnismõtteks, aga samas on ta ka väga, väga meelitav. Aga teisest küljest on talle niivõrd abstraktne, et võib öelda, et vot see on mingi elufilosoofia, kas ongi kinnisemad, et ka kas sinna võib skeptik asja pöörata? Mulle tuleb meelde, et maailm on ikka üks küll. Või nagu nagu üks nõukogude aja lõppu ütlemine käibed, kratsi, redist kust tahes, ikka läheb valgeks. Mulle tuleb meelde, et, Hea tuttav Tiiu Kuurme, kui ta käis Indias sai papa esinemist ja loenguid kuulamas. Tuli tagasi, tekkis Rapla rahvale, et sai Baba olevat ütelnud, et maja vundament on meie. Eneseusaldusmaja seinad on meie enesetunnetus. Ja maja katus on meie eneseteostus. Klas hästi meeldib. Jah muidugi nüüd elu sammus või, või eneseteostus olguses Ukummasinglikus, Sokrates tööstuslikus või sai Babalikus mõttes, need on omavahel väga lähedale käte vahel mingit tüli pole. Siis see on selline kinnismõte või siis ka elufilosoofia kinnismõttele lähedane elufilosoofia, mis ei ole mitte, eks ole, minu mingisugune väga isiklik kinnismõte, et, et umbes taoliste asjade peale on väga paljud inimesed mõelnud nii, et see on, see on võib-olla paljude haritlaste kinnismõte üle kogu maailma. Aga siis peale peale niisuguste üleüldiste kinnismõtete noh, üks üleüldisi kinnismõtteid, mis paljude lätlaste peas käib, on ju ka isereguleeriv ühiskond, ühiskond, mida Pole vaja, ütleme täitevvõimu või seadusandliku võimuvahenditega väga tugevasti reguleerida, mis reguleerib ennast ise. Et teatud huvigrupid oskavad oma huvisid väga täpselt taastada ja väljendada, need huvigrupid lepivad omavahel milleski kokku ja noh, ütleme seadusandlikul võimul või täidesaatva võimul Nad lihtsalt üle, see kokkulepe vormida juriidiliselt pädevaks seaduseks või, või, või üheselt või hästi sõnastatud määruseks, eks ole. See oleks niisugune ühiskonnamudel aga kuidas saavutada seda teatud suure rühma inimeste kinnismõtet ja mida see kõik endast sisaldab, sisaldab endas nii palju, et kõiki on võimatu üles loetel, kui kõike oleks võimalik üles loetalla, sest ta ei olekski enam õige kinnismõte ja noh, ütleme siis siis liberaalid leiavad või meil Reformierakond, et ütleme, vaba turumajandus, sellest piisab. Kas piisab, eks ole, et ühiskondlik kokkulepe ja iga rühma huvid täpne teadmine, tunnetamine on ka vajalik, aga sinnamaani on meie ühiskonnal veel veel veel pikk tee. Aga noh, siis isiklike isiklikumatest kinnismõtetest noh, mina kirjutan mingisugust sellist luulet, mis on kuskil groteskini absurdi piirimail, mingisugune sürr. Noh, minu kinnismõte on võib-olla kuskil 1958.-st või 59.-st aastast peale see, et kuigi see on väga imelik ja, ja see on olnud kogu aeg nagu vastuvoolu ujumine nõukogude ühiskonnas, eriti aga puhuti ka teistsugustes ühiskondades oleks vastuvoolu ujumine, aga, aga et see on ikkagi nagu minu pärisosa ja selle eest ma väljendada oma hingemaastikujaama sisemisi rütme. Et ma pean lihtsalt seda, seda rida edasi ajama. Õnneks mu üks mu kinnismõte olnud ja on võib-olla ka jätkuvalt kuigi noh, nüüd ma ehk tean natuke liiga palju selle asja kohta ei tunnetanud seda asja liiga täpselt, et seda enam väga tüüpiliseks kinnismõtteks nimetada. Minule meeldib, et sama jutu lõpupoole tulid inimese juurde ja inimese sisse ja, ja omaenda sisse jälle tagasi. Et liiga ruttu läks meie jutt ühiskonna peale. Ma arvan, ma arvan tõesti, et meie ühiskond on väärt seda, mis, mis me igaüks eraldi oleme. Ja ma tahaks olla. Olla omaenda keskne ja inimesekeskne praegu. Ütelda, et elusamusega on väga palju pistmist lastel. Kõik meie kolm last on kolme aastasena ema seelikusabast äkki kinni hakanud ja, ja otsa vaadanud ja küsinud. Otsekui oleks nad kokku leppinud, aga kõik see oli eri aegadel ja midagi nad ei leppinud. Ema, misjaoks me kõik siin olemas oleme? Mäletan, kuidas mul on alati võpatas südamest läbi käinud ja kuidas ma olen kükitanud iga oma lapse juurde maha ja ütelnud talle silma sisse vaadates, et teadmaist Koit tea seda ja on ainult üks asi, mida ma päris kindlalt tean. See on see praegu on see aeg, kus me, kus me saame koos olla ja ja teineteist ja 11 armastada ja ma tean, et see aeg ei kesta igavesti ja praegu on see aeg. Ja see, see laste küsimus Kusjuures ma olen märganud, et nad, Me ei küsi seda oma elus kaks korda siis ükskord kuskil kolme aasta piirimaal ongi see ainus kord, kui nad küsivad. See on, mis, mis on hoidnud mingid antennid, väga tundlikud ja lahti. Elu mõtte kõrgema ja ja ja samas sügavama tähenduse üle. Nii, nii. Nii tähtis on, et selle meenutamine paneb, paneb mind praegugi. Erutusest värisema ja tuletab meelde, et et on tõepoolest võimalik olla olla rohkem elus kui me, kui me iga päev tavaliselt oleme. Ja, ja elus lastega koos ja, ja laste jaoks ja lastelaste. Pärast ja ma pean ütlema, et, Et see, et mul lapsed on kindlasti tähtsam kui see, et ma kunagi noorpõlves luuletanud olen ja praegugi pühapäeviti veel luuletan. Aga see, mis Andres rääkisid, et et luuletamine hoiab elus, see on küll väga ilus külg luuletamises. Ja mina ei ole nii sürrealistlik luuletaja ja olen sinuga võrreldes koguni väga-väga vanamoodne. Ja viimasele ja eriti meeldib mulle Rigi, mida jälle ja ja lihtsatki rütmi pidada täpselt värsimõõt välja tuleb ja ja ütelda oma lihtsaid mõtteid traditsiooniliselt. Ja, ja ikkagi püüelda piiridele ja püüelda selle poole, et elul on ka veel. Muu mõte ja tähtsam mõte kui argipäeva mõte. Ja see soojendab ja liigutab mind sama palju kui laste. Lasta elu mõtte küsimusele vastamine. Nojah, kinnismõtted võib olla igasuguseid ja küllap neid on ühiskonnas ka väga haiglassi kinnis, kinnismõtteid, mis on omased mingisugustele äärmussektidele ja fundame tallistlikele liikumistele või või kasvõi see, et, et saksa rass on see kõige parem rass ja juudirass, on see kõige halvem rass ja ja kui, kui paljuse selles oli nüüd kinnismõtete, kui palju selles oli mingisugust ühiskonna üldist haiglust, eks ole, seda on raske öelda, aga nüüd öelda, et, et kinnismõtted oleks tingimata Ta head, seda ka ei saa öelda, küllap sundmõte, mis on päris haiglane ja, ja psühhiaatriline termin seal kinnismõte üks niisugune eri eriliik halvemaid ja inetumad, kardetavamaid, eri liike. Aga samas jälle inimesed, kellel ei ole mingisugust laiemat kinnismõteteks ole mingisugusest avaramat tahtmist või tungi, mis ei ole võib-olla isegi väga täpselt sõnastatav. Kui inimeste niisugust asja ei ole, siis on nad ka nagu teod, kes kellel oma koda seljas liiguvad aeglaselt mööda limane tati rida taga ja ja, ja, ja selline karm koda on neil peal, millest üks värske õhk ega päikesekiir läbi ei tungi. Nii et. Inimene ilma ideedeta või isegi ilma kinnisideed võtta jätab tihtilugu niisugusse. Kui jutt oli sellest, et mõni kinnismõte võib olla haige Ühiskonna suurune kinnismõttes siis mul tuli pähe pähe, et, Ka inimese kinnismõte on haige, kui ta läheb teist inimest muutma. Et mingist olukorrast välja tulla. Ainus tee on iseennast muuta. Aga samas Meesa jälle õpetajate vaimsete isade osa ka alahinnata, eks ole, kui palju me siin pöördusime nüüd Uku Masingu poole või minul oleks tihtilugu põhjust pöörduda Artur Alliksaare või Ilmar Laapani poole. Jaa, et noh, eks igalühel on jälle kusagil sugulashinged ja ja, ja kui, kui juba esimesest silmapilgust tundub, et vaat, see õpetus või see mõte või ei, see sobib mulle, seal see on minu enda hingemaastikuga üks siis siis ei maksa seda häbeneda, et sul on mõni vaimne õpetaja või. Täiesti nõus, aga mulle tuleb meelde sinu pisike luuletus. Kus sa räägid, kuidas kaanid sul sul kandade külge kinnituvad, kuidas ta lahti lahti nopid ja minema viskad. Ja ütled, et pluralismi tahab kinnitada Su kandadele, aga et sa tahad eelkõige kuuluda iseendale? See on üks sinu luuletust, mis mulle hästi meeldib. See on, ütleme niiviisi, et et on, on tõesti selliseid noh, kes tulevad oma kinnismõtetega kohe-kohe sinu hingega selle oma mingisuguse juhtmõtte külge. Niisugused hingevõtjad hingehimust ajada, aga, aga jah, on teisi, kelle ideed sinu omadega noh, kohe kuidagi loomulikult kokku sobivad ja seal on see asi. Ja pluralismi keskeltläbi on hea asi, aga, aga, aga noh, igaüks peab vaatama, et et see ka üleliia sogaseks sodiseks või, või üleliia palju ülbaliseks lähe kätte, siis ei saa sellestki ära Sotega. Ja, ja kaovad sinu enda väärtuslikkuvadki kinnismõtted, selle, selle rikkaliku pudi-padi sodisesse ära. Mulle tuleb meelde veel üks Eesti vaimuõpetaja, kelle meenutamise juurde võiks, võiks minna ja sedapidi edasi ja see on Gunnar Aarma. Mulle tuleb meelde Andres, kuidas ta. Aastat 30 tagasi hakkas Eestimaal rääkima, et mõtle õigesti. Hinga õigesti. Õigesti söö õigesti. Kohvi. Et su instrument oleks, oleks korras, millega elus olla. Ja mul on meeles, et mina olin siis pisikeste lastega ametis ja ja olin väga konservatiivne ja viitsinud perele tehas taimetoitu ja Andres, sina hakkasid, seal oli rohkem aega ka muideks tol ajal sina hakkasid. Tegema ja ka harjutusi iga päev tund ja kaks. Aeg-ajalt. Nälgisid kuni 10 päeva ja võtsid kaalus mõne kuuga 20 kilo alla. Ja minu minu meelest üsna varsti sadelesid vaimsusest. Olid olid Andres, räägi sellest ise, missugune see oli? No eks noh, ma ei saanud ennast kah eriti tähtsustada, minu tegemised on ka niiviisi olnud, vahetevahel pühendun mingisugusele asjale mõned aastad ja siis jälle suund natuke Te ei saa-le ja jään vahetaval laisemaks ja ja mingit eriti eriti vägeva tahtejõuga isikut ma endast ei kujuta, aga, aga kindlastelise teatud enese puhastamiseks hea ja ja, ja, ja kindlasti olid mitmed noh, ütleme hea. Kena hingamise taustal ka võib-olla mitmed mõtted said puhtama või, või, või kindlama kuju. Küllap need on seotud. Ja, ja mõtted, mis sinna juurde käivad Kui lapsed natuke suuremaks said, siis mina tegin seda kõike järele ja mäletan ka, et et oli küll väga hea tunne, puhas ja selge. Tore oli aeg-ajalt paastuda palju juues. Tervis läks paremaks, kaal läks paremaks, vererõhk läks paremaks ja ei saa ainult oma mõttega niimoodi küünitada järjest vaimsemaksja vaimsemaks ja järjest järjest kõrgemaks ja sügavamaks, et peab hoolitsema, et et keha kui instrument oleks korras ja see toob minule meelde selle, et kui lapsed läksid. Ma juba suureks saanud lapsed, viimased läksid kodunt välja, siis nad ütlesid kooris, et ema ja isa, tehke nüüd midagi. See, mis te meie pärast pole teinud, ärge kurvastage, et nüüd me viimased ka lähevad Tartusse ära õppima. Ja üks asi, mida mina siis sain mahti teha. Oli jätkata oma õpinguid kestalt teraapia kursustel ja minna edasi sinna gruppi, kus õpid, takse kestalt terapeut, yks. Ja olen, olen praegu nende õpingute lõpusirgel ja ka seal õpetatakse, et meie mõtted elavad peas ja aju ei tunne midagi, tema ainult kompuuterdab. Aga kõik meie tunded elavad kehas. Isa otsigem tundeid kehast kas külmana, soojana, värinana, paluna või millena tahes tunded elavad kehas ja see on põhjuseks, miks, miks meie keha peab olema korras instrument, et nagu nagu muusikainstrument korras. Ja et see on ka Gunnar Aarma, et kui me valame autosse õli siis meie vala sinna igasugust õli ega vana õli. Jaa. Ja sellepärast on nii tähtis, mida me sööme, et me meie, meie instrument oleks oleks korras. Mul on soe tunne meenutada Gunnar haarmat. Siinkohal. On jah, tore ju nentida, et kinnismõte ei ole sugugi üks liiga kinnine ja liiga umbne asi, kuigi ta, ta on kinnismõte sellepärast, et et tema hoiab meist kinni ja meie hoiame temast kinni, aga aga õige kinnismõte on niisugune, mis aitab meil õigele seal lendu tõusta. Ja ja kui me õigel ajal ka maandume, siis tihtilugu see kinnismõte ei ole juba enam kinnismõte, vaid on üks täiesti teostatav mõte, mille me ellu viime. Ega me nii kangesti üksi oma kinnismõtetega ei olegi siis hea küll, meil on õpetajad, rääkisime siin Uku Masingust ja Gunnar armast. Ja minul tuleb meelde, tulevad meelde oma. Talu poeglikud vanavanemad, talupoegade lapsed, minu ema ja isa kes, kes on selle möödunud sajandi eestluse Sooviga, et et rügame ja rühmame tööd teha, et meie lapsed saaksid haridust. See liigutab mind hetkel väga. Ja minu, minu ema ja isa Kes ise olid mõned klassid koolis käinud? Rügasid viiekümnendatel kuuekümnendatel, et kõik neli last saaksid, saaksid haridusse ja saaksid kõrgema hariduse. Ja kust, kust nad selle võtsid, seda tahta? Hea külme, teame ja oleme lugenud ja teame Tammsaare tegelaskujudest, kuidas, kuidas oli? Kuidas see oli harimatu talupoegadest suur südamesoov juba möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul. Ja et see suur soov vanemates kestab veel veel kestis veel viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, kui. Kui, kui mina ja minu õed olime minu isal ja emal see, see on nii suur asi, kust ja kuidas tuli olemas, ta oli õigel ajal. Jaa. Ja minu isa ja emad olid mõnikord Tartusse külla vaatama, et mida nende lapsed seal ülikooli peal teevadki. Ja, ja lapsed siis vedasid neid ringi ja näitasid, et kus näitasime, et kus, kus ja kuidas ülikool on. Ja mõni päev tagasi käisin minagi Tartus oma kursuse kokkutulekul. Ja enne kui ma läksin kokku lepitud, lisaks kokkulepitud kohta läksin mina ülikooli peahoonest läbi. Et taas jälle korra nuusutada. Peahoone lõhnab? Ma olen seda päris iga kord teinud, kui ma Tartus olen häbenegi sellest rääkida ja ja seekord oli alles ikka vana ülikooli peahoone lõhn, ainult poonimis, vaha lõhna oli natuke liiga palju, aga muidu oli vana ja õige. Sedasi ma tahan Siis meenutada oma oma talu poetlike vanemaid, kellel oli suur tung oma lastele haridust anda veel mõnikümmend aastat tagasi. Ja ma loodan, et, et et vanem eesti vanematel jätkub seda tongi veel. Ma ei tea, kui kauaks ajaks. Kes on kinnismõte või on see üks niisugune teest väga igapäevane ja siiski Eesti oludes mitte kergesti teostatav, aga ikkagi teostamata. See on minu jaoks tähtis mõte, mul pole tulnud kunagi parem meelde välja ütelda mitte kuskil ainult tänu sellele, et me rääkisime niimoodi kinnismõttest ja, ja elusamusest ja Masingust ja ja millest veel kõik selle lõpuks mul tuli see mõte välja. Ja ega, ega siis võib-olla kinnismõte ja, ja igasugused muud mõtted ega nende vahel nii väga kindlat piiri ei ole, nii et nad võivad teineteiseks sujuvalt üle minna või, või, või väga raske on siin tõesti seda joont tõmmata. Siitpeale on lihtsalt mõte ja siit on juba kinnismõte. Aga kas me võiks äkki öelda, et ime küll, aga meil on olnud seesama oma laste suhtes sama mõte ja soov anda neile haridust ja anda neile haridust iga hinna eest. Ja, ja ja äkki, kui me oleme vanaemad ja vanaisad ja äkki meil on ikka veel see soov ja, ja kuna see on nii pikk pikk soov ja kuna siis äkki äkki see on juba nii tähtis, et võiks olla kinnismõte. Siis küll, aga ta on, selles mõttes on ta ikkagi noh, on teada üsna selgelt viisid ja vahendid, kuidas saab muutused teostatavaks. Aga minu meelest kinnismõte on niisugune, mille puhul ei ole väga täpselt teada neid vahendeid ja viise, kuidas saab seda teostuda, kus sa, kus sa kaua aega pead, mõtleme jõudu koguma kas või kümneid aastaid. Et need vahendid ja abinõud endale endale selgeks või tajutavalt teha. Aga noh, mis puutub sellesse lastele haridusse andmises, kas tähtis haridus või on või on siin meie nii-öelda salasoov, mis on võib-olla natukene juba laiem kui ainult hariduse andmine? Ta on nii lai ja nii mitmekesine, et seda saab peaaegu kinnismõtteks lugeda taastoota, haritlasi, haritlased, haritus, perekondade papad-mammad. Kas nad ise seda alati selle peale mõtlevad, aga ka nende üks põhimõtteid on ikkagi taastota haritlasi, nad ihkavad. Et ühiskond oleks säärane, kus on ka võimalik. Aitäh Andres, sinna ma tahtsin tegelikult jõuda hakkama. Kuidagi. Kuidagi ei, ei jõudnud. Nii et et mitte niivõrd haridus kõvalt vaimuvalgus on tähtis laps või noor inimene, lappen käivituda, kui ta käivitub, siis ta läheb ise mäest üles. Õpetajad ei pea ühte autot kogu aeg mäkke lükkama, et nad peavad teadma kusse, süüde seisab Gusson süütevõti, aga tihtilugu selle süütevõtme leidmine. Lapse puhul võib-olla, aga noh, see on rohkem haridusküsimusega nukas võib-olla olla kinnismõte, et, et iga lapse puhul seda leida teostamata on ta selle selles mõttes, et iga lapse puhul ma seda nagunii ei leia. Aga sinnapoole tuleb püüda, need kinnismõtted on tihtilugu on niisugused asjad et mida võib-olla eales saavutata täiel määral selles mõttes oma tunnistusele lähedased, aga mille poole tasub püüda noh ütleme väärtimat, kinnismõtted või väärtuslikumad kinnismõtted, niisugused. Oma Rapla kodus mõtisklesin kõigile kuuldavalt liia Andres Ehin. Nädala pärast on stuudios kunstiteadlane Krista Kodres.