Tere, ilusat suvist hilisõhtut. Minu nimi on Tiit Kändler. Ma olen oma elus tegelenud õige mitmete asjadega. Olen olnud füüsik, uurinud seda kuidasmoodi. Molekulid omavahel suhtlevad. Olen olnud rahva lõbustaja uurides, kuidas inimesed pinkidel omavahel suhtlevad. Praegu olen Eesti Päevalehe teadustoimetaja. Uurin seda, kuidas vahendada looduse toimimist inimestele. Sellest johtuvalt on ka. Mul eks ideefiks, mis asi on üldse idee, fix? Idee fix, see on maakeeli öeldud kinnismõte mõte, milles oled kinni, on kaks võimalust, kas sa oled kinni selles nagu kännu taga, et ei saagi oma mõtetega edasi? ÕISis on kinni selles mõttes, et ta aitab sind. Ta on ühes kohas nii nagu kinnistähendavat kunagi, kui kui inimesed veel nii targad ei olnud, kui meie siis nimetasid neid tavalisi tähti kinnistähtedeks, sest nad võrdlesid neid planeetidega, mis ka sätendavad taevas, aga mis öö jooksul liiguvad üsna märgatavalt kombel. Aga kinnistäht on kinnisel taevas ja sa võita võta oma sihiks kõmpida selle tähe suunas, kuni saad näiteks metsast välja. Aga enne, kui ma ütlen oma idee Fixi tuleb mulle pähe üks Juhan Liivi luuletus üks tema kuulsamaid luuletusi. Eile nägin ma Eestimaad. Kolm rida sealt on sellised, et eile nägin ma Eestimaad, nägin hurtsikuid, saunasid pagaaži ja paunesid. Se Juhan kirjutas selle 1904. aastal. Ta kirjutas selle eile, nagu ta oleks kirjutanud eile. Kui te võtaksite vaevaks ja loeksite Terrasele luuletuse läbi, siis te näete, see on kirjutatud eile. Üks teine Juhan, kah. Geenius Juhan Viiding kirjutas, ma ei mäletanud täpselt, millal, aga no ütleme, et see oli 1974. Umbes nii, pluss-miinus kaks aastat. Sellised read. Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel, ütlevad tuuled. Vidin kirjutas selle siis 30 aastat tagasi, aga ta kirjutas selle eile. Kui te loete seda luuletust edasi, siis saad aru, et ta kirjutas selle eile. See tähendab seda, et aeg aeg on noh, selline kummaline asi, ta nagu plastiliinist don, plastiline ta, kordan ta. Kordan ta pisem, kordan ta jäigem, kordan ta pehmem. Ja sama asi on ruumiga. Ruum kord paisub, kord aheneb meie jaoks. Ja siit johtuvalt ongi mul juba hulk aega peas selline idee fix, et Eesti Eesti on seest suurem kui väljast. Eesti on seest suurem kui väljast. See on hull lugu küll sest ma kujutan ette, et neile, kes on lugenud šveiki, tuleb kohe meelde see, kuidas šveik kirjeldas ühte ühte meest kellel oli üks mõte, et maakera sees on teine maakera, mis on suurem kui see väline. Ja selle mõttega ta siis elas läbi, kuni tuli see esimene ilmasõda ja ma ei mäleta, kas ta ütles midagi, seetõttu solvavad ka keisrikoja kohta pokri sattus. Aga mingisugused hädad tal igatahes selle idee Fixiga tekkisid. Need hädad tekkisid tal võib-olla sellepärast, et ta ei saanud õiget informatsiooni. Noh, te kõik teate, me elame informatsiooniajastul. Informatsioon, mis asi, see informatsioon on minu meelest informatsiooni, eks ilusaid. Kas nüüd just definitsioon, aga üks näiteid, mis asi on, informatsioon on sealtsamast šveikist. Kui šveik eksis ära. Rindel käisid kohtutud, tahad lahinguid, meestel lasti soolikaid välja, pead lendasid tšekid, siis ära oma väeosa otsides läbistada pude jovitšanna baasisel kümneid, kui mitte sadu kilomeetreid ja sattus siis ühte raudteejaama. Ma ei mäleta, mis raudteejaama nimi oli, aga otsis, et noh, kus see, kus tema väeosa on ja siis teda juhatati ühte ukse taha, seal ukse peal oli kirjas informatsioon. Sheik koputab, mitte mingit vastust ei ole, ta läheb sisse. Tühi tuba. Üks laud, ainult tühi laud laua peal ei ole mitte midagi. Laua taga istub üks ohvitser, leitnant, šveik. Teatan alandlikult, niisugune asi juhtus, et olen oma väeosa ära kaotanud, otsin seda nüüd taga. Selle peale, leitnant tõuseb püsti. Näitab käega ukse suunas. Noh, et ja vabandust, ma unustasin ära. Palun andke mulle informatsioon. Niisiis, nagu ma ütlesin, leitnant hüppab laua tagant püsti, röövatab. Kaduge siit kus kurat. No ühesõnaga, see ongi informatsioon. Teine paralleel selle kohta, et asi võib olla seest suurem, kui väljast tuleb Ilfi ja Petrovi kuldvasikast, kus ostab Bender otsis üle terve Venemaa seda salamiljonär Coreycotet, et too talle siniste servadega taldrikul tooks. Selle miljoni miljonit on vaja siniste servadega taldrikul. Need mõlemad asjad. Mõlemad vänged kujud mahuvad ülihästi praegu Eesti nüüdses tänapäeva, järelikult Eesti on suurem kui me seda eales arvame. Kui me nüüd vaatame loodust, noh, kõige kõige lihtsam ja kõige otsesem on see, et sõidame mööda Tallinn-Tartu maanteed. Ütleme, peame kusagil paunküla juures kinni natuke enne paunküla veehoidlat, mida, võib-olla lähme paremale, seal on paunküla mäed, satume hoopis teise, millesse piisab vaid viis minutit kõmpida. Sa võid kompida. Soo servalt jõuda jala poole tunniga liival uitele, sealt edasi männikusse, siis kuusikusse, siis tulevad mingisugused allikasood ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga Eesti maastik on nõnda vahelduvat, pakub isegi jalgsi kõmpiale midagi kõige õigem. Minu meelest on jalgratas, et sa liigud, sa. See maastik vaheldub, sa, sa näed, kuidasmoodi on seest suurem. Ma toon ühe. Näite ühest oma jalgrattaretkest. Sõitsin lõuna poolt Peipsi mööda Peipsi kallast ja jõudsin lõpuks kui kaardi pealt vaadata, siis üles paremale, Vasknarva välja, Vasknarva on maailma lõpp. Vasknarva on maailma lõpp, kes, kes, kes sinna korra on vändanud või matkanud, see teab, tähendab, sa jõuad Vasknarva, seal on üks jõgi, Narva jõgi voolab. Teed ei lähe enam kusagile edasi, ei lähe põhja poole. Lõunast rääkimata. Jõe ääres seisab üks piirivalvur ja sa küsid piirivalvuri käest, et, et kuulge, et mis siis juhtub, kui ma vaikus, inimesi ei ole, peaaegu ei ela, selle inimese piirivalve seisab, vaatab ülejõelt, kostavad mingid karmoška helidele mingi paadike sõidab, kus on vene lipp peale küsida, et mis siis saab, kui ma nüüd hüppan ikka. Mis juhtub? Kiita võrgutada, ta ei tea, ma ei tea, mis juhtuseks vaatama. Ühesõnaga, see on maailmalõpp. Ja sa hakkad sealt ära väntama. Ma andsin sealt ära üles, sinna läbi läbi Alutaguse metsade, Kuremäe poole ja metsad kestavad, kestavad, jalgratturi jaoks on ikka päris palju. Tekib selline kõhe tunne, tähendab, mingeid autosid ei sõida väga noh, suurepärane asfalttee, metsad, metsad, metsad, metsad. Ja äkki võtad minu taha? Ja noh, kui kiiresti jalgrattur ikka väntab alguses 10 kilomeetrit pead nagu natuke kiiremini. Auto auto ei möödu, ta sõidab sõdaga, sõidab, sõidab, sõidab, siis vaatad, vilksamisi selja, tahavad kolm Moskvitš, kolm meest istuvad Moskvitšid, mingid kastid on meil taga. Siis mõtled. Nonii, mille ma nüüd peaksin lohutama, et kondid terveks jääksid, siis ta sõidab hulk aega. Ja tõmbab mu kõrvale. Kolksatades läheb, läheb lahti küll akene mees küsib. Kuule, kus siin kukeseeni on? Usin kukeseeni on? Inimesed tahtsid minna kukeseeni korjama ja noh, siis muidugi ütled neile kiiresti. Sõitke, sõitke nüüd tagasi, viis kilomeetrite, keerake vasakule metsa. Miks ma selle näite tõin, on see, et Eesti on rikas ka inimeste poolest. Meil on üllatavalt Üllatavalt palju inimesi ei teagi. Te olete ju märganud seda, et ükskõik millisesse poodi ei lähe poodi ja meil on väga palju, ikka on seal mõni müüa. Ehkki me oleme väike rahvas, aga meile igasse poodi jätkub mõni müüa. Mõni tõsi küll, ei müü, aga aga ta ikkagi seisab seal. Võtame näiteks, noh, mida, mida kõike korraldada, on laulupeod, tantsupeod on igasugused. Maakondade, valdade kokkutulekud. Pallimängud orkestrit sõidavad ringi, marsivad ringi, edasi-tagasi, igal pool on rahvamassi, jälgib see ei saa olla, noh, ma ei, ma ei usu mitte eales seda, seda juttu, et, et, et Eestis elab miljon inimest, no see lihtsalt ei oleks see loogiliselt võimalik. Et, et on ikka seest suurem küll, kui väljast paistab. Jätsime oma jutuga need. Loodusest läbi inimeste üritustel ja meie viimaste aegade suurim suurim tegu on siis nüüd see jalgpallistaadion, no nüüd on, nüüd on meil jalgpallistaadion. Koos ehitati. Võib-olla te mäletate, see, see raudteekolmnurk, mis seal, mis seal oli, see oli niivõrd pisike, see oli tavaliselt nimetatud, sõitsid raudteega mööda, siis olid seal sellised suvel siukseid roosad tekikesed, mõni mõni siis peesitas sellel roosal tekikesel tõenäoliselt ühiselamust võetud siukene paika tekikene. Ja see oli, see oli niivõrd üksik koht, et ma mäletan seda, et veel kaks aastat tagasi jalutasin ühe sõbraga sealt sellest väiksest unest läbi ja meil oli mõlemal oli oli pudeli õlut, oli käes ja absoluutselt inimtühi koht, sihukene võsa. Ja äkki maa alt justkui justkui maalt. Meespolitseinik ütleb, teate, et mis te siin teete, te joote õlut avalikus kohas. Tuligi maalt, tuli maalt ja te peate nüüd trahvi maksma. Noh, kuidas see asi lõppes, seda ma ei räägi, aga nüüd on seal nüüd seal staadion, nüüd võid seal juua, sest see ei ole enam avalik koht, nüüd juuakse seal õlut. Mitte ükski rahvas ei oleks selle peale tulnud, et nii väikesesse kohta on võimalik panna staadion, aga näete, Eesti pani järelikult isegi see pisikene maa lapikene tähendab iga maa lapikene Eestis on, on ikkagi seest suurem kui väljast paistab. Sama asi on need meie ütleme sellest ideesiksist johtuvalt, mina nagu ei muretse selle üle, et kas siis nüüd eesti pääseb sinna Euroopa liitu enne või, või NATOsse pärast või, või vastupidi. Pigem on asi selles, et et vaadake, kui üks, üks selline nähtus nagu Eesti on seest suurem kui väljast, siis palju hullem on see, kui, kui teda õõnestada seest kui väljast, ühesõnaga, tähendab välise välise suhteliselt me oleme ju kuidagiviisi nagu ikka hakkama saanud, aga vot see seest seest närimine on. Natukene hullem, aga see närimine toimub mis igas sees ja see ei ole mitte selle pärast, et me oleme eestlased või me oleme. Ma ei tea, kes postsotsialistid või kuidasmoodi, mille meile seda püütakse selgeks teha, asjad on tegelikult lihtsamad, kui nad on. Kui ma kuskil paar kuud tagasi tegin intervjuud, talis Bachmann iga, kes on psühholoogia. Sel aastal võitis ka Eesti teaduspreemia, tema uurib inimese taju, seda kuidasmoodi. Nägemistaju tähendab kuidasmoodi. Pilt, mis teil ette tuleb, siis lõppude lõpuks olusse jõuab ja kuidas te teadvustada teile näidatakse, ütleme seal mingisugune lõvipilte ja, ja kuidasmoodi siis teadmine teieni jõuab, et sinist lõvi no selleks on omaette kavalad nipid kuidasmoodi seda, seda teha. Ja tema on sellel seda meelt, et inimene oma oma tajus on esimestel mikrohetkedel läbib nagu selle maailma evolutsiooni. Ühesõnaga mingi hetk, mingi hetk, me tajume maailma nagu konnad näiteks noh, siis juba nagu nagu ütleme, mingi siil, eks ole, ja siis võib-olla nagu pärdik ja siis nagu inimene siis, aga need hetked järgnevad pilt küpseb meie peas nii nagu nii nagu maailmas. Evolutsioneerus. Elus elusloodus. Et see, see näitab, et, et noh, tegelikult me peas pähe mahub ka rohkem pea on seestpoolt ka ikka ju suurem kui ta kui ta väljastpoolt näib, nii et nii et pean ka nagu niisugune väike Eesti, mis me endas endas kanname. Nüüd. Kuidasmoodi siis ikkagi see see seest suurem olemine, meie ajalugu võiks, võiks mõjutada. Kui siin oli Hansapanga. Seminaril või, või oli see konverents? Mul ei olegi siiani, ma ei ole aru saanud, mis on nende kahe asja erinevus. Oli Francis futsi jaama üks. Üsna kuulus põhiliselt majandusteoreetik või mõtle? Tema noh, aastaid tagasi laineid löönud tees oli see, et Need, need on läbi, need on ajalugu läbi ajalugu on lõppenud. Et kõik, mis meie tsivilisatsioon on põhimõtteliselt võimalik, teeme korda saatma, kõik on noh, nagu tehtud. Et need noh, järgneb ainult mingisugune kribu-krabu niisugune noh, nagu pisikene täiustamine, aga et midagi kardinaalset uut tema arvates ei teki, ühesõnaga tähendab, et see ajalugu on nagu tema arvates justkui, nagu, nagu aheneb. Nagu must auk tõmbab kokku. Kui ma tõin talle selle näitaja, küsisin ta käest intervjuus, et noh, kas on niimoodi, et kas võrdlus vastab tõele, naiste püüdis öelda, et ei ole, et et, et noh, et. Ta nüüd kokku just ei tõmbu. Aga noh, et läheb, läheb teistele radadele, aga, aga noh, et see põhiline trend või suundumus on saavutatud. Ta tõi näite selle, et teenuste ütleme, teenuste turg, udu kasvab hoogsalt, me oleme seda Eestiski näinud, kõik teenindavad. Aga tootmine langeb, noh, see on ülemaailmne trend ehkis. Hämmastav oleks, kes siis ikkagi keegi peab ju need kingad tegema, mida siin muudkui pakutakse käest kätte. Aga olgu pealegi. Mis puutub ajaloo lõppu siis ma küsisin Fussjaamalt, et, et noh, hästi, aga meie siin Eestis me oleme näinud neid aja lõppu, mina olen oma elu jooksul näinud, noh ma ei tea. Võib-olla viis, kuus, seitse aara lõppu. Kõva, õige väike poisikene olin, suri Stalin, härra, no selle läbi selle ajalugu oli lõppenud. Tõmmati lipud üles, mäletan, pandi mustad randid olid ümber pisikene punalipp. Ja punalipule õmblesin musta randikese, panin oma kolmerattalised jalgrattale peale sõitsime Dovia, kõlitasin, kelle, imestasin, et isa jooksis välja ja andis mulle kolki selle eest. Selline nagu üks aja lõpp. Siis ma õppisin lugema, siis tuli mingi pulga, tegi mulle suurt nalja, ajalehest loen mingi pulganina. Siis lõpuks lõppes see ka ära, siis tuli Nikita, Nikita vend, kes mäletan seda olin juuksuris ja ükskõik kus sa ka ei olnud alati, rääkis Nikita, aga ta rääkis eesti keeles. Ja tal olid väga pikad kõned ja alati olid kestvad tormilised kiiduavaldused, kõik tõusid püsti, juuksuri juures oli veel silt, et kehtib ainult elav järjekord. Ühesõnaga sel ajal surnuid nagu ei teenindatud. Siis tuli seal istuda ja kuulata neid Nikita kõnesid. Kes, nagu ma ütlesin, rääkis eesti keeles. See asi lõppes kestvate tormiliste kiiduavaldustega, kuni noh, mees, ma ei tea, kuhu ta saadeti kuskile Siberisse tehase direktoriks, oli jälle üks ajaloole. No mis ma neid edasisi siin ikka nii pikalt neid Brežnevi tandroopasid Gorbatšova, eks ole. Siis tuli meil juba see laulev lõpp või, või lõpu algus valguses lõpp, kuidas me nimetame. Ühesõnaga, et need ajaloolõpud on ju justkui nagu meil. Meil on see mõistetav, et sa nii nagu kunagi sool, Bellow mäletan raamatus, kas see oli, ei mäletagi, mis raamat see oli, kas oli Vihmakuningas Henderson või kus ta kus ta rääkis seda, et et, et inimesed, inimesed, sihukesed imelikud olevused, et alati nad leiavad midagi, millest nad ära tüdinevad. Et noh, tol ajal oli sotsialistliku maailma inimesed on tüdinud, et puuduvad igasugused muutused. Aga, aga et kapitalistliku maailma inimesed on tüdinud, et kogu aeg midagi muutub. Ja me tunneme seda oma naha ja karvadega Aga need selle Eesti-suuruse või väiksuse juurde. Tagasiminekuks kõlbab see, et. Möödunud aasta lõpul, Mul õnnestus intervjueerida ühte ühte Taani turisti. Suturist on niisugune hea amet, seda tahaks küll pidada, tähendab, et futuristlik, niisugune inimene, kes ennustab tulevikku, aga mitte nii nagu noh ütleme seal mustlaseit, eks ole, kes ennustab teile? Noh, ma ei tea homset ülehomset, ülehomset, mida te saate kontrollida, muidugi Mustla sõit peab jalga laskmiseks, ta peabki jalga laskma, eks ole. Turist istub oma toolil edasi, sest tema ennustab seda, mis juhtub, noh, 100 aasta pärast, eks ole, täiesti rahumeeli seda ennustada. Sest neid, kes saaksite sõnu kontrollida, ei ole just siis enam liiga palju elus. Ja Rolf Jensen pajatab see üks lugu, et vaadake, et me oleme need liikumas sellisesse maailma kus enam ei müüdagi neid kingi ja ja, ja, ja niivõrd kingi Kelly kui unelmaid, kui, kui lugu. Et kui te ostate selle jooksukinga, eks ole ja kui seal peal on see linnuke sinilinnuke noh, siis te võite olla kindlad, et vasaku jalakingade saate 100 krooniga, eks ole, aga te tahate kahtlast. Teisest peate te maksma 1500, eks ole, kokku on 1600 on paar võib-olla nad maksavad 500100 võetakse lihtsalt selle linnukese selle selle loo eest kaasneb selle, selle nike firmaga, mis on ennast sidunud juba mitmete mitmete mitmete lugudega. Ja. Sellepärast, et kõik nad tahavad olla siis suuremad kui väljast. Ja vaadake, mis Coca-Colaga juhtus, tähendab Coca-Cola isegi nad ostsid ära, mille nad ostsid ära selle kalja. Tähendab selle linnuse kalja, nime, nina, Ruski kõvasse, eks ole. Tähendab, me teame kõik, kali, eks ole, mõdu neile kõlbasse sellepärast et see läheb, nende laiendab nende sisemaailma. Et ostetakse, see, nad maksid ikka päris päris korraliku raha selle eest, et, et noh, see on mingisugune mingisugune lugu, mis mängib. Mängib siin. Eestis või noh, miks mitte ka Venemaal Nii et et see kinnismõte, see idee fix-seid, Eesti on seest suurem kui väljast Kummid, mitte kummitab jah, minule ta vaat kui huvitav, need kaks sõna nimelt sarnased kummutab ja kummitab ja mul läksidki need sassi täiesti aladel teadlikult. Et ta mind ta kummitab, aga, aga minu jaoks ta kummutab siis see idee fix, et Eesti on seest suurem kui väljast, kummutab selle. Meie püüdlusime meeskonnaga tahame otsida, et Eestil peab olema oma lugu, eks ole, noh, see on see presidentide otsimine ta endale üles, noh selle ma tea oma nokia või oma oma unelma, noh, et mida me siis päästame maailma. Et, et kui, kui nüüd ikkagi mõelda, noh, see see ongi see, see ongi see lugu, et me oleme. Me oleme sees suuremat kui väljasse, mida siin enam otsida. Ja. Kuldse otsida, siis sattus näppu. Kuu aega tagasi näppu ütelda tähendab kätte, siis on see niivõrd paks raamatut, seda peab kahes käes hoidmas seimis George Freysory. Kuldne oks. See jutt sellest kuidasmoodi. Maailma erinevad rahvad oma mütoloogias maailma näevad, tajuvad, kuidas nad oma sisemaailma ehitavad, kuidas nad püüavad kõik olla siis suuremad kui väljast ja ja et see kuldne oksku kujundan. Siin ei ole aega pikemalt sellest rääkida, aga see on selleks puuürik on üks puuliik, mis elab teise puu otsas. Meil teda ei ole, aga see on kuskil Kesk-Euroopas lõuna rootsiski. See on inimesi paelunud. Ja seda on pühaks peetud. Seal andnud jõudu, ütleme seal. Norra ja Islandi saagade segades on andnud jõudu nende nende jumalatel, aga sellel läbi on ka neid tapetud. Et see, mis ripub kusagil maa vahel, see on see, mis mis on noh, inimest alati paelunud nagu päike on ka ju kui te vaatate ja kuu ja taevatähed, nad kinnistähed, nad on ka kusagil maa taevas, nad, nad, nad ei, nad ei kuku alla, see on mingisugune mingisugune ürgne soov rebida ennast lahti sellest keskkonnast, milles sa oled rebida sellest lahti, aga samas ka mitte liiga kõrgele päevas ütleme, selle heeliumiga täidetud õhupallina ära kaduda. Eesti on mõneti nagu tajunud seda, et on seest suurem kui väljast, siis noh, üks mõte, mis on öeldud, et ohoo, et vot nüüd nüüd hakkame siin, nüüd tulevad turistid hakkavad vaatama, et meil on ikka vänge loodus ja ja, ja vaheldusrikas ja nõnda edasi, noh on skeptikuid, kes ütlevad, et kuulge, et Tallinna vanalinn oli, on ja jääb teil ainsaks vaielkonnad. Aga turism on üks selline huvitav nähtus, mis. Mis, mis kasvab pööraselt ja lihtne on arvata seda, et noh, ta, lihtsalt inimesed reisivad sellepärast rohkem ringi, et noh, näete, et et on rohkem raha ja liiklusvahendid on nagu muutunud kiiremaks ja ja seetõttu ka kallimaks. Aga vot on üks niisugune Inimene nagu teotoorseldin, kelle inimsuhete ajalugu just ilmus paar kuud tagasi. See on võrratu raamat. Ja tema kirjutab sellest, et turistidest on on saamas ja saab maailma suurim rahvas. Ja seda sellepärast, et alati on olemas inimesed, kes ei tunne ennast kodus üheski kohas, et nad nad peavadki kohast ringi, käime igasühes, meis on sees selline selline tegelane meie sisemaailmas, mis on, mis on suurem kui väljast paistab. Kes muudkui peab sebima käima ringi. Aga otse Seldin või seal näen ma isegi täheldada ütleb, et. Tuleb kord aeg, kus turistid hakkavad nägema sedagi, mida nad ei otsi. Et kui nad hakkavad nägema seda, mida nad ei otsi, siis nad siis nad saavad selle, mida nad otsivad. Sama asi on selle selle eest tee seest suurem olemisega, et kui me, kui me hakkame seda vägisi otsima, siis, siis me seda ei leia. Nagu muutub turist ja meie nägemus, ettekujutus unelm turismist. Nii muutuvad meie ideed ka näiteks loomadest. See, kelleks mäe loomi peamegi oleks inimene on loomi pidanud. See on muutunud rohkem kui Aja jooksul. Millal inimene on üldse? Noh, räägime siis. Kõnelnud ühesõnaga, ta on muutunud selle aja jooksul rohkem, kui, kui loomad ise evolutsiooniliselt on muutunud, tähendab, et loomad meie peas on ootanud rohkem küloneid kahtlustatud selles, et nad omavahel midagi noh, inimese kohta midagi, midagi kurja või head kõnelevad küloneid, personifitseeritud küll on neile külge poogitud mitmeid inimesele mõistetavaid motiive, aga niivõrd-kuivõrd, inimese enda motiivid Ma mõtlen, kultuuride arenedes, edenedes või, või ka taandudes taandarenedes muutuvad, nõnda muutub ka see loom meie jaoks, tähendab hunt ikka hunt metsas, eks ole. Aga ütleme, selline harukordne loom nagu libahunt on jäänud praegu Eestis küllaltki üliharuldaseks liigiks, mina ei ole kohanud küll ühtegi, ma, mul on palju sõpru, kes käivad mööda metsi ja pildistavad looduste lindistanud, aga keegi ei ole kohanud libahunti. Oleksid nad seda teinud 100 aastat tagasi, täitsa kindlasti, ainult et siis ei olnud jälle fotograafiani arenenud, seetõttu ei ole libahunti saadud ka fotole ja, ja sama asi on nüüd taimedega. Mida näitab näiteks tants, mis käib ilus näide on ju see tants, mis käib seal Kadriorus. Et et mida me siis võtame, tähendab, et, et seal on nüüd üks puudesalu, mis on kasvanud. Ma ei tea, esimese vabariigi algusaegadest peale, noh siis 80 aastat ütleme näiteks noh, mis istutati, noh, ja kunagi oli seal mingi noh, räägivad et seal oli üks barokkpargi nimeline lilleaed. Et, et mida me siis nüüd kuidas, kuidas sellesse suhtuda ja see ei olegi niisama lihtne probleem, sellepärast noh, need vaidlused ongi. Ja õieti on noh, nagu mõlemad pooled on ebalevad, sellepärast et noh, mida me siis ta kuidasmoodi me suhtume sellesse küsimusse? See näitab, et, Et tegelikult meie sees on Eesti kultuuri sees on on ka rohkem kui me, kui me seda esmapilgul tajume. Seal on ihalust. Barokki poole seal on seal siukest ihalust metsiku looduse poole. Kultuuris. Sees neid sealt välja ei saa. Ma ei tea, kas nüüd just rõõmustada aga võib üsna rahul olla küll. Ja vaadake kunagi Need jutu lõpetuseks kunagi mõne oli üks pisem idee fix idee fix seisnes selles, et osake Tallinn või noh, Eesti üldse, aga ütleme, võtame nüüd praegu Tallinna mudeliks seisab nagu neljal vaalal ja need neli vaala on Riia, Stockholm, Helsingi ja Peterburi. Ja kui me vaatame igasse nendesse linna, siis igasühes neist linnast on ratsamonument olemas. Helsingis on seal seal ratsastaja patsas, eriti hea nimi on, ma ei tea, kuidas ma ütlesin, seda nimetavad, aga Tallinnas ei ole. Üleüldse Eestis Eestis pole mitte ühtegi ratsamonument, kuidas see võimalik on, kuidas, kuidas see riik, ma arvasin, noh, vene ajal, et, et me ei saagi enne vabaks, kui meil pole ühtegi ratsamonumenti. Kui vaatame, noh, üle euroopa sellist riiki ainult üldse ei ole. Aga nüüd ma pean oma Arvamust muutma selles mõttes, et see see näitabki seda, et Eesti on niivõrd suur seest võrreldes sellega, kuidas ta väljastas, polegi vaja seda ratsamonumenti. Tuleb meelde üks noh, et mis siis, no mis siis nüüd sellest sellest johtub, ega juhtugi midagi, mul tuli just meelde, eks Astrid Lindgreni nali. See oli Rasmuses, et näe, mis juhtus, ütles pime, kui juuksed peas põlema läksid. Suuruse väiksuse, sealhulgas Eestimaa suuruse ja väiksuse üle mõtles kuuldavalt Tiit Kändler. Nädala pärast on stuudios Linnart Mäll. Sina sai uue elu, mina elan kui vanasti. Siin on üks väike tüdruk kelle pärast mammurasse. Tema silmis on päeviti huvi. Kui mällu Romek kohvikuid, mis tema silmis öösiti pyha kui juhus meid kohtama viib. Temana kalev, väsimus, vagu elu elamist näitavast tööst tema huulilt aastatetagust ehk mahe just seegi Unt rüüs. Sina sai puu elu, mina elan, kui vanasti. Tulen hommikul, päeviti magan rohkem riides kui alasti. Kõnnin ringi, mu sõbrad on sama. Raha jätkub raisata olevana, kuid kombed on vanad veel olnud. Jälgimisraisata. Kas sa ei lase mul magada kui ta minuga pole ja kardan teemat raisata? Noh, sinule pärast veel räägi. Puistus puuga, unista Kuimatu õhtuti linnale joostes oma sõrmuseid. Väljas oli juuni, Nad pusisid. Paljajalu asfaldirulli õitses, pilved, kallasin vett. Paljajalu. Ühel päeval hoidsin sinuga avatud CAD-i ajaloopalee. Olevat sinusse maaniaks. Miks mu käed on külmad, keset augustipalli ajaluu, valdi? Enam saite ei saa siis, kui päeval on. Andajaloogaat palju? Uskumatuid tulemusi käes. Siirima tärab ratuur. Alati ei oluldata, ei näe täis hääled. Ülavaluuta. Sinul on võõrolile nimi mis minu aias poe kasva, luud. Sinul on sinu elu ja summa mida minu käed ei ole puutunud. Minul on see kõik, mis mul on olnud ja ma ei taha mõelda edasi. Minul on üks kallis asi kadunud ja seda sa ei anna tagasi. Ma usun, et kõik on võimalik. Kui tuva madu on, et kõik on võimalik. Mina räägin ikka ainult sulle, kurjaks muutuvad mu hinges ilmad. Täna vaatas keegi mulle otsa ja tal olid sinu selged silmad. Mõtlen siin, et mõtlen, mõtlen, mõtlen ehk vahel võid sa mindki vajada. Luban sulle, et enam ma ei tule. Et koridoris juttu ajada. Koidumadu näed, et kõik on võimalik. Kui toa. Ma usun, et kõik on võimalik. Koidumadu on et kõik on võimalik. Kui toamadu on, et kõik on võimalik. Ikka kuivaid viivust. Kui hetkest ilusast, mis ka kolme õe tuppa Ja tihti öösiti mavaimustonsu ilust. Kui äratab mind kuu, võtsin endaga vald. Kuu algus täidab toojassenki minu kõrval läinud nagu mõistatada, kaks nii hästi teineteist. Läki pööradel ja sosistas mulle kõrva. Et olite emas, kes nägi esmakordselt. Ma püüan aru saada ühest mõistatusest enda Kõigest muust, ma loodan tõesti aru, sai. Kus olen mina siis, kui lähen kuutsakanna enda See baas paaril korral enne ma päris purju jõi. Kuuvalgus täidab toojasseinudki minu kõrval. Näib, nagu mõistate, te kaks hästi põrinat rääkib. Rades sosistas mulle kõrva, et oli tema, see, kes näris ilusaid maga otseselt. Vot tõesti, mõtlen sinust ikka kuivaid viivu. Kui hetkest ilusast, mis ka tuppe Ja tihti öösiti ma vaimustun. Linnas run lõõtke kuskil kaugel pool kol. Ikka ilusti joovus, tunne. Kõige. Kui püüdmatu kiirele Ostma. Hääletud. Veel viivuks näitud. Ja seisja Kikka. Õhk täi edust küllastunud lõhnu. Kui kla särab laikude Säält kirglik lõhnu. Õhtuste pulmade. Kui püüdmatu kiirele Must hääle. Veel viivuks. Ja sees. Leinas igat. Kõigla särav lovi kuude. Äiga elust joovumustu. Sel võindas. Kaks tüdrukut evad Puiestee tänaval aega. Kruuste käisid, kellega laulsid ilusad tüdrukud, sil vaateistul mis paar aastat ometi ta mustlane rääksid, kõpsumaski, hinga ja, ja relde tuul. Ma olen viimastel päevadel halvasti tundnud end mul poole. City on. Puiestee päeval ongi üks puiestee siis, kui ka puudest on alles vaid känd mis ei jää, nii, on ilusad tüdrukud, sajand saab läbi ja siis algab kaks tüdrukut. Vaat Buy jääst. Sellel õhtul tõstusid Tõrmustad purje. Jal valudes naerus, paindus. Mustad kajaka on minu eilsest taevaaja möödumise. Ongi müüedu. Kurvalt peidame sinises rüüs. Siis, kui surma saad, Metu Lily Paap teist lõke keset kurbikkumistroose. Ärkamisega sai makstud kuune hin. Õhtul põlevad meis lambid nagu templeid. Sa iseenda algust. Jälle tõstad teater õhtul mustad purje. Jälle valudes ja naerus paindu. Mustad ka eaka on minu eilsest taevaaja möödumise.