Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli SÕNA, tänane alguses oli sõna kirjanik, on Kristiina Ehin. Luuletajate ja keelatud. Tundjate Andres Ehini ja Liis EPLi tütrena Pole mingi eriline ime, et ka Kristiina Ehin eesti filoloogiat õppiv temast kirjanik sai. Kristiina on Eesti noorema põlvkonna luuletajatest ilmselt üks enim tõlgituid. Tema teoseid on avaldatud põhiliselt inglise-Aga Goeilsi kõmri, iiri soti rootsi, saksa, Sloveenia ja slovaki keeles. Inglise keeles on Ehini luulekogud Ilmar lehtre tõlkes pälvinud mitmeid tõlkeluuleauhindu. Ehini luulest peegeldub tema austus pärimuskultuuri vastu kaasaegse tarbimisühiskonnakriitika ikka jaa. Naiseks olemise problemaatika maailmas esinedes ringi rännanud luuletajana võib Ehineid nimetada üheks olulisemaks eesti kultuurisaadikuks. Populaarne on Ehin nii Eesti kui ka välismaal. Tema luulekogud on tihti meie raamatupoodides olnud läbi müüdud. Kristiina kohta on öeldud, et ta on äärmiselt tänapäevane luuletaja äärmiselt, see tähendab äärmuslikult ja intensiivselt. Ja sirbis kirjutati peale tema kogu kaitseala ilmumist tehini. Keel on, voolab tema kujundit all kriimilised ja vanamoodsalt kaunid. Aeg-ajalt ajendab mõni sõna või kujund terve ahela ja vahel on sellised käigud nauditav. Lähevad. Nii ongi Ehini kujundid rahulikult ajevil ja laineid edasi triivivad, mitte liialdavad, kuid mitte tihti ka teravad suunatud. Võib-olla ei peagi luule lõikama. Ehine eelistab voolamist, mitte katkestamist. Kui tema kujundid vahel lõikavadki, pehmendab ta neid järgnevatega. Mõtlesin, et mida küll, eks valida ja mida esile tõsta ja tegelikult kokkuvõttes klassikaliselt eestikeelsest keele Roomust kirjakeelses keeleruumis, seda päris lemmikut ei leidnud, väita, et sõnad eestikeelsed see lugu võiks kõlada mari kalkuniplaadilt, vihmakenev. Hakkame ette praegu, mis lugu see on? Esimest korda kuulsin seda laulueksamite mari esitises vaid flouri, õunad, poisikest. Nimelt korraldasin Raplamaal täiskuu luulefestivali, kus oli külalisi üle maailma. Ja minu soov algusest peale oli, et ma kutsun ka regilaulikuid lihtsalt rahvalaulikuid, et kuidagi ilusti kastreerida seda, et ristiluule juured ongi väga vana rahvalaulutraditsioonis. Et kuidagi koolis alati korrutatakse meile, et eesti luule algas Kristian Jaak Petersoni, Koidula Jansoniga kelle vastu vaielda ei saa, aga samas minu jaoks ikkagi see luuletraditsioon on tuhandete aastate vanune see suulise traditsiooni ja rahvaluule arhiivi kogudes, et sama laulgi, mille ma välja valisin, traditsiooniline laul ja viin. Esimest koitma kuulsite Lauri õunapuu esituses ja minu jaoks jäi selle kahepäevase luuleks festivali kõige võimsamaks esituseks ja, ja ka tekstiks sõnade mõttes. Meil on hea meel, et rahvalaulikute toomine koos luule konteksti kuidagi õigustas ennast igati. Ja kui nüüd seda laulu lähemalt vaadata sõnade poolest, siis need sõnad ülimalt kesksed võib-olla kaasaegsele inimesele natuke põhjaeestlasele keeruliseks jäädesse murda keel, kuigi ka selles ei ole midagi eriliselt rasket, aga samas on selles, kui lähemalt vaadata Nendes sõnades mitme, et lahtised otsad teevad selle teksti Lumbavaks. Kogu tegevus toimub ja lauaga laulu esimesed sõnade Undseni ilman, mida võiks siis telkida nii uduse ilmaga kui ka uduses maailmas. Alles laulu lõpus selgub, et äkki pigem ikka võiksite telkida udu, sest maailmas, mis on kuidagi nagu uduga kaetud ka ülekantud tähenduses, sest laulu lõpp kordab, et udu sees, nii et mõlemad muidu ses maailmas kui ka udu sees toimub kogu see tegevus. Laul algab väga traditsioon roniliselt, nimelt varahommikul puidu, sest maailm sudu sees noormees läheb välja kõndima ja käima niidu pääle. See on nüüd iseenesest laulu ülesehituslikust poolest. Tiitel Lõuna-Eesti sadadele regilauludele, mis kõik algavad varahommikul ülestõusmisega ja väljamineku, kaks kohatakse äkitselt kedagi erilist ja olulist. Sõnad on uuem rahvalaul võiksid olla umbes 100 aasta vanused sõnad, aga samas võiks seda kogu laul vaadata ka täiesti kaasaegse luuletuse autorilauluna. Ja minu meelest sobitub hästi ka kaasaegse sellise popkultuuriballaadiks ja luuletus laul, kuidas me seda nimetame, läheb edasi. Nii et selle uduse ilmaga ja udu sees niidu pääl stsenaariume kohtab oma pruuti. Siit lähtub selle laulu teine selline paradoksaalne küsimus, et kas need olid ennem kokku leppinud või on see Truutsen täiesti juhuslikult ka täpselt samamoodi hommikul jalutama tulnud, et sellest esimesele nagu ei ole vastud? Aga kui siit edasi arendada mõtte, siis võib-olla kõik kohtumised toimuvad ka juhuslikult eriti nüüd siin mobiilide ajastul, kus väliselt tundub, et kõik on kokku lepitud ka kokkulepe, see on nagu nii palju juhust, et kuidagi juhus lubab kokkuleppel märg saada see liit kogusele laulukest sellisesse niikinisse maailma, kus ei saagi hästi aru, kus see tegevus ikka toimub ja mis ajasse toimub. Üks on see hästi ajata laul selle pruudi ja peigmehe vahel seal udu sees arenes dialoog peale või mõnes mõttes hästi tavapärane. Teisest küljest ma ei ole kindel, kas mõned tänapäevased pruudid ja peigmehed sellist dialoogi annetaksid, et selles mõttes on ta ka väga eriline, ei hakka seda ümber jutustama, aga sulle tähelepanu vääriks see, et selle dialoogi lõpus nad nimetavad täpsemalt ruut nimetab peigmeest oma südamesõbraks. Ja see on koht, mis minu jaoks selles laulus kuidagi käib luust ja lihast läbi tänapäeva Facebooki sõprade ülekülluse senine keskitajate mõiste, et selle taustal väga lihtne hingest tuleb oma sydame, sõbraks nimetamine on minu meelest väga ilus, mitte ainult ilus, vaid tahaks ainult loota, et nii olekski, nii alati oleks. Selles laulus jääb ka pisut nagu lahtiseks see, et kas siis seal juhuslikult seal udu sees kohtutakse, see nagu esimest korda või kohtutakse juba pikaajalise sõpruse käigus. Et sellest dialoogist võiks muidugi järeldada, et kohtutakse pikaajalise sõpruse käigus, et kui teineteist juba südamesõpradeks nimetatakse. Samas kogu aeg on ka, nagu jääb, see võimalused tegelikult kohtutakse esimest korda leitakse teineteist esimest korda seal niiduge. See omakorda viib mõttele, et ükskõik mitmendat kordame mõnda inimest või kasvõi oma südames õhk kohtame. Mingis mõttes on see alati sinna, sest inimene pole enam kunagi sama seent sel korral, aga ma ise pole enam kunagi sama. Jälle see, mis, mis muudab selle Aulumine nii aegumatuks. Igal juhul siis olgu siis esimest korda või juba suurem sõpruse käigus poolmüütilise maailmas seal udu sees olgu-olgu nende kohtumine on kokku lepitud või olgu see juhuslik, alguse määratud või täiesti kogemata on see pool ja see kohtumine selles laulus nagu valguse sähvatus. Mis korjaks, seda udu hajutab. Kui pruut leiab peigmehe ja peigmees leiab pruudi kes on ka teineteisele syda sõbrad, siis hästi palju lootust. See on just jess selline kummitama ja selline laul mis kuidagi jääbki läbi udu kumama, kui sa inimesega haagid. Mul on küll hetk, kus, kus, see tuleb väga selgelt mulle meelde. Alguses oli sõna laulu Undsen ilmal esitab muud esinejate hulgas ka muusik Mari Kalkun, kes valis just selle teksti oma esikalbumile. Vihmakene. See selle teksti tänu sellisele mehele nagu kalla Urmas, kes on seda laulu Once ilman ise laulnud ist ansambliga lõkveris ikka võra seto punt. Tekkis kohe tõmbas minu tähelepanu, et ta on niivõrd selline unenäoline et selliseid rahvalaule nagu väga sageli ei kohta just nimelt meloodia ja viis koos tundusid nii erilised, et, et mul on sellest nagu ajapikku tekkinud päris päris mitu erinevat versiooni, kas kitarriga või, või kandlega, aga mida ma siis mängin või siis koos ansambliga tänu Urmasele leitud? No ma olen seda lugu laulnud väga-väga erinevates kohtades erinevatele publikutele ja, ja mitmeid kurgi välismaal ja see laulutunne, mis seal sees on, eks ta ikka natuke muutub ka seoses sellega, kus seda laulda ja kellele seda laulda. Aga minu algne impulss, miks ma seda laulu hakkasin laulma, oli ikkagi seotud selle minu esimese albumiga vihmakene siis sügisel välja tuli ja pühendasin nende vanavanematele ja nende äraminekule. Ja see lugu jutustab ka tegelikult paljuski minu jaoks teispoolsusest, sellest, kuidas sealpool võib kokku saada, nii et seda tehes ma mõtlesingi neile vanaemale, vanaisale, ehk nemad ka seal saavad kuidagi kokku. Aga samas on seal ka palju lisatähendusi ja, ja ma alati ütlen, et seda lugu Võib mitmeti tõlgendada, et see võib olla ka lihtsalt üks üks unenägu. Üks ilus unenägu, mitte ilmtingimata teispoolsus. Alguses. Tule. Kätt.