Alguses oli sõna. Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi? Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik on Sven Kivisildnik. Temas voolab kange viru veri, mis leemendab läbi kirjutiste siiamaani. Kirjanik Sven Kivisildniku juured on Rakveres. Õpinguaastad viisid teda hiljem EPAsse kui ka Tartu riikliku ülikooli Surnalistika osakonda. Ta on töötanud ajalehtede väga Bond kostabi posttoimetustes, samuti reklaaminduses ja alates 1998.-st aastast ajalehes keskus. Tema häält kostub mitmetes sfäärides ja ka raadios, muide tema sõna on vahe ning nõudlik peamiselt nõuate õiglust, seda talle ainuomaselt julgele, teinekord jõhkrale moel. Oma esimese olulisema teksti. Märg Viktor kirjutas ta 1989. aastal, mille aluseks oli Marie Underi luuletus Kivisildnik dekonstrueeris originaali jättis tähtsaima ja ehitas üles täiesti uue. Ta oligi üheks oluliseks tegelaseks eesti kirjanduse juures, eriti nende murranguliste, 80.-te ja 90.-te aastate juures, kes tõi reaalsuse kirjandusse ja vastupidi. Kivisildnik eksperimenteeris keele vormi ja sisuga. Ta on kirjutanud luuletusi, andnud välja artiklite kogumeid, jutustusi ja romaane. Ja nende tegemiste hulka on kuulunud ka muide industriaal-metal ansambli Saiks solisti roll. Ta on ainus ja ainulaadne. Alguses oli sõna. Minu jaoks on see orelipoisi neli jäätist. Ma ei tea, kus teda kõige parema kvaliteediga kuulata saab, ilmselt nüüd kolmanda orelipoisi plaadi pealt, aga 99 peal ta on olemas. Selle kohta ehk väidab, et see on nagu demoversioon äsja ilmunud kirjanik džässiplaat, ma ei mäleta, mis ta nimi oli, eesti keel nagu nuga, seal on ka versioon, aga ma ei tea, milline see on, ma olen nagu džässi, kardan kangesti, et eesti kirjandus on isegi piisavalt dekadentlik, et sinna veel nüüd džässi juurde panna, minu mõeldult ilmselge ülepingutus. Et ei ole kuulnud, täpselt ei tea, aga kardan. Aga see on küll minu meelest suurepärane lugu nii oma sõnade kui häälematerjali kui esituse poolest. Ta on ikkagi nagu selline sügavalt traditsiooniline, hea eesti luule. Ega me head eesti luulet ikka nüüd laulusõnadena ei kohta. Aga FS ei ole minu meelest küll nagu lauluks tehtud ja see räägib kõik, et suurimat elavat eesti luuletajat ei ole laulu kujul olemas, järelikult nagu side, luule ja muusika vahel on, on tegelikult puudub ja ütleme, seal väga tipu lähedal on ka Pehki tekstid, mis lähtuvad sellisest veidrast traditsioonist ja autorist nagu Andres Vanapa, mille kohta ma arvan, et tuleks pidada eraldi loeng või sõnaraamatust järgi vaadata, et ta ei ole just laialdane, olete toode. Aga nii see paraku meil läheb, et Eesti on nii rikas, aseta oma parimaid kirjanik, keda võib rahulikult ära unustada nagu Jaan Oksa või Andres Vanapa. Üllatus sellest, et üks laulutekst on üldse kuulatav, see on alati väga võimas elamus ja Pehki puhul on see, et ta ikkagi on kaunis suurepärane artist. Et need asjad ei käi koos, et kui juhtub korraga üks olevaks nagu väga headeks ja väga hea esitus, et noh, ma arvan, et neid aastas ei juhtu kaks korda. See tekst on selline. Ta võiks meid, et teda hommikusöögi ajal, lõunasel ajal ja õhtusöögi ajal ta räägib ju söömisest. Ja tema finaalis on selline nagu teema nagu pidu, nii et siis põhimõtteliselt ka võiks kõnetada neid ka öösel. Et selles mõttes on ta ääretult universaalne tekst. Ma arvangi, et kui tänapäeval keegi tahab olla nagu mõjurikas ja populaarne, siis tal tuleb tegeleda kehaliste funktsioonide ja kehaliste vajaduste rahuldamisega, sest midagi muud ju inimesi enam ei juhenda, mingit muud väärtust peale söögi, seksuaaltoimingute ja unema arvan, inimeste vahel enam ammu ei ole. Et selles mõttes on see pehkinud nagu väga hästi tehtud. Aga mis teeb ta nagu eriliseks on muidugi see vana traditsioon sellel taustal ta nagu hoopis muid väärtusi ja peale selle on ta väga skemaatiline, väga lihtne, seal ei ole ju mitte mingisugust keerutamist. Kui seal on mingisugust keelelisi variante, siis ainult ütleme selle esimese tekstiosa viimane kolmandik, kus tuleb sisse niisugune kerge bürokraatlik action, selline millest ma kaks ära sõin, et see ei ole nagu päris tavaline kõnekeel. Minu meelest on see nagu eriti kurk, niisugune väga-väga tavaline, väga lihtne, väga igapäevane, aga kergelt paslik. Et minu arust see on ääretult delikaatselt tehtud kordus põhimotiiv on ju ikkagi selle paar tekstiosa, mida siis korratakse, kolm-neli korda, ma tean, neid variante on ju mitu. Palju sinna lõplikusse kolmanda plaadi peale saab? Ei oska praegu öelda, aga kordus kindlasti jääb ja see ongi õige. Et tegelikult on ta nagu üks kõige lollimat tüüpi laulu tekst, nagu üldse olla saab. Aga samas ei ole ta absoluutselt loll, et see on täiuslik. Täiuslik tekst. Laulust neli jäätist räägib nii-öelda ka autor ise. Jaan Pehk. See tekst oli tegelikult Olavi Ruitlane poolt lauldud hoopis ühe kunagise terminaatori loo paroodiatants, selle loo pealkiri on aga igal juhul, see oli pöialt ühe teise viisiga ja Olavi esitas seda väga ilusti ja jõuliselt, aga siis ma lihtsalt kuidagi otsustasin sellele tekstile oma sellise lihtsa meloodia teha ja siis nii ta läks, et ainult nagu salmid ongi, et seal vahekohtasid ei ole, ongi lihtsalt selline nagu moodne regilaul. Kuigi ma, ega ma teda eriti seda kontserditel ei, ei laula, kui paluda, aga kuidas ma vahel teen, aga tal on viis salmi ja see on üsna selline intensiivne tekst ja need kipuvad mõned salmide järjekorrad, jah, asjad nagu segamini minema, et aga lool pole viga. Jah, et see sai lindistatud tartus forward stuudios millalgi aastal 2005 või midagi sellist. Ja seal kitarri mängib Madis Aesma ja siis on seal veel viiulit ja mis seal kõik on tšellod ja ma nüüd ei oska öelda, kas ta nüüd stuudios nii väga seal nalja sai, sellepärast et see lugu oli ikka pikalt juba enne valmis ja siis oli seal lihtsalt stuudios nii-öelda vormistamise küsimusega. Aga muidu, muidu tõesti, Rüütel on üldse äärmiselt tugev tekstikirjutaja, luuletaja, minu üks lemmikuid kindlasti kodumaistest. Ma ei oskagi sellest kuidagi väga palju nagu mingisuguse erilisi asja siin välja tuua, et on tore teksti, oli tore sellele meloodiad teha ja või tähendab laul sellele peale sokutada ja ongi nagu ja kõik, et see on tore, kui inimestele meeldib.