Alguses oli sõnana Alguses oli sõna otsib parimaid eestikeelseid laulusõnu, kellel seda ikka uurida kui kohalike vaimuinimeste tarkade kirjanike käest. Milline see on nende meelest see tekst, mis on leidnud parima muusikalise väljundi. Alguses oli sõna, tänane alguses oli sõna kirjanik on Toomas Vint. Meil enamustel on kodus või vähemalt olnud lapsepõlvekodus tema maalitud pilte kas siis tolleaegsetes, populaarsetes, raamatutest, mida ta on kujundanud või ajakirjades, kus kunsti avaldati või on mõnel õnnelikul ka mõni tema originaalpilt. Meie mällu on kohe kindlasti sööbinud Toomas Vindi psühhedeelsed 60.-te ja 70.-te guaš ning õlimaalid Need, metafüüsilised pargid, palju rohelust ja vähe inimesi. Küllap teile meenub see seisund, neist piltidest on edasi elama asunud aga tema kirjutistes. Toomas Vint on mees, kes oskab lihtsalt väga hästi mõlemat ametit. Ta alustas vormide kirjutamisega seitsmekümnendatel ja kõiki tema kirjutisi iseloomustavad sõnad ning, ning metafüüsika või mingi imelik telleeriumi või kui soovite, siis isegi nirvaana lik olek, mis lugeja endasse haarab. Raamatud on täis vastuolulisi hingeseisundeid, erootikat ning irooniat ja seda kõike koos suure tundelisusega. Ta on kirjutanud hulga raamatuid, millest ehk tähtsamaid Väikelinna romaan, kojamehe naine, lõppematu maastik, kunstnikuromaan, üüriline, palju veel. Toomas Vint on harukordne kirjanik, kes nii pika tee maha kõndides on ikka kusagil kaugel ajast alati ees ja samas alati aktuaalne. Ta ise ütleb, et kirjanikuks seda kirjutades vaid hoopis lugedes. Alguses oli sõna. Ma olen selline mõnus unustaja tüüp, mingil eluetapil on mingid asjad äärmiselt tähtsad ja siis nad väga intensiivselt nagu elavad minuga. Ja noh, ütleme kui romaan valmis või mingisugune etapp on läbi, siis ma nagu kõik panna kuskile riiulile, et nad eriti jalus ei ole ja ei segaks sellepärast et uued tulevad peale ja ja ma ei saa ja öelda, et see oleks mind kummitanud, ma lihtsalt tean, et ta heade asjade riiulis tahaks rääkida Joel sangast ja Riho sibulast mõned aastad tagasi, ma tulin maalt ja mul mängis autos ja sibula jahe sinine näiteks tema suurepärasemaid kogumike, jahe sinine on tulnud Kentmanni maali nimest, mis ta plaadiümbrist ümbritseb. Ja see on selline tõepoolest poeesia peale üles ehitatud muusika, seal on väga aktiivselt tegev ka Sven Grünberg ja tavaliselt laulutekste eriti kuula, pigem jõuab minuni muusika. Aga see oli niimoodi, auto oli juba seisma jäänud, sügisene vihmane ilm. Ja äkki nüüd paelusid need Joel Sanga sõnad, mida Riho laulis ja mõtlen, ma avastasin nagu Joel Sanga uuesti enda jaoks. Väga sümboolne tekste. On palju intensiivseid kujundeid, kuid ometi neid kujundeid interpreteerida on peaaegu võimatu. Kogu aeg tekib selline mulje, et luuleread varjavad midagi hoopis rohkemat kui teadus. Nagu silmade ette manada. Ja kõige kummalisem on see lugu. Uppuja põgeneb kõrgele Pääle, ta kestab üle kuue minuti, sellest pool on, ütleme vokaali sellist tekstisõnumit. Aga teine pool on muusika. Ja mul on tunne, et see muusika nagu tahaks jätkata seda lugu, mis sang räägib oma luuletuses. Tahad seda lugu edasi rääkida ja seda muusikat kuulates tekib täpselt samasugune tunne, et need helid varjavad midagi. Nende helide taga on hoopis mingi suurem või olulisem sõnum, kui me jõuame seda endale nagu sõnastada. Ja ma arvan, et see on üks võrratumaid luule ja muusika kooskõlasid, mis siin eesti muusikas on tehtud. Aga muidugi see lugu ise kuulasin teda uuesti uuest ja samal ajal ma kirjutasin Khani mäluauguga, naine ja samane peategelane kuulab selles romaanis kaks korda seda sibulalugu. Ja lõppude lõpuks see Joel Sanga tekst ilmus ka romaani ET motona, aga moto alati mingi kirjandusteose võti. Alguses oli sõnalaulust uppuja põgeneb kõrgele mäele räägib nüüd selle esitaja Riho Sibul. Kuidas ma saan öelda rohkem kui see luuletus on, sest et kui see luule on niikuinii nagu mingi asja väga ilus ja kunstiline kokkuvõtte, et, et mismoodi seletada seda alati on ju mõned asjad lihtsalt lähevad sulle nii sisse, et et sa ei saa neist kuidagi välja. Teisest küljest.