Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja eetrisse jõuab järjekordne rahvateenrite saade ning tänased rahva teenrid on Neeme Korv Postimehe arvamustoimetuse juht ja nüüd ei, ütleme tere seitsme maa ja mere taha, kuid kuue maakonna taha küll, sest meie Võru stuudios on Sulev Valner. Tere, Sulev, tere hommikust. Tere. Tere. Ja siin Tallinna stuudios on veel ka Lauri Hussar vikerraadiost. Käesolev suvi on ajakirjanikutöös mitmete erakordne pea, kordagi ei ole saanud öelda, et käes oleks hapukurgihooaeg. Kuidas teile tundub, kas see määratlus suve kohta ajakirjanikutöös võib täpne olla? Igav küll ei ole hakanud jah. Mina tulin just puhkuselt ja olin nüüd esimest nädalat tööl ja võin öelda, et selle kolme nädala jooksul vist kolleegidel küll nagu Sulev ütles, igav küll ei olnud, sellepärast et oli lehtedest näha, et, et tööd tehti palju ja, ja oli, millest kirjutada ja, ja rääkida. Nii aga läbi kogu suve on siiski pinnal olnud üks teema, mille mõju on tõenäoliselt suurem, kui me seda tahaks loota või uskuda ja see on Euroopa riikide võlakriis. Kui suvi algas Portugali ja edasi juba Kreeka teise abipaketiga siis see nädal on toonud Hispaania ja Itaalia probleemid meile oluliselt lähemale ja põhjuseks on investorite usalduse kaotus, kes hakkasid müüma riikide võlakirju, mille tagajärjel on hüpanud üles nende võlakirjade intressid ja kerkinud on küsimus, kas suudetakse intressidki ära maksta, rääkimata vaata siis nende võlakirjade lunastamiseks ja mulle küll tundub, et see oli viimane tõuge, et hakata lõpuks selle probleemiga tegelema. Intressitõus oli tõsi, 0,2 0,3 protsenti, see ei olnud nüüd nii hirmus, aga kui riigivõlg on 120 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis tõenäoliselt ka selline tõus tõmbab juba hinge kinni ja võib arvata, et nende probleemidega hakatakse tegelema viimasel hetkel või, või tundub, et on juba liiga hilja. Kuidas teile tundub? No loodetavasti ei ole liiga hilja osas mõttes, et head nendega vähemasti nüüd tegeletakse, et ilmselt tõesti on, on selles mõttes praegu isegi olukord natuke parem kui mõni aeg tagasi, kui, kui seda probleemi teadvustatud ja elati lihtsalt üle jõu. Nüüd vähemasti on, on üle jõu elamise probleemi teadvustumas Euroopas kui, kui ka USA-s, eks ole, mida see värske krediiti reitingu alandamine ikkagi ju ju lõpuks ka ka tunnistab, et mina ausalt öeldes ootasin juba ammu, et terve mõistuse seisukohalt, kuidas saab nii olla, et me ühtpidi räägime, et USA on oma võlaga jõudmas tõesti sellisele piirile, et mingi 15 triljonit dollarit, mida me keegi ilmselt ei hõlma, mis mis see tähendab. Ja teisest küljest noh, et et tõesti oli, olid loetud päevad selle hetkeni, kui USA valitsusel oleks tekkinud teatud makseraskusi. Ja, ja siis sellel ja sel taustal öelda, et selle riigi krediidireiting on nii-öelda absoluutne tipp. Et need kaks asja kuidagi ei sobi nagu kokku, et ühest küljest me, me ei eelda, et tänane Kreeka või Portugali või ütleme ka Itaalia, Hispaania krediidireiting on nii-öelda absoluutselt kõigutamatu, eks ole, me saame aru, et neil on mingid probleemid. Et samamoodi peaks ka USA olukorda hindama, noh, et ühest küljest mitte mitte nagu mõttetult mustades värvides, sest selge on, et midagi ei ole veel seal nüüd niiviisi ümber kukkumas. Aga teisest küljest on ka selge, et taevas ei ole pilvitu ja ja kuskil see tõde on ikkagi nende kahe vahel. Sulev viitasin sellele, et reitingufirma standard and Poor's siis langetas esimest korda Ühendriikide krediidireitingut, siis sellelt kõige kõrgemalt A tasemelt A plussi peale ja siis ühtlasi andis ka sellise mõnevõrra negatiivse eelhoiatuse, aga aga üks asi, mis ma just selle ameerika probleemi puhul olen vaadanud, on see. Ja ma kipun nende inimestega nõustuma, kes, kes ütlevad, et Ameerika tegelikult on ju just sellepärast olnud nii kõrgel tasemel, et sealsed arutelud on suhteliselt sellised lahti ja, ja avatud, neid asju räägitakse ja ja, ja kui mingisugused hirmud on, siis siis kui, kui tulevad uudised, uudised jõuavad ka eetrisse, arutelud jõuavad otse-eetrisse ja selle tõttu on ka tegelikult investoritel võib-olla natuke hõlpsam otsustada kui Euroopa suhtes, kus on nüüd, ütleme nii, et see ühtne poliitika on üks asi ja, ja siis riigid ise on teine asi. Minule millegipärast tundub, et siiski ka USA sisepoliitika on ise sepistanud selle, et nende riigireiting nüüd vähemalt Ühe reitinguagentuuri arvates ei ole kõige kõrgem reiting, vaid on üks pall madalamal ja ja põhjus oli ikkagi väga selgelt see, see presidendivalimiste avalöök, mis puudutas ikkagi seda USA võlakriisi lahendamist, kui vabariiklased väga selgelt alguses ei tahtnud kuidagi selle Obama kärpekava ja võlgade restruktureerimise plaaniga kaasa tulla ja ja, ja kuna see, kuna see tekitas niivõrd terava vastasseisu ja praktiliselt 24. tunnil otsustati et midagi siiski võetakse ette ja, ja see Obama kavaletis lõpuks toetust, siis see oli selline signaal nii investoritele, põrsidele kui ka võlausaldajatele, et ei saanudki teisiti reageerida. Tõenäoliselt see agentuur, kes, kes tõenäoliselt hindas olukorda üsna adekvaatselt, leidis, et, et see hiigelvõlg tähendab selgelt USA riigieelarvet ja on võrreldav tegelikult ju selle Itaalia võlakoormusega, siis siis tegelikult noh, siia on ju on ka see koer maetud, et ühelt poolt läbi selle poliitilise kriisi või poliitilise valimisvõitlusena tekitasid need probleeme juurde. Tõsi, need probleemid oleks tulnud niikuinii, nii et et ühel ühel või teisel kujul oleks need tulnud niikuinii. Küsimus on selles, et, et kas see oli nüüd põhjus, miks, miks need probleemid tulid varem ilmsiks, kui nad oleksid võib-olla sellises normaalses ilma ilma poliitilise kriisita asjade seisus välja tulnud? See on ju tegelikult küsimus, mis puudutab USAd. Absoluutselt täiesti selge, et need probleemid oleks niikuinii esile tulnud ja üldse üldse iseloomustab tervet seda kriiside dünaamikat, on on ju see, et et asju võib edasi lükata, mingeid otsuseid võib edasi lükata, võib kujutada ette, et elu on täpselt selline, nagu ta oli, aga kui kui see reaalne pilt on ikkagi natuke teistsugune, siis kui on vaja kärpeid teha, siis, siis tuleb neid teha ja ja ka nagu eraisiku tasandil võtta, et kui siin reklaamitakse, et, et võtke, võtke laenu ja pidu saab jätkuda, siis, siis see jätku lõputult. No tegelikult ju selge, et ka USA-s otsus oli ikkagi praegu omakorda probleemi edasilükkamine mingiks järgmiseks korraks, et võib-olla aasta pärast, võib-olla kahe pärast, võib-olla kolme pärast, nii suure võla puhul, ühel hetkel tekib ikka olukord, kus taevas ei ole pilvitu. Põhimõtteliselt kõik need riigid, kes on endale nii suure võlakoorma võtnud, Nad ju ju tegelikult rajavad oma tulevikulootusele, et midagi hullu ei juhtu nendega. Et kogu ümbritsev keskkond ei tekita probleemi, see on umbes nagu tõesti nagu kodulaenu ja üksikisikuna või perekonnana võtab endale sellise laenukoorma, et tema tänasest palgast maksabki ütleme siis olulise osa selleks laenuks ära ja ja ta jääb siis hinge kinni pidades lootma, et ta lihtsalt, et ta saab sama suurt palka igal juhul edasi ka. Aga, aga tegelikult ju keegi ei anna teed, mis kolme aasta pärast viie aasta pärast 10 aasta pärast ikkagi juhtub, et kuskil kohas, see on selline väga optimistlik ilmavaade, mille puhul me kõik tahaksime nagu loota, et nii ju lähebki ja ja äkki lähebki. Aga, aga samas võiks sellise kaine talupoja eestlase kombel öelda, et natukese võiks olla ettevaatlikum või noh, ütleme, et, et igaks juhuks olla valmis ka halvemaks. Te võite mind küll parandada, aga, aga kas see reitingu langus ei tähenda ka seda? Võlakirjad muutuvad USA enda jaoks kallimaks, ehk siis võlakirja intress tõuseb, nad peavad rohkem maksma võlakirjade eest intress, seda loomulikult avalikust eelarvest ja, ja see tähendab seda, et neil on veelgi väiksem võimalus kärpida või, või nad peavad veelgi rohkem kärpida selleks et et oma kongressi poolt vastu võetud plaani sobituda. Aga ma küsiks vastu, kas reitingu langus, ütleme nii USA puhul kui tahan, nende võlakirjade, ütleme, intresside tõusid Itaalia või Hispaania puhul ei tähenda lihtsalt, et sellist väga lihtsat signaali, et et kuulge, sõbrad, ärge rohkem laenake. Et see on tegelikult signaal, mille ühelt poolt annab reitinguagentuur, teiselt poolt annab lihtsalt turg, et et me vaatame, et olete ennast juba parasjagu lõhki laenanud. Pidage nüüd piiri ka, et ütleme, kui eraisikuna, aga sa oled tegelikult piiri peal, et oled juba nagu natuke lõhki laenanud, siis on täiesti loomulik, et minnes panka uut laenu küsima. Nõustaja küsib, et kuule, et äkki sa ei peaks uut laenu võtma. Praegu küsivad Itaalia, Hispaania ja USA võla usaldajad, et, et kuulge, et sõbrad, et äkki nagu uue laenuga vanade laenude maksmine ei toimi enam, et äkki äkki peaksite midagi muud välja mõtlema? No siin on muidugi toodud välja ka seda, et, et USA ja Euroopa puhul on üks väga oluline erinevus ja, ja USA puhul me räägime ikkagi sellest, et seal trükitakse dollareid juurde Euroopas Euroopas seda ei tehta. Ja siin ka viimaste päevade börsilanguste puhul on, on välja toodud just seda, et et see börsilangus oli, oli mõneti tingitud ka sellest, et USA lõpetab tas dollari juurde trükkimise. Seega turule ei tulnud enam värsket raha peale ja, ja siis ühel hetkel see kajastus ka negatiivsete meeleoludega börsil, mis, mis laienesid loomulikult me ei saa sinna Euroopa kontekstis seda üks ühele võtta, sellepärast Euroopa kontekstis väga selgelt negatiivsed sõnumid Hispaaniast ja Itaaliast olid need, mis viisid turud väga tugevasse langusesse ja ma eile suhtlesin mitme börsianalüütikuga ja ma võin teile kinnitada, et kui teda vaata oma tuju ära rikkuda totaalselt tuju ära rikkuda, siis suhelge pärsianalüütikatega nad suudavatel viie minutiga igasuguse naeratuse näolt pühkida. Ja seda väga pikaks ajaks, nii et. Ma ei hakka siinkohal kõiki neid musti stsenaariume, mida nad mulle rääkisid, edasi rääkima, aga ma tooks võib-olla ainult välja ühe väga huvitava nüansi, millest räägiti ja mis tegelikult on huvitav, et kuhu siis raha läks, mis, mis on ka nii Euroopa kui ka Ameerika börsidel välja võetud. Ja mis kindlasti otsis uut kohta, kuhu kuhu minna ja on päris huvitavaid kohti, kuhu investeeriti, loomulikult investeeritakse kulda ja kulla hind on teinud vist läbi aegade ühe ühe rekordi. Ja, ja ma ei tea küll küll, kui palju see võib olla ka vist 1007 sadat ligi 1700 dollarit juba untsi eest. Et sellist sellist hinda ei ole kulla eest kunagi makstud, raha on läinud ka Jaapani jeeni. Et see on päris huvitav, huvitav tähelepanek. Jaapani majandusel ei lähe kõige paremini, aga ju siis ka praegu Jaapanis on, on olukord selle võrra kindlam, et et see, see olukord on vähemalt stabiilne. Ja ära unusta Šveitsi frank Šveitsi franki on läinud täpselt samamoodi, seda raha aga, aga, aga mis on hästi huvitav ja, ja mis on, mis seal veel juhtunud ka eilsel päeval on see, et, et raha on läinud ka USA riigi võlakirjadesse, et, et see raha, mis on Euroopast välja võetud, seda on viidud USA-s. Ja, ja me ei tea, kas, mis põhjusel või kas siis ei teadnud, et, et ka USA riigireitingu võib langeda, aga igal juhul sellised sammud on tehtud, aga see, et USA-s on seal raha viidud, see tõenäoliselt sinna nendesse USA riigi võlakirjadesse väga pikalt ei jää, aga, aga, aga sellegipoolest see näitab, et USA majanduse puhul siiski mingisugune usaldus on, on väga, selgelt säilinud ja vaatamata kõigele sellele, mis seal on toimunud, et seda USA riigivõlakirja usaldatakse, kuigi me kuulsime uudistest seda, et kõige suurem võlausaldaja Hiina on muutunud väga närviliseks Hiina on pidevalt närviline. Aga mis puutub jah, sellesse reitingu alandamist ja siis ma lugesin hommikul ka ühe BBC kommentaatori sellist esialgset hinnangut ja see esialgne hinnang oli selles mõttes omapärane, et tegelikult nagu hinnangut selles ei sisaldunud, et on olemas täpselt need erinevad teooriad, mida sa siin Lauriga välja tõid, aga keegi täpselt ei tea, mismoodi see nüüd see standardimpulsi otsus võib siis nagu mõjutada kogu seda protsessi. No Euroopa pool muidugi, mis puudutab nüüd seda uut Euroopa võlakriisi ja seda, et Hispaania, Itaalia võivad abi paluda ja kuigi seda ei ole praegu kinnitanud, aga me me teame, et ka teiste riikide puhul oli ju oli ju pikka aega, nii et ühel hetkel, et nad ikkagi võib-olla saavad ise hakkama, et võib-olla ei ole väga palju abi vaja, aga lõpuks ollakse ikkagi silmitsi sellega, et abi on vaja ja kui nüüd me vaatame ainuüksi Itaalia abivajadus, siis Itaalia abivajadus on juba selline, et et sellisel juhul me peame liitma kõikide teiste seni abi saanud riikide paketid ja, ja siis me vaatame, kas, kas võib-olla isegi sellest ei pruugi väheks jääda, nii et, et need on juba nagu sellised hoomamatult mõõtmed, mille, mida ma siinkohal tõenäoliselt ise ei pruugi, et aru saada, aga ma olen kuulnud ühte väga huvitavat stsenaariumi. Ja see, mis, mis praegu toimub ja see, kuidas kuidas see eurokriis areneb, on, on tegelikult toonud lähemale euro devalveerimisohu. Ja ja selle euro mitte devalveerimise, kõige suurem garant, kui nii võib öelda, on, on praegu Saksamaa seda täiesti arusaadavatel ajaloolistel põhjustel nad on ka saksa marga puhul lähtunud kogu aeg sellest ühest loogikast ja nad eeldavad, et euro puhul võiks edasi kehtida. Ehk siis küsimus on ikkagi selles, et kui seal töökohad hakkavad kaduma ja majandus jaheneb nii tuntavalt, et enam ei ole võimalik selliselt edasi minna ja siis siis võidakse need Saksamaa eraisikutest neto säästjad või ka või ka Saksamaa pangad ühel hetkel seada valiku ette, et on kaks valikut, et kas asi läheb veel halvemaks. Võime devalveerima. Lauri ma asetaks selle selle devalveerimise kui ka selle teise huvitava teooria, mis räägib sellest, et euro võiks jaotada, kas siis ma ei tea kahte või või kolme rühma. Nad ei Postimehes Ahto lobjakas on selle kohta oma arvamust avaldanud, et kahte eurot ei tule ainuüksi põhjusel, et seda teist eurot ehk siis seda, seda lõunariikide eurot ei hoiaks koos mitte miski ja ta väidab, et, et enne võtaks lauale kallatud keefiri Kujundlikult öeldud ja üldse väga tore allegoorilise lugu, mida sa siin praegu tsiteerisid, aga on mitmed analüütikud, kes on öelnud, et selline võimalus nagu oleks olemas aga minu arust mina viiks selle üldse selle Euroopa tasandi soovitaks selle viia hoopis laiemale sellisele filosoofilisele pinnale. Muidugi ma saan aru, et samal hetkel, kui maja põleb, siis on suhteliselt keeruline hakata rääkima sellest et millised peaksid olema nii-öelda, milline peaks olema ennetustegevus, enne peab ikkagi kas tulekahju kustutatud saama või siis maja totaalset maha põlema, et siis me saame sellest rääkima hakata. Aga samal ajal minu meelest need küsimused, mida räägiti viimati siin võib-olla rohkem selle Lissaboni leppe arutelude ajal tuleks tegelikult reaalselt uuesti päevakorda võtta ja, ja, aga ainuke asi on see, et ma ei näe Euroopas selliseid mõtlejaid ja selliseid inimesi, kes, kes väga nagu ütleme, poliitilisel tasandil, kes väga tahaksid sellest rääkima hakata. Ehk siis ikkagi see Euroopa ühtsuse küsimus, rahvusriikide küsimus ja, ja kõik see temaatika Aga pigem on palju olulisem küsimus, et kas ollakse valmis senisest sotsiaalsest standardist loobuma. Ja see küsimus tõenäoliselt eriti lõunariikides ja Lõuna Euroopa Liidu lõunapoolsetes liikmesriikides tuleb praegu väga tõsiselt päevakorda, kas nad on valmis oma senistest sotsiaalsetest garantiidest loobuma. Täpselt, ja siis, kui me hakkame seal sel teemal rääkima, siis me avastame, et me tegelikult ei mõtle ühtemoodi. Kuigi näiteks ma arvan seda, et Euroopal oleks neid rahandusotsuseid ta tunduvalt tunduvalt parem teha, kui me oleksime rohkem nii-öelda Euroopa ühendriik. Nii hästi, aga me oleme minu arvates oma solidaarsust juba näidanud, et me ei, me ei tulnud Euroopale koormaks. Me saime ise kriisis hakkama, me suutsime oluliselt kärpida ja me suutsime kärpida kriisis mis on, mis on väga oluline Euroopas ja eriti ka nendes piiks riikides kõigis teistes mindi pisut teist teed, ehk siis leiti, et me võiksime täiendava laenurahaga võib-olla seda, seda kriisi leevendada, see läbi pöörata majandustõusule ja, ja minna edasi. Nüüd on, on kriisi põhi läbitud, majandus on pöördunud tõusule, tõsi, see tõus ei ole märkimisväärne, Itaalia puhul on seal seal nulli juures või, või ühe protsendi juures, aga, aga mis on hakanud kägistama, see metsik laenukoormus ja see metsik laenukoormus kägistab selliselt, et sellest tõusust ei ole mitte mingisugust kasu. No ja ma, ma siiski samas Ta jahutaks natukese seda hoogu rääkides mingist tohutust tulekahjust, kus majad kõik põlevad, et et võib-olla kui natuke rahulikumalt asjale vaadata, siis siis olukord on murettekitav, aga, aga siiski noh, sellist tulekahjut võib-olla veel ka päris püsti pole, sest ütleme, see Ameerika reitingu langus oli täpselt ikkagi selle ühe pügala võrra, et et teiselt poolt vaadates seda kas pooltühja või pooltäis klaasi, võib öelda, et Ameerika reiting on endiselt väga kõrge. Ja samamoodi võib öelda, et nende Hispaania, Itaalia puhul siiski ka, et esialgu on ikkagi noh, meil ei ole ka mingit põhjust nagu raudkindlalt uskuda sellesse, et näiteks Itaalia või Hispaania peaminister, kui nad väidavad, et nad saavad selle kriisiga ise hakkama, et, et nad siis tegelikult ei saa, et ma, ma tooks siia lihtsalt ühe paralleeli või ühe näite tuletaks meile endale natuke meelde, et kui, kui meie, meie olime siin sellises kriisis ja eriti meie lõunanaabrid siis oli ju väga palju neid jutumärkides asjatundjaid Tarkasid, kes ütlesid, et ega, ega nüüd Läti eriti, aga eesti k ikka järgmisest ei pääse kohe mitte mingil juhul ei pääse, sellepärast et neil on seal nii raske, nad ei saa niikuinii hakkama. No samas, meie siin teadsime, et devalveerimine on praktiliselt isegi tehniliselt võimatu ja et selle tõttu selle tõenäosus on üli üliväike kui mingit tohutut katastroofi ei juhtu. Ja noh, nagu oli ka näha, aga tegelikult ei juhtunud ja selle tõttu aga need hinnangud väljastpoolt vaadates ütleme sellised natukese võib-olla ütleme siiski mitte väga asjasse süvenevad hinnangud olid ju ju sellised, et noh, et kohe läheb paanikaks. Et et selle tõttu võib-olla me peaksime ka natukese rahulikumalt suhtuma sellesse võimalusse, et et näiteks Itaalial tekib tõeline mingi pankrotiolukord, et ühest küljest peame nagu valmis olema igasugusteks stsenaariumiteks, aga teisest küljest noh, eks, eks tegelikult saavad ikkagi kõik lõpuks aru vähegi targemad inimesed, et võlg on võõra omaga ka riikide mõttes. Ja kui me kujutame ette Itaalia või Hispaania sugust riiki olukorras, kus nad tõepoolest ütleme, peavad laskma ennast hakata saneerima siis see on ikkagi selline rahvuslik häbi ja alandus, et ma arvan, vältimiseks nad ikka üht-teist on valmis pingutama küll. Ja siis, kui see, kui see tegelikult nagu kätte jõuab ja siis ja siis siis noh, lähebki asi karmiks, siis ei ole, et ühest küljest, kui me püstitame küsimuse, et kas lõunas poolsed riigid on valmis oma elustama, stardist loobuma, siis vastus on selge, et lihtsalt niisama loobuma ei ole mitte keegi valmis mitte millestki. Aga teisest küljest, et kui nad on sunnitud sellest loobuma, kui seda raha lihtsalt ei ole, siis teda lihtsalt ei ole, eks ole, et mida sa siis teed, et kui, kui ei ole? See on nagu selle vaesunud aadliku küsimus, et kas sa ütleme nii-öelda sured nälga, aga, aga jumala pärast ei müü maha oma kahte viimast hurdakoera või. Aga sellega on ju veel ka see moment, et, et kui majandustulemused ütleme, riikidel lähevad mõnevõrra paremaks, et tõepoolest võetakse vastu mingeid otsuseid ja siis tekib mingisugune selline selline moment nagu siin võib-olla pärast masuga natukene tekkis siis just sellisel momendil on tegelikult ääretult oluline nii-öelda säilitada kaine mõistus, sest teadupärast on ju nii, et et kuidas seda öeldaksegi, et liiga odav raha, palju odavat raha ajab samamoodi hulluks nagu peast nagu viin, eks ju. Et sellisel hetkel noh, tuleks nagu säilitada see just seesama kaine mõtlemine, kui. Aga minu jaoks on ikkagi küsimus, et millal siis nagu vastutustundliku Euroopa mõõt saab nendeni piiksi riikide käitumise suhtes või millal see mõõt täis saab või millal see solidaarsus ühel hetkel lõpeb, et kas, et, et praegu me näeme, et veel on solidaarsust, kõigega ollakse, ollakse nõus, tippkohtumised ei kesta väga kaua, ikkagi kui kui tippkohtumine on kestnud 24 tundi või pisut rohkem, siis ei ole see pikk tippkoht. Mõned ma mäletan siin küll Euroopa Liidu tippkohtumisi, kus kus otsused sündisid ikkagi väga vaevaliselt ja kus sageli otsused sündisid planeeritust 24 tundi hiljem ja istute ööd läbi ja, ja, ja arutleti selle üle, et kuidas võiks kasvõi näiteks Euroopa liit laieneda ja nii edasi ja need küsimused olid väga tõsised. Tõsi toona peamine piikide murdmine käis ka raha üle loomulikult ehk siis struktuurfondide raha üle, et kui palju sellele uuele Euroopale peaks nende moderniseerimiseks raha andma, et see oli, see oli ju toona põhiline arutlusaine ja Poola oli eks. Eks toonaseid eestvedajaid, kes leidis, et, et uutele Euroopa liidu liikmesriikidele tuleks rohkem raha anda. Ja Me näeme seda, et, et väga kaua ei võta ka aega, et, et suudetakse üsna kiiresti kokku leppida ja sellest sellest plaanist, mis on Brüsselis ametnike tasemel kokku lepitud. Et selles suudetakse ka kinni pidada. Aga nüüd on küsimus selles, et tundub, et aega hakkab järjest vähem jääma ja tuleb, tuleb järjest kaalukamaid otsuseid langetada, et kas, kas see senine praktika ka sellisel kujul jätkub, et et noh, kindlasti Euroopa Liidu liikmesriikidel on, on mure mure ka ka selle pärast, mis toimub börsidel ja kui me vaatame, mis toimus sellel nädalal börsidel, siis siis see kindlasti oli väga murettekitav signaal tavainimene, seda nii nagu meile aktuaalsest kaamerast Eesti Panga asepresidendilt Ülo gaasikult kuulsime just väga palju nad ei tunneta seda, aga, aga sellel on väga tugev kaudne mõju. Ja, ja see kaudne mõju võib, võib ühel hetkel hakata mõjuma selliselt, et me hakkame seda tundma majanduskasvu näol, seejärel juba riigieelarve sissetulekute näol ja siis veel veel veel juba otsesemalt, nii et et see, see on, see on kõik ühendatud süsteem ja sellepärast tuleb siis seda kavandada ta väga-väga ühtselt kompleksselt. Vaadates ikkagi seda riigijuhtide tegevust siiamaani, siis loomulikult võib öelda, et siiski veel on, tavaliselt ollakse eitamis faasis ja et selles mõttes, ega ei ole ju mingi saladus, et et tipp-poliitikute selline poliitiline instinkt ikkagi eitab sedalaadi probleeme kuni viimase võimaluseni ja tuletame jälle oma ajalugu meelde, siis kes oli see, kes siis, kui Eestis juba tegelikult börs ja kinnisvaraturg ja kõik muud asjad ammu langesid, aga kes eitas seda, et me mingisuguses kriisis olema, siis oli ju see meie oma armas peaminister kes ju kuni viimase hetkeni ütles, et mingisugust vajadust sel hetkel oli tegelikult päris selge, et kõik firmad nagu tegid kriisi eelarveid, siis riigieelarve võeti vastu mingi toreda kasvuga ja peaminister teatas, et meil pole midagi kärpida vaja. Paar paar kuud hiljem muidugi selgus, et ikka on küll ja päris palju, aga aga noh, et, et siin tuleb teisipidi tuleb au anda Eesti tipp-poliitikutele jälle eesotsas sellesama peaministriga, paindlikult suudeti, ütleme, loetud kuude jooksul oma seniseid positsioone niiviisi muuta isegi seda ja nagu väga sellest numbrit tegemata. Et, et väga-väga kiiresti ja niiviisi optimaalselt võib öelda, et suudetise kärpimise lainele üle minna. Aga eks Euroopa riigijuhtide kohtumisega on nagu ilmselt samad küsimused, et lihtsalt nüüd kuu aja pärast ja kahe kuu pärast järgmisel tippkohtumisel, lihtsalt mingid teemad, mis olid võib-olla kuu aega tagasi, oli täiesti tabu. Ütleme kasvõi seesama, sa ütlesid, et vardad devalveerimine euro puhul siis võib-olla võib-olla kuu aja pärast, Euroopa riigijuhid räägivad devalveerumisest kui võimalusest, mitte. Nad ei ütlegi, et devalveerimine nad lihtsalt trükivad raha juurde. Ma ei oska öelda, et tegelikult noh, teisisõnu selle asja nimi võib-olla lihtsalt see, et lubatakse suuremat inflatsiooni, eks ole, selle asja nimi näiteks, et, et praegu me räägime, et inflatsioon on väga paha, aga eks Joakim Helenius Postimehes on öelnud, et et võib-olla inflatsioon ongi ainuke vahend, et kui nüüd lasta ikkagi rahulikult inflatsioonil vähe suuremaks minna, siis see nagu leevendabki seda, ütleme võlgnike teemat tegelikult. Kui sa juba sinna Ansipist rääkisid, siis praegu peaks paar nädalat töötama peaministri nõunikuna Eesti panga endine asepresident Märten Ross ja minule teadaolevalt kirjutab Märten Ross kokku väga põhjalikku analüüsi masu mõjudest. Ma loodan, et sellest on kõigile kasu. Et sellest on nii mõndagi õppida, et, et, et kuidas see masu on meid mõjutanud. Kus on tagasilöögid olnud kõige valusamad, millised sektorid on, on masus suutnud kiiremini välja tulla ja nii edasi. Ma arvan, et see analüüs, mida ta teeb ja kui, kui tal on selleks piisavalt aega või võib tulla äärmiselt huvitav, et, et kui see, kui see kõik tõele vastab, et ta masu mõjude kohta analüüsi kirjutab, siis siis tasub selle analüüsi kindlasti õnnelik olla, kuigi ma saan aru, et et väga kaua aega. Märten Rossile ei ole aega seda kirjutada, sest ta peaks juba augusti lõpus asuma tööle Soome pank. Eeldus on muidugi see, et see dokument saab olema täies osas avalik ja tõepoolest selle üle saab, saavad seda saavad inimesed kõik lugeda ja sellest rääkida. Kui sa siin juba avalikkusele rääkimisest juttu tegid, siis tegelikult no mina tahaks küll väga, et kui Eesti hakkab siin võtma positsioone jälle seoses Euroopa stabiilsusmehhanismiga ja Euroopa finantsstabiilsusfondiga ja, ja tõenäoliselt neid, neid seisukohti tuleb hakata jälle kujundama, sest me näeme et olemasolevatest pakettidest ei ole piisanud, siis mulle küll tundub, et Eesti inimestel oleks õigus teada ikkagi pakettide sisust rohkem kui me, kui me ikkagi praegu teame, sellepärast et see jutt on väga ümmargune see garantiide ja kõige kohta, ega me täpselt ei tea, millest see jutt oli ja, ja mida on konkreetselt lubatud, et, et sellepärast juba ainuüksi ainuüksi seepärast, et et kui, kui rääkida see konkreetne lugu lahti, miks, kellele ja kuidas ja millistel tingimustel, siis, siis ma ma eeldan, et inimestel on, on vähem umbusku sellega seoses kui, kui praegu, kus me tegelikult teame ainult väga üldist kontseptsiooni, kuidas Eesti garanteerib seda EFSF-i laenu. Absoluutselt seda, muide, pidasin ka silmas ennistuma, võrdlesin siin ameeriklastega Euroopa lähenemist, et see pole ju ainult ainult Eestis nii, vaid see on ka, on ka mujal, aga aga niimoodi tavainimese tasandil, mul oli siin üks huvitav kokkusaamine oma lähedaste inimestega Hollandist. Jaa, jaa, rääkisime ka muide päris palju neid Euroopa selliseid üldisemaid, üldisemaid probleeme ja seda, et kes kui palju kellelegi maksab, kui palju võlg on ja millised on inimeste endi mure, et siis mul on tunne, et näiteks nende selliste täiesti tavaliste inimeste tasandil on küll kohale jõudnud see, et see heaoluriigi mudel, mida on siin, mida on siin ehitatud ja mis tegelikult hakkas murenema kuskil juba kuskil pärast seal seitsmekümnendaid aastaid ja oli näha, et, et see, see ei tööta sellisel moel. Ja muuseas, kui me astusime Euroopa Liitu, siis enne seda nendes aruteludes Euroopa tuleviku osas ka räägiti, päris tegelikult siis räägiti, aga keegi pööranud toonase veel väga palju tähelepanu. Kuna meil olid tegelikult teised huvid selle liitumisprotsessi juures siis mulle tundub niimoodi oma nende sõprade modi jutu põhjal küll, et Euroopas see arusaamine on kohale kohale jõudnud, et, et elu ei pruugi olla nii niisugune, nagu ta oli, ütleme siin 10 aastat tagasi. No ma arvan ka, et tegelikult, kui me need kriisi vaatame, siis olgem ausad, see kõik praegu noh, ei ole kindlasti veel halvim võimalik stsenaarium, et peaasi, et see rahanduslik kriis ei kasvaks üle millekski hullemaks sest ega siis see, et ütleme, keskmine kreeklane, itaallane või isegi ka eestlane, et kui peab nagu mingil määral oma senisest elu järjest loobuma, see ei ole kindlasti halvim võimalik asi, mis võib juhtuda. Meie oleme seda korduvalt näinud, eks omal nahal tunnetanud jah, et kui me ikka võrdleme sellega, mis ütleme, kas või kui me võrdleme ülemaailmse majanduskriisiga kolmekümnendatel aastatel, et siis, mis sellele järgnes, eks ole, siis ma arvan, et selle seda järgnevat teades oleks väga paljud inimesed öelnud, et see majanduskriis ei olnud kindlasti väga hull asi võrreldes selle muuga, eks ole, ehk siis sõjaga. Et noh, selles mõttes tuleks siiski siiski ka tõdeda, et võib-olla võib-olla ongi noh, ütleme, see tulevik tõesti, selles mingil määral tuleb elatustasemes kaotada toda ja, ja sellega tuleb leppida ja, ja siin ma ütleks, et näiteks selline nähtus nagu selline suur börsilangus, mis ühest küljest nagu on väga ehmatav ja hirmutav ja ja murettekitav, tal võib-olla üks hea hea omadus ta annab tegelikult ka laiemas pildis nagu mõista, et kõik kaotavad ja selle võrra võib-olla sellistel lihtinimestel, kellel tegelikult börsile asja pole nendel on vähemasti neil ei ole seda tunnet, et ainult meie kaotame, vaid nad saavad aru, et rikad kaga. Ja, ja see, see on, see on natukese ei, tegelikult selles on nagu natukese noh, kasvõi Eestigi, nende kärbete ajal, eks ole, 2009 kui tõesti ka börs ju väga-väga võimsat langes, siis oli ikkagi ajakirjanduses ka päris palju lugusid miljonäritest, kes ei ole enam miljonärid, noh, ütleme näiteks kasvõi ka mingeid kinnisvaraarendajad, kes läksid pankrotti ja tõepoolest ka lihtne inimene nägi, et tõepoolest tegelikult enam-vähem ikkagi kõik on kaotanud. Noh, ütleme siin, ütleme ajalehe omanik Hans Luik niiviisi nalja, nalja kombel mõnes mõttes ütles, et et kui ma ennem olin suurärimees, nüüd ma olen lihtsalt ärimees. Et arvestades oma varanduse nii-öelda vähenemist ja, ja ilmselt paljud temasugused tegijad tunnistasid enam-vähem sedasama et suurärimeestest said ärimehed. Et selles mõttes see aitas nagu kergemini tegelikult kogu ühiskonnal omaks võtta seda, et jah, tuleb nagu püksirihma pingutada selle nimel, et vaata, Eestil oli ju selge see olukord, et ega meil eriti keegi ikka appi ei tule küll. Ütleme, et võib-olla tõesti selles osas on nagu antud kreeklastele ka portugallaste natuke valesignaale. Et justkui keegi tõepoolest neid päästaks. Et tegelikult saab ikkagi küsimus olla mingisuguse aja andmises, et jah, et te olete praegu sattunud kriisiolukorda, okei, et me anname teile aasta näiteks sellest välja tulekuks, me saame aru, et näiteks ühe eelarveaasta keskel te ei saa midagi radikaalselt muuta ta sellepärast, et noh, ei saa lihtsalt, eks ole. Aga kui tuleb järgmine eelarveaasta, kui, kui tegelikult on võimalik võtta vastu teistsugune eelarve siis ju tegelikult saab muuta ja siis siis ütleme see jutt sellest, et, et me ei saa, sellepärast et rahvas ei taha, noh, see jutt ütleme ei pea nagu meie ütleme meeli väga pehmeks tegema. Nii paneme sellele teemale täna punkti, sellest räägitakse nagunii järgmine nädal ja ka ülejärgmine ja nii edasi, aga, aga küsiks teie käest hoopis sisepoliitika kohta, et kas panite tähele, et sellel nädalal algas valimiskampaania. Ja, ja kui te panite tähele, siis kes alustas. Valimiskampaania meil on ees kahed valimised. Mida sa silmas? Ma pean silmas presidendivalimiste kampaaniat, peaasjalikult et ma küsin teie käest, kes alustas presidendivalimiste kampaaniat. Ma mõtlesin, et meil on ees kahed valimised, siis see oli muidugi natuke naljaga pooleks, sest lihtsalt meil praegu räägitakse kahtedest valimistest, mis on muide ajaliselt üsna järjestikku. Kui te panite tähele, mida tegi värske ekspress, siis nad olid avaldanud plakateid nii ühe kui teise kandidaadi toetuseks ja minu arvates on see väga vaimukas, sellepärast et et andis pisutki värvi juurde sellesse, mis, mis praegu toimumas on ja ja minu arvates minu arvates väga-väga tore algatus, aga, aga mõneti on ka kandidaadid ise aktiveerunud, kuigi väga unisel moel väga uni sel moel, et kes juhtus eile Kuku raadios kuulama Indrek Tarandi intervjuud. Nädala tegija on vist selle rubriigi nimi, siis, siis Indrek Tarand rääkis seal oma lapsepõlvest ja millest iganes, eks natukene ka päevapoliitikast ja president Toomas Hendrik Ilves ka siis teine presidendikandidaat on andnud intervjuu jälle ajalehele, kes, kus ja mina nimetaks seda omamoodi tööintervjuuks, sellepärast et ta andis intervjuu oma tulevasele tööandjale ehk siis ehk siis riigikogu liikmele Juku-Kalle Raidil, kes peab 29. augustil otsustama, et kas anda siis Toomas Hendrik Ilvesele mandaat asuda presidendi ametisse. Ei no ma ütleks väga lihtsalt isegi lausa ühe lausega, et, et eks see kampaania peegeldab nende seekordsete presidendi valemist olemust. Seda olemust ei olegi ju? No ma räägin Et intellektuaalselt huvitav, võiks põhimõtteliselt nende kahe mehe arutlust olla nüüd kuulata tõepoolest sellesama jutu taustal, mida meie siin oleme 40 minutit rääkinud, et et. Ma arvan, et, et tegelikult Eesti sisepoliitikasse nende vaated vast jah, nii väga palju ütleme võib-olla intellektuaalselt uut ei pakuks, aga, aga ja just selle Euroopa ja maailma olukorra mõtestamisel ütleme, on, on tegu kahtlemata kahe mehega, kelle mõtteavaldust ja diskussioon oleks huvitav kuulata. Ja selles mõttes noh, vähemasti need debatid võiks selle võrra huvitavad olla. Üks huvitav nüanss muidugi, Indrek Tarandi eilses intervjuus oli, et ta ta omamoodi asus seal. Toomas Hendrik Ilvese kaitsele, ütles et Andrus Ansip mängis ilvese vastutama, kui ilves läks siis Ansipi asemel Euroopa Liidu tippkohtumisele, kus tuli teha otsus Kreeka teise abipaketi kohta. Et jäi justkui mulje, et osalt nagu tarand kaitseks ilvest, aga tegelikult oli see selline väga terav ja, ja võib-olla ka natukene tabav torge ja ja püüdis siis ilves või tarand väita ka seda, et Ansipi USA visiit, mille pärast ta justkui ei saanud Euroopa Liidu tippkohtumisele sõita, et see oli selline suhteliselt mõttetu visiite ja kuigi varem oli seal võib-olla olulisi kohtumisi kokku lepitud, siis siis ka värske IMF-i juht tegelikult pidi hoopiski sõitma Brüsselisse tippkohtumisele ja ei saanudki Ansipiga kohtuda, nii et ka ka see võimalus tegelikult USA-s langes ära. No ma ütleks selle kohta niimoodi, et tunduvalt hullem oleks see, kui Eesti oleks selline riik, kus president ja peaminister jõuaks nagu kuidagimoodi kokkuleppele selles osas, kes Eestit võiks esindada ja ja oleks veel erineval arusaamal ja ma ei kujuta ette meie väikse riigi puhul, see oleks ikka eriti halb, et me oleme siin küllalt näinud, kuidas näiteks sellesama näiteks kaitsevägijuhtimise puhul, et kui ikka läheb, minnakse täiesti vastassuundadesse, et noh, mida see endaga kaasa toob, aga aga, aga jah, et debatt selles mõttes ma toetan küll Sulevi mõtetega, et minu arust debatt selles osas, mida minagi siin mõtlesin, et kui kui need jutud, mida me rääkisime siin 10 aastat tagasi Euroopa Liidust, kui ta meie niukses rahvusliku teadvusse võib-olla paremini jõudis ja kõik need probleemid siis praegusel hetkel väga hea koht, kus neid uuesti nii-öelda mõtestada ja lahti mõtestada ja miks mitte siis kui panna talle natukene olgu see raam siis milline tahes ja lõppude lõpuks me ju veel päris täpselt ei teagi, kas, kas ikka sellest teisest kandidaadist saabki lõpuks kandidaat või mitte. See on muuseas hea küsimus. On ju selge, et Indrek Tarand natukese püüab mängida sellist põlissoomlast, et ta, et ta püüab, püüab umbes sedasama positsiooni võtta nagu Timo Soini Soomes suhteliselt mugavalt sellises noh, ütleme mitte otsustajana öelda, et, et see, mida valitsus siin ütleme, hakkab nagu otsustama nende igasuguste euroopaste abistamiseks, et ega ega see võib olla väga tark, ei ole iseküsimus, et kas tal on ka mingi vastus, et mis siis oleks tark mõte või kuidas siis asi paremini laheneks, et seda, seda oleks huvitav kuulda. Noh, seal selles osas see on võib-olla nüüd ainukene positsioon, milles nagu Indrek Tarandi jutt, ütleme selline kaudne vihje sellele, kuidas seal Ilves, Ansip, eks ole, justkui võtavad mingeid kohustusi, mida äkki ei peaks võtma. Et see nagu sarnaneb selle jutuga, mida näiteks Edgar Savisaar räägib, et Eesti ei peaks kedagi abistama. Et me isegi vaesed oli üks värske intervjuu Maalehes just. Ja, ja selles mõttes noh, nagu siin on nüüd huvitav jah, et kui palju nüüd ütleme, Indrek Tarand ikkagi presidendikandidaadina tahaks üle sellist keskerakondliku ma ütleks sellist Keskerakonna põlisretoorikat teemal, et, et Eesti on niisugune vaene, väike, õnnetu riik, kes peaks üldse Euroopa liidule kuidagi viltu vaatama ja ja omaette olema ja mis, mis iganes veel. Ma siiski natukene kaitseks tarandit, tarand, vähemalt, mis puudutab nüüd ikkagi Kreeka abistamist ja seda abipakettide sellisel kujul lahendamist on ka leidnud, et et ega, ega ei olegi praegu teisi lahendusi, et see on üks üks võimalik vähestest lahendusest Dustest, kuidas eurotsooniga edasi minna, ega küsimus ei ole ju Kreeka abistamises, küsimuse all on ju Euroopa ühisraha, euro ja eurotsoon ja, ja palju laiemalt kogu kontinendi rahandusstabiilsuse. Et kui me väidame siin seda, et me ei pea mitte kusagil osalema, et meie kohe astume automaatselt välja, siis kahjuks on, on Eesti majandusel üks, üks väga huvitav omadus ta on järjest rohkem ekspordile orienteeritud ja kui me vaatame siin ka viimaste kuude ekspordinumbreid, siis need on läbi aegade rekordilised olnud ja Eesti majandus on niivõrd selgelt ekspordile orienteeritud. Kui me nüüd ühel hetkel ütleme, et me nüüd tõmbume endasse, sulgeme ennast välismaal, siis paratamatult see tähendab ka seda, et välismaa sulgeb end meile ja see tähendab seda, et me peame senisest. Me peame totaalselt ümber hindama kogu oma oma senise elustandardi ja mitte ainult elustandardiga, väga paljud muud muud arusaamad, kuni võib-olla vaba liikumiseni välja. Muuseas, seda, kui avatud Eesti majandus on ja kui avatud ta nagu kuivõrd ta välismõjudest sõltub, seda on päris huvitav vaadata, kui võtta, et need graafikud, mis näitavad Euroopa Liidu selliseid põhilisi Euroopa Liidu riikide põhilisi majandusnäitajaid seal SKT-d ja tööpuudust ja nii edasi, et Eesti see graafik liigub tegelikult täpselt samas rütmis, ainult et Eesti võnked on sellised suuremad, et kui me oleme all, siis me oleme, siis me, me justkui kukume nagu rohkem alla ja kui me tõuseme üles, siis me, siis me läheme ka ülespoole, kiiremini. Aga kui siin tulemused Edgar Savisaare Maaleheintervjuud mainis, siis lugesin ka selle läbi ja ma peaks ütlema, et, et midagi värsket ma sellest intervjuust ei leidnud, et tegu oli selline sellise räägitud jutuga ja tavaliselt kui Edgar Savisaar leiab alati mingisuguse nüansi millele intervjuus rõhuda, siis selles intervjuus millegipärast ma seda ei leidnud ja räägitud jutt ja, ja ei tea, kas see oli räägitud, aga igal juhul. Peeter Ernits oli selle intervjuu teinud ja, ja presidendivalimistest oli seal veel juttu aga näiteks Keskerakonna esimehe valimistest selles intervjuus juttu olnud, aga, aga, aga teine huvitav poliitteema, mis on ka siin viimastel nädalatel avalikkuse all arutuse all olnud, on ikkagi Keskerakonna esimehe valimine 27. augustil ja ja ma peaks ütlema, et siin kaks Edgar Savisaare endist võitluskaaslast on, on väga jõuliselt oma seisukoha välja öelnud ja kaks suurepärast intervjuud on andnud. Ain Seppik, Keskerakonna aukohtu esimees vist siiani ja siis ka riigikogu liige Lembit Kaljuvee, kes on, eks Keskerakonna lugu peetumaid liikmeid, kes on, kes on samuti kritiseerinud senist juhtimisstiili ja, ja mõlemad Nad leiavadki justkui ühest suust, et et kui, kui selliselt seniselt jätkas, vaata siis probleemid erakonnas süvenevad ja see võib lõppeda ühel hetkel väga halvasti, et tegelikult oleks vaja mingisugust käigumuutust. No ei tea praeguses siukses lähiperspektiivi kontekstis ma arvan, et need intervjuud jäävad intellektuaalselt huvid tähtsateks mõtteavaldusteks ja keskele erakonna kongressil läheb täpselt nii nagu peab minema, et Edgar Savisaar saab uue mandaadi. Ja noh siis see ennustused, et, et kas see tähendab keskerakonnale allakäiku või mitte, seda, need võivad täituda või mitte täituda. Aga et näha, et miski seda stsenaariumi praegu peaks nagu, nagu muutma, noh, on küll küll raske ette kujutada, et mulle tundub, tuues mingi Venemaa võrdluse, et näed näiteks Ain Seppiku intervjuud sarnanevad ütleme umbes Boriss Nemtsovi huvitavate intervjuudega kuskil Venemaal, kes ütleb väga õigeid tõdesid meie meelest, eks ole, selle Venemaa režiimi kohta ainult et iseküsimus, et mis mõju sellel tegelikult on tegelikkusele. Nojaa, aga sa, sa ei, sa ei saa ju eitada, et Ain Seppiku mõju praegu keskerakonnas on oluliselt suurem kui Boriss Nemtsovi mõju Venemaal. Võib-olla on no me saame seda tulemust näha, aga, aga noh, et praegu nagu, et oleks kuidagi tunnetatav mingisuguse Keskerakonna kui erakonna nagu enamuse pöördumine nagu teise suunda võrreldes senisega. No ma ei tea, selliseid märke ka nagu ei kosta, kuigi ega me ilmselt seda sabansse keegi seal sees oli ja näha ja selles mõttes muidugi huvitav on näha misse kongress toob, aga aga ütleme niiviisi, et kui panustama peaks, siis nagu mina nagu Savisaare vastastele ei julgeks küll panustama hakata praegu veel. Et ma olen tegelikult sinuga ei ole veel nii kaugel, ma olen, ma olen sinuga nõus ühel väga lihtsal põhjusel, et kuna Keskerakonna liikmed on, on näidanud, et nad on väga pragmaatiliselt mõtlevad inimesed ja kui nüüd ikkagi väga selgelt vaadata, et mis, mis võiks parteiga juhtuda siis, kui Jüri Ratas saaks esimeheks ja mis võiks parteiga juhtuda siis, kui Edgar Savisaar saab esimeheks, siis, siis kui Edgar Savisaar saab esimeheks, siis, siis on, on üsna tõenäoline, et see senine staatuskvoo säilib, Keskerakond suudab garanteerida jätkuvalt need 26 kohta, mis neil on riigikogu, kus tõenäoliselt nad oleksid väga edukad ka Tallinna linnavolikogu valimistel ja nendes omavalitsustes, kus nad võimul on, nii et see praegune Keskerakonna positsioon säiliks ja kui nüüd olud riigis väga palju muutuvad või ühel hetkel leitakse mingisugune võimalus sotsiaaldemokraatidega kuhugi kaugemale jõuda, siis ka see võimalus on tegelikult olemas niimoodi, et et pragmaatiliselt mõtlevad Keskerakonna liikmed, kelle jaoks ei ole dispartei rahakoti küsimus või või see, kas saadakse teistega läbi või millised on suhted meediaga. Et nende kaalutlused on, on väga selged ja, ja nendele tingimustele ja nõudmistele Edgar Savisaar ju suurepäraselt vastab. Aga siin on veel siiski üks konks, minu arvates ja konks on nimelt selles, et kui nüüd läheb nii, nagu ta üsna suure tõenäosusega läheb siis Sa eeldad, Lauri, see sinu jutt nagu eeldab seda, et, et kõik läheb selles mõttes vanamoodi, et ratas põhimõtteliselt ka noh, laseb ennast nagu paika panna, nagu ta on. See on huvitav küsimus, see on väga huvitav küsimus, kuidas Jüri Ratas käitub kooresse. Täpselt noh, ma arvan, et tal peaks mingisugune plaan selle kohta olema, juhul kui ta laseb ennast taaskord niimoodi paika panna sellele kohale ja ütleb, et ja kõik ongi nii, nii suurepärane siis ma ei tea, siis siis ikkagi see erakond ikkagi ka noh, jah, läheb edasi, aga, aga küsimus sellest, et milline saab olema üldse näiteks Jüri Ratase positsioon Eesti poliitikast, kerkib ka samamoodi päevakorrale. No aga teisipidi võiks jälle siin nagu küsida, et siin on mingi analoogia igasuguse, ütleme vastasseisuga mingis erakonnas, et et juhul kui sa ütleme, kaotad näiteks erakonna kongressil ütleme, esimehe valimised, kas siis sinu järgmine samm loogiliselt peaks olema mingisugune, ma ei tea, parteist väljaastumine või uue partei loomine või või no ei pea ju olema tegelikult, eks ütleme oletame, et tekib näiteks Andrus Ansipile reformierakonnas mõni vastaskandidaat, siis me ei eelda ju, et et kaotusega igal erakonna juhi valimistel ta näiteks hakkab mehed uksi paugutama tingimata. Et põhimõtteliselt see ongi ju, ütleme demokraatia osa on ka oskus nagu leppida kaotusega. Jah, aga kui sa vaatad neid Eesti poliitikas viimast paari korda, kui erakonna esimehed on maha võetud, siis üsna üsna suure tõenäosusega nad on kas erakonnast lahkunud või on poliitikast tagasi tõmbunud, et et ka see on asja juurde käinud, meenutame siin rahvaliidu endist esimest Karel Rüütlit, kes kes lahkus erakonnast, meenutame siin Jüri Pihli ja nii edasi. Inimlikult on see ikkagi ikkagi päris julm, et kui me vaatame siin kas või seda, et kuidas Keskerakonna meediakanalid on, on kogu seda teemat käsitlenud millise poole nädal valinud, on selgelt ühe poole valinud ja siis panna ennast kasvõi inimlikult Jüri Ratas olukorda. Noh, ikka päris raske. On on selles mõttes muidugi? Nii, aga Sulev, sa tahtsid lühidalt rääkida, aga dalai-laama teemadele et siin 10 päeva pärast peaks toimuma dalai-laama kolmas Eesti visiit ja see on tekitanud päris palju arutelusid. Tõenäoliselt on see kõige enam tee ja kõige laiemat avalikkust huvitav välisvisiite või Eestis väisav külaline sellel aastal ja, ja see on tõesti tekitanud väga elavat diskussiooni. No ta on saanud kahtlemata väga märgiliseks küsimuseks, et kas dalai-laamaga kohtutakse või mitte ja sellest on saanud nagu teatud indikatsioon, et see ilmselt ei ole ainult Eesti poliitikas niimoodi, vaid ka väga paljudes teistes riikides ja ja siin nagu justkui vastandatakse sellist pragmaatilist huvi, et et, et sure ja üha tõusva võimsa Hiinaga tuleb nagu hästi läbi saada ja teisest küljest siis, et et väikesele ütleme ja meiega saatuselt mingis mõttes sarnasele Tiibet rahvaesindajale peaks nagu osutama poolehoidu, et, et iseenesest neid, neid argumente palju vastandatakse, kuigi võib-olla peaks ka Eesti poliitikas ja ütleme avalikkuses selle teema puhul võtma ära sellise nagu liigse. Kas öelda sellise sellise must-valge käsitlus, et minu meelest tingimata ei pea need kaks asja üldse üksteisele niiviisi vastanduma, sest ikkagi dalai-laama ametlikult ei ole ka enam mingisugune tiibeti nagu poliitiline juht, eks ole. On taastangi saanud ikkagi puhas, selline võib öelda kultuuritegelane. Ja kui nüüd ütleme, Eesti poliitikud kardavad kohtuda lihtsalt sellise maailma kultuuris olulise tegelasega, kartes sellega ärritada Hiinat, siis siin on nagu natukene minu meelest sama dilemma, et et kui kaugele peaks, ütleme, lääne ühiskonnas minema näiteks näiteks islami poolt peale surutud tingimuste aktsepteerimisega, et mis asju tohib teha ja mis asju ei tohi teha. Et kui ikkagi, nagu meil on kombeks, et selliste kultuuritegelastega kohtutakse, siis ei pea ju tingimata olema olema selline küsimus, et, et sellest tulete mingeid poliitilisi järeldusi ja kui ütleme Hiina nagu natuke ma ütleks sarnaselt Venemaaga armastab sellistes küsimustes üle reageerida lugeda välja mingeid märke asjadest, kus neid tegelikult ei ole, siis, siis see on pigem nende probleem. No see oleks selles mõttes jälle üks huvitav väärtuste arutelu, mida võiks tulevasest presidendidebatis kuulda. Seda kindlasti, aga ma rääkisin selle visiidi peakorraldaja Sven Grünbergi ka eelmisel nädalal ja ta tõi välja ühe väga huvitava mõtte. Dalai-laama on omamoodi väärtuspõhise poliitika indikaator, et kui teda vastu võetakse, siis on väärtused paigas, kui teda vastu ei võeta riigijuhtide poolt, siis, siis võib-olla on veel arenemisruumi, selle üle tasuks mõelda ja peale selle ta ütles et kui visiidiga seonduvalt kõik nüansid avalikustada, siis võib võib väga palju asju ära jääda, sellepärast et Hiina saatkond pidi väga aktiivselt jälgima selle visiidi korraldamist ja on pöördunud tõenäoliselt ka kõikide instantside poole, kes kavatsevad dalai-laamaga kohtuda. Et see on, see on samamoodi väga-väga mõtlemapanev. Millist vastutööd selle visiidiga korrase seoses tehakse? Aga ja saate lõpuks lihtsalt üks väike repliik. Nägime äsja uudist, et, et Eesti loto jackpotide reklaami keeld jääb jõusse ja ma esitaks küll siinkohal need küsimused, kas selle tõttu võib Eesti Kultuurkapitali tabada veelgi suurem, kui Avo Viiol ei, kaheksa miljonit krooni, aga sellele me täna siin rahvateenrite saates vastust ei tea. Täname kõiki kuulajaid ja tänased rahva teenrid olid Sulev Valner meie Võru stuudiosse ning Tallinna stuudiosse Neeme Korv ja Lauri Hussar ja soovin teile rahulikku laupäeva ja, ja loodetavasti uus nädal tuleb juba vähemalt, et majandusuudiste poole pealt pisutki helgem.