Minu nimi Linnart Mäll. Olen ühelt poolt Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse, vaat teiselt poolt olen esindamata rahvaste organisatsiooni peasekretäri asetäitja. Tegelen ühelt poolt idakeeltega idakultuuriga ajalooga ja teiselt poolt tänapäevapoliitikaga, mitte seda uurides, vaid püüdes maailma natukene paremaks teha. Ja siin võiksin rääkida mõlemast asjast, näiteks praegu Eda asjadega tegelen oma eelistate tõlgete ülevaatamisega ja nende uuesti avaldamisega. Möödunud aastal ilmus pagavad kiita. Tõlge uues redaktsioonis võiks öelda isegi täiesti uues redaktsioonis ja uue kontseptsiooniga. Ning praegu on käsil budistlikke suutrate kogumiku kokkupanemine, millest. Aga aga sellel oli lisatud veel teisigi tekste ja nii läheb töö edasi. Kahjuks aga ei ole aega tegeleda sellise tööga nii palju, kui tahaks, sest esindamata rahvaste organisatsiooni töö võtab enda peale ära nii palju aega, et põhiliselt ainult veed jäävadki. Jäävadki selleks, et, et oma neid tõlkeid viimistleda ja neid tea. Nüüd. Sellel nädalal ma tegelesin tala elama vastuvõtmisega ja see võttis ka varasematel aegadel palju aega ning nüüd on hea meel tõdeda, et see on läbi, kuid mõttetzee tekitas ning võib-olla nendest mõtetest siis täna agaksimegi rääkima, sest esiteks oma on ju väga kõrgetasemeline budist noh, ütleme seda loetakse ikka maailma bulistiks number üks, kuigi budismi tasemel ei ole ilus selliseid lugemisi ette. On aga noh, Euroopa tasemele langedes võib ju seda öelda, et temal on põlisnumber üks praegu budism on üldse väga huvitav nähtus. Kõigepealt seda päris religiooniks nimetada ei tohikski, kuigi budismis on religioosseid momente palju, aga samuti on seal filosoofilisi momente palju ja mis seal salata, põlishõlmab ka elu tervikuna niisugusena nagu ta on, siis võib öelda ka, et on olemas budistlik eluviis. Ja öelda nüüd, et kas mina olen budist, siis ma võiksin öelda, et religioossus selles ma ei ole budist. Sest mulle jäävad võõraks igasugused kummardamised ja igasugused mantrat pomisemised ja muud sellised asjad, aga filosoofilises mõttes ma olen vaieldamatult budist, sest budism on aidanud mul oma meelt avardada ja ja jõuda sellise arusaamiseni maailmast, kus ma siis praegu olen ja see arusaamine seisneb selles, et Olen hakanud tänu budismile maailmale tõesti mõistma selle tervikus. On hakanud mõistma, et kõik siin maailmas on omal kohal. Oleme hakanud mõistma, et mitte midagi ei tohiks siit maailmast välja jätta. Tähendab, maailma ei tule vägivaldselt püüda teha ei paremaks ega halvemaks, vaid tuleb asjadel lasta minna nii, nagu need on. Ja maailma suureks väärtuseks on see Ta valitseb mitmekesisus ja valitseb paljusus. Kas oleks hea elada maailmas, kus on ainult, et üks rahvas, kus on ainult üks keel, kus on ainult üks religioon või üks õpetus? Ma arvan, et see oleks erakordselt igav maailm. Ja jääb vaid õnne tänada, et kõik katsed sellist õhin taolist maailma luua ei ole õnnestunud. Ja tõenäoliselt ei õnnestu ka tulevikus. Maailma mitmekesisus, maailma paljusus, see, et on olemas umbes 5000 keelt, see, et on olemas umbes 200 riiki. Et on olemas rahvaid, kes end rahvana identifitseerivad, umbes paar 1000. See kõik on suurepärane asi. Ning ka religioonide paljusus on väga hea nähtavus on hea, et ei ole ainult olemas üks religioon, kuigi mõni tralliga mõned religioonid olla püüdnud selle poole, et maailma monoreligioon religioosseks muuta. Kuid see ei ole õnnestunud ja tahaks loota, et ei õnnestugi. Muidugi mitmekesisusele on ka oma ohud ja neid ohtusid on väga palju. Mitmekesisuse ohud on see, et mõistmist on erinevate nähtuste vahel väga vähe. On on üldse mittemõistmist jal vääritimõistmist, rahvad ei mõista 11, ei mõista. Religioonid 11 rääkimata sellest, et üldiselt osatakse ainult oma emakeelt pluss veel kas üks või kaks keelt, kui sedagi. Nii et juba suhtlemine inimeste vahel on väga raske ja piiratud ning seepärast tuleb natuke ka sellele mõelda. Ja seda minu arvates saab teha küll mitte sel teel, et ikkagi püüda ühe taolisuse poole vaid just sel teel, et tuleb lihtsalt hakata teistmoodi harima inimesi. Rahvad peaksid harima oma inimesi pluralismi suunas selle mõistmise suunas, et on maailmas tõesti palju värve ja et see teeb ainult head. Ja selleni võib-olla niipea ei jõutagi. Aga kui me vaatame maailma ajalukku natuke tagasi, siis näeme, et on väga lootustandvaid tendentse. Näiteks 19. On teil olid kõik veendunud tõesti niimoodi, et varsti on ühtne maailm olemas, ühte maailm on monoliit, Selti ühtne. Selles maailmas kaovad ära enamik rahvaid. Seda usuti täiesti kindlalt, enamik kultuure kaovad, ära jäävad, jäävad ainult mõned üksikud, alles. Hakkas tekkima rahvuslik liikumine paljudes maailma osades rahvad hakkasid eralduma üksteisest, tekkis suur hulk uusi riike, nende seas muide ka 20. sajandi algul Eesti riik, enne seda ju kaheldi väga, kas eesti rahvas üldse enam kaua. Paljud väikerahvastest rahvuslik liikumine, ütleme Aafrikas ja ja Aasia väikerahvaste seas on alles algamas, ma olen ma alles selle esimesel etapil ja siin on ka muidugi oma omad põhjused. Sest riik kui niisugune. No mis siin salata, riik on ju teatud mõttes ebaloomulik nähtus, üldse riik on kui päris aus olla, siis on, on see pumbavõim enamuse üle. Ja, ja seda kampa Käskis laskis maha, poos üles kõik, mida võis teha, mida tahtis kui oma piirangud olid siin ka muidugi olemas. Ja aga rahvas sai ennast ennast siiski ka teatud määral monoshiga kergesti samastada. Ja pealegi sel juhul, kui oli olemas dünastia juba kestnud ja Nastja sellega samastada ja oli suhteliselt meeldiv ja mõnus rahvalsele monarhi kaitse all olla. Rahvusriikide tekkimisega need vanad suured monarhiat hävinesid, hävines näiteks niisugune suurepärane monarhia nagu Austria-Ungari keisririik mis ju oli erakordselt stabiilne kuni selle hetkeni, kui lõpuks kokku varises, kus keiser Franz Joseph teine valitses üle 60 aasta järjest. Ja kus inimesed arvasid, et nad ongi jõudnud välja sellele teele, kus hakkab üks suur ühtesulamine aga ei astunud seda ühtesulamist teps mitte, ei tahtnud ungarlased olla kõigepealt sakslaste võimu all, Austria-Ungari sõja ei tahtnud slaavlased pärast olla ei, ei sakslaste, seega ungarlaste võimu all ja selle tõttu see riik lõpuks laguneski. Ja nüüd on siis rahvusriikide ajastu, kus on riik, on erakordselt tähtsaks muutunud. Et kus enam rahvas kui niisugune eriti midagi ei tähenda, aga rahvas tahab samal ajal, et temal oleks oma riik olemas ja kõik rahvad tahavad seda. Ka need rahvad, kellel ei ole ja üldse veel omariiklust, Nad pürgivad selle poole. Ning, ning see riik muidugi kogu kõigest hinnast püüab siis ühelt poolt ennast hoida ja säilitada. Ja paraku ei tee seda mitte alati selle rahva huvides kes tegelikult selle riigi rajanud on, vaid teeb seda ka kitsa kamba huvides, kes on juhuslikult riigi otsa sattunud. Ma ütlen just juhuslikult, sest tõepoolest tõepoolest sellist asja nagu on olnud vanades monarh, jättes kus inimesed ei sattunud juhuslikult riigi etteotsa, vaid need sündisid juba selleks, et riigi etteotsa saada või nagu oli ka Tiibetis, kus inimene Sündis ka selleks, et saada riigi etteotsa kasvatati selleks, aga see ei olnud mitte geneetilise päritolu teel, vaid vaimse päritolu teel. Siis ütleksin, et demokraatia on tõesti üks väga jube nähtus ja ma ei taha korrata. Ta ei taha korrata Churchelli tuntud fraasi, et demokraatia on jube nähtus, aga paremat pole välja mõeldud. Minu meelest on paremad asjad olnud, aga paraku need paremad asjad ei ole suutnud püsima jääda. Sest nad on ka olnud siiski ühelt poolt ennasthävitavad nagu, nagu näiteks Euroopa monarhiat ja teised poolt. Teiselt poolt. Aga ei ole vastu pidanud välissurvele nagu Tiibet allus Hiina kommunistide kallaletungile. Aga siiski ma ütlen, et see riikluse vorm, mis valitses Tiibetis, see oli kõige parem. Nii nagu üldiselt ka Euroopas. Põhja-Euroopa eurooplastest maade rändurite kirjelduse põhjal võib väita, et seal inimesed tundsid end siiski enam-vähem kõik väga hästi, ka siis, kui nad elasid vaeselt. Aga meil on see häda, et ei osata vaeselt elada. Tissidentliku intelligents oskas elada, elada küllaltki vaeselt Nõukogude võimu ajal, aga siis olid ja tuli idee, mis andis selleks jõudu ja kindlust. Praegu siiski suured rahvamassid, kes on sunnitud vaesuses elama, ei oska seda teha ja nemad tahavad elada rikka. Ja mind on alati imestanud, et miks on niimoodi, et et vaesed loevad suure mõnuga seltskonnaajakirja igasuguseid kroonikaid ja seltskondi. Ja tundub, et vastus on siin väga lihtne. Nimelt vaene ei taha olla vaene, vaid tema tahab karikaks saada ja sealt õpib, kuidas lõikaks aatomi koos rikas olla ja kui ta rikkaks ei saagi, seda vähemalt kujutab, et ta arvab, et temal kaarikas, kuda seda loeb. Ta näeb, kuidas tema mullivannis seal pühendab ja ja kuidas tema luksusautoga ennast puruks sõidab ja ja kuidas tema teda sera mahlastakse oma kodu väravas ja nii edasi ja nii edasi ja kõik see lihtsale inimesele meeldib suurepäraselt lihtsale vaesele inimesele kes ei viitsi eriti mõelda muidu kontaegusi, vaeseid inimesi, kes viitsivad mõtelda. Ja tahaks ikkagi ikkagi öelda seda, et et riik ei ole suurem asi, riik ei ole omaette väärtus, Ricon väärtus ainult siis, kui riik rahvast hoiab. Ja eriti Coya hoiab oma põis rahvast. Eesti riik oleks siis väärtuslikuna, Eesti rahvast hoiab. Aga mina kahjuks ei näed meie riik praegu Eesti rahvast rohkem hoiaks kui teisi Eestis elavaid rahvaid. Ja siiski siiski olen üldiselt optimist. Arvan niimoodi, et inimkond on loonud väga palju vaimseid väärtusi. Võtma ei taha öelda sõna ahmima, sest see viib ka juba sellise materiaalse himustamise peale. Vaid rahulikult tuleks hakata järele mõtlema kas ongi nii palju meil vaja kõike, mida siin maailmas pakutakse. Võiksime hoopis võib-olla rahuldada vähemaga, rahuldada sellega, mis on tegelikult väga kergesti kättesaadav ja see, mis on kergesti kättesaadav. See on tarkus, need olla vaimsed väärtused. Ja kui me vaatame tagasi inimkonna ajalukku, siis kõige suuremad õpetajad on ju alati toonitanud seda et ära kogu seda, mida rooste närib ja koi sööb vaid kogu seda, mis on sellest üle. Nii ütles Jeesus Kristus, aga ka teised suured õpetajad on täpselt sedasama moodi rääkinud. Ja kui me vaatame nende endi elusid, siis nemad, nemad ise sugugi ei elanud rikkalt ja ega nemad tõenäoliselt seltskonnakroonikas ei oleks pääsenud selle tänapäeva mõttes. Ning. See elu pakub palju. Meil on küllalt palju kirjandust olemas, mis õpetab olema just niimoodi, nagu need suured õpetajad ette kujutasid. Ja meil on olemas ka inimesi, kes oskavad tarka juttu rääkida. Ja meil on olemas üldse väga kõrge kultuur. Ja just see ka Eesti kultuur on põhiliselt see mis hoiab meid eesti rahvana. Ja see eesti kultuur on ka see, mis peaks andma meile julgust ka tuleviku vastu minema. Ütleme niimoodi, valitsejad tulevad ja lähevad, aga eesti kultuur jääb ja eesti rahvas jääb. Ning ei taha neid päris päris. Ma viltu oma jutuga minna, aga me peaksime olema valmis ka muidugi sellele, et Eesti riik võib jälle kaduda. Aga siis tuleb jälle meile meelde tuletada seda, et meil on ikkagi väga vägev suur kultuur ja väga ilus ja keel. Ja sellest tundma rõõmu. Näiteks kui ma olen tõlkinud eesti keelde ida keeltest teoseid siis on alati selline tunne, hetkel on Eestis rikas, on eesti keeles palju võimalusi ja neid võimalusi on muide palju rohkem kui paljudel suurtel keeltel, näiteks inglise keeles on neid võimalusi on palju-palju vähem. Võtame kas või selle, et paljud keeled kasutavad, kasutavad liitsõnu, aga inglise keeles ei ole võimalik lihtsanu teha ja sellega on juba võlu, kaob ära, mis näiteks sanskriti tekstides on olemas, kus on liitsõnu kasutatud, samuti on Hiina, Hiina keel ka tegelikult võimalik vaadelda kui liitsõnade kogumit mida täpselt samuti eesti keel suudab paremini edasi anda. Et inglise keel on üks tegelikult ka vaenne kaupmeeste keel, mida tegelikult ei tasuks üldse eriti tõsiselt võtta, aga vaieldamatult ilma selleta hakkama üsa. Nonii, see ka selleks, et vastu töötada sellisele maailma ühtlustamise tendentsile ja et aidata ikka säilida seda. Eestil oli väga heaks kogemuseks dalai-laama järjekordne mesid siia. See oli juba teine visiit ja dalai-laama rändab väga palju ringi. Ja, ja nüüd on juba teist korda Eestis oli ja natukene natukene Eestit upitades võiks öelda, et oli. Ta oli viimase 10 aasta jooksul teist korda siin esimest korda oli ta 91. aasta oktoobris ja praegu ei ole veel 10 aastat mööda sellest. Nii huvitav kui see ka ei ole kuigi on üles kasvanud Tiibetis, mis oli täiesti isolatsiooni, seda väga vähe teadis muust maailmast enne seda, kui ta pagulusse oli sunnitud minema pärast seda, kui Hiina rahvavabariik okupeeris Tiibeti. Draama on huvitaval kombel väga lahtise mõistusega. Ta üldse ei ole klammerdunud budistlike tõdede külge. Võitleme näiliste tõdede külge, sest suuretajaid on kõigis religioonides ühed ja samad. Ja sugugi mittebudistlike formaalsuste külge mis, mida ta on lapsepõlvest peale õppinud tundma ja mida ta oskab tegelikult ka suurepäraselt läbi viia. Aga ta on hakanud mõistma, et maailm on tõepoolest ühtne mitmekesiselt ja et maailma säilitamiseks peab inimkond tõsiselt hakkama mõtlema selle peale et kellelegi ei tohi liiga teha. Mitte kellelgi kelleltki ei tohi midagi ära võtta. See tähendab ka, et ei tohi üheltki rahvalt tema keelt ja kultuuri ära võtta. Ta vaid, et tuleb kõigesse suhtuda vastutustundega ja kõik peaksid samuti vastutustundlikult suhtlema ja suhtuma sesse ning alustama kasvõi sellest et tundma, et vot just nüüd minust oleneb see, kas maailm läheb paremaks või ei lähe. Ja see juhtub isegi siis, kui. Üksteisele ütlevad, et sina, armas, oled hea. Niisuguste suurte inimeste käimine on muidugi väga hea ja loodame, et ta veel oma visiit ei jää viimaseks, vaid ta veel siia tuleb. Ja loodame, et siis ka meie uued. Paremini vastu kui praegu võeti. Ja loodame, et muu sellest tema käigust siia levib üle maailma, et oli siiski väga kena Eesti rahvale see tema siinviibimine. Aga loodame ka, et tuleb teisi tarku inimesi. Ja et nad kõik meid aitaksid optimismi suunas liikuda. Ennast suunata ja kuidas me suudame üle saada tahtmisest omada palju vara? Kinnismõte stuudios oli Linnart Mäll, järgmisel pühapäeval kordame saadet Liiseppelija Andres Ehiniga.