Minu nimi on Krista Kodres ja ma olen kunstiajaloolane, täpsemalt öeldes arhitektuuriajaloolane kes tegeleb siis ehituskunstiajalooga, aga ka selle kaasaja probleemidega. Ma töötan Eesti kunstiakadeemias. Loen seal mitmeid loengukursusi nii kunstiteadlastele, tulevastele arhitektidele, sisearhitektidele ühesõnaga õpetan ja kirjutan, teen oma uurimistööd. Praegu on muuhulgas siis Eesti kunstiakadeemial käsil väga suur projekt, mis on uus kuueköiteline Eesti kunsti ajalugu, kuhu on haaratud kaasa väga palju autoreid. Ja mina töötan siis selle heaks, et et meil oleks mõne aasta pärast lugeda seda, mis, mida siis Eesti kunsti ajalugu õieti endast sisaldab. Ma arvan, et minu uurimissaab, seal on väga huvitav. Sest see tegeleb inimesega kujundatud keskkonnaga ehk siis selle maailmaga, mis absoluutselt enamiku maakeral elavaid inimesi ümbritseb ja ja, ja teeb seda iga päev ja peaaegu iga hetk. Kultuurmaades nimetatakse seda keskkonda ehitatud keskkonnaks või siis inglise keeles vilt In vaerument või saksa keelestki paut vält eesti keeles siis nagu öeldud, ehitatud keskkond. Selle keskkonnaajalugu on, on muidugi väga pikk ja ta ulatub tagasi juba sellesse aega, kui inimene sai aru, et, et kui vihma sajab, siis on parem varjuda. Paste looduslik elamu oligi inimese esimene elamu. Aga seal, kus koobast ei olnud, võtta seal inimene endale maja ise. Üks esimesi õieti kõige esimene säilinud arhitektuuritekst, mille kirjutas vitroobiust polio, kes on, oli arhitekt esimesel sajandil enne Kristust kirjutas siis sellest, kuidas esimene maja prototüüp tekkis niinimetatud algON või algmaja vitruvilise väitel võttiseni selleks eeskuju looduselt säädest siis postid püsti, nii nagu seisid püsti metsast puud paigutades nende peale siis teised postid ja sellest saigi algne maja konstruktsioon. Vitroovius aga toob välja näiteks ka teise põhjuse, miks inimesed endale maju hakkasid rajama ja see on see, et inimesed tahtsid omavahel suhelda kokkutulemine ja eeldas seda, et igale ühele või siis ka sellele suuremale hulgale tekitati mingi peavari, mis kaitses vihma ja tuule eest. Ajapikku kujunes mõnedest inimestest, kes, kes seda ehitamise kunsti eriti hästi oskasid. Niinimetatud arhitekt on sõna, millest siis ka meie arhitektuur arhitekt on, mis tähendab kreeka keeles ehitusmeistrit. Vitroojus rõhutas oma arhitektuuriraamatus ka seda, et ehitamine pole mitte üksnes ehitamine, vaid maja. Aga veelgi enam terve linna püsti panemine on väärt, et seda nimetada ehituskunstiks väga paljudesse keeltesse. On ju see, see, see oskuse eriline rõhutaminega sisse jäänud saksa pauk, kunst ka meie enda ehituskunst, mida veel kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel Ki vägagi kasutati on seda päritolu. Me võiksime muidugi kohe küsida, et miks siis nüüd üha vähem ja vähem kohtab seda eestikeelset sõna ehituskunst. Võib-olla on tegemist üleüldise inimmõtte ratsionaliseerumisega ja, ja ka sellega, et arhitektuur ei tahetagi äkki enam ehituskunstiks pidada. Aga võib-olla on tegemist ka inglise keelestumisega? Ilmselt on, on siin enamgi põhjuseid tundlikkuse, hoole ja arusaamise kadumine meid ümbritseva ehitatud keskkonna vastu ja selles suhtes ongi teema, millest võib-olla täna võiksime pikemalt arutleda. Püüaksin rääkida sellest, mis on arhitektuur ja kuidas ta tekib kuidas arhitektuur toimib ja, ja lõpuks võib-olla ka sellest, mida oleks võimalik teha, et avalikku ja isiklikku ruumi kvaliteet. Ehk siis see, mida me arhitektuurist näeme, selle ruumi ja selle vormi kvaliteet muutuks paremaks. Esimene teema mis on arhitektuur? Nagu juba mainitud, tegeldakse selle küsimuse üle arutlemisega juba üle 2000 aasta. Sedasama vitrooviuse raamat on esimene säilinud tekst, aga, aga muidugimõista oli arhitektuuri juba ammu enne seda. Noh, meil on teada ka mõned nimed, nagu näiteks inhotep, kes ehitas vaaraudele püramiide. See arhitektuuriga tegelemine esitab alati siiski ühe põhiküsimuse ja see, see küsimus on täiesti lihtne küsimus, kõlab nii, et kuidas on arhitektuur hea? Selle üle on kõik ajastut arutlenud ja muidugimõista on iga ajastu püüdnud anda ka oma vastuseid. No näiteks keskajal, keskajal oli, oli arhitektuur seotud jumala majaga ja muus seda eriti ei puutunudki, kes ka arhitekti ehitusmeistri põhiliseks hooleks oli see, kuidas saada püsti võimalikult ilus ja võimalikult jumalik. Jumala maja. Uus aeg laiendas muidugi arhitektuurisfääri tunduvalt siis see aeg, mis algab aja lasenessaaziga ja, ja laiendas arhitaks turisfääriga ilmalikule maailmale hakatakse tegelema niisuguse tegelikult ju suure ja, ja väga huvitava kooslusega, nagu seda on linn. Aga siis ka väga huvitavate hoone funktsioonidega, nagu seda on siis kiriku kõrval näiteks palee või kohtuhoone või muud avalikud hooned mida, tõsi küll, juba keskaja lõpp, siis oli hakanud väärtustama. Kuidas arhitektuur on hea? Neid küsimusi on siis esitanud kõik arhitektuuriarhitektuurist kirjutajad ja, ja neid kokku võtta püüdes saame järgmistest niisugused põhipostulaadid. Mis lääne kultuuriruumis eriti ma rõhutan just ka, et lääne kultuuriruumis käivivad ida arhitektuurimõistmine on pisut teine jaa, jaa, ja kuigi see on ka lääneehituskunsti väga palju mõjutanud alates noh, vähemalt seitsmeteistkümnendast sajandist on see mõju siiski olnud lääne kultuuri domineeritud selles mõttes, et läänelään laes valistada idast, mis, mis talle huvitav tundus. Aga lääne kultuuriruumis on arhitektuuri tegelikult alati käsitletud nii-öelda teise loodusena. Selle ülesandeks on siis olnud olla sama harmooniline, sama toimiv kui loodus. Aristoteles nimetas omal ajal seda, seda kunsti ja arhitektuurifunktsiooni meesiseks on see, see on siis jäljendamine, aga, aga, aga mitte kordus vaid just nimelt järjendamine printsiipide jäljendamine. Olla loodus tähendas ühtlasi ka, et arhitektuur peab olema vastupidav ja otstarbekohane just nii, nagu see on loodus, mis, mis toimib mõistus sarnaselt olles saanud siis mingi jumaliku algtõuke, igal juhul siis arhitektuuris pidi olema kõik paigas just nii nagu looduses. Samas lane salati usutud ka, et arhitektuur peaks olema inimese Mõttu sest ta luuakse inimese jaoks vitroovias. Taas kirjutab ka sellest ja veel ka kõik uusaegsed arhitektuurikirjutajad, et order ehk siis see sammas, mida me nii sageli näeme klassikalisel arhitektuuri juures. Samba mõõt, algne mõõtan võetult inimeselt samba kapit teel, ehk siis ülaosa, millele talastik toetub, on vastavalt nagu inimeselgi, moodustab ta siis ühe kümnendiku tervest pikkusest või teine mõõde näiteks, mis, mis inimmõõdule põhines, oli sellesama samba baas, mille moodul oli siis võetud inimese jalast. Jällegi osutan tähelepanu sellele, kuivõrd jalg kui kehamõõtja jalg kui pikkusmõõt on ajalooliselt üksteisest üksteisega seotud. Kolmandaks oluliseks postulaadiks, mida, mida lääne kultuuriruum on omaks võtnud ja, ja, ja mis käib praegu, on veendumus, et arhitektuuri üks ülesandeid on jäljendada olemist. On on olla selle mise jäljendus, aga mitte ainult vaid arhitektuur peaks olema ka selle olemise peegeldus või väljendus. Ehk teisi arhitektuur peab siis ka kuidagi väljendama midagi, ta ei saa olla niisama mingi vorm iseeneses, vaid ta peab olema suhtlemisvõimeline oma vaatajaga või oma kasutajaga. Arhitektuuri väljendusvahenditeks on, on tema keel, see tähendab tema vorm ja tema tema struktuur mis tekitab siis teatud tüüpi ruumi, noh näiteks võib siin tuua kiriku. Tavaliselt on kirik kaugelt äratuntav, sest et tal on torna, ta on suur, ta on, ta vaatab tavaliselt üle üle teiste majade või uuemast arhitektuurist näiteks staadion tavaliselt ka väga selgelt kaugelt äratuntav, sest ta kasutab teatud arhitektuurikeelt teatud süsteemi, mille kaudu meda. Ära tunneme see niisugune tüpoloogiline keel aitabki arhitektuuril ümbruses ümbritsevaga suhtestada ja aitab teisalt siis ka väljendada seda mida. Tellija soovib, mida see arhitektuuri tellija, olgu see siis kas mingi institutsioon või olgu see mingi eratellija soovib. Seega arhitektuur on alati ka ka meie enda nägu, õieti selle nägu, kes, kes ta kes. On ta initsieerinud Kastiilia vorm, see, millest tänapäeval nii sageli räägitakse, kuulub arhitektuurikeele juurde ja, ja valides teatud stiili vormi väljendame me ka oma mingeid hoiakuid. Ja need hoiakud võivad olla ikkagi mitmekesised. Seega võib arhitektuuri puhul ka öelda nii et, et nagu raamatu puhul, et ütle mulle, mida sa loed ja, ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Nii võib ka maja puhul öelda, et näita mulle, missugune on sinu maja ja ma ütlen, kes sa oled. Arhitektuuri puhul on muidugi veel võib-olla oluline rõhutada ühte aspekti, mida jälle juba see, see tark mees vitroobiuski suutis kirja panna nimelt seda, et erinevalt majast, erinevalt raamatust, mis võib olla väga intiimne suhtlusvahend on arhitektuur tegelikult kestev ja On on palju kestvam, kui inimene vitrowowski pühendas oma raamatu kestraugustusele just selle argumendiga, et kui sina suudad ehitada väärilisi hooneid, siis nad kestavad üle sinu ja just nende kaudu ulatub sinu kuulsus. Või siis sinu sinu rumalus läbi aegade. Arhitekt, kes tegutseb omas ajas, omab väga suurt vastutust. Todasama arhitekt ongi õieti see, kes siis tõlgib selle tellija soovi nii-öelda arhitektuuri keelde annab sellele sisule mida, mida tahetakse. Vormi. Nagu ma ütlesin, on arhitekt elukutse väga vana. Ja antiigi Island on teada ka see, et arhitekti hinnati just sellepärast, et ta ei teinud maja ju valmis oma kätega, vaid ta mõtles maja välja, see oli tegelikult teatud vaimse töö tulemus ja ja isegi on teada see, et arhitekti mitte arhitektile mitte ei maksnud palka, vaid teda honoreeriti, ehk siis talle anti preemia anti autasu, auraha, kuivõrd tema tegevust peeti väga vajalikuks ja, ja väga oluliseks antud ühiskonnas. Kui pärast antiiki keskajal jällegi arhitekti kutse tegelikult mingis mõttes õieti selles selles mõttes, mida, mida tunneb teda, tundis teda antiik ja hiljem uus aeg kaob siis ja, ja selle asemel on munk ehitusmeister, kes, kes teab täpselt, kuidas teha jumala maja, kes teab seda, missuguseid pühakuid kujutada missugustel piilaritel, missuguseid võlve ehitada, missuguse kujuga siis uusaja saabudes kogu see antiigi poolt ette antud süsteem ju nopiti nii-öelda jälle üles ja ja üritati seda jäljendada. Ja seetõttu ka see arhitekti, spetsialiteet kui, kui, kui eriline sai uuesti areneda. Me teame ka seda, et sellele järgnevatel aastasadadel tegelikult kuni kaasajani välja tõepoolest on, on arhitekt olnud üks väga väärikas elukutse. Selle kõrval muidugi ühel hetkel tekkis ka päris arhitektiks koolitus ja ja sellest saab rääkida siis alates seitsmeteistkümnendast sajandist, mil mil 1671 ajati. Prantsuse kuninga, kõigile tuntud Loui Neljateistkümnenda poolt Academy Royal Tashitektüür ehk siis kuninglik arhitektuuriakadeemia enamasti oli arhitekti töö diapasoon laiemgi, kui ta praegu meile praegused praktiseerivad arhitektid ehk seda Teevad arhitekt kujundas, hoone kujundas ka interjööri kujundas, andis sageli joonised ka mööblile, nii et selles mõttes ta tõenäoliselt lõi, kujundas kogu seda keskkonda, milles siis miski toimus. Ja peab ütlema, et asi, järgne tellija see nii-öelda kõrgtellija kuni linnakodanikuni jõuka linnakodanikuni välja oli väga teadlik sellest, et arhitektuur on tema nii-öelda enesepeegeldus või on tema isiksuse käepikendus, kui soovita. Sixtus jest Rooma paavst 16. sajandi lõpul teadis väga täpselt, et ta ehitab Rooma linna selleks, et, et et võidelda vastureformatsiooni ja selleks, et et selle linna enda ilu peab olema tõestuseks katoliku usu, tõelisele suurusele. Samuti teadis väga hästi Lui 14-l seda, kui ta ehitas rest Haideta, ehitab seda isiklikust huvist, mis tal kahtlemata ka olemas oli, sest sest teda kunstide arhitektuur teda tõepoolest huvitasid, aga ta ehitas seda tegelikult võimu sümboliseerimiseks, võimu näitamiseks ja, ja nii-öelda ka ilmsiks tegemiseks. Versai puhul võib-olla tasub meenutada, et seal, seal see, see päikesemotiiv jookseb läbi ja kõigest, alates dist pargist ja lõpetades hoone sisekujundusega. Et selle igal tasandil nii-öelda pidi siis peegelduma selle võimu suurus ja, ja muidugi ka ülemus, mis, mida meile. On raske mõista, mida me võime oma nüüdisaegse vaatenurgaga nimetada mingisuguseks väga pahaks abstrutismiks või, või, või, või veel millekski hullemaks. Aeg oli niisugune, aga nagu öeldud, selles ajastus. Inimesed tajusid arhitektuurirolli kui nende enda staatuse seisuse peegeldust. Kui nüüd küsida, missugune oli arusaam heast arhitektuurist ja heast arhitektist alles äsja lõppenud kahekümnendatel sajandil siis ega see nii väga palju nendest ajaloolistest lääne kultuuriruumis juba kodunenud nõuetest ja arusaamadest erinenud muutusid, küll rõhuasetused tõepoolest. Kahekümnes sajand tõstis juba üsna alguses väga olulisena kilbile nõude, et arhitektuur peab eelkõige väljendama oma aega oma aega. See tähendab, et ta peaks kasutama mitte mingisuguseid kivinenud ärme nii-öelda klassikalist juba etteantud kaanonit, vaid ta peaks kasutama kõige uuemat, teinud energiat ja leidma ka päris uue siis seda, sedasama oma aeda või aeg aega või selle, seda sait kaisti. Nagu tollel ajal sageli sageli rõhutati. Et peegeldada seda. Säärane nõue oli muidugi ka tugevalt ratsionalistliku, aga samas ka sotsiaaldemokraatlikku taga maga. Selle tagajärjel ehitati palju väga. Ehk meile igavana tunduvaid aga odavaid ja tol ajal väga vajalikke korterelamuid. Ja seetõttu, et sotsiaalsed ideed seda nõudsid. Ja et ka ühiskonnas vajadus tõepoolest selles suunas oli tekkis modernism, mis, mis tõepoolest väärtut väärtustas ehk ülegi selle funktsionaalsuse ja ratsionaalsuse arhitektuuris. Aga see ei kestnud muidugi kaua, ehk siis teisisõnu need mõtted, mida mõlgutasid näiteks lekkorbitsee ja Bauhaus Saksamaal kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Need need ideed muidugi realiseerusid varal 50.-te aastatel pärast seda, kui seda oli juba lõppenud ja kui, kui tõepoolest oli hädavajalik ehitada väga kiiresti väga ökonoomselt, väga nappide vahenditega ja väga paljudele. Ja juba kuuekümnendatel aastatel Hakati kirjutama esimesi artikleid ka sellest, et niisugune arhitektuur on kõle. Ta on ühenäoline. Ta on igav ja, ja ka sellest, et ta on emotsioonitu. Et ta ei anna inimesele midagi. Et hakkab toimima ka see, mida, mida, nagu öeldud, lääne kultuuriruum, kogu aeg oli uskunud toimivate arhitektuur olles siis niisugune ühetaoline, hakkabki seda ühetaolisust ka katka tagasi peegeldama. Ilmselt on selle selles mõttes tegelikult ka tõesti tõetera sees ja lääne individualism seda väga kaua enam kannatada ei suutnud. Ja seetõttu juba kuuekümnendatel aastatel hakatigi kirjutama arhitektuuri, emotsionaalsest arhitektuuri, psühholoogilisest mõõtmest. Üha valjemini. See oli hästi huvitav aeg ja, ja selle aja vilju minu arvates maitseme me siiamaani ja, ja, ja, ja rajal tõstatatud probleemid ei ole sugugi arhitektuuris ka veel tänapäeval selgeks räägitud. Võib-olla tuleks meenutada mõningaid huvitavaid mõtlejaid, kellest esimesena tuleb kindlasti pähe näiteks Martin Heidegger kes rääkis arhitektuuri ajaloolisest rollist ja ehitamisest kui inimtegevuse kõige ürgsemas liigist ja arhitektuurist kui koha kohta loovast kui, kui meie kui, kui ühest ideest ja sellele realisatsioonist, millest me kõik oleme läbi imbunud, ilma et me sellest endale üldse aru annaksime. Hii ideede baasil tekkinud fenomenoloogiline koolkond kellest noh ja väga tuntud nimesid võib nimetada võib-olla arhitektuuriteadlastele on hästi tuntud mees, Christian Norbert. Aga, aga kindlasti on nüüd ka Eesti publikule tuttav nimi Kastombashlaar kes on kirjutanud niisuguse tähelepanu, vajadus raamatu nagu ruumipoeetika. Millest siis tõepoolest analüüsitakse ehitamist, kui, kui, kui inimtegevuse aga olulist mõõdet ja, ja, ja, ja vajadust ning milles räägitakse majadest kui mälukonteineritest mis äratavad teatud assotsiatsioone ja, ja mis sisaldavad, et väga palju, kui me oskame neid lugeda seal Laari termin maja saab lugeda selleks maja lugeda, peame me teda muidugi oskama vaadata ja, ja seal on teine väga oluline Niisugune nõue või, või eeldus selleks, et me maja mõistaksime. Fenomenoloogia rääkisite ka niisugusest huvitavast mõistest nagu koha vaim ehk siis geenius looki mille järgi siis ei ole sugugi ükskõik missuguse majame missugusesse kohta ehitamisest, sest majad abstrorbeerivad endaste oma ehitajate kogemusi, mälestusi ajalugu ja, ja, ja muutuvad selles mõttes on ka ise nende edasiandjateks. Selles suhtes ei, ei tohi rajada ühesuguseid maju üle kogu maailma, nii nagu see oli tegelikult modernismi ideaalmodernistid arvasid, et universaalne maja on täiesti olemas, et et inimene on igal pool ühtemoodi õnnelik ühtemoodi majas ja ja et, et selline arhetüüpne kõigile sobiv keskkond võiks eksisteerida. Me teame seda, et see niisugune ülemaailmne ülemaailmseks paisunud eksperiment tegelikult siis kukkus läbi. Ja nagu öeldud, fenomenoloogia vastus sellele oligi seesama puha vaim või geenius, looki, millega tuleks arvestada. Ja geenius looki. Teda on tänapäeval nii palju lahti mõtestatud, et et sellest on kirjutatud terveid raamatuid. Aga, aga võib-olla kõige olulisemate Asjadena sellest tuleks nimetada tõepoolest printsiipe mitte mingeid konkreetseid vorme, vaid just nimelt printsiipe keenud looki arvestab alati siis sellega, missugune mastaap on mujal, mis ehitatakse juba olemasolevasse keskkonda. Teisisõnu, et noh, näiteks külas ei ehitata pilvelõhkujat või, või, või geenius, looki. Printsiip palub arvestada ka sellega, et, et kasutataks kohalikke materjale, sest nad on kõige tervislikumad, sest nad on kõige loomulikumad seal kohapeal. Geenius, looki ei, ei. Ta uue vormi loomist, nagu seda sageli on, on valesti mõistetud. Aga, aga ta eeldab just teatud printsiipide ja, ja selle seal selle koha ajaloo head tundmist ja, ja sealt nii-öelda siis nende, nende uute ideede väljakasvamist. Kokkuvõttes võib öelda, et läinud sajandi lõpupoolel Dust, mõttekeskkonna emotsionaalsest tähenduslikkusest, arhitektuuri teoreetiliste diskussioonide väga oluliseks teemaks ja selle kõrval tegelikult eksisteeris veel ka käega teine teema, mis, mis nad õieti räägivad üsna sarnastest asjadest, see on, on, on arhitektuuri, märgilisuse teema. Väide, mida jällegi tänapäeval on, see on see meile juba üsna tavaline, aga, aga millega siis sõjajärgses Euroopas tegeldi seisneb selles, et, et ka arhitektuur kujutab endast teatud märgisüsteemi. Sellel märgisüsteemil on siis oma ajalooline iseloom. Mida see tähendab? See tähendab seda, et. Seda, mida me, mida ma siin alguses ka juba natukene puudutasin nimelt et arhitektuur kui avalik, kui, kui, kui avalik kunstiliik, kui kultuuri osa soovib tegelikult kommunikeerida, ta tahab midagi väljendada ja, ja selleks, et midagi väljendada, omab ta siis teatud keelt, keelt ilma ajaloota ei eksisteeri, siis kommunikatsioonivõimet ka ei eksisteeri ilma ajaloota, sest et et peame olema teatud asjades kokku leppinud. Ja arhitektuuri puhul on neid asju muidugi väga palju, nii nagu ka keele puhul. Arhitektuurikeele võib-olla mingiks hästi lihtsaks näiteks on, on trepp vaadates trepid. Me teame, et see on tee üles või vaadates sammast. Me teame, et see sammas kannab katust. Et katus ei kuku alla. Aga neid, see keel võib tuhati muutuda ka päris spetsiifiliseks keeruliseks. Näitextam. Vaadates funktsionalistliku hoonet. Me teame, et see hoone, sellel hoone tüüptüübil juba seal funktsionismilgu stiilil on, on ajalugu väga mahukas ajalugu taga, jäta sümboliseerib meie jaoks mingit modernismi etapi ja ta sümboliseerib seda, et sedasama, millest ma ennem rääkisin, et arhitektuur Ühel hetkel leidis, et ta peab vastama oma aja ajastu ja tehnoloogia vaimule. Et sega semiootikud ja muuhulgas on, on, on arhitektuurist kirjutanud Umberto Eco on näiteks meile kõigile tuntud Roosi nime autor ja maailma üks juhtivaid semiootikuid aga ka meie Juri Lotman kes on kirjutanud keskkonnast kui, kui märgilisest ruumist. Nad kõik viitavad sellele, et inimene siis vastavalt oma kogemusele oma lugemusele oma teadmistele. Suhtestub arhitektuuriga oskab seda lugeda, oskab neid märke lugeda. Et selles mõttes on arhitektuur väga kõnevõimeline. Ja, ja teisalt siis muidugi nad rõhutavad ka seda, seda subjektiivset momenti, et mitte igaüks ei saa arhitektuurist kõike, ütleb, et vaid see kättesaamine on taas just nimelt selle selle, selle isikliku teadmise ja kogemuse tulemas läänes reisides Me näeme, kuidas arhitektuur mingil määral on, isegi nagu kaduma hakanud ta on. Temas on kadunud, nagu see inimmõõtmelisus on tekitatud, mingeid niisuguseid hiiglaslikke Komplekse megastruktuure, mis ei ole meie mõistes enam majad, vaid nad on, nad on mingid kolostid millel ei ole enam seinusest, seinad on tegelikult kaetud reklaami või mingite muude illusoorsete. Tahvlit pannoo de sõnadega, eks ole, piltidega, mis traditsioonilises mõttes ju ei vasta enam. Arhitektuurimõistele. Üks Hollandi tuntud arhitektuurikriitik ja siingi üsna hiljuti käinud mees Hans Hiibelingson on niisugust uut situatsiooni arhitektuuris nimetanud super modernismiks vastand, vastandina siis siis eelnenud perioodile. Mis vaimustuses sellest samast arhitektuuri märgilisuse ideest, millest ma siin äsja rääkisin ja, ja mis laenas siis just nimelt nendelt ajaloost hiilidelt kõikvõimalikke detaile püüdes nii väljendada siis seda, seda, et arhitektuur peab midagi tähendama, siis sisse nüüdne ületatud postmodernism ehk siis supermodernism, rõhutab küll märki, aga, aga rõhutab seda kaasaegset märki leides, et, et see ajalooline märk on tänaseks juba tühi, et ei ütle enam inimestele midagi. Küsides siis nüüd jah, kuidas arhitektuur toimib? Võime võime üldistades vastata, et arhitektuur toimibki oma ruumi oma vormiga oma selle kehamiga, selle ruumiga, mida ta selle vahele tekitab. Ja, ja nagu me püüdsime siis eelnevalt ka rõhutada. On sellel ruumil ja vormil ka oma psühholoogiline ja, ja märgiline iseloom. Viimastel aastakümnetel on on eriti palju räägitud sellest ja seda, seda on taas teinud siis eelkõige prantsuse struktoralistid. Jacques Derrida on jälle kindlasti üks nimi, keda, keda ka meil nüüd vast enamik teab. On siis öelnud seda, et, et arhitektuuril on, on nii palju tähendusi, kui palju on arhitektuurivaatajaid. Sest jällegi, viidates sellele eelnevale kogemuse ja teadmise jutule, mida rohkem on kogemusi, seda ja teadmisi, seda enam tähenduslik likust sa võid ühes hoones leida ja seda, seda enam ta sulle tegelikult siis kõneleb. Aga nüüd, et, et sealt teoreetiliselt tasandilt ja ajalootasandilt ära liikuda ütleksin kokkuvõtteks, et. Arhitektuurikeskkond, see tähendab avalik ruum, see, mida inimene loob linn, kvartal see on ka väljaksem ka tänav seal ka maja ja tema esine osalt ka majas isin, sisene ja isiklik ruum, MAJA korter, tuba need kõik tekkivates inimesega suhtestudes ja toimivad seega suhtestades vastavalt sellele, kui täpselt just see tulemus vastab meie ootustele, tunneme me end selles ehitatud keskkonnas kas mõnusalt turvaliselt ja hästi või siis vastupidi, adume ebakindlust ja isegi hirmu. Maksab meelde tuletada ka, et viimast kirjeldas ruumi arhitektuuriga seoses juba Juum, kes ütles, et noh kui inimene on hirmul, siis see keldritunne, keldriruumi tunne on, on temas väga sügavalt sees ja võidelda tuleb võitlus, tuleb nii-öelda alustada siis just nimelt sealt. Jungiga seoses rõhutaksin veel ka seda äkki, et et kuivõrd totaalselt me selle arhitektuuri ja ruumi vangis ikka oleme, et me me tõepoolest ka meie unenägudes kui miski toimib, siis toimib mingis ruumilises keskkonnas, see toimib kusagile seal see arhitektuur või, või ehitatud keskkond on ikkagi selle raamiks ja ka selleks kohaks, kus miski toimib. Võib-olla kõige lõpuks peaksime nüüd vaatama ka seda, kuidas kõik eelöeldu suhtestub meie tänase päevaga ja, ja võib-olla ka sellega, mis toimub meil siin Eestis, et jäägem siis ka selle, selle, selle fenomanoloogilise printsiibi juurde, et me, me tegeleme konkreetse kohaga, et me me väga ei üldistada. Maailm on ju väga mitmekesine ja, ja kuigi selles võivad toimida ja toimivadki muidugi ka ka mingid üldised seaduspärad siis on ta sama geenius looki alati määratlemist, määratlema ka kohalikke arenguid. Vaatame siis, kuidas see arhitektuuri Eestis on, on ta hea või halb? Võime vist öelda, et Eestisse saabus 21. sajand tegelikult üheksakümnendatel aastatel, sest meie jaoks see uus aeg, millest kõik kõik maailmas paar aastat tagasi rõõmustasid, uut milleeniumi tervitades. Meile saabus suusaküll küll juba varem. Ja ja ta tõi kaasa tohutult palju muutusi muidugimõista. Arhitektuur nagu nagu on mõistagi seotud Kogu ühiskonnaga taanda on seotud ühiskonna kõikide sfääridega ja, ja Ta on seatud nii materiaalse tehnoloogilise kui ka sotsiaalse arenguga. Kui me vaatame seda, mis toimus üheksakümnendatel aastatel Arhitektuuri jaoks materiaalses sfääris, siis me muidugi teame seda, et kehtestati eraomand, tuli juurde tohutult palju kapitali sealhulgas siis nii riikliku kui ka eraaga, ka väliskapitali ja see tähendas seda, et me me alates kusagil 95.-st aastast oleme üle elanud suhteliselt suurt ehitusbuumi, vähemalt siis suurlinnades. Maale pole see muidugi veel väga palju jõudnud suurlinnades, palju meil neid Eestis on? Tallinnas põhiliselt tehnoloogiline areng on, on ka selle aja jooksul muidugi meie arhitektuurile oma jälje jätnud. Jälg on silmaga nähtav eelkõige seetõttu, et nii palju uusi materjale on ja nagu, nagu ma ütlesin, et, et nagu supermodernismi fenomeni on meile veel vähe jõudnud, aga, aga aga mingil määral küll, noh, niisugused suured Aadrumidega ruumid ja ja seinad, mis on kaetud mingite plaatidega, mis ei ole enam kivist ja ja mis on hoopis klaasist või hoopis millestki, mida ma üldse ei tunne. Et selles mõttes küll ja muidugimõista on seega arhitektuuri ilmet meie jaoks väga muutunud, Nad ei ole krohvitud, pinda ei ole telliskivipeaaegu enam. Ja selles mõttes Erinevad 90.-te aastat vägagi sellest, mis olid varem Sotsiaalne sfäär on ilmselt nagu me nüüd oma kümneaastase kogemusega võime ka öelda on, on vist oma arengus olnud kõige kõige aeglasem ja, ja see on paratamatu, sest inimpsühholoogiat ei saa nii muuta nagu nagu rahatähe nime või pilti sellel. Ja, ja see on tinginud väga valulisi protsesse tegelikult ikka ka arhitektuuris. Arhitektuuri mõjutab kõige otsesemalt nii tellija, kes on keegi ikas, institutsioon, aga keegi, keda esindavad isikud, aga arhitekt ja ka ühiskond, ütleme kõige laiemas mõttes ka selles mõttes, mida esindab riik. Vaadates nüüd seda uut tellijat, et see on, see on päris huvitav olnud selles mõttes, et et me näeme, et et kõigepealt hakkasid maju ehitama need, kellel oli kõige rohkem raha, ehk siis kõigepealt kerkisid meil aut autopoed siis kerkisid pangad ja nüüd on riik tasapisi siis oma institutsiooni institutsioonide, hoonete korrastamise ja ehitamisega tulnud, aga aga see, see on kõik alles suhteliselt alguses. Tellijad eratellijad on tahtnud, niisugust arhitektuuri on nagu on, on samasugustel, tellijatel mujal, eks ju, niisugustel nagu nagu pankade arhitektuur on väga moodne rõhutamaks pankade innovatiivset rolli ühiskonnas ja, ja ka olulist rolli, ta on ka kõige kõrgem siit siis nii palju ja need on ka näited ühtlasi arhitektuuri märgilisuse kohta ja selle kohta, kuidas arhitektuur tõesti sümboliseerib mingit institutsiooniteoorias nimetatakse seda korporatiivse identiteediga, mida siis üritatakse rõhutada teatud märgiliste vahenditega. Samas see ei ole sugugi kõik tellijad muidugi olnud ühtviisi targad ja osanud osanud tahta. Ja, ja seetõttu on kahtlemata üheksandatel aastatel tegelikult arhitekti roll olnud olnud ka väga suur aga muidugi mõista ka see arhitekt tuleb sealt, kust me tuleme ja, ja, ja, ja ma arvan, et ta ikkagi veel tuleb, sest ka meie kunstiakadeemias ju Me õpetajad tuleme sealt, kust me tuleme. Et selles mõttes on järjepidevus kindlasti paratamatu ja, ja sellele on olemas ilmselt nii oma head kui ka halvad küljed. Halbadest külgedest. Nähtavasti peab nimetama seda, seda niisugust Nõukogude pärast pärinud contra mentaliteeti tollasel arusaamisele, et arhitektuur peab olema ühetaoline. Ehk siis see mentaliteet. Praeguses situatsioonis dikteerib arhitekt ilmselt psühholoogiliselt andma endast kõik, et püstitada endale endiselt monumente aga mitte niivõrd siis arvestama ehk selle keskkonnaga, kuhu ta neid parajasti teeb. Samuti on arhitekti elu tegelikult ilmselt väga keeruline. Minul on seda muidugi siukse kriitiku ja teoreetikuna hea kõrvalt öelda, sest ma ise ei projekteeri. Aga ma arvan, et see on keeruline küll, sest et arhitekt on tänapäeval nii majandusinimene kui ka tõepoolest looja, eks ju. Ja ta peab olema ka väga hea psühholoog ja suhtleja ja nii edasi. Et selles mõttes ei ole arhitektil kerge ja ta tegelikult alles on enamik Eesti arhitekte ja neid on meil väga palju, ma pean ütlema, neid on 300 ringis, on meil tegevarhitekte isegi üle selle kõvasti. Nad õpivad olles professionaalselt olemas nendes uutes tingimustes ja see ilmselt ei ole väga kerge. Ja peab ütlema, et Eesti ühiskond ei ole aidanud ei arhitekti ega tellijat eriti. Ja, ja samas ühiskonna roll on lääne kultuurmaades ikkagi olnud väga suur. Ja ta võiks olla see, seda ka meil. Riik nimelt ka kõigi oma avalike institutsioonidega, olgu need siis haridusinstitutsioonid, kultuuri, avalik-õiguslik meedia. Ka nemad ei ole sellest arhitektuurist olnud õieti ei huvitunud või võib-olla, kui nad on olnud huvitunud, siis nad ei on olnud, oli ka rumalad, et oma huvisid õiget moodi suunata või väljendada. Samas arvan ma ja ma arvan, ma üsna üsna kindlalt, et riigikohus on tekitada hea foon heale maitsele ehk siis õpetada inimesi, anda inimestele võimalus rahastada niisuguseid asju, mis õpetaksid head keskkonda hindama. Ja selle hea ainult selle selle hea maitse baasilt tegelikult on, on võimalik keskmiselt hea arhitektuur, kuhu peale siis ehitada, ehita, ehitatakse üles päris hea arhitektuur on selged, niisugust ühiskonda, kus oleks tegemist ainult hea arhitektuuriga, ei eksisteeri sellepärast, et arhitektid on inimesed ja, ja ka nende seas on erineva võimekusega inimesi, aga ma rõhutan just nimelt niisugune keskmisel ja arhitektuur tekib siis, kui ühiskonnas keskmiselt hea maitse. Ja siis praegu veel paraku tegelikkus ei ole, mida meie ümbrus näitab. Aga ma veel kord kordan, hea arhitektuuri äratundmine on õpitav ja, ja, ja, ja hea arhitektuur on ka hästi propageerita, juhul kui seda tahetakse. Prantslased ütlesid juba seitsmeteistkümnendal sajandil, et hea maitse muu määratletakse ekspertide poolt. Ehk siis on olemas loomulikult koolitatud inimesed, kes on võimelised ütlema, missugune on hea arhitektuur ja seda isegi tänapäeva postmodernistlikus maailmas, kus maitseid on väga palju. Aga nende maitsete seas on ka olemas oma tipud ja, ja on ka oma. Niisugune Harjegaardmist ei kõlba eriti kusagile. Kõige sellega ma tegelikult ei taha sugugi vähendada isiksuse rolli, sellepärast et pigem vastupidi. Ma tahaksin öelda, et, et isiksuse mõõde on tänapäeva ühiskonnas hoopis vajalikum ja võimalikum, kui ta kunagi siin meil siis 50 aastat tagasi või 50 aasta jooksul õieti siis oli. Jaa, tuletaksin meelde sedasama vana vana kuulsat loosungit Nobless obliiž. Ühiskonna eliidile on on olemas kohustus ka arhitektuuri suhtes, nii nagu tal on olemas kohustus kultuuri suhtes üldse. Üks on väga tähelepanu väärne prantsuse teoreetik, keda nüüd on tõlgitud ka eesti keelde. Sotsioloog Pierre dema kasutab terminit kultuurikapital ja analüüsid muidugimõista siis oma prantsuse ühiskonda. Ja kirjeldab seal väga veenvalt, kuidas sealne eliit saab oma kultuurikapitali mõistagi sündides ja, ja oma perekonnast ja oma oma koolitusega. Ta lihtsalt teab ühel hetkel, et ta väärtustab kultuuri, ta et ta õpib teda tundma ja et ta tegutseb nii, nagu see on hea maitse. Muuhulgas tähendab see ka seda, et ta väärtustab neid, kes kultuuri teevad ja väärtustab ka nende jällegi neid sõnu eksperthinnanguid, nagu tänapäeval on moodne öelda. Meie oleme muidugi selles mõttes kehvas seisukorras, et meie eliit on väga ebaühtlane ja meie eliidi kehvem osa noh, arvab, et tal ei olegi mingeid kohustusi ja arvab ka seda loomulikult, et ta teab arhitektuurist ja kunstist ise kõike. No tahaks loota, et see, see, see protsess edeneb ja, ja siin peab jällegi tõesti tagasi tulema selle üldise fooni juurde, mida, mida riik on võimeline edendama ja kaasa aitama, aga, aga, ja see on seesama haridus ja propaganda, mida tegelikult võiks teha palju rohkem, kui seda siiani on tehtud. Ja, ja lõpuks ma tõepoolest tahaksin veel kord rõhutada, et meil ainult näib ja ka sellele meie noorukesele eliidile võib näida, et kui ta ehitab endale maja, et see on tema enda asi see ei ole kunagi päristama Tasisest, sellel majal on olemas ka väliskülg. Ja see väliskülg on osa avalikust ja, ja meile kõigile nähtavast ja meie kõigi poolt kasutatavast ruumist isegi siis on nii sihukse tõkkepuu taha pandud, kui ta, nagu ta on diskress või mõnel pool mujal. Aga ikkagi, see on meile kõigile kuuluv avalik ruum. Ja selles mõttes me oleme, on see eliit, aga, aga tegelikult ka meie-ide, kõik oleme kaasvastutavad selle selle eest, mis, mis praegu toimub. Ja, ja ma rõhutaksin veel seda, et et me võime öelda, et see me oleme sellest kõigest üle, aga, aga aga sellel asjal on tõesti olemas ka veel ajamõõde, mida, mida siin palju tsiteeritud vitroovis juba nii hästi tabas ja see on nimelt see, et me ei, me ei tee paraku seda ainult iseendale, kõike seda, mis praegu ehitatakse, et see jääb väga pikaks ajaks püsima on nähtavasti õigem enne ikka väga sügavalt mõelda, kui üks maja tellitakse maja, mõelda sellele, kellelt tellitakse mida sellelt mujalt soovitakse ja missugusena, ta hakkab toimima selles konkreetses keskkonnas, kuhu teda ehitatakse. Inimese kujundatud keskkonnast mõtles kuuldavalt Krista Kodres. Nädala pärast on stuudios leelo tungal.