Tänasel õhtutunnil esitab Mikk Mikiver teile William Shakespeare'i soneti. Kava koostas ja muusika valis filmi Mayeri salu. Ma reisist väsinuna heidan sängi liikmeid kosutada unes eas. Mu keha puhkab, vaim tunneb, mängi. Sest siis mul algab rändamine peas. Sest siis mu mõtet, kuigi see on kauge suu juurde, palverännuviivad mind nad lahti leiavad mu silmalauge ja pimedas, kui pime otsin sind. Ning minu hingekujutluse pilgud su varju näevad, nägemata need kui kalliskivi, sünge pilgud ning vana musta öö taas kauniks teed. Ja niimuliikmed päeval. Mõtted ööl on sinul ning mu enda pärast tööl. Kus on siis reisilt õnnelikult aasta, kui puhkusele pole õigust mul kui päev mult võtab jõu ja ö veid aasta. See on sama hull ja ühel nõul ehk küll neil vaene ei sure. Nüüd käsikäes sõnad viinutavad mind. Üks vintsutab ja teine saadab mure, et vints on kaugel. Eine peagi sind. Ma päeva meelitan, need sinu helgust ta kirkaks teeb, kui taevas pilvist tume. Ja tõmmud nüüd et kui tõde selgus, on sompus, sina, kulged, õhtuiume. Ent päeva järel too mureliza öö järel ö mind vaevama on visa. Kui õnnest hüljatuna nutan, salajasest oma kehva seisust kurtma pean. Tehke taevas kurt küll, kuulmann mu hala ja vaatan end ja oma saatust ja ja soovin olla nagu see, kes kenam, kel lai on sõpruskond ja silmaring kellu ootusi ja kunsti taidu enam. Ning mis mulle Nad on, halvutab mu hing siis kui end põlgan mõtteis iseendas toob mõte meelde sind ja helinal Kullo, kes koidu ajal üles lendas. Siin laulab hümne taeva väraval. Sest sinu arm, mon, rikkus, mille pärast ma loobuks kuninglikust aust ja särast. Kui vaikse leebe mõtte kohtu ette ma kutsun kokku mälestused rohked mu hingepõhjast, vana valuset taas üles liigutavad, uued, uhked, siis päästan Silmel ette jälle valla. Taas nutan taga ammust lembe hurma ja sõpru, kes on viidud kalmu alla ja mitmeunistuse nukrat surma. Siis kogun vanad leinad, kurba parve ning kurvalt valu valult tasa, pikk. Taas arvan kokku nukra nutuarve, mis makstud on. Kuid mida maksan ikka. Ent sinust mõeldes, kallis sõber, vajub mul unustusse lein ja mure hajub. Nii nagu isa vanadusest nõrk, teeb rõõmsaks näha noorte teokad poega. Nii mind, kes taluma pean saatust, mõrk. Nüüd tõesti sina oma ülla moega. Kas ilu rikkus, mõistus, sünnipära, Mazani osa igast sinu hüvest ning sinu najal ma inertsi ära armun oks, mis toitub heldest tüvest? Ei tea, ma nõnda puudusest ei Põlust, kui sinu varile kaotuminovile. Mind elatab üks osake su võlust su küllust täidab küll, aga muus üle. Mis kõige parem on? Ma soovin sulle. See soov on kümnekordseks õnneks mulle. Oo, kuis mul kõlbab, luuleskiitasin, kui oled ainult Parema osa minust enda ülistus või tõstaminud ja endast mõju laulan lauldes sinust. Seepärast tulebki meil käia laus ning armus ühel kahte nime kanda. Et ise päinis olles võiksime rahus kõik, mis vaid sinu jagu sulle anda. Oo, lahusolek tunduks hirmus karm, kui tal ei leiduks ristiks leebelt võtteid. Et ajatäiteks mõtteis mõlgub arm. See petab leebelt aega, kui ka mõtteid. See õpetab kuist teha ühest kaks sõber sõpra kaugelt helistaks. Kui sulen, laud, mu silmad hästi näevad, sest unes seisad sina nende ees ei köida vaadet millegagi päevad. Kuid pilk saab selgeks pimeduse sees. Sinu vari varju teeb nii selgeks, kuis kirgastuks kujust päeval ilm, kui läheks sinu helgusesta helgeks, kui nii su varju sne pine silm, otsus oleks minu silmadele sind vaadata ta päeval elaval kujul surnud öös, su vari on nii hele, et unes püsib silmis uinoyal. Öö on seni kuni näen korrald, sind. Päev kujunes külastad sa mind. Oo, kuidas ilu, ilusam veel kui truudus sunnil tehtimas on seda koos kaunis välja, näeb end meie meel tal lõhna pärast kaunimaks peab teda ka orjavitsa. Õitel on jobuna niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk. Tallokad on hõõgub vallatuna kui õisi paitab suvehingus röösk. Ent väike on meil välimusest rõõm, kui Lilmeid hõrgu hõnguga ihurma Danertsibunnustuses roosile rõõmu saab, aga lõhnaks pärast õite surma. Nii kui kord närvut, sina noor ja kena sutt ruudus luulesse jääb aetisena. Ma sinu ori olles muud ei tee, kui valvan sinu tunde kogu aja. Ning minu ainus kallis aeg on see, kui sulle on mõnd minu teenet vaja. Ei julge laita, lõputuks tundi, kui käskija sugutset Kell ei löö. Mõelda mõruks, lahusolu, sundi kui teenrile sa ütled taas adjöö. Ei julge juurelda mu mõtet, ruut, kus käid, või arvata, kuis veedad päevad. Kurbori ootab. Nii nagu lained ulgumerelt randa neist tõttab ta tunni kannul tund. Et rutem järgmisele asetan. Meid tõukab igaviku aja sundvastsündinule paistab koidusära. Roomab küpsusse, Enton käes, õela varri tumestab ta palge ära. Andnud aeg on võtta ajaväes. Aega lõikab noorusele märgid, Laupa jäi Ilu näole näotuid jooni, veab tahne vikati eesjärgukaupa. Kõik kingid, loodus loobuda, tema peab end üht. Ei või, ja julma käega niite. Mu laul jääb kestma, et su illust kiita. Näen, et teeneid tasub kerja sek ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll ja truudusel on Valeva nende plekk ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb ja neitsi voorusest on tehtud hat ja lollus harust targemaks. Ja laitmatus on põlatum, kui pat ja kunstikidakeelseks muudab võim ja jõul on kaelas jõuetuse rang ja ausust. Rumaluseks. Hüüab sõim. Jah, ja kurja kütkes orjama. Usk on ränk. Mind surm võiks ära viia. Kuid siis mu arm ju üksinda jääksi. Sind vajab minu vaim kui toitu, elu või nagu vihmahoogu janus, maa. Mind aina kiusab sinust mõlgutelu. Ei seal unustada lõikus haardest hea meel. Ent samas pahaks tee meile näriv kartus varga ees. Kord sinuga ma üksi olla tahaks, siis ta näeks mu rõõmu, iga mees kord sinu nägemise küllast, joobum, kord nälgin, unistades uuest peost. Ma ütlen lahti lõbudest ja loobun, kui nendele sinuga ei ole seost. Nii päevast ikka paast ja priisk, kord küllane, kord ka siin on mu liisk. Jää hüvasti, liig kallis Rammul, saaled ning sul teada on su hind. Su väärtusvabastuse annab sulle pris õiguste täie mind. Mul pole teeneid nisu heldust tingiks. Su arm on sinu lahkandama, tean endas põhjust, näe, nii rohkeks kingiks. Seepärast tagastama, nüüd pean. Ei tundnud oma väärtust sa enda andes või seda, kellele sa anni tõid. Vea arvele, nii ohtrad kinki kandes. Satargu tagasi ta võtavaid. Mind tegid kuningaks, kuid uhke ulm on möödas. Ärkamine aga julm. Siis vihka mind kui pead ja kohe praegu sest praegu käib maailmaga mul riid. Löö parem saatusega ühteaegu, kui et mind hiljem aastusse viid. Valu järelväes ära tule, kuid nüüdne mure enam mind ei söö. Et kurbliku vihmasele hommikule ei annaks aset tuuleving. Hoobiks Äraviimsed hetke valva Mil väiksest muredest ma olen nõrk vaid hüljates mind enne nõnda Salvad, teaksin, pole miski muu. Nii, mõrk. Ei loeks ma ühtki valu enam valuks, kui süda sinu kaotamist mul taluks. Sust eemal olin kevadel mu arm. Kui kirju rõivas uhkeldas aprill ja kõike maa peal täitis noorus Tarm ning tantslas sünksaturngi naerukil. Kuid linnulaul ja lilled lõhnavooga ja värvidega need ei pannud mind siis maa saama suvemuinaslooga. Neid ande noppida mul puudu sind ei hoolinud, Malleelijate valgest ei kiitnud Roosi sügavpunast tooni. Need ainult aimu andsid sinu valgest. Et igatsesin selle armsaid jooni. Mu hinges oli tallmaaline ängis meel, vaid sinu varjudega mängis. Suukingist paren, märkmik on maju täis kirjutatud, kestvat mälestust, misi jal nagu lehed, need ei haju vaid püsivik keset kaduvust või seni kuni elamuste keelamu aju ja mu südant loodus veel. Ja põrm ning unustus neid veel ei neela. Supilti selgelt säilitab mu meel ei peapügal pulgal armuarvet, vaene paber, küllalt näitasinud. Suu kingil minu jaoks ei ole tarvet. Lustavam on märkmik, ustav rind. Kui sinu meelespidamiseks vajaks abilist end, loeksin unustajaks. Kuulsite hulliamsexperissonite esitas Mikk Mikiver.