Kaugele päikesesaarele, kus selle jobi footi, vihma laulu rütm pärit on, ei sobi vihm kohe mitte sugugi ei sobi kuumadele, randadele, palmide alla ega suvelinnadesse juubifooti kodumaale udusesse. Albioni sobib ta küll. London. Udude ja vihmade linn olnud tähtsad ja väärikad, ülikondades endal menissitis avavad siis oma suured mustad vihmavarjud. Punased kahekorruselised bussid hakkavad märjalt läikima. Plika tuli kiirustab kui häiritud sipelgapesa. Koos kõigi linnadega on London küll nii ilmatu suur, et tõenäoliselt võib võimbellonist Ta ja haigeid päike paista linna südame lähedal, kus Kaavengaanlaiub võibsemale seal tõenäoliselt nii päikest kui pilvi alla. Inglispärases vestluses tüüpilise ilma teemaga alustamises võib see kontsuppifootid süüdistada. Aga Covencaadenisse jõudsime ameti välja, nagu oligi vaja. Siis ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski. Keeks Londoni laulikud Londoni kaart on üks tohutu tänavate rägastik, kahel pool teemsi looklevad klienti. Seal roheliste parkide alad määratu Haifa kõige suurem on kaadeni leiab kergesti, see on linna iidse südame lähedal piirkonnas, mida kutsutakse iis endiks ning mis jääb Londoni sihitist ida poole. Kui vestleja Ta oli ajalooliselt parkide, jõukate elamute, suurte luksuslike, kaupluste ja lõbustusasutuste piirkonnaks kujunenud siis ist endis elasid töölised ja vaesem rahvas. Siin olid klubid pubid ja baarid, kus müüdi praetud kala ja krõbekartuleid fish and Chibs, mis tavaliselt ajalehe sissepaketi ja ei saa öelda, et see just väga hoolitsetud paigana välja nägi. Ei saanudki näha, sest siin paiknes aastasadu Inglismaa suurim puuvilja ja juurviljaturg. Sellele oli aga veelgi pika ajalukku eelnenud Cavenkaadeni keskusest möödub üpris lähedalt Trafalgari väljakult algav pikk ja lai tänav nimega Strand ja siinkandis tehtud arheoloogilistel kaevamistel lavastatud tähelepanuväärseid märke anglusakesidest. Kõigepealt oli siin ju keltide asula, siis vallutasid selle roomlased. Ja esimesest, kuni neljanda sajandini seisis siin nööridega ümbritsetud londeenium Mahmriti valduste keskus. Umbes aastal 410 roomlased lahkusid. On väga vähe tõendeid selle kohta, et anglosaksid asusid elama roomlastest hüljatud linnamüüride vahele kuid on teada, et nad rajasid umbes 600. aastal linnast lääne poole suure kaubasadama Lunden riiki just sinna, kus on praegune Strand Nincovencaadeni piirkond. Üheksandal sajandil muutus aga olukord siin viikingite röövretkede tõttu päris ohtlikuks ja sadam lõpetas tegutsemise. Andres aastast 1200 pärit ürikutes leidub esmakordselt märge ärni kaadon, kloostri aed. Praeguse Covencaadeni aladel laius siis Westminsteri Püha Peetri benediktiin mungakloostrile kuulunud piirkond. Päris suur maa-ala, kus oli puuvilja ja juurviljaaiad, aasad karjatama maad ja põllud. Nimetus Covent, mida kasutati tähenduses klooster või konvent ilma aastal 1515, kui Westminster ääbi siinse müüridega piiratud aia ametlikult rendile võttis ja sellega vänkaadeni aiaks nimetas. Paiga nimi on siis tänaseni samaks jäänud ja 1600 kolmekümnendatel aastatel hakkas siin üht-teist juhtuma. Kolm meest otsustasid esimest korda Londoni ajaloos võtta kätte ja teha ühe tõelise linnaplaani ning ehitada valmis ühe tõelise kaasaegse linn ja osa siis kaasaegse, seitsmeteistkümnenda nimetas. Need kolm meest olid Vethordi krahv, kuningas Charles esimene ja tolle aja Väljapaistvaim inglise arhitekt aine shows. Viimane oli Itaalias palju avalikke linnaväljakuid näinud ja leidis, et Londonis võiks midagi sellist olla ning tänavatevõrk võiks seda kenasti ümbritseda. Juhuslikult ja kaootiliselt paiknevate tuuliste, tänavate, alleede ja hoovidega harjunud londonlased pidid küll hämmastunud olema, kui nende linna ilmus tõeline paar käikudega nelinurkne peatsa väljak, mida ümbritsesid põhja- ja ida poolt uhked sammastega hooned. Vene küljes seisis pooli kirik ja peatse lõunakülge piirasid peed fordi mõisa maa-alad, mis ulatusid Cityt ja vest. Ministrit ühendava Londoni tollase peatänava Strandini Metfordi neljas graaf Francis rasse oli ka auahne ja edasipüüdlik ärimees, kes palkas aastal 1630 arhitekt Ainiga seonzi, et viimane ehitaks ümber suure peatse kiriku Jagolm terrassidel tõusvat elegantset maja. Kuningas oli selleks loa andnud ja viimane maja sai valmis 1637. Nendesse hoonetesse asusid elama rikkad kõrgklassist linnakodanikud, kuid väljak toodud kõigi jaoks. Juba umbes 1649. aastal hakkas seal tegutsema väike puu ja juurviljaturg, mis kasvas õige kiiresti pärast seda, kui Suur-Londoni tulekahju 1666. aastal teised linna turud hävitanud oli. Vähem oli lihtrahvaturumelu väljaku ääres asuvate majade kõrgemast klassist elanikke häirima hakanud. Ja kui Valmis privaatsemad aedadega ümbritsetud elamurajoonid kolis kõrgem, hea rikkam seltskond Covencaadeni terrass headest sinna üle tühjenenud hoonetesse kolisid aga sisse pubid, ta Vernid, prostituudid ning vabade kommetega kunstirahvas. 18. sajandil oli kommenttgaadenis juba tuntud punaste laternate piirkond. Turgelu levinud, praegu üle terve peatsa ja siinsamas lähedal Trjöörileini tänavail ja Streetil oli mitu teatrit uksed avanud. Lisaks ka hulk pubisid ja baare. Cavend Guardiani piirkonna üpris kahtlane kuulsus üha kasvas ja meelitas siia rahvast kogu suurenevast Londoni linnast. Ka on ka Ethanit valitses teadagi turg, suur uusklassikaline turuhoone pead, seal sai valmis 1830 arhitekt Charles Fowler juhtisele ehitamist. Hoone seisab seal praegugi, 1870. aastal esmakordselt paigaldatud toreda kaarja klaaskatusega. Algselt kaubeldi siin puu ja köögiviljadega, siis lisandus päris suur lilleturg ja kauplemine leviska ümberkaudsetele, tänavatele ja hoonetesse eriti paika miljoni. Nii oli see vend ajas. See oli 19. sajandil päris kurikuulus Londoni agul, kus odava hinna eest kortereid sai üürida seevendaielson omaette peatüki väärt. Kohe, kui kõvenkaadeni turuga valmis oleme saanud. Aga juhtus nii, et linna kasvades otsustati see sajandeid ühel kohal püsinud kauplemiskoht mujale kolida. Caven, Kaaenn ja selle ümbrus olid lihtsalt ülerahvastatud ja turg jäi kitsaks. 1973. aastal kolis siis kogu Inglismaa tähtsaim puu ja köögiviljaturg. Nain Elmsi, kus oli rohkem ruumi ja suured alati elu täis olnud turuhooned Covencadenis jäideki nukralt tühjaks. Linnaplaneerijatel oli kindel kavatsus enamus neist maha lõhkuda ja ehitada laiali olevate hotellide ja konverentsikeskustega linnaosa kõikkovencaadeni elanikud, kultuurirahvas, ajaloolased, igaüks, kelle sõnal Londonis vähegi maksis, kõik tõstsid häält ja õnneks jäi kava ka selleks, mis ta sajandeid olnud oli. Turuhoonet korrastati ja siia rajati ostukeskus Roland kaadeni vaimus. Tohutu klaaskatuse all on müügikette suuremaid ja väiksemaid poode, moekauplusi, kunsti ja käsitöökeskusi, kohvikuid ja restorane. Kõike, mida hing igatseb. Ana seni ainsal ja juba päris ammusel Londoni reisil jalutasin ainult kaadeni peatsel, kui pärastlõunase päikesekiired ammu enam suure turuhoone klaaskatust ei valgustanud, mistõttu ruum tundus maheda ja rahulikuna rahvast olnud väga palju, kuid jätkus hoone keskel seisvate kohvikute ja restorani laudade ümber. Nendest kahele poole jäid pikad müügiletid ja avatud ustega poodide read. Väljas oli pool peatselt varjus pool päikeses. Rahvas istus tänavakohvikutes ja trepiastmetel ning suurel väljakul käis mitu etendust. Nimelt Londonis, ainuke piirkond, kus tänavaesinemised lubatud on ja seda kunsti võib näha nii siinsamas pead seal kui ka lestasku äriväljakutel. Näib, et muusikud lihtsalt tulevad, söövad oma pillid paika ja söövad mängima. Rahvas koguneb nende ümberringi, kes tahab, tantsib, kes tahab, plaksutab ja lõpuks selgub ka, kes tahab, maksab, kui üks grupist tuleb raha koguma, näiteks Tamburiini sisse. Kõigi maksavad enam-vähem kõik, leidub üksikuid kita Harry mehi ja üksikuid kloone kloonid alustavad oma etteastet vägeva kisa ja karjumisega, et tähelepanu tõmmata, siis aetakse publikuga pikalt lõbusat juttu, kuni lõpuks tuleb esinemise nael. Kas põlevate tõrvikute muude atribuutide ka tehtud trikk? Kõik vaatavad, kõik on rahul. Päike paistab ikka veel. AEG mõõdab kõike. Aeg on muutnud ka üpris tuntud paika Covencaadenis, mille nimi on Swand aeros. Sest kõven, Kaaenn pole mitte ainult peatsa, vaid terve suur piirkond tohutu Londoni linna istendis. Siis Daniels Cavenkadeni peatselt tund ajalise piirkonda vaid viie minuti tee ja Trafalgari väljakult läheb sinna lausa otsetee mööda kitsavõitu püha maatini tänavat. Kuningas Henry kaheksanda ajal kuulus kogu kanala pidalitõbiste haiglale. 18. sajandi algupoolel sai siin arhitekt Toomas Niili projekti järgi valmis omapärane ümmargune väljak millest hargnes igasse kanti seitse tänavat. Otsekui seitsmeharulise tähe kiired leidis neel inspiratsiooni Pariisist, kes teab. Igatahes tekkis siia tol ajal väga lugupeetud eeslinn, kus elasid lugupeetud inimesed, advokaadid, rikkad kaupmehed ja muu härrasrahvas. Kuid ajad ning moed muutusid ja skandaalse piirkonda arenes üha kommertslikumaks. Eramajadest said kauplused ja üürikorterid. Oma töökodades seadsid ennast sisse lõikajad, õlgkübarate valmistajad, lihunikud, kellamehed ja õllepruuliad. Pubid haavasid üksteise järel uksi oma käsi maailma suurimas, kuid siiski ligi 1000 leheküljelises raamatus London. Maailma suurim linn kirjeldab Edward ööd 18. sajandi teise poole. See vande ajasid järgmiselt. Realsoligentsakas paik seitse tähtsusetud tänavat olid otsustanud seal kokku saada. Nende ristumiskohas seisis kivistoria sammas, mille tipus asus üsna tähelepanu väärne Kell, sest sellel oli seitse ühesugust numbrilauda üks iga tänava poole ja kõik need seitse päevad olid otsustanud üheskoos üldisesse Raadujulisse kõlvatuse sohu vajuda, kui tahtsid leida kõige odavamat džinni tulitsee võndajalasele, mõned kutsusidki seda piirkondensiini tänavaks, kui soovisid seltsiliseks naisterahvast, kes ei näeks eriti halb välja. Tuligi kella poole kõndida ja teel kohtasid seal vähemalt tosinat seesugust. Ja kui sa juhuslikult tahtsid, täitsa taskud tühjaks varastataks, pruukis ainult jalutada ühel neist seitsmest tänavast. Ja keegi osutas sulle kindlasti selle väikese teene. 20. sajandi esimeseks pooleks oli see ajas piirkond muutunud just selliseks, nagu kirjeldab seda Leima kaata, aga ta Kristi oma mõrvaloos, seondajalzin mõistatus ühe tegelase suu läbi sõrmede ja see oli võrdlemisi armetu kvartal Tottenham Court Roadi kandis. Nüüd on seal kõik lammutatud ja korda tehtud, aga seevendajalise klubi säilitab vana õhkkonna, praetud kala ja krõbekartulid, üldine räpasus teatavat laadi ist endi mäng. Aga pärast teatrit on see koht väga käepärane. Agatha Christie, seleta, miks paigal selline nimi on, see vend ajas seitse numbrilauda küllap varvaste aed, tema brittidest lugejad, teavad see täna, kuni selle mitte kuigi suure ümara väljaku keskel, kust hargneb välja seitse tänavat otsekui seitse tähekiirt, seisis sisend ja seisab ka praegu restaureerituna päris kõrge sammas, mille ülaosas on praegugi seitse kella numbrilauda iga tänava poole üks seevendajas. Ta Kristioloosiks saladuslik paik. Ja pole ka ime, kui mitmed siinsed kauplused, baarid ja restoranid 1690. aastal ehitatud hoonetes paiknevad. See on ajalugu ja ajaloos leidub kõike, ka kummitusi. Kummitustega kohtumiseks tuleb suunduda kõvenkaadeni teatritesse. Shakespeari linnas armastavad ilmselt ka kummitused, kunsti. Võtame korraks veel härra Rafaeli Paksu Londoni raamatu. Viimased 18 aastat oli Londoni kõige hiilgavam teater asunud Cowen kaadenis. Kui publik pärast pimeduse saabumist hoonest väljus, seisis kandetoolide ridade kõrval hulk mehi, põlev lamp kepi otsas. Nad pakkusid, ent saatjaks Neile, kes eelistasid mööda valgustamata tänavaid jala koju minna. Selline pilt siis 18. sajandi teisest poolest taastat. Hiljem saabus naablinist Londonisse George'i Bernhard sho tulevane poliitik, kirjanik ning teatri- ja muusikaarvustaja. Apigmaaliani loo tegevuse korraks ka Covencadenisse viis ja helide kaudu on see lugu tänu Frederik löövi muusikalile üle ilma tuntuks saanud. Minu veetlev leedi. Niisiis, kunagise Covencaadeni lilleturu lähedal just teatrimaja nurga taga müüs ühel vihmasel õhtul oma kannikese laisa tuuleke, kellest sai kõrgema seltskonnadaam tänu sellele, et teatrist väljunud enesekindel ja õige pisut veider keelemees professor Higgins kuulisil raisa laitmatut koognit toda Londoni tänavate imelist murrakut ja vedas oma sõbra kolonel pike ringiga kihla, et suudab lühikese aja jooksul sellest räpasevõitu plikast suur ilma daami teha teda perfektselt rääkima õpetades. See tähigenska tegi Egavates ühtlasem, õnneliku poissmehepõlve, millest tal lõppkokkuvõttes viskonnadki, kuigi kahju. Ja siin ta siis on ta kusagil ooperiteatri nurga taga oma kannikesekimpude ja unistustega Londoni vihmasel hilisõhtul enam kui 100 aastat tagasi põlevates pannide ja sooja andvate lõketega tänava rahvas ümberringi etendus teatris on lõppenud. Võib-olla lähevad kaubaks ka mõned laisa lillekimbud. Kraven Guardianis on kokku loetud 13 teatrit, neist kuulsaim kuningliku ooperimaja avati pead sa lähedal Streetil seitsmendal detsembril 1732 19. sajandil elas pidulik Kuue Korintose samba ja klassikalised templiviiluga hoone üle paar suurt tule kahju ja ehitati uuesti üles. Milleeniumivahetuseks tehti tolles ajaloolises ehituses väga põhjalik remont kuid kuninglikuks nimetati ooperimaja juba 19. sajandi lõpul ning sellest ajast on teatris komme esitada oopereid ainult originaal reaalkeeles. Rohkem kui kaks ja pool 1000 inimest mahutava kuningliku ooperi väärikus ilmselt mingeid ootamatusi ei luba. Seetõttu elavad kõvenkaadeni kuulsaimad kummitused. Londoni vanimas pidevalt tegutsenud Türil Line'i teatris, mida samuti kuninglikuks kutsutakse ja elavad juba kauem kui 300 aastat. Juba 1663. aastal avatud rüüril leini teatris, mille laval esines kuningas Charles, teise armuke, nelg Võnn ei hiili ringi igasuguseid koletisi ega ebaloomulikke olendeid. Ainult soliidne meeshallis. Head inimesed on näinud, kuidas ta hõljub tohutu nelja rõduga saali kõige ülemisel rõdul. Läbipaistev ja kolmemõõtmeline, 18. sajandi rõivad seljas, parukas peas ja hall lehviv keepi ümber. Kui ei ole pimeduse vürst, sest ta ilmub peaasjalikult päevasel ajal. Palju aastaid tagasi ühel ammusel hommikul teatri koristaja tööle ja alustanud ülemisest rõdust. Oma üllatuseks, näinud seal neljanda rea viimasel istmel meest, kes vaadanud tähelepanelikult laval parasjagu toimuvat proovi koristajale lähenedes haihtunud mees õhku, ilmunud taas nähtavale parempoolse sissekäigu juures ning kadunud läbi seina. Koristaja juttu kinnitavad paljud teised, kes samuti olevat kohtunud mehega hallis. 1930.-te aastate minu näidendi tantsivad aastad proovide ajal minutid ja ka näitlejad. See pidi kinnitama ammust ebausku, et kui vaime proovide ajal näitab, saab etendus menukaks. Selle kohta on teatriajaloo jooksul õige mitu tõestust saadud, kuid näiteks väga kaua laval püsinud ja erakordselt menuka etenduse minu veetlev leedi proovide ajal ilmunud kummitus kordagi nähtavale. Nii et ikkagi üks ettearvamatu olend, kelle käitumise põhjal suurt midagi järeldada ei saa mitte nagu professor Higgins veetlevaks leedis. Tema peab end üpris tavaliseks meheks. Trjöörileini kummituse päritolu kohta on olemas õige mitmeid teooriaid. Kõige näolisem seletus on see, et meeshallis on 1840. aastal ülemise rõdu seina tagant avastatud skeleti kummituslik kehastus. Luukere ribide vahelt leiti teadagi pistada. Mitmete arvamuste kohaselt pidi see mõrv toimuma noil aegadel, kui teatridirektoriks oli kurikuulus Christopher rikk, tuntud kaadria leini halvamehena väär. Läin ohjeldamatu ja vägi nüüdse loomusega Rickil olnud kombeks teatrisaali pidevalt ümber ehitada, et rohkem istekohti saada. On arvatud, et tal enesel või mõnel tema käsilasel oleks olnud täiesti võimalik kedagi mõrvata ja mõrvatuse järel seina arva peita. Esimene teatri direktor George hõõru. Polnud iial kohanud meest hallis ülemisel rõdul, kuid ta on meenutanud eriskummalist lugu, mis juhtus kord tema garderoobis. Ta oli just enne etenduse lõppu õhtuülikonna tavalise ülikonna vastu vahetanud ja sirutas käed avada garderoobi ust ning tundis äkki, kuidas keegi otsekui tõmbas teda 600 past nii tugevasti ette uksest eemale põrkus Urvades. Mingi ruum oli tühi. Ei George hõõregaga kuninglikud, lüüriline teatri järgmine direktor Christopher Edwards uskunud päriselt teatri kummituse olemasolu. Kuid nad polnud ka veendunud selles, et teda ei ole, sest lugusid mehest hallis on liiga palju ja vähemalt osa neist ei tundugi välja mõeldud. Üks osutavamaid viiteid rööri leini kommitusele on pärit lahkunud kriitikujad teatriajaloolase McQueen põupi sulest. Viimane väidab, et on teatrietenduste ajal õige mitmel korral kohanud meest hallis tavaliselt välju Faim seinast, ülemisel rõdul hõljub läbi saali ning avastas seina oma 1955. aastal ilmunud vanadus. Leini tugisambad kirjeldab McQueen, põub kummitust hästi käituma ja ohutu vaimuna, kes kunagi räägi ega oiga ega pööra mingit tähelepanu publikule. Siiski, kui keegi talle liiga lähedale satub, muutuvad kummituse piirjooned hägusamaks ja kaob pisut kaugemal taas välja Lia ilmuda. Näib siis Etvaim kardab inimesi, kuigi peaks vastupidi olema. Cavenkadeni Ama reklaamiajakirja in Anderaan, Kaaenngaaenn, Siska, when kaadeni sees ja ümber ühes numbris päris keegi lugeda ja millised poliitilised parteid on kunagi rajanud oma peakortereid Kopenhaagenisse? Vastus anti sama ajakirja järgmises numbris. Parteisid on olnud nimelt kaks afiššidel monster räiving looni paati võiks tõlkida ametlikke monstrumid Läätse hullude partei ja nimetatu kõrval veel ka kommunistlik partei. Viimane on tänaseks unustatud, kuid ilmselt kahjutum 1900 kuuekümnendatel loodud märatsev hullude partei tegutsenud veel 1900 üheksakümnendatel. Selle partei liidriks oli 30 aastat Londoni poliitilises elus püsinud laadsatš popmuusikast tuntud kui skriining Loodsatš, kelle grupi nimi oli sobivasti Säveczis metslased. Kohe kõlav laulgi on neil sobivasti valitud Jack Ripper. Talle otsa ja tema partei peakorter oli siis Covencaadenis rock n Rolli paaris Jeani Ovoogi. Väsimatu Sachs kandideeris oma parteijuhina eelvalimistel ligi 40 korda parlamenti ning kutsus Londoni tänavail koos sõpradega rahvast rõõmsalt enese poolt hääletama. Torukübar kuule, islamiülikond seljas ja ruupor pihus kaudude pasundab oma partei kummalisevõitu, poliitilisi nõudmisi ja ettepanekuid kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, näiteks tühistada jaanuari ja veebruarikuu, et talv lühem oleks või ühendada kõik praegused parlamendiliikmed valedetektori kaudu elektripirnidega. Nii saaks tasuta valgustuse kogu Westminsteri jaoks täitsa asjalikud ettepanekud. Tõsiseid lordide koja liikmeid võis säärane asi väga ära pahandada, kuid Loodsatsi naeruvääristatud ettepanekute hulgast oli ka selliseid, mis tänapäevaks Briti Parlamendi sammu vastu on võetud. Kuuekümnendatel, aga lausa võimatutena tundusid. Näiteks bassid lemmikloomadele hääleõiguse alates 18.-st eluaastast luba hoida pubid terve pühapäev haavatud anda tegevuslitsentsid kommertsraadiod. Televälimus on sageli petlik ja nagu selgus, peitus Loodsatši alati elurõõmsa ning väsimatult tegutseva imisi taga bet depressiooni põdev mees. Ta oli valimiskampaaniate toetuseks kogu oma raha mängu pannud ja kõik kaotanud 30 aastat kaotusi. Loodsats suri märtsis 2000 tõienest kangesti tõsiselt võtvate poliitikute suhteliselt hallidesse ridadesse lõpmata palju järve ning näitas, et võib ka teisiti. Niisiis jääb ta meelde, jääb meelde ka, kui rokimees skriining Loodsaž oma grupiga seal siis, kes tõi eluga venkaadeni baaridesse ja pubidesse. Nende teinegi laul sobib bändi imidži ka täpselt. Dracula tytar. Muusikaga seotud paiku leidub, olen kaelani hulganisti klubi äärlib Lester palees, seal oli näiteks biitlite lemmik paik 60.-te keskel. Siin tegi Ringo abieluettepaneku, Marin koksile ja Rolling Stones vil. Vaiman on meenutanud. Johns kergifriitšers ja Henry Oltham olid tollal biitlitest vaimustatud ning miski ei meeldinud neile rohkem kui koos kuulsa nelikuga ärlevi klubis aega veeta. Öelgem selle pika jutu peale lõpuks, et see meeldib meilegi.