Tere hommikust ja rahva teenrid on siis jälle teiega ka sel nädalal, kus päike võib öelda, et paistab Eestimaa üle ehk isegi ilusamini kui mõnel eelmisel nädalal ja mitte ainult sellepärast, et et ilm oleks rohkem suvine, sest suvi on meil ju ilus olnud ilma poolest niigi. Aga just nimelt vast seetõttu, et sel nädalal langes tõesti meil kõigil üks suur kivi südamelt ära. Rahvateenrite Tallinna stuudios on meil siis täna, Sulev Vedler, Eesti ekspressist. Tere hommikust. Tere. Ja Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest. Tere hommikust. Külli ja mina, Sulev Valner, olen Võrus natuke eemal, aga mis on see Tallinnas Võru vahemaa selle kõrval, kust sel nädalal saabusid tagasi Eesti jalgratturid? See oli hoopis üks kaugem maa ja hoopis hoopis keerulisem olukord, kui meil siin kahest erinevast Eestimaa linnast natukese saadet teha. Et see oli kahtlemata üks meeliülendav hetk ja võib-olla polegi sõnades päris hästi ju kõik väljendata, mis, mis eesti rahvast sel nädalal positiivses mõttes on, on, on saatnud, aga, aga püüame ikkagi natukesega siis omalt poolt seda, seda nii emotsiooni kui võib-olla ka ratsionaalsemat arutlust selle teema üle siiski edasi viia, sest eks nüüd on juba paar päevaga esimestest emotsioonidest möödas ja juba juba on nagu rohkem võimalik analüüsida, arutada et head kolleegid, kuidas tundub, kas kas, kas ka teie emotsioon on nii-öelda absoluutselt positiivne? No minule tegi see asi küll väga suurt rõõmu, et et see on tõesti viimaste nädalate kõige kõige positiivsem kõige rõõmustavam uudis minu jaoks üldse, et ma arvan, et kõikidele oli, oli väga liigutav ja rõõmustav näha neid fotosid, kus oli näha seda jalgratturi jalgratturite nägudel, seda sellist kõige ehedamalt rõõmu ja rõõmu ja õnne ja näha neid videosid, kuidas nad saabusid siis Tallinna lennujaama, kuidas need vastu võeti, et et tegu on tõesti väga-väga rõõmustav sündmusega minu jaoks jama ja ma pean tunnistama, et nii nagu need päästetud ratturid ka mina tundsin praegu uhkust selle üle, et et Eesti suutis näidata, et ta, et ta ei jäta väga suurde hätta sattunud inimesi inimesi ilma ilma hooleta ja tuleb välja, siis tuleb toime nende nende päästmisega kõige kõige raskematest oludest. Mina küsiksin siin hoopis teistpidi, et kas Eestis on ühtegi inimest, kes ei oleks rõõmus selle üle. Et kui selline Meil on olemas, siis ma tahaks küll sellist imelooma näha. Et võib-olla seal Süürias, Liibanonis, jah, tõesti mõni selline võib olemas olla, aga aga Eestis ma küll ei tea ühtegi, et see sõnum on tõesti ainult ainult head toonud. Ja me oleme kuulnud sellel nädalal palju tänusõna. Ilmselt peaksime ka meie tänama, tõsi küll, ega me palju ei tea, keda me tänama peame, sellepärast et nii palju, kui ma aru olen saanud sellega seal nende ratturite vabastamisega tegelema. Paljud paljud inimesed, kelle nimesid me ei tohi teada, aga igal juhul aitäh neile. No kindlasti jah ja ka paljud riigid, mitte ainult eestlased. Eks osaliselt ka riike on siis tänatud ja tõepoolest võib ju. Aga kes väga tahab, võib ju praktiliselt igasuguseid küsimusi küsida, et, et kas see oli Eesti riigi nii-öelda nagu õnn lihtsalt või Eesti riik ikkagi suutis olla olla tasemel, aga aga samas me võime ikkagi ju öelda tulemus. Positiivne tulemus igal juhul. Igal juhul läheb Eesti riigi riigi positiivsuse kontosse ja siin ei ole ju mõtet seda kuidagi kahtepidi hakata urgitsema, et nüüd kas nüüd Eesti üksinda suutis seda teha või mitte, üksinda kindlasti mitte. Tõesti ei ole ju lõpuks niisugune maailma mõistes suur tegija ja me teame, et palju võimsamad ja tõenäoliselt võimekamad riigid ei ole sugugi alati kõiki oma pantvangikriis nii positiivselt suutnud lahendada. No selline küsimus, et kas Eesti üksinda või mitte, sellist küsimust ei maksa isegi mitte esitada, et et no aga, aga see ka näitab omakorda ja Eesti Eesti ikkagi võimekust, et kui on suudetud kaasata sellised väga-väga-väga tublid partnerid ja liitlased sellises kriisi lahendamiseks. Ja nad liitlased on olemas ja eks siin ole teatavaid vastuolusid siiski. Et ühest küljest me oleme kuulnud, kui palju tööd tegid Liibanoni Liibanoni võimud meie ratturite vabastamiseks ja samas, kui nad tagasi tulid, rääkisid nad, et need võimud ei ei seganud kuidagi piiri ületamist seal Süüriaga, et hoidsid sellist parajat distantsi. No mina näiteks ei saa sellest aru, et kas paraja distantsi hoidmine siis oli nagu suurepärane koostöö või oli see siis tahtmatus midagi teha või on keegi millestki valesti aru saanud, ma ei välista ka viimast võimalust, et ma lihtsalt ei mõista seda. Võib-olla siin on mingi selline lihtsalt sõnademäng või selline vastuolu. No tõenäoliselt lihtsalt on ka see, et ikkagi Liibanonis see piirkond on üks neid piirkondi, mida tegelikult riik nii väga trollijat võib-olla seal ei ole küll asi päris nii nagu Somaalias, kus me saame aru, et riik üldse eriti midagi ei kontrolli või või kuskil ka Ladina-Ameerikas on vist piirkondi, kus, kus tõenäoliselt oleks veel ohtlikum jalgrattaga sõitma minna kui Bekaa orgu. Aga, aga ilmselt ka see on jah üks üks õppetund kindlasti ainult neile seitsmele mehele. Ja ilmselt ka kõigile teistele eestlastele ja inimene, et et see aeg, kui tundus, et maailmas võib igal pool rahulikult nii-öelda hakata ringi sõitma ja põhiline nii-öelda probleem on lihtsalt see, et kas kas raha jätkub lennupileti ostmiseks. Et see võib-olla on natuke see siiski osutunud illusiooniks, tõenäoliselt ei ole see kunagi nii olnudki. Aga lihtsalt nüüd ma jälle natuke rohkem teame, et neid kohti, kus kus võib-olla ei ole päris õige ja ütleme kas siis jalgrattaga või, või näiteks ka väikese purjepaadiga, ütleme, üritada kuskilt Somaalia rannikut läbi sõita, et see suure tõenäosusega ei pruugi hästi minna. Noh, samas jällegi ütleme, et saade, Uhhuduuri saade, eks mina olen selle jälgija olnud kogu aeg ja see on küll mulle andnud innustust, et isegi mõelda, et mis siis oleks, kui sõidaks, manas sellist ägedast maast läbi, et nad hakkasid kunagi Mongoolias sõitma ja ja sellel aastal jõudsid sinna täitsa-Aafrikasse välja ja ma saan aru, et sügisel on saated veel tulemas, et see jällegi omakorda propageerib, et võib sõita ka veel läbi kõige ohtlikumat piirkondade jalgrattale, tõsi küll, need mehed on nii targad, et nendest kõige ohtlikumat piirkondadest nad on tavaliselt küll auto või bussiga läbi sõitnud. Aga seda me ei ole saadetes nii palju tähelepanu, et me oleme pigem nagu märganud, et näete, et nad jäid Pakistanis rõõmsalt ellu ja isegi Afganistanis sõitsid jalgrattaga. Ja miks siis mitte, eks seal. Ega me tegelikult ei tea ka, mida need seitse eesti poissi, kuidas nende retk läks, et. Me oleme siiamaani rääkinud sellest põhilisest, mis inimesi ikka huvitab, et kuidas nad vangis olid ja kuidas neid vangistati ja kuidas neid vabastati, nii palju rääkinud on saanud ja jõudnud kuidas reis läks, ega seda ei ole keegi nagu praegu väga küsinud, mida nad seal Liibanonis ja Süürias üleüldse tegid. No eks selle asja üks selline väike õppetund on võib-olla see ka, et kui sa tahad võimalikult ohutult reisida piirkondadesse, mis on riskantsed, küsida jäävad, et siis mõttekas on ikkagi püüda mitte liigselt nagu eristuda kohalikest, et mitte ütleme seal piirkonnas tegelikult jalgrattureid nii väga palju ei liigu ringi, et seal ei, ei ole kombeks, et inimesed on varsti nii niisuguse tehnikaga, et see kõik äratas niisugust täiendavat tähelepanu, et et ma arvan, et eks see on ka võib-olla väike õppetund, tuleb arvestada seda, et mitte liigselt eristada kohalikest ikkagi riskantsete piirkonda reisimisel mõelda, mõelda sellele. Kuigi siin pea peale võib-olla vastu vaidlema, et et seda piirkonda ei peetud nüüd enne ju seda eestlastega juhtunud tükil ajal riskantseks piirkonnaks No tegelikult ikkagi peetakse küll, et see on teada, et keskvõim kontrollib seda piirkonda, seal on väga palju erinevaid grupeeringuid tegutsevad, et et kesist lähevad igasuguseid salakaubaveo ja, ja, ja, ja kahtlaste asjadega ja kui ka seal mõni grupeering ütleb, et ta ütleme, võttis, võtab mõne asja eest vastutuse endale, et seal ei ole kindel, et see on see õige rühmites ja nii edasi, et et tegelikult see Bekaa org on ikkagi kahtlane piirkond ja see oli juba juba enne teada. Nojah, seda küll, aga, aga ütleme, kui me nüüd ka saame näiteks väga palju kiita täiesti välisministeeriumi tegevust, siis ma ei tea, kas, kas Liibanoni Bekaa oru eest enne seda juhtumit näiteks Eesti välisministeerium hoiatas võimalike sinna sõitvaid eestlasi, iseküsimus, kas need jalgratturid ka küsisid muidugi välisministeeriumi soovitusi, aga ma natuke kahtlen, et selline hoiatus oleks olnud ametlikult üleval. Nüüd see kindlasti on. No minu meelest näiteks sa võid vaadata seda infot juba Ameerika ameeriklaste vastavalt vastavad internetiküljelt, et see on küll muidugi on selgelt Ameerika turistid on selles piirkonnas igal pool nagu suuremas ohus kui, kui, kui eurooplased ilmselt, aga et noh kas seal on ikkagi nimetatud seda piirkonda väga selgelt riskantseks? Ka seda, et kas kestnud röörlased röövijad olid, mis riigi kodanikud olid, kas nad olid Liibanoni või Süüria omad, et ärgem unustagem, ratturid, sõitsid ka osa maad Süürias. Ja nende endi jutu järgi hakati neid jälgima kohe pärast seda, kui nad piiri ületasid. Treerimine toimus küll Liibanonis, aga neid heiti kinniga Süürias. Aga võimalik, et need hakkavad ikkagi jälgima ka oluliselt veel enne seda, kui nad selle piiri ületasid, sellepärast et operatsioon ja nende nende kinnivõtmiseks see oli ju niivõrd noh, see, see nõudis ju ikkagi tohutut logistikat ja vaevalt, et see nii ruttu planeeriti, ette valmistati, et ilmselt see oli juba juba juba üksjagu enne. Alustati. Aga ega muidugi maailma ei kuju ei olegi nii ohutu ilmselt ka kunagi tulevikus, kus ja samas inimesed tahavad reisida, tahavad ka jalgratastega sõita või, või siis ütleme järgmine selline juhtum ei pruugi ju juhtuda sugugi jalgratturitega võib juhtuda näiteks mõne turismibussiga mis on ju maailmas ka täiesti teadaolev praktikum. Ka, eks ole, on hullemaid variante aladeks, kulturismi, püssi sõitsid, tulistati. Ma mäletan ühte ühtemoodi Egiptuses, mis oli ikka väga, väga jube. See oli küll nüüd rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Aga kogu selle rõõmusõnumi taga, minu meelest selles loos ikkagi väga-väga palju selliseid vastamata küsimusi. Meie ei tea näiteks, et miks eestlased rööviti selle kohta selget vastust tulnud meile seda, kes röövisid meid ja seda, kas vangistajad olid terroristid või nad olid lihtsalt kurjategijad. Me ei tea seda, kes pidasid läbirääkimisi Nende vabastamiseks. Ma olen aru saanud, seal oli näiteks eestlasi, seal võis olla prantslasi, võib-olla oli seal saksa luure luurata. Võib-olla oli kedagi veel? Me ei tea seda, mida nendest nõuti. Casandist outi, raha, esitati mingi majanduslikke nõudmisi, esitati mingeid poliitilisi nõudmisi. Nõudmised vaheldasid või esitatud, mitte mingeid nõudmisi veidigi seda. Ja seda tõenäoliselt said rahuldatud, muuseas absoluutselt ei ole vastast meedia, seda, miks uurisid asja kaitsepolitsei meid, seda, miks kaasati eriteenistused, mida üldse, seda, miks see asi on riigisaladusega osaliselt kaetud. Ja mis asi on riigisaladusega kaetud selle, et minu meelest neid küsimusi, mis siin praegu on tekkinud, on väga palju. Neid küsimusi oleks pidanud küsima, kui juba varem. Aga sellel ajal oli. Eesti võimud tegid ajakirjanikele küll palve, et palun ärge küsige neid küsimusi ja selles mõttes ajakirjandus minu meelest käitus ka päris normaalselt. Ei küsinud neid küsimusi, sellepärast et see selle palga teis juurde hoiatus, et nende meeste elu ja tervis ja võivad olla mängus, kui te selliseid küsimusi esitate avalikult. Ja vot see on see asi, mille puhul küll ajakirjanik hakkab mõtlema, et mina ei taha ühegi eestlasega halvasti, juhtub kõik, tahtsime, et nad saaksid vabaks, nad oleksid terved. Aga praegu nad on õnnelikult kodus ja see on tõesti äärmiselt positiivne. Siis me võiksime neid küsimusi küsida. Saame mingeid vastased. Kui on tegemist riigisaladusega, siis teatavasti kõikidele asjadele vastata ei saa. Aga neid küsimusi peaks küsima neile vastuseid otsima. No absoluutselt selles mõttes sa lugesid terve rea tõesti vajalikke küsimusi üles, iseküsimus on see, et et pädevad organid on juba siin muidugi ka poliitikute suu läbi mõista andnud, et nad ei kavatse paljudele neist küsimustest vastata, rääkides saladustest, mida võib-olla peaminister Ansip arvas, et võib-olla läheb 50 aastat? Ma küll hästi ei usu praegusel WikiLeaksi ja, ja muu sellise avalikkuse ajastul, et et väga, et päris nii kaua kipuks asjad asjad varjus püsima, aga, aga, aga mõnda aega võib-olla küll ja mingis mõttes on see jälle professionaalsuse märk, mida, mille eest tuleb omakorda kiita asjaomaseid Eesti Eesti julgeolekuasutusi, et nad ei leki. See on ju tegelikult mingis mõttes see, et, et meil ajakirjanikena on palju vastamata küsimusi näitab jälle ka julgeoleku, asutuste töö professionaalsust, sest kui kui see lekiks nagu mingi šveitsi juust, et igast nurgast nagu pudenevad killukesed, siis tõenäoliselt, et noh, juba tõenäoliselt selline keeruline operatsioon võiks saada tõepoolest nende lekete läbi kahjustatud ja noh, ka ka hilisem tegevus No eks siin eile kui ma ei eksi, siis oli vist Delfi, kes üritas saada välisministri käest kinnitust, et või lauset, et Eesti vabariik ei ole maksnud lunaraha ja ja kuulis, et välisministeerium pole maksnud ja need ametkonnad on siin ükshaaval öelnud seda, et see on praegu üleval, see küsimus. Aga võib-olla on ka tegelikult hea, kui me, kui me kui me ei saa seda teada, kui kui seda tegelikult testi No see on jällegi omaette küsimus, et vaatame nüüd neid inimrööve, mis on toimunud Eestis siis alati on öeldud, kas lunaraha on makstud või ei ole makstud, seda on täiesti selgelt öeldud, eks, et ega Eestis ei ole see esimene inimrööv, mis seal toimunud, kus on pantvangidraama olnud ja on esitatud mingeid nõudmisi, lihtsalt see oli selles mõttes erandlik, et seal oli korraga mitu meest vangis ja see toimus välismaal. Mitte midagi muud erilist seal ei tohiks olla. Mälest on Eestis varemgi seotud inimesel pommivöö külge ringi sõidutatakse ja nutnud mingeid ulmelisi summasid. No selliseid juhtumeid on olnud võib-olla pigem niisugused nagu eraisikute või üksikisikute vaheliselt ja. Aga ega meil siin ka ju näeme, et eraisikute üksikisikutevahelised veel korra me ei tea, kes neid inimesi röövida. Ja samamoodi me ei tea ka, et mida need rööviaid nagu alguses tahtsid, et võib-olla nad lihtsalt inimesed kätte ja hakkasid siis vaatama, et mis me nüüd saame nende eest, et kas me saame hinge, poliitilise nõudmis rahuldatud või saame ainult majanduslikud. Et, et me ei, ei, ei tea seda, aga igal juhul ma arvan, et see juhtum on ikkagi hoopis teise värviga, kui, kui mingisugused sellised kohalikud Minu meelest on ikkagi eestlase elu on ohus ja see ei ole vahet, kas eestlase elu on ohus välismaal või on ta kodumaal. Igal juhul tuleb eestlane ära päästa. Ja selles mõttes on meie pantvangidraamad on alati hästi lõppenud. Politsei on hästi töötanud. Mulle see meeldib. Aga samas ma pean tunnistama, et mina ei ole ka päris nõus nendega, kes ütlevad, et kes need tulevad süüdistama ja ütlevad, et need et Eesti riik peaks rääkima ära meelekogu, selle kogu selle loo ja, ja kõik need üksikasjad, et et eks see ole ju, niiet. Et riikidel on ja tõesti selline põhimõte, et terroristidele läbirääkimisi ei peida, et lunaraha ei maksta ja nii edasi. Aga, aga antud juhtumi puhul võisin ju, ütleme nii-öelda nagu põrkuda kaks niisugust lähenemist eetikale, et üks on see, et et tõesti, et sa lähtud nagu üldisest printsiibist, et sa pead alati rääkima kogu tõtt, täitsa ei, ei, ei, ei pea terroristidega läbirääkimisi ei, ei maksa lunaraha aga teisel teine lähenemine eetikale, ühesõnaga seda esimest lähenemist eetikale esitavad nüüd need esindavad need, kes nüüd nõuavad. Rääkige meile nüüd kogu lugu ära, et kas te maksate lunaraha või ei ja kui te maksite tegite valesti, kui te andsite järele, te tegite valesti. Aga teine lähenemine on niisugune utilitarism lähenemine, et sa kaalud ühel küljel on selline, ühel kaalukausil on niisugune üldine printsiip, et, et me peaksime rääkima alati kukutatud ja et me ei peaks läbirääkimisi pidama, et me ei peaks järeleandmisi tegema. Aga teisel kaalukausil on siis konkreetsete meeste elu ja saatis ja nende nende nende lähedaste saatus ja et kumba sa siis nüüd valid, et, et ma arvan nii, et igati oluline on, on langetada see, see teine valik, kui see võib tähendada ka seda, et need esimesel kaalukausil olnud printsiibid, et neist võib-olla siis mööda vaadata. Aitäh, no mõned kuud tagasi Jaak Aaviksoo süüdistati minu meelest selles, et ta rääkis just sellises pragmaatilisusest, rääkis sellest, et mõnikord võiks ka riik isegi mõtteliselt valet kasutada kui see on riigi huvides. Praegu me näeme, et sa ise Külli-Riin ütlevad, et nad võikski nii teha, siis praktiliselt avalikkust. Poeg süüdistas Aaviksood, et kuule, vaata, mees. Ei no no mina antud juhul ma tunnistan, et ma olin Aaviksoo seisukohtade suhtes kriitiline toona, aga ma praegu, kui me võtame ette ühe sellise tava kõige lihtsama eetikaõpik vaid siis seal klassikaline näide on see, et kui me võtame kaht, kaks erinevat eetika koolkonda, et üks on, siis ütleme, kantiaan, kes esindab seda põhimõtet, et sina ei tohi kunagi valetada, sa pead alati rääkima, rääkima, tõtt, sa pead alati käituma nii, et iga sinu tegu võiks olla niisugune üldine printsiip. Ja kui nüüd ütleme, kujutame ette, et on maailmasõda, on holokaust ja üks inimene varjab enda kodus, ütleme, juuti, jäädele koputatakse uksele, küsitakse, et kas sina varjad juuti siis selline, kes esindab kõige puhtama niisugust kandiaanliku Taali. Ütleks, et jah, ma, varjan, ta ütleb, kuna tema mõte on see, et, et ma ei tohi valetada, mis ka poleks, valetamine, on vale ja kui selle tõttu, et mina ei valeta ka keegi inimene satub hädaohtu, siis see pole enam minu süü, kuna mina pole ju alustanud seda, ütleme holokausti ja juutide tagakiusamist. Ja nüüd inimene, kes esindab niisugust utilitaristliku moraali või pragmaatilisemalt moraali kaalub Ta mõtleb, et no et valetada ei tohi, aga et antud juhul on siin kaalukausil üldine printsiip ja siis inimesele nii-öelda tohutute kannatuste ja inimeste hädaohtu seadmise vältimine ja tema siis valib selle teise tee ja ütleb, et ei, ma ei varja, aga see ei tähenda, et ta tegelikult ei toeta seda. Esimest printsiip. Minu meelest siin on hoopis teine situatsioon. Siin ei ole vaja mingit hädavaled ka kasutada, sellepärast et kuna seal vabastamise üksikasjad või vähemalt osa sellest on kuulutatud riigisaladuseks, siis on alati võimalik vastata. Vabandust, see asi puudutab riigisaladust, me ei tohi teile mitte midagi rääkida. Minu meelest näiteks Aivar pilv on selles mõttes väga hea advokaat. Kui tema käest küsiti veerpalu kestis igasuguseid kommentaare, siis ta ütles, et vabandust, ma ei saa sellest rääkinud. Kõik teised tegelased seal valetasid, nii et suu suitses, tema oli täiesti kindlal seisukohal, ütles ma ei saa seda rääkida, sellepärast et ma ei tohi. Aga teie täiesti puhtaks. Aga antud juhtumi puhul pole ka tegelikult alustele pantvangikriisi puhul eeldada, et, et on valetatud, et siin näiteks Urmas Paet, kui ma ei eksi, ütles, et Eesti vabariigi välisministeerium ei ole maksnud lunaraha, aga olid ühisoperatsioonikulud ja, ja seda lauset siis eile mu mäletamist mööda Delfi ei saanud, et Eesti ei ole maksnud lunaraha ikka ametkonnad, nagu ükshaaval ehitasid seda. Siin tekkis seepeale küsimus, et seda oleks, et see selline vastamise stiil pigem jättis nagu õhkusele kahtluse, mis ei ole hea. Sellepärast ongi kõige kõige selgem, on ta kindel vastus, kas me ei ole maksnud lunaraha öelda, me ei saa sellest rääkida, sellepärast et on riigisaladus. Ongi kõik. Kui oleks seal me ei, et me ei saa sellest rääkida, siis oleks olnud ju suur kahtlus, võib-olla õhus veel ka praegu. Vangla seoses, ega mitte midagi ei ole kadunud. Kindel on, ainult selline lei saab öelda, et ei olnud. No aga siin on need jah, ikkagi valetamisel ja mitterääkimisel minu meelest väga selge vahe ja ma ka ei saa praegu küll aru, et meil oleks põhjust isegi väga tõsiselt kahtlustada eesti võime valetamises küll meil ei ole isegi põhjust mitte arvata, et me, et me kõike teame, eks ole, et selles mõttes kindlasti on asju, mida meile ei ole räägitud, aga aga see on nagu üks teine asi. Ma arvan, ma arvan, et meil ei räägitegi neid asju sellepärast veel korraks ja kui tegemist on riigisaladusega, siis riigisaladust ei tohi paljastada, see on karistatav. Ja täiesti selgelt pärast meile ei räägita kinnid asja alles siis, kui see asi muutub avalikuks ja seal on mitu võimalust, eks üks võimalus, kõige lihtsam on see, et ole kannatlik ja ootan, eks, kes sul keelab elada aastakümneid veel ja siis huvi tunda, kui see toimik avaneb, teine võimalus on, et võetakse vastu otsus, et see saladus muudetakse ära ka selliseid variante on olemas olnud. Veel halvem võimalus, et asi lekib mingit pidi kunagi. Aga siin hakkabki mõnes mõttes nüüd ajakirjanduse ja, ja siis selle info valdajate vaheline selline kassi-hiire mäng, et nii et ühest küljest tahaks ju soovida edu uurivale ajakirjandusele, et oleks võimalikult edukas. Teisest küljest peaks jälle pöialt hoidma ka Eesti julgeolekuasutustele, et nad suudavad oma saladusi hoida. Nii et mõlemad, mõlemad tulemused on head, kusjuures kui omast omast vaatab Mina arvan, et julgeolekuasutustel ei ole siin küll mingit probleemi, et nemad töötavad hästi Eesti vabariigis ja nende head tööd näitab see ka, et need poisid on juba koduseks ja see ongi kõige põhilisem praegu tegelikult natukene ajame siin jama, et kõige olulisem on see, et poisid on kodus. Aga kui kuskilt mingi asi noh, niimoodi välja tulema hakata, siis on pigem nagu poliitilistest ringkondadest. Speedikat on need inimesed, kes kogu aeg räägivad. Ja neil mingil hetkel võib tulla tahtnud. Rääkida ega alati nende juttu pole ka põhjust uskuda. Ja ei, arvata võib, et keegi tahab kindlasti näidata, kui hästi informeeritud on, aga, aga mis sellesse dilemmadesse puutub, siis mu meelest on tolle juba kirja pannud ju väga hästi Juhan Liiv kunagi raamatus Peipsi pääl. Kui te mäletate, see oli see Jaak kurat jalad põhjas, juhtum ja kirikule kroonlühtri kinkimine. Et ega siis nädal tagasi, ma arvan, olime me kõik valmis ütlema, et et Eesti riik tehku mis iganes, andku mis iganes, et nad poisid eluga tagasi tuleksid. Nüüd, kus nad on tagasi, nüüd me hakkame umbes juba niiviisi küsima, et mis, et ei tea, et kas äkki midagi läks nagu et äkki midagi, mida ainult ehkki me ei tea, kas midagi anti, eks ole, et äkki läks midagi liiast? Ei, ma arvan, et tegelikult. Ma olen sellest ju see küsimus nagu tuleb ikkagi, eks ole. Ega äkki ei ole seal midagi nii-öelda ülearu nii-öelda loovutatud, sest tegelikult ütleme ausalt, et kui me olime valmis selleks, et et antakse või tehakse kõik, mis vajalik, siis järelikult ka küsimus sellele, et, et mis siis selle eest nagu loota Te ei ole ju tegelikult nagu peamine. Muidugi ei olegi peale seda ma püüdsin sulle enne öeldi, et peamine on see, et poisid on kodus, aga siiski meid huvitavad üksikasjad, kuidas neid vabastati. Et see on väga oluline minu meelest selles mõttes, et see annab märku sellest, et kas tulevikus näiteks võidakse hakata eestlasi samamoodi röövima eestlastest kas lunaraha? Ei, vastupidi, et eestlastele öeldakse nii, kindlasti hakata röövima sellepärast et nad ei maksa ju, noh. Et see on selline märgilise tähtsusega asi. Teadmine, eks, see on samamoodi, et maksumaksjana ma tahan teada seda, kuidas raha kasutatakse. Aga, aga need on täiesti teisejärgulised küsimused selle kõrval, et poisid on vabad. Absoluutselt. Ja teiselt poolt on ka üsna ilmne, et midagi röövijad selle eest ju vastu said, et nad vabatahtlikud poisid vabaks lasid. Eks ole, see ei pruugi olla rahase, võib-olla, eks ole, mingi teine või see võib olla mingi lubadus, et neid, et, et nendega näiteks ei tehta midagi, mida nendega muidu oleks tehtud. Et, et me ei tea, eks ole, seda, mis, mis sort võis see lubadus olla, mille tõttu nad olid valmis nii-öelda öösel, need poisid tooma sinna tühermaale ja neile telefoni andma, lubama neil koju KAPOsse helistada. Aga seda, Ma usun, et see asi hargnadki tasapisi, nii-öelda saame targemaks aja jooksul ja ja võib-olla me ei peagi praegu veel ka nii-öelda suhteliselt kuumast peast selle asjaga ette ruttama, et võtame, võtame rahulikult, peamine asi on hästi lahenenud ja ja kiidame eesti riik ja kiidame tegijaid, sest kahtlemata see pingutus oli ikkagi tulemuslik, mille tegid nii Eesti julgeolekuasutused, välisministeerium kui kõik teised, eks ole, sest tulemus on olemas. Ja ma arvan, et me räägime sellest sul pikka-pikka aega. Et ega see ei gaasin selle nädalaga, ei ka tuleva nädal, aga me kindlasti hakkama aasta kokkuvõttes siin sellest rääkima. Ja ühel hetkel saab valmis ka raamat, ma arvan. Poisid on juba rääkinud, et tahavad raamatu kirjutatud, et ma arvan, et sellest tuleb võimas võimas hitt. Minagi kavatseks seda kohe osta. Ja no mina arvan isiklikult seda, et kui, kui sellest kui nad, kui sellest raamatust tuleb selline tohutu hitt ja võib-olla tõesti sinna tahavad ka erinevaid teisi ettepanekuid suurteks projektideks võib kõlada väiklasena, aga ma arvan, et moraalne oleks see, et kuna Eesti vabanemisele aitas kaasa terve ühiskond tegelikult oleks moraalne, kui kui nüüd, kui sellest tuleb mingi hitt ja suurt tulu mähku, nad annetaksid selle raha mingi heategevaks otstarbeks, ma arvan. No eks ole poeskonnale tagasi. Aga mu meelest on ju, kui poisid tahavad, pangu raamatud kokku esinagu, eks ole, kui see, kui nende tunne on, aga minu meelest on küll õige, et need üleskutsed, et et ses mõttes võiks nagu Eesti meedia jätkata. Ta oma senist suhteliselt mõistlikku joont ja ja noh, ütleme lasta neil poistel nõnda peredel nagu olla. Et ei pea tingimata pigistama iga viimast, kui liigutus hetke sealt välja. Praegu see et, et tõenäoliselt tõenäoliselt paistab nii, et nad ise on täiesti võimelised ja suutelised ilmselt rääkima ja siis see on tore. Aga et seda ei peaks nagu iga hinna eest püüdma nii-öelda ennetada seda valmisolek. Tundub, mida sa nüüd mõtled, et no ikka tõena, et see, ütleme, see, see tohutu nii-öelda pingutus saata kõik suvereportereid igaks juhuks ikkagi ukse taha, et äkki äkki saab veel mingi killu kuskilt kätte. Niikaua niikaua kui nii inimestel on selle vastu huvi, niikaua peab ajakirjandus, see on minu meelest kajastama, see on täiesti loomulik, aga samas me ei tohi ka seda privaatsust, eraelu puutumatust ära unustada, et seal tõesti peab mingi tasakaal olema. Aga nüüd olukorras, kus kogu ühiskond on hoidnud nagu pöialt ja vaikselt siin palvetanud ühe grupi eest, et need pärast seda täiesti vaikiksid, seda me ka pole seda teinud, eksju, nad on minu meelest suhteliselt avameelselt rääkinud. Ja me ei saa kindlasti öelda, et ajakirjandus oleksin justkui nagu mingitest piiridest üle läinud, meenutame kogu selle nelja kuu ajal, tegelikult suhtuti ju ja nendesse lähedastesse ju ju väga nii-öelda nende privaatsust austavalt. Ma arvan, et need kõnent poisid on tagasi ja nad ise on toodud rõõmsad ja nad on ka valmis oma kogemustest rääkima. Avalikkusel on huvi selle vastu, et ma ei näe siin küll mingit probleemi. Täiesti selge, et ajakirjandus on meil vastas siis, kui lennuk maandus. Et nad rääkisid meediga, siis Kedasi lasti neil koju minna ja puhata. Minu meelest eile väga ei, ütleme ajakirjandus neid ei tüütanud, sellepärast kõik mõistsid, et nad peavad kõigepealt rääkima oma loo Therapy pereringis. Nad vajavad puhkust, ma kogu aeg mõtlesin, et issand, nad tulevad kuskilt kõrbest, mõni tahab neist kindlasti kuhugi järve või merre hüpata. Tahavad oma lapsi ja naisi kallistada ja vanematega olla. Ja siis tuleb järgmine kord, kus nad tõesti hakkab meedia neid. Et siis ütleme natukene tüütama küll, aga noh, see minu meelest nende kohustus ka praegu rääkida. Nojah, ei, ma usun ka tegelikult eks me kõik ise ajakirjanikena ju usume oma kolleegide mõistet, kus see küll niipalju, et sellist ütleme, meie kangelaste surnuks kallistamist ei oleks vaja nagu teha ja ei vasta ka ei toimu, aga ei, mõistlik, mõistlik tähelepanu muidugi, et ütleme nii, et kui me nad nüüd ära unustaks kahe nädala pärast, siis see võiks ju lausa solvanguna tunduda. Aga noh, seda muidugi ei saa ka juhtuda. Aga teiselt poolt ma ütleks ka ühe ühe repliigi siia veel teema nii-öelda lõpupoole, selles osas, et kui mõnest kollasest väljaandest kolleegid hakkavad järgmisena irisema näiteks välisministeeriumi võimalike suvepäevade üle, siis võib-olla võiks ka korra järgi mõelda, et et äkki need inimesed isegi väärivad seda. Et on olnud ju hästi selline igasuguste riigiasutust kallal moeks ütleme viimasel paaril aastal selliste karta aegadel eriti nagu ajada nagu näpuga taga, et jumala pärast, et kellelgi ei toimuks mingeid suvepäevi või ei makstaks mingeid mingeid preemiaid või et et võib-olla jah, võib-olla see, see nii-öelda seda hoiak vääriks ka natukese ülevaatamist tegelikult meil on tubli riik ja need on, need on tublid inimesed, kes on teinud päris päris kõva tööd ilmselt ja võib olla, et nad ütleme, vääriksid ka selle eest natuke enesestmõistetavam lugupidamist, kui seda tihti oleme. Toonud ma arvan, mõned inimesed, saatsin riiklikud autasud ja nende seas on ka neid inimesi, kelle nimesid nende autasude üleandmisel me ei kuule, sellepärast et ei tohi öelda, kus nad töötavad. Just. Nii, aga et et oleks tõepoolest Eesti riigil ja, ja meie ühiskonnal nii-öelda aga ka vahendeid ja seda oma inimesi korralikult tunnustada. Selleks on vaja, et, et tegelikult meil nii-öelda laiemas mõttes kogu majandusel hästi läheks ja, ja siin kohas jälle nii nagu need ratturid võib öelda, et avardasid küll natuke traagilisel moel meie maailmapilti, siis siis võib öelda, et majandusuudised on, on kindlasti Eestis avardanud seda ette Lootust meie seotusest maailmaga viimastel kuudel väga palju ja noh, see kaasatundmine Kreekale ja siis ütleme ka viimasel ajal on hakanud väga tõsiselt märksa Ta peaks tekkima Itaalia ja USA. Et, et see kõik on nagu tekitanud jälle sellise suure ohutunde, et meil on siin küll ilus suvi, justkui tundub, et majanduskriis hakkab üle minema. Aga aga kuidagi mingid mingid tumedad pilved kogunevad kuhugi sinna sinna, ütleme siis läänepoolsele silmapiirile tundub, tundub kuidagi vägisi või, või kas see, kas ütleme need sina, Sulev, oled majandusajakirjanikuna seda kogu seda teemat ka nagu väga jälginud, et kui sa nüüd ütled sellisele huvitavale inimesele, kes meie saadet kuulab niiviisi hästi lihtsalt, et kas kas praegu peaks olema väga murelik valik või võib seda pigem võtta sellisena, et noh, et, et tegelikult ei ole hullu midagi, väiksed väiksed ebamugavused unes. Ma arvan, et väiksed ebamugavused on väga vale väide et muret tunda. Laia eestlasena on eestlane tunneb muret enda inimestele, et need seitse poissi lähevad meile tegelikult hulga rohkem korda kui kui kreeklased, keda on miljoneid, eks. Aga, aga see asi on ikka päris tõsine ja, ja minu meelest see psühholoogiliselt on ka selles mõttes Vastik, sellepärast, et mis on, mis on juhtunud, on see, et hirm levib kogu aeg, kahtluseuss nagu süveneb, okei, alguses oli meil siin Lätiga jama. Siis hakkas Kreeka, Portugal, Iirimaa, Hispaania tuleb nüüd räägid Itaalias, oli vahepeal natukene jama, kahtlused tekivad juba Prantsusmaa kohal, see kogu aeg, nagu me oleme jõudnud sinna, kus üha rohkem ja rohkem muutub tõenäoliseks see, et eurotsoon võib tõesti ära lagunema, aitäh. Ja ma olen siin vahetevahel mõelnud, et Eestiga on juhtunud selline asi, et ükskõik kuhu organisatsiooni me ka ei ole läinud. Sellega on noh, me oleme ju alati tahtnud kuhugi edasi pürgida. Et meid võetakse sellise hea ja igati tunnustatud riigina, et üht ükskõik kuhu me oleme läinud, selle organisatsioonid on pärast meie sisse astudes nagu midagi juhtunud. Nad ütleme näiteks Euroopa liit, eks. Me ühinesime Euroopa Liiduga, aga ühel hetkel on see Euroopa liit läinud nii suureks, et seal sees on tekkinud veel omakorda teine parim liit ehk mis oli siis eurotsoon, siis oli meil tahtmed, okei, seal eurotsoonis otsustatakse kõik tähtsad küsimused ära, et me peaksime ka olema ikka selline tõsine riik. Lähme siis sinna eurotsooni sisse. Toimus tugev, pingutame nii, et me oleme eurotsooni liikmed ja siis me oleme mõistnud, eurotsoon omakorda jaguneb ka veel nagu perifeeriaks ja siis on veel tuumikuks. Võtsin eurotsooni tuumikusse, me ei ole kuidagi sisse pääsenud, aga me oleme muidugi täielik erand. Vaatasin enne saadet see Euroopa kaart, et kuidas majandustulemuste ja majanduskasvu järgi on siis Euroopat jagatud ja seal on üks selline täiesti teist värviplekk seal Eestina oleme nagu tööpuudus välja arvata, siis need siin imeriik. Aga see kõik, ja no kui me vaatame sinna, siis üha rohkem ja rohkem muutub tõenäoliseks, et nad midagi peab ette võtma, et üks võimalus on see Euroopa eurotsoon hakkab ära lagunema, teine võimalus on näiteks, et päästmiseks annab Euroopa liit välja sellised ühised võlakirjad. See on selline asi, mis tekitab nagu riikides väga-väga suure vastu seisa sest ühel hetkel hakkad sa tõesti oma raha eest vastutama selle eest, mis on kogu Euroopa liidus ja vot seal tekib küsimus, et kas, kas nüüd on siis meil riikide liit või on üks riik sisuliselt juba. Ja ma tooksin veel ühe kolmanda võimaluse ka, mis on see, et ikkagi tõstatub senisest veelgi rohkem tuleb lauale see küsimus, sest ühtsest majanduspoliitikast euroalased siin poolkroom on ju juba enne üldse euro euro loomist rääkis, et et et riigid, kus on ühinenud raha, see peab olema aga ikkagi ühtne majanduspoliitika sarnane areng, et siin see on muidugi see on väga küsitav niisuguse tohutut suurel alal ja niivõrd erinevate poliitiliste kultuuridega alal, nagu seda on praegu praegu eurotsoon. Aga no muidugi, praegune see Kreeka kriis on toonud tõesti ilmsiks sellesama, milles Krugmani ma kunagi ammu hoiatas, ehk siis see, et me näeme näiteks seda, et et see, et näiteks Kreeka ja Saksamaa kasutavad ühist raha, et tähendab seda, et põhimõtteliselt sakslaste jaoks on see raha nii-öelda selle rahavahetuskurss on, on, on madalam kui ta tegelikult nagu peaks olema, arvestades saksa majanduses tugevast, mis tähendab, et see omakorda võimendab teil nende majanduses tugevasti nende ekspordivõimet. Ja samas teisest küljest kreeklaste jaoks on see jällegi liiga kõrge see kurss, mis omakorda võimendab Nende nõrkust, nende võimetust eksportida ja suurendab omakorda importi. Et kõik need asjad hakkavad praegu ilmsiks tulema. Nojaa, aga kas siin ei ole, kui nüüd lihtsa talupoja mõistusega ikkagi vaadata asja lihtsalt küsimus selles, et mõned meist on nagu üle jõu elanud Eesti sai sellest aru kuskil 2008 sügisel, eks ole, valitsus oli küll üks viimaseid, kes kes eitas, eks ole, et mingit kriisi pole, aga aga ütleme, et firmad hakkasid ju 2008 juba hästi tugevalt kokku tõmbama. Ja, ja tegelikult on seesama, mida lihtsalt sõbrad kreeklased, itaallased ja võib-olla portugallased ei ole veel teinud. Las elavad mida, mida tegelikult eestlased ja lätlased tegid, eks ole, mis on ju. Te ütlesite oma, et, et nad on elanud üle oma jõu, et seal seal on nagu hästi-hästi, mugav ja hästi lihtne niimoodi öelda. Samas kui me vaatame statistikat, Me näeme, kreeklased, tegelikult töötavad aastas rohkem töötunde kui eestlased, nad töötavad rohkem töötunde kui kui sakslased nad nende reaalne pensionile mineku iga tegelikult kõrgem isegi kui sakslastele, et see on küll. Loomulikult on see madalam, aga need reaalsed lähevad hiljem pensionile ja nii edasi. Aga küsimus on lihtsalt selles, et nende poliitiline kultuur on ilmselt selline, mis ei sobi nagu niisuguse Saksaliku lähenemisega rahale ja, ja hinnastabiilsuse kujundamisele, mis Tristi eeldab niisugust valmis. Et kui nüüd raskeid, siis tõmbame midagi koomale, et nende, võib-olla nende poliitilisele kultuurile topib rohkem see, et kui on rasked, siis, kui neil oleks oma oma raha alles omad raam, alles siis selle kurss praegu lihtsalt langeks, mis omakorda suurendaks nende võimalust eksportida ja samas nagu nominaalselt nende palgad ja pensionid ei ei väheneks, vaid jääksid samaks, et nad lihtsalt saaksid sellest ostele natuke vähem importkaupa, et võib-olla neil oleks sellistesse palju lihtsam alla neelata, kui, kui seda me nüüd hakkame palku ja pensione vähendama. Aga me räägimegi mõistetest, et mida kellelgi on nagu lihtsam või mitte lihtsam alla neelata, aga järelikult tegelikult see kriis ongi suuresti ikkagi peades kinni, et lihtsalt ei ole see arusaam olukorra muutusest ei ole ikkagi päriselt kohale jõudnud. Ütleme nii, et kui eesti poisid langesid Liibanonis pantvang ja siis oli selge, et, et nad ei saanud eeldada, et nad elavad samamoodi nagu eelmistel päevadel enne seda, noh see on hästi selline, eks ole, näide ütleme inimese nii-öelda võimaluste järsust muutumisest. Aga iseenesest ilmselt ei ole ka kreeklased, itaallased ja ütleme, ka ameeriklased ei ole lihtsalt aru saanud, et et noh, ei saa niiviisi samasuguse tarbimise mahuga edasi minna, sest lihtsalt seda raha ei ole noh, selles mõttes nad, sa võid uhke, uhke olla lõputult, eks ole. Et minu palk oli, vot, ma ei tea, mitu aastat tagasi niisugune, aga mis sellest kasu on, kui seda raha ei ole? Aga kreeklaste puhul on ikkagi küsimus ju ka noh, ütleme nende ekspordivõimes ja kui ütleme, euro on on liiga kallis ja ja selle viib, viibki nagu kõrgeks just Saksamaa majanduse tugevusega, siis, siis kreeklastel, noh, nad ei saa siin väga palju teha. Nende jaoks on see vahetuskurss ei ole õige, ilmselt. Mulle meeldib see teise Sulevi jutt sellest, et küsimus on kinni meie peades, et ja tegelikult asi ikkagi asi on üle jõu elamises. Et kreeklased on liialt palju laenu võtnud, see on täitsa selge ja kellel on, vaatame nüüd Eestit, siis muutus hakkab toimuma ka meie peades. Minu meelest on Euroopa liit, et ikkagi Eesti jaoks olnud selline üks suur suur rahale. Ta on meile andnud tulu, meil on nii palju teid üles ehitatud eurorahaga, meil on kõikvõimalikke projekte tehtud eurorahaga. Vaata meie eelarvet siis päris suure osa moodustavad sellest Euroopa Liidust. Tulevad laekumised. Vot mis siis juhtuks, kui Euroopa Liidust ei tuleks nii palju raha, mis siis juhtuks, kui me peaksime hakkama Euroopa Liit oma rahaga hoopis toetama? See ei ole inimestele minu meelest pähe pähe jõudnud ja see ongi selline test, et kui tugev see Euroopa liit on. No tuleb tunnistada, et nende eurorahadega on ilmselt tehtud ka selliseid projekte, mille otstarbeks on tõeliselt küsitav, et on parandatud ka teid, mis tegelikult võib-olla parandamist või laiendamist ei vaja, on ehitatud liiga palju, ütleme võib-olla teinekord läbimõtlemata mingeid ühiskondlikke objekte, mõtlemata nende tulevastele halduskuludele ja nii edasi. Seda on rohkem siiski mitte Eestis, vaid pigem nendes lõuna lõunamaades näha olnud. Seal juhtub ka seda, kus neljarealisest sõidudest jääb järgi kaherealine, aga mõningate ametnike ta oskab ja pangaarved nagu kosuvad täitsa tugevalt. Eestis ei ole selliseid asju õnneks niimoodi juhtunud. Nojah, aga ega meie elatustaseme tõst tõusmisel üle Euroopa Liidu keskmise ilmselt ju juhtub see paratamatult, et ühel hetkel see toetus lõpeb sellepärast et loogika on ju selles, et toetatakse neid, kes on nii-öelda alla keskmise ja keda tuleb järgi aidata. Oleme vaene riik, meid aidatakse, eks et see on meie õnn, aga mis eurotsoon eurotsoonis saada saada võib, et ta seal väga-väga lahtine. Et minu meelest need turud, kes laenu annavad, nad käituvad ka kohati nagu selline lehmakari. Et kui tekib paanika, siis seda paanikat laiendatakse naaberriikidele ja siis tuleb üks poliitik justkui nagu selline hea vitsaga. Karjus ütleb, et teate, me lahendame probleemid ära ja siis turud järske, mao ele rahunevad, et minna jälle uuesti paanikasse, kui tuleb mingisugune suminat. Näete, seal on Hispaania aga probleem, et turud käituvad täiesti aru. Aga praegu nad vist ei kipu üldse eriti rahunema enam. Või ma ei tea, kas tundub, et ega niisugust väga rahustavat sõnumit nad enam ei usu ka, et on üsna selline pidev selline ärritusseisund. Aga kellel ei oleks? Ja küsimus pole ainult Euroopa liidus, et ka Ameerikas võib juhtuda selline olukord, kus teoreetiliselt, et näiteks Ameerika ametnikud enam ei saa palka. Sellepärast et riigile võib-olla peakski juhtuma. Aga võib-olla peakski juhtuma ühel hetkel siis jõuakski see dilemma nagu päriselt pärale, et ega siis see, et kas ütleme ühel keskmisel Eesti inimesel on näiteks 14000 eurot võlga või Ameerika riigil on meile täiesti mõeldamatu summa 14 triljonit dollarit, eks ole, et see, et iseenesest on need olemuslikult sarnased asjad ja talle võlgu, eks ole, aga paigutada. Palun ennast president Obama asemele, kes tahaks teda tagasi, valitakse ja missugused on šansid, et sellises olukorras teda tagasi valitakse? Null. Ta võitleb elu eest selle nimel, et riik toimiks mitte selle nimel, et riik šoki kaudu kuidagi nagu tagasi rööbastesse. No seda küll jah, kuigi isegi ütleme, et president Obama on kindlasti just see mees, kellest vähemalt tema presidendiks valides ju inimesed täiesti siiralt ootasid, et tegu on riigimehega selle sõna nagu sellises üllas tähenduses, kes ei, kes ei tee nii-öelda asju mitte isikliku populaarsuse pärast, vaid sellepärast, sest et ta, ta tuli ju tõeliselt Ameerikat päästma sellele hetkel seal need asjad, millest päästa olid, sel hetkel küll tundusid natukese võib-olla teised kõik olid seotud nende suurte sõdadega. Aga, aga noh, jah, missioon on talle alles jäänud pika, jätkuvalt päästma. Nojah, ja eks tegelikult need sõjad on ilmselt olnud ka üks põhjus ikkagi, kui me vaatame nagu pikaajalisemalt, miks Ameerikas on praegu jõutud sellise kuristiku servale nagu on, eks ole, et tõesti on ainult paar nädalat aega selleks, et et, et ei juhtuks mingisugune tõsine nii-öelda maksujõuetus. Et noh, kuigi nad tõenäoliselt lahendavad selle kuidagi, aga, aga igal juhul on tekkinud selline tõeline tõeline kah omamoodi nagu ma ei tea pantvangikriis, kus oodatakse, et kas enne augusti algust jõutakse mingi otsuseni või ei jõuta, eks ole, see pantvang on siis kuskil seal see president Obama Teda pigistad, pigistatakse natukene tema valitsust ja edasi antud annab lihtsalt kongress nõusolekut, okei sattuma seda laenupiiri jälle kasvatada ja liik elab edasi. Ameeriklase praegu vähemalt usutakse. Jaja. Aga noh, muidugi samas võib öelda vist positiivse poole pealt, et see, mis oleks võinud ju võinud ja tõenäoliselt ka pidanud toimuma juba aastaid tagasi, ütleme sel ajal, kui Eesti hakkas kärpima, oleks pidanud hakkama kärpima ilmselt ka Kreeka, Portugal, Itaalia ja mitmed teised riigid. Aga no vähemasti õnneks nad teevad seda nüüdki. Aga vaat siin oleks sellega olnud natukene kehv seis Eestiga, ütleme et kui kõik riigid oleksid kärpinud samal ajal kui Eesti kärpis, siis meil oleks olnud sellest august tunduvalt raskem välja tulla, tõsi küll. Noh, meie jaoks oli oluline just nagu Soome ja Rootsi turg, aga kui nemad oleksid ka samal ajal võimsalt kärpinud, siis ei oleks meil seda kasvu kuskilt võtta olnud. Ja õnneks on see, et me oleme selliste korralike naabritega ümbritsetud, et lätlastel on kehvasti läinud, aga kõik teised on päris jõukad ja ja. Teha teha selline euroala kärpimisgraafikat 2012 kärbivad need riigid ja 2013 need riigid ja siis eks mingil määral mingi selline kauplemine ilmselt ka toimub. Alati, kui eurotsoon ka siin laguneks, et on täitsa selge, et sinna sellesse heasse tsooni võiksid jääda sisse sellised riigid nagu Saksamaa ja Holland. Ja seal oleks kohta ka selliseid mõnel põhjamaisel, riigil pole ka Eestis nagu Eestil täpselt nii. Nojah, et aga noh, eks siis jälgime põnevusega seda, seda maailma ja püüame siis omalt poolt oma nagu, nagu siil, põõsast neid häid nõuandeid ka vahele anda, iseasi kas kuhugi. Kas keegi seda kuuleb, et mida meie siin vikerraadio eetris räägime, selles mõttes, et, et sa tegelikult mõjutaks ja kas peabki muidugi siit mõjutama. Aga kui nüüd vaadata Eesti sisepoliitiliselt, siis selle nädala üks huvitavamaid ilmselt Eesti poliitika märksõnu on olnud selline kampsunite mäss IRL-i sees, mis on siis mis on siis vähemasti justkui nagu ähvardanud ootamatult sellise ühe siis valitsusliidu juhtpartei nagu lõhki rajada vähemasti mõned vägagi mõjukad inimesed on, on väitnud, et nad tõsiselt kaaluvad hoopis IRL-ist eraldumist ja uue partei tegemist. Kuidas teile tundub, kas, kas sellel mõttel nii-öelda on jumet või, või see pigem on selline siseparteisisene positsioonide parandamise võitlus? Ma ise nagu kaldun arvama pigem seda viimast, et eks ole, nii et see, kes nagu rohkem see, kes nagu äärmuslikku, tuleb ähvardama, hoiatama, et seda siis võib-olla võetakse nagu rohkem kuulda, et aga noh, teisest küljest ma võin aru saada nendest nendest vanadest olijatest ehk siis nendest kampsun nendest, kelle jaoks pärast Res Publicaga ühinemist võib-olla kes on kaotanud oma oma senist võimu, kes on näinud võib-olla niisugusi, uusi mustreid domineerimas, mis, mis neile nagu väga ei meeldi, et et sel nädalal oli ka väga huvitav artikkel Ardo saarel, kes, kes põhimõtteliselt Ta viitas sellele, et need parteid on muutumas otsekui nagu masinateks, et et keda siis nagu juhitakse või mida juhitakse tehnokratt vaatlikult, et ühest küljest et sisend ei ole enam see, et mida, millised veendumused, põhimõtted on partei liikmetel, lihtlihtliikmetel, piirkondade esindajatel, vaid sisend on, on pigem see, et vaadatakse, teeme nüüd ühe arvamusküsitluse, vaatame, mida, mida rahvas tahab, siis kutsume appi reklaami ja PR-strateegid, kes kellel tegelikult puudub niisugune pikem, selline poliitiline vastutus, kes annavad nõu, et millised oleksin siis nagu mõistlik valijatele lubada ja siis need lubadused käiakse välja. Ja siis hakatakse neid läbi läbi viima, kui on valimistel edu saatnud, et et noh, see, see ei ole ju tegelikult see, mida me peame päris demokraatiaks, demokraatia eeldab, eeldab arutelu, aga mitte niisugust masinlikku arvude kokkulöömist. Et, et ma saan nagu sellest murest aru Mina sellepärast me saame kõik aru. Aga mõtleme nüüd selliseid Menghevike, kes siis lööksid lahkuselt parteist, teeksid oma asutused, missugune on nende sõnum. Valijale ütlevad, et valija saab aru, et need on need mehed, kes sama partei sees ei suutnud hakkama saada. Aga nüüd nad tahavad kogu riiki juhtida. Vähemalt selline on praegu sõna, sellepärast et nendel meestel ei ole ju praegu tulnud mingi nagu teistsugust aadet ei ole tulnud ikkagi, nad ei ole ju rääkinud ühestki teistsugusest eesmärgiks, küla on olnud IRLil. Tähendab, ma ei ole kuulnud. Ainus asi on lihtsalt see, et meid ei võetud kuulda teada, et. Või siis, et meile ei meeldi see erakonnasisene kultuur, aga noh, põhimõtteliselt eks nad nagu sisuliselt esindavad ju sama maailmavaadet tehti võib-olla noh, kõik, kes seal koos on ja kui ka teoreetiliselt peaks tekkima see uus parteidega. Sarnane maailmavaade oleks aga aga ilmselt võib-olla oleks vähem niisugusi selliseid populistlike populistlikke instrumente, mida, mida praegune poliittehnoloogide on? No vot, aga eks öeldakse ju ka, et paljudes maailmavaade on kõigile Eesti parteidel kipub suhteliselt sarnane olema, meetodites ongi suuresti erinevus või nendes nendes hoiakutes, kuidas asju tehakse ja selles mõttes ma arvan, et ei saa kindlasti pahaks panna, et seda tüüpi arutelu on tekkinud. Et see viit saab kindlasti ju õhus olevatele probleemidele, millele ma arvan mis tegelikult jätkab sama liini, mida Indrek Tarand juba europarlamenti kandideerides tõstatas Eesti parteide olemuse kohta ja ma arvan, et selles osas kindlasti on teatud ootus õhus, et ka järgmisteks valimisteks võiks võib-olla mingi uus ja siis senistest jälle nagu senistele vastanduv, ütleme partei tulla. Aga küsimus, et kas just IRL-i kampsunite baasil Naljakas on see, et nad võiksid siis pigem mõeldud, teeme IRL-i korda, mitte teeme uue partei. No neil on lihtsam öelda, teeme IRL-i korda, kui nad ähvardavad, teeme uue partei, aga minu arust ka see, et see diskussioon lauale kerkinud on hea, kuna tegelikult needsamad tendentsid ja puudutavad ka teisi parteisid. Et mis on nüüd noh, mis, mis muutuvad ju ka järjest niimoodi tehnokraatlikumaks. Just aga las nad siis jätkavad seda diskussiooni ja eks Meie jätkame järgmistel nädalatel ka, aga tänases saates olid Külli-Riin Tigasson, Sulev Vedler, Sulev Valner head suve jätku Teile ja ilusat päikesepaistet.