Teinekord tõesti tundub, et maailm on ikka päris väike, kui kasvõi nael, rääkis ansi, päris sündinud jah, kuni teismeeani Indias kasvanud harrakul Saara kirjutas oma teise sooloalbumi singli I was when the law ju väga tõenäoliselt Saksamaal Münchenis, kuhu tol ajal juba üle ilma Fredime. Noh, tuntud laulja oma plaati salvestama oli sõitnud. See oli aastal 1984, sest paar aastat varem olid Queeni mehed üksteisest pisut puhata otsustanud. Jäägeri elas Münchenis, Hans saaks taas seal, mis ei jäägi kuigi kaugele linna, sõidame keskväljakust Mariem platsist. Sealt on aga peaaegu kiviviske kaugusel suursugune Frouen kirje jumalaema kirik, kus kõigi teiste vapustavate vaatamisväärsuste seas on olemas ka saatan. Ei see jalajälg ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja Aja jälg kivis. English Guardian inglise laed, kus hipi tüdrukud tämburiini saatel armastuse suvel 1969 õnnelikult tantsisid, on hiigelpark üks maailma suurimaid linnaparke, mis olevat isegi veel suurem kui New Yorgi tohutu keskpark laiub samuti suhteliselt linna keskuse lähedal näiteks olemas ka Hiina pagood ja jaapani teema ja saksa õlleõuest, rääkimata. Baierimaa pealinna. Müncheni jõgi on Iizar, Jaan Baieri Alpidki pole kuigi kaugel. Kohalikku rahvast rõõmust joodeldama innustavad, hingematvalt uhked ja kaunid. Baieri Alpid seisid oma kohal teadagi ka aastal 1158. Just sellest ajast on pärit esimene kirjapandud ürik. Müncheni linna kohta. Selleks aastaks tahaks, oli, siis saaksime aia Baieri hertsog lõviks kutsutud Henri üle Iisari jõe silla lasknud ehitada. Siit läks nimelt soo, vala tee läbi ja sillale oli tollipunkt ja siinsamas kõrval seisis benediktiin munkade asula nimi München olevatki pärit vana saksakeelsest sõnast muunichen munkade lähedal ja Venetektiini mungad, asutanudki Müncheni linnak mustas rüüs kapuutsiga munk ka linna vapil. 1175 sai Münchenist juba ametlikult linn ja seda hakati vähehaaval kindlustama. 1980 sai Otto Vitel Spachist Baieri hertsog Eavides Fachile dünastia valitses Baierimaad kuni aastani 1918, kuid jagunes juba 13. sajandil kaheks ning Münchenist sai Ülem-Baieri hertsogiriigi pealinn. Aeg läks rõõmsalt, vilistades muudkui edasi. 15. sajandi lõpupoole elas München läbi gootika taassünni. Vana raekoda ehitati ümber ja ainult 20 aastaga pandi püsti linna suurim kirik, hilisem katedraal, Frouen kirje. 1506 ühendati Baierimaad baas ja Münchenist sai selle pealinn. 16. sajandil tekkis aga just selles linnas vastureformatsioonikeskus. Tegemist oli niisiis 1648. aastal toimunud protestantliku usureformatsioonivastase liikumisega Nendest katoliku usu uut tõusu. 1579 kuni 1597 oli Hertsog vaga Wilhelm viies, kes oli saanud ja sõitliku hariduse ning Vagaks kutsutud teda seepärast, et lõviosa Wilhelmi päevadest möödunud missadel palvetades ja usuraamatuid uurides on teada, et Wilhelm viienda valitsemise ajal sunniti kõik mittekatoliiklased Baieri lahkuma. Loodi uusi katoliiklikke pääsutusi ning soositi igati tugevaid katoliku ordusid ja sõitlejaga putsiinlasi. Hertsog Wilhelm lubas rahulikult ka nõiaküttidel tegutseda ning nõida teks peetuid hukata. Samas oli ta ka kunstide patroon, kes laskis ehitada paleest ja kirikuid ning kogus oma õukonda skulptorid ja maalid, kunstnikke, kellest mitmed ka Frequency ehitamisel tööd olid teinud. Pärast Fravangi valmimist möödus veel umbkaudu kaks ja poolsada aastat enne kui Austria imelaps Mozart Münchenisse esinema tuli. Aga muusika sobib siiagi. Niisiis praeguse frequency Rehe kohal seisis 12.-st sajandist pärit romaani stiilis pühamu, kui Hertsog Sigismund arhitekti ja ehitusmeistri järk fon halsbachi siia uut vägevat jumalaema kirikut ehitama värbas. Ehitus, materjaliks said tellised ja töö algas 1468. Rauen Kirhie on ainus nii tohutute mõõtmetega katedraal, mis ehitati üles ainult 20 aastaga kaks hiigeltorni kaasa arvatud. Niisiis 1488 oli kirik valmis ainult Nende ümarad kuplid pandi oma kohale 1525. Kuplite loomisel olnud eeskujuks Jeruusalemmas templimäel seisva islami kaljukiriku bütsantslikud hiigelkuppel. Ja see on ju 15. sajandi Baierimaal päris ootamatu. Furaon Kirhie mõõtmetest rääkides. Kõne on 109 meetrit pikk, 40 meetrit lai, 37 meetrit kõrge ja kaks fassaadilt tõusvat torni ulatuvad 99 meetrit taeva poole. Vastureformatsiooni aegadel siis vaga Wilhelm, viienda ajal 16. sajandi lõppu Saifouen Kirhest üha enam hertsogi õukonna kirik kuid ta jäi samas ka Müncheni kodanikke pühamuks. Seitsmeteistkümnenda sajandi algupoolel jõudis katedraali barokk. Järgnevatel sajanditel uuendati hoone sisemust ikka. Sest muutusid ajad ja stiilid ja kirikumeeste tujud. Surnuna Lootuse elas Müncheni Frouen Kirhia läbi uusgooti stiili taastuleku aegadel 19. sajandi keskel siis tehtud plaanides otsustati, et sellest peab saama igas mõttes saksa katedraal puhtas uusgooti stiilis kavas oli isegi tunnide sibulakujulised kuplid teravate kiivritega asendada. Niisiis, aastatel 1858 kuni 1871 vahetati kogu Frouen Kirhie uhke barokne sisemus välja. Tekkisid uusgooti stiilis külje, altarid pandi paika taasmaalidega, gooti aknad ja kõrged laevõlvid värviti siniseks ja kaeti kuldsete tähtedega. Töö oli suur ja võitis aastakümneid. Kahefrouen kirja fassaaditorni sibulkuplite väljavahetamiseni 19. sajandil alanud stiili muutuste jooksul siiski ei jõutud. Vahele tuli teine maailmasõda. 1943. 45. aasta liitlaste pommirünnakutes sai katedraal väga tugevasti kannatada. Katus purustati täielikult. Vaid mõned aknaavadega seinad ja sambad jäid püsti. Taastamistööd algasid 1945. aasta detsembris, kuid puruks pommitatud linnas oli selleks väga vähe vahendeid. Kirik küll taastati, kuid suure sõja järel oli ehitusmaterjalide kvaliteet üpris kesine ja 1990 Nendel alustati Frouen Kirhes põhjalikku remonti ja restaureerimist, nii et nüüd seisab hiigelkatedraal keset Müncheni südalinna kummaliselt uue ja värskena, kuid ikkagi omanik, sest ajaloost jutustades. Ole joone peale ja vaat-vaat toova küll emberteetva liig reoeril rääki ei jäämäed. Ja need tavamuidu. Reet Mägi nagu v paari. Riho Elisa epimaarjamäe, suu. Kena sõõri. Enamus Baieri rahvalikke laule tunduvad lihtsad ja lõbusad nagu rahvas Müncheni kesklinna tänavakohvikutes. Äge Froungirhe seisab lausa keset vanalinna, mille baroksed, hooned ja tornid ja müürid ja lossid ja muuseumid on ju kõik pärast suurt seda uuesti üles ehitatud. Don Kirhe tornid on kaugele näha, kuid võimas hoone ise võib su ette päris oota nimetatult ilmuda, sest Fraunem plats katedraali ees pole kuigi suur. Astud mööda kitsast tänavat, Jäki, too tohutu kirik kõrgubki siinsamas oma kahe vägeva torniga, mida sinaka toonilised sibulkuplid katavad. Massiivne enesekindel, selge joone, selline kindlakujuline ja võimas allikatest tellistest punase kivikatusega hoone fassaadi keskosas suure kaare all, peaportaal selle kohal punane laugjas katusetriip teisel korrusel väga kõrge terava gooti kaarega väikesteks ruutudeks liigendatud aken ja taas osa punasest katusest kahelt poolt kitsavõitu keskuse kõrvalt tõusevadki vägevad nelinurksed, sümmeetrilised, järgulised, tornid koosneksid otsekui väga täpselt üksteise peale laotud tohututes, mänguklotsidest. Nende horisontaalseid vääri kaunistavad kitsaste valgete ornamentidega read külgiaga jällegi väga täpselt üksteise kohal ülespoole tõusvad nelinurksed poolsambad siis kolm kitsas sammast reas, kõik välja mõõdetult ja rangelt klassikaline pingeid, põimunud gooti ornament, tornikesi kujusidega, koos aknaid. Aga see siin on ka uusgootika ja Saksamaa. Raven Gerhia tornide ülaosad muutuvad siiski veidi mängulisemaks. Nad on toredasti kaheksanurksed ja täpselt sarnased. Kõige alumises järgus suured ümmargused, väga selgete mustvalgete numbrilaudadega kellad, nende kohal terav kaarelised tornikellade aknad, seejärel madal kaarakendega lõpp korrus ja siis nood võõravõitu salapärased sibulkuplid nende tekkimise kohta on õige mitmeid teooriaid arendatud. On näiteks arvatud, et Rauen Kirhe ehitusmeister Jörg Fonhals, Bach võis olla tuttav 1486. aastal Mainzis ilmunud reisikirjaga. Rännak pühale maale. Raamatuillustratsioonide võib näha Jeruusalemma kaljukiriku hiigelkuplit mis tõuseb linna kohale täpselt samuti nagu Frouen Kirhia oma tornidega keskaegses Münchenis. Kuid on võimalik, et Saksamaal peeti tollal Jeruusalemma kaljukirikut pühamatest pühamaks Saalomoni templiks. Ja niimoodi kujutaks Frouen Kirhia oma tornidega enesest otsekui taevaliku Jeruusalemma maises Münchenis katedraali ümarate torni kuplite teine võimalik eeskuju võiks asjatundjate meelest olla Madonnadel Orto kirikutorn Veneetsias, mis viitab Püha Markuse basiilika le sealsamas Veneetsias. Sealt viiks Teehaagia Sophia kirikuni Istanbulis. Niimoodi võiks kõnelda juba maailma kirikust Baierimaal vanalinnas Münchenis. Kõnelda võib paljugi kirikule ja andekas meister Jörg fon halsbach jättis oma päevasaladuse enda teada. Müncheni jumalaema kiriku Rauen kirje siseruum on tohutu, see on suursugune ja helegoda kirik, mis tähendab, et selle kesklööja külge röövid on ühekõrgused 31 meetrit ja ühe katuse all. Neid eraldavad kõrgete lumivalgete kaheksanurksete sammaste pikad rivid. Jah, kesklööv saab valgust vaid külgedel videoakende kaudu. Don kirje mahutab oma 20000 inimest, mis on taas päris ootamatu fakt, kui arvestada, et hoone ehitamisel Viieteistkümnenda sajandi teisel poolel oli Münchenis vaid 13000 elanikku. Peauksest sisse astun üle, jääb mulje, et kesklöövi piiravad pikad read 22 meetri kõrguseid sambaid otsekui sulgeksid kahelt poolt selle hiigelruumi ja kirikul nagu polekski aknaid. Sellega kummalise efekti mõju tundnud kard ammustel aegadel Teil omal nahal ei keegi muu kui saatanise. Juhtunud siis selline lukkujad, saatan sõele, minut, kiriku ehitusmeistriga lepingu, tema on nõus ehituse kinni maksma, kuigi rikk päriselt ilma akendeta jääks. Kaval meister paigutanud siis pikad sammaste read. Ma ei peauksest sisenenud saatan külg löövide aknaid ei näinud põrguvürst taibanud õige pea, et teda on alt veetud, kuid juba pühitsetud kirikus ta kaugemale astuda ei tohtinud. Nii polnud tal muud teha, kui siinsamas ukse juures vihaselt jalaga vastu põrandat trampida. Jäigi põrandasse tumejalajälg, mis siiani kiriku ukse lähedal näha, on saatena jalajälg. Tulivihane põrguvürst tormanud siis kirikust välja ning puhunud oma suure viha tuultes, mis sellest peale aeg-ajalt raevukalt ümber kiriku tormavad. Legend, kes teab? Kui sa seisad Müncheni Frouen, Kirhe avaras säravalt heledas keskröövis Itaalia marmorihallidest ja punastest rõhutudest malelaua põrandal on põhjust üles vaadata. Seal kõrgel on imekaunis ristvõlv ikkagi selle meevärvi roided moodustavad valgel pinnal õisi, tähti ja kaari. Särav võlvistik loob kena kontrasti puhaste heledate seinte, aitäh ja valgete sammastega. Tagasihoidliku peaaltari kohal tõuseb lakest suur tume krutsifiks risti löödud kuju, selle taga värvilise klaas maalinguga kõrge terava koodi kaarega aken. Tumedast puust pingiread ja nende kohal ripuvad laest alla pikad hiigelsuurte veetilkade kujulised säravkuldset kroonlühtrid Baude aegade kingitusi, sellega ekraanile tohutu suur ja avar, ometi helge, pidulik ja rahustavalt. Lihtne on Müncheni Frauan Kirhe pealev kõrval löövide pikad, säravalt värvilised, suurte gooti akende read seisavad täpselt vastakuti, nii et nendest tul valgus näib otsekui ruumi keskel kohtuvad ja kahekordistuma. Praegu ongi ja see on kirik Neitsi Maarjale jumala Emmale maalidel, kui kiriku ees võib leida võluvaid, keskaegseid puu ja kivifiguure madonna lapsega Kristus madonna ingliga ja pühakud. Külg löövide kabelites on hulk jumalaema ning Kristust kujutavaid skulptuure, maale. Siin on Anton fon, Dicki ristilöödud Kristus ja selle eskannata jumalaema kuju. Siin on Madalmaadest pärit ja Itaaliasse saari juures õppinud hertsog Wilhelm viienda õue kunstniku Peeter kandidi uhke maal neitsi Maarja taevasse tõusmisest aastast 1620. Palju tegelasi on ka Andreas Wolfi suurel maalil, kus Püha Rupert jumalaema kuju õnnistab aastast 1690. Rauan Kirhie või kes on kokku 29 kabelit ja igas neist leidub väärikat kunsti 14 10.-st sajandist pärit figuuridest. Kuni juba 20. sajandil valminud teosteni. Enamus Frequency Richie kunstiteostest on siis ikka ja jälle jumalaemale pühendatud. Kui ikka maiseid valitsejaid pole unustatud. Püstitatud mälestusmärkidest on kõige võimsam ja uhkem vaieri valitseja Ludwig neljanda haua monument mille loojaks oli kujur ja ehitusmeister Hans Crumper. Loomisaastat 1619 kuni 1622. Õieti on siin Wittersbahhide dünastiast pärinevad telekuulsatele hertsogit telepüstitatud mustast marmorist ja kullaga kaunistatud monumendiga, mille keskosa on siis pühendatud Saksa ja Itaalia kuningaks ning lõpuks ka juba kogu püha Rooma riigi keisriks tõusnud Baieri Ludwig yle, nagu teda kutsuti. Tema eluaastad olid 1282 kuni 1347 ja oma 33 aastaid kestnud valitsemise ajal jõudis ta mõndagi korda saata konfliktid teiste riikidega lahenduste veristaja võidukate sõdade abil. Tooni rüütliordu Tsoosides andis ta viimasele loaga praegustele Balti aladele tungida. Baieri Ludwig suutis oma impeeriumi arendamiseks mõndagi korda saata. Nii anime võib õige mitmetes dollastes kroonikates kohata. Kirjas on ka see, et oktoobrist 1347 hürstenfelbrucki lähedal toimunud jahiretkel sai Ludwig ajurabanduse ja ta maeti Müncheni Frauen Kirchesse. Seal nad siis on pika viite spahhide dünastia kõige vägevamad kujur Hans Crumperi loodud hauamonumendid Frouen kirjas. See on suur tume nelinurkne ehitis kiriku parempoolses röövis, peasissekäigu lähedal ja tõepoolest ehitisest meenutabki väikest, regulise katusega kaetud mustast marmorist hoonet, mida ümbritseb madal palustraad. Selle nurkades on ühele põlvele laskunud lipukandjad, raudriides ja kiivritega rüütlid. Ja kahel pool seisavad väärikad videl spahhide hertsogit. Wilhelm, neljas ja Albrecht viies otsekui omaesise Baieri Ludwig junud valvates. Seda valvavad ka katuse nurkades istuvad väikesed kuldsed inglid ning viimastest astme võrra kõrgemal aset võtnud pühakud. Muidugi freooni Gerhie tornikellad. Siin on need terve rikkalik ajalooline kogu viisilisest gooti ajastust, kaks varasest barokkajast ja lisaks veel kolm uut kella, nii et kokku tervelt 10. Kõige varasem on 14.-st sajandist pärit klingel. Kõige raskem kaheksatonnine Susanna aastast 1490 kõige toredama nimega ilmselt kahe tonnine võinklerin aastast 1451 Müncheni südames vähemalt tosin kirikut, kui mitte rohkem. Nii et kui nende tornikellad kõik üheskoos lööma hakkavad, paitab see helipilt kenasti kõrvu. Linna keskväljakul. Marian platsil võib aga ka teistmoodi kellamängu kuulda. Marie plats on suur nelinurkne väljak. Keskajal peeti siin Laatu ja turniire. Me saime naljaka ka selle keskel seisva samba järgi, mis on teadagi María sammas. Mariann sajule. Sammas püstitati aastal 1638 ja sellega märgiti Rootsi valitsusaja lõppu kolmekümneaastases sõjas. Samba tipus seisab tol kuul taeva kuninganna. Selline nimi anti siis Neitsi Maarjat kujutavale 1590. aastal loodud kaunile skultuurile, mis pärast valmimist Frouen Kirhesse paigutati. 1638, kui mari Jenseerule sammas Marien platsile paika pandi, leidis Jeesus-last süles hoidev taevakuninganna selle tipus oma koha. See oli esimene sedasorti sammas, mis püstitati linnaväljakule põhja pool Alpe lõunas. Näiteks Itaalia linnades seisis päraseid juba iidsetest aegadest peale. Samba aluse igas nurgas on kujutatud allegoorilise kiskjatega võitlevaid ingleid. Lõvi tähistab sõda. Lohe katku jaak on näljahäda ja madu ketserlust. Selliste vaenlastega on München oma pika ajaloo jooksul võitlema pidanud. Marien platsi põhjakülje võtab enda alla päris vapustav uue raekoja hoone fassaad. 19. sajandi keskel olid Münchenis õnnelikud ajad. Linn kasvas ja kosus ning linnavalitsus ei mahtunud enam senisesse raekotta ära. Niisiis otsustatigi uus raekoda ehitada ja leiti, et see sobib kõige paremini just Mariem platsile. Väljaku põhjaserval seisnud hooned lammutati neid olnud lausa kaks tosinat, et siia siis vägev ja uhke uus raekoda püsti panna. Selle plaanid tegid olla alles 24 aastane arhitekt Georg fon hauberrysser. Parasjagu taassündi üle elavas uusgooti stiilis. Uusgooti raekoja hoone ehitamine algas 1867 ja lõppes 1874 kuid ehitust laiendati tublisti ja lisati hoone läänepoolne osa koos 79 meetri kõrguse kellatorniga. Gootika ütlevad asjatundjad tolle ilmatu suure ja uhke hoone kohta, mille fassaad on rohkem kui 90 meetrit pikk ning selle kaunistused võtavad hinge kinni. Tänavakorruse pikk sammaskäik, värvilisest klaasist aknad, lugematu hulk aegade tagant kohale jõudnud kiviseid külalisi, igaühel oma lugu jutustada kivi pitsist, ornamendid, sambad ja kaared, hulk taevasse pürgivaid torne ja tornikesi päevate kaarte ja kivipitsist, kaunistustega gooti aknad ning too vägev mitmejärguline torn, kus on kõik just nimetatud kaunistus, motiivid ja lisaks veel palju muud. Jesrathous, Müncheni tõeline uhkus. Kuid Müncheni uuele raekojale, mille põhjalikuks läbiuurimiseks kuluks tõenäoliselt tunde pole säärasest vägevast fassaadist veel piisanud. Ta pakub sulle igal hommikul kell 11 igal keskpäeval ja suvel ka pärastlõunal kell viis toreda etenduse. Siis läheb lahti Rathausk, Lockenshl, kogu Euroopa suuruselt neljas kellamäng uhkelt kaunistatud kahekorruselisele poolkaares. Lavale ilmuvad liikuvad puurid, neid on kokku 32 ja nad olevat elusuurused, kuigi Altväljakult vaadates on selle üle raske otsustada. Kogu etendus koosneb kahest osast ja muusikat teeb 43 kella. Lava ülemisel korrusel leiavad kõigepealt, et meile juba tuttava hertsog Wilhelm viienda Jaloot ringi rännata, pulmad aastal 1658, meheliku sündmuse tähistamiseks toimub ka turniir, elusuurused, rüütlid ju siis ka elusuuruste hobuste seljas. Baieri rüütlite värvid on sinine ja valge, nende vastased Lotringi rüütlid on punases ja valges. Rahva seal väljakul tunneb suuresti rõõmu, kui sinivalge rüütel munavalge oma piigiga hobuse seljast maha lükkab. Sest ikka ja alati võidavad sellel turniiril vaieri rüütlid. Sellise kellamängu taustal rõõmsalt alanud hertsog Wilhelm viiendajalootringerena olete abielu õnnistati, kui nüüd päris ajaloost rääkida 10 järeltulijaga. Kui ülemise lava etendus läbi saab, kandub tegevus alumisele, siin toimub püttsepale tants. See on aga hoopis teine lugu. 1500 seitsmeteistkümnendal aastal laastanud Müncheni halastamatu katk ja siis tulnud püttsepad ja hakanud linnatänavatel tantsima, et hirmunud elanikele natuke jõudu ja lootust ning rasketel aegadel rahva visadust ja valitsejad ruudust üles näidata. Ja Münchenis iga seitsme aasta tagant toimuvatel saksa karme validel esitatakse ikka veel toda ammust püttseppade tantsu hilistunud. Neil võib aga Marien platsile kogunenud rahvas mõnikord uue raekoja kellamängulaval linna öövahti näha, kes oma sarve puhub ja Müncheni õnnistavat linna kaitseinglit. Kaitseingel ei suutnud Müncheni, et aidata teise maailmasõja ajal, kui liitlaste lennukeid linnale kuue aasta jooksul täpselt 71 pommirünnakut tegid. München ehitati peaasjalikult vanadele linnaplaanidele toetudes taas üles ja nii uhkelt, et siin elavad inglise keelt kõnelevad inimesed on hakanud seda mängulinnaks kutsuma, siis ta ei, ta on ja sakslased ise ütlevad miljon endorf miljoni inimese küla. Aja jälg kivis. Koodi. Ja keebra Vosmi Brentraat saabee HG maak. Ja. Foodoene meedid siin jää pri hiilute ees päästiline väeli poeg. Ja tooja roomajad. Käämäe.