Päikesekiirtes ahtrates paitav hüvastijätt. Pargi kõrgetes vahtrates märkan maalija kätt. See on sügis. Kas eile öösel langesid puudelt viimased lehed? Ah, jäi käimata suure munamäe vaatetornis nende kuldsete ja punaste lehtede aegu. Veel parem oleks olnud seda sügise lõõma vaadata paganamaal Krabi kandis. Kuid ma ei tea, kas on alleski too ehitis, mille kipume, turnesime 30 aastat tagasi koos kooliõpetaja ja siin ma Uibo ja metsaülem Vello Tenksiga. Tervisi sinna Krabi kanti, ütleb Mari Tarand, alustades seda sügisõhtust, kirjandussaadet aga paganama vaatetorni kuldseid lehti vaatama. Ronisime selleks, et Rein Maran tahtis filmida sealt pilti, mis ununeda ei saa. Põhjamaa sügise tumedate okaspuude vahel lehtpuude. Muidugi on see pilt ka meie klassikalisse kirjandusse põlistatud. Tema tuli ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul, kui haabades hakkas tekkima juba punast järve äärde villu juurde tuli, kuna moosiga, kellel olid suuremad jäljed kui kõigil ümberkaudsetel koertel aeguldavast isahunt sai oma jälgedega tema vastu. Tuli, istus villu juurde järve kaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jätkaks ta ammugi alatud jutu. Näe, haavad löövad juba punaseks. Ja vastas Villu juba hakkavad punaseks minema. Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve, meie vastas mändide vahel natuke maad pahemal pool suurt kaske? Küsis perenaine. Nagu seletaks midagi, vastas Villu. On midagi muud kui männid. Ta põleb, küünal mändide vahel, ütles perenaine. Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu, seletas villu. Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite teda ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba. Nii et saab olgu see puu tänase sügise õhtuse kirjandusliku jalutuskäigutee juhatajaks, motiivi kujundi jälil raamatu lehtedel rännata on huvitav. Korda aastaid tagasi õpetas mulle seda Hando Runnel, kui ta pidas terve kimbu vestlusi raadios teemal motiivi sündia rändeesti luules. Kuid mina ei püüa täna olla nii järjekindel ja nii sügav. Uitan huupi, ainsaks teejuhiks oma sügismeeleolu. Kollaseid lehti on puudel. Punaseid ka liblendab okstel ja tuules täis on neid maaõhtu, septembris on vilu, väriseb, haab nukrat ja heledat ilu. Pakkuda saab. Talv juba kusagil astub, leegitsev haab. Võtke see iludalt vastu. Praegu veel saab. Ikka jälle haad ja nukrus, aga see ei ole väga vesik Neerunud nukrus ega saagi olla, sest selle luuletuse on kirjutanud 15-ni vastane tütarlaps. Nii seisab Viivi Luige ühes valikkogus, kus luuletaja on sisukorras iga luuletuse järele sulgudesse märkinud oma vanusekirjutamise ajal. Minu arust ei ole see väga levinud komme. Pigem kirjutatakse aastaarv. Lugeja võib soovi korral isekirjutaja vanuse välja arvutada. Aga Viivi Luige kõnealune raamat oli ju ka tema esimene valikkogu, milles ta sai siiski tagasi vaadata juba tosinale. Luuleaastale. Ise oli veel nii noor sest samas vanuses 15 aastaselt on loodud ka tekst, mis viisistatuna ja tal on koguni mitu viisi. Ikka jälle raadios kõlab. Ega vanane. Viivi Luige sõnad konsertitanud teisiti loojaid ja mitte sugugi eeskätt oma eakaaslasi tavalisem eakas, uhke eraklik kunstnik Märt Laarmann tegi luuletusest ülestunnistus koguni värvilises linoollõikes kunstiteose. Veljo Tormis viisistas Sügismaastikud. Vana Kaarup sõnakunsti meister Karl Ader võttis oma repertuaari just selle haavamotiiviga luuletuse. Inimeste ja puude lähedane suhe siinse metsarahva vaimuelus on ju meile teada. Tarvitseb ainult rahvaluule mõelda ja kas või Oskar Loorits teoseid sirvida. Võiksime ju siin täna rääkida ka kõikidest pärimusest, mis rahvasuu haava kohta jutustanud on. Kuid meie körval nagu kunstluule poole ega hakka arutama, miks haavalehed värisevad. Õieti palju rohkem mulle huvi pakkunud. Miks mõnel pool kollased, teisal punased haavalehed. Aga nüüd meie kunstluule juurde. Ja vaevalt leidub meil autorit, kellel ei oleks luules mõnda oma armastatud puud. Üks kask igas kohas käis ka seal asüüliliidu poolt üks kass kul, igas kohas käis õlitruult ja igas kohas. Ja igas kohas Tuult, aga ülearu old uude tuul taga on puhu loodu, tere. Ka veel. Sest veel näen tuulegaase oks Tuulede gaase okske näid tuulevesi. Kõik näis muutuvana kask siiski siis kui kõik väeli suut Ugala kask siiski vana. Tuva aeg sai ta. Kas kohas oma aas Zetaila oliivikasko oma ajas sest aina oli tuult ja oma? Käima. Üks, kas igas kohas käis kaasas liili truult üks kask igas kohas käis kaasas? Ain Kaalepi luuletuse on lauluks muutnud Tõnu Tepandi. Juba kas elad valt, lehed, lõngad, kask varjab oja, vee, kahvatukollane kask Ta lehed lendavad tuules ja panevad Suumani maalima ja luuletama seal kasekõnelooks kui pilvi teele, et kanda kojukutset, minu meelekasekõne. Kas saab veel ilusamini öelda? Ja kõlisevad saratlikud, kus muru katab leheloog ja raagus okstel veelgi ripub ta sügis, anud see lihtne roog Saaremaa luuletaja Debora Vaarandi kuuleb Sügise kõlinat Re särapikudes. Pähklipuudes. Aga Tähkla püha oli ju ka Kõrboja järve ääres paukjärvel. Seal, kust me sügise motiivide kannul ja teed alustasime, haava punases kumas, leiab aset see kõnelus, see viimane kord, kus Kõrboja Anna päris otseselt ja julgelt Villut kõrbojale peremeheks kutsub. Videvik tihenes juba kui Kõrboja perenaine ja katku villu uuesti jõudsid järve äärde. Ise olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis. Kui aga vaadata, sest polnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud, see täna juba. Head hea maitsega kuulajad. Oh palun ärge mulle ette heitke selle õhtutunni, heitlikust, stiilide ja ajastute ja esinejate mõttes. Ma proovingi kasutada teatud kollaaži põhimõtet teadlikult ja kutsun teid liitma siia vaimus omi meeleolusid ja omi näiteid. Äsja kõlasid Viivi Luige Veljo Tormise sügismaastikud. Nüüd aga kuulame Mart Raua küpse mehe haavakanetamist. Kusjuures riimides on see loomulik kokkulangemine. Viivi Luige haava luuletusega. Ära verise haab. Saagu mis saab, latt sinu pea peal põleb, tulgu mis tuleb, tormsu nõtkuma, vingub, võtku mis, võta Jamingu raad sigu, rahe, sind jaagu. Ära virise. Saagu mis saab. Haaboled. Haab. Aga Haab väriseb. Tema on nagu tundlik inimene. Ja Võrumaa luuletaja Sänna tuba tuur Artur Ratson pärib temalt kodukeeli. Haavakene, mis sa värised, Kõokene, mis sa kõneled? Värised vedelat juttu, kõnelit, küllast kõnet. Rev jutt on melu valust. Kõllane kõne kuulmisest. Kelle valust, Velle, valust, sõsara ning sõbra vallust heegel hõimul ja surma häda kõrrekesel kaomine saava Harrest Halle hao taeva poole tarvendama. Lagastel Latvusisse enge tuule, pildieeleppese tuule sisse, tuule ümbre, tuule üles, tuule alla, salv Mahaprit, haava vusse kõveras, käändmäkooboigi kohesno minna metsameestel jänestel julgust võtta kost. Käävil varjab laululatsi, kost saab katust, sirgule. Haavakenegi veretet, Kõokenegi Kõllatat, värisemi valun, üten, Kõllatami kuulmist, koon, päiblik palle, pao niist, palvust, pilvist, pik, Sapeierong. Vihma valab vaebutuses traadki silgup Silvet. Läheneva hingedeaja meeleolus astuvad meie hulka täna ka mitmed kallid kaaslased teiselt kaldalt. Ja nüüd jõuame balani, mida luule teadlik kuule juba ammugi ootab. Gustav Suitsu. Ma kõnnin värisevate haavade all. Jah, need ei ole sügisesed haavad. Kuid aeg ega aastaaeg ega luuletuse kirjutamise aeg, isegi siin ei ole praegu tähtsad. Sest kujund on väga võimas ja mahukas. Ja sellest rääkis kord palju aastaid tagasi minu sõber ja kaastööline Mart Mäger. Ja mul on nüüd kiusatus teile see lint kord jälle ette mängida. Kahju, vana lint veidi kahiseb. Aga igatahes algab see luuletuse endaga. Gustav Suitsu. Ma kõnnin värisevate haavade all. Heino mandri kordumatu hääle kõlal. Ma kõnnin värisevate haavade all. Ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena urmast väsinud lugemast kuulsaid unistusi. Hangot tuulemaalt aeg-ajalt haavade latvu veel libistavad. Niidetud luha õhtu roidumuses heinalised koju lähevad rippuvate kaskede keskel. Hapress kehas puudutatud tuulema kaugustest. A Pealt, Soafaatajalibelli on raamatutel oma Tartus ja on oma saatus üksikutel luuletustelgi. Värisevate haabade all on elanud meie luules 65 aastat terve inimhea. Selle luuletuse elulugu muutuvas luuleilmas ning pisut selle ilma tegijanagi huvitab meid praegu meie kirjandusest oleks vähe teisi luuletusi leida mille retseptsioonist oleks säilinud seda, kuivõrd rohkesti teateid enda kartoteegi, leian värisevate haabade kohta tervelt 35. Ma alustaksin arvamuste ja hinnangute lappamist viimasest kaartest. 1976. aastal, kirjutas Ain Kaalep. Õige mitu nõukogude rahvast on üllitanud sellise raamatu, mis sisaldab ühe esindusliku luuletuse, nende kirjandusest koos tõlgetega paljudesse keeltesse. Ja Ain Kaalep jätkab. Tahtmatult tekib mõte, milline eesti luuletus võiks väärida samasuguse raamatu kavandamist. Nii ja teisiti endamisi arutlenud söandaksin esitada kandidaadiks Gustav Suitsu luuletuse värisevate haabade all. Ain Kaalep põhjendab oma valikut ka põhimõtteliselt tõlgitavusega, kuna vabavärss on juba olemuselt tasa kõige internatsionaal reaalsem värsivorm. Ent ka luuletuse sisu see kaugust, igatsus, seose otsimise tarve omataoliste olevustega ning maailmakõiksusega on üldinimlik internatsionaalne. Mistõttu eesti poeedi luule sõnum peaks küll igale jõudma ükskõik mis rahvusest lugejale. Hetkel oleks see vahest luuletuse vastuvõtulõpp-punkt sügav ja suur tunnustus sellele. Aga selle vastuvõtualguspunkt. Luuletuse esimeseks lugejaks oli Gustav Suitsu sõber ja aatekaaslane Friedebert Tuglas. Oma meenutusi luuletuse sünnist vigadest on ta jaganud Nigol Andresen neile ning väga Endel nirgile. Nigol Andresen on need sõnad ja mälestused kirja pannud. Ja ta kirjutab. Aralt ulatus luuletaja käsikirja Tuglasele, küsides, kas maksab seda avaldada. Lehel oli värisevate haabade all. Luuletuse lugeja leidis selle imeväärse olevat. Teises kirjutises 10 aastat hiljem 1973 tsiteerib otse Nigol Andresen luuletaja sõnu Tuglasele. Vaata, kas see on luuletus, kas seda kõlbab avaldada. Nigol Andresen oletab sedapuhku küsimuse taga varjatud irooniat. Kuid kas siiski, kas oletada sedapuhku irooniat? Irooniat, mis suitsu muidugi oli väga omane. Lugu on selles, et tegemist oli vaba värsiga millel välja kujunenud traditsioon veel puudus. Luuletus ilmus esmalt Noor-Eesti neljandas albumis sele ava luuletusena 1912, siis juba selle ilmumise järel peeti teost pool roosaks. Niiviisi kirjutas Aavik Tuglasele värskete lugemismuljete mõju all. Suitsi haabade laul meeldis mulle küll oma ilusa ebamäärasusega kuid tahan talle asjata graafiliselt seotud kõnekuju andnud. See on proosa välimuse poolest aga isegi Aino Kallas Narvas värisevate haavade all kohta, et valjusti otsustades on tegemist õieti Verliibri vabadustega käsitletud rütmiliste proosaga. Arusaamine sellest luuletusest, kui pool proosast vilksatab veel kolmekümnendatel aastatel. Tol ajal Ernst Enno, ka Anna Haava ja mõnede teiste autorite näidetega esindatud vabavärsse oli veel sedavõrd Novaatorlik uus. Et selles nähti peaaegu et mitte luulet tähendab proosasse kuuluvat nähtust. Mõneti oli sellest vaatest arusaamisest mõjustatud luuletaja isegi. Ja võime arvata, et just sellepärast ta kahtleski selle luuletuse luulepärasuses on säilinud mitu mälestuskildu ka luuletuse ettekandest nooreestlaste kirjandusõhtul 30. oktoobril 1912 Eesti üliõpilaste seltsi ruumides Tartus. Publikut oli sel puhul olnud sedavõrd rohkesti, et saal ei suutnud kõiki kirjandushuvilisi ära mahutada. Suitsu kõrval esinesid seal veel Aino Kallas. Loeti ette katkend Tuglase Felix ormussonist ja oli teisigi, Ridala esines seal. Seda sündmust meenutab Johannes Semper. Gustav suits kandis sel õhtul ette oma äsjakirjutatud värsilise värisevate haabade all vaevalt kuuldavalt ilma vähemagi artistlikkuseta. Sellest hoolimata oli luuletus niisugestiivne. Need saadud muljest oli raske ennast lahti kiskuda. Kuid juba siis noriti vahehääl tähendab Saaga punane vigurdamine muud midagi, kes sellest peaks aru saama. Keele uudsus oli teine tõrge luuletuse vastuvõtul. Noor-Eesti neljandat albumit arvustades leidis näiteks Jaan Jõgever et albumi luuletused olla enamikus tuleviku eesti keeles ning et praeguse aja eestlane ei saa neist vist mitte aru. Ja huvitav küll, seesama sõna, aga punane on üks sõna seal veerengu vina ja mõnede teiste sõnade kõrval, mis arvustajale on arusaamatuks jäänud. Hugo Raudsepa meenutuse järgi olnud ikka seesama saaga punane tõsiseks ärrituse põhjuseks ka Ernst Petersonile, kes ühel kõnekoosolekul sellest pikemalt otse sõna võtnud. Miks mitte näiteks muinasjutupunane, niiviisi küsib ka Aino Kallas ning pakub omapoolse seletuse. Just harjumatu võõras sõna Kesk-Eesti teksti eesti maastiku mõjub kui meelega ilutäpp näol äratades mõttekuju millestki kaugest ning tundmatust sellesuunalises seletusega võime üsnagi soostuda. Kui luuletus 1913. aastal juba luuletuskogus, siis tuulemaa silmus tuli temast taas korduvalt arvustuses juttu. Ettekujutus suitsust kui luuletajast oli kujunenud noorusliku elu tule põhjal millele tuulema erk, süvenev ja mõnetigi resigneerunud laad muidugi ei vastanud. Oldi harjunud juba ühe luuleta näoga ja selle teisenemine oli isegi teataval Estonia põhjuseks. Eduard Huubel näiteks oli juba albumi puhul küsinud kus on endine laul, vägev, kui merelaine, kui müristamine, kus on endine rütmus, vaba, suurt sugune pilvedessetõstev hullutav ja uinutav. Aga oli suitsise tuulema, avalaulus ju lausunud. Ma laulan muutunud laulu vaatepiiri varjutuste all. Seda vaatepiiride varjutust ja muutunud laulu väljendas värisevate haabade all kõige adekvaatsemalt viisil sajandi alguse luuletaja Tõnis sander pidas seda parimaks luuletuseks terves kogus. Sanderi nägemises väljendab luuletus mõtet, et hing peab alati värisemises olema, peab Erki vastuvõtlik olema kõigele, mis sinna hinge pärale jõuab. Pisut teisendatult ning avaramalt esitab sama idee Mihkel Kampmaa oma kirjandusloo peajoontes. 30.-te aastate arvustajad tõstsid esile luuletuse, panteistliku hardust ning inimese ühtesulamist loodusega. Toetudes peamiselt lõpp pressile. Võtke mind oma värisemise-sse, haavad, vahelduvaid, intensiivseid ja nüansirikkaid meeleolusid. Aluseks võttes kuulutas kampmaa vastilmunud tuulema Impressionistlikuks koguks ning haabade luuletuse. Tsiteerin puhtaks tilgaks impressionistliku luulest, nagu ta just olema peab. Luuleliste konventsionaalsustega harjunud lugejale paistis välja kujunenud eeskujudest ja meeleoludest hälbiv ning eripalgeline tingimata mõne võõramaise Ismine. Sellel samal teemal kirjutab Jaan Kaplinski 1972. aastal. Ja kurb ning kummaline küll, osutus, et oleme saksa laulukest aga nii harjunud, et igasugune eemaldumine neist tundub eemaldumisena, sest õigest hääst rahvuslikust ja rahvuslikust eesti luulest. Noor-Eesti aegadeks oldi Kaplinski vaadates sedavõrd harjunud saksapäraste salmide ning kriimidega ET värisevate haabade all tuli tõlgitseda Impressionismusena. Kohe ilmumise järel tõlkis Aino Kallas luuletuse soome keelde tõlkega tutvudes leidis suitsu, et keelte erinevuse tõttu on Soomendus originaaliga võrreldes natuke kaotanud. Luuletuse rütmus on väga hell ja rütmus on selles luuletuses peaaegu kõike, kirjutas suits. Autor osutab teose mõjujõu ühele olulisele tegurile. Seda sella imelist rütmi loovad nimelt rohked pikad lühisilbilised sõnad, mis hakkavad kokku kõlama kujutatava meeleolu värelusega. Ühe luuletuse retseptsiooni peeglis vaatab niiviisi vastu luulemõistmine, arusaamade muutumine ning luulepiiride avardamine ühe inimpõlve jooksul. Tõsi küll, areng ja arusaamine ei ole päris üksüheselt seotud olnud. Tugev luuletus on end maksma pannud ka ajast ning arusaamadest ette jõudes sest kohemaid leidus kuulajaid ning lugejaid, kes nägitses tippluuletust roosaks peetud vormist hoolimata. Antoloogiate ning lugemike püsi luuletusena võitis värisevate haabade all üldtuntuse ning ses mõttes surematuse. Juba kolmekümnendatel aastatel. Kõnnin värisevate haavade all. Ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena urmast. Üle niidetud luha hilised puhangud tuulemaalt aeg-ajalt haavadele, suvel libistavad üle niidetud luha õhtu roidumuses heinalised koju lähevad rippuvate kaskede keskel. Hing hapress kehas puudutatud tuulema kaugustest. Oma taolisele olevusele tahaks teatada. Kõndisime eesti kirjanduse lehekülgedel kaskede ja haavade all. Keskel stuudios oli Mari Tarand ja temal kaasas hääled helilintidelt. Äärmozarm Tammsaare, Kõrboja peremehelõikudega, Gunnar Kilgas, Mart Raua luuletusega Haab Juhan Viiding, Artur soni murdetekstiga, Tõnu Tepandi, Ain Kaalepi luuletust, lauldes Heino mandri, Gustav Suitsu luuletusega. Ma kõnnin värisevate haavade all ja Mart Mäger, kes seega selle luuletuse kohta ning Kiigelaulukuuik, kes esitas Olav Ehala viisiga Viivi Luige teksti- ning filharmoonia kammerkoor, kelle esituses kõlasid palad Veljo Tormise tsüklist Sügismaastikud Viivi Luige tekstile. Saate helioperaator oli vilja kalme.