Uudis pluss sume külaline. Kuulajad meil on täna külas ajaloolase haridusega kirjanik, Eesti Ekspressi ajakirjanik, kaitseliidu liige, valgetähe viienda klassi teenetemärgi kavaler Andrei Hvostov. Ja seda külalist iseloomustavat rida võiks veel pikemaltki jätkata. Aga juttu hakkame külalisega rääkima peale muusikapala ansamblilt genoom, mis on Andrei üks lemmikansamblites. Meil on stuudios külas Andrei Hvostov, tere tulemast tere. Ja kuna me oleme kolleegid, ajakirjanikud, siis oleme kokku leppinud, et täna siis saates ütleme üksteisele sina. Andreil on äsja ilmunud järjekordne raamat Sillamäe passioon, mis oli ka ajendiks tänasele jutuajamisele. Kas võib öelda, et see Sillamäe passioon on sinu jaoks psühhoteraapiline raamat, milles sa siis oled elanud läbi ja, ja seega ravinud seda, mis sa oled läbi elanud lapsepõlves ja noorukie EAS nõukogude Sillamäel? Saad sa peaaegu vastaseid minu eest ära. Aga muidugi ma ei hakka seda ei ümber lükkama kinnitama nüüd otsesõnu, sest eks igal raamatul oma selline sünnilegend. Ja siis, kui kirjanik asub oma töö kallale, siis Ta ei pruugi töö lõpus enam üldse ei mäletagi kõiki neid motiive, mis teda sundisid kunagisele töö juurde asuma. Aga kui, kui sa pakud välja sellise variandi või sellise versiooni, et, et see, see raamat on psühhoterror happeline, siis ma tõesti hakka sellele vastu vaidlema, aga ma võib-olla lisaksin seal sellise väikse väikse täiendused. Psühhoteraapiline võiks raamat olla mitte ainult mulle selle raamatu autorile, mitte mulle kui sellele teele selliseid üksikindiviidile, vaid minu meelest võiks olla psühhoteraapiline kogu Eesti ühiskonnale. Sellise ambitsiooniga ma kirjutasin. Ta avada siis minuga kaasmaalaste silmad eestikeelsete puhtalt eesti eesti eesti rahvusest inimeste silmad noh, teatud probleemidele, millele nagu üldse ei tule, võib-olla võib-olla selline selline inimene, kes ei ole Kirde-Eestis elanud või, või kes on elanud päris Eestis, ma kasutan seda raamatust sellist mõistet nagu päris eesti ta teatud asjade peale üldse ei tule. Et et noh, nagu avardada, avardada oma tema silmapiiri, tema maailmanägemist, selline ambitsioon oli. Millegipärast on tänapäeval seda Nõukogude tegelikkust elu Eesti NSV seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel ilukirjanduses väga vähe käsitletud. Miks huvitav? Küllap ta on selline aeg, mis tekkinud, aitab neis, ma räägin praegu oma põlvkonna nimel. Ma olen, noh, ütleme ma olen selline 50 aastaste põlvkond, et see tekitab teatud sellist kohmetust, piinlikkust tunnetus, sellepärast et tolles ajas elanud inimesena ma siiski söandan kinnitada, et et selline kokku leplus ja okupatsioonivõimudega nagu kaasamängimine, kolla Coloporatsioon, kuidas me seda ka ei nimetaks, aga igatahes selline käitumine, mis nagu tagantjärele või praegu, et seda ei saa mitte mingil moel kuidagi kangelaslikkus tissidentlikuks nimetada. Süvenetakse äkki seda aega või ma kardan küll, ma kardan küll, sellepärast et kui ma loen mõningaid mõningaid mälestusi tollest ajast, siis ma olen pannud tähele, et paljud inimesed püüavad nagu tagantjärele ennast kujutleda mingiteks vabadusvõitlejatega, kes olid vabadusvõitlejad Momo sünnihetkest helia ajast peale. Paraku mina mäletan seda kõike natuke teistmoodi. Raamataks esimesi peatükke räägibki Sillamäe linnast ja, ja minu kogemus Sillamäega seoses on küll väga positiivne ja minu arvates on tegu üks Eesti ühe Eesti kõige ilusama linnaga, sellepärast et ta on ta terviklikult planeeritud. Loogiliselt planeeritud, seal on, seal on palju sellist avalikku ruumi, samas need vaated merele ja, ja nii edasi on on kõik väga-väga hästi planeeritud, et et tegu on tegu on hästi mõnusa linnaga, kus, kus võiks olla olla ka väga tore elada. Jah, et see, mis sa praegu ütlesid, et selline selline mulje on jäänud ikkagi väga paljudele inimestele, ma olen nii selle raamatu kirjutamise järel, aga tegelikult ka eel enne seda kohtunud, no näiteks inimestega, kes on päris kaugelt pärit, ütleme, inglisekeelsed inimesed, ameeriklased ja kõik on kuidagi sellises no peaaegu vaimustuses peras peale seda linna külastamist. Et küllap ta Se ehitajate kunagine kavatsus teha teha sellest üks selline näidislinn, ta on teatud mõttes ikkagi õnnestunud, linn on sündinud. Paberil, 1947. aastal löödi kopp maasse. Paberil vat ei tea, ma ei ole, ma ei ole neid, neid algselt laanenäinud. Linna linna selline vanem ajalugu on siiski väga sünged, algastu linna alguses oli vangilaager sõjavangilaager seal ikkagi okastraadiga ümbritsetud, päris selline troostitu koht, koht, kust see sai alguse nõukogude tuumapomme. Jaska selline legend on täiesti eluõiguslik, vähemalt vähemalt Eesti ajaloolane David Vseviov, meie kõigi poolt armastatud raadiohääl ja, ja meie meie, meie harja, mis puudutab Vene ajalugu, et tema kunagi kirjutas doktoritöö Kirde-Eesti linnade tekkest ja Taavi teile on tõesti selline. Selline väide on Sillamäe kohta olemas, ma olen seda sellel oma raamatust ära kasutanud. Et minu arvates võiks olla tulevikus, kui Tiit Vähi tõesti, ma loodan, et see, et see on tal tõsine plaan tahab teha Sillamäest sellist turismimagnetit, kus, kus oleks siis põhjust no laevatäite kaupa tuua tuua välismaalasi, siis küllap selline selline väike, selline legend, et vot selles linnas on sündinud esimene nõukogude Ta on pomm, et see võib-olla tekitaks siis sellest turistidele närvikõdi veel juurde. Aga mis puudutab linna elu, siis täitsa kurioosne, aga eile eile ma sattusin rääkima ühe ühe inimesega, kes on Kohtla-Järvelt pärit kirjutab doktoritööd Kohtla-Järve või siis noh, ütleme selle Kohtla-Järve suure regiooni maastiku tekkest ja selle mõjust inimeste psüühikale. Ja siis sest tema huvitaval kombel hakkas noh, nagu mulle sellist oma oma sellist nägemust peale surumata Kohtla-Järve vähemalt sotsialistlik, nimetatud sotsialistlik linnaosa, et see on kahju, ilus ei ole sugugi vähem ilus kui, kui Sillamäe. Aga tegelikult, kui me vaatame seal Kirde-Eestis ringi, siis näiteks aseri, et seal on sellist, sellist stalinistliku arhitektuuri, nimetatud stalinistlikuks vampiiriks üpris palju, aga me ikkagi jah, et olen, jään selle seisukoha juurde, et Sillamäel on seda kõige rikkalikumalt, ta on seal kõige paremini säilinud. Et selles mõttes on ta kindlasti ilus ja huvitav. Vaata ma suhtlesin eile mõningate inimestega, kes ka on lugenud seda raamatut Sillamäe passioon ja mõned inimesed hindasid just seda, kuidas sa oled oma isiklikke läbielamisi raamatusse valanud. Teised jälle hindasid rohkem neid fakte, neid teadmisi, mida nad raamatust said ja võib-olla seda isiklikku poolt nii väga ei hinnanud. Aga üks mõte jälle, mida ma ühe lugeja käest kuulsin, oli, et aga tegelikult ei olnud ju nõukogude ajal kõik kole, ei saa olla, et Sillamäel oli kõik nii kole ja halvasti ja muserdav. Ta ei saanud aru, et miks ei ole raamatus sul üldse ilusaid ja helgeid hetki, no kas või selle kohta, mida Lauri sind ei näiteks Sillamäe sirgetest laiades tänavatest. Selle süüdistuse peale on isegi raske öelda, minu meelest on raamat isegi suhteliselt helge, sest ma olen siin raamatu ilmumise hetkest alates oodanud, millal tuleb süüdistus, et Hvostov nagu püüab ilustada Nõukogude tegelikkust. Et miks ma, miks ma seal ei ole veel vihasem ja veel veel järeleandmatu? Noh, eks ole, et on võimatu kirjutada selliseid raamatuid, mis kõigele läheks ühtemoodi või mille, mille vastu võtta oleks kõikide inimeste poolt selline sarnane. Et sellist sellist asja ei saagi taotlema hakata. Aga aga mis puudutab, puudutab ma tean nõukogude nõukogude võimu mingisuguseid võlusid, siis ma arvan, et vähemalt see peatükis Esimest kokkusaamist tutvumist ütleme raamatute maailmaga siis ma ma söandaks öelda küll, et see on selline läbinisti läbinisti positiivne kogemus ja ma proovisin seda ka edasi anda. Et selles mõttes nende üksikute peatükkide vahel selles raamatus on ju ka sellised noh, fotode siis selle raamatute maailma eel on üks selline foto, mis on autentne, võetad kunagises, 50.-te lõpus ühest Nõukogude raamatukogust seal seina peale, siis see on vist ütles Maksim Gorki suust, et kõige eest, mis minust head võlgnen ma tänu raamatutele, et tegelikult ma olen selle selle, selle ütlusega Seda nõus, millist tagasisidet oled sa Sillamäe elanikelt saanud oma raamatu kohta? Kõigepealt peab ootama ilmselt millal see raamatu või vähemalt osa sellest raamatust tõlgitakse vene keelde. Et Sillamäel ei ela eesti keelt, valdavaid, raamatu, lugejaid. Sillamäel kindlasti need juba praegu natukene elab, aga Sillamäel ei ole eestikeelset raamatupoodi, muuseas Ida-Virumaal kogu Ida-Virumaal ei ole, et see selline iseenesest täiesti minu jaoks põrutav, šokeeriv uudis vist tuli eelmisel aastal jõhvis pandi viimane viimane Ida-Virumaa raamatu eestikeelne raamatupood kinni. Nii et ma usun, et mu kallid kaaslinnased, et nendeni see raamat pole üldse veel jõudnudki. Et aga noh, et kuna kuna eesti literaat Igor koti uhkes on siis tuntud kui luuletaja, aga samuti ka tõlkija, et kuna ta on vähemalt otsustanud siis sellest raamatust ühe peatüki eest astma tõlki Ta tõlgib selle vene keelde, siis noh, et võib-olla sealtkaudu hakkab jõudma kuidagi see teadmine ka meie, meie, meie, Eesti venelaste, nii et, et selline raamat on ilmunud ja võib-olla, et neil on ka seda miskit pidi huvitav lugeda. Kirjelda natukene lühidalt siiski ka vikerraadiokuulajatele, kes ei ole kunagi Sillamäel käinud, kes pole raamatut lugenud. Milline oli elu seitsmekümnendatel venekeelses suletud linnas Sillamäel läbi sinu silm. Mida kõigepealt see suletud linn üleüldse tähendab? Suletud linn, ta ei olnud muidugi hermeetiliselt suletud, et ei maksa nüüd hakata ette kujutama, et seal kusagil bussijaama taga oleks olnud mingisugune kontrollpost, kus oleks inimestel tubasid küsitud, et kas, kas neil on üldse õigust siseneda sellesse linna. Nii-öelda kuna see linn asus asub Tallinn-Peterburi maanteel, siis ma arvan, et tegelikult peaaegu et kõik eestlased on kunagi sealt mööda sõitnud sellest linnast ja kõigil on noh, mingisugune ette seletus olemas. Mismoodi see linn välja näeb ja, ja kus ta, kus ta, kus ta asub. Aga tema suletus on pigem selline vaimne. Et mida, mida enam ma mõtlen minevikule, ütleme mida, mida, mida kaugemale see ajaliselt kõik minust jääb, seda enam seda enam pean ma tunnistama, see oli omas oma omas ajas selline noh, ütleme ütleme nagu mingisugune nõukogude võimu või nõukogude tegelikkuse või nõukogude, ma tea utoopia, platsdarm Eesti territooriumil sellel linnal ei olnud absoluutselt mitte mingisugust seost ülejäänud Eestiga. Tähendab, selles linnas elasid inimesed, kes piltlikult öeldes seisid seljaga Eesti poole ja kui nad, kui nad üldse midagi märkasid või kuhu nende pilgud olid suunatud, siis nad olid suunatud Leningradi Peterburi poole. Sest noh, et Sillamäe ütleme, venekeelsed venekeelsed keskkooli õpetajad, kui oli plaanis minna minna kõrgkooli, siis kindlasti kusagil Leningradi kõrgkooli, mitte Tallinnasse. Ja selline selline seljaga Eesti poole seismine, et minu meelest seda või lähedal täheldada täiesti tugevalt veel ka üheksakümnendatel aastatel, siis kui meil oli juba iseseisvus taastatud. Et noh, elate nagu mingisuguses sellises omas mullis. Et selles mõttes selline noh, selline vaimselt kindlasti väga suletud linn. Aga muidugi, kuna ta asus piiritsoonis, siis siit tulenevalt, eks seal olid ka teatud piirangud nii-öelda huvilistele. Ma olen siin tagantjärele kuulnud, kuulnud päris Eestis elavatelt inimestelt ma kasutan, kasutan niimoodi pidevalt seda, seda järjekindlalt, sa saad seda mõistet päris Eesti ehk siis kõik, mis jääb siis Sillamäest, ütleme rohkem lääne poole. Et kuidagi meenutatakse, isegi teatas heldimusega, et vaat kus sillamäel oli selline teatud ma tea nagu tarbimise paradiis või kaubaküllus. Huvitaval huvitaval kombel väga-väga paljudele seondub Sillamäe just mingisuguste selliste kaubar hetkedega, nagu nad nõukogude ajal toimusid Jällegi, et seal linnas elanud tollel ajal elanud inimesena, et ma, ma isegi ei tea, et, et kas, kas see legend on nüüd niiväga põhjendatud, et noh, et kui mingit sellist sellist haruldast asja nagu mandariinid või rohelist hernest sai, seal seal seal linnas osta sisestab, mainin, ma ei nimetaks seda mingiks kauba killuseks. Nii et need tagantjärele, need meenutused-mälestused on kõik väga vastuolulised ja see muudab, muudab selle asja nauditavamaks. Muidugi. Millised olid toonased rahvussuhted, kui palju või kui vähe seal üldse eestlasi oli, sa kirjeldad kraamatus, kuidas lapsena sina kohtasid seda, et anti peksa sellepärast et sa oled eestlane. Noh, selline selline võõraste tõrjumine, eks ole, et mingi väikse väikse, sellise arusaamatu enamuse jaoks sellise väikse arusaamatu natuke ebamugava rahvuskillu tõrjumine, et see on küllap iseloomulik paljudele paljudele Euroopa piirkondadele Jah, just nimelt, mis siis, et sul on vene nimi, sinu isa on venelane, rääkisid vabalt vene keelt, ikka peeti sind võõraks, eestlaseks. Ei, no kuna mängukaaslased olid ju eestlased ja siis mis kõik puudutas mu mängukaaslase eestlased, see puudutas otseselt ka mind ja eks linn on, linn on ju väike ja eks tookord ju vähemalt ütleme need selline selline puberteediealine, selline mürsikute eelnev põlvkond, et see kõik teadsid ju teineteist ja kõik teadis, kõik teadsid, kes sa oled ja, ja ja mis, mis on su kodune keel või mis on su mõttemaailm ja selle eest võis muidugi kere peale saada küll, kui sa noh, valel ajal vales kohas kuidagi nagu silma paistsid, et selles mõttes mingisugust rahvaste sõprust või mida, mida nõukogude ajal ametlikult räägiti, et see on ütleme, ida Ida-Virumaal elanud inimeste inimeste selline empiiriline kogemus ütleb, et see kõik on ikka täielik jama. Milline on Sillamäe täna, kas passioon kestab edasi? Sillamäe tänane päev on kindlasti teistsugune. Võib-olla ma isegi riskiks öeldud kardinaalselt teistsugune. Kuna seal ehitatakse praegu ühte väga suurt sadamat ja seal suure sadama olemasolu ükskõik mis linna linna juures või linnataristus tähendab selle linna paratamatut avanemist. Hiljuti, kui ma käisin jälle oma kallis kodulinnas, siis mis, mis mind hämmastas, oli? Siis ringi ringi ringi vantsisid, ühed üks bussitäis rääkis norra keelt ja teine bussides rääkis mu meelest soome keelt, et vot see tekitas minus sellise väikse nagu jälle ütleme šoki, et midagi, midagi niisugust oma lapsepõlvest ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et Sillamäes võiks Sillamäel, võiksin bussitäis turiste ringi kõndida aga nüüd on sinna nad sinna ilmunud. Loodetavasti neid tuleb aina juurde ja juurde, nii et selles mõttes linn, linn on, tõenäoliselt võib öelda, et nüüd on ta vaimselt avanenud, aga veel üks asi, mis mulle Sillamäel käies silma torkab, et noh, sellise linn on vananenud, linn on vananenud, mitte mitte ainult majad ei ole kulunud füüsiliselt kuidagi pragunema hakanud, vaid ka linna elanikkonda vananenud. Siis kui mina linnas selles linnas elasin, siis selle linna elanikkond oli väga noor. Ikkagi tookord elanikkonnas domineeris. Noh, ütleme fertiilses eas inimesed, fertiilses eas inimesed, kellel olid lapsed, kes laste sünnitamise võimelised. Sellised vanurid, pensionärid olid tollal Sillamäel üpris üpris haruldane pilt. Muuseas, see tuletas mulle kohe praegu meelde, et ma hiljuti rääkisin. Rääkisin oma oma kallis kodulinnast Andrei munas tõrskiga munast, hõrsken Moskva kunstnik, ta on, teda peetakse vene, avangardi või kontseptuaalse kunsti üheks suurkujuks, mida ta kahtlemata ongi. Ta iga suvi käib Eestis suvitamas, täpsemalt Käsmus, Võsul. Teda hakkas hirmsat moodi Sillamäe huvitama mingil mingil põhjusel, et kunstniku jaoks on see vaimselt huvitav, ju tal siis on mingi mingi plaan seda, seda linna kusagil ära kasutada oma oma mingist tulevases installatsioonid. Ja ta käis, Me vestlesime temaga linnast, mina rääkisin talle sellest, mismoodi mina teda mäletan, siis ta käis seal linnase, kes ümbruskonnas ka nagu luurel või maad kuulamas-vaatamas. Mis, mismoodi see kõik välja näeb. Ja siis ta läks ka sinimägedel olevas surnuaeda nüüd sellesse surnuaeda, mis on tekkinud juba peale teist maailmasõda, kuhu maetud linna elanikud. Ja tema pani tähele, et sellel surnuaial vaatas aasta arvasid et seal on selliseid noh vanemaid inimesi, noh, kui vaadata sünniaastate järgi, et need on üpris vähe ja siis tal tekkis mulje, et selles linnas on Sillamäel on mingil põhjusel inimesed surnud Õiga noores eas. Mina seda, see on minu jaoks ka nüüd suur küsimärk, et ma nagu mina sellele varem tähelepanu pööranud. Mäletan, et võib-olla Sillamäe oli selline linn, kus inimesed, kui nad olid seesama selle pensioni kätte saanud, et võib-olla nad sõitsidki sinna oma võrrasanja vooluga oblastisse tagasi läksid kodumaale surema, et linnalise, Sillamäele lihtsalt nende jaoks üks selline koht, kus nad oma siis selle ütleme, nõukogude inimeste eludega appi, hoogsalt, kus nad lihtsalt käisid läbi ja siis, kui see, see nende kohustuse nii-öelda läbi, et siis võib, nad läksid, läksid, läksid tagasi oma kodumaale. Aga jah, et siis see linn oli mina hästi noor, mis tähendas seda, et et seal oli ka sellist nooremat rahvast nooremat poissi hästi palju ja me ju teame oma praktikast, mis see tähendab, see linn oli agressiivne. Sellepärast, et noh, inimesed 15 kuni 30 eluaastat, mehed, nad on agressiivsed. Ja see linn oli mõnikord just pimedal ajal tegelikult oligi natukene hirmuäratav. Et noh, see, see noortele noorte meeste agressiivsuse, eks ole, mis on praegu ka araabia maailma mässude üks üks põhjus ja tõenäoliselt aga nüüd on see Sillamäe linn on vananenud, maha rahunenud ja nüüd on seda agressiivsust ei ole, mida ma omal ajal lapsepõlve ajal veel noorpõlves seal elades tundsin, kui ma praegu selles linnas kõnnin, sest on selline kuidagi unine, rahulik, vaikne ja mul ei teki mitte kusagil mitte mingit sellist tunnet, et et võiks olla ohtlik ta Helenam, ohtlik. Üks teema, millest nõukogude ajast rääkides mööda ei saa, joomine miks nõukogude ajal nii palju idioodi, sa kirjeldad ka oma raamatus erinevaid situatsioone küll sõjaveteranidega, küll lihtsate pereisadega, küll iseenda sõjaväeajast. Jah, see on selline minu jaoks hästi keeruline teema, raske teema, mulle mõned nüüd raamatut lugenud inimesed on ka ette heitnud, et kuidas, et miks, miks ma sellele nii palju tähelepanu pöörama. Et noh, et joodud on alati, et Eestis praegu juuakse ja joodi kunagi esimese vabariigi ajal. Päeval enam töökohtadele jooda ja ma tahaks uskuda, et ka näiteks Eesti kaitseväes ei jooda. Jah, jah, kindlasti see asi enam nii hull ei ole, kuigi ma olen rääkinud nüüd tervishoiu tervis tervisekaitsespetsialistidega ja siis mõningad uuringud näitavad, et noh, see ei puutunud praegu raamatusse, mõningad uuringud näitavad, et praegu noorsugu joob veel rohkem kui meie omal ajal. Mille peale mina täiesti siis siis kui mulle siis kui mulle, sest proua Jesse rääkis, siis ma niimoodi karjatas ja kuidas on see võimalik, ei ole võimalik veel rohkem juua, kui meie omal ajal jõime Meie põlvkond, praegu see lihtsalt on hakanud varem juba pihta, et praegu ja praegu ei ole enam üldse mingi haruldased, kuuenda klassi lapsed võtavad oma koolipeole kaasa pudeli viina ja otsele rõõmsasti rõõmsal meelel ka siis kusagil garderoobis ära. Et meie ajal ütleme, kuuenda klassi lapsed teele joonud ei hakka, sinna jõuame kaheksandas klassis. Aga kui jõuame hakata, siis joodik alati viinapudel lõpuni tühjaks ei olnud isegi viinapudeli sulgemise võimalust. Jah, et selline ma ei tea, kas see oli selline katse katse põgeneda sellest sellest tegelikkusest, mis meid ümbritses. Mina seda mingil mingi mingi muu sellise tundepuhanguga seletada ei oska ja ei saa ka praegu on, et see oli lihtsalt selline oma määral nagu Esscapism. Katse põgeneda tegelikkusest. Aga teeme siinkohal väikese pausi juttu ja kuulame ansamblit akvaarium ja seejärel jätkame. Meil on jätkuvalt külas Andrei Hvostov ja ansambel akvaarium. Kui ma küsisin, kui sind siia saatesse kutsusin, mis muusikat võiks mängida, nimetanyt sa kinod ja akvaariumit, kas neid Nõukogude Sillamäel kuulate? Paraku ei kuulatud, et see akvaarium ja kino eriti just viimane minu avastas juba ülikooliajast, kui ma Tartu ülikoolis õppisin ja üldsegi ma sain, ma sain näiteks kino kohta teada oma eesti sõpradelt oma ülikoolikaaslastelt. Sillamäel seda muusikat ei kuulatud, ma julgen praegu öelda tagantjärele, et see on lihtsalt liiga intellektuaalne, see muusika, et Sillamäel kuulati mingisuguseid muid asju, mingisugust sellist, noh halvamaitselist sellest nõukogude estraadi eelistati seal. Aga noh, sellist sellist muusikat nagu kino ja akvaarium, mis on ühelt poolt liiga intellektuaalne, teeseldes teises, teiselt poolt natuke nagu selline ühiskonnakriitiline mõtlemine, tissidentliku, seda nõukogude võimu eitav. Et see oli sellised asjad Sillamäel hästi peale läinud. Sillamäe oli selline hästi Nõukogude truu linn ei olnud seal mingeid intsidente, ei olnud seal. Reaalset elu meie, meie, meie venelaste hulgas, et ma olen tagantjärele nüüd mõnedelt inimestelt kuulnud, nüüd jälle päris Eestis, et väidetakse, et Sillamäel on kuidagi selline eriti haritud elanikkond ja mul on isegi väidetud seda, et Eesti muusikud, kes klassikalise muusika viljelejad, kes on käinud Sillamäele, nad väidavad, et Sillamäe publik on veelgi veelgi parem, näiteks Tartu publik. Ma ei oska selliste väidetega ausalt öeldes midagi peale hakata, sellepärast et et mina, mina, mina, mina, mina selliseid inimesi, noh, ma ei tea, kas just Andrei Sahharovi mõõta, aga umbes sinnakanti selliseid inimesi, kedagi, kes tuleb tuumafüüsikud näiteks, või et mingisugused vene, vene parimate ülikoolide lõpetajad, kes suunati Sillamäele, siis kes seal pidid olema ja kes siis pidid pidid võib-olla kusagil tooni andma, nagu selles linnaelus. Mina selliseid inimesi ei mäleta, pole neid kohanud. Sillamäe linn oli väga-väga proledaarne. Kui siin muusikast juttu oli, siis, siis mida ja keda Sillamäe inimesed nõukogude ajal kuulasid? No eks ikka alla Boriss Pugatšova, seda tuli igast aknast, noh ja selliseid selliseid asju. Iseenesest noh, ma tean, see on sama, sama hea kui praegu kuulata, ütleme, et päris eestlast kuulata Anne Veskit ja miks mitte korralikke straadi, muusika. Aga ebahuvitav, ütleksin. Sa oled väga huvitavas positsioonis. Sinu isa on venelane, tulnud siia Siberist, sinu ema on eestlane. Ja nõnda on sul võimalik vaadata sisse just nimelt nende inimeste, maailma, nende hinge, kes on just nimelt tulnud siia Eestisse elama ja kes võib-olla ei ole integreerunud siia. Need sageli ei saa aru, et miks see on nõnda läinud, et kui inimene elab terve elu Eestis, et miks ta näiteks eesti keelt ei ole ära õppinud. Kas sina mõistad seda paremini või mõistad seda teistmoodi? Raamatus tuleb ka välja, et sinu isa ei õppinud eesti keelt ära. Jah, nii see on, aga sellele küsimusele vastata, sest ma lihtsalt jälle meenutan seda, et Sillamäe Sillamäe linn tooli paljude seal elanud venelaste jaoks nagu nende elus mingisugune selline vaheetapp või mingisugune arusaamatust, see kõik oli kuidagi ajutine. Ma, ma julgen arvata, et, et paljud vanema põlvkonna venelased, kes siia Eestisse kunagi sattusid ja kes siis ei võtnud vaevaks eesti keelt ära õppida, et nad ei võtnud seda vaevaks, sellepärast et nad pidasid seda kuidagi kuidagi ajutiseks, oma viibimist siin Eestis. Et noh, et nad siin on, nad on siia mingitel mingitel erinevatel põhjustel sattunud, kaugeltki mitte, mitte kõik neist ei tulnud siia sellepärast, et noh, et et ma ei tea, et siin oli kuidagi kuidagi elatustase kõrgem ja lihapottide juurde nii-öelda, vaid paljud paljud ikkagi sattusid siia ka selle tõttu, et nõukogude ajal seal elanud inimesena ma mäletan seda kõike täpselt, et oli selline selline süsteem, mida nimetati suunamiseks, kui, kui inimesi suunati jumal teab kuhu peaaegu et nende nõusolekut küsimata, sest see oli lihtsalt nagu käsu korras lähede, töötad seal. Et siia tuli inimesi erinevatel põhjustel ja ja ma, ma arvan, et nad tulid siia umbes niimoodi, nagu omal ajal ütleme Lääne-Euroopast, Saksamaale tulid türklased kastarbitheritena nad arvasid, et nad tulevad siia natukeseks ajaks mõneks aastaks ja siis nad lahkuvad. Aga ühel või teisel põhjusel, et see, see neil ei õnnestunud. Muuseas, paljud läksid ära, et ma mäletan seda Sillamäe ajast ka, et minu, minu mängukaaslaste vanemad, et nad noh, ühel päeval on tegelikult kadunud ja ma sain sellest aru, et laps enam polnud näha ja nad olid vanemad olid ka läinud ja siis pärast ma hakkasin uurima, et noh, et kus nad siis on, nad sõitsid Ukrainasse tagasi või, või ma ei tea, läksid sinna kusagil oma oma päris kodumaale tagasi. Et selline noh, rahvaliikumine tegelikult täitsa elav. Sa kirjeldad raamatus seda, et sinu isa oli selline suur nõukogude korra pooldaja hoolimata sellest tegelikult ka tema perekond oli represseeritud. Nad olid 30.-te lõpul kuulutatud kuulakuteks saadetud mitme 1000 kilomeetri kaugusele laagrisse. Suudad sa seda fenomeni seletada, et inimene, keda nõukogude kord on piinanud, saatnud välja ikkagi ta armastab seda? Ja kõige-kõigepealt täpsustas Arp mitte 30.-te lõpul, 30.-te alguses nende nendes ei küüditatud õli, kes siis ikkagi 20 aastat. Et see on natukene pikem, kui ütleme see need, need kannatused, mis ütleme, eestlastele osaks, said eestlaste eestlaste vangipõlv ikkagi tavaliselt lühem. Noh, sel lihtsal põhjusel, et need stalinliku repressiooni, need tavalised muidugi kõigepealt nõukogude liidus elanud inimesi ja Eesti jumal tänatud, ei olnud 30.-te alguses Nõukogude Liidu osa. Aga see põhjus, et miks, miks inimesed, kes langesid ise kunagi stalinliku repressioonide ohvriks ja miks nad, miks nad siis pärast andsid mõnda sellele ebainimlikule režiimile nii mõndagi andeks, mida, mida eestlased ei ole kunagi andeks, sammud ei kavatsegi andeks anda. Siis ma. Ma olen täiesti veendunud, et siin on mänginud, mänginud, mänginud rolli sõda, tab need vereohvreid, mis ühiselt ühiselt nagu kanti selle sõja käigus võitluses sakslaste vastu, et see on justkui. No ma ei tea, see veri on, veri on justkui kõik puhtaks pesnud, see oleks nagu lunastus olnud. Nagu lunastusele, ongi isegi raske öelda, et siis nüüd lasti keda või mida. Kuna küüditatute mehed, et ehk siis täpsemalt siis minu, minu isa perekonna perekonna meessoost liikmed, et kuna nad hoolimata selles osas ametlikult rahvavaenlased, et ka nemad 41. aastal, siis kui asi läks väga kibedaks, et ka neile pandi et punaarmee mundrit selga ja saadeti rindele ja nad sõdisid seal võrdväärselt siis nende nii-öelda vabade inimestega vabade meestega, mis muuseas nende perekondade olukord absoluutselt ei kergendanud, nadolid, rahvavaenlased ja järsku jäid ka edasi kuni Stalini surmani. Sellepärast need ühised kannatused, see sõda, et, et see on nagu noh see on nagu see, nagu selle vene ühiskonna siiski siiski siiski kokku Tsementeerinud, et ma ei tea, kas see on nüüd kohaneb paralleel, aga ju öeldakse ka seda Soome ühiskonda nagu aitas nendest sisevastuoludest üle saada just just ühine selline talvesaja kannatus. Et enne seda oli Soome ühiskond ka ikkagi väga-väga teravalt jagunenud punastaks ja valgeteks ja Soome talvesõjas siis lõhe ületati. Andrei, kui tihti sa praegu oma isaga arutlejad Nõukogude Liidu ja ka ja ka Eesti vabariigi tänase päevani. Ei absoluutselt ei arutle, sellepärast et ta on, esiteks on ta vanainimene, et tal on täiesti sellised kinnistunud seisukohad, mis on diametraalselt vastupidised nendele seisukohtadele, mis, mis on mulle omased temaga, temaga vaidlemine, seal sellel ei ole mõtet, sellepärast et ta midagi endale pähe võtnud ja siis teda enam ei muuda. Selles mõttes seitsmekümneaastased inimesed, ega nad enam eriti eks ole, oma seisukohti ei muuda. Olgu meil siin tegemist eestlase venelase või kellelegi, kel, kel kelle, kellega iganes. Nii et need ümberkasvatamise katsed või siis ma ei tea Eesti seisukoha selgeks tegemised, et see on. Seda, seda oleks võib-olla pidanud tegema kunagi 30 40 aastat tagasi, aga paraku tollal, et mul endal ka need väga paljud asjad veel selged ei olnud. Eks ma siin hakkan ise ka nüüd kesk- ja kesk ja lõpupoole hakkan ka paljudest asjadest alles. Nüüd hakkan aru saama. Leidsin vikerraadio arhiivist ühe vist kolme aasta taguse Inemise sisu saate kus sa päris tabavalt võrdlesid ennast kassiga, et, et kui positsioneerida ennast, kas eestlane või venelane, kui küsib sinu käest, et kes sa nüüd oled et siis võrdlus oli, oli päris tabav. Et. Nojaa, ma tean, mul tuleb praeguse võrdlus neelduma, püüdsin seal väita seda, et et kas noh, koduloomapidajad, seda ilmselt teavad, et kassitunne ennast seotuna mitte inimeste külge ütleme konkreetse perekonnaga ei ole tema seotud, vaid tema seotud selle kohaga, selle majaga või korteriga, kus ta elab. Et inimesed võivad sealt liikuda siia-sinna, aga, aga kas selle kohaga seotud on kohatruu ja see minu, minu kassiks olemine. Tookord, kui ma sellest rääkisin, tähendab seda, et, et näiteks kui nüüd selline metafoor teha et Eesti vabariik, Eesti on meie ühine kodu või maja siis mina olen seotud vot selle selle selle maaga ja mitte nende inimestega, kes siin elavad. Et selles mõttes ma ei taha nagu, nagu öelda, et et see koduse maa, see maja, et et see on kuidagi nagu tuleb alles peale seda, kui oma tähtsuselt peale peale neid inimesi, kes siin elavad, et see võib kõlada, kõlada natukene kummaliselt, aga, aga, aga ma olen kindlasti selle kohaga seotud, ma olen, olen selle maaga maaga väga-väga seotud ja vähem vähem inimestega, kes siin elavad. Ühelt poolt oled sa suurem Eesti patrioot kui keskmine eestlane, nõnda julgen mina väita. Sa oled kaitseliidu liige, sa muretsed Eesti iibe pärast, see Noor-Eesti liikumine aga teiselt poolt jälle sind on aeg-ajalt ikka rünnatud just nimelt sinu nime ja selle isapoolse päritolu pärast ja otsitud ka sinu raamatutes justkui seda võõrast ja leitud, see, mis sa kirjutad, on justkui vale, nähakse just nimelt mustvalgelt seda pilti Te ei leia ja leitakse, et, et sinu kirjutistes on seda musta eestlastele mitte omast. Ja just nagu sa ei kujutaks alati Eesti ajalugu õigesti. Siin Ülo Matteuse üks sirbi artikkel aastate tagunud tagant ma neti vahendusel leidsin näiteks. Ja selliseid ette etteheited olen ma kuulnud küll ja küll ja ma olen noh, mind, mind need enam ei häiri, et kunagi võtsin seda kuidagi väga valuliselt, aga nüüd enam mitte, sest et noh, et ma saan aru küll, et mis seal, mis selle taga on selle taga on noh, ma olen, ütleme niimoodi, et ma olen selline suhteliselt mugav peksupoiss sellepärast et et noh, et ma olen siinsamas, siinsamas käeulatuses, ma kirjutan neid tekste suhteliselt nii avameelselt oma mõtted varjamata ja siis sealt võib, eks ole, igaüks leida täpselt seda, mis ta leida tahab. Ja kui mõni selline tulihingeline rahvuslane, et, et kui tal on, ma ei tea, vajadus siis vene võimuga või siis praeguse Venemaaga nagu kuidagi arveid õiendada, mina nimetan seda selliseks mentaalseks kuulipildujatööks. Et siis ei ole ju mõtet sealt Putini pihta tulistada? Ta on kaugel, ta ei pane seda üldse tähelegi, aga võtaks, võtaksid lähemalt mõne mõne mõne mehe, kes nagu kättesaadavam. Noh, ja siin ma siis olen nagu et kui seal on ka mingisugusel määral kuidagi selline psühhoteraapia, siis noh, antagu minna, et ega see nüüd minu minu olemist kuidagi nagu halvemaks ei tee. Mis sul praegu käsil on? Praegu hetkel savist puhkad, kui ma helistasin sind saatesse paludes, olid Käsmus ma ei tea, kas pikali või püsti mererannas. Isegi raske öelda, aga võib-olla olin hoopis kusagil mustikaväljadel. Seal on praegu mustikad juba tulevad juba juba küpsed. Aga praegu ma töötan järgmise raamatu kallal ja noh, see on praegu nii algfaasis, et ma sellest eriti tahaks rääkida, isegi Taage hästi-hästi lubada, et millal see, millal see käsikiri võiks valmis saada, seda vähemalt. Et mis teema sind praegu huvitab, kas sa jääd sinna Ida-Virumaale? Ei praegu mitte, et nüüd ma nüüd ma tahaks midagi sellist tänapäevast romaani kirjutada ja üldsegi tegevust ainult Tallinnas ja aga see, et kas ma jään Virumaale, et kindlasti ma jään kindlasti ma kunagi sellest kirjutan ja üldse noh, ütleme mitte Virumaa, vaid ma pigem ütleks, et Eesti põhjarannik minu maailm on Eesti põhjarannik, aga see praegu elan Käsmus, et see on ka tegelikult, see on ka põhjarannik, et ma üldse ennast ei kujuta ette, kuigi mul emapoolsed sugulased on Lõuna-Eestis. Ma ei kujuta ennast ette, et ma oleksin kusagil kuppelmaastikumaastiku keskele, tunneks ennast seal hästi, ma pean olema mõjuna mere ääres ja just nimelt põhjarannik on see minu Minu koht Andrei, ajakirjanikuna sa esitad väga teravaid, väga õigeid küsimusi ja, ja see kindlasti väga paljusid ärritab, aga, aga on, on täiesti arusaadav, et sa neid esitad ja ajakirjanike ei saagi teisiti, vaid peabki esitama neid teravaid küsimusi. Et kui sa, kui sa seda tänast päris Eestit vaatad, siis siis siis millised, millised valdkonnad või millised teemad sulle rõõmu valmistavad, mille puhul sa, sa pigem ei esitaks teravaid küsimusi või, või annaksid oma sellise positiivse ja ja võib-olla ka heakskiitva kiitva kommentaari heaks. Kiitva kommentaari, et nüüd sa mind rabasid, ausalt öeldes vot see on jah. Ja ma olen kahekordselt rabatud, et miks isenesest niivõrd õige, õige selline kohane küsimus, et miks mind tabas nii ettevalmistamata tuld. No ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib siin elada, tähendab, ma ei ole kunagi sellega kaasa läinud, et, et see, see, see vahepeal lausa kohustuslikuks muutunud virinat, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Minu meelest täpselt sellist Eestit, nagu me soovisime, sellisena ka saime. Ma tunnen ennast Eestis tänases Eestis väga hästi, ma saan. Ma saan täiesti aru ja hooman kõiki neid kitsaskohti, mis meil on. Aga minu jaoks on lihtsalt juba see paljas fakt, et Eesti on olemas olnud sellise iseseisva riigina nüüd juba 20 aastat. Et see on seal midagi võimast. Selle nimel tasus elada. Aitäh Andrei Hvostov täna tulemast vikerraadio stuudiosse külla. Jääme ootama järgmist raamatut. Järgmisi artikleid, järgmisi huvitavaid tõid. Mina küll hindan väga kõrgelt seda, et Sa natukene sellised teise nurga alt ja teise pilguga hoiad eesti inimeste kõigi Eestimaal elavate inimeste tegemistel ja ajalool pilku peal. Aitäh, et tulid ja küsitlesid täna Lauri Hussar ning Arp Müller. Ehis. Koosta. Uudis pluss sume külaline.