Keda on ja mees? Etnikkusi. Roomas elanud pargeese aadlisuguvõsa esimene kuulsaks saanud liige oli Camelia pargeese, kellest sai aastal 1605 Paavst Paulus viies tena õepojast Scipio hoonest sai aga teenijate rikas kaardinal, kelle kireks kunst ning kelle eestkoste all olid sellised talendid nagu Chan Lorenzo Bernini Karabahhia. Kui ta renni ja Rubens kardinal sky biooneburgeese laskis koerte prints jana Sispintsiana väravate taha keset looduslikku parki heleda ja võrratult. Nonii, villa Orgeese ehitada ning paigutas sinna oma kunstikogu, maalid ja skulptuurid. Kardinali rikkalikus kogus oli muuhulgas kauneid valgest marmorist antiikkujusid esimesest ja teisest sajandist ning midagi väga haruldast, mis asus tegelikult algselt Borgeese Torre noova palees ja toodi villaborgeesesse alles 19. sajandil. See on suur-mosaiik Aastast 320, millel on kujutatud gladiaatorite võitlust. 10 võitlejat kogu oma varustusega, lühikesed mõõgad, võrgud, kolmeharulised hargid. Mõnele on kiivrid peas, kolm, millest on maha kukkunud ja ootavad oma saatust sest see võitlus käib elu ja surma peale. Kusse küll toimuda võis. Kus siis mujal kalasse omale aastaks 320 juba oma paar sajandit olemas olnud ning tegutsenud ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Üha kaugenevate aastasadade kujutluspiltidest tõusevad hiigelvaremed mitmekordsete maastike jargaadidega ümbritsetud ovaalne areen, kus looklevad põranda asemel iidsed siga, avad müüridega eraldatud maa-alused käigud. Need viisid kunagi siis veel kaetud areenile, millelt tuhanded ja tuhanded võitlejad enam tagasi ei tulnud. See siin on inimkonna monument meelelahutusele ja surmale. Rooma Colosseumi. Anno Domini kuuskümmendneli valitses keiser Nero riiki, vaatus britanniast Jeruusalemma, nii, nii hiiglaslikku impeeriumi polnud seni maa peale olnud. Nero võimuiha oli piiritu, kõrvaldas teelt kõik, kes tema meelest mingilgi moel tema keiserliku seisundit ähvardada oleksid võinud. Sõbrad, ustavad kaasvõitlejad, isegi oma ema enne kaheaastase naise laskis ta tappa kui tohutud üle kahju suure osa Roomast hävitas, ajas Neerosüügristlaste kaela. Kõik kristlased, kes vähegi tabatiga tapeti, löödi risti ning ristidestsaid tohutud tulelandid. Õige pea hakkasid liikuma kuuldused, et Meeroise oli Ma olin acidata lasknud kuuldused valijanesid, kui keiser eraldas tohutu maa-ala põlenud linnast enda tarbeks ning sinna kuldse lossi laskis ehitada koos kunstliku järvega. Kogu seda hiilgust püstitati valvama mas imperaatori kuju. See Gigulgne lõpuks ometi sai roomal Nero priiskamises ja hirmuvalitsusest küll. Sõjavägi hakkas mässama, mõistis Nero surma. Keiser püüdis põgeneda, kuid taipas, et ta nagunii ei pääse ning käskis teenril end noahoobiga tappa. Ajaloolased valgustasid neid sündmusi ilmselt täpsemini. Aga kindel on see, et pärast neeru surma algas verine võitlus võimu pärast aastat 69 näiteks Rooma ajaloos kui nelja keisriaastat, kes kõik üksteise järel kõrvaldati lausest tõusis lõpuks esile üks tõeline juht. Tiitus Marius Vespas, Jaanus fladuste dünastia oli sündinud ja habras rahuaeg alanud. Et rahva poolehoidu võita ja säilitada, selleks alustas respas Jaanus tohutu amfiteatri ehitamist. See pidi tulema enneolematult võimas vaatemängude areen Rooma rahvale, kes tsirkust ja leiba nõudis. Roomale sõda, riik see tohutu, tol ajal ligi kogu Euroopat hõlmav roomav impeerium oli julmus ja vägivallas ja veres sündinud. Kui Rooma leegionid järjekordse asustuse vallutasid, tapsid nad seal kõige elava inimesed ja loomad. Roomlased olid maailmavallutajad ja maailma siidkinnastega Ivallutata. Õhukesed tsivilisatsioonikihi all valitsesid julmus ja jõud ning julmust ja jõudu demonstreerinud erisid ka surmamängud areenidel. Rahvas nautis gladiaatorite võitlusi ja seepärast tuli ehitada kalasseum. Läriaatorite võitlused algasid õieti juba kolmandal aastasajal enne Kristust alguses moodustasid need osa kõrgestisündinud isikute matustele etendatavast inimohverdustest sõjalist. Kõik algas päris tagasihoidlikult. On teada, et kolmandal sajandil enne Kristust võitles vaid kolm gladiaatorite paari aga just siis ühinesid need võitlused surmale pühendatud rituaaliga. Roomlased olevat nimelt uskunud, et inimveri annab surnute hingedele rahu. Aja jooksul sai gladiaatorite surmaheitlusest etendus, mille julmust uskumatult kohutav tundub, kuid Vanas-Roomas olid julmus ja vägivald alati siinsamas, osa elust ja argipäevast. Surma hingus oli kõikjal, inimeste eluiga oli lühike. Mõned lastest surid esimestel eluaastatel. Roomas olid kohati hauad mõlemal pool pool linna tänavat. Elu oli raske, meelelahutust vähe ja rahvas rahutu. Rooma valitsejad olid aegade jooksul mõistnud, mis mässajad rõõmsamaks teeb. Tasuta toit ja verised vaatemängud. Leiva eest maksis riik, tsirkus oli keisri kingitus rahvale. Gladiaatorite võitlused seostasid õige pea riigi poliitilise eluga. Senaatori kandidaat taadil, kes vägeva etenduse korraldas, oli hoopis suurem šanss senatisse valitud saada kui sellel, kes ainult poliitilisi kõnesid pidas. Ükski Rooma keiser polnud seni rahvale nii vägevat kingitust teinud nagu kalasseum. Respas Jaanus maksis selle ehituse omaenesetaskust. Kolosseon tuli tõusma Meero kuldse lossi tehisjärve kohale. Paika, kust allakäik algas. Neere palee, tema hiiglaslikku kuu ning järve kohale pidi kerkima Moody rooma rahva meelelahutuste pale. Superstaadion, kuhu mahtus 50 kuni 70000 inimest. Suurim amfiteater kogu tol ajal tuntud maailmas. See ei saanudki muud moodi olla. Rooma oli ju maailma võimsaima riigi võimsaim linn. Rooma seal Ivalgus. Vesmes Jaanus oli juba 60 aastat vana ja tahtis ilmtingimata oma Colosseumi avamispidustustel oma rahvale kõige uhkema kingituse teinud, keisrinna hiilata, mistõttu ehitamisega oli kiire. 70. aastal oli vestluses Jaanus Jeruusalemma vallutanud. Ta tõi sealt kaasa 100000 orja. Kolmandik neist pandi tööle Colosseumi ehitamisel ja lisaks orjadele töötasid seal ka Rooma parimad ametimehed, insenerid, Kiviraidurid, ehitus, ministrid, Puusepad, roomlased poleks saanud vallutada enamust Euroopast, kui neil poleks olnud väljapaistvaid väejuhte seaduste loojaid, teadlasi, arhitekte, insenere ja kõiki neid läks vajaga Colosseumi ehitamisel. Iga plaanide ning projektide detail töötati välja sõjaväelise täpsusega ja samal moel organiseeriti kogu ehituste. Võib arvata. Samas oli tollal sadu väikese ehitusettevõtjaid, kes oma jõud selle hiigelareeni püstipanekuks ühendasid. Kuidas siis kalasse õnne ehitati? On arvatud, et kogu hiiglasliku areeni ala jaotati nelja ehitlejate rühma vahel neljaks sektoriks. Kõigepealt taoti liitus paiga pinnasesse, seitse ovaalsed triivima, mingi tugevaid kivisambaid, igas ringis 80 sammast. Sellele tugevale alusele rajati Colosseumi hiiglaslikud tribüünid. Võlvid ja kaared ühendasid kivisambaid ning moodustasid tribüüniastmete, treppide ja koridoride tohutu võrgu. Colosseumi alussambad on tehtud tugevast lubjakivist Travertiinist, mida tänapäeval taevani Roomast umbes 30 kilomeetri kaugusel Tiivoli küngastel asuvast kivimurrust lahatakse. Juba kiviplokkide murdmine oli tohutu töö. Soomlased täitsid kangiga raiutud praod plokkide vahel kuivade puu halgudega ja valasid puudele vett. Puu paisust ja plokid eraldusid üksteisest Colosseumi ehitamiseks. Toode tiivale küngastel üle poole miljoni tonni Travetiini 150000 tonni parimat marmorit toodi Rooma härjavankrite või mööda tiiberi jõge. Iga päev tuli ehitusplatsile oma paarsada härjavankrit mis tähendas üht vankrit iga seitsme minuti tagant. Kõige keerulisem pidi tol ajal olema raskete Travertiin blokkide tõstmine ligi 50 meetri kõrgusele Colosseumi müüride ehitamisel. Roomlased kasutasid inimjõul töötavaid ratas tõstukeid. Mehed olid tohutu ratta sees orav rattas. See ütlus võiks siia sobida ja kogujutus platsil pidi korraga töötama kümneid selliseid tõstukeid, mis kiviplokke üles linnasid. Plokkide keskusse puuriti augud, nendesse asetati odaotsakujulised metallitükid, mis tohutut kivilahmakat omavahel ligi paariks 1000-ks aastaks ühendanud on. Colosseumi põhielemendid on võlvid ja kaared, ühendati Travertiin blokid. Seda olid roomlased kreeklastelt õppinud, kuid nad ise leiutasid uusi materjale betooni, näiteks selle abil sai suuremaid ja võimsamaid võlve rajada. Colosseumi ehitamisel kasutatud betoonile oli lisatud täiesti eriline koostisosa oli Vesuuvi purskeid maapinnale jäänud peen punane liiv. Just see tegi oma betoonist eriti vastupidav aine, mis vee all kõvenes ja mida aeg ainult tugevamaks on muutnud. Arvatakse, et see on kõige tugevam ehitusmaterjal, mida inimene luua on suutnud. Ja nii sega tundub olevat, kui Colosseumi võlvid ja kaared ligi 2000 aastat vastu on pidanud. Selle betooni koostise saladus kadus koos Rooma riigi lagunemisega viienda sajandi algul ning avastati uuesti alles renessansi ajal. Colosseumi ehitati korruste kaupa, nii et järgmine korrus oli valmistatud kergemast materjalist. Kui eelmine tellis oli hinnatud ehitusmaterjal ja roomlased oskasid sedagi suurepäraselt kasutada. Pardias valmistatakse siiani telliseid samal viisil, nagu tegid seda Colosseumi ehitajad. Nemad teadsid, et kui savitelliseid ahjus kuumutada, kaob neist niiskus ning tellised peavad kauem vastu. Sääraseid põletatud telliseid kasutades säilvespas jäänuse ehitusmehed Colosseumi seinad hoopis kõrgemaks teha. 79. aasta lõpuks oli Colosseumi kaks alumist korrust valmis kuid Vespas Jaanuse tervis polnud kuigi hea. Ta kiirustas ehitajaid tagant orjasid, toodi juurde ja palgati töölisi, kuid asjata. Espas Jaanus ei jõudnud Colosseumi valmimist ära oodata. Selle au sai endale tema vanim poeg Tiitus, kes ehitajatel veelgi kiiremini töötada käskis ja 80. aastal tõusid kõrgusse juba ka kaks järgmist korrust. Pärast aastaid kestnud ehitustöid polnud kalosse veel kaugeltki valmis. Aga Tiitus tüdines ootamisest ning teatas, et hiigelamfiteatri avamispidustusteks tuleb hakata ettevalmistusi tegema. Kogu ellipsikujuline ehitis oli 188 meetrit pikk ja 156 meetrit lai. Colosseumi avamisel viibinud luuletaja Martiaalis on kirjeldanud muljet, mille see hiigelsuur amfi pater jättis. Ta asetas Colosseumi tollal tuntud seitsme maailmaimega ühte ritta, võrreldes teda siis näiteks Egiptuse püramiididega ja mitte ainult seda. Martiaalise meelest pidi Colosseumi olema suurem ime kui kõik eelmised seitse ühtekokku kaheksas ja suurim maailmaime. Keiser Tiitus, kuuludes Colosseumi avamispidustused üleriigilist ekspühadeks. Need pidid olema uhkemad kõigist maailmas seni peetud pidustustest ning kestma tervelt 100 päeva järjest. Rahva rõõmuks tapeti areenil 9000 Rooma impeeriumi eri paigust. Kohale toodud loomakurjategijaid hukati publiku silme all 10000 gladiaatorid võitlusareenile, elu ja surma peale. Uudiseks oli publikut lõbustav naisgladiaatorite võitlus ja kõik see leidis aset vaid Colosseumi avamispidustuste esimestel päevadel. Igaühele, kes verist vaatemängu jälgima tuli, anti väike numbriga luurõngas. Colosseumi oli kokku 76 sissekäiku ning luulõngale põletatud number näitas mitmendast uksest tulija sisenema pidi vägevate sammas, kaarte viisid üles laiad järsud trepid. Pomitooriad oli välja arvestatud, et häda korral pääseks publik neid treppe mööda viie minutiga amfiteatrist välja. Ning kui rahvas tribüünidel rahutuks läks, kiirustasid sõdurid neid treppe pidi kohale. Ellipsikujuline tohutu neljakorruseline Colosseumi pidi küll päris vapustav ehitus olema. Kolm hiiglaslikku sammaste ja kaarakende rida üksteise kohal ja kinnine neljas korrus, nende kohal ulatusid maapinnast ligi 50. meetri kõrgusele, mis tähendaks umbes 15 korruselist maja. Hiiglaslikku ellipsi. Väliskülge ehtisid esimesel korrusel tooria sambad, teisel joon jah ja kolmandal Korintose sambad. Viimane korrus nende kohal oli kaunistatud Korintose pilastrite ja väikeste akende reaga. Ja küllap kostis etenduste ajal üle iidse Rooma rahva juubeldav kaasaelamine, mis Colosseumi sees ümbritsevatel tribüünidel küll kõrvulukustav pidi olema. Rannas polnud teist kohta, kus nii palju rahvast koos oleks olnud. Kindlasti oli see uskumatu kogemus ja inimesed tahtsid seda ikka ja jälle uuesti üle elada. Aga las see oli 76-st kaariest sissekäigust kuus olid rooma eliidi jaoks. Need viisid kõrgkihile mõeldud istmetele. Koridoride põrandad olid lihvitud Travertiinist, seinad kaunemast, karrara marmorist, iga võlv paar oli värviliste ornamentidega ehitud. Kõikjale oli piserdate lõhnaõlisid, et surmalehka hajutada. Kõigil Colosseumi lugematutel kaar akendel seisid pronksist jumalate ja sangarite kujud. Seinte äärde olid asetatud nelinurksed joogiveeanumad ja kitsastes lahtistes. Kallites voolav vesi muutis koridorid jahedamaks. Colosseumi tribüünil Nendel istuti vastavalt seisusele. Kõige tähtsamad isikud istusid alati kõige madalamal, otse areeni ääres. Tohutu amfi, Katri kõige kõrgematel ja halvematel kohtadel istusid naised. Neist allpool olid orjad, lavastatud mehed ning vaesed. Järgnev tasand oli sõduritele tavalistele linnakodanikele. Nendest madalamal istusid kõrgemad sõjaväelased ja keskmised ametnikud ning otseareeni ääres istusid vaid senaatorid ja nende külalised. Naistest pääsesid parematele kohtadele ainult Vesta, neitsid väga austatud preestrid, tarid, kes valvasid Vesta templis Rooma foorumil igavest tuld. Nende jaoks oli eriline loos all otseareeni ääres kuid lähimad kohad olid areeni keskosa serval paiknevas uhkes loosis. Keisri ja tema kaaskonna jaoks. Etendused Colosseumi see oli ka omamoodi lavastatud poliitiline teater. Seal ilmus keiser oma rahva ette 50000 roomlast kuus ning ootas vaikselt siis puhuti pasunaid, kõlasid vesi, orelihelid ja keiser saabusama purpur, iga ehitud loosi järgnes usuline rituaal ning kõigile ratturite võitlus lõppes, nõudis publik võidetule armuandmist või surma. Kuid kõik vaatasid keisrit tema otsustes. Kui tema igal ülespoole näitas, kingiti võidetule elu. Sagedamini näitas küla allapoole ja sel hetkel, kui kõik 50000 inimest keisri otsustanud võttasid, tundis tema end tõenäoliselt maailmavalitsejana. Colosseumi avamise ajal oli Tiitus oma maailma valitseja ning temalt oodati vägevaid ja seninähtamatuid vaatemänge. Tiitus Ebetnud oma alamate lootusi. Mängude kolmandal päeval täitus kogu tohutu areen veega ning rahva suureks rõõmuks leidis seal aset väikeste sõjalaevade merelahingaastased. Ajaloo uurijaid piinanud küsimus, et kuidas küll Colosseumi ehitajad sellise asjaga hakkama said on need, kes seda lugu lihtsalt müüdiks on pidanud. Kuid viimased arheoloogilised kaevamised on tõestanud, et Colosseumi areenil oli tõepoolest võimalik merelahinguid pidada. Vesi juhiti ilmselt kohale lähedal asuvast suurest Akva Claudia akveduktist. Pind polnud vist küll kuigi kõrge. Kõige rohkem oli vett areenil ehk meetri jagu, muidu oleksid kõik areeni alused ruumid üle ujutatud nagu gladiaatorite võitlused, nii peetiga, merelahingud elu ja surma peale ja kõige krooniks lasti vaatajate rõõmuks etega krokodille. Lahingud areenil lõppesid õige pea aasta pärast Colosseumi avapidustusi keiser Tiitus suri. Imperaatoriks sai Tammets Jaanus tema valitsemise ajal Hinuti Colosseumi ehitamisega lõplikult valmis. Nagu isa ja vend, nii oli ka keiser rannas otsustanud surmamängude kultuuri oma jälje jätta. Kuid aastal 81 võimule tuli oli Colosseumi juba kaks aastat tegutsenud, kuid polnud veel valmis. Vanus andis oma ehitusmeistritele käsuareeni alust süvendada. Seadmed, mis areenile vett olid juhtinud ohverdati maa-aluste käikude, tõstukite, luukide ning hooldusseadmete süsteemile, mille abil oli võimalik areenil eriefektiga etendusi korraldada. Maal siis Colosseumi areeni all oli terve omaette maailm. Lõvide leopardid ja teiste metsloomade puurid, nende taltsutajad, ruumid, relvaseppade tööruumid ja palju palju muud. Siin oli kolm maa-alust korrust täis madalaid kitsaid kiviseid, õhutamate ruume, kus sajad naised ja mehed päev päeva kõrval oma leiba teenisid. Kõik selleks, et etendused nende peade kohal hiiglaslikul areenil õnnestuksid. Tänapäeva uurijatel on muidugi raske kindlaks teha, kuidas too maa-alune maailm täpselt välja nägi. Aga arvata võib, et kõik kitsad käigud ja koridorid olid tulvil igasuguseid mehaan tehnilisi seadmeid. Küllap oli seal ka väga pime, sest valgust andsid vaid õlilambid ja tõrvikud, põhised tõstmise agregaadid, kri juuksusid, siia nagisesid kiskjad üürgasid ning ülevalt areenilt koostöös muidugi ka siia 50000 vaataja hüüdeid ja karjeid. Areeni all oli kokku ligi kaks kilomeetrit tunneleid. Küllap oli uskumatult keeruline juhtida tuhandete loomade ja gladiaatorite liikumist selles koridoride ja käikude rägastikus, et nad täpselt õigele areenile saada. Aga kaalul oli keisrimaine, nii et kõik lihtsalt pidi täiuslikult välja tulema. Ebaõnnestumise eest tuli kallilt maksta. Kord olevatki nii-öelda lavatagune töö nii hooletult tehtud, et keiser käsutas süüdlased areenile, kus metsloomad nad tükkideks rebisid. Colosseumi ehitajate uhkuseks oli 32 seninägematut tõstemehhanismi, mis kiskja diagladiaator ratturid areenile toimetasid. Inimjõul töötav tõstuk asetses Colosseumi keskel. Selle printside süsteemi töölepanekuks oli vaja 256 tugevat meest. 32-st suurest puurist käis iga päev tuhandeid loomi läbi väeti, väiksematesse puuridesse. Läbi nii kitsaste tunnelite nad seal ringi pöörata ei saanud. Purjuxulgus mõtestate üles, need olid hirmunud, näljased liikusid vaistlikult, eredas päikesepaistes areeni poole kindlasse surma. 32 tõstukit tõstis areenile korraga 32 lõvi. Mängud Colosseumi areenil muutusid üha vägevamateks, kuid Tambets Jaanus Radika rahul. Ta tegi veel ühe uuenduse. See oli Vellaarium hiiglaslik riidest varikatus, mis publikut kuumadel päevadel päikese eest kaitses. Nagu kogukolosseum, oli seegi iidse ehituskunsti meistritöö. Suurtest kangastest katus kinnitati kütte abil ehituse kõrgeimat Rust ümbritsevate mastide külge, mida oli 240. Katuse tõstmine või allalaskmine käsi vintside abil nõudis taas kord täiusliku koordinatsioonitrummil. Löökide taktis liikus hiiglaslik varikatus siis aeglaselt oma kohale. Selleks läks vaja vähemalt 1000 mehe jõudu. Loolane Plinius on oma märkmetes maininud, et Vellaarium oli tehtud õhukesest siidist ja tikitud kuldsete tähtedega nii et päikesevalguses pidi see erakordselt kaunis olema hariga joonis kogu imelise ehituse lõpuks oli Colosseumi valmis saanud vaid 12 aastat pärast esimese kivipaigale asetamist. Olasseum Rooma uhkus ja suurim ime. Milline oli siis üks tüüpiline päev Colosseumi mängude ajal? Kõigepealt näidata V4 impeeriumi eri paigust kohale toodud loomi. Roomlased pidasid end ju maailma valitsejateks ning üks võimalus seda demonstreerida oli tuua sellest maailmast Rooma nii palju eksootilisi loomi kui võimalik. Kaelkirjakud, leopardid lõvisid karusid, jaanalinde jõehobusid, ninasarvikuid igasuguseid loomi koju ja seda ei piirdunud tuuridesse pandud loomade vaatamisega. Nad ajasid loomad Colosseumi areenile ja tapsid nad. Segu kulus nende tavade ja kultuuri juurde, sest loomi ei tapetud vaid tapmise pärast. Rahva jaoks tähendas see, et Rooma riik valitseb ka metsikut loodust. Loomade ohverdamine jumalale kuulus usuliste rituaalide hulka ja võimalik, et loomade ning inimeste tapmine kolasseumis viis neid sümboolsed rituaalid peale vaid astme võrra edasi. Loomade tapmisele järgnesid kurjategijate avalikud hukkamised orjad ning üks osa kurjategijaid löödi risti. Mõned risti löödud süüdati põlema. Kuid osa kurjategijaid heideti vaatajate rõõmuks lõvide ette, kes mitte alati innukatekstaapiateks ei osutunud. Loomad kartsid tribüünidel karjuvat rahvast, nad olid nõrgad ja väsinud, neid tuli meelitada tapma. Areeni all keldrites määriti siis surmaminejad värske verega kokku, et loomade söögiisu tõsta. Kogu see julm, verine, vaatame ning oli aga vaid sissejuhatus kõige peamisele etendusele gladiaatorite võitlusele. Gladiaatorid olid Colosseumi superstaarid. Mängude jaoks tuli pidevalt uusi gladiaatoreid välja õpetada, mistõttu Colosseumi juures töötas neli gladiaatorite kooli. Need olid tegelikult nii treeningutel, laagrit kui vanglat, sest enamik gladiaatoreid olid kas orjad või sõjavangid. Ühes koolis võis korraga õppida juba 2000 impeerium eri paigust toodud gladiaatorid. Uusi võitlejaid koolitasid endised gladiaatorid, kellel oli õnne olnud. Need olid võidelnud kolm aastat ning võitnud see tähendas elu. Rooma publik armastas väga, ka naisgladiaatoreid tomits Jaanus ja tema kaaskond vaatasid rõõmuga, kuidas naised elu ja surma peale võitlesid. Ametit õpiti koolides, puumõõkadega teravad mõõgad anti gladiaatorite alles siis, kui nad rahvati areenile astusid läbi elu väravate ühes käes kaitsekilp, teises mõõk, ABC sär, imperaator surmaminejad tervitavad sind. Parimatest gladiaatoritest peeti Roomas väga lugu, neid võis tohutute summade eest müüa ning osta. Publik vedas oma lemmikute peale, kihlavõistlustest räägiti kõikjal võitjatele antimedaleid, loorberipärgi kaotuse hinnaks oli surm. Kuigi ka võidetud gladiaator võis ellu jääda jääda, kui ta oma julguse, osavuse ja oskustega keisrile hea mulje oli jätnud. Võõdete tõstis käe ja palus niimoodi armu. Meirgav publik mõjutas sageli keisri otsust. Armuandmine publiku soosikule tõstis keisri populaarsust, kuid väga tihti nõuti võidet üles surma ja võitja mõõk tegi selle töö ära. Sõrma riigis saadikuteks rõivastatud suurte tiibade ja maskidega orjad andsid surma mõistetu levinimase nuia hoobi, et ta ikka tõepoolest surnud oleks. Võitjaid autasustati kuninglikult, Nad vabanesid orjaseisusest ja mälestuseks gladiaatori aegadest anti neile puust harjutusmaak. Kummaline küll, mõnedki neist valisid gaasitee areenile võistluste põnevus, kuulsus, võitja, aupaiste kaalusid tõenäoliselt pidevalt ähvardava surma üles. Ladinakeelne sõna Klaadios tähendab mõõka, nadolid, mõõgamehed, kuid Naissoo jaoks olid nad ka elujõu ja naudingu sümbolid. Rooma lisaks muule ka seksi ja vägivalla riik. Verised vaatemängud Colosseumi areenil muutsid inimesi julmaks ning meeletuks. Nad ei väsinud nendest, Nad tahtsid veel ja veel. Uurijad on kindlaks teinud, et kalasseumis hukkus ligi 700000 inimest gladiaatoreid, kurjategijaid, sõdureid, tavalisi mehi ja naisi, isegi lapsi. Kõik nad surid vaatajate silme all ja nende meelelahutuseks. Ning hukkunute surnukehad kanti selle rooma riigi suurima areeni väravatest välja. Kuid selline julm etendus ei saanud lõputult kesta. Ligi 2000 aastat pärast Colosseumi avamispidustusi käib selle hiigeltribüünidel igal aastal ligi kaks miljonit inimest. Rahvast erutab ikka veel selle paiga ajalugu, meeletu suurus ja verd tarretama panev kuulsus. Värinatesse rüüstamistest ning sajanditest purustatud varemed moodustavad vaid kolmandiku kunagisest hiilgavast kaheksandast maailmaimest. Kuid seinad, sambad, võlvid, kaared, areeni alused, käigud. Kõik on alles seisnud seal ligi 2000 aastat. 42 Rooma keisrit oli Colosseumi abiga oma rahva soosingut püüdnud võita oma eelkäijast ikka uhke maid vaatemänge pakkudes. Rooma riigi ning Colosseumi saatused tundusid omavahel tugevasti seotud olevat. Aeg läks, impeerium kitsenes, sealt saadavad tulud vähenesid. Kalleid võitlusmänge oli üha keerulisem pidada. Ristiusk seevastu hakkas kiiresti levima, kuigi kristlasi ikka veel taga kiusati. Nad surid kalasse areenil kui märtrid ja see tugevdas nende järgijate usku. Püha Ignaatses üks ristiusu esimesi märtrid kirjutas enne Colosseumi areenile minekut terve tee Süüriast. No ma olen olnud aheldatud 10 sõduri külge, kes muutuvad üha jõhkramaks lausa oodanud lõvide ette astumist loodena, ainult et nad kiiresti tegutsevad. Kristlaste märtrid, pulmad ning nende põlgus veriste vaatemängude vastu muutsid aja jooksul küsitavaks seni nii iseenesestmõistetavate Ena tundunud väärtused, mis kõlasse unist Rooma riigi ja selle kultuurikeskuse olid teinud. Kristlastel oli niisiis võitlus mängude lõpetamisel kindlasti osa kuid uurijad ei julge täpselt väita, miks mängud tegelikult lõpetati. Neljandal sajandil pidi Rooma riik oma impeeriumit barbarite ja pärslaste rünnakute eest kaitsma ja kindlasti oli siis juba üpris raske Colosseumi nii võimsaid ja hiilgavaid vaatemänge korraldada kui varem. Seda enam, et impeerium oli kristlikuks muutumas. Kristlastest keisrit korraldasid külvel sadanud On taastat loomade jahtija gladiaatorite võitlusi kuid lõpuks muutus pikkade vastuseis tapmismängudele liiga suureks. Aastal 404 tormanud munkadele mahos areenile, et kaks võitlevat ratturid teineteisest eemale kiskuda. Raevunud publik tapnud munga, kuid maaliit oli juba ristiusu vastu võtnud ja õige pea keeles kristlasest keiser, fonoorius, gladiaatorite võitlused, loomi tapeti Colosseumi areenil siiski veel terve sajandi vältel, kuid lõpu algus oli juba käes. Rooma prefekt kvintusse maakus kirjutanud sel ajal meil pole praegu karusid, vaid üksikud vanad ja väsinud lõvidest pole juttugi. Krokodillid on 50 päeva järjest näljas olnud. Sajandeid kestnud meeletu loomade tapmine oli mõned loomaliigid peaaegu väljasuremiseni viinud. Oma võimu jõudu ja jõukust demonstreerinud võitlusmängud Colosseumi peegeldasid lõpuks vaid impeeriumi langust ja hävingut. 410. aastal kaotas kunagi nii vägev Rooma sõjavägi suure lahingupõhja poolt tulnud barbaritele ja see kaotus tähendas ka Colosseumi lõppu. 1000 järgnevat aastat rüüstasid seda kaheksandat maailmaimet, kivi, raidurid ja metallikaupmehed. Kui õde oli nii kirjeldamatult vägev ja võimas, et need tohutu ümara ehitise kummituslikud varemed, välisseina, mitmekordsetest, hiigel, artest ja sammastest on peaaegu pool veel täies kõrguses alles tõusevad ikka õudse foorum romaanomy varemete kohale ning kutsuvad veetlevad siia erutavad inimesi tänase päevani. Ajalooga on Colosseumi vapustav hauamonument iidse Lääne tsivilisatsiooni kõige suuremale ja kõige julmemal impeeriumile. Kuni seisab Colosseumi, elab ka mälestus seal peetud veristest vaatemängudest ning sadadest tuhandetest ohvritest, kes kaasinimeste lõbuks surema pidid minema.