Nii rändab Franki lein läbi tuule ja vihma, plaksub toornast, piid, ohjad pingul ja mõtted sihtkohas, kus vaev saab tasutud ja õiglus võidab. Mis sa arvad, kas selline ongi kantrimuusika ja kauboiigatsus? Kindlasti selline ka, aga mitte ainult. Sest et tuhandetest ja tuhandetest inimestest, kes kunagi üle ookeani uude maailma õnne otsima purjetasid, ei saanud ainult kauboid. Nad hakkasid siin oma uut elu rajama ja tõid kaasa oma laulud, pillid, iirlaste viiulid ja sakslaste singlid ja itaalia mandoliinid hispaania kitarrid ja lääne-aafrika bändschad. Nende muusika segunes näiteks Texases Mehhiko viiside ja veel säilinud põlisameeriklaste rahvalauludega. Ja tekkiski täiesti omamoodi kohalik rahvam muusika, millest aegade jooksul meil kehtutav kantristiil välja kujunes. Olid need alles laupäeva õhtut seal rõõmsas kesklõunas, Lääne Virginiast ennessiis Oklahomas eks asised Georgias kui suurte farmide suurtes tolmustes küünides leid, viiul, kitarr ja bandžo ja teisedki pillil lahti oma kaasakiskuva rütmi. Nonii tantsudele, saabute, jänese sajandi algkümnenditel lähedalt ja kaugelt. Kõik tahtsid kohal olla, kui tuttavad pillimehed oma lõbusate teinekord kaeblike lugudega argipäeva mõneks tunniks unustusse saatsid. 1900 kahekümnendatel hakkas tõeline ehtne maa, muusika, kantri kohalikest kodustest küüni tantsudest ka kaugemale levima ja siin olid abiks kaks leiutist tehnikasaavutust fonograafi, raadio, mis tõi suure laiama maailma sündmused ka kaugetesse maanurkadesse koju kätte. Ilmatu kiiresti tekkis hulk väikseid kohalikke raadiojaamu, kuhu siis kodukandi muusikuid esinema kutsuti. See oli lihtsam ja muidugi ka kõige odavam aluseetriaega täita. 1925. aasta sügisel veenis Nashville'i suure kindlustuskompanii direktori poeg Liu Graig oma rahakat isa, et oleks viimane aeg Kanašviris raadiojaam tööle panna, kui selliseid tegutsesid juba Pitzbergis, Chicagos, Atlantas. Edwin suutis isale selgeks teha, et raadio parem oleks kindlustuskompanii kontrolli all ja võiks kasutada kompanii juhtlauset või süld Myans. Meie kaitseme miljoneid Jaama tunnustähtedena S ja M, niimoodi saaks ka kompanii tuntumaks ja raadio aitaks kindlustuspoliisi müüa. Ise Craig leidis selle põhjenduse piisavalt veenva olevat. Raadiojaam. Mässullus hakkaski tööle. Aasta varem 1924 alustati kantrimuusikaõhtuid ühes Chicagos raadiojaamas. Neil oli tore nimi national, maandans rahvuslikud küüni tantsud. Ja nüüd juhtis endine Memphise ajakirjanik, väga populaarne Garmini raadiohääl. Ei kes võttis oma saatejuhi nimeks soolem, õud, šaš pühalik või tähtis vana kohtunik. Toosama mees kutsuti nüüd Nashville uuendabli VSM raadio kantrisaateid juhtima. Lam saadeti esmakordselt eetrisse 28. novembril 1925 naabli ESM kindlustuskompanii hoonesse ehitatud stuudiost ning külaliseks oli 77 aastane viiulimees lausa viiulivirtuoos koos Ankal siis onu Simmi Tomson kellel oli suur valge habe ja kes teatas häbenemata, suudab lutikat seinapraost välja viiuldada ning ette teab tuhandeid kantriviise rõõmuga iga kuulaja soovi. Mis reale raadiosse hakkaski soovi telegramme voolama. Kantrisaade Diablo ESM taan Dance ika küüni tantsud alanud laupäeva õhtuti tavaliselt pärast suure sümfooniaorkestri esinemist mõni aasta hiljem külastanud saatejuht George heid geniaalne vaimuvälgatus ning ta alustanud oma kantrikava sõnadega lõppenud tunnel, kuulsite suurt ooperit Grand Opera. Nüüd algab rändoopri niimoodi saanud maailma kuulsaim ja kõige pikema eaga kantrimuusika raadioshow oma nime ilusat pühapäeva Helgi Erilaid Raimo Seljamaa. Ja nii algas seekordne vikerraadioshow Aja jälg kivis. Laule metsalillest esitajaks Caater Family Ameerika kantrimuusika perekond number üks läbi mitme põlve ja abielude kaasa arvatud muidugi Joen kaarteriad, Johnny Cash ning nende tütred. Ka president Jimmy Caater on samast suguvõsast lugu vald Wood Flauar on pärit 1920.-test ehk siis pärast, kui raadiojaam tabeli VSM kosus ja kasvas. Stuudio kippus vägisi väikseks jääma. Kuigi ruume laiendati, renoveeriti disainiti nii et uus saal mahutas 500 kuulajat. Aga ka sellest jäi väheks. Kui raadiosaatja võimsus kasvas 50-le 1000-le vatile, mis tähendas, et tabeli ESM-i oli kuulda nüüd 750 miili raadiuses ehk ligi 30. osariigis ja paiguti ka Kanadas. Kõik see omakorda kaasa laupäeva õhtustele muusika programmidele üha rohkem publikut kohale tulla, kuid nii, et taas oli käes ruumikitsikus. 1934 sai uueks asupaigaks Hilsboro teater vanderpilte ülikooli kõrval. Toona oli sellel Nashville'i eeslinn. Sealt koliti 1936 Dixi koguduse palvemajja ja toot 939 oldi taas kesklinnas, nüüd sõjamemoriaali auditooriumi külje all. Ning selleks hetkeks oli grand tõulaubriga liitunud ka Roy Eikov. Võtmefiguur Nashville'i kantrimuusikasüsteemist sellele no ja koos raadiojaama pianisti Petrosiga asutati muusikakirjastus ooprilugude lauljate levitamiseks tutvustamiseks. The King of Music kantrimuusika kuningas oli käändhul ooperiga seotud viis 10. aastani. Deniti kriti tööd bänd ja Mei põlgaater ööl skraks doku ots on mitme kantrimuusikute põlvkonna kohtumine Nash villis eeslaulja Roy Eikov ja Hank Williamsi lugu. Ei enam pimedust, ma olen näinud valgust. Aastal 1841 siia ilma sündinud Toomas Raimannist sai elumõnusid nautida oskav laevakapten, kes suurt millegi ees risti ette ei löönud. Ühel kenal päeval 1885 sattus kapten, aiman aga ilmselt eneselegi ootamatult Nashville'i jumalateenistusele, mida pidas kõrgeauline vaimulik seal allpool särtšeons. Viimane pidi küll veendunud ja kõneosav jumalamees olema, sest kaptenist ärimehest Toomas räimanist sai pärast tema jutluse kuulamist hardalt usklik inimene, kes loobus viinast hasartmängudest ja pani kinni omani ašvilis tegutsenud taverinid. Ta andis kõikjale jooksul kogutud säästud gospel kiriku ehitamiseks Nashville'i viiendale põhja avenüüle et inimesed seal üheskoos jumalat saaksid helistada. Ehitustöid alustati 1889. Jahune sai kahe aastaga valmis. Sa ütlesid kaks aastat, et mis on pikk aeg, gospel, kvartett Jordaners liitus kraan tõule Oopriga 1949 ja on raske leida solisti, kelle tausta plaatidel nad ei ole laulnud nii ooperis kui väljaspool. Chemi Riivs, Pätsikla, Rain Edi, Arnold Joeli, Andrius geni, Rovtšers, Džiin, Vincent muidugi, Elvis taga, et see aja küsimus, et olgu aeg lühike või pikk, aga On igavik. Jordan S-i liige ilmselt tenor Gordon tõuker on see, kes meenutab, kuis talletati üht sügava palvelaulu. Rolling in the Chappel. Öö läbi end häälestasime 45 minutit võttis aega, et laul lindile saada. Kapten Toomas räimani ehitatud gospel kirik, see on kahekorruseline tumedatest kroonikas punastest tellistest hoone, kõrged valgete raamidega. Kaaraknad meenutavad õige pisut gooti kirikute omi, kuid noored ei ole nii teravad ega tõuse nii hoogsalt taeva poole. Suur hoone on pigem maine kutsu, isegi kodune torni ei ole. Kulud on kõrged hülgatus, mille fassaadi kaunistavad valgete raamidega akende kompositsioon ning pikkadriad väikesi punastest tellistest kaar. Kogu hoone tundub osutliku ja pidulikuna pruunikaspunane, kivi, lumivalged, kaunistused, pikad kaarjate akende read. Fassaadil viivad trepiastmed kahe tagasihoidliku sissekäiguni ning seinal valge, üpris kootilikud teravkaare ja väikese roosakna all sammaste vahel tahvel. Jõunian gospel Haber näikel 1891. Peasissekäigu kohale paigutati Tooräsu latern, mida hoidis 12 kätt, nagu oli ka 12 apostlit ja siinsamas kõrval seisid kivitahvlil kõigi nende nimed, kes kiriku rajamist toetanud olid. Tähtsaim oli muidugi kapten Toomas Roman, kogu ehituse idee autor. Pärast tema surma aastal 1904 nimetati gospel kirik Raymani auditooriumiks. Hoone suurel 2000 inimest mahutaval Maalile oli suurepärane akustika ja õige varsti hakati seal ka kontserte korraldama, sest nagu selgus, oli seal üks lõunaosariikide parimaid kontserte isale aega, tohite, tiraimani, auditooriumi, väärtuslikust, tammepuust kirikupingid pisut ümber saali rõdu muudeti hästi ruumikaks ja avaraks pandi paika lava ja lavatehnika, helitehnika, valgustus. Ja kuulsime, kolis kuulus raadio kantriprogramm rändavale ooperi 1943. aastal oma laupäeva õhtuste showdega räimani auditooriumisse. Need olid küll ilmatu uhked laupäeva õhtut, rahvas jooksis neile lauset sõrmi, inimesed olid nõus tundide kaupa talvekülmas või suvekuumuses ootama, et saali pääseda. Nad olid toidu kaasa võtnud ja kui uksed avati, tormasid saaliat paremaid kohti saada ja mõnigi esineja meenutanud publikust lavale õhkunud praetud kana ja muude delikatess-ide lõhna. Juhtuski ETV arstiga mõeldud enam räimani auditooriumist. Väide ainult kõlannideoloprist kaunist vanast. Vanasti oli saanud kantrimuusika kodu, millele raadioprogramm nime oli andnud paiga võrratu akustika, moodne helitehnika alati täis saalid lugematust, raadio publikust rääkimata. Kõik otsus rändelõõri shousse esinema, kuid võimaluse said üksnes parimad. Ediaanolt ta oli mu lapsepõlves kuum nimi, kes mõjutas vägagi minu laulukirjutamise ja laulmist. Kõik tema paadid tõusid alati tippu ja oskasin kõiki tema laule. Nii meenutab Johnny Cash Eli Arnold teid, kelle pehme hääl mõjus nii pankuritele kui farmeritele. See tõdemus kuulub kantrimuusika uurijale pilsi Mälowneyle. Käänthoul õpliga liitus Arnold 1943. Ja veel üks meenutus ioni käsilt nüüd kentacki valsi autorist. Pill mon Rõue on ainus minu tuttavatest, kes on täiesti uue muusikastiili looja. Mitte asjatult ei kõnetatud teda kui tädi bluugrass. Kraan tõul, ooperiga liit, Uscentakist pärit Pill, mon Row 1939. Ja see oli aeg, mil seal kõlast põhiliselt instrumentaalmuusika. Nii mõnedki ütlevad, et kraan tõul oopri. Raimo, anna auditoorium ongi. Kas sünnipaik? Igal juhul õiged mehed said õiges kohas kokku, ütles Pill. Mon Row Töölis Kraks bändža Lester Flat kitarr, Pillmann, tõumandoliin, hõuad, vats pass ja Chabivaisse viiul. Ja kui mon Row uus bluugrast bänd 1945. aasta lõpul auditooriumi lavale astus, läks publiku uuest keelpillide ühiskõlast lausa arust ära. Grand õul oopri raudvara, hernes, tapp ja just enesetapi eestvedamisel hakkasid ooperitähed tegema külalisesinemisi, nii et peatselt hakati neid nimetama kantrisaadikuteks. Esimene väljasõit oli, olemegi hooli New Yorki 1947 ja aastal veel Washington dissiis. Seal esineti konstitutsioonihallis. Traditsioon on jätkunud läbi aastakümnete, 1991 tehti 10 linnatuur tähistamaks oopri 60 viiendat sünnipäeva. Päeva ja 80. juubelil esineti sarnaselt esimestele väljasõitudele New Yorgis kaanegi hoolis ja Washington DC kord Kennedy keskuses. Esimene Euroopa turnee toimus 1949 esinemispaikadeks, peamiselt Ühendriikide sõjaväebaasid ja selles osales ja samal aastal ooperiga liitunud Hank Williams. Rai Eikofja Freed Rausi kutsel Šveits porteist Nashville'i saabunud hilbilly Shakespeare ei pidanud Granov oopri siivsus nõudvatele reeglitele kaua vastu. 1952. aasta lõpu poole võis tunduvalt vabam meelsema õhkkonnaga Louisiana Heiraidi juht Hauras slõugan öelda kadunud pojale tere tulemast. Tõsi, elada oli jäänud hänk Williamsil veel vaid mõned kuud. Hank Williams ei olnud kaugeltki mitte üksi ainus, kellel oli grantov ooperiga probleeme. Üks nõue oli, et kõik oopri tiimi kuuluvad artistid peavad aastas vähemalt 26 korda just ooperilavale esinema ja tegelikult üritati seda kehtima panna. Teiste lauljate puhul see reegel tasapisi taandusest lauljate-muusikute liikuv elu seda lihtsalt ei võimaldanud. Oopri pidas end justkui kantrimuusika puhtuse valvekoeraks, vähemalt esialgu, kui Peilis Powersi ühe liikme sõbranna tegi, enesetapugrupp vallandati. Selline juhtum heidab ooperile halba valgust. Probleeme oli laulutekstidega muusikariistadega. Puhkpillid ja trummid olidki elatud selle nõudega sellist Steve'i king ja muidugi populls, kes avas trummidele tee lavale lükates tagasi kompromissettepaneku. Et noh, hästi olgu siis trummar laval aga eesriide taga ja mille peale populsed ei Texast leibois küll nii ei esine. Kas me oleme kõik laval nähtavad, võimeid pole seal üldse ja meelekindlus kandis vilja. 1954 salvestas 19 aastane veoautojuht Elvis Presley Memphises zhanri kood, siis oma esimese singli kaks laulu vad Soraid mama. Hooneffcenthagi kuine Memphise kohalikus raadiojaamas kõlasid saielvisest vähemasti kodulinnas ja selle ümbruses tehtud mees. Ja teadagi, mis sellest kõigest veel edasi sai. Kuid algus alati just väga lihtsalt ei läinud. Noor uue, vapustava rütmi leiutanud laulja ei pidanud kaugeltki kõigile meeldima ja tema tutvustamiseks tuli tööd teha. Sambliku otse omanik Sam Phillips. Sellistest 1954. aasta augustis rändava Ööbri mänedžeri Leiczymmdeeennile. Elvis, kelle plaadibabelbaudi tabelitesse oli jõudnud, võiks ka üpris lavale astuda. Karmi, kuid õiglase mehe kuulsuse saanud Bemmi teatas, et ta on Elvise plaati kuulnud. See pole küll tema maitse, aga kui Elvis mässulli satub, võiks proovida. Onu laupäev, teine oktoober, kui Elvis, Scottie Moor, Velbläkesem Phillips viimase Kädilegis Nashville'i poole sõitsid vöö, prim enesel hindenni, oli lõpuks öelnud, et anname siis poisile võimaluse laulgu Elvis koos oma bändiga kantri laulma. Lummuuneffcentacki. Seal on auditoorium, oli Elvise ja sõprade jaoks otsekui üks kulunud Ajalooline pühamu. Siit rände oopri, raadiosse kõlanud muusikat olid need lausa eluaeg kuulnud ja nad olid pisut pettunud, sest nende kujutlustes oli ta suur vana oopri palju suurem. Niimoodi kirjutab Pieter korraldnikama Elvise raamatus viimane randme lisesse. Kuid lava taga kohtusid noored muusikud kuulsustega. Siin olid nendeks Atkinson väärikas vil Manrow olnudki kangesti kuri seetõttu, et Elvis, tema laulab, Lõmmuunov kentacki tunduvalt tempokamaks oli muutnud rändelõõri. Raadioprogramm käis ja kell oli juba veerand 11 õhtul, kui Hank Snow teatas, et lavale tuleb nüüd noormees meenfisest, kes just hitt-plaadi salvestanud oli noore meheni, nii ei tulnud tal kuidagi meelde. Elvis ruttas lavale nagu alati, otsekui oleks just liikuvalt rongilt maha hüpanud ja laulis oma kentacki sinise või nukragu laulu. Kui talvisel õhtul oma laulu lõpetanud oli, järgnes täiesti viisakas aplaus. Oli vastuvõtt isegi päris hea. Maarten Airiste vaimustatud kiljumisega harjunud Elvisele tundus esinemine krändeule üpris täieliku läbikukkumiseni. Ka lava taga olid kõik väga viisakad ja tunnustavad. Enne lahkumist rääkis säämsüülib sõu mänedžer mõniga, kes teatas Edelvis õõbri raamidesse. Hästi ei mahu, kuid lisas poiss, pole paha. Visvoigis nad pääd. Et kõnni, soovitan tervisele uuesti autojuhiks minna, nagu mõnel pool kirjas Pieter korraldnikama raamatus ei maini. Sam Phillipsi jaoks tähendas see õhtu Ameti triumfi. Elvist Scottie Will olid esinenud rändava lõõri laval hindenni ning pill On Row olid neid isegi kiitnud, kuigi vastumeelselt. Kuid Elvis ei astunud enam iial üle müränd. Brehvleve. Ütleja nägu Feysszoftefaid Willi Nelson, kes kraan tõule, oopri, diktor, taadi, kõigesse sekkumise ja konservatiivsuse vastu mässab, alustas ja oma töid ja tegemisi ise juhtima hakkas, millest sai alguse niinimetatud Lindpriide liikumine. Esimeseks pääsukeseks siis Willi Nelson tee väiksemate poolel, olgu küsimus siis muusikas või väiketootjad põllu rahanduses versus suurtootjad. Johnny Cash, kelle oopri debüüt oli aastal 1956, räägib vilinelssonist. Vili Nelson napisõnaline. Aga kui ta räägib, on ta jutt väga terane ja täpne ja tihti väga humoorikas. Seitsmekümnendad olid kantrimuusikas muutustele aastad ja alguse sai see autloo lint pri liikumisest, mis oli Nashville'i loomingulisemad tegijate poolt algatatud. Mind otseselt selle liikumisega seotud, kuigi olin sellele lähedal nii vaimselt kui praktiliselt ja õnneks ma ei olnud seotud selle kümnendi lõpu mehaanilise lehmasõnnikuga. Tegin lihtsalt oma asja ega lasknud end segada. Aastail 1000 969971 oli telekanali MPC programmis saade Johnny Cash show toimumispaigaks, Raimo on auditoorium ja seda tsooni kässi nõudel. Raimo on, oli just see koht kantrimuusika, tõeline kodu keset ehtsat keskkonda. Meelitasin suurde ümarasse saate ruumi, kust avanes ilus vaade järvele, oma lemmikmuusikuid ja palusin neil omakorda kaasa kutsuda oma lemmikuid. Soni käsipartner, prantslane Memphise sans stuudia aegadest, Jerry Lee Lewis aga astus kordselt grantov Louvre'i lavale 20. jaanuaril 1973. Vana kantrikaardivägi eesotsas hernes tapi Eikofiga eesriide taga muretsemas esitati kolm nõudmist. Ei tohi vandesõnu kasutada, jah, peab kaine olema ja mängima vaid kantrit kolmest sai enam-vähem täidetud. Sõnagi lausumata klaveri taha istunud Cheryli alustas kantriga. Ta jätkas rock n rolliga hoolimata oopribosside metsistunud pilkudest. Viis publiku, eks gaasi. Ja siis ootamatult vaikis, sulges silmad ja lõpetas kantriga, nagu vaid tema oskab. Ma ütlen teile midagi, Jerry Lee Lewise kohta, mu daamid ja härrad, kuulutas ta keset esinemist. Tegelikult pole otsust. Oled, kes sa oled? Teed, mida oskad ja mina tänan loojat. Cheryli Lewis oskab teha seda. Ma seisin aknal kõledal pilvisel päeval. Aga nüüd voon, mon Rõu Ohaayous täitronist ja töötlus standžounci kodusõjaaegsest marsist Vuensioni kampsmaatšing, hõõm pealkirjaga piirastuslikud, ratsanikud taevas kõhus, traavers hindas rai aastast 1949. Aastal 1897 leidis tollal veel jõunian gospel tabel neli nime kandvas gospel kirikus aset, Ameerika kodusõja konföderatsiooni veteranide suur kokkutulek. Tulijaid oli nii palju, et kõik põleks kirikusaali ja mahtunud, mistõttu ruumi ehitati ka rõdu konföderatsiooni veteranid olid väga rahul, et said selles majas oma kokkutuleku korraldada. Nii rahul, et annetasid rõdu ehitamiseks raha ja nende auks nimetati see konföderatsiooni galeriiks. Hiljem kui Raymani auditooriumist juba rände Olub, reali saanud ja rahvas seal laupäevastel kantriõhtutel käis. Täidis rõdu ikka lärmakas osa publikust ja naised, üks vaataja ei lähegi ära. Aeg-ajalt nähte nimelt rõdul istumas müstilist hallides rõivastes meest, ikka hilistundidel publik lahkunud olija hoonesse, vaid koristajad, valvurid olid jäänud. Siis istunud hall mees sageli rõdul ja teinekord nähtud teda kah. Proovide ajal mindi vaatama, rõdul polnud kedagi, jõuti alla saali tagasi, juba tähistus jälle omal kohal. Kes võis küll olla mõne minevikku ajunud etendusest, Arvi ammu siit ilmast lahkunud konföderatsiooni armee sõdur. Kestaga poleks olnud rände üle üpris kunagises räimani. Auditooriumis ei kummitanud ta hoopiski mitte üksinda. Bender annan lahkus siit ilmast 1000 904 ja legend jutustab, et otsustanud tänagi sellesse maailma tagasi tulla ja vaadata, mis tema armsast kirikust saanud on esmakordselt nähtud teda 20. sajandi algaastatel, kui räimani auditooriumis Carmenit hakati esitama. See etendus ei meeldinud lahkunud kaptenile kohe üldse tema vaim tõstnud etenduse ajal vägevat lärmi, polnud võimalik kuulda, mis laval toimub. Nõo legendiks lugu jääbki, sest mõnit esitatud juuni on gospel taberneiklis aastal 1901, kui kapten räim on veel elu ja tervise juures, oli hilisematel aegadel püüdnud aga tema rahutu vaim laval toimuvat ikka mingil kombel häirida, kui see talle meele järele ei olnud. Teada, et alguses anti bränd õlule oopri, laupäeva õhtused raadio show'd räimani auditooriumist alati otse-eetrisse kuid 1900 kuuekümnendatel tehti siin ka juba kontsertide salvestusi ja muidugi oli seal ka siis rahvast puupüsti täis. Kord salvestanud kontserti New Yorgi töörühm ja kui töö tehtud, sai aetud niisama kohalike eli meestega juttu, kes külalistele ka kapten Raymani vaimust jutustanud. Ühelgi rahvas ei uskunud sõnagi, kuid otsustas siiski vaatama jääda, kas midagi juhtub ja täpselt keskööl kostnud tühjast realist samme ja rõdu põrandapaneelide vahelt hõljunud iga sammuga väike tolmupilv alla. Pikema jututa kadusid külalised saalist ja kiirustasid New Yorki tagasi. Ka Hank Williamsi üksildast märgatud rändeulu üpris ühel laupäeva õhtupoolikul. Nimelt helistanud laulja Pille Henderson proovi ajal laval üht tuttavat meloodiat jääki kadunud kogu majast elekter. Miks ja kuidas? Põhjust ei suudetudki kindlaks teha, vahest vaid see tähendab sõnali üht hänk Williamsile. Jõulu tinistanud. 1900 üheksakümnendatel alguses käis räimani auditooriumis parasjagu remont ning juhtus nii, et keegi töömees jäi ühel õhtul kogemata majja, kui kõik lahkusid ja ukse lukku pandi. Hiljem teatas too mees, et sellel ööl kohtunud ta hänk William seenesega. Järjest süda rännakust on laulnud rändav lõõri staar väga tuntud ja hinnatud kantrilauljatar Pätsi Kline kes kahjuks 1964. aastal toimunud lennuõnnetuses hukkus. Mõne sõnaga Raimoni auditooriumi edasisest saatusest. 1980.-te keskpaiku võeti selles pisut salapärases ja kauni soones ette põhjalik remont mis kestis kümmekond aastat. Auditoorium sai uue sisustuse jõue moodsa aparatuuri, mille hulka kuulusid iseenesest mõista ka arvutit, nii et saali juba ennegi hea akustika muutus veelgi paremaks. Hoones on ka huvitav kantri muuseum. Selle külastajaid tervitab kantrilauljatar Trissa Jer voodi juhitud videoprogramm ja nad saavad isegi viibida Raymani palju näinud laval kus enam kui kolm aastakümmet oli kestnud rände ule oopri, kuldne ajastu. Huld hänkenud lefti reist maid, kantri, soul, vana hänk ainult Williamsi ja lehti lehti riisel veel üks kantri suurus äratasid mu kantri hinge. Eme luu Harris tänu kellele suuresteera Raivo on auditoorium allakäigust baases. 1992 korda valdas Harris lagunemas Raymanis rea kontserte ilmus ka sooja vastuvõtu osaks saanud kontsertalbum Raimann ja kõik ratas tähelepanu, huvi vana kivihoone vastu ning leitigi, et asi on taastamist väärt. Cayman avas taas uksed 1994, kui muuseum ja intiimne kontsertpaik kus publikul olid istumiseks kirikupingid nagu kunagi vanasti. Justkui kantrimuusika ema kirid, made George Gandhniusi.