Uudis pluss sume külaline. Hea meel on tutvustada teile meie tänast suvekülalist, tema nimi on Vello mäss, tere päevast. Rõõmust Vello mäss on avalikkusele teada-tuntud inimene, meremuuseumist. Ta on meremuuseumi teadur. Ta on Eesti allveearheoloogia uurimislaeva maare kapten. Mida see tähendab olla allveearheoloogia ja kus allveearheoloogiks õpitakse? Allveearheoloogid saab õppida maailmas paljudes suurtes ülikoolides, kahjuks mitte mitte Eestis. Eestis saab küll õppida arheoloogiks, kuid spetsialiseerumine mere, arheoloogiale või allveearheoloogia-le see on vajab natukene täiendavat täiendavat juurdeõpet. Aga mina tulin selle asja juurde. Suhteliselt juhuslikult, kui ma olin väike poiss, olin üsna haige, tihti palavikus ja pidin istuma kodus lugema raamatuid, kui teised mängukaaslased mängisid õues. Mu vanemad olid õpetajad, meil oli kodus hea raamatukogu, nende kolleegidel olid head raamatukogud ja ma sain hea lugemuse lapsest peale. Silmaringi ajaloo huvi suure ajaloo huvi sain. Ja kui kasvasin suuremaks, viis elu mind merekooli õppisin laevajuhiks. Üsna kiiresti sain kalatraalerite kapteniks, sõitsin hulk aastaid lõhkusin oma atraale uppunud laevade otsas. Ja merekooliga paralleelselt käisin ka tolleaegses alma ö organisatsioonis tuukrikorrustel ja need olid ja tuukrikursused, mida seal sai. Nii et ma sain üsna vara. Varajasel sain laevajuhi hariduse, sain head ugri kogemused, ehitasin ise esimese hingamisaparaadi, nii et kõik see asi summeerus niimoodi, et elu viis mind nagu rööp, paid pidi ükskord meremuuseumi ja viise pidi minema ja nii see pidigi minema, eks ole. Ja nüüd ma võin öelda küll enam kui kolmekümneaastasetaguse distantsil kolme aastat, 30 aasta taguselt distantsilt, et see oli nagu õnnelik juhus, et ma sinna sattusin. Muidugi ma ei sattunud sinna umbropsu. 67. aastal linastusid Eesti kinodes kaks kõrgel tasemel Alve filmi, esimene oli sinine manner, itaallaste film. Ja koheselt tuli ekraanidele rokkiv Gusto vaikuse maailmas. Need olid suurepärased filmid, see oli tol ajal ikka ikka kõva sõna, võib öelda. Siis te otsustasite ise minna vee alla vaatama, mis seal toimub. Mehed, eks ole nagu, ühesõnaga ju poisid, noored poisid mängisid kunagi Tarzanid filmide filmide järgi ja samamoodi väga paljud noored Läksid sellele teele, et vaadata, mis vee all on. Vee alla Me muidugi jõudsime koos sõbraga, tegime primitiivsed vahendid, läksime neid mere äärde proovima. Rannamõisa ja, ja poole 30 minuti pärast olime me rääkida vahel piirivalvekordonis, sealt toodi mitte rääkida vahel Tallinna piiravale peastaapi. Süüdistati üle piiri põgenemise katses ja anti vanematele välja ainult sellel puhul, kui me kirjutasime kirjaliku lubaduse mitte kunagi elus sellega enam tegeleda. Aga ometi nii see ei läinud, nii see ei läinud, ma olen jah-sõna murdnud. Ja milline on ühe allveearheoloogi elu? Vaadake, nüüd on niisugune asi, et ma ei nimetaks ennast ise allveearheoloogiks, eks ole, sellepärast et ma ei ole ju tegelikult diplomeeritud arheoloog ja ma ei ole ka diplomeeritud ajaloolane, paren, arheoloogia, merearheoloogiahuviline ja merendusajaloo huviline. Ja ma olen ennast kõvasti muidugi harinud, ma olen palju lugenud, olen palju kirjutanud, ma olen ennast kurssi viinud sellega, mis on maailmas toimunud. Ja 1978. aastal ma läksingi meremuuseumi. Läksin ettepanekuga, et kas me ei võiks Eestis üritada teha seda, mida juba Rootsis, Taanis, Saksamaal on tehtud. Teatavasti selleks ajaks oli Rootsis üles tõstetud juba liinilaev Vasa vrakk. Taanlased olid üles tõstnud juba viis viikingilaeva Roskyllafjordist. Sakslased olid leidnud Bremeni koge hansakoge Bremeni sadamast ja ma läksin selle ettepanekuga, et üritame ka midagi teha. Ja teate, see kõik läks väga viljakale pinnale, võeti väga hästi vastu aidata igatpidi. Juba 78. aasta suvel läksime oma esimesele uurimisretkele Hiiu madalale Hiiumaa vetesse, vat otsima oma esimest uppunud laeva, mida uurida, me ei teadnud tol hetkel Ühtegi asukohta. Nüüd on neid muidugi meil teada sadu, neid on siinsamas Tallinna lahes küll ja küll, mida me oleksime kohe võinud hakata uurima, ennast harima. Aga. Aga mis see kõige esimene õlimiste, siis leidsite? Kõige esimene leid oli 1978. aastal ühe purjelaevakaare. See oli ainult üks kolmveerand meetri pikkune vettinud vettinud tükk, aga ta oli tükk uppunud laevast. Ja see oli esimene leid, seal ei olnud muidugi mingeid ajaloolist tähendust, aga seal oli emotsiaal emotsionaalne tähendus. Me olime ette valmistanud, me olime Hiiumaale läinud, meil oli Hiiumaal oma telklaager, kus me elasime ja me käisime sealt merel. Ja leida üks konkreetne uppunud laevatükk on see oli, alguses oli see juba juba leid. Esimesel aastal me palju rohkem ei jõudnudki teha, aga järgmisel aastal leidsime juba üheksa laeva. Nii et ühesõnaga me saime esimesel aastal selguse, kuidas neid otsida, millised on võimalused uppunud laevu leida, kuidas seda teha. Nii et me saime esimesel aastal kingituseks väga hea kogemuse ja niimoodi läks aasta-aastalt ja ikka edasi ja ikka edasi. Nüüd on meil oma uurimislaev, meil on korralik tehnika uppunud laevade leidmiseks nende uurimiseks. Nii et me ei ole teinud ühtki sammu tagasi nende 32 või 33 aasta jooksul ikka ainult edasi, samm-sammult, ikka edasi ja edasi. Ja ma olen väga rahul, et mul on olnud võimalus ennast teostada, see tegelikult on see eneseteostuse töö olnud ja mitte, ma ei tahaks rõhutada mina ise, see on paljude inimeste töö, see on meeskonnaliikmete töö, see on muuseumi direktsiooni abi ja, ja paljud asutused organisatsioonid on meid aidanud heatahtlikult aidanud GSM paljude inimeste töö, aga see on andnud mingi tulemuse ja kuhugi välja viinud. Ja ma loodan, et, Milline oli see varustus, millega tollel ajal veel? Käidi milline oli see kõige esimene, te ütlesite, et te ise tegite? No esimesed lestad ja maskid need Me tegime lihtsalt prooviks, et kuidas v, et kuidas üldse lestidega ujumine välja näeb? No see kõik oli, need jäid kohe sinnapaika. Aga kui me hakkasime hiiumadalal käima sukeldumas lendasime juba 40 meetri sügavusele. Ja siis olid meil tõesti kõige primitiivsemad ülikonnad, mida tol ajal Kiievis tehti, neid nimetati Tšaikadeks, need olid kolme millimeetri paksused märjad ülikonnad, mis olid kanged kui plekk, eks ole. Ja ega nad ei kaitsenud küll külma vastu mitte põrmugi. Aga selle eest olime, me olime kõik noored, meil oli kõik seda energiat sees, eks ole. Ja me elasime selle kõik üle ja ega me ei kurtnud küll külma üle ega, ega tundnud mingit külma, me olime rahul sellegagi, mis, mis oli. Praegune varustus on sellega võrreldes öö ja päev. Praegune varustus on öö ja päev, see kõik on kättesaadav, see kõik on suhteliselt odavuse. Kõik on see, kõik on nagu liiga lihtsalt kättesaadav. No meil oli omal ajal muidugi suur pluss, et meil oli see uudsuse võlu. Vaata, see kompenseeris paljud hädad, Wiretsused vaevad, viletsa varustuse. Aga noh. Kahetseda ei ole midagi, kõik kõik läks. Te ütlesite, et esimene leid oli, ei olnud ajalooliselt oluline, aga mis oli see kõige esimene oluline leid? Järgmis sel A ja noh, järgmisel aastal nagu ma ütlesin, leidsime juba üheksa laeva ühes erinevat laeva ja mu käest on alati küsitud, eks ole, milline on täislaevadest, mis te olete leidnud, olete uurinud, mis on kõige väärtuslikuma, eks ole ja ma olen alati hädas, sellepärast et iga laev, iga laevahukk on üks lehekülg merendusajaloost. Ja iga laevahuku taga on inimesed ja saatused ja ja, ja paljud asjad, nende Nende endi saatused, nende perekondade saatused. Nii et kui neisse süveneda, see kõik on väga huvitav, nii et ma ei, ei oska tee järjestada neid neid, neid laevu, aga muidugi mõned laevad on siiski siiski vastuolulisemad natuke kui teised, üks neist on muidugi soomuslaeva Russalka leid, 2003. aastal. Me ju oleme kõik näinud kaunist monumenti Kadrioru rannal, skulptor Amandus Adamsoni meistritööd, väga ilus monument ja lapsest saadik sai seda monumenti vaadatud ja mõeldud, eks ole. Soome laht on suur ja lai ja kuhu see laevu kadus ja, ja miks teda ei ole leitud, me ju teame peale laevahukku otsis Balti laevastik teda viie kuu vältel. Ja ei leitud seda laeva ja tööd lõpetati niisuguseid klausliga, et russalkat on võimalik leida ainult sellel juhul, kui taevased jõud tulevad appi ja niimoodi lõpetatigi. Ja kui me olime alustanud uppunud laevade otsimist ja sellega tegelenud juba hulk aastaid juba 25 aastat olime tegelenud siis saime aru, et nüüd on meie kord, nüüd on meil piisavalt kogemusi, meil on üsna korralik uurimislaev. Ja meil tulid appi ka need taevased jõud. Ülekantud tähenduses muidugi selleks uurimislaev merel orienteeruvaks, et ta sõidaks täpselt sinna, kuhu vaja ja tuleks, tuleks teist trassi pidi tagasi, on tarvis igal ajahetkel päevajuht jaoks oma laeva asukohta täpselt. Ja Mare pardal oli selleks ajaks satelliit, navigaator. Tähendab, see satelliit navigaator jälgis kõrgel taevas olevaid navigatsioonisatelliite ja jäävad need olid need taevased jõud võiks olla, mille järgi me töötasime, mille järgi me orienteeru, sime. Ja muidugi me leidsime Russalka üllatavalt kergelt, aga see oli tänu sellele, et suur töö oli selja tagakogemusega oli omandatud ja ja no me olime ikka korralikult ette valmistunud selleks. Russalka leidmine muidugi on, on üks verstapost omaette. See ei ole lihtsalt laev, see on teatud määral on see laev sümbol. See soomuslaev oli aastaid siin Tallinnas. Suviti oli ta õppustel osa meeskonna liikmed, isegi elasin Tallinnas, selle laeva peal oli neli Eestimaa inimest, nad ei olnud kõik eestlased, aga nad olid, olid eestimaalased, tähendab eestlased ja baltisakslased, mõned olid neist. Ja, ja see austus ütleme Amandus Adamsoni töö vastu, see kohustas, lihtsalt kohustas, me peame selle leidma. Ja Ta on nüüd leitud ja edastan kirjutatud ja, ja taastan tehtud halve filme. 2005. aastal aitasime teha. Soomuslaeva Russalka hukust otsimisest leidmisest Kanada filmistuudio abil see kanast Kanada filmistuudio tegi selle filmi National Geographicu tellimusel. Ja me töötasime merel koos Kanada professionaalsete sukelduvad Leda võrdsetel alustel, eestlased ei jäänud neil mitte millestki mitte põrmugi alla. Ja film sai tehtud ja seda näidatud paljudes noh üle maailma näidatud, öeldud, et Eesti televisiooni seda filmi kordoni näidanud Kahju, kuidas selle Russalka otsimine või leidmine välja nägi, teil ju pidi alati olema ees mingit piirkond, kust seda otsida, kust vaadata. Jah, meil oli piirkond ees, küll tähendab. 1931. aastal põrkasid Soome lahel kokku kaks vene allveelaeva ja üks neist uppus ja see juhtus Soome lahe keskosas Tallinna ja Helsingi vahelisel merealal. Ja tol ajal tegutses. Mitmetel Nõukogude tähendab tol ajal ei olnud veel Nõukogude mitmetel Vene merealadel tegutses niisukene organisatsioon. Spetsiaalne allveetööde, noh, firma ütleme Epron nimetati seda ekspediitsepad Woodmas, raputas Soobavana stseeni ja vene keeles. Ja see organisatsioon seal oli oma haruga siin Läänemerel ja see organisatsioon otsis üles kiiresti seal uppunud allveelaeva ja tõstsid selle üles. Ja nende allveetööde ajal olevat üks tuukritest näinud uppunud allveelaeva lähedal ümber pöördunud suure laeva põhja ja ta tuli üles ja ütles, et vaat seal on suur põhi ja siis seostati seda võiks olla Russalka ja läkski käibele versioon, et Russalka on seal ja leitud ja kõik ja selleks raamatutesse ja see rändus artiklist artiklisse raamatust raamatusse, nagu see asi tihti juhtub. Ja kui meie olime jõudnud oma oma huvijärjega Russalkani välja siis me mõtlesime, eks ole, et meil ei ole vaja russalkat otsida, eks ole, et kui me saame kätte selle Eproni materjalid, kus nad tõstsid ülesse uppunud allveelaeva, kui me saame teada selle koha, kust nad nägidki russalkat. Et siis me lähme sinna. Me laseme allveeroboti, kaamera Rosen vee alla. Me tahame kõigepealt saada sealt fotosid. Ja me tegime katseid saada need Eproni materjalid kätte Peterburi arhiivist. Ja me sealt ei saanud midagi seal suhtutud. Tee meie ettevõtmisse vaenulikult, lausa vaenulikult, öeldi, et eestlased ei saa midagi, milleks Slovid löödi üldse lahku ja kõik niimoodi keerati asi poliitiliseks. Ja aga eesti rahvatarkus vanasõna ütleb, nii, kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem läks paar nädalat mööda ja meremuuseumi tuli minu jutule üks professor Moskvast maa füüsika instituudist. Tal olid mõned spetsiifilised küsimused, mis puudutasid mere geoloogiat, ma oskasin talle meid vastuseid anda. Ja ta küsis siis tänulikult, eks ole, et kuidas sa oska mulle kasulik olla. Ja siis ma rääkisin talle Russalka otsingud plaanidest ja et me ei saanud neid materjali Peterburi arhiivist kätte. Ja ta ütles niimoodi. Vello ära muretse, ma lähen praegu kohe Moskvasse, lähen Teaduste Akadeemia raamatukokku, ma olen instituudi professor ja need materjalid on sul varsti laua peal ja tõesti läks mõõda kümmekond päeva. Ja Ma sain kätte selle Eproni kaardi, kus oli märgitud nende töörajoon ja oli kantud kaardi peale punkt. Russalka huku koht ja koordinaadid. Me mõtlesime, nüüd on kõik probleemid lahendatud. Me läksime merele, läksime sinna koha peale, panime tööle oma sonari, et täpsustada, kus see laev on. Me töötasime sellel kohal kuus tundi, sõitsime risti-põiki lähemalt ja kaugemalt ja me ei näinud seal ei russalkat, ei näinud seal mingit ühtki teist uppunud laevu, isegi. Tähendab see oli valeinformatsioon. Ma muidugi ei süüdista Eproni valetamises või teadlikus petmises, tolleaegne tuukritehnika oli väga madal ja veealused, valgustid olid vaevaliselt ja, ja nähtavus ei olnud kõige parem. See tuuker vägi kindlasti merepõhjas graniitkaljusid ja neid kalle graniitkaljusid on seal rajoonis palju. Ja, ja teate, inimene ju see on ju inimlik, eks ole, inimene näeb sageli seda, mida tahab näha ja kuuleb seda, mida tahab kuulda ja niimoodi nad läksid eksiteele. Aga siis olime me lõhkise küna ees, sest et me see koht oli Soome majandusvööndis ja selleks, et Soome majandusvööndis töötada uurimislaevaga allveetehnikaga oli meil tarvis taotleda soomlastelt luba ja see luba oli meil taotletud meil või konkreetne ruut, kus me võisime töötada. Ja seda luba ei saanud ju raisku minna lasta. Ja siis ei jäänud muud üle, et mina kui laevajuht mõistusin merekaardi taha. Aga tänapäeval ma juba teadsin, tol ajal ma juba teadsin, milline oli tol ajal ilm, milline oli tuule suund ohuste suundusele. Oskasin arvestada triivi ja panin kaardile kursi, nagu ma ise oleks Russalka komandör, eks ole, kuidas ma ise oleksin läinud. Ja peale seda läksime merele, panime sonari vette, läksime seda minu pandud kurssi mööda ja tunni aja pärast oli meil käes. Nii et nii et no muidugi oleksime võinud minna lähemalt või kaugemalt, eks ole, me ei oleks pruukinud niisama lihtsalt leida. Aga kes otsib, see leiab? Aga mis selle Russalka, kas siis nüüd ta on ikka sealsamas merepõhjas mis me selle teadmisega pihta hakanud? Noh, see on kuidas öelda Vaadake, Russalka on merepõhjas, mitte nii nagu tavalised uppunud laevad on külili, Russalka seisab püsti nagu sammas. Kui Russalka monument Kadrioru rannas on 16 meetrit kõrge, siis vertikaalselt püsti seisva Russalka kõrgus on 33 meetrit, on kaks korda nii kõrge kur kui, kui monument. Tähendab, kui laev läks põhja, no muidugi sukeldumise käigus tegime selgeks, mis juhtus. Me saime aru, kuidas see laevahukk toimus, me nägime, et komandör viimasel hetkel otsustas tagasi tulla, ta keeras laeva ringi, ta tahtis Tallinna tagasi tulla, aga see otsus tuli liiga hilja. Noh, nad olid juba liiga kaugel. Ilm oli väga halb ja selle sedasorti laevade püstuvus oli tagasihoidlik, nii et laev läks ümber. Ja kuna aurumasinad ei jää seisma, kui laev läheb ümberlaev, keeras nina allapoole ja aurumasinate tööl vindid kõik töötasid, rammis nagu mürsk merepõhja ja seal kaljude vahel on suured sügavused täis pehmet muda ja see Russalka rammis sinna kaljude vahelisse pehme muda süvikusse nagu ramm nagu mürsk. Nii et 30 meetrit laeva pikkust on otse mudas ja 33 meetrit kerkib vertikaalselt merepinna poole. Kui see pool soomuslaeva oleks näiteks raekoja platsi keskel või Vabaduse platsi keskel, mitte keegi usuks oma silmi, milline, milline grandioosne vaatepilt. Nii et nii et mina, kes ma ütleme, olen mereinimene, eks ole. Minule oli selle laeva otsimine-leidmine emotsionaalselt väga huvitav, väga tähtis ja selle ingliviibe ristiga sinna mere poole seal on täpselt õiges suunas. Schalke ongi täpselt selle liini peal ja kui Russalka monumendi kõrgus on 16 meetrit ja merepõhjas seisab see laev püsti 33 meetri kõrguselt. See oleks nagu teate nagu, nagu, nagu sillapostid oleksid, eks ole seal nagu nagu mõtteline sild või kuidagi niimoodi seda võib ta, seda ei pruugi niimoodi võtta, aga mina näen siin niisugust emotsionaalset ühendust selle monumendi uppunud laeva vahel. Ja muidugi teades seda laevaga koos läks ju terve meeskond see 177 meest, need on kõik seal all, eks ole. Ja kas seal, kas seal võib olla ka ohtlikke aineid mürsku? Ei nojah, võib olla küll, aga need mürsud, mis neil õppelaskmisest, järgijaid seal ei olnud eriti lahingumürsk, võib-olla, et seal ei olnud üldse lahingumürske ja no need on laeva sees ja need ei ole selles suures sügavuses, ei ole kellelgi, ei ole ohtlikud, nadi ja kellelegi jalgu. Nii et Läänemere põhjas on seda ohtlikku materjali palju-palju rohkem, mis on tõeliselt ohtlik materjal. Nii et Russalka on, on selles mõttes tähtsusetu. Väidetavasti on ohtliku materjali palju Jossif Stalini pardal, mis on teatavasti laevavrakk, lohusalus. Suvitajad vaatavad seda ja mõned ujuvad isegi siin ja vähemasti üritavad, kuigi mulle tundub, et ma olen näinud seal inimesi lehvitamas peal. See muidugi, mis seal vee peal on ja mida peetakse Jossif Stalinil, see muidugi on kalalaev, see ei ole. See ei ole Jossif Stalin, Jossif Stalin, on, on kaldast palju kaugemal ja sealt välja ei paista mitte midagi, nii et sinna ei saa minna keegi lehvitama, rahustab mind ja, ja nii, et see, mis otse lohusalu sadam ees, seal kalda lähedal. See on, see pole nagu õieti vrakassis, ta on juba lammutatud, teda on kõvasti tükeldatud ja lammutatud kunagi ta tuli sinna siis hoida terve laevaga aga nüüd on tast järgi jäänud natukene metalli ja see aja jooksul kaob kõik ära. Jossif Stalin on kaldast tunduvalt kaugemal. Ja selle vraki ümbruses läheduses on tõesti sõjamaterjale üsna palju. Aga kuna see on sukeldujatele üks meeliskoht, kus käiakse ja kuhu antakse nendele ka ametlikud lubasid, mida ei tohiks tegelikult teha siis on seda materjali järjest vähemaks ja vähemaks jäänud. Inimesed mõtlematult korjavad neid ja viivad, eks ole maale. Ja ma ei tea, mida nad sellega nende asjadega teevad. Aga seal on, seal on miinipilduja miine, mis on tõeliselt ohtlikud asjad. Ja padruneid ja vintpüsse merepõhjas vedeles seal laialt, nüüd on see materjal üsna kokku kuivanud. Aga kunagi võib juhtuda õnnetus. Võtame mõned aastad tagasi, kui koolilapsed Aegna saarel tegid tuld ja nad panid sealt leitud väikse mürsu, panid lõkkesse ja käis kõva pauk ja üks lastest sai surma ja et need on kõik potentsiaalselt ohtlikud asjad ja, ja sinna sinna see tuleks. Temineerida tuleks puhastada, enne kui lasta sinna sukeldujad. Aga kui, kui seal näiteks peaks juhtuma õnnetus, et kes siis vastutab, kas, miks see, kes sinna läheb või isegi loa annab, või no tähendab, riik vastutab? Tähendab, sinna minnakse organiseeritult, on olemas all või klubid, kes müüvad sukeldumisteenust. Nad pakuvad seda välja turistidele, turistid maksavad teatud raha, siis viiakse sinna, tuuakse nad tagasi, räägitakse, mis seal on, eks ole. Ja vot eest oli. Soomes ametlikult oli internetis kuulutused, Eesti rannikul saab sukelduda Jossif Stalini vrakile, kus on palju plahvatusohtlikku materjali. See oli. Ja sellega peibutate muidugi see töötas, nii et seal on käinud sukeldujad paljudest riikidest ja paljudest rahvustest ja käib käib edasi. Et tegelikult seda ohtu mingis mõttes purustati, öeldi, et see on ohtlik, aga see on põnev ja ekstreemne, tulge makske natuke rohkem kui muidu. Jah, tõesti, ja see oli hästi öeldud, seda ohtu tunnustati, selle pealt teeniti. Kui palju selliseid ohtlikke vrakke veel võib-olla siinsamas Läänemeres? Noh, neid on ikkagi üsna palju, sellepärast et siin ütleme, Eesti mereala on olnud läbi aegade meresõdade merelahingute tallermaaks. Siin on uppunud laevu esimesest maailmasõjast, vabadussõja ajast, teisest maailmasõjast, neid on hästi palju ja, ja seda plahvatusohtlikku materjali on muidugi väga paljudel. Noh, me ju kõik teame, et et viimastel aastatel on igal suvel NATO sõjalaevad, siin miinijahtijad on käinud neid miine otsimas ja neid leidnud hulgaliselt ja ja neid kõhkinud. Seda ohtu on vähendatud. Aga, aga päris puhtaks ei saa, ei saa seda, seda mitte kunagi. Gaasitoru rajajad ei ole leidnud pomme. Leidsid nad leidsid hulga pomme, Nad leidsid hulga miine, need on. Need on õhitud, see trass vähemalt on korralikult puhastada. Sellepärast et nii kallist rajatist ei tehtud ju ehku peale, et äkki läheb õnneks. Seal olid korralikud uurimislaevad, mis seda trossi uurisid ja ja kõik, mis sealt letti koristatud, õhiti ja lisaks nendele plahvatusohtlikele materjalidele, pommidele, meremiinidele peeti palju hukkunud laevu ja leiti ka huvitavad ajaloolise laevu. Õnnetuseks on need kõik Eesti vetest väljas, need Soome vetes ja Rootsi vetes. Nii et mul on ettekujutus ja mul on ülevaade, mida sa kleiti ja. Aga, aga no meie käed jäävad lühikeseks, sinna me ei jõua, aga meil on meie enda vetes piisavalt ja piisavalt ja piisavalt. Mida otsida, mida leida, mida uurida? Kas kõik kogu see kraam, mis siin merepõhjas on, olgu ohtlik või mitte ohtlik, kas merepõhjas liigub ka, et kas nad üks ühel hetkel näiteks need mürsud ei või kuidagi liikuma hakata ja siis sinna gaasitoru pihta? Ei, need ei liigu mitte kuskile, nad on ikka sügavalt ikka sügavad ja raskest rauast, eks ole, mürsud, miinid, need kõik on, on omal kohal ja oinad, hobused neid, liiguta nii, et nad ei liigu mitte mitte kuskile. Ja põhimõtteliselt ega need meremiinid, mida, mis siin merepõhjas on, nad ei ole otseselt ohtlikud. Miinikestad olid üsna õhukesed. Nad on läbi roostetanud, seal on vesi sees ja, ja kui miinitraalerid neid omal ajal sõja ajal pärast sõda välja traalisid, siis läbi lõigatud miinitrossidega miinid, trossidega, miinid kerkisid vee peale ja siis lasti neid püssiga või kuulipildujaga lasti auklikuks, nad oleksid vett täis ja vajusid põhja ja nad on siiamaani seal. Aga mini keskmiseni täis. Säärane elektrisüsteem on juba riknenud ja nad ei ole niimoodi ohtlikud, eks ole, kui neid puudutada, siis toimub plahvatus, seda ei toimu kindlasti ainult suured kogused lõhkeainet. No see, see on, mingil määral on see oht alati olemas. Me oleme rääkinud teie kõige esimesest leiust, me oleme rääkinud väga suurest leiust, Russalka ka ohtlikest ja muudest huvitavatest leidudest, aga mis on see viimane kõige huvitavam leid? Vaat veen jälle tuletama eesti rahva vanasõna meelde. Kes otsib, see leiab. Aga idamaade vanasõna ütleb veel, eks ole, et sageli seda, mida otsitakse, ei leita, leitakse midagi hoopis midagi muud ja huvitavat ja tähendusrikast. Ja meiega juhtus samasugune lugu, eelmisel nädalal. Kevadel ja kevadsuvel oli meie uurimislaev Mare kaks kuud remondis. Mare sai marile, tehti korralik uuenduskuur, noorenduskuur, ta sai paremad juhtimisseadmed ei üht-teist head tehnikat ja see remont lõppes just just just vahetult enne laulupidu. Me olime kaks päeva merel, et siis seda uut tehnikat testida ja oma talve jooksul rooste läinud ütleme, otsimismeetodeid uuesti lihvida. Ja me töötasime siin lähikonnas Aegna ja Prangli saare vahelisel merealal, suured sügavused ja treeninguks oli meil hea kasutada väikese laevavraki, mida me olime kaks aastat tagasi juba põgusalt näinud. Seal me nägime pere põhjas 92 meetri sügavusel üsna pisikese laevukest ja me ei pööranud omal ajal sellele tähelepanu, kuna selle vraki piirjooned, mida sonar näitas, viitasid tema mitel kõrgele vanusele, aga me oleme huvitatud nagu vanematest materjalidest. Aga nüüd treeninguks sobivad suurepäraselt ja ilm oli väga hea ja me saime oma sonarid katsetada kõikidel tiimidel. Saime sealt korralikud pildid ja teate, mis me avastasime? 42. Aasta. Taguse traagilise mereõnnetuse. Teie kindlasti ei mäleta seda aega. Seda omal ajal palju ei publitseeritud isegi, aga 1969. aasta 19. juulil. Varsti on seal õige pea õige aastaga organiseeris Tallinna taksopark oma rahvale reisiPrangli saarele. Prangli saar oli tol ajal ju tavainimestel ju raskesti ligipääsetav ja taksopargi rahvas ei olnud seal kindlasti ei käinud ja seda valmistati ette ja saarel soovijaid oli 120 inimese ringis. Isegi pasunakoor, mis sinna pidin minema ja see valmistati korralikult ette. Ja Prangli saarelt telliti siis sellele seltskonnale vastu kolm suurt mootorpaati. Need olid niisugused TR B-tüüpi väiketraalid, nagu neid nimetatakse. Ja need paadid tulid rohuneeme sadamasse ja see hulk inimesi mahutati. Nendele peale. Tähendab Need, paadid koormati rängalt üle. Paadid idas paadis oli ligikaudu 40 inimest, see oli liig mis liig. Ja ilm ei olnud hea, ilm oli üsna tuuline. Ja nii et neid paati ei tahetud alguses isegi välja lasta, merel osta, aga kuna kuna see oli põhjalikult ettevalmistatud, see luba ikkagi saati saadi ja need paadid läksid siis kolmekesi merele. Kaks paati olid teat, lahtised paadid, inimesed said istuda sügaval paadi põhjasõnad olid nagu parraste varjus ja vesi, mis pritsis, eks ole, see neid eriti ei kastnud ja kui inimesed istusid all, siis oli paatide raskuskese all ja paatide püstuvus oli hea. Aga kolmas Paet oli täiesti uus, see oli tekiga paati ja inimesed ei tahtnud minna teki alla sinna trümmi kajutisse, linnainimesed all muidugi kõigutas, eks ole, ja nad tahtsid kõik olla väljas värske õhu käes. Kuigi paadijuht keelitas neid minemast alla. Paadil ei olnud ka korraliku ballastid, nii et see paat oli väga kõrgel ja inimesed 40 inimest üleval, ainult kõik tekil, vesi pritsis, inimesed läksid siis instinktiivselt läksid juba allatuulevardasse ja külglaines minnes paat lõngerdas ja ühel hetkel kiirus ringi, eks ole. Keeras põhja püsti. No inimesed, kes olid pardal, muidugi kukkusid vette, kaks ülejäänud paati hakkasin taastama digituli, siis ka veel vene piirivalve kaater, mis pidas sellel operatsioonil kõik silma peal. Tuli piirivalve kaater sinna, see võttis siis päästeoperatsiooni juhtimise oma peale. Muidugi päästeoperatsioon tehti Bartlikult, eks ole. Piirivalve kaater otsustas selle paadi pukseerida madalasse vette, rannaääreaparaat oli ju ümber pöördunud, Poet oli põhi püsti. Paadi sees oli õhupadi, mis hoidis selle pinnal ja inimesed olid, osa inimesi oli seal all. Niimoodi ei oleks tohtinud seda paati loomulikult pukseerida, aga vaielda ei olnud ju kellelegil ja selle pukseerimis käigus läks teist korda ümber, eks ole. Õhupadi läks sealt seest välja ja Paet uppus ära. Hukkunuid oli kokku 12 inimest, kolm hukkunut saadi kätte, aga üheksa inimest jäi kadunuks ja on kadunud tänapäevani. Muidugi tol ajal ei olnud võimalust ja tehnikat selle paadivraki otsida. Ja, ja see asi ju sumbus üsna pea. Mitu inimest läksid küll vangi, aga ega tol ajal ju neist õnnetustest ju ei räägitud, põhjalikult. Üks üksikasjalikult. Aga sellest pisut siiski räägiti, meedias läheks sisul. Pisut jah, räägiti aga tagasihoidlikult, muidugi see, see asi jõudis otsapidi Moskvasse välja ja, ja kõrged komisjonid hakkasid tulema üksteise järgi ja tehti, tehti selle avariiuuring. Ja see asi oli kõik meelest läinud. Aga mina oma tänu oma tööle. Ma võin unustada ära oma sugulaste sünnipäevad ja tähtpäevad, aga see, mis puudutab, ütleme muu tööd, vrakki, otsingud, eks ole, iga info killukene leiab siin ajus oma koha, hea, kui siis need infokillukesi koguneb rohkem või vähem, eks ole, siis hakkab, kui tekib mingi pilt, eks ole, ja kui mingi uusim info killukene tuleb, siis hakkab kuskil sinus tuli põlema ja ja niimoodi, nii et kui me nüüd merel testides oma aparatuuri nägime selle vraki pilte, siis me saime aru, et see on see samane ümber läinud paat. Tähendab, ma täpsustaksin, suure tõenäosusega on ta seepärast, et mitte kunagi ei tohi öelda täpselt sellega ma olen ka varem alt läinud ja, ja ma ei tahaks nagu väga kõvad mürki võtta. Aga kanget mürki, aga, aga kõik asjaolud viitavad sellele, see on täpselt seda tüüpi paat ja neid paatia tollal niimoodi sügavas meres ei uppunud ega hukkunud kunagi, eks ole. Ka praeguse seisuga on sellest tehtud pildid ja et selle paadi juurde ei ole keegi veel sukeldunud. Ei ole sukeldunud ja sinna tõenäoliselt ei sukeldu, kui keegi sellepärast et see paat on üle 90 meetri sügavusel, merepõhi on 193 meetrit, aga tänapäeval on õnneks allveerobotid. Nii et niisugused nisukene robot on siin Tallinnas olemas ja niisugune meeskond on olemas, kes võib selle roboti sinna alla lasta ja seda paati. Ja kindlasti selle roboti abil võimalik teha selgeks, kas olid tekiga paati või ei olnud. Ja kui sa tekiga paat, siis on seal trummis pasunad alles pasunad trümmis. Nii et ühesõnaga seda asja on võimalik uurida. Ja ma, mina arvan, et seda tuleks uurida. Praegu ei ole Eestis küll ühtegi ametkonda, kes loeks oma kohuseks või ülesandeks seda uurida. Veeteede ametit see ei puuduta, sest et ta on suures sügavuses laevaliiklusele takistuseks ei ole ja ükski teine ametkond ei ole ilmselt huvitatud selle avarii selle õnnetuse nüüd neid jälgi uurima. Aga ma olen ju täitsa kindel, et nende hukkunute lapsed nende Tähendab sugulased peaksid ja võiksid olla huvitatud, kas nende sugulased võivad olla selles paadi sees või ei ole, eks ole. Nii et ma arvan, et kui ühiskondlik arvamus kujuneb selliseks, et seda asja tuleks teha, siis seda asja on võimalik teha. Ja seal võivad olla üheksa inimese. Seal võivad olla, võivad olla võib-olla mitte üheksa, võib-olla ta võib-olla vähem, aga, aga seal võivad olla ja suure tõenäosusega jäigi keegi sinna alla. Nii et see on niisugune niisugune lugu. Et, et ma arvan, et seda tuleks uurida ja tänapäeval on võimalik ka see üles tõsta säält, eks ole. Ja see on kindlasti üks selline lugu, mis näitab, miks tegelikult tuleb tegeleda laevavrakkide. Miks te seda tööd üldse teete? Jah, jah, see on üks, üks neid neid neid põhjusi, jah. Aga muidugi mu käest on jah korduvalt küsitud, eks ole, miks Te kulutate kütust ja miks te teete tööd ja laeva ülalpidamine remont ja see kõik on ju kallis ja kas see asi tasub teha, jäädki tajate tühja tuult taga ja ja tallate tühja tuult, eks ole. Aga ma ütlen nendele, ma selgitan seda asja kohe. Merendusaja uurimine ma juba korra ütlesin, iga uppunud laev on üks lehekülg merendusajaloost. Ja nagu nagu ma ka ütlesin, siin meie merealal on toimunud merelahinguid õnnetusi esimesest maailmasõjast, vabadussõjas teise maailmasõja aegadest. Laevu on väga palju hukkunud ja kõikide nende sõjaajaloosõjategevuse käigus toimunut laevaõnnetuste kohta uputamiste kohta on sõjaajaloolased kirjutanud artikleid, paks raamatuid. Aga teate, need kõik on tehtud kabinettides kirjutuslaudadel väga inimeste poolt, kes ei ole ise osalenud, nad ei olendeid asju näinud. Nad jutustavad ümber teiste inimeste ju mälestusi, lugusid, inimese mälu on ju nõder, eks ole, me ju unustame kohe, me konstrueerime kohe oma loo, eks ole. Ja nüüd ma näen, et Need sõja ajal mälestised on üks sasipundar teise otsas. Et 2005. aastal tulid siia Soome TV1 inimesed ja neil oli plaan teha dokumentaalfilm Juminda miinilahingus, Juminda merelahingust, kui 41. aastal Saksa väed tungisid Tallinnale peale ja siin baseeruvad Vene sõjalaevad, siil, laevad, riigivõim, kõik olid sunnitud siit põgenema evakueeruma. Ja siis läks Tallinnas teel üle 200 laevatäis inimesi täis sõjavarustust täis lahingumoona. Sõjalaevu dusid Juminda miiniväljale, mida sakslased ja soomlased lõid väga püüdlikult jõudnud kõik teha. Nad olid merejalatäismineerinud ja seal hakkas toimuma kohutav tragöödia, seal läksid laevad põhja. Ühe päeva jooksul hukkus 14 ja pool 1000 inimest. Ja selle miinilahinguteemadel kirjutatud pakse raamatuid ja nagu ma ütlesin, need on kõik tehtud, eks ole, kabinettides. Ja soomlased tegid sellest filmi, Nad rentisid meie laeva, et me aitaksime neil mõned vrakid üles leida. Me olime endaga viis päeva merel, leidsime terve rea vrakkena, tegid oma filmi valmis ja siis ma nägin, et püha jumal, et et see asi on raamatutes hoopis teistmoodi ja siis tekkis huvi ja nüüd me oleme töötanud. Palju suvesid sellel Juminda miiniväljal ja meil on kujunenud täiesti erinev pilt sellest, mis on raamatutes täidis. Lõbus raamat. Ma ei teagi, seda raamatut kirjutab. Ma, ma ei ole kindel, aga, aga tähendab see pilt, et on küll oluliselt teine, mida sõjaväeosad on kokku kirjutanud. Nii et vaata, see on nüüd üks aspekt, mille pärast tasub seda seda tööd teha. Sellepärast et paljud eksiarvamused, eksi, teooriad, versioonid, need kõik saavad ju silutud. Ja, ja eks seda, seda tööd tuleb ka veel teha, siis, kui meie juba lõpetame. Kui mina juba ükskord lõpetama, eks ole, siis peab keegi teine jätkama. Nii et selle jaoks on seda raha vaja korrutada, tööd vaja teha. Et me saaksime oma merendusajaloost, saaksime selgema pildi. Vello mäss nii väga hirmus, huvitav on teid kuulata, kuulaks, tõid veel terve mitu tundi takkaotsa, aga, aga viimane küsimus täna. Uurimislaeva kapten, kas kapten tänapäeval ka veel sukeldumise põivatab ainult vägesid? Täna päeval tuleb tunnistada, et see niisugune sukeldumine, mil, mida me tegime aastakümneid, on ilus magus minevik. Tänapäeval on laeval palju parem tehnika, see tehnika näitab meile igast uppunust laevast palju rohkem materjali. Kui üks sukelduja teeb sel nädalal kursaalsel nädalaga. Suures sügavuses on kottime jäine temperatuur. VL olemise aeg on väga piiratud. Suured ohud on, kõik vrakid on enamuses kaladraalide jäänustega, kuhu takerdumisi oht on väga suur. Et me kasutame praegu ära oma laevapotentsiaali, oma laevatehnikat, et me töötame suurtes sügavustes. Me töötame sügavustes 80 90 100 ja veel rohkem meetreid ja me leiame seal nii palju piisavalt materjali. Madalamates vetes muidugi sukeldutaks. Sellega tegelevad harrastussukeldujad ja, ja ka nemad otsivad ja ka nemad leiavad aga meie rahulduma ja sellega, et me täidame oma missiooni, oma ülesannet sügavates vetes. Vello mäss, suur-suur, aitäh teile ja ma arvan, et me soovime teile ikkagi, et hoolimata teaduse ja tehnoloogia arengust, et romantika teie ametisse alles ja aitäh teile