Eesti Autorite Ühingu tegevdirektori Kalev rattuse sõnul on riigikohtu otsust meedias tõlgendatud nii, nagu oleks riigikohus võtnud seisukoha, et muusikat plustes mängida ka sellekohase autori loata. Samas on kohtulahendis kirjas, et muusikateose teises esitamise jaoks on vaja sõlmida vastav leping. Kuni 30 ruutmeetrise müügipinna puhul on teisese esitamise tasu 18 krooni kuus, 50 ruutmeetri puhul 32 krooni kuus. Kes lepingu sõlmima peaksid? Kalev rattus? Kui tahetakse kasutada kauplustes või kohvikutes, restoranides, baarides, muusikateoseid, siis selleks tuleb pöörduda Eesti Autorite ühingu poole ja see pöörde peab olema just nimelt juriidiline isik, see koht kuulub või kes seal täna seda rendib seal. Küsimus on selles, et aitäh, nagu ma ütlesin, ei ole mitte kuulaja mitte müüa, vaid just nimelt see juriidiline isik, näiteks kaupluse omanik, restorani omanik, legaalne väike oleksid sõlmida leping eesti autorite ühinguga, kelle käest siis põhimõtteliselt saab kõigi Eestis mängitavate muusikateoste autorite muusikakirjastuste muusikateoste esitamine on siis tegemist raadio kaudu Maggie pealt siidi pealt, kas või interneti kaudu vahet ei ole. Vandeadvokaat Leon Glikman sõnul ei peaks kohtuotsuse põhjal tegema järeldust, et muusikat ilma autori loata kaubandusettevõtetes esitada võib. See asjaolu, et kaks poodi antud üheksal juhul vabastati haldusvastutusest, ei tähenda seda, et järgmistel juhtudel ja kohaldada samasugust vastutust. Antud juhul ilmselt riigikohus pidas silmas seda, et politseil ei õnnestunud piisavalt tõendada avalikku esitamist, kuid järgnevatel juhtudel on seda kindlasti võimalik tõendada. Hoolimata sellest, et riigikohus tunnistab lahendis autorite õigust teises esitamise eest tasu saada, nimetatakse otsust Eesti Autorite Ühingu, Eesti esitajate liidu ning Eesti fonogrammitootjate ühingu pressiteates ohtlikuks. Miks Kalev rattus? Tendents, kus riigikohus vabastab karistusest mingite selliste formaalselt täitnud järjest ta võib-olla ei ole kõige kõige parem näitaja riigi õiguskindlusest tegelikult autoritel on selline noh, legitiimne või õigustatud ootus, et riik kaitseb nende õigusi, on ka põhiseaduses kirjas.