Tere, kena hommikut kõikidele vikerraadiokuulajatele on jutusaateaega. See on selline saade, kus on teie teenistuses kaks inimest, üks küsib, teine vastab. Ja kokku nii kella 11-ni välja. Küsija on täna Tarmo Tiisler ja rõõm on tervitada. Vastaja rollis olevat kolleeg Priit Pulleritsu Postimehest. Tere brit. Tere, Tarmo, aitäh, et kutsusid. Mulle meeldib uurida alati inimeste nimede päritolu kohta. Pullerits on selline lustakas nimi, on sellel mingi taust, teadsa? Jaa, on küll, jah, meil on isegi olemas selline raamat nagu suguvõsaraamat, kus siis on kõiksuguvõsa liikmed üles loetletud ja seal on ka sellest nimest kirjutatud, see tuleb kusagilt Viljandimaalt ehk Mulgimaalt ja kui ma õigesti mäletan, siis läheb ikka hea paar sajandit tagasi. See olevat tõesti seotud mehega, kes selles mõisas olevat, siis ma ei tea, nüüd ma võin muidugi veidikene nii-öelda sogasta ajada, sest ma täpselt ei mäleta, kes olevat ühes mõisas siis nende pullidest kuidagi vastutanud ja kuidagi oravatele siis see nimi niiviisi pandud ja ja tegelikult ei olegi seni erandlik nimi, et siin oli ju rahvusringhäälingus, noored inimesed kandsid üle noorte laulu- ja tantsupidu. Seal oli ka üks Pulleritsu nimeline noormees, kellest ma ei teadnud senimaani ööd ega mütsi, et on küllalt Eestis Pullerits, keda ma absoluutselt ei tunne. Aga ma arvan, et kõige kuulsam tegelane selles meie suguvõsa raamatus hammast selline sullegi kui spordihuvilisele tuttav mees on üks Eesti koondisse kuulunud suusataja, nüüd ma küsin, et kes on pott, ei tea, see on Kaspar Kokk, kes on ka mulle otsapidi sugulane, kes tuleb ka kusagilt hargneb sealt Pulleritsu suguvõsast, aga tema arad on kokaks muutunud. Ma arvan, et enamikest inimestest, kes kuskil figureerivad, on pildi kujundanud meedia, ehk siis me teame või arvame teadvat, et see sportlane on selline, too poliitik on selline ja too kuskil kokteiliga klaasi kõlistaja on selline ja kui me neid isiklikult ei tunne sisust, nimelt selle meediast kujundatud pildiga me ju oma arvamuse kujundame ka sinust on tegelikult kujunenud selline mingisugune kuvand, ehk siis sa oled suur Ameerika sõber, sa oled suusasõber, saaled. Kompromissitu sõber, sa oled šovinismi sõber või, või mis iganes, ehk siis sinust on kujunenud selline noh, ma ei oska öelda, et kaubamärk, aga mingisugune noh, niisugune nähtus, et et kas, kas see kuvand, mis on sinust kujunenud, on tegelikult see, kes sa tegelikult oled. Alati kuvand on erinev sellest inimesest ja alatise kuvand, millisena teised ühte inimest taju Toad on erinev sellest, kuidas inimene iseennast tajub. Saatis näiteks, et ma olen Ameerika suur sõber. Jah, mulle meeldib, aga Ameerika mulle meeldib seal käia, mulle meeldib seal teatud kandi loodus, mulle meeldib see, mida see maa mulle pakub ja see ei pruugi teistele meeldida. Aga ma arvan, et see Ameerika sõber, see kuvand jääb nagu rohkem möödaniku, et siis viimasena. Sa mainisid Sovinismi teemat näiteks sellega ma ei ole üldse päri. Sest jah, mul on väga selge maailmavaade, aga ma arvan, et igal inimesel, kes avalikul tribüünil esine, peabki olema selge maailmavaade. Et ma absoluutselt ei salli selliseid kolumnistiga ennast, nimetavaid tegelasi, kellel kelle kirjutisi sa loed läbi ja sa ei saa aru, et mis on tema positsioon ja sa loeta läbi ja sa mõtled, aga mida see mees mulle nüüd tahtis öelda, mida ma nüüd pean selle põhjal arvama, et see on selline Euroopast peale tulnud? Tahaks nüüd ühe uue sõna või sellist, äkki on see saatus, et inimesel ei ole südikust, inimesel ei ole julgust, inimesi ei ole meelekindlust, asju välja öeldud, pigem ma ütleks selle peale, et me ei tohi kedagi solvata. Minu jaoks on see põhimõtet kindlusetus, põhimõttetus ja ja, ja kui inimene on ikkagi läheb viiendat elu kümmet Tal ei ole julgust ja tal ei ole oma maailmavaadet, mida ta suudab täita ja kaitsta, siis mina sellistest inimestest külla suurt ei, ei arva. Ja, ja ma ei pea ennast absoluutselt šovinistlik, see on üks vastik selline silt, mis inimestele külge kleebitakse, sekkivad ja niivõrd tekivad, aga ja nüüd oled sind kutsunud, siis ma katsun seda veidikene siin seletada, ma ei pretendeeri absoluutselt sellele, et ma suudan inimeste arvamust muuta, aga see, millest ma olen üritanud lähtuda ja ma, millest ma olen aru saanud, et ka paljud loogiliselt ja kainelt mõtlevad inimesed aru saavad, on see, et ma lähtun tegelikult elus kainest mõistusest, et on selline ütleme, mõttesuund nagu vasakliberalism, mis meile inimestes tekitab palju segadust tagamise Ameerika sellise poliitilise mõtte kontekstis on palju selgem ja see on see selline mõttesuund, mis mulle absoluutselt käib vastukarva, see on selline mõttesuund, mis, mis käsitleb elu läbi mingisuguse idealismi prisma ja tahab seda, kuidas nende arvates asjad peavad käima, võtta tõe pähe. Tegelikult käib elu siiski oma loogikat pidi ja mina olen katsunud seda maailma näha ja ka teiste lugejate enda lugejate jaoks tõlgendada seda nii nagu kaine mõistusega seda maailma tegelikult peaks võtma. Ja nagu elus asjad käivad, et see on rohkem maapinnale ligi ja reaalse eluga sidet omav ellusuhtumine kui selline idealistlik pilvedes hõljuv, aga samas endast nii hästi ja palju arvab maailmakäsitlus, mis tegelikult on lõppkokkuvõttes eluvõõras ja, ja Tottergi. Kui sa lubad, ma veel pakuks sinu kohta mingisuguseid šabloone välja, aga palun üks on see, et sa oled vähemalt nagu ma olen just lugenud sinu suusablogi või spordiblogi kommentaaridest, kus sulle heidetakse ette, et sa oled selline hästi mustvalge inimene, oled sa mustvalge inimene? Ma olen kindlasti valge ja ma kindlasti ei ole must. Et selles mõttes jah, ma olen valge, aga ma ei ole must, mis on, eks ole, selline puhas demagoogia. Vastuseks ja. Kindlasti ma kaldun, ma ei taha jätta sellist muljet, et ei liha ega kala ei ole, nagu ma ütlesin, et ma ei seedi selliseid inimesi, kes, kellel ei ole seisukohta, kes ütlevad nii, et ühelt poolt ja teiselt poolt ja naad kaheid võib nii ja võib naa ja ja mul puudub seisukoht, mida sa selliste inimestega arutada, et pigem olgu tal seisukohta, kaitsku seda, siis saab sellega ka oponeerida ja siis saab sellega ümber seda ka ümber lükata, võimalusel et jah, mul meeldivad inimesed ja mulle meeldivad oponendid, kes on rohkem jõulised, kes kui mina olen must, siis nemad on valged või kui mina olen valge, siis nemad on must, nendega on palju, palju põnevam tegelikult heidelda, väidelda, kui maid tagada, et no mida sa vaidled inimesega, kes ise ka ei tea, mis ta mõtleb, mis ta tahab ja kes ei julge oma seisukohti välja öelda. Veel ühe sellise kuvandi pakun välja, et sa oled resultaadi inimene, aga mitte protsessini. Ja loomulikult on resultaat tähtis, et et kui, kui, kui saadet saadet siin, siis noh, pärast sa lähed ka, vast mõtled, et pagasi tuli halbadel, see tuli hea saadisel vale külaline kellegi teise kutsuma, samamoodi mul kah, et mis ma sellest protsessist nüüd räägin, et näed nii palju vaeva, lugeja hindab minu tulemus selle järgi, kuidas see välja paistab, kuidas seda lehes on esitletud, kas on talle huvitav ja paeluv. Või, või kui ma võin veidikene spordi peale keerata, siis loomulikult on tähtis see lõppkokkuvõttes mitmenda koha seal protokollis lõpuks saad, keda sa võidad, keda sa kaotasid, kui palju sa võitsid ja kui palju sa kaotasid? See, et sul oli mingisugune kahe poole või kuuetunnine protsess seal, see on sinu oma mure ja see ei lähe tegelikult kellelegi korda, et jääb, jääb ikkagi see resultaat jääb ikkagi see lugu. Olgu veebis. Olgu ajalehe kaustas arhiivis. Nii ma tõmbaks joone alla Sabloonidele võib-olla saate jooksul, mõni tuleb veel, siis ma võtan sellegi jällegi taskust välja. Ütle, milline sa lapsena olid. Jällegi olen lugenud, et sa olla olnud läbi viieline kuldmedal cum laude. Ei aasta absoluutselt tõele, et esimeses kahes klassis sain tõesti kiituskirja, kuna iga ma arvan veidikenegi ja kodus õpetust saanud või ise lugenud laps saab esimeses teises klassis kiitus kiirusele. Saavutus. Aga siis tulid sellised ajad, kus kolmed tulid sisse ja kus oli isegi mõni veerand oli nagu kaks, kolm, kolme ja kaks viite ülejäänud neljad ja siis oli isegi selline aeg et eesti keel oleks äärepealt ähvardanud vaatajat tulla kaks, üks veerandtunnistusele, kuna seal taheti mingisuguseid imelikke asju, mingite lauseliikmete määramist ja ja see oli millegipärast tollal nii tähtis ja ma ei saanud sellest muidugi mitte mõhkugi aru. Ja sisse kiskus mu hinnet sinna kahe poole, isegi füüsikas oli mul üks vahel kaks tulemas, sest see oli täitsa kosmose, teadis minust tahaks, aga aga siis ma võtsin lihtsalt kätte, selline füüsikaülesannete kogu oli, hakkasin sealt ise füüsikaülesandeid lahendama ja siis lõpuks ma saavutasin nihia tasemed isegi oma rangele, füüsika. Õpetad Tähele Kärt värsile, ma mäletan siiamaani suutsin ühe ülesande lahendada nii palju efektsemalt ja kiiremini lühemat teed pidi, kui tema seda tahvli peal teiste Läti tegi ja siis ta vaatasid. Pullerits võib veel asjagi saada, füüsikust minust ei saanud, aga keele sain küll selgeks. Aga su jaoks on olnud oluline teha asju maksimumi pealt. Jah, jah, aga see on loomulik tegelikult, et midagi teed, siis proovid seda teha võimalikult korralikult, ma mäletan, väiksena pidin maale peenramaad kaevama, mis oleks vastik töö, selge valuliseks ja see oli, see oli tüütu ja see oli ka selles mõttes nagu nõme töö, sest varem või hiljem see umbrohi kasvas sinna taas. Aga ma mäletan, et kui me ikkagi seda maad proovisin, siis viimse kui rohulible viimse kui juurika, seal korjasin välja. Teine, võib-olla arved seal nagu paranoiline, aga ei, ei ole tegelikult, sest kui sa midagi teed, siis sa katsud ikka kõiges anda endast parima, aga selles artiklis sa mõtled, mida sa kirjutad, kas, kas, kas see lause voolab, kas siin on mingisugune rütm, kas see sisu on ikkagi selline huvitav ja kaasakiskuv ja, ja, ja hea võistlus on. Noh, kui me siin kolmanda näite tooma on ikkagi see, kus sa jõuad finišisse, jõuad, et pagan, et nagu rohkem eriti ei suutnud, et sain endast maksimumi anda. See on minu arust elementaarne, et igaüks, kes midagi teeks, peaks pingutama, teha maksimaalselt loomulikult võimed on erinevad, et mõnele mehele minu minu kirjutis lapse aiatase nagu mõnele mehele, minu suusatulemus on eelkoolieelikud ase, aga see on minu maksime või tähtis on teha nagu oma maksimumi, selle nimel püüda ja pingutada. Näe ikkagi peale ühe sellise šablooni võtma veel välja, et sa oled, et sa oled perfektsionist ja, ja siit ma siis küsinud siinsult, et kui sa olid puberteedi eas politsei, mässaja ka ja pätti tegid ja napsu võtma. Ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, absoluutselt midagi sellist, et nagu see šablooni meeldiks, siis ma lisan siia iga enda poolt ka midagi, et mulle ei meeldi teha asju, meil ei ole nagu mõtet, mis nagu midagi ei anna ja ma mäletan, et sai proovitud kuskil kolmandas neljandas klassis korra suitsu teha, aga ma ei leidnud, et sellel on mingit mõtet, et see teeb minust kõvema mehe. Loobusin sellest ja minu arvates on suitsetamine nagu ka joomine, on maailma kaks kõige mõttetum tegevus, sest ei anna sulle mitte midagi. Need ainult hävitavad sind. Mässama joonud perfektsionist. Võib olla küll, ma mäletan, 95, ma töötasin pool aastat Ameerikas ajakirjas News Week ja toimetaja oli seal siis andestatav, kui minu inglise keel, Chief, Economist korrespondent ehk siis eesti keeles siis pea majanduskorrespondent, Ritz Thomas, tulid Eesti päritolu naine, kes on nüüdseks surnud, tore inimene, olin. Ja sõites ka mind üks üks õhtu koju või enda poole sinna kuskile äärelinna ja siis me rääkisime ja mõtlesin. Raske on siin riigis, et siin on kõik, nagunii ei ole staarid ja kõik on jõle kõvad tegijad, et ma ei tunne sind üldse ennast hästi, siis ta ütles, et sa isegi vihaseks ütlesid. Nüüd ka tammid, stopi, ping, Začek perfectionistetel pagan võtaks, lõpeta ära. Ja niukene perfektsionist olema, ütles, et ära arvasin, et meie oleme siin kõik Marsilt ja sina oled kuskil siin mingisugune tavaline mardikas, et et ei ole niiviisi. Aga mis keskkonnas üldse kasvasid, seal tarkus oli sul ümber, sinusugused olid sul ümber sellised. Normaalsed lapsed. Ja olid normaalsed, täiesti normaalsed lapsed. Lapsepõlves oli mul kaks head sõpra, oli Hannes kiris, kes on nüüd siis do riigikohtus. Ja, ja teine oli Aare Kilp, kes siis oli kellega me mängisime korvpalli, kes oli kõva korvpalli, kes siis hoiupanka tegija siin on Audentese teinud ja, ja muid asju ja normaalsed lapsed olime minu kõige suurem pätlus, mis juhtus kogemata, oli see, et kui lugupeetud kuulajad mäletavad filmi kevade, siis oli köster, keda mängis Endel Ani, suur mees, kes võttis ahjuroobi, andis Tootsile pikigi turja. Ja, ja siis lapsepõlves mängisime jalgpalli ja siis ma läksin nurgalööki lööma ja ma ei tea, kas löök sai kuidagi seal väiksel platsil nii tugev või või oli tuul, kuidagi tuli tuuleiil tuli, ühesõnaga põrutasin selle otse siis nii-öelda registreerige Endel Ani aknasse, siis aken oli muidugi kildudeks ja siis ma ei julgenud seda üles tunnistada, keegi poistest kaebas minu peale, siis mul jääb midagi muud üles, läksin lasin kõrvad alla, kaks päeva hiljem. Ma läksin anide juurde, tunnistasin, et vabandust, jah, mina olingi see poiss, kes lasi, kes, kes akna sisse lõi, õnneks võeti seda huumoriga, isal tuli siis see aken ära parandada. Elasite seda tegelikult ka üle. Meeletult-meeletult, ma mäletan, me läksime perega nädalavahetusse, juhtisist, reedel läksime nädalavahetuseks Tallinnasse, mis pidi olema nagu nagu kena väljasõitja. Me käisime siin Eesti näitustes, käisime seal kuskil kuskil söömas, mul meeles paga on kogu see aeg mõni mees assa, pagan, see tuleb välja. Jama. Ma lõin selle köstri akna sisse, et varem või hiljem nagu mingisugune jama tuledes rikkus kõikjale vanad sellised väiksed asjad tegelikult. Mis meile meelde jäävad ja mis ma ei välista, võib-olla kuidagi meie alateadvus suunavad-mõjutavad või, või kujundavad? Jah, vot selline lugu. Mingil hetkel pidid sa ju hakkama valikuid tegema, mida teha ja sina valisid ajakirjanduse soli toona ju üsna punane ajakirjandus, mida sa pidid valima, lootsid sa siis, et et saab kunagi saab teha ka midagi muud. Aga mina ei mõelnud selle peale punane või mitte, punane, mida sa mõtlesid, mina tahtsin, mõtlesin, ma saan spordiajakirjanikuks. Ma olin kirjutanud spordilehte paar lugu ja just siis, kui olid sisseastumiset, siis ma olin tõlkinud ühe, miks minu lemmikjooksjal, inglane 800 meetri 1500 miili ja 1000 meetri jooks toonane maailmarekordomandisse Bastian Ko. Tema biograafia meile, isa tõi Soomest veel nagu noppida valuutarahade eest kuskil aastal 82 Mulledzis poeg saaks nagu noh, ennast nagu ajakirjanduslikult arendada, siis ma tõlkisin selle soome keelest, mida ma Lõuna-Eestis on, aga sõnagi osanud ja pidin ennast algul üldse Oreemial aitama sõnastike abil, et me midagi aru saaksin. Lisaks seda ma lugesin sõnastikuga vaid tšehhist ajakirja staadion ja siis oli veel Tšehhi nii-öelda sugulaskeel slovaki keerimisime, start ja seda ma lugesin siis tšehhi keelebaasilt ka. Nii et need ajakirjad ka käisid ja siis soome keel siis oli veel üks g peale inglise keele ja vene keele, mida ma koolis käisin, ma olen hästi multilingval selle vastiku juursena, vabandust ja, ja, ja siis hakkasin seda raamatut tõlkima ja siis see hakkas samal ajal ilmuma siis spordilehes, mis oli ka noorele asja keskkoolist tulnuna suur asi, näed, minu joonealune ilmus nagu järjeloona. Mina oleksin spordiajakirjanikuks saada oma ja Juhan peegel võttis mind ka sellena nagu sinna vastu, et minust saaks spordiajakirjanik, aga elu muutub Ülikoolis, õpib palju juurde ja hull ongi see, kui sa sisse lähed, spordiajakirjanikuna välja tulevad ka spordiajakirjanikuna, vot siis küsida, et kas vahepeal nagu midagi kõrvade vahele jäänudki või mul nagu jäi. Ja ma ei häbene seda öelda, et näiteks kõik need marksismi-leninismi ja ma ei tea, mis poliitökonoomia ja didaktika tekkelise materialism aimed olid minu jaoks olid väga huvitavad. Sellepärast et õppejõud olid väga head ja väga huvitavad näiteks Ülo Matjus oli, kes andis sedasama teoreetilist materialismi. Nii oli näiteks Avo Viiol, kes aastaid hiljem sattus kaheksa miljoniga suurde skandaali, ääretult hea õppejõud, üks üks toredamaid õppejõude üldse, kes oli Olev Raju, oli, kellel on rohkem tänapäeval seostame Keskerakonnaga, see oli väga vahva tulijat. Ta oskas, oli Vello peedime, kes rääkisid asjadest nii huvitav avaldati minu arvates seda punast värki nagu ei olnudki, et see oli nagu ainult partei ajaloos mingil esimesel ja teisel kursusel. Aga vot kõik need, et me pidime neid tekste lugema vana ja arendas mõtlemisse, arendusse, loogikat ja just see mõtlemise instrumendid, mis ülikoolist said, vot nende ainetega, see oli minu jaoks on nagu väga oluline. Ja, ja kusjuures see sisu ei hakanud külge, ma mäletan, oli selline huvitav intsident. Kui ma olin kolmanda, võib-olla isegi neljanda kursuse tudeng ja istusime ümber laua ja siis vaidlesime, mille küljes Marju Lauristini seminare, siis mul nagu argumendid said otsa ja siis ma ütlesin niiviisi, et mis te minuga üldse vaidlete kaastudengitele, et mina olen selle osakonna ainus. Mis ma siis ütlesin, vist marksist vä? Marju Lauristin hakkas laua otsas niiviisi naeru põksuma, ütles, et aga, aga Priit, Priit, kuhu te minu jätate, et noh, et jõudsid sa parteisse? Ma kuulun mingisse parteisse, absoluutselt ei kuulunud. Ja ammugi kui ülikoolist välja tulin, siis ega ma ei olnud ningimad marksist ja ma ei ole ammugi, ma ei ole mingisugune vasakpoolne, seda on kõik minu lugeda aru saanud, et ma olen ikkagi sellise parempoolse maailmavaate üdini ja väga selge esindaja. Et veel kord, mida ma tahan sellega öelda, et sa Bornia eristada sisust ehk ülikoolist nas ained, mõtlemise instrumendid, nendes menetlus ja kuidas sa pead nagu asju analüüsima, kuidas see võib neid näha, kuidas üldse võid mõelda, et see sisu seda sai kõigest sellest kirjutatud siis, kui see oleks mulle juurde, aga siis ma oleksin puhas ja sotsiaaldemokraat, tänada ei ole sotsiaaldemokraate. Tänapäeval ei räägita oma parteilisest kuuluvusest, mul ei ole ühtegi parteilist eelistust, ma ei ole kunagi ühtegi erakonda kuulunud komparteisse mitma. Komsomol, nagu kõik minu ajal olid, ma ei olnud komsomoliaktivist rea kaasa jooksid palun väga uni, tahetakse öelda, aga vanavaatelt jah, olema pigem ikka sinna kainelt mõtlevate inimeste hulka kuuluv talupojamõistust ja loogikat rakendavate inimeste. Ka kuule, palju sina sellist üliõpilaselu elasid oma üliõpilase ajal? Jällegi, et palju sa vähe napsu võtsid või mingisugust sellist asja. Ma siiamaani aga ei saa hästi aru, et mis, miks läks napsu võtab ma tulema rattavõistluselt, et no tõesti, ma olen ka viimane viimased kaks korda olen avastanud, et tõesti see pudel õlut võib-olla on tõesti hea ära võtta, aga vaata seda ei saa muuta nüüd rituaaliks, igast trennist tulen, joon pudeli õlut ära. Ma toon näite, et nagu sa ütlesid, Ma olen tulemusele orienteeritud, jah, tulemus on tähtis. Ja, ja hull siis kui tulemus nagu üldse ei parane või veel hullema hakkab minu vanuses alla käima. Oli suurteks City olümpia olid seal kohal, olin. Kas sa mäletad, kui Andrus Veerpalu võitnud Kula Jaak maalia võitnud pronksi, siis? Me võitsime, ootasime neid, Nad tulid seal homstedis, oli selline kuurort, kus nad elasid ja seal oli ruum reserveeritud. Jah, ja sa hakkasid vist ütleb, et kaksikvõitu ei tulnud. Või seda ma ei mäleta, aga tähtsam oli see saku õlu, mis seal laua peal oli. Kas sa Saku õlut mäletad, seal laua peletab Saku õlu oli laua peal ja Saku oli, oli valatud ka ja isegi võib-olla šampus oli, vaatasid moele veerpalule kas maja veerpalu võtsid õlu ja šampust? Ma ausalt öeldes ei mäleta. Mina mäletan selliseid detaile väga hästi, sellepärast et nad ei võtnud, sellepärast, et nad ei võtnud ja, ja, ja üle-eelmine aasta ma ei jõudnud Tartumaa kruvida Rattamaraton rattaralli lõpus ära imestada, et seal voolas tasuta õlu tõepoolest ka see aasta, aga see aasta ei ole vähemalt rongiga limiteeritud, et sa said selle pooleliitrise plasttopsiga õlut või siidrit aga, aga poolteist noh, ütleme eelmine aasta poolest seal seda tasuta ja siis ma nägin, kuidas jalgratturid tulevad ka need jalgratturid, kes mind võitsid ikkagi minutite, minutite minutitega, kellel olid ikkagi palju kallimad rattaid, paljugi tulemust ette näidata, kuidas need pärast seda olud teid siis ma vaatasin, et mida värki, mis toimub ja siis me oleme selle üle nagu vaielnud ka, aga et kas on ikka õige, et et spordimehed peavad niiviisi õlut jooma? Mõned ütlevad, et teab, et see on taastumiseks ja no ma ei tea, aga on ju olemas ka spordis mina, näiteks spordiookeanid on Ain-Alar Juhanson nilt saan, et ma ei tea, kas need efekti annavad, aga kindlasti kahju ka ide. Mõni jällegi ütleb aga Priit, aga vaata, võib-olla seal on keemiat sees, sa ei tea, mis seal sees, mis endale sisse jood, okei, jah, annan alla nende võitu. Nii oleme rääkinud palju sina eriti palju, mis mind tõsiselt üllatas, sest ega me tegelikult ju omavahel ei ole väga palju niimoodi juttu rääkinud, aga sa räägid väga palju, mida saatejuhil on alati meeldiv kuulda. Nüüd on veel muusika kuulamise koht, sa valisid välja mõned lood, ütle esimesele saatesõnaga. Ja esimese loo pealkiri on matus, kiuner ja seda lugu ma ennem ei teadnud, kui tuli kinodesse selline film nagu 127 tundi ja see on see film, kus mees läheb siis Ääron, ränstan. Ta mängis näitleja, tuntud näitleja, kelle nimi mul praegu meelest ära läks, seal see raadioeetrihädad, sa ei saa kohe paugust nimesid tuletada, nagu kirjaliku ajakirjandust tehes jäi kättpidi siis suure rahnu vahele pilu kanjonisse juutas kinni ja siis ta pidi viis päeva seal olema, lõpuks ta siis murdis omaga luud puruks, lõikas noaga seal otsast ära pääseda ja selle filmi promo juures on selline lugu ja kuulakes algab nagu hästi rahulikult harjunud hakkab rahulikult ja kuidas ta siis lõpuks nagu kerib ja muutub väga selliseks jõuliseks meloodia, eks vot selles on selline tõusev power, on, on lool taga ja bändi nimi on bänd of Horsis ehk hobukapell siis äkki suvalises eestikeelses tõlkes, nii et olge head, nautige siis on hea lugu. Jutusaade läheb edasi. Priit Pullerits on täna meile tulnud külla, Tarmo Tiisler püüab võõrustada. Siin muusika kuulamiseks, seal ka rääkisime või õieti sina rääkisid, et ei tea, kas nüüd mõte oli täpne ja läks kõrvale ja, ja siis mul jällegi üks mingi šabloon tuli välja, mida sinuga on võimalik seostada. Et sa hästi vähe oled nagu instinkti inimene, et hästi ratsionaalne ja et kõik peab olema niimoodi hästi loogiliselt seletatud, et siis sa ei tee väga selliseid tunde pealt otsuseid rohkem, ikka mõte pealt on nii. Jah, aga elu ei ole käskinud mul teha selliseid väga suuri otsuseid, et otsused peavad tegema need, kes firmasid juhivad, mina ei ole ühtegi firmat juhtinud. Ma ei ole teinud suuri otsuseid, et kõige suurem minu juhtimine oli, kunagi oli selline ajakiri nagu favoriit, mis ilmus üheksakümnendatel ja varastad Postimehe artereid ka juhtinud, aga need on imetillukesed kollektiivid, mis lõppkokkuvõttes on kuulunud suurtesse kontsernidesse, siis favoriit, siis kuuris, posti, mehaanla toona ja teater on ka Postimehe all. Nii et ei ole seda juhtimise vajadust ja otsuste tegemise vajadust olnud, et mõnikord ma olen mõelnud küll, et huvitav inimesed, kes juhivad, et lõppkokkuvõttes on, see on ju lihtne, kas jah või ei jah või ei. Et siin ei ole sellist nagu halli tsooni, et võib-olla see ei ole, see ei ole otsus. Et kaua nad võivad seda vaagida, aga vot see nagu kentsakas ongi tegelikult see, et see lühike jahvi ühike ei saada, selleks tuleb teinekord nagu metsik nagu ajugümnastika tagant ära teha. Ja tegelikult mulle selline ratsionaalsus meeldib. Ma mäletan, 90 eks Marju Lauristin saatis mind Ameerikasse New Yorki Columbia ülikooli õppima ajakirjanduskool ja siis mul oli seal ma olin ühe nii-öelda eestisõbraliku Advokaadi dženic Reidoni nii-öelda käendusele vastutusel ja siis ta viis mind vaatama ühte ühte Ameerika jalgpallimatši. Ameerika jalgpalli toona kohutavalt igav, sest ma ei saanud mitte midagi aru ja pealkiri kaitsekolledži võistkonnas oleks igav pusimine ja siis seal oli selline viineri, müü viiner saiaviiluga vahel, eks ju. Ja ja sisseviinerimüüja jõudis meieni ja siis minu advokaat küsis, et Priit, kas sa tahad mingit viinerit, et ma ütlesin, ma ei tea, ma ei tea. Ma ei tea tõesti, kas ma tahan või ei taha seda, et ühtviisi ma nagu tahtsin, teised viisid, ma mõtlesin, et pagan võtaks, selle eest mingisuguse totra viiruka eest küsitakse 2000 dollarit, aga kust mina tulin selle peale selle advokaadi jaoks polnud mingi raha. Ja siis ma ütlesin aidanud nõu, et ma ei tea ja siis ütles, et see ei ole meil Ameerikas mingi vastus, kas tahad või ei taha, ütle, kas sa tahad või ei taha. Lihtsalt jah, tahan küll. Et samas selline alguses rääkisime, et kas peab olema mustvalge ja teinekord on vaja, et sa pead selle otsese vastu võtma, sa pead, ütleme jah, ma tahan seda vorsti viilukad, sest see siin tähendab sinule võimaluse valida. Kui sul on antud võimalus valida, siis otsustan. Ja kui sa küsid, kuidas me neid otsuseid teen, siis pigem ikkagi jah, ratsionaalse kaaludes, aga nagu iga otsustaja teab, siis olgu otsuseid valitsus suure väik, alati tuleb seal argumentidest Puudu, kuidas sulle tundub, kas sa olid enne Ameerikasse minekut teistsugune inimene ja ja, ja mis sind siis seal ilmutas või kes sulle ilmutas ennast või, või miks sa järsku muuta? Seda seda ei oskagi öelda, et see ei ole mingi senine, muutusin nüüd teiseks inimeseks ja hakkasin Miki hiirekõrvadega ringi käima, mida on väga kerge niiviisi karikeerida. Tegelikult see maailmavaateline muutumine või äratundmine, et mis sulle nagu elus meeldib või kuidas võiks elada nii, et oleks vahva, kuidas võiks maailma suhtuda niiviisi, et see oleks nagu põnev ja konstruktiivne tuli väga palju sealt väga paljus nagu arusaamine, kuidas ka ajakirjandus tuleb teha, et seda tuleb teha. Toovad seda, tuleks suured tööga teha, seda tuleb, seda tuleb kirega teha, seda tuleb niiviisi teha, et sa mõtled, kuidas see selle asja publikule maha müüd, selles mõttes publikule maha müüa, sest kui inimene su kirdike loeb, et ta peab huvitav olema seal õpetajale, samamoodi peab meie kuulajad siin ma, kui ma stuudiosse tulin, ma ütlesin sulle ühe asja, mis ma ütlesin sulle, Tarmo üks tingimus on kuulajail peab huvitav olema püüdnud anda endast maksimumi. Seisul tuleb päris hästi välja, tempo peab hea olema, aga ei saa olla niiviisi, et ma tulen siia stuudiosse ja siine soigu siis vahetab kuule kanalitel, ta läheb ära. Et seal on sellised asjad, mida sa sealt sealt nagu õpid mitte mitte, mitte see, et nagu tavaliselt Ameerikaga seondatakse, et see on väga primitiivne ja see on väga naiivne, mida meil Ameerikale külge riputatakse. Ma korra ühe väikese kõrvalpõike teen, et kuidas sulle tundub, kui me räägiksime täpselt sama juttu praegu samade küsimustega minu poolt niimoodi, et me ei räägiks selle raadio stuudios, kas sa vastaksid teistmoodi? Praegu väga siiralt vastu on ju, et ma ei tule siia saatesse niiviisi, et ma võtan nüüd erineva rolli ette ja hakkan hakkan rääkima, et aga ole hea, lähme edasi. Ja sul jäi pooleli? Ma ei mäleta, mis pooleli, sinu, hüva Ma siis püüan jätkata. Et aga kui sa tulid tagasi, kas inimesed hakkasid sind kuidagi võõristama ka ja ma ei tundnud sind sinu Ameerika-eelsel perioodil ja ega me tegelikult ei tunne teineteist peaaegu üldse. Oleme jälginud teineteise töid, mida ilmselt sinuga rohkem, sest Saavega raadiot. Ei, ma olen kuulanud raadioreportaaže, ma lugesin seda suurepärast lugu meile vist Raul Ranne tegi sinu kohta Eesti Ekspressis oli väga hea lugu. Nii, aga see saade on silusti, et lähen mina edasi ehk siis, kui sa tulid Ameerikast tagasi. Inimesed vaatasid imelikult. Ei, ja selline skepsis oli hästi suur, see oli kummaline. Ühelt poolt need, kes toona ajakirjandusväljaandeid juhtisid, väga tahtsid, et ma tuleks nagu räägiks, neile õpetatakse ajakirjanikke, kuidas siis nagu uut muidu ajakirjandust teha, sellepärast et sellekohane teadmine, oskusteave, mis on ilus eestikeelne sõna inglisekeelse nõuchaule siin puudus. Ja samas nagu juhid olid hästi, entusiastliku tahtsid, ma tuleks aga ajakirjanikud keelele ma siis seda oskusteavet püüdsin edasi see anda, et mulle tundus, et vähemasti pooled neist olid kui mitte vaenulikult, siis ja kui mitte, tõrjuvad, siis igal juhul skepsisega sellesse suhtuvad, mis ma rääkisin, et aga noh, meie siin Eestis. Et kindlasti ma möönan, et seal võis olla ka minupoolseid asja presenteerimisel või esitlemise vigu, ehk ma oleks pidanud rohkem arvestama, aga ma ei osanud toona noorena arvestada, et publik on teistsugune. Publikul ei ole ehk kuulajaskonnale nendel, keda ma õpetan, mingit sidet Ameerikaga Ameerika võis tõesti neil olla ja paljudel siiamaani ongi midagi kauget vastikuid, mida, mida, millest paljud inimesed ei tahagi midagi teada ja mida paljud inimesed põlgavad, vihkavad ameeriklasi, suhtutakse kaht moodi, armastatakse või vihatakse seda ja ma oleks võib-olla pidanud tõesti toona rohkem arvestama. Ma seda ja veidikene delikaatselt püüdma läheneda, sest lõpp juhtus, see, mida ma tahtsin teha, oli Eesti ajakirjandust paremaks muuta. See, et seda paremise mõõtmise töö langes mulle, kes mul oli ainult ameerika teostele nagu minu süü, et see on nagu Marju Lauristini, kes mind sinna saatis, et mul polnuks midagi selle vastu, kui oleks kõrval olnud keegi, kes oleks saksa ajakirjanduse, prantsuse ajakirjanduse kogemust siin vahendanud ja oleks tekkinud võib-olla võistlevad, sellised koolkond on palju öelda, aga sellised suunad oleks põnevam olnud. Aga kokkuvõttes ma leian, et see suund, kuhu Eesti ajakirjandus on arenenud, on, on väga mõistlik suund, et meil on ikkagi faktipõhine, uudis, ajakirjandus, meil on selgelt arvamus on lahus, meil ei ole sellist nagu nüüd ma võin muidugi puusse panna, aga mul on nii palju, kui ma vahendatud tekstist olen aru saanud, on prantsuse ja kohati ka Saksa ajakirjandus rohkem selline. Noh, kus selline arvamuse ja faktipiir teinekord ei jookse väga selgelt lahus, et mulle selline angloameerikalik stiil, mida võib nimetada võib-olla mustvalgeks liiga, mulle tegelikult meeldib see rohkem ja mulle millegipärast tundub, et ka Eesti inimestele sõjaline ameerikalik lähenemine meeldib rohkem kui selline euroopalikke sauerkraut või seal kohapeal mõeldud termin või segi lady stiil, et no ajapikku avastanud eestlaste ameeriklaste vahel palju ühiseid jooni, neid üks selliseid 12 jooniksn individualism, teine edukultus, teistes hästi individualistlikud Ameerika ameeriklased on ka tegelikult individualistlikud, rääkida sellest, et on vaja nagu kollektiivset pingutust ja ameeriklasi Neiberfuudes naabruskond ja kommuunide ja meil siis kogukond, need on nagu väga tähtsad, aga ei tegelikult ikkagi individualistid. Võrdleme 11 väga palju, nagu ameeriklane võrdleb, et kas mul on rohelisem muru kui naabril suurem maja aga see, see selle randa või, või ports, ma ei tea, kuidas eesti keelde tõlkida kui, kui naabri samamoodi meie Eestis ka võrdleme, et keegi võib-olla kellel ägedam jalgratast, kellel on ägedam out, no ja kes elab seal paremas kohas ja teine on see teine on see edukultus mites ameeriklastel isegi selliselt, ütleme pool põhiseaduslikult on üritatud sellise mõistega nagu Räpinasse Tarmo teated, ameeriklaste üldine aktsepteeritud ja elu põhieesmärk on õnnelikuks saamine, õnne poole liikumine. Et mulle tundub ka, et see õnn muidugi defineeritud väga paljust läpim materiaalse, hakkasin vaidlema, kas see on hea, õige, halb või vale. Ja samamoodi on minu arvates see meil Eestis, et me meiega liigume õlise poole, kuigi me sageli ei tea, mis on ja me sageli defineerime seda õnne läbi nende materiaalsete näitajate mida on ka muidugi meie pangad lahkesti siini, enne kui see kukkumine toimus siin oma laenudega usinasti rõhutanud, et pikk monoloog. Selline pikk monoloog ja ma tuleksin selle algusesse korra veel tagasi, sest ma tegelikult oma küsimusega rohkem pidasin silmas, et kas sa muutusid inimesena ehk siis, kui sa tulid Ameerikast tagasi, kas sul naine ütles, et Priit on suga midagi juhtunud? Ja ma mäletan, Me läksime poodi ja ja siis ma ütlesin poel ööjale seal vist väga-väga lahked, oi aitäh ja suur tänu ja siis abikaasa vaatas niiviisi imelikult selle peale, et kas siis on nagu vaja siis niiviisi nagu iga poemüüjaga niiviisi suhelda, aga siis ma ütlesin, et aga meil on meheksas. Aga et, aga et Ameerikas nii tehti ja tegelikult on ju tegelikult on ju väga lahe, et pardid ütlevad jah, et sa lähed Ameerikasse, siinse poemüüja, seal, kes sul paneb sealt lindi pealt. Siin asjad küsib, kas paber või plastik sellesse kotti ja siis sa vastad paberkotti või plastikkotti ja siis ta küsib sinu käest, et hai, söör, hauas Jer täiet, umbes. Härra, kuidas teie päev läks, et siis ta naeratab sulle, aga tegelikult ta ei hooli sellest, aga mis selles halba on, aga mis selles halba ma vastan teile, ma ütlen, et mul on täitsa lahe olla ja ja see nagu hea tuju ja maati, küsin vastu, aga kas siis parem on see ja siin erinev ameeriklastest millegipärast väga palju, võib-olla see meie põhjamaine loomus, mida on ajalooliselt depressiivseid 700 aastat süvendanud, et me käime nagu rohkem kuldkulm kipras ringi ja siis kas siis on parem, kui me käime kipras ringi, vaatame, põrnitseb üksteisele alt otsa, aga siis me leiame, aga me oleme sellest meie ise. Kas see on parem? Minu arvates ei ole parem, et on palju lahedam, kui, kui tegelikult naeratatakse selline ameerikalik etendusel ameerikalikku eest ära, aga siin väike jutt, selline sõnavahetus käib asja juurde. Me saame kokku, sa küsid minu käest. Tere, Priit, noh. Kuidas läheb, ma küsin ka, tere, Tarmo, kuidas see läheb? See on normaalne, väga mõistlik. Ja, ja miks mitte, Me peaksime teineteisele vastu naeratama, mitte Bratiivsepaga. Tead, ma peaks tast ikkagi nagu parem olema. Näed, tal on see auto, mul on teine auto, et see on nagu haiglane värk. Käed, nii, et kokkuvõttes sa inimesena muutusid, Ameerikas. Ma nüüd ei julge nüüd öelda umbes kolm korda elu jooksul kuus kuud Ameerikas olnud Staseerinud töötanud, õppinud igasugu asju teinud, et see nüüd siis nüüd nagu inimesena muutub, võib-olla see aitab siin välja tuua seda, mis sinus on, et see oleks küll nagu võib-olla mingisuguse läbi kogemuse liiga suure tähelepanu omistada norrald iga inimene ju areneb elu jooksul. Kujutan ette, et näiteks need, kellega ma koolis õppisin ja praegu kuulavad meie saadet ütlevad, et see on Pullerits, nii räägib nii kiiresti, et Tallinna palju vaiksem vend omal ajal, et aga kindlasti ka mina ei tunneks oma klassikaaslasi paljusid ära, et vaata kuhu, kuhu keegi on jõudnud keegi ja mida teinud, milliseks keegi on muutunud. See on ju loomulik. Kui vana umbes sina olid, kui sa nüüd takkajärgi mõeldes võid öelda, et ma leidsin ennast üles. Aga ma arvan, et siis ma siiamaani ei ole leidnud, et mul on siin viimastel aegadel tekkinud tegelikult üks mõte, ma olen seda naisele paar korda rääkinud ja see on see asi, mida ma siin ei hakka rääkima. Ma arvan, et meil kõigil on teatavad mingisugused mõtted, mingisugused unistused, mida me tahame teha. Aga mida meil puudu, mõelge, inimesed selle peale, teil on ju ka, kui teil meeneid kuulate, teil on ka mingid oma unistused see, mis meid tagasi hoiab, on hirm. See, mis meid tagasi hoiab, on kartus see tagasi hoiab nende oma unistuste jahtimisel on see, et me kardame kaotada kõike seda, mida me siiamaani oleme raske vaevaga saanud ja me mõtleme, aga mis siis saab, kui me seal unistuse täidame? Kuidas me siia siis nagu tagasi pöördume sellesse, kust me seda unistuse elluviimist alustasime? Pigem on see, et meil on selline turvaline keskkond, kus me oleme harjunud olema ja me ei julge sealt välja minna. Noh, ja siis, nüüd nii kindel on liikuda, eks ole, et kus sa tarmarad, mina elan Kristiines kriisist mulle midagi ja kuskil Tallinnas siin, eks ju, et sa liigud Kristiines siia raadiomajja ja siis vahepeal põrkaadi, kus iganes korvpallivõistlus toimub ja siis käid selles Kollur samamoodi mul, et ma käin Tartus Tähtverest alla kesklinna, kus ülikool ja Postimehe toimetus asetsevad vastakuti ja väga turvaline ja nii elataksegi maha, aga aga tegelikult mõelge, inimesed on ju. Olime ei kasvata selle maailma kogu ressurssi, mis on ka meie päralt ju, et ei kasuta kogu seda potentsiaali, mis meil on, kui me mõtlenuga avaralt, et me peaksime nagu lahti laskma rohkem sellest ja ma tunnistan, ma ise ka ei julge lasta. Ma ise ka ei julge rasta, meid hoiavad kinni paljud asjad, meid hoiavad kinni, keda hoiab kinni mingisugune laen, keda hoiab kinni mingisugune loom, keda ei ole kuhugile jätta keda hoiavad kinni lapsed, lapselapsed? Aga, ja, aga tead, ma viimasel ajal üha rohkem nagu imetlen neid inimesi, kelle kohta ma näen ja kuulen või loen või vaatan, kes on julgenud ennast lahti rebida ja minna ja võtta mõned unistused teoks teha. Pagan küll, tahaks ka ükskord midagi sellist teha, vot see on see nagu, nagu mida mõtled ja kui sa küsid endalt, kus ma nagu tee, kus ma lähen, või umbes nii see küsimus vist oli. Vot vot siis siis ma ei tea, et kuhugile sinna ma, ma tahaks liikuda, aga ma, ma kardan, et mul ei ole julgust selleks. Räägime kaks sõna õpetamisest ka siia saate lõppu. Muide, liiga teoreetiline jutt ei, jutul pole häda midagi. Sinu jutt. Sa õpetad, oled õppejõud nime poolest, aga õpetaja on ju ka ilus nimi ja kõlab kuidagi üllamalt, et et kui sina õpetad ülikoolis, viskas, õpetad lastele lastele tudengitele mingisuguseid käsitööoskusi või sa õpetad neile kuidagi eluga ja elus hakkamasaamist või, või millena sina näed, õpetamise roll? Ma arvan, et need kaks käivad tegelikult käsikäes, et ikkagi maa lõpetada elu, sest noh, kes olen mina oma 40 ligi kuue aastaga, et lõpetada 20 aastastele mingisugust elu, et ma peaks ikka kaks korda nii palju 46 elama või siis tekib teine muret, ma olen hoopis teine generatsioon nendega võrreldes ja ma ei oska neile õpetada seda, mis neile on tähtis, aga õpetades ainet on ikkagi mingisugused ained neile õpetama õpetama selle aine raames ka neile selle ainesisest elu. Ehk rääkis, kui tudengid tulevad, mul on selline kaks kursust ükse millegipärast liiga uhke nimega uudise sotsioloogia teener reporteritöö Tartu Ülikoolis tudengid tulevad siis ma nende käest küsin siis, et noh, mis siis on ajakirjandus, mida te siia õppima tulnud? Ikka vastavalt aeglaselt, neljas võim ja looming ja noh, ma ei tea, mis kõik veel ilusad, sellised sõnad, mõtlesin jaja ja need on need, seal on paljud minut minust palju kõvema kraadiga tähtsad inimesed teile räägivad, see on ka õige jutt, aga vaadake, sõbrad, ajakirjandus saaks olla neljas võim ja mingisugune loominguline eneseteostus ja avaliku arvamuse kujundaja peab olema eeskätt üks ajakirjas, peab olema äri. Ja kui ajakirjandus ei ole äri, siis kõik need muud funktsioonid meeles, teie räägite ja mida te oma nooruslikkuse idealismist väga õigesti tahate ellu viia? Ei saa neid ellu viia, sest ajakirjandusega rentaabel ennast ära ei tasu, siis seda ei saa teha. Et, et siit ka vastus ehk su küsimusele, kas me õpetame ajakirjandust õpetanud neile elu, et lõpetaja mõlemat. Kui palju oled sa oma elu jooksul teinud kompromisse oma töös just nimelt selle poolest, et sul on mingi ideaal olla aus, kajastada ausalt mingisugust asja ja teiselt poolt just nimelt see, et on äril ehk siis kas sa pead seda lugu kuidagi kohendama söödava maks või lühendama või või tegema nii, et, et see oleks müüd. Juhtumeid on olnud, aga vaata, teate elukogemus on nii pikk, et seda enam ei tee vahet, et kas kas see, mis sa teed, tuleneb sinust loomulikust instinktist või on see nagu õpitud? Ühelt poolt saadud käsud, ma loodan, pigem see tuleb altpoolt saadud instinktide eest. Ja aga olulisem on see, et tegelikult ma olen senimaani enda sisimas enda rahaga on absoluutselt kindlalt me ajakirjanduses niivõrd sõltuvate vabad, põhimõtteliselt sa saad kõike teha seni, kuni see ei välju hea maitseseadusega piiridest. Et ja, ja ühe asja seejuures oleme enda jaoks nagu väga selgelt läbi mõelnud ja ma arvan, et siin on ka väikene õppetera, aga meie kuulajatele midagi peaks meelde jääma. Et me kõik töötame hierarhilisi süsteemides, kus meie kohal on ülemusega minu kohaline ülemused ja, ja lõppkokkuvõttes tuleb meil tõdeda, et alati jääb ülemusel õigus, oli niiviisi kuulajat. Ja ei ole mõtet selle vastu nagu vaielda, aga seejuures on väga oluline, et jah, andke ülemusele õigus, aga see ei tähenda, et sisimas peate muutma oma seisukohta ja oma veendumust. Peate võite ja te saate ise endale ikkagi kindlaks jääda ja see on see oluline mõttetera, mida ma tahaksin öelda, et et mida iganes teid, elu selleks, et ise ellu jääd, ellu jääda, ei sunni sunni tegema, milliste otsustega leppima. Sisimas saad ikkagi jääd iseendaks ja kindlaks iseendale ja oma veendumuste juurde. Meil hakkab lõppema ma ühe küsimuse, kui siin ikka veel ja kuna meil jutt selliseks eksistentsiaalsest läksin, lõpused, kuidas sulle tundub, kas sina oled teinud mõnele inimesele liiga oma töödega. Raudselt ja ma palun vabandust kõigi ees, kelle ees ma olen liiga teinud ja, ja ma kindlasti püüan edaspidi seda mitte teha ja ega ei ajakirjanikuna ajakirjanikud on tegelikult omadused, aga ma ei taha seda siin veel, kõik on. Küsimus on minusse, küsisid seda minuga, jah, ma olen teinud ja, ja veel kord, ma vabandan kõigi lugejate ees, keda keda ma olen põhjendamatult puudutanud, solvanud ja see jääb elu lõpuni minu enda kanda, nii et ega see on ka väike koorem. Koorem on ka see saade, mis sul nüüd sinu abiga läbi sai ja, ja mida sa nüüd loodetavasti endaga mõnda aega veel kaasas kannad. Aitäh, Priit Pullerits. Sinuga oli huvitav rääkida, aitäh kutsumast. Ja üks laul on ka veel vaja sisse juhatada. Ütle siis jah, see on selline hea suvine lugu ja inimesed, kui te lähete kuhugile autoga sõitma, tikin, teekond on ees ja tahate suvemeeleolu, siis võtke pinsbois. Võtke sealt, mina lasen teile, Sid lugu, söör, Fingi OSCE. Olema tingimata USA-s surfamine. See on ja ma ei ole surfaja, ei tahagi seda ära õppida. Aga Beach Boys'il on ka muid häid lugusid ja need on head rütmikat loode, meie suvistesse nappidesse, kuudesse, nädalatesse. Sellised lood mahuvad väga hästi, need nautige seda rõõmu.