Tänasest kiske programmis riigita rahvas, jätkame juttu saamidest. Saate esimene osa oli kavas möödunud neljapäeval. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Saamide tänane asuala on peamiselt Põhja-Norra põhja, rootsi Põhja-Soome ja osa Venemaal asuvast Koola poolsaarest. Saamide kunagine asuala on aga olnud tohutult suurem. See on hõlmanud ka Kesk-Norra, Kesk-Rootsi, Kesk-Soome ja väga suure osa Koola poolsaarest. Arvatakse saamide kunagine asuala on olnud vähemasti 400000 ruutkilomeetrit, suur, mõnede teadlaste hinnangul aga isegi kuus-seitsesada 1000 ruutkilomeetrit suur. Nii või teisiti, tänaseks päevaks on see saamide peamine asuala tublisti vähenenud. Vähenenud seetõttu, et lõunapoolsed suuremad rahvad on asustanud ennast järjest enam põhja poole, on tundnud järjest suuremat huvi põhjaalade vastu. Ja siis need lõuna pool elanud saamid on kas rännanud põhja poole, loonud sunnitud rändama põhja poole või siis sulandunud nende suuremate rahvaste sekka. Ka seda sulandumist on eriti palju täheldada just nimelt Norras, kus tõesti on küllalt palju selliseid inimesi, kelle kaugete esivanemate seas on olnud. Saame, aga kes ennast täna enam kuidagi saamina ei tunne ja, ja keda saamina siis ka tegelikult ei arvestata või loendat? Saamide asuala on ju väga rikas maavarade poolest. Ja eeskätt saame me siin rääkida metallidest, maagaasist naftast, ühesõnaga väga väärtuslikest maavaradest, mille tõttu see põhjapiirkond on ka nende riikide jaoks Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa jaoks tänasel päeval vägagi tähtis piirkond. Kõik need neli riiki on nendest saamide aladest väga huvitatud. Praegusel ajal püüdleb Norra saamide parlament, selle pooled kaevandamised tooksid siis kasu saamidele. Et need kaevandamisõigused ja need ressursimaksud, mis sealt tulevad, et need siis tõesti kuuluksid suuresti just nimelt saamidele. Nii et suur ja ilus ala, mis kunagi oli asustatud väga hõredalt ja mis ka täna on tegelikult asustatud põhiosas hõredalt. Seda liige suurel alal elab täna umbes kaks miljonit inimest. Natukene vähem kui pool sellest elab selle piirkonna Venemaa osas ja selles saamide maa Venemaa osas asub selline suur linn nagu Murmanski selle Murmanski elanikkond moodustabki selle piirkonna kogu elanikkonnast vägagi suure osa. Nii et umbes kaks miljonit inimest, aga nagu me rääkisime, saame on vähem kui 140000 mõnedel andmetel isegi vähem kui 100000. Nii et saamid moodustavad selle piirkonna elanikkonnast küllaltki väikese osa viis protsenti või natukene enam. Kusjuures on piirkondi, kus saamid moodustavad elanikkonnast väga tühise osa ja see on siis Venemaa, Venemaa saamide asualal ei ole saamid mitte ainult et suuruselt teine rahvas venelaste järgi vaid saamid on arvukused seal kusagil võib-olla 20-le rahvas, terve rida rahvaid on seal esindatud hoopis suuremal hulgal kui saamid lisaks venelastele valgevenelased, ukrainlased, tatarlased ja nii edasi ja nii edasi, kes kõik on sinna Kokku rännanud põliselanikkond saamid on aga jäänud väga suurde vähemusse. Mõnel pool Norras on olukord pisut parem, saame on elanikkonnas protsentuaalselt rohkem. Norras on ka selliseid kohalikke omavalitsusi, kus valdav osa elanikkonnast ongi saamid. Ja veelgi enam on isegi selliseid asulaid, kus valdav osa elanikkonda räägib saami keelt, eeskätt siis põhjasaami keelt. Saami elanikkond on kõige paremini säilinud nendes piirkondades, kus on olnud võimalik pika aja jooksul põhjapõtru kasvatama. Et see põhjapõtrade kasvatamine, mis saamide jaoks ei ole tegelikult väga vana tegevus, algas kusagil 16. sajandil varem Nad tegelesid üksnes põhjapõtrade jahtimisega aga kusagil 16.-st sajandist alates jah, nad tegelevad põhjapõtrade kasvatamisega ja vot need piirkonnad, kus põhjapõtru kasvatatakse. Need piirkonnad on sellised, kus saami elanikkond on kõige paremini säilinud, kus saamid on kõige vähem assimileerunud. Milline asula on saamide jaoks kõige tähtsam? Kõige tähtsamaks võiks pidada Norras asuvad kaudu käinud. See on asula, mida võiks isegi nimetada sisuliselt saamide kultuuripealinnaks. Ja on asula, mis on huvitav väga mitmes mõttes, esiteks selle elanikkonnast räägib saami keelt enam kui 90 protsenti ja selles asulas paiknevad vägagi mitmesugused saami organisatsioonide esindused ja selles asulas on eri tasemega koole. Seal on teater, uurimisasutused, saami rahvuslike organisatsioonide keskused. Seal antakse välja saamikeelset Päevaleht ja kautogeenos peetakse ka saamide muusika festivali ja seal toimuvad sportlikud võistlused. Muuhulgas siis sportlikud võistlused, põhjapõtrade rallis, põhjapõtradega kihutatakse seal ringi nagu, nagu meie võib-olla oleme siin harjunud tsiklite ja autode ralliga, siis seal jah, toimuvad sellised põhjapõtrade kiirusvõistlused. Samas näiteks Norra saami parlament ei asu kaudogeenas. Norra saami parlament asub hoopis karasi, ohkas. See on siis see koht, millest ma oma eelmises saates rääkisime, aga jah, kaudo Keyna kaasajal saamide, selline kõige olulisem keskus ja ja kui keegi tahab näha ehedalt saamide elu ja seda, kuidas nad seal isekeskis hakkama saavad siis tasub kindlasti külastada just nimelt seda Norras asuvat kaudo Keinat. Mida on teada saamide varasest ajaloost? Saamide varase ajaloo kohta on teada üsna vähe, sest kirjalikke allikaid eriti ei ole ja seetõttu saamide isegi saamide päritolu ja nende rändeteede kohta on vägagi erinevaid arvamusi. Isegi selle kohta, et kas saamid ikkagi on siis soome-ugri rahvas või mitte, isegi selle kohta on tänasel päeval juba pisut erinevaid arvamusi. Ja oleme ju ikka harjunud, saame pidama ka endi sugulusrahvaks. Aga tänaseks päevaks on olemas ka sellised teooriad, mis ütlevad, et tegelikult võib-olla nad ei ole soome-ugri rahvast. Et see teatav sarnasus, näiteks teatav keeleline sarnasus võib-olla hoopis tulnud kokkupuutest soomlaste ja karja lastega, sest on selline arvamus, et mõni 1000 aastat tagasi saamide esivanemate keel võis välja kujuneda Kesk-Soomes ja Põhja-Karjalas. See on üks selline lähenemine ja et nad siis aja jooksul rändasid põhja poole ja siis sealt põhja poolt omakorda jälle lõuna poole lõuna poole Norrasse, lõuna poole Rootsi ja nii edasi. Norras, eriti rannikupiirkondades, mitmel pool on saamid ja norralased elanud koos juba palju sajandeid. Ja algul see selline kooseksisteerimine oli selles mõttes suhteliselt sõbralikke, tegeleti pisut erinevate valdkondadega. Et kui norralased tõesti olid orienteeritud või suuresti kalapüügile ja kaubandusele, siis saamid kaubandusele orienteeritud ei olnud. Saamid tegelesid iseenda varustamisega ja mõnes mõttes võiks öelda nii, et need Põhja-Norras elanud saamide norralased elasid nagu teineteist segamata. Ja samas ka see, et norralased olid nagu rohkem koondunud Põhja-Norra saartele. Saamid see, vastasel saartel nii väga elanud saamid elasid siiski tänapäeva Norra mandrialal. 1349. aastal jõudis Põhja-Norrasse muhkkatk ja see tegi väga laastavat tööd. Aga see muhkkatk levis eeskätt kauba teele kaudu. Ja see muhkkatk niitis norralasi tõesti väga suurel hulgal. Olid terved külad, mis sisuliselt jäeti maha epideemia tõttu. Aga saame puudutas oluliselt vähem, sest saamid ei olnud seotud kaubateedega saaminenud seotud kaubandusega. Saamid ei puutunud norralastega kuigivõrd kokku ja tol raskel ajal see, et ei tegeletud kaubandusega, aitas saam. 18. sajandi kahekümnendatel aastatel oli Rootsi saamide jaoks suhteliselt ränk aeg sest mõnel pool küüditati saame asupaikadesse, mis Rootsis oli arvestatud, et võiks ja peaks olema nagu saamide asualad ja ja millal siis nagu justkui saame, ei oleks tohtinudgi olla. Saamid ületasid riigipiire vabalt kuni 1826. aastani. Niisiis, Venemaa ja Norra vaheline piir suleti saamide jaoks riigipiiride ületamine oli väga oluline ja seda siis põhjapõtrade kasvatamise tõttu rännati põhjapõtradega koos. Aga jah, 1826. aastal Norra ja Venemaa vaheline piir suleti. Norra ja Rootsi vahel said saamid aga eriõigusega vabalt piire ületada kuni 1940. aastani. Nii et ikkagi tõesti väga pikka aega. 19. sajandi teisel poolel Rootsi aladel loodi mõnel pool saamidele selliseid piiratud territooriume mida võiks võrrelda indiaani reservaatides USA-s. Selle vahega, et indiaani reservaatides USA son palju selliseid eriõigusi või nad on suhteliselt autonoomsed. Rootsi saamide asualad ei olnud kuigi autonoomsed. Suurim surve saamidele toimus ajavahemikus 1900 kuni 1940 ja see on periood, mil näiteks Norra valitsus panustas ka ulatuslikult raha selleks, et välja uurida saamide keelt ja kultuuri näiteks muuhulgas siis oli ka selline poliitika, et püüti saavutada seda, et norra saamid peaksid võtma endale norrapärased nimed, registreeriksite ennast ja võtaksid endale norra pärased nimed. Teise maailmasõja ajal said saamide alad küllaltki rängalt kannatada ja seda eeskätt siis Põhja-Norras ja Põhja-Soomes. Seal toimusid tõesti vägagi karmid lahingud ja mõnes piirkonnas siis kasutati võitlejate poolt põletatud maa taktikat sõna otseses mõttes. Mis siis tähendas seda, et, et sisuliselt hävitati kõik saamide elamud, teed ja rajatised? Majanduslik põnts oli väga karm ja tegelikult ka emotsionaalne löök oli väga tugev. On piirkondi, kus kuni selle teise maailmasõja lõpuaastateni elas, saame ja kus täna enam saame, ei ela king sõjategevuse käigus, siis tõesti, sisuliselt saadi saamidest lahti. Sõjategevus loomulikult ei olnud mitte kuidagi suunatud saamide vastu. See oli sõdivate riikidevaheline sõjategevust, saamid lihtsalt paraku jäid sellele jalgu. Saami naisi on 20. sajandil korduvalt siis sunniviisiliselt steriliseeritud. Seda eeskätt Rootsis. Tänasel päeval muidugi tunnistatakse seda, et see oli tõesti väga häbiväärne, aga õige mitme aastakümne jooksul ja kohati ulatusse saami naiste steriliseerimine. Teise maailmasõjajärgsesse perioodi püüti sellega piirata saamide arvukust. 20 sajandi algus oli ka selle poolest saamidele keeruline aeg, et näiteks Rootsi metsa saamidele siis nendele saamidele, kes nendel metsaaladel elavad. Nendele määrati ära Nende elamute maksimaalne suurus, mida nad võisid omale ehitada viimastest aastatest. Üks positiivseid akte on 2005. aastal Norra parlamendis vastu võetud finnmargiakt. Sellega anti Norra saamide parlamendile. Finnmargimaaga on omavalitsusel õigus koos juhtida finnmargimaad, mis varem kuulus Norra riigile. Ja sellised maatükid moodustavad siis jah, üle 90 protsendi, täpsemalt 96 protsenti selle finnmarki maakonna pindalast. Nii et väga valdav enamus maadest selle akti tulemusena kuulub sisuliselt finnmargi maakonna elanikele ja seda juhivad sisiasse finnmarki maakonna kohalike omavalitsus ja ja Norra saamide parlament. Nii et see on viimaste aastate ajaloost üks kõige tähelepanuväärsemaid positiivseid sündmusi. Kui rääkida religioonist, siis tänapäeval on saamid erinevate religioonide pooldajad. Traditsiooniliselt on saamid ikkagi olnud Osamonismil põhineva loodususu järgijad ja, ja seda tõesti suuresti kuni 18. sajandini, kuigi juba 13. sajandil algas vaikselt pihta saamidest risti unustamine, aga suuremad mõõtmed võttis alles 18. sajandil ja siis tõesti pöörati neid, saame kristluses väga suurel hulgal, kohati tehti seda lausa sunniviisiliselt. Ja see 18. sajandi ristiusku pööramine tähendas ka seda, et just see oli see aeg, mil põlet suurel hulgal saamide šamaani trumme neid trumme, mida täna peetakse tõesti väga väärtuslikeks, mis on oluline kultuuripärand saamide jaoks, aga jah, tol ajal hävitati neid ikkagi väga massiliselt. Aga tänasel päeval kuigi osa saame, on jätkuvalt siis oma sellise shamonismil põhineva usu järgijad siis siiski suurem osa saamidest on tänasel päeval luterlased. Ja seda nii Norras, Rootsis kui ka Soomes. Venemaal elavad saamid neEd, kes on usklikud, on valdavalt õigeusku. Vähesel määral on õigeusklike, saame ka Soomes ja, ja Norras. Aga jah, Venemaal on nad siis peamiselt õigeusklikud. Tänasel päeval umbes 10 protsenti saamidest või pisut vähe tegeleb jätkuvalt põhjapõtrade kasvatamisega ja selle põhjapõdrakasvatamisega on lood sellised, et Norras on see üksnes saamide õigus. Teised ei tohigi seal põhjapõtrade kasvatamisega tegeleda. Ja selle reserveerimisele on muidugi mitu põhjust ühestki ülesse. Põhjapõtrade kasvatamine on saamide jaoks väga oluline ja Norra valitsus, kes täna igav tee, püüab saamide elujärge parandada, kes igati püüab heastada seda ülekohut, mida nad aastakümnete võiks öelda isegi aastasadade jooksul saamide vastu üles näitasid. Norra valitsus sele põhjapõtrade kasvatamise reserveerimisega saamidele püüab säilitada tegelikult neid saame kui rahvast. Teiseks tuleb arvestada ka seda, et norralaste jaoks siiski põhjapõtrade kasvatamine ei ole olnud selline traditsiooniline tegevusala, mis oleks olnud pikka aega omale. Jah, tuleb küll tunnistada, et ka põhja pool elavad norralased on mingil perioodil sellega vähesel määral tegelenud, aga see siiski kõik on olnud suhteliselt juhuslik. Aga näiteks Soomes Lapimaal on põhjapõtrade kasvatamine lubatud kõikidele sealsetele elanikele, see ei ole reserveeritud saamidele. Samasse põhjapõtrade arvukus ei ole ju väga suur ja põhjapõtrade arvukust paraku vägagi rängalt mõjutab see majandustegevus saamide traditsioonilisel asualal. Kui me arvestame sellega, et seal on siiski järjest rohkem mitmesuguseid kaevandusi, siis see kõik on selline, mis võtab ära selle maa, mida on varem kasutanud põhjapõdrad. Kui me arvestame sellega, et mitmetes sealsetes piirkondades on väga tõsine metsaraie. Põhja-Soomes on metsa maharaiumine olnud kohati väga ulatuslik, aga see kõik hävitab neid taimekooslusi, mis on põhjapõtrade jaoks vajalikud eeskätt hävitab sammalt, mis on mingitel perioodidel aastas põhjapõdra peamine toit. Metsatööstusettevõtted on arvestanud ainult oma huvidega, ei ole arvestanud sellega, et see mõjutab Põhja-Soomes elavate inimeste elu. Seda enam, et Põhja-Soomes. Tegelikult on põhjapõtrade kasvatamine ka täna majanduslikult suhteliselt oluline ent õnneks nüüd päris viimastel aastatel on saamid saavutanud Soome kohtutes ka võite. Ja olukord on siis tänaseks päevaks suisa selline, et mõnedes piirkondades on suudetud metsade raiumine 20-ks aastaks edasi lükata. On piirkondi, kus on suudetud metsade raiumine edasi lükata veelgi pikemaks ajaks, et mitte öelda määramatuks ajaks. Sel kevadel ilmus uudis, et Rootsi saamid said pärast 14 aastat kohtus käimist õiguse karjatada põhjapõtru valduses olevatel maa-aladel. Ajaloolise otsuse langetas Rootsi ülemkohus nimelt 1900. 97. aastal kaebas 104 Põhja-Rootsi maaomaniku kohtusse kolm saami küla soovides peatada põhjapõtrade karjatamise neile kuuluval Maal. Kaks alamastme kohutantsid õiguse saamidele ja 27. aprillil langetas sama otsusega Roosi ülemkohus. Kohtuotsuse kohaselt tohivad saamid oma põhjapõtru vaidlusalastel maadel karjatada vaid talveperioodil. Oktoobri algusest aprilli lõpuni. On päris selge, et need, sellised positiivsed arengud saamide jaoks need ei toiminud ainult Soomes, vaid ka Norras ja Rootsis, seda enam, et näiteks Rootsit on saamide kohtlemise pärast veel ka viimasel aastakümnel vägagi tublisti rahvusvaheliselt kritiseeritud. Norra on juba pikemat aega tõesti astunud väga suuri ja positiivseid samme saamide kaitsmisel saamide rahvuse säilitamisel. Aga jah, Rootsi kuidagi tuleb väga pika sammuga järgi. Noh, Rootsis on ka mitmesuguseid probleeme, näiteks ei ole olnud see põhjapõtrade kasvatamine seal ka reserveeritud ainult saamidel. Aga Rootsis on ka näiteks olnud probleem suure tuulepargiga sellise tuulegeneraatorite jaamaga, kus neid kaasaegseid tuuleveskeid on enam kui 1000. Selge see, et rootslased ka selliseid tuuleparke ju tahavad ikkagi ehitada piirkondadesse, mis ei ole väga tihedasti rahvastikuga asustatud. Rootsis on olnud probleeme palju, õnneks ka seal on see negatiivne jäämägi hakanud tasapisi sulama. Ja mulle tundub nii, et kõige olulisem küsimus on ikkagi inimeste mõtlemisest. Et kui ühel hetkel antakse endale aru, et seda väikest rahvast, neid saame, ongi võimalik rahvusena säilitada ainult juhul, kui neile tõepoolest tagatakse kõik õigused traditsiooniliste eluviiside kasutamisel. Kui seda asja nagu selgelt teadvustatakse ja kui tahetakse seda väikest rahvast säilitada, siis muu sealt edasi tuleb nagu iseenesest. Aga senikaua kuni arvestatakse majanduslikud huvid, on olulisemad. Et see saamide säilitamine see on nagu teisejärguline, seni jah, paraku midagi ei muutu. Põhjapõtrade kasvatamine, see on võib-olla see tegevusvaldkond, milles saamid on tänasel päeval tõesti kõige tuntumad või mina kõige rohkem osatakse saamidega seostada, aga nüüd, rääkides teistest saamide jaoks olulistes tegevusalades, siis ajaloo jooksul on saamide jaoks väga oluline tegevusala olnud kalapüük jällegi eluks esmavajalik. Eeskätt on ikkagi püütud kala iseenda jaoks ja seda mitte ainult Norra rannikul või kusagil Rootsi või põhja Soome rannikul vaid seda ka suurt jõgede ääres. Kunagi oli perioode, kus tegelikult sisemaal elavad saamid väga paljud elasidki suurte jõgede äärsed selliste jõgede ääres, kus oli piisavalt kala. Et kalapüük on saamide jaoks olnud väga oluline ja kalapüük on võrreldes põhjapõtrade kasvatamisega siiski palju vanemtegevusala saamide jaoks. Aga jällegi, kui näiteks norralased on juba tõesti sajandeid ja sajandeid püüdnud kala mitte ainult enda tarbeks püüdnud kalaga selleks, et seda müüa siis saamid on eeskätt püüdnud siiski kala enda tarbeks. Muidugi me peame aru andma, et 21.-le On teil ei saaks maailm niimoodi eksisteerida et kõik tegelevad ainult sellega, mis on vajalik neile endile. Loomulikult maailm vajab kaubavahetust ja väga. Ent me peaksime siiski jätma nendele rahvastele, kes seal traditsiooniliselt elanud teistmoodi me peaks jätma neile õiguse elada nii, nagu nende esivanemad on harjunud pikka aega elama. Et jah, kes tahab, võib tegeleda kaubavahetusega, kes tahab, võib väga tegeleda siiski ainult sellega toita ja katta ennast ja oma pere. Järgmine selline traditsiooniline tegevusala saamide jaoks on olnud jahindus, eeskätt on siis ikkagi kütitud põhjapõtru ja, ja see tegevus muidugi ka on palju palju vanem kui põhjapõtrade kasvatamine ja jahindus jällegi eeskätt omaks tarbeks. Ja siin tuleb veel midagi rõhutada. Sajandeid tagasi elasid saamid väga valdavalt nii et maa ja, ja mis neil oli, oli ühine, et ei kuulunud ühele konkreetsele inimesele või ühele konkreetsele perekonnale, vaid seal ühine. Ja näiteks Soomes on saamide sellist eluviisi nimetatud ka primitiivseks kommunismiks. Kusjuures nad said selle traditsioonilise lähenemisega hakkama. Tänasel päeval muidugi on ikkagi kaasaegsed majandussuhted suuresti peale tulnud. Jah, maaga on tõepoolest ka täna selline lugu, et seda maad valdavalt siiski käsitletakse ühtsena, kuigi jah, ka eramaadel toimub seda karjatamist seal, kus see lubatud on, aga üldiselt jah, maa ja kohati ka karjad tegelikult on need, mis kuuluvad kogukonnale, aga mõistagi täna on saamidel olemas ka täiesti eravara alates kinnisvarast, lõpetades ettevõtetega ja nii edasi, nii edasi. Täna jah, selliste üleüldiste primitiivsed kommunism ei ole, aga omal ajal oli jah, see, see nende elamise väga oluline osa võib tunduda kummaline, ent saamid on tegelenud ja tegelevad mõnel pool ka põllumajandusega. Mõnedes piirkondades kasvatavad saamid lambaid. Need tegevusvaldkonnad ei olegi nii väga kitsad. Muidugi elab saamega linnades väljaspool oma traditsioonilist asuala ja seal tõepoolest tegelevad nad millega iganes. Aga päris viimastel aastatel ei ole täheldada seda, et need saamid, kes elavad oma traditsioonilistel asualadel näiteks, et need noored püüaksid põgeneda nende riikide suurlinnades, see ei ole täna väga aktuaalne. Muidugi loomulikult on neid, kes tunnevad, et ikkagi seal traditsiooniline elamine ja seal rasketes tingimustes, et see ei ole nende jaoks ja asutakse elama ümber. Aga siiski, täna sellist väga massilist survet enam ei ole. Kui suur probleem on saamide jaoks tööpuudus? Õnneks seni Devoorus siiski nii suur probleem ei ole, mitmesugused muud probleemid on ikkagi nagu olnud teravamad ja suuremad kui see tööpuudus. Ja muidugi, eks seda tööpuudust aitab vähendada ka asjaolu, et saamid siiski saavad täna tegeleda traditsiooniliste tegevusvaldkondadega. Kui neid traditsioonilisi tegevusvaldkond ei oleks, siis oleks tõesti probleem endise olu kord on ajaloos olnud sootuks teistsugune. Näiteks Põhja-Norras oli küllaltki pikaajaline periood, kus riigimaad sai rentida ainult inimene, kes näitas üles väga head norra keele oskust. Ehk siis tegelikult oli see väga selgelt suunatud saamide kõrvale tõrjumisele. Norras oli aeg, kui võeti vastu isegi otsust, mis reserveeriskined Põhja-Norra paremad maatükid sisuliselt Norra lastele. Nii et ajaloos jah, paraku on olnud tõesti ka selliseid perioode, kus väga selgelt on püütud ka läbi majandusliku tegevuse. Saan assimileerida. Venemaal on majanduslikus mõttes saamide olukord olnud ja kohati on ka praegu veidi keerulisem kui Norras, Rootsis ja Soomes. Venemaal oli nõukogude ajal ka periood, kus saamid elasid üldse väga vähestes asustatud punktides ja nad olid sisulises mõttes sinna küüditatud sest et seal rajati kolhoose ja inimesed aeti sinna kolhoosidesse väevõimuga kokku. Tänaseks päevaks on saamidel olukord Venemaal selline, et neil ei ole selliseid eriõiguseid, nagu neil on Norras teatud tegevusvaldkondades, kalanduses, jahinduses või põhjapõtradega seotult. Venemaal on olukord selline, kus mõned jõed, järved, saamide traditsioonilisel asualal on reserveeritud turistidele on siis välja renditud turismiga tegelevatele firmadele. Ja need firmad siis raha eest võimaldavad seal turistidel tegeleda kalapüügiga. Mis tähendab aga seda, et saamid seal kala püüda ei saa või kui nad tahavad seal kala püüda, siis nad peavad maksma selle turisti kalapüügihinnang. Aga see turisti kalapüügihind, see ei ole ju mitte see mis võimaldab ennast ära toita. Turisti jaoks on see kalapüük ikkagi harrastushobi, mille eest makstaksegi kõva hinda. Saamide loomulikult ei ole sellist kõva hinda võimalik maksta. Lähegi seda tegema. Nende jaoks on kalapüük elatusvahend, nende jaoks on kalapüük oluline traditsiooniline tegevusala. Aga turism on tegelikult mitmel pool muutunud või muutumas probleemiks. Ja seda ka Norras, Rootsis kui Soomes näiteks Soomes. Saamid tõesti tunnetavad probleeme Inari järveäärsetes piirkondades. Inari järv. Põhja-Soomes on piirkond, mida siis turistid, eeskätt Soome siseturistid, aga ka välisturistid järjest rohkem hindavad. Ja sellesse piirkonda on siis kavas rajada juba lisaks olemasolevatele õige mitmeid erinevaid turismiobjekte sealhulgas ka puhkekeskuseid turismi aktiviseerumise kartuses. Tõesti, saamid tunnetavad ohtu, tunnetavad ohtu piirkonna loodusele, tunnetavad ohtu ka sellele, et ühel hetkel saamide osatähtsus seal piirkonnas muutub veelgi marginaalse maks, kui see täna on. Samas ega saamidel selle turismi takistamiseks seal suurt midagi ära ei ole võimalik teha. Sest Soome võimuorganites siiski täna veel ei saada sellest aru, et turismikoondumine sinna Inari piirkonda, et see võiks väga oluliselt saame ohustada. Aga ma siiski ei välista, et see probleem leiab lähiaegadel lahenduse selle näol et Soomes siiski võimude tasandil või läbi kohtute suudetakse piirata turismi, kohati kontrollimatut vohamist seal Inari järve piirkonnas, sest et tõesti, see Inari piirkond on soome saamide jaoks traditsiooniliselt selline väga oluline piirkond ja tuleb tõesti teha kõik selleks, et piirkond ikkagi jääks saamide käsutusse. Kui rääkida Koola poolsaarel elavatest saamidest, siis seal kulub ilmselt veel palju aega, et saamide soove kuulda võetaks. Venemaal elavatel saamidel ei ole täna sellist organisatsiooni, mida Venemaa ametivõimud väga selgelt kuulda võtaksid. Nagu ma eelmises saates ütlesin, 2010. aasta lõpus, Koola poolsaarel elavad saamid suutsid siiski luua oma sellise organisatsiooni aga seda organisatsiooni täna Venemaa ametivõimud ametlikult ei tunnusta. Ja, ja seetõttu tal ei ole sellist mõjuvõimu, et siis ametiisikutega läbirääkimisi pidada. Samas, mis on huvitav? Kui me vaatleme seda saamide arvu Venemaal viimase 100 aasta jooksul, siis see ei olegi drastiliselt kahanenud vaid vastupidi, see on pisut kasvanud. Muidugi on olnud seal erinevaid kõveraid, et see on vahepeal natuke langenud, vahepeal natuke tõusnud, aga üldine trend selle 100 aastaga on väike kasv passimileerimis poliitika Venemaal on olnud päris karm. Eriti kui me mõtleme sellele, kuidas lapsi võeti, vanemate juurest ära, kuidas neid paigutati internaatidesse ja nii edasi. Et kõige selle juures on saami suutnud oma rahvaarvu hoida ligilähedaselt samal tasemel või pisut kasvatada. Minu arvates on see tõeline fenomen. Ja eks seegi on ju väga positiivne, et Venemaal elavad saamid julgevad end saamiks, nimetas. Teda tõesti seegi, et julgevad soomiks nimetada keskmine saam välimuselt keskmisest venelasest eristub küllalt palju, aga saamil oleks tegelikult võimalus nimetada ennast mõne hoopis suurema põhja rahvaesindajaks, keda ka seal Koola poolsaarel elab. Aga jah, tänaseni õnneks on siiski ka pisut enam kui 2000 inimest, kes julgevad ennast Venemaa sooviks nimetada. Mul on pisut usku, et need saamid seal Venemaal suudavad ka lähematel aastakümnetel säilida. Muidugi Venemaal elavate saamide seas, saami keeleoskus on väga väike, et nad on ikkagi tõesti venekeelsed, aga valdavalt. Aga noh, mine tea, võib-olla on ka selles võimalik midagi ära teha. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marie Ring.