Keskööprogrammi Monikava. Keskeprogrammi maast ja ilmast külaline on Adelaide Eesti seltsi president Ene-Mai Rempu. Teda usutleb Marje Lenk. No küll on palav, palav siin, viimane terve nädal aega olnud, mitte nii palju palavaga, aga see niiskus on mulle väga võõras. Lõuna-Austraalias, kus teie elate, seal oli veel soojem kraadidega jah, on, on see arv kõrgem, aga, aga niiskus on meil väga-väga palju väiksem, meil on väga kuiv kliima. Kas teie olete selline naisterahvas, kel meeldib ikka käia rannas päikest võtmas ja suplemas mitte enam nii palju, kui ma noorem ja rumalam olin, siis ma absoluutselt kõrvetasin ennast ära ja kuna Austraalia päike on ikka tõsiselt hädaohtlik siis kuidagi nagu on isegi moest välja läinud, et inimesed peavad kenad ja pruunid välja nägema ja päevitunud olema on nagu uhkem olla valge nahaga üle, nii et rannas on põhilised turistid ja, ja Põhjamaade ja selliste kohtade, kus võib-olla ookeani lähedal ei ole ja haisid on. Loomulikult kui kaugemale välja minna, siis on neid seal noh, ikka on, aga ega nad päris ranna peale just Austraalia on igavene suur maa, kas teie olete saanud palju rännata mööda Austraaliat, mida nüüd paljuks kutsuda, kui kutsuda paljuks seda, mis ma muud maailma olen näinud, siis ma ei olegi Austraaliat nii palju näinud. Lääne pool näiteks ma eriti palju ei olegi käinud, tähendab, ta on tõesti tohutult suur manner ja et teise Kõrb, mis on täielikult lage, paljas nagu kuumaastik rongiga sõidab sealt vist midagi, ma ei tea, kolm-neli päeva läbi ja ei ole nagu põhjust olnud sinna kaugele minna, seda kõrbe saab nagu lähemalt ka näha. Aga idaranniku ja need suuremad linnad nagu Sydney ja Melbourne? Jah, need ma olen ikka kõik ära näinud ja isegi ülespoole Prespen ja rohkem sinnapoole. Eesti entsüklopeedias on kirjas. Adelaide on Austraalia kaunimaid linnu kuid millegipärast kiidetakse ikka Sydney ja Melbourne'i. Igaüks peab oma kodulinna kõige kaunimaks. Mina näiteks mitte mingil juhul ei tahaks üheski teises linnas elada Vainutadeledis. Sama ütlevad ka Melbourne ja Sydney inimesed. Sydneyst minu arust on tegelikult ilus ainult see sadama ümbrus ja, ja sadam ei olegi võib-olla õige nimetus sellele, kuna see ei ole mitte mingil moel kaubasadam või selline kraanadega sadam, see on looduslik, väga ilus sadam, väga huvitava kujuga sild ja, ja mees ooperihoone, mis on juba nüüd kindlasti ülemaailmselt tuntud ja see osa on tõesti ilus ja mõnus, aga ülejäänud Sydney on lihtsalt üks linn. Väga palju on seal hiinlasi ja aasia endiseid elanikke. Nüüd Melbon peetakse nagu võib-olla kunsti ja kultuurikeskuseks, seal on uhkeid pilvelõhkujaid ja on ka, aga Adelaide omal ajal peeti kirikute linnaks. Austraallane on võrdlemisi suur õllejooja ja siis öeldi, et meil on neid pubisid sama palju kui kirikuid. Kirikuid oli muidugi väga palju, aga tänapäeval vist tuubid ületavad arvuliselt juba kirikute arvu. Kas Austraalia on nüüd toibunud olümpiamängudest, mina ei usu, et me kunagi sellest toibume. Ja tõesti need Sydney mängud minu arust õnnestusid väga-väga hästi, kindlasti nad pidid olema ka teistele rahvastele huvi pakuvad just meie aborigeenide omapärasuse tõttu ja kuna neid oli nii kõvasti sinna, nii avad pidustustesse kui, kui kui sinna lõpetamise kuidagi sisse toodud, siis nagu tutvustas neid. Ja üldiselt see korraldus tundus olema tohutult hästi läbi viidud jälle väga palju ikka vabatahtliku tööjõuga ja kuidagi see ühendas seda rahvast ja, ja tundub, et austraallane lõpuks, et tal on midagi, mille peale tõsiselt uhke olla, seepärast see on nüüd tõesti ainult Austraalia saavutus, seal ei ole ei Inglismaa ega kellegi teise käsi mängus olnud. Kui teie väike tüdruk olite ja siin Eestimaal veel elasite, kas te joonistasite ka kaugeks nendest maadest, et saaks ka ükskord minna kuhugi vaatama? Nii palju, kui ma mäletan, absoluutselt mitte. Mina kuidagi elasin mingisuguses, ma ei oska öelda muinasjutus. Eriti on mul meeles suvevaheajad vanaisa talus Jõgeva lähedal ja seal ma elasin oma mingisugust lapsepõlve unenägu. Mul oli väga niukene, elav ettekujutusvõime ja. Me mängisime igasugu väljamõeldud ettekujutatud mänge õega koos ei oskanud ja nagu ei tundnud vajadustki mingite kaugemate kohtade järgi. Ma kujutan ette, et vist ei teadnudki, et mingid teised kohad võiks olemas olla või et nad võiks olla mingil juhul niisugused, kuhu tahaks minna. Minu lapsepõlve mälestused on nii, et ma elasin tõsiselt paradiisis, kui ema ütles, et nüüd tuleb ära minna mida te siis mõtlesite? Ma arvatavasti küsisin esimesena, miks? Ja siis, kui kauaks. Aga kuna vastus oli kindlasti väga lühikeseks ajaks, varsti tuleme tagasi, siis ma mõtlesin vist, et jah, no väga tore, et teeme siis ühe väikese sõidu. Aga sellest väikesest sõidust muidugi kujunes terve eluaeg. Nii palju, kui ma mäletan sai ema kuskilt teada, et ta olevat vist küüditavate nimekirjas ja lihtsalt, et laste ja enda elu päästa. Ta leidis, et on kasulikum ajutiselt siis maapakku minna. Aga nagu öeldud, see oli kõik ikka sellise mõttega, et väga varsti niipea kui sõda lõpeb. Me tuleme tagasi. Isa jäi maha, isa jäi tookord maha, tema nagu ei tahtnud minna, ütles, et siin on mu kodu ja mina ei lähe siit kuskile. Ja isa läks Siberisse, isa viidi Siberisse ja seal ta veetis 15 aastat sinna, ta jättis oma tervisse. Me olime vahepeal 11 jälle leidnud kirja teel olime ühenduses ja ja tema kuidagi väga hakkas paluma, et, et kui mul ikka võimalik on, et kas ma saaks teda ikka veel külastada. Ja 80. ma siis tulin ja ja siis ma olin midagi kuus nädalat tema juures. Ja me nagu leidsime 11 jälle ja ilus ilus aeg oli. Nii et tema süda jäi rahule ja teie süda on ka rahul. Ma arvan küll, ma arvan küll, ma mäletan, kui ta mind Georg otsa peale saatis Tallinna sadamas, siis ta ainult kuidagi nagu korraks kallistas mind ja ütles, et hea on, et sa tulid. Ju ta teadis, et see oli viimane kord. Kui te nüüd mõtlete oma ema peale, kas tema käitus vapralt? Mina arvan, et tema tookord käitus väga vapralt, tal oli ikka oma oma laste elu nii-öelda südamel, ta tahtis meid päästa sellest, mida tema kartis sellest punasest režiimist mida tema tundis meie veel tol ajal mitte ja üksinda kahe väikese lapsega ja kahe kohvriga võõrale maale minna. Täielikult tundmatule tulevikule vastu ma leian, see oli väga vapper tegu, jah. Mis seal kohvris siis teie asjadest oli? Armsatest asjadest. Ausalt, ma ei mäleta, mis mul oli kohvris põgenedes, aga ma kujutan ette, et see võis olla võib-olla midagi sarnast. Mis oli mul kotikeses, kui oli üheksanda märtsipommitamine Tallinnas. Kui kahe pommituslaine vahelme nagu korterisse läksime, et sealt veel mõned asjakesed võtta ja majast välja kanda, enne kui kõik hävineb, siis mina võtsin tookordse saksaaegse raha 50 sendiseid, mida ma olin korjanud need suured alumiiniumist nisukesed, ümmargused kettad ja mul oli neid terve kotitäis. Ja see tundus mulle mingi varandusena, mitte ta raha oli, aga need olid mingisugused huvitavad asjad. Ja siis mul oli terve pakk kino ja teatrit kavasid Saksa filmid, mis tookord siis jooksid siin ja me teatrietendused näitlejate piltidega ja sisu tekstiga. Ja ma võtsin terve selle suure pakkineid teatrikavasid omale kaasa. Ja isa oli mul ja mu elu esimese ametistiga sõrmusse kinkinud. See oli mul jäänud vannituppa sinna kraanikausi ääre peale ja huvitaval kombel ma läksin, proovisin tavale sõrme, vaatasin, võtsin uuesti ära, panin sinna tagasi ja jäigi sinna. Need sellisel asjal nagu ei olnud väärtust minu silmis millegipärast ma ei oska seda tänapäevani seletada, aga nii see toimis ja no ma kujutan ette, et ikka põgenemise kohvrid pakkis vist peamiselt ema. Vaevalt, et seal ruumi oli nüüd meie nukkudele või mingist mingisugustele kannikestele. Kuidas te kohanesite siis Saksamaal laagris? No laagrielu minu arust oli väga põnev, sellepärast et ega lapsed ei oska ju seda õiget ohtu näha. Nendel ei ole ka mingit vastutust ega, ega muret, kuidas homne päev mööda läheb. Lapsed elavad ikka päevast päeva ja seal oli teisi eesti lapsi, meil tekkisid seal rahvatantsurühmad ja spordiringid ja pallimängu grupikesed ja kool muidugi asutati, hakkasime eesti koolis käima. Ja väga niisugune normaalne, muretu elu nagu teismelistel ikka. Sellest ajast sai muidugi armsaks Saksas laager seepärast, et noh, esimesed niisugused romantilised mõtted hakkasid juba pähe tulema ja ja sellega ühenduses saksa tookordne muusika jäi nagu üleskasvamise ajamuusikaks jaan kuidagi tänapäevani koduseks jäänud. Aga tõesti kahjuks ma ei saa öelda, et see elu nii väga õudne oli, kuigi me kannatasime ka tühja kõhtu ja väga väga tihti oli nii, et oleks hea meelega kas või, või näpuotsaga moosipurgi pealt ainult limpsinud seda moosikest aga ei olnud sedagi võtta. Kas ema leidis sealt ka elukaaslase ja juhtus nii, tema omaaegne tuttav Tartu ülikoolist, kes oli ka vahepeal istunud, jõudis samasse laagrisse ja nad kohtusid uuesti ja leidsid, et ehk on võõrale tulevikule vastu minna kergem ühiselt ja siis nad abiellusid. Kuidas teile siis võõras ei saa, meeldis väga, väga suurepäraselt, tema oli väga tore, tore mees ja tal oli omal kaks tütart, kes olid veidi vanemad kui meie ja siis olid umbes nii, et sinu lapsed ja minu lapsed ja meid kokku sai neli tüdrukut ja väga-väga rõõmus oli. Kuidas see Austraalia siis tuli, väljarändamine ja ikka peamiselt oli Ameerika Ühendriigid, Kanada ja minu emal ja kasuisal oli nagu ikka väga soov minna Ameerikasse millegi pärast, see tundus nii sihukese jälle järjekordse muinasjutumaana, aga, aga sellest siiski teati nagu, võib-olla natukene rohkem neid, kuna Ameerika siiski hakkas võtma ainult üksikuid noori inimesi, peamiselt veel mehi siis nagu perekondadel oli raskem sinna saada ja kuna Saksamaa oli ikka niivõrd sõjajärgselt ju ladestatud ja lagastatud, kui nii tohib öelda, seal ei olnud ei töövõimalustega ega elukohtagi kuskilt leida, siis taheti nii ruttu kui võimalik Saksamaalt välja saada peaaegu nii, et ükskõik kuhu ja Austraalia saatis oma mehed välja ja ütles, et noh, nemad on nõus nagu perekondi võtma ka koos vanaemadega vanaisadega ja ükskõik kui väikeste lastega ja no siis nagu otsustati Austraalia kasuks. Ei teadnud õieti sellest maast midagi praktiliselt ikka väga vähe ja muidugi nagu reklaami tehakse ikka, et tulge meie maale, seal päike paistab ja seal on väga ilus ja palmipuud kõik ja nii. Aga ega me tõsiselt ikka ei teadnud sellest mitte midagi, eks iga maa oleks olnud võõras, ükskõik kuhu oleks läinud. Oma keelt me ju kuskilt eest oodata ei saanud ja ainult niipalju, et Euroopa oleks ikka ikka mingil moel lähedasem olnud. Austraalia tundus, et võib-olla ta on kuidagi metsikum, aga nagu selgus, ei olnud asi päris nii paha. Kui te sinna jõudsite, kas siis jäeti, tõid omapead või, või ikka pakuti abi nii siit kui sealt. Otsest abi pakuti tol korral väga vähe. Kaks aastat tuli kõigil teha seda nii-öelda tagasi maksureisi eest. Reis kestis 30 päeva laevaga ookeanilainetel loksudes. Ja kuna see reis oli tasuta, siis iga sinna jõudja töötas kaks aastat, nagu ükskõik, kuhu neid suunati. Haritlased töötasid Kraami jättena ja vabrikutöölistena ja algus oli muidugi raske. Aga kirikud ja kirikuõpetajad tulid vastu, Meie pakkusid abi ja nii sattusime meiegi õega ühte luteri kolledžisse, kus meil õnnestus elada nii kogu kooli lõpetamiseni. Ja noh, selle aja peale oli kaks aastat ka möödunud ja vanemad oma sele sunnitud aja ära teeninud ja hakkasid nagu kergemat tööd otsima. Ja kuidagi asi hakkas nagu arenema, sellepärast selle aja peale oli juba muidugi täielikult selge. Tagasipöördumist kodumaale enam olla ei saa ja tuli mingil moel hakata uut elu rajama. Aga need eestlased, kes olid sinna rännanud varem, kas need võtsid ka kontakti või pakkusid hiljem mingit abi. Nii palju, kui mina tean, Nendest kahekümnendatel aastatel välja rännanud inimestest üksikud vist elasid Melbourne'i linnas ka mingisugune arv, neid oli Sydney lähedal. Aga Adelegi, kuhu meie sattusime, ei olnud vist palju mitte kedagi läinud, seepärast meie, ma ei mäleta, et me kunagi oleks kedagi kohtan seal, kes oli varem sinna jõudnud. Sydneys jah, mingisugune kohtumine mõningate inimestega oli, aga põhiliselt ikka need uustulnukad, tookordsed ikka alustasid ise nagu otsast peale. Meie peale vaadata ikka, teatud mõttes ülevalt alla, meid oli sinna tööle toodud, tookord oli tööd küllalt ja tööliste puudus ja noh, need need võõramaalased, kes sinna tulid, need olid ikka võõramaalased ja ja rääkisid võõrast keelt ja, ja nõudsid omamoodi toitu, mida tol ajal seal ei tuntud ja isegi riietus oli natukene teine juba võib-olla kliima tõttu me ei oskanud, võib-olla, ja noh, ei olnud muidugi võimalusi ka mingeid sobivaid riideid varuda, et sinna minnes oleks neid teistega kokku sulanud ja ei ei saa öelda, et meie peale eriti sõbralikult vaadati, austraallane on põhiliselt laisk inimene, võib olla kuum kliima seda kõiki põhjustanud. Ja kui siis need uustulnukad mitme koha peal töötades hakkasid natukene kiiremini võib-olla jalgu alla saama, siis tuli välja see inimlik kadedus ja üldiselt ei olnud just see vastuvõtt eriti südamlik. Muidugi, tänapäeval on iga uustulnuk täielikult au sees ja nendele tehakse kõik, võimalik, et neil algus oleks mugav, nendele korraldatakse inglise keele õppimiseks klasse ja üldse maa ja rahva ja kommetega tutvumise igasugu tunnikesisel ja tullakse vastu palju rohkem, kui tol ajal oli keelt tuli see õppida ja keegi ei õpetanud ei, keelt ei õpetanud küll, nagu eriti mitte keegi laeva peal ja seal läbikäigulaagris nagu tehti, kui, kui meie endi keskel leidus inimesi, kes olid mitmekeelsed nagu prooviti, mingisugust väikest õpetust anda, aga no sellest kõigest oli vähe. Ja eks nii oligi, et peret, kellel vanaemad ja vanaisad juba nii aastates kaasa olid võetud, no ega need vanakesed ei õppinudki kunagi seda keelt praktiliselt korralikult rääkima ja jäidki kodusteks inimesteks, nii et aga nooremad inimested loomulikult õppisid keele kiiremini ära ja, ja mingisuguseid kursuseid, et jah, seal oli üks niisugune heanaaberlikkuse mingisugune selts, kus oli võimalik jah, tundides käia ja mingil moel seda keelt siiski õppida. Kui vana tee olite, kui teie iseseisvad elu alustasid oma pereelu? Mina abiellusin 20 aastaselt, kus teie siis abikaasa leidsite? Noh, see oli jälle ka nii omamoodi, võib olla huvitav, et see oli üks Põltsamaapoiss ja, ja me pidime siis neid ei tea, mitukümmend kilomeetrit teise maailma äärde reisima, et kohtuda. Aga juhtus jah, nii et tema oli Saksamaal kuskil teises laagris olnud ja juba aasta varem üksiku noormehena Austraaliasse jõudnud Janodelaidis siis mingisugused tuttavad, ühised tuttavad pidasid ühte sünnipäevapidu ja seal me kohtusime vahepeal abikaasa lõpetas ülikooli ja ta soovis nagu oodata pere alustamisega, kuni kool on lõpetatud, seepärast töö kõrval õppida ja siis veel peret kasvatada oleks nagu natuke raske olnud. Et aga lõpuks sündis poeg ja, ja mõni aasta hiljem ka tütar. Teie pojal on väga huvitav eesnimi, tema nimi on Indra ja kust selle nime saite siis nime ma sain endiast. Õde töötas tol ajal Indias inglise keele õpetajana ja ma küsisin tema käest, et kas tal oleks seal nagu beebide nimede mingisugust nimekirja, et ma tahaks nimemist natuke, kõlab ikka eestipäraselt, aga mis on ka kerge teistes keeltes välja lugeda ja hääldada, ilma teda tundmatuseni moonutada, tõmmata. Ja nonii, tema saatis selle nime ja seal oli siis muidugi jutt juures, mida see tähendab. Ja selgus, et Endra on hindude päikesejumal, kes olevat sündinud üle 4000 aasta tagasi valgest elevandist ja temal on ehitatud väga-väga uhke püramiiditaoline puhtast kullast tempel. Ja sellest on mul isegi pilt praegu nii ja ma ei tea, kas pärast või miks, aga, aga insal ongi olnud nagu mingisugune tõmme endi ja vastu on isegi seal juba käinud ja, ja üldse idamaa filosoofia nagu huvitab teda rohkem kui võib-olla midagi muud, ta on omale neid leidnud väga-väga armsa elukaaslase ja. Ta on teinud eluaeg seda tööd, mis ta tahtnud, ta on spordiga väga tihedalt nagu koos olnud eluaeg ta spordis päris kõrgele jõudnud juba oma tegemistesse teadmistes. No ta näiteks minu arust ikka suur saavutus oli see, et ta oli Sydney olümpiaadil, oli ta rannavolle võistkondade juures nii-öelda psühholoogiliseks treeneriks, nende üldse selle, selle motivatsiooni kooshoidja ja, ja toetaja ja proovis, ühesõnaga et need, eriti see naiskond oli rohkem nagu tema all. Et, et nad ikka oma tööd teeksid nii, maksimaalse võimsusega. Täitsa nimi on Vellamis itaalia keeles, tähendab, laine no tema on võib-olla jah läbi elu lainetanud. Nii ja naa ja temal on kaks pojakesed, neid üks on juba kümneaastane, teine saab paari päeva pärast kahe aastaseks ja kah väga õnneliku abikaasa leidis omale muidugi tänapäeval mitte enam ei ole ju neid eesti poisse kuskilt võtta, need aga austraallaste hulgas leidub ka keni inimesi. Ja tema elab Melbourne'i linnas ja on küllaltki hea koha peal. Nii et ei saa öelda, et temalgi midagi oleks halvasti läinud, räägivad nad ka eesti keelt. Ja õnneks nad räägivad ja kirjutavad ja loevad täielikult see, see nagu minul ei oleks üldse mõeldav. Et ma oma lastega peaks mingisugust võõrast keelt rääkima, on nad käinud ka Eestis. Inga käis möödunud aastal, kui tal oli maailmameistrivõistluste raames üks mingisugune vaba nädal, siis ta käis siin ja sugulased väga lahkelt näitasid talle siis tema esivanemate maad ja, ja ta oli sellest muidugi väga suures vaimustuses. Proua Ene-Mai, millal teie seda Eesti asja siis sõna tõsises mõttes hakkasite seal Austraalias ajama? Ma hakkasin seda vist ei saa jama, kui ma Eestist lahkusin 44. lapsena, sest juba Saksamaal laagris maalin juba taidlusega tegev ja laulukooris ja tantsurühmas ja spordigrupis ja ja, ja esinesime sakslastel varemete vahel ja nii kuidas vaja laeva peal juba 23. veebruaril astusime Itaalias laeva peal, et Austraaliasse sõita. 24. juba pühitsesime vabariigi aastapäeva, kus need, mina jälle laulukooris, laulsin seal ka kaasa ja Adelady jõudes siis ma uuesti olin ikka rahvatantsurühm asja ja teatriringis ja jälle Kaidluses ja siis must say Hellakest juht ja ja siis ma olin seal isegi vahepeal Punase Risti juures rahvusvahelise osakonna nii-öelda juhatajaks ja eesti seltsi juhatuses olen ma olnud 30 midagi kolm või neli aastat, neid presidendina 15 aastat. Aga vahepeal olid seal igasugu teised organisatsioonid ka veel, nii et ma ei mäletagi, et oleks kunagi aega on, kus ma ei oleks mingisuguse eestlasega tegelenud ja ja see on minu nagu elutöö olnud, ma nagu ei ole kunagi tahtnud midagi muud teha. Ja ma leian, see on mis, mis mind on hoidnud sellise õnnelikuna, sellepärast mul on alati olnud nagu üks siht ikka Eesti eest kuidagi välja astuda ja, ja ja tema tuleviku headusele kaasa aidata. Kui te Adelaide saabusite, kas siis olid juba need organisatsioonid loodud või tuli alustada? Üksikud olid loodud, meeskoor oli loodud, mingisugune rahvatantsu rühmakene juba tegutses ja. No juba oli nii, et, et meie jõudsime Adelaide aprillis 49, aga sama aasta vabariigi aastapäev oli juba mingil moel tähistatud ja mingisugune grupp, et mehi oli juba otsustanud, et tuleb mingisugune ühing või selts või midagi luua ja koosolekut selleks olid igal juhul juba peetud. Nii et meie selts saigi nagu aluse juba 49. aastal, kui palju siis eestlasi oli umbes, räägitakse, et Adelaide ja sinna ümbrusesse läks 800 pluss eestlast, aga meie seltsil on ikka alla 300 liikme olnud ka tippajal, nii et kõik eestlased ju, kes seal olid, ei ühinenud meie eestimajaga eesti seltsi tegevusega. Aga no tol ajal võib-olla päris alguses ei olnud seal ikka seal rohkem kui võib-olla neli 50 inimest, kellega alustati ja siis järjest tuli neid juurde ja nii see liikmete arv kah aegapidi kasvas. Mis siis on põhjuseks toodud, miks mõned ei taha võtta teiega ühendust? Noh, ega ütleme Eestimaal ka kõik eestlased ei ole poliitikast huvitatud, kõik ei käi emadepäeva aktustel, kõik ei käi ka teatris, Ühed teevad ühte asja, teised test ja ju need inimesed, kes eemale jäid, ei tundnud mingit vajadust eestlasega tegeleda, ma lihtsalt ei oska seda muudmoodi seletada. Minule see on arusaamatu, ma ei mõista seda, aga jõu leidub inimesi, kellele see on nagu loomulik. No paljud olid abiellunud ka kohalikega ilmselt ja ei olnud sellest huvitatud enam. Ja tavaliselt oligi nii, et noh, kuna neid üksikuid endiseid eesti sõdureid üksikuid poisse läks sinna nagu rohkem, pigem siis tihtipeale Eesti tüdrukuid ei olnud ju nii palju ja siis abiellute austraalia tüdrukutega. Aga nagu ma olen, märkan enamuses. Nii abielupaar, kui pere hakkab ikka suhtlema rohkem naisepoolsete, nii sugulaste kui sõprade kui kõi tuttavatega ja noh, eks siis need Austraalia naised ristis viisid need eesti mehed hoopis austraallaste hulka. Kas teie mees lõi ka kaasa nendes ringides seal? Ta lõi küll kaasa ja ta taolisel korporatsioonide liidus oli ta tegev spordiliidus, oli ta tegev, ta on ka meie kohalike päevade üldjuht olnud oma aja võimalustest. Võib-olla jah, nii palju, kuidas suutis, ta nüid andis sellele tegevusele, aga kuna ta on eluaeg kah nii spordihuviline olnud, siis igapäevase töö kõrval nagu võib-olla natuke lõõgastumiseks ta armastas rohkem sporti viljeleda, alul oli see siis võrkpall ja hiljem golf ja bridži mängisime päris palju ja vahepeal isegi koroona läks väga moodis, mängisime seda ja nii, et me oleme ka nende asjadega tegelenud, te mängisite ka näidendites ja ma 10 aastat ma olin näitleja ja midagi teine, 10 ma olin siis teatriringi sekretäriks, mängisite saastuslike naisi, suuri armastajaid, no tol ajal jah, võib-olla anti mulle need osad küll, ega meil ju väga palju inimesi ei olnud, kes nagu olid nõus selle asjaga või või keda näitejuht pidas nõid võimeliseks või ma ei tea, aga noh, nii ta vist ikka oli ja siis kui etendus oli, siis oli ikka vaatajaid küll. No ikka mõned sajad inimesed olid saalis ja, ja väga tore oli seda plaksutamist kuulda ja neid lillekesi vastu võtta ja oli väga huvitav ajastu jälle, millel oli see kõige põnevam ajastu, millal oli ikka huvi selle eesti asja vastu väga suur? Jälle ei saa öelda, mina isiklikult küll mitte, et, et seal oli üks aeg huvitavam kui teine alul oli ta, ma ütleks, puht rohkem rahvuskultuuriline terves tegevus, me pidime nagu tahtsime austraallaste tutvustada, et meil oli midagi nii palju rohkem kui neil, Austraalia ajalugu on ju ainult mõnisada aastat vana ja seal seal ei ole palju midagi. Ja selle tõttu muidugi nad võtsid päris nii rõõmsalt vastu, kui me neile oma rõõmsates rahvariietes tantsisime või oma oma laule laulsime. Ja, ja noh, siis tuli ka ikka noorematele seda nagu õpetada ja edasi anda ja ühesõnaga säilitada, edutada, õpetada seda kultuuri, tegime näituseid ja nii edasi ja siis hiljem läks asi natuke nagu poliitilisemaks, siis sai juba plakatid kätte võetud ja Eestile vabadust nõudes marssida ja parlamenditreppidel seal seista ja kuidagi muutusse ja noh, nii ta läks edasi ja, ja muutus ikka järjest rohkem ja rohkem poliitiliseks. Ja varem ma absoluutselt mingit huvi mitte mingisuguse poliitika vastu küll ei tundnud, jah, igasugune kunst, kultuur, rahvuslik tegevus, muidu, aga mitte poliitika. Aga ma ei oska öelda, kustkohast järsku siis see poliitiline osa sinna sisse tõus ja, ja siis ma hakkasin nagu rohkem sellega tegelema, kui see aeg läks nii kaugele, et see poliitika oli juba juba see päeva küsimus ja kõige tähtsam asi. Ja noh, siis ka meie tegevus nagu pidi sellele vastavalt muutuma. Ja kuna masin, et otsa olin sattunud, ma siis ma pidin sellega tegelema hakkama ja ma leidsin, et see oli väga-väga huvitav ja siis mida rohkem ma hakkasin jälle kodumaad külastama. Ja siin tutvusin igasuguste poliitikategelastega ja sain sellest asjast nagu rohkem aru, no siis oli seda kergem seal nagu viljeleda ja nii ta vist läks siis, millest teie seltsis elab, kust teie raha saab? Meil on oma liikmemaks, iga seltsi liige maksab oma aasta liikmemaksu, sellest tuleb meil summasid sisse. Siis meil on niisugune organisatsioon nagu Austraalia Eesti seltside liit, kuhu kuuluvad siis kõikide linnade seltsid, kes omakorda maksavad sellele liidule iga liikme päält oma teatud summa. Ja see liit jälle omakorda abistab siis teisi seltse ja organisatsioone, kui nendel on tarvis. Ja vahetevahel on tulnud isegi pärandusi. Ja siis, kui me korraldame üritusi, no sissepääsumaks toob meile mingisuguse raha sisse, näiteks vana aasta peod on olnud alati väga edukad. Sinna tuleb palju, vähemalt vanasti tuli nüüd enam mitte tuli päris palju rahvast ja siis, kui me ikka orkestriga korraliku peo korraldasime, me saime päris ilusa piletihinna panna. Ja sellega meil siis oli väike puhaskasu ka, nii et omal ajal nende üritustega võib-olla tuli veel kõige rohkemgi sisse tänapäeval neid sama hästi kui ei olegi enam. On käijad, põhiliselt vanemad inimesed, käijad on väga vanad inimesed, jah, ja, ja selle tõttu paljud ei jõuagi enam osa võtta. Ta, ja arv on ikka vähenenud ja väheneb kohe silmnähtavalt. Rääkige oma majas, teil on ju lausa oma maja seal. Ja esimene Eestimaa ja minu mälu järel vist kuskil viiekümnendatel aastatel osteti üks niisugune väike vana elumaja ja talgute korras, siis löödi seal mõned vaheseinad maha ja tehti mitmest toast nagu üks suurem saal ja selles pidises saamas Eesti maja, aga väga varsti selgus, et see jääb meile siiski väikseks ja seal ei saa ära teha nagu kõike seda, mida me tahtsime. Ja siis juhtus, et üks eestlane töötas kuskil ühes inglisefirmas millel oli üks niisugune suur ühiskondlik hoone ehitatud, seal oli väga suur saal ja köök juures ja eesbürooruumid ja nad tahtsid lihtsalt selle vana maja maha müüa, midagi uhkemat ehitada ja meil õnnestus pangalaenu saada ja me saime selle nagu omale. Ja siis aastaid hiljem tehti seal veel üks aktsioon, et vot kui nii palju perekondi saab niisuguse summa ehk kohe neid välja panna, siis me jõuame selle panga võla ära maksta. Ja, ja nii me saimegi, et maksmisele võla kinni ja see maja on nüüd täielikult meie omada, asub väga-väga südalinna lähedal põhjadelaidis väga hea koha peal. Maja iseenesest on suur, suur, lihtsalt hoone ehitatudki saaliks ja võib-olla mitte et enam tänapäeva nõuetele vastav, kuna ta ei ole küllalt moodne ja uhke, aga tal on kõik vajalik sees ja see krunt on väga palju väärt, kuna ta on suur ja ta on linnale väga lähedal. Ja mõned ringid ikka tegutsevad seal majas. Praegu tegutsevad seal, no ütleme, Eesti Maja juhatus, mis on täielikult eraldi neid seltsi juhatuses, selts on lihtsalt inkorporeeritud. Maja juhatus on son, kopra tiiv ja maja juhatus läks siis neid esimest korda täies koosseisus noortega noorteks, meie loeme niisugused nelja-viiekümneaastased inimesed kuna varem ta oli umbes kaheksakümneaastaste inimeste käes ja nüüd me loodame, et see maja hakkab jälle edukas tegutsema, seda saali saab välja üürida ja säält saab sissetulekud. Aga organisatsioonid jah, mis seal veel tegutsevad, on siis peale ütleme, seltsimaja, juhatuste pensionär, juhtide klubi väga edukas, veteranide klubi jälle väga edukas kohtuvad iga paari nädala tagant, aga rohkem seltskondlikult tasandil ja rahvatantsurühm tegutseb veel. Meeskoor käib ainult nii oma lõbuks, koos nad enam just esinema eriti ei julge minna, nad leiavad, et nende hääled enam ei ole nagu esinemiseks sobivad. Ja naisring töötab, veel teevad kohvilaudasid meile, kui meil on mingisugused tähtpäevad seal ja käsitööring hakkas meil jälle uuesti tööle. Praegu tehakse seal just eesti nukkusid, kuna Eesti päevad on tulemas Melbourne'is, siis näitusele pannakse välja rahvariides nukud. Ja nii, et, et mingisugune tega tegevuslikele jah, käib ja oma linnalt olete saanud ka mingit toetust, toetust, me oleme jah, päris päris mitmel korral tegelikult saanud, me ei saa just mitte raha kui niisugust, aga kui meie neile neid tõestame, et meil on mingisuguseid esemeid vaja või mingisuguseks ürituseks pidustusteks raha vaja. Pidustuste ajal ma mõtlen just nisukesed festivalid, mis ka austraallasi võib-olla haaravad, neid huvitab peamiselt just see, mis on, mis on noh kõigile mõeldud, mitte ainult eestlastele. Aga, aga me oleme saanud mikrolaineahjud osta, me oleme saanud lahtivõetavat diivanit osta, millest saab voodi teha juhul, kui mõni mõni inimene näiteks ennast halvasti tunneb ja peab puhkama. Me oleme ostnud õhujahutus, tajad tubadesse, sinna bürooruumidesse ja me saime isegi ühe arvuti osta ja nii et, et selliseid toetusi on meile antud. Raamatukogu. Meil on võrdlemisi suur raamatukogu, saime materjali ostmiseks raha aga muidugi seal määrused, kui me ühel aastal saame, siis järgmised kaks aastat me jälle ei saa nagu küsida, aga siis hiljem jälle saame uuesti, nii et ikka on toetatud. Kas olete kohtunud ka teiste seltsidega, kuna meil on seal see see nii-öelda etniliste taga põhjadega inimeste või rahvuste raadio, mis on riigi poolt toetada teatud siis raadio kaudu me oleme nagu kohta on väga palju rahvusi, seal midagi 46 või seitse eri rahvust, kes selles raadius tegutsevad, aga kellega me võib-olla lähemalt läbi käima on just baltlased, lätlased, leedulased, siis ka teatud määral soomlased, kuigi vähemaga ungarlased, ukrainlased ja nendega on kohe selline, me käime üksteise vabariigi aastapäeva pidustustel ja, ja riiklik L tähtpäevadel nagu kutsume 11 vastamisi külla. Ja noh, eks, eks meil ole ikka nii-öelda ühised huvid ju, selles mõttes eriti just need, kes on kõik olnud kunagi sõjapõgenikud. Kus siis eestlased oma raadiot teevad, kas ka selles Eesti majas? Ei, ei raadiot, me teeme hoopis teistmoodi. Meie raadio, Eesti Raadio, neid on on 20 aastat vana, eeloleval septembril pühitsetakse tema kahekümnendat sünnipäeva ja see on nii, et meil on raadiokomitee tee, seal on oma esimees ja sekretär ja liikmed siis on salvestajat, kes õpivad selle tehnilise osa ära, selleks tuleb kursused läbi teha. Nii et, et meie saated ei lähe mitte otse-eetrisse, need lindistatakse varem ja selleks on meil üks umbes viie või kuueliikmeline kaader, kes siis on need lindistajad ja selle raadioesimees, kes tegelikult nüüd vastutab. Et ikka igal esmaspäeval on midagi õhus, on Valdek Kangur, tema on algusest peale selle raadioesimees olnud ja väga, väga väga palju tööd sellega teinud. Ja siis on seal veel saadete tegijaid, kes teevad vahetevahel iseseisvaid saateid, näiteks minu pärast emadepäeva saade või jaanipäeva saade mida tegelikult igaüks võiks teha, kes sooviks. Aga ega neid soovijaid üleliia palju nüüd just ei ole. Teie olete teinud, mina olen teinud neid jah, üsna-üsna mitmeid ja ma tegin isegi ühe, mis ma leian, oli üks toredamaid minu saateid, Voldemar Kuslap-ist, kus ma siis rääkisin tema eluloost mängisin ainult tema muusikat ja see on juba nüüd mitmeid aastaid tagasi. Ja no ütleme siis näiteks jõulusaate teeb kirikuõpetaja ja ja lihavete saate teeb kirikuõpetaja ja ja nii neid umbes siis tehakse ja siis me käime seal raadiojaamas, seal lindistame nad laupäeva hommikul kell kaheksa on stuudio meie käes, siis me lindistame nad ära ja esmaspäeva õhtul pool üheksa lähevad eetrisse üks kord nädalas, üks kord nädalas, pooletunnine saade. Ai, andke andeks. Neljapäeval on meil ka veel üks pooletunnine saade, aga need saated tegelikult teeb valmis üks härra Sydneys ja saadab meile lindid ja siis me paneme nad eetrisse, need on teatud määral usulist laadi vanem generatsioon nagu vahetevahel vajab võib-olla ka sellist laadi ja noh, seal räägitakse ka muid Tööteemasid isegi seal intervjuusid olnud Rootsist, mida see saatekorraldaja on saanud omale ja siis ta paneb sinna need intervjuud ja aga see on põhiliselt jah, nii tõsise muusika ja tõsisema teemadega. Kas olete uurinud ka paljudel kuulajail võib olla? Seda nüüd on raske kindlaks teha omal ajal ühel raadioaastapäeva koosviibimisel, Me täitsa panime küsimuslehed laudade peal ja isegi pliiatsit kõrvale, et, et igaüks vastaks ära. Kas ta igal esmaspäeval nüüd kuulab meie raadiot või mitte ja ja mida ta eelistaks kuulata ja vastajaid kahjuks oli väga vähe, aga nii kui inimestega rääkida, noh, võib-olla ma ütleks, et kui nüüd julgelt öelda, ehk neli, 50 kuulajad on, aga ega palju rohkem neid küll ei ole, kui, kui niigi palju ikke on. Kas tegijad saavad rahaga? Ei, see on kõik vabatahtlik, ei ole kunagi mitte mitte keegi mingisugust palka ega, ega ei preemiatega hüvitust mingil moel saanudki sistasite veel ajalehte ja noh, seda jälle päris ajaleheks ei sa isegi kutsuda ta. Me kutsume teda lihtsalt uudiste leheks. Selle nimi on virgats, seda ilmub üks kord kuus igal esimesel kuu esmaspäeval. Aga tänapäeval on seda ka midagi üle 20 lehekülje A4 suurused leheküljed. Ja noh, seal on siis nagu meie kohalikud uudised ja üldiselt Austraalia eestlaste uudised jaganud teiste väliseestlaste asukohamaade uudised aga peamiselt tänapäeval siiski kodu, Eesti uudised. Meie seltsil on tellitud Eesti Päevaleht. Ja see nüüd juba hästi-hästi mitu aastat, kui ma ei eksi, juba üks, seitse aastat me tellime 100 päevalehte ja siis tegevtoimetaja võtab sisse oma seitse, kaheksa lehekülge täielikult lühiuudiseid, ised, ühesõnaga lühendab neid artikleid seal. Ja säält meil peamiselt saame ka ajakiri Luup on meil tellitud, säält vahest saame materjali. Ja internetist muidugi ka võetakse aeg-ajalt. Teie, proua Ene-Mai, olete oma kodus vastu võtnud väga palju eestlasi. Mõned on olnud kohe pikemat aega, Erika Salumäe oli ka tee juures, Erika Salumäe oli minu juures, me otsustasime, et tema on nüüd minu adopteeritud ristilaps ja ma käisin teda just üleeile külastamas oma uues majas oma pisikese tütrekese ka. Ja tema on mulle väga-väga armsaks saanud. Ta treenis enne olümpiaadide, treenis ja elas seal meie juureskonnanose kliima oli talle sobiv ja ettevalmistust oli nagu kergem teha ikka koha palju. Hakkasite ise ka jalgrattaga sõitma pärast seda vä? Ei, mina nagu noorest peast sõitsin küll, aga aga siis vahetasin kurat auto vastu. Kuumas kliimas on nagu mugavam, kui katus on peal. No kindlasti oli huvitav vaadata, kuidas üks tippsportlane töötab ja kuidas toimib, väga-väga huvitav ja me tegime nii väikseid aia, Nad pidusid seal koos ja siis mõnel juhul ta võttis isegi oma treeneri kaasa ja kuulsime siis nii, kuidas nad treenivad ja, ja kuidas nad toituvad ja see oli kõik väga-väga huvitav, loomulikult me oleme seal ka Jaan Kirsipuuga kohtunud ja muidugi alati, kui keegi ikka Eestis seal on, siis kui me vähegi saame, kui nendel on aega, siis me teeme ju raadiointervjuud ka nendega, nii et oma rahvale tutvustada neid. Ja, ja, ja tõepoolest jah, meil on ikka ikka väga väga palju olnud võimalus väga toredaid inimesi kohata, artisti on paljudel käinud ja muusikainimesi on väga palju seal käinud. Ma ütleks 88. aastal, kui oli esimesed ülemaailmsed Eesti päevad, ESTO 88 Melbourne'is, see oli nagu esimest korda, kui eestimaalt pääses suurem grupp inimesi välja, no siis käis meil ju poistekoor juba koos Venno laulda ja ja siis oli ikka väga palju. No ütleme, tänapäeva inimesi oli, oli kohal, siis nad kõik ei olnud veel ju nii nii tuntud ega niisugustel kohtadel, kus nad neid on, aga, aga me tutvusime nendega tol ajal ja nüüd selle võrra on nad meile tuttavamad. Te olete kaheksa korda nüüd Eestis käinud ja, ja nüüd teil oli lausa kontsertturnee, kui nii võiks öelda, te olite ju pidevalt ratastel ja käisite nii paljudes paikades, olite isegi lavalaudadel. Ja Ma nüüd ansambel suveniiri tuttavate lahkel kutsel olen ma nendega koos sõitnud eriti palju Lõuna-Eestis, nende kontserditel ja, ja ühesõnaga, nendega on mul nüüd väga niisugune tihe side olnud ja ma olen väga-väga palju Lõuna-Eesti ja Kesk-Eesti inimesi näinud ja tutvunud selle osaga varajasemat külastused olid rohkem nagu Tallinn ja Tallinna ümbrus. Nii et, et seekord oli ta huvitav jah, selle kohamuutuse poolest ja niisuguses rollis pole ta olnud, eks ole. Ei, ei, see on omast kohast jälle väga tore, nagu Tapalgi üks vanahärra tuli, palus mind tantsima isegi seal muruväljakul ja ütles, et teil on nüüd au tantsida ühe Siberi vanamehega ja see oli, oli kuidagi nii jälle väga omapärane ja tore, nii et kui te nüüd lähete tagasi koju, siis teete kindlasti, Ühe saate ka sellest, jah. No ma, ma väga loodan, et ma teen, ma olen väikseid märkmeid teinud ja Heljaguma jõhvis käisin siis mul see autojuht rääkis mulle väga-väga huvitavaid lugusid jälle, mida tema teadis, on kuulnud ja märkisin ka need kõik üles ja see on nii palju huvitavat, et siit võiks kohe terve Pedja kirjutada. Te olete nüüd seda seltsi juhataja ametit pidanud, nii kaua aastaid. Kas te olete vahel tundnud kaet? Aitab, et nüüd võiks keegi Leningradi vett ei jälgi. Nii kaua kui mina püsti seisan, nii kaua mina seda ametit pean, kui mind tahetakse, et ma seal olen. Ma ei ole sinna mitte ennast nagu noh, pannud või püüdnud sinna vägi võimsalt jääda, me igal aastal terve meie seltsi juhatus astub tagasi, aga kui liikmed valivad ja leiavad, et, et ma sobin sinna, noh, siis ma teen seda hea meelega, see on mul nii suureks südameasjaks olnud ja, ja saab ka jääma, et ma tahaks, et ma jõuan seda tõesti surmani teha. Kust te selle jõu saate, mis teil energiat annab? Eestimaa? Eesti must muld ja, ja sinine taevas ja, ja see Eesti vaimuvalgus, see on kõik, mis mul seal annab, tulite vahepeal raskelt haige ja saite sellest haigusest jagu seal võib-olla tuli välja see eestlase jonn, kui niisugune asi on olemas, et ma ei anna alla. Ja mina ise ütlesin, et ma ei ole nõus millegi vähemaga kui täieliku paranemisega. Ja ma saavutasin selle, millal te haigeks, ehk siis 83. aastal mul avastati vähk ja oli operatsioon. Aga siis selgus, et kahjuks oli see juba laiali läinud. Ja kuigi ma sain kuus nädalat kiiritust maksimaalse kiirituse, mis üldse võimalik, ei olnud palju lootust ja mulle öeldi, et kaks aastat kõige rohkem ja rohkem me sulle ei saa lubada. Aga Ma nagu ei tahtnud sellega leppida ja mõtlesin, et ei, ei, et ma ei ole veel valmis kuskile minema ja ja ma võtsin lihtsalt ja hakkasin uskuma, et inimene saab tahtejõuga kõigist üle. Ja ma nagu unustasin ära selle arst ütles, et peab positiivne olema, ei tohi mõelda negatiivselt. Aga ega me ju oma mõtteid ei saa kontrollida ja ikka vahetevahel tuli niisugune mõte pähe, et aga mul on ju vähe. Ja siis ma nagu ehmatasin, aga mõtlesin selle koleda sõna välja, et ei tohi öelda, aga vähkema küsisin arsti käest, et kas see on negatiivne, kui ma ütlen, vähk ja arstika tegelikult naeris mu välja, ütles Bei, kulla lapsed, noh see pole midagi negatiivset, et niisugused mõtted ei loe üldse, aga kui sina vaatad selle vähjal otsa ja ütled, et, et ma ei anna sulle alla, vaat see on siis see õige võitlus ja jõumas siis seda mingil moel suutsin, sellepärast et ma paranesinianonüümid kahest aastast on 18 saanud ja ma olen terve, mul ei ole vahepeal mitte midagi olnud, tuleb alati loota, tuleb uskuda ja tuleb tahta. Proua Venemaa, mis on siis praegu need pensioni eas, austraallaste mured, millele teie mõtlete? See on üks omapärane küsimus. Kui see nüüd minu isikliku arvamise valda satub, siis ma ütlen, et Ma ootan seda päeva, kui Austraalias saab vabariik ma tõsiselt kohe soovin, et me ükskord võiks öelda, et meil on oma lipp, kus on peal ainult lõunaristi ja mitte mingisuguse teise riigilipp kaasale ääre peal ja et me oleme vabad sellest tundest, et me nagu oleme kellegi teise riigi koloonia. Ja see ei ole mitte otsene mure, aga see on niisugune väike soovunelm, mis mul kuskil mõte taga seal on. Ma pean tõesti ütlema, et momendil neid eriti siin Eestimaal olles, mul on niisugune tunne, et mul ei olegi ühtegi muret. Isegi Austraalia päike siit vaadatuna tundub rõõmsam, kui ta mõnikord seal on. Seal on teda teinekord liiga palju lihtsalt kõrvetab. Ja ma leian, et elu on lihtsalt ilus ja, ja ma ei oskagi muud öelda, et kõik inimesed peaksid olema ikka siia Eestimaale ja ja siit saab seda jõudu, seid saab seda elutahet, siit saab seda elurõõmu. Siin muutub inimene jälle uuesti nooreks. Keski programmi külaline oli Adelaide Eesti Seltsi president Ene-Mai Preifu. Seda usutles Marje Lenk. Varienna Onlnudki oma. Ja sai ta ei. Ta. Uueneda.