Head kuulajad siin mari tarand, et juhatada sisse väike hariv loeng neile inimestele, kellele vähe ütleb nimi Elmar muuk. Teise taga, kes on muugi sõnaraamatute ja keele õpikutena omandanud kindlad emakeeleteadmised kogu eluks. Mõtlevad siis taas tänutundega sellele keelemehele, tema 100. sünniaastapäeval. Vastavaid ettekande pidas möödunud nädalal emakeele seltsis Tiiu Erelt. Kuulamiseks pakun teile lõike tema ettekandest just neid, mis sunnivad võrdlusjooni tõmbama ka meie tänase keelekorraldusega. Niisiis sõnandivereltil. Minu lugupidamine eesti keelekorralduse mineviku vastu on aastatega üha kasvanud ja ikka sedamööda, kuidas olen jõudnud seda lähemalt uurida. Üks neid keelekorraldajaid, kellest palju pean, on Elmar muuk. Seda lugupidamist tahan täna jagada siingi teiega. Elmar muuk on juba keelekorralduse ajalugu, sest ta elas, töötas möödunud sajandi esimesel poolel. Sündis aastal 1901, hukkus vangilaagrist, 1941 40 aastaseks saamisest jäi puudu üks kuu. Need pidepunktid muugi elust. Ta oli Järvamaalt purdi vallast pärit. Õppis 1920 kuni 26 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja sugulaskeeli ülikool jäi lõpetamata. Töötas õpetajana ja kohtuministeeriumis, keeletoimetajana abistas Johannes Voldemar Veskit. Eesti õigekeelsuse sõnaraamatu tegemisel koostas selle lõpuosa üksi. See on siis aastast 1934. Ta oli aktiivselt tegev akadeemilises emakeele seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas. Lause, mis ta kohta ikka öeldakse, et ta on kujundanud oma õigekeelsussõnaraamatu ja grammatikatega eesti kirjakeelt. Arreteeriti 1941. aastal, hukkus vangilaagris Tšeljabinski oblastis novembris 1941. Praegu tahan rääkida Elmar muugi keelekorralduslikest vaadetest. Elmar muuk astus Eesti selle ellu 1920.-te aastate algul, kui oli paratamatu valida kahe suuna vahel. Olla kas keele korralduslane või keeleuuendus vane luugist sai Johannes Voldemar Veski õpilane, abiline ja tema vaadete pooldaja. Kümmekonna järgneva aasta jooksul tekita keelelised vaated. Aga läbi arenemise, mille jooksul temast kujunes eesti keelekorralduse ajalukku jääb Elmar muuk. Kui Aavikule oli keel masin ja veskile oli keel eluline olevus siis muuk võttis lähtekohaks. Veerin. Keel on suure hulga isikute ühine väljendusvahend, elav neis silmapilk seis õhku hääbuvais psüühilisi, füsioloogilisi akustilisi kodustistes mida oleme harjunud nimetama häälik ühendeiks sõnadeks ja lauseiks. Radilõppe selles määratluses pangem tähele algust seda keeles reaalsuse ja kommunikatiivse rolli tähtsustamist. See, kui ta algul ütleb, et keel on suure hulga isikute ühine väljendusvahend. Siit järgneb päris loomulikuna, et kogu oma lühikeseks keelemehe elu tegutses muuke selle nimel et jõutaks ühise, üldtunnustatud ja kindla piirilise kirjakeeleni. Rohkem kui keegi enne teda jälgisid tegelikku keelekasutust. Ja selle tegeliku keelekasutuse tendentse. See aga viiski ta kaugemale. Veski blogitsistlikest seisukohtadest viis ta lähemale Saareste ühiskeelsusele. Teatavasti selle ühiskeele mõiste tõi keelekorraldusse Saareste. Aga samal ajal pani see Ta valikuliselt omaks võtma. Aaviku keelerikastusettepanekuid. Me ei saa nimetada muuki areste laseks ega Aaviklaseks veski laseks ka mitte. Temast lihtsalt kujunes 30.-teks aastateks iseseisev keelekorraldaja isiksus, kes sobis ühendama neid kolme suunda. Paraku jõudis ta seda enne saatuslikku 40.-te aastate teha vaid osaliselt. Ja edasi rääkis Tiiu Erelt, Elmar muugi kolmest väga olulisest artiklist aastaist 1925 26 ja 27. Ja mina omakorda nopin siit välja. Mõned minu arust kõige olulisemad kohad. 20.-te aastate keskpaigaks olid eri suundade keelemehed teinud rohkesti erisuguseid sagedasti vastandlikke ettepanekuid kirjakeele paremaks tegemiseks. Luugil tuli järele mõtelda, missuguste põhimõtete alusel valida siis nende hulgas kirjakeelele sobivaid jõudmaks selgusele, mis eesti kirjakeeles ja selle ümber tegelikult toimub, kirjutas muuk artikli eesti kirjakeele praegusest seisukorrast. See artikkel ilmus ajakirjas eesti keel 1926. aastal. Selles artiklis ta eristas kaks peavoolu Eesti õigekeelsuse sõna, raamatu ümber koondunud keelemehed. Ehk nimetas neid siis koonduslased ja keeleuuenduse pooldajad ehk uuenduslased. Ja need uuenduslased jagunesid omakorda siis radikaalse maiks Aaviku juhtimisel ja konservatiivsemaks eesotsas Oskar Loorits, aga. Aga uuenduslased ikka. Aga peale nende oli siis veel üks suund, mis suhtub keeleuuendusest täiesti eitavalt. Ta nimesid ei nimeta, aga eks ta mõtles. Kaarel Leetbergi Jaan Jõgevery muugi arvates oli siis Ella seal see on 26. aastal siis peanäitelavalt lahkunud. See suund siis oli ju ilmunud Eesti õigekeelsuse sõnaraamatu esimene pidev ja sellesse oli sisse võetud terve hulk uuendusi. Muugi tähelepanekute järgi kasutati neid tol ajal kõige enam luules, vähem proosas ja päris tagasihoidlikult tarbekeeles. Mugi veendumust mööda puudutasid keelemuutused kõiki keelekasutajaid. Ja seetõttu arvas ta, et on tarvilik iga uuenduse puhul vaagida, kas tasub muuta. See on, kas uuendus toob kaasa tunduva paremuse. Noor muuke uskus 20.-te aastate keskel selle artikli kirjutamise ajal veel innukalt, et Eesti õigekeelsuse sõnaraamatus ütleme lühemalt ÕSis kui teataval määral kollektiivses töös suhtutakse keele nähtustesse tarviliku kriitikaga. Ja et see sõnaraamat nüüd tsiteerin. Objektiivsemalt suudab peegeldada meie kirjakeele üldist tasapinda ning erapooletu malt talitada keelekujude normeerimisel kui mõni üksik autor, ühesõnaga, et ta suudab vabam olla. Subjektiivsusest. Kollektiivsest tööst räägib ta seetõttu, et selle taga oli ju peale veski ikka ka veel terve Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond olulisemate asjade taga seal. Ja juba siis täheldas muuke eesti kirjakeele eriarendussuundade vastastikust liginemist. Ta lootis, et kokkuleppe teel jõutakse kord ühise kultuur kirjakeeleni. Kolmas artikkel on keeleuuendus ja kirjakeele fikseerumine. See ilmus ajakirjas eesti keel 1927. aastal jälle siis aasta edasi. See käsitleb keelekorraldustaktikat. Arvates oli kirjakeele tollane seisukord siiski tülikas. Tsiteerin takistavaks üle aruseid jõukulutusi tekitavaks teguriks üldises kultuurilises arenemises ja et siis selles seisukorras kiiremini pääseda. Ta nägi ainult üht teed jõuda ühtsele kirjakeelele. Abinõu selleks olnuks tsiteerin maksma panna kõigile kättesaadav ning ühine kirjakeelejuhend. Minu arvates sobis selleks Eesti õigekeelsuse sõnaraamat. Selle vastastega polemiseerides arvas muuk, et ega keegi ei saa olla nõus kõigi e ÕSi normidega koostada teist keelelist normteost, mis kõiki rahuldaks. Seda ei suudeta ju ka. Ja ta kutsus EAS-i tunnustama ja siis teda edasi arendama. Tsiteerin. Kui õigekeelsussõnaraamat täiel määral võidab, siis jääb rahulolematuid õieti ainult üks d püüdas eks kaasa mõjuda, et õigekeelsussõna raamatu enesenormid muutuksid. Et sealt soovimatud keelendid kõrvalduksid ja oleks loomulik, et keele normeerimisegi alal alluksime teatavale parlamenti haarsele korrale. Mitte et igaüks talitaks oma pead, kui talle mingi seadus ehk norm ei meeldi vaid eta vastavate organisatsioon rollide kaudu püüaks vastavaid norme muuta. Ja nendeks organisatsioonideks nii-ütelda. Parlamentide eks meil on Eesti Kirjanduse selts ja akadeemiline emakeele selts. Tsitaadi lõpp. Õigekeelsussõnaraamatut sõrme ei ole võimalik ega soovitabki maksma panna surme teel, selleks peab olema keeletarvitajate enesedistsipliin. See oli ta arvamus. Ja seda kohta palun nüüd tähele panna. Norme ei ole võimalikega soovitav Ki maksma panna surve teel, selleks peab olema keeletarvitajate enesedistsipliin. Järelikult muuksaid 920.-te aastate keskel aru keelekorralduse õigustest. Sellest, et keelekorraldus ei ole ühiskonna käskija, taan ühiskonnale soovituste andja. Ja nii on ka tänapäeval. ÕS 1999 on normatiivne sõnaraamat mannil norme täis aga ta on ometi soovitav sõnaraamat. Mõistlik inimene järgib teiste soovitusi. Laseb need oma mõistusest läbi käske, neid muidugi ei ole vaja oma mõistusest läbi lasta, nendega on kergem. Aga muidugi, kõik see on pikem jutt, et ma ei saa siin kahjuks pikemalt kõrvale põigata. Aga edaspidi tahan ma seda kindlasti teha. Aga teate ju, nagu alati öeldakse, et uuel aastal, siis on rohkem aega. Elmar muuk on väga täpselt sõnastanud ka keelenormi mõiste. Tsiteerin nüüd õige ta toonitab seda jutumärkides õige on aga teatavasti see keelekuju, mis Aja jooksul traditsiooniliselt seesuguseks on kujunenud ning mida keeletarvitajad üldiselt teadlikult või ebateadlikult kokkuleppel õigeks jälle, see on jutumärkides, see on normiks tunnustavad kui niisugust üldtunnustatud traditsioonilist vormi ei ole moodustunud. Siin ei saa juttu olla ühisest kultuurilisest kirjakeelest, selle sõna tõsises mõttes. Kui viimaselt seisukohalt hinnata Eesti praegust kirjakeelt, siis tuleb konstateerida, et siin säärane norme õige suurel määral on olemas eesti kirjakeelekujude enamikku kohta öelda, et neid seesugustena tunnustavad kõik eesti teadlikud keeletarvitajad. Müügitegevusele oli iseloomulik see, et ta otsis sünteesi eri keelekorraldussuundade vahel ja ta püüdis neilt võtta ja rakendada eesti kirjakeele huvides kõik hea, mis neil oli anda veskilt siis reeglipärasus, süsteemi kindlus, loogilisus Aavikult keelt rikastada loovad ideed saarestelt leepergilt nurkselt rahvakeeli arvestamine ja muud ei läinud kaasa kellelegi kärmustega. Hemuuke ei esindanud ka markeeritult üht ainsamat keelekorralduspõhimõtet. Tema vaadetest võime Neid välja noppida õige mitu. Nimetan need ja tsiteerin siis ka luugi teksti igavese kohta. Esiteks tegeliku kirjakeelekasutuse põhimõte. Seda pean ikka kõige tähtsamaks muugi puhul. Ta on kirjutanud niimoodi valida võistlevaist rõivas vormidest Leedmis keeletarvitajate hulgas kõige laiemal määral on tunnustatud ning tarvitusel. Teiseks kirjakeele traditsiooni põhimõte, sellest on ta kirjutanud niimoodi iga uuenduse Eestigi keeles nõuab siiski energiakulu tuhandeid kirjutajaid, kõnelejaid ning kuulajaid lugejaid. Teadvus sellest tõsiasjast sunnib ettevaatusele uuenduste esitamisel sunnib kaaluma. Huvitatav muudatus pakub selle võrra paremini siin. Et tema läbiviimine tasundub. Nõuab ju iga uue asja õppimine energiakulu kuid sel jõu kulutusel on mõtet ainult siis, kui õpitav aine pakub õppijale mingi tunduva paremuse. Kui temaga kaasas käivad pahemused ei ole liiga suured. See oli siis kirjakeele traditsiooni põhimõte. Kolmandaks loogiline põhimõte. Ja eks selle kohta käib seesama loetud tsitaat. Neljandaks otstarbekohasuse põhimõte. Muuk mõistis selle alle selgust ja lihtsust. Osalka, süsteemipärasust ja järjekindlust. Näiteks ta soovitas keelde v seal vahel mitte keele soovitas osastavat raudset, mitte Raudist, soovitas ka, laskis mitte, lasi, oli nende vormide. Lasin, lasid, lasi nende vastu. Et imperfekt ei saa olla nõrgas astmes. Ei soovitanud Teet kesksena ja selgust ja ilmekust tähtsamaks kui lihtsust. Siiski üldiselt ja näiteks Tase astme vaheldusliku käänamiste otstarve omastav otstarbekõrb omastav kõrve. Ta ütles kohta, et tsiteerin, sarnane sõnade muutmise viis on keerulisem, see siiski ei tarvitse tulla arvesse, sest sünnipärasele emakeeles üles kasvanud eestlasele ei ole selles keerulisuses midagi ülepääsmatult. Teatavasti on ka eesti keelekorralduses ju tugevalt esindatud see vool, et et lihtsusalsi see kõige tähtsam, kas või Tauli põhimõtetes on see. Viiendaks ilupõhimõte tsiteerin ei tohiks olla ju lubatav teatava pärani, kus otstarbekohasus selle all tunduvalt ei kannata. Kelle korraldusel arvesse võtta ka kõlalise paremuse ja mitmekesisuse nõudeid. Ja lõpuks kuuendaks, rahvakeelsuse põhimõte. Siin võib tuua näiteks selle eta pooldas määrsõnalise seesütleva tugevat astet ja mõnes üksikus sõnas lõputa sisseütlevat, neid tahtis väga palju ju Andrus vareste päris algul nimetasin, et müügil on ka veel üks neljas päris oluline artikkel selle artikli ta kirjutas tas Rein Nurkse vastu. See oli 1938. aastal juba ja nurkse kirjutas, avaldas loomingus artikli õige keelega kimbus. Seal ta leidis, et karmid, tapavad keele värskuse ja normid muutuvad, nad ei ole küllaldaselt argumenteeritud ja siis muu kirjutaski artikli ka sealsamas loomingus avaldas. Pealkiri oli veel õigest keelest ja selle normimisest. Ja Ta püüdis tõestada, et normid on tarvilikud kõigile keele tarvitajaile aga eriti koolidele ja ametiasutustele. Ja selles samas artiklis ohte, mida ehk võiks nimetada Elmar muugi kreedoks. Loen selle koha. Soovitav oleks ainult, et õige keelsuslik normistik oleks niivõrd elulähedane ning paindlik, et ta kasulike keele arengutendentse ei pidurdaks. Selleks on vaja, et kõnekeele arengusuundi tähelepanelikult jälgitaks ning seniseid norme tarvidust mööda aeg-ajalt revideerimisele võetaks. Kui seejuures mõni senine norm koputatakse ja väga asendatakse, siis ei tarvitse selles veel näha kirjakeelt Norvivate instantside kõlbmatust või kirjakeelele endale hädaohtu. Ka on tarvilik, et õigekeelsussõnaraamatud kaheldavail ning vaieldavaid juhtu meil paralleelvormide kaudu võimaldaksid valikuvabadusi seniks, kuni selgub, kuhu kuule tegelik keele areng vaidlusaluses küsimuses läheb. Te kuulsite katkeid Tiiu Erelt-i ettekandest, mille ta pidas möödunud nädalal emakeele seltsis Elmar muugi 100. sünniaastapäeva puhul. See oli lõppeva aasta viimane keelekõrv. Eelolevatel esmaspäevadel on meil aasta lõpp ja jõululaupäev ja raadiokava vähe teistsugune. Me kohtume keele kõrvas jälle juba uuel aastal. Seniks kõike head, soovib toimetaja Mari Tarand.