Tere täna vaatame otsa iseendale ja küsime, kust me tuleme, sest lisaks kõigutamatule tõsiasjale Aafrika on inimkonna häll, on siiski aegade jooksul tekkinud ka kõikvõimalikke teisi naljakaid lugusid inimese põlvnemise kui inimeseks olemise kohta ja rohkem või muinasjutulised pärimused toovad meie asjalikku argipäeva uut hingamist ja mitte niisama ei ole nad meieni aastasadade tagant jõudnud. Inimene kui fenomen on seega tänase saate teema ja Stuudios on seda avamas siis folklorist Marju Kõivupuu, minu nimi on Haldi Normet-Saarna ja kohe ütleb Marjuga omalt poolt, miks ta sellise teema valis. Tere, head kuulajad, tegelikult ju meie saatesari vaata maailma läbi inimese silmade ja minu arvates oleks kohutavalt ülekohtune, kui me ei räägiks inimesest kui fenomenist. Teisalt ma mõtlesin ka seda, et väga tihti pöördutakse minu ja tõenäoliselt meie kõigi poole sellise väljendiga. Kuule, ole inimene, tee see või teine asi homseks ära, kuule, ole nüüd inimene, ära nüüd niimoodi tee ja vihmaga mõtlema. Tore, et noh, teoreetiliselt ja praktiliselt nagu ma olen inimene, aga aga samas, eks ole, see on selline ülekantud tähenduses sõnastatud, et mõista mind minu suhtes minu palve suhtes, empaatiline, tule mulle vastu. Käitu nii, nagu meil on kombeks, kui me manitsema lapsi, et ole nüüd inimene ära nüüd niimoodi p. Ja tegelikult kes see inimene siis on? Imetaja, kes oskab valmistada tööriistu, oskab kasutada, tulid, kasutab keelt, sealjuures inimene on ainuomane liik maamunal, kes tänu sellele, et ta kasutab keelt, oskab valetada. Inimese maailm on väga tihedalt läbi põimunud usundiga ja kõik need tunnused või põhitegurid on ju kõikidele inimkultuuridele aegade läbi omased. Ja kui me hakkame vaatama üksikisikut ja tema erinevaid rolle, staatusi ühiskonnas, et kuhu ta siis õieti kuulub, kas mingisse juhuslikku inimhulka, kindlasti on tal olemas oma lähem ümbruskond, perekond, suguvõsa, et meil on ühiskonnas väga erinevad staatusega rollid. Me saame rääkida inimese puhul mitmikidentiteedist, sellest missugusesse, suguvõssa perekonda, ta sünnib, missugune on tema nahavärv, missugune see ühiskond, kus ta elab ja toimetab oma vajaliku elu. Ja samuti on olemas ju sellised kenad ütlemised, mis annavad aimu inimese hinge suurusest. Et mõnikord me ütleme, et väga väikeses inimeses füüsiliselt väikeses inimeses võib peituda väga suur inimene. Ja lõpuks inimeseks olemist saadavad väga erinevad kombed ja rituaalid. Me tähistame väikese inimese sündis siia ilma väga suurejooneliselt. Me tähistame erineval moel inimeste paari minekut. Me saadame rituaalide rohkelt inimest siit ilmast ära ja kui me järgi mõtlema hakkama ja kui palju on meil kasvõi argipäevas selliseid rituaale ja kombe täitmisi, kus, kas kollektiivis või perekonnas me saame rääkida inimese nii-öelda staatuse muutumisest. Tänapäeval asutustes vist veel ei ole juurdunud uued tavad näiteks pensionile saatmisega seotud kommetest mis nõukogude ajal olid väga-väga populaarsed, noh tavaliselt anti uhkeid aukirju, kingiti palju lilli, kaeti rikkalik toidulaud, tänati kõige selle hea eest, mis ta on teinud ühiskonna ülesehitamiseks, missugune on olnud tema tööpanus selles asutuses, noh, praegu on pensioni ja ka on enam-vähem nii nagu nõukogude ajal kommunismiga, et mida lähemale ta jõuab, eks ole, seda kaugemale ta jää. Ja kui me tuleme kas või tagasi selle nõudega kudeaja juurde, siis sealtki on kinnistunud arusaam, et tegelikult tõeliselt hea töötaja nii-öelda asus tööle oma ametikohal, ta tegi seal nii-öelda oma karja, käärida sai edutatud aga inimest, kes tihedasti töökohta vahetas. Ega seda päris õigeks inimeseks ei peetud. Ja küllap võib-olla sellepärast ka meie tänapäeva ühiskonnas on keskealistel ja pisut vanematel raske kohaneda selle elukestva ümberõppega, see tähendab pidevate rollide muutusega. Kui me tuleme inimese põlvnemise juurde, siis mis kombed ja rituaalid sellega seotud on, kuidas seda? Erinevad usundid seletama, et tegelikult on see väga põnev valdkond, kuidas erinevad müüdid, muinasjutud, rahvapärimus, eri rahvastel seletab seda, kuidas inimene siia ilma on saanud. No vulgaar, tarvinismi seisukohad on meil teada, eks ole, et inimene põlvneb ahvist ronis puu otsast alla, hakkas inimeseks, ülejäänud ahvid on arukamad ja nemad jäid puu otsa ja alla ei tulnud, aga võib-olla põnevam fenomen on kindlasti seotud tootemiga. Ja see viib meie mõtted kohe Austraaliasse, sest Austraaliat peetakse usundiuurijate seas siis niisuguseks klassikaliseks tootemimaaks. Sest seal ka tänaseni võib veel näha selle usundi vormi teatavaid juuri. No Tottenismi põhimõte seisneb siis selles, et inimene arvab oma sugupuu või juured olevat siis seotud mingisuguse taime linnu või loomaga. Ja see taim, lind või loom on üksiti selle hõimu esiisaks väga palju muistendeid, muinasjutt, pärimusi räägib sellest, kuidas siis inimene on ühte heitnud loomaga ja see loom on siis selle suguharu niisugune rituaalne esivanem. Ja vastavalt siis seda looma tuleb kohelda erilise aupaklikkusega, teda ei kütita või kui seda tehakse, siis seda tehakse ka suure lugupidamisega. No tõenäoliselt kõik meist on midagi kuulnud, näiteks antide karu peietest on vaadanud võib-olla sellekohast filmi, kui tapetakse karu, siis pidulikult teda austad takse, aga samuti näiteks kui me soovime näha selle kombe relikti jahimeeste käitumises kommetes, siis, kui nad tapavad uluki, nad avaldavad sellele loomale austust. Ja noh, siin Pilamisi on arvatud ka, et eestlaste tootemloom võiks olla siga, et siga on, noh, me kutsume teda, eks ole, vennaksime, sööme vennaihu. Me sööme seda pisut rohkem, võib-olla kui meil tänapäeval hädapärast tarvis on. Aga kui me läheme tagasi näiteks keskaega, siis pulmakirjeldused räägivad sellest, kuidas sigivuse edendamiseks toodi pulmakingiks noorpaarile kaasa polis seapea. Ja siis need poolikud sea laoti pruutpaari ette niimodi virna, et teinekord ei olnud noorpaari nende seapeade tagant isegi mitte näha. Samuti lapsed, tänapäeval, kui nad vaatavad televiisorit, siis ma olen ise märganud ka, et väga paljud multifilmid, mis kajastavad näiteks Ameerika põlisrahvaste või teiste põlisrahvaste elu, on üles ehitatud sellele süžee-le, kuidas siis väikesed lapsed vaat läbi väga mitmesuguste katsumuste leidma oma tootemlooma, et kellega nad kõige rohkem sarnanevad ja kes siis saab selle lapse niisuguseks heaks Haydiakse heaks kaitsjaks. Niisugune müütiline esiisa, me arvame, et me kuidagiviisi seotud vaata, me teame ka, eks ole, et eestlased eriti armastavad uurida oma suguvõsa. Ja meie suguvõsa juured on dokumenteeritud nii kaugele, kui aegade hämaruses mitusada aastat tagasi võimalik minna on, aga need seletavad müüdid, kuidas inimene maailma tekkis, on eri usundites erinevad. Näiteks kui ma tulen tagasi veel kord austraalia usundi juurde, siis üks selline tore lugu, üks müüt räägib sellest, kuidas siis hallil ajal nägid vennad mererannal selliseid lootekujulisi olendeid, mis olid nagu natukene inimese moodi, aga nad ei näinud, ei kuulnud, ei suutnud ka liikuda, aga kuigi neile piirjooned olid olemas ja siis nendest loote sarnastest olenditest võtsid vennad selliseid natukene ka müütilised, osavad, päris inimesed veel. Võtsid need lõpetada, tõmmata kehad ja siis kujundasid nendest inimesed, lõikasid kõigepealt noaga keha küljest lahti jäsemed, käed ja jalad, siis iga jäseme otsa noaga lõikasid sisselõiked, tekkisid meie sõrmed ja varbad ooperis, verd tarretama panevalt. Just nimelt. Kui me läheme näiteks loeme piiblit ja saame teada, kuidas jumal valmistas esimese inimese Aadama ja siis hakkame, jõuame sealt edasi, kuidas esimene eksemplar nagu taaskord rahva Su väga teraselt on tähele pannud, läks natukene untsu katseeksemplar, eks ole, meesterahvas tuli tehase teine ja küljeluust vormiti oluliselt täiuslikum, olen naine, kes kannab edasi inimsugu, sest nagu me teame, väga paljudes usundites on ka ju sedasi, et naine on nii kaua noorik, abielunaine, kui ta on sünnitanud oma esimese tütre, see tähendab kellelegi, kes kannab elu edasi. Aga kui ta sünnitab ainult poisse, siis on ta noori. No on ka vastupidiseid aru saama. Või näiteks kui sa küsisid enne nõukogude aja kohta teadupoolest me vist noh, nii-öelda natukene vanemad inimesed mäletavad Hruštšovi ja suurt maisikampaaniat, kuidas pärast sõda üritati ka Nõukogude liidus maisi kasvatada ja usuti, et see aitab siis ülemeid kõikvõimalikes sõjajärgsetest hädades. Aga me teame seda põlisameeriklaste kultuurist, mis on seotud maisi. Kui rituaalse taime austamisega ja pärimustes räägitakse kamaici kosmilisest päritolust ja samuti kuidas siis maiade pärimuses on just maisist loodud see neljas jumalate ootustele vastav inimsugu kõikenägeva pilgu jumalad igaks juhuks kilt ummistasid. Vot niisuguseid näiteid me võime tuua inimkultuuri algusaegadest peale, mis nendes õpetlikku õpetlikku on, ehk see tänasele inimesele, et, et sinna on kuidagi peidetud väga osavalt ära seesama teema, mis inimest tänapäeva ühiskonnas paneb palulema loodushoid mitte tappa rohkem looma kui toiduks on tarvilik oma hõimule lähedasi, olulisi loomi, taimi, kalasid, linde kohelda erilise aupaklikkusega ka sellisel puhul, kui neid tuleb tappa, selleks et inimesed kõht täis. Ma usun, et me kõik armastele muinasjutte kas me loeme neid või vaatame animafilme, nendest on tehtud ka väga palju lihtsustatud variante. Ja seal kordub ka üks tore motiiv, mis osundab sellele, et inimese kui liigiteke on siiski natukene selline salapärane, üleloomulik või muinasjutuline. Te panete tähele, aeg-ajalt inimest viib tee kokku olendiga, kes ilmukas merest või metsast, kes on loomakuju inimene aitab teda ja see loom kutsub inimese kaasa, ületatakse ajapiir ja see loom heidab seljast oma kasuka, nii nagu meie õhtul riietume lahti, kui me tuleme koju. See motiiv, muuseas on paljudes loomamuinasjuttudes tüüpiline, et loomad elavad nagu tavalised inimesed, aga oma naturaalnahast kasuka heidavad nad õhtul koju minnes lihtsalt seljast ära ja siis selle kasuka või oma kuju sees tuleb välja keegi, kes on väga kaunis olend. Tavaliselt vastassugupoolest sõlmitakse omavahel abielu ja mingil hetkel see inimeste maailmast tulnu tahab tagasi minna oma kodukülla või vaadata või anda teadvustama vanematele lähedastele, et temaga on kõik hästi. Ita veedab õnnelikke päevi. Teise maailma asukad keelitavad, et ta ei peaks seda mitte tegema. Ja kui ta seda teeb, siis antakse talle igaks juhuks kaasa mitmesuguseid selliseid kaitsvad võluvahendid. Ta satub siia maailma, siis ta kuuleb lugusid. Ta hakkab küsima oma sugulaste järgi ja talle hakatakse rääkima lugusid Ui, aga see juhtus mitusada aastat tagasi. See oli muinasjutuline lugu, kuidas teati rääkida jahet, et külas see poiss läks metsa või merre, uppus ära ja pole kunagi enam tagasi tulnud. Ja ta saab aru, et ta on see muinasjututegelane, ta tahab oma vanematega kohtuda oma õdede-vendade, sugulaste ja teiste lähedastega ja ta tavaliselt teeb lahtisele imekarbikese. Ja siis juhtub midagi niisugust, mida ta ei oska ette näha. Ta vananeb kohutava kiirusega, temast saab tuhk ja põrm ja tema nii-öelda teisest, sellest teisest maailmast pärit armsamal kallimal jääb üle vaid nukralt puhata ja tunda kaasa inimesele, kes ei osanud tajuda erinevate maailmade kokkupuutepunkte. Oma eesti regilauludes. On motiiv, on üks laulutüüp taevased kosilased mis räägib siis sellest, kuidas ilusale maapealsele noorikule tuleb külla päike. Päikese põlgab noorika ära sellepärast, et see liiga palav armastab liiga kirglikult ja kuumalt. Siis tuleb teiseks kosilaseks kuu noorelt põlgaka kuu ära, sellepärast et kuu on selline väga kaval meesterahvas, kardab niisugune kõhukas ja ümmargune, siis kahaneb, kahaneb, kahaneb, kuni kaob lõpuks ära. Mõne aja pärast ilmub välja ilmsüüta, nägu peas ei, seega ei lähe mitte. Ja kolmanda kosilasena tule siis noorikule täht ja noorik otsustab tähepoisiga asjad vastu võtta ja minna tähelemehele. Ja vot selle laulu motiiv on andnud siis ainet ka nendeks niisuguseks teema edasiarendustega spekulatsioonideks, et kas me mitte ei ole siis kosmiliste tulnukate järele järeltulijad siin maal, kes ajavad mingisuguseid asju, teevad mingisuguseid tegusid ise päris täpselt teadmata, kus nad siis ikkagi pärit on, nii et vaieldamatult see inimese päritolu, kuidas inimene just nimelt niisugusel kujul, nagu me praegu inimest iga päev näeme, kuidas ta siiamaale ikkagi tekkinud on, kuidas ta läinud on ja mida sellest kõigest arvata, et see nagu jätkuvalt väga oluline ja põnev analüüs tänastele inimestele, et kuidas neid motiive siis juba lahti mõtestada, kuidas neid mõista, kuidas neid tõlgendada, mis järeldusi teha ja kuhu siis lõpuks välja jõuda? Tänase saate teema on inimene kui fenomen ja stuudios folklorist Marju Kõivupuu. Kindlasti põlinemise lood ja seotus loodusega võiksid inimest tänapäeval õpetada nägema seda, et loodusressursid on piiratud tänapäeval vaba ajalehtedes, ajakirjades, meedias, ühiskonnas arutletakse väga palju, väga teravalt ja väga põhjendatud selle üle, kui kiiresti inimene suudab planeedist maa jagu saada. Väga populaarsed ja aktuaalsed on kõikvõimalikud ökoloogilised eluviisid, jätta endast maha võimalikult väikene jalajälg ja need lood, need muinasjutud, müüdid, rahvapärimus, on ta siis kirjutatud raamatutesse, tõlgitud teistesse keeltesse või oleme midagi saanud pärimuslikul teel omandanud mõned teadmised on see, mis võiks aidata meid nende probleemide üle pisut rohkem mõelda, et kui me oleme põlvest põlveni Tiive ühel või teisel viisil edasi andnud, järelikult nad midagi ikkagi puudutavad, kas me siis tahame seda tunnistada või me ei taha seda tunnistada, nüüd näiteks sellised seksuaalsusega seotud tabud, mis on ka väga huvitavad, me rääkisime nii-öelda tootemist ja siis tootemrühmast, kes siis pidas oma üheks esivanemaks kas mõnda looma lindu, taime tootemrühma liikmete vahel olid abielu suhted keelatud. Ja see oli üks põhjus, mis ka tänapäeval tegelikult tänapäeva ühiskonnas on. Väga aktuaalne on see, et kuidas vältida abiellusid liiga lähedaste sugulaste vahel, et järglased sünniks võimalikud terved jälginud meediat taas kord ja kõikvõimalikke perefoorumeid, siis isaduse küsimus on tänapäeval väga aktuaalne. Räägime kõikvõimalikest spermadoonorid teist ja võib-olla sellest, et me ei avalda kellelegi päritolu, siis võib ka kogemata kombel juhtuda, et lapsed saavad geneetiliselt lähedased inimesed, kes võib-olla tegelikult ei peaks seda teps mitte saama. Soov kategooriasse seonduvad niisugused mõistujutud. Me püüame tänapäeval olla võimalikult poliitiliselt nii-öelda korrektsed, tasandada, vaat kui me hakkasime rääkima inimesest, siis inimesi on nagu programmeeritud ka see, eks ole, mis on oma ja mis on meile võõras, et üldiselt inimene teistsugust olemist Downi on need siis teistsugused kombed, teistsugune nahavärv ja me püüame neist siis tänapäeval kehtestatud väga erinevate moraalinormide juurutamisega või kasvatusega üle olla. Et me võtame seda erinevust kui, kui Nurmi, eks ole, ja siit noh, järgmine mõte või, või niisugused rahvajutud või pärimused väga paljudes usundites kommetest avades on sõnastatud ka see mõte, et füüsiline või vaimne puue on märk isiksuse jumaliku, sest et ta on sellepärast eriline, et ta teab midagi, mida meie mõistes füüsiliselt ja vaimselt siis terve inimene ei tea, ei oska ega suuda. Need on muistendites ja, ja usundilistes juttudes usundilise käitumisse sisse programmeeritud, et kui ta on pisut teistsugune, siis on see sõnum kusagilt kõrgemalt poolt. Et meile tahetakse tema läbi midagi öelda meile nii-öelda siis sellistele tavalistele inimestele, et me õpiksime märkama ka teistsugust, vanema tähele seda, mida temal on meile öelda. Ja, ja võib-olla siis just tema läbi saab ise pisut paremaks inimeseks, et siin on taaskord, eks ole, see oma hinge eest hoolt kandmine on tegelikult hoolt kandmine sellesama maailma eest võib-olla teistsuguste inimeste eest lahkunud lähedaste eest ja ka sellesama kultuuri eest, mida me tegelikult mille hoidjakse kandjaks maaderali oleme. Kunagi minu käest küsiti, et miks ma heegeldan käterätikute servadele pitsi, et püha jumal, kas sul on väga palju aega? Suhteliselt teed mul aega just väga palju ei ole kaugel sellest, aga samasse mingi selline lihtne tava ja, ja nii mõningaid asju ma teen sellepärast, et mina ei tahaksid ahelat katkestada esimesena midagi, mis on pärandatud muide, mis võib-olla ei olegi ratsionaalne, aga ta kannab sootuks seda teist emotsionaalset väärtust ja see on see, mis minu arvates teeb neist parema inimesi, aga me kõik tahaksime saada paremaks inimeseks, nii et sa heegeldad pitsi või siis kui sul ei ole aega. Jah, kusjuures see aitab keskenduda väga hästi, ma lülitan ennast müüa tegelikult mustri kudumine-heegeldamine on rütmiline tegevus. Ma teen midagi, ma vaatan ja seda tehakse niimoodi. Ja seda on võimalik ju teha niimoodi, et sa tegelikult silmadega jälgi su käed tegutsevad. Mõte liigub omasoodu, siis paned mingil hetkel käest ära ja lähed ja saad tüki teksti kirjutada või saavad mingisuguse geniaalse idee, kuidas ühte või teist probleemi lahendada. Ma olen viimasel ajal mõelnud hästi palju selle üle, et ka Eesti ühiskonnas on lahvatanud teatama buum. Me jutustame lugusid ja Me tahame kuulda teiste jutustatud lugusid. Me ei tahagi võib-olla nüüd enam nii väga lugeda või vaadata raamatutest, vaid just nimelt rääkida lugusid. Ja see lugude rääkimine on ka üks põline traditsioon ja lugude kaudu saab nii-öelda sümbolkeeles märkide keeles tähenduste keeles ilma kellelegi otse osundamata, nagu tänapäeval Öeldakse, et kõik tegelased on välja mõeldud reaalsete isikutega, ei ole mingisugust seost. Anda tegelikult juhiseid-õpetusi, seda nihkust, rahvapedagoogikat, idaktikat, kuidas käituda, kuidas mõista maailma, kuidas seletada midagi ja, ja need seletused võivad tänapäeva inimese jaoks olla natukene naiivsed ja lapselikud. Me teame praegu maailmast, meil on geenitehnoloogiat, me oskame lennata. Kuule, me ei pea enam laduma kartulikasti üksteise otsa, et vaadata, kas ma nüüd sirutan käe välja sealt samasse kuu ongi ja me vajame seda nii nagu me vajame tegelikult rituaale ja kombeid. Meil on väga erinevad põhjuseid ja ettekäändeid selleks, et, et tähistada mingisugust täht päeva. Millised kollektiivid on tugevad, need, kellel on ühised tähtpäevad, kellel on mingisugused rituaalid, mingid kombed, kasvõi näiteks kolleegi vastu mine kolleegi tähtpäevade meelespidamine ja millised perekonnad on tugevad neil, kellel on ühised rituaalid, kombed ja tavad, kus tullakse kokku ja kus muuhulgas räägitakse ka lugusid. Nii et küllap see on vajalik ja Ma ei tea. Minu lapsed ja laste sõbrad ja on hea meelega, kuulavad ja tahavad teada, kuidas, kuidas vanasti elati, nad tahavad võrrelda ja tõenäoliselt see aitab neil paremini nagu suhtestada selle maailmaga, kus nad praegu on ja võib-olla tajuda seda, mida see muinasjututegelane päriselt ei tajunud, kuidas aeg on liikunud, mis on vahepeal toimunud, mis on nüüd minu ajas teisiti. Ja ma mäletan iseennast, ma olin selline üsna väike, ma vist koolis veel ei käinud ja ma kuulasin vanatädide juttu pealt. Nad rääkisid sellest, mis oli. Ja see tundus mulle kohutavalt põnev ja ma mõtlesin seda mõtet edasi ja mingil hetkel ma ei mäleta, kus see mamma mul ära käis, ta avastas, et ma istun köögilaua taga ja nutan viis, miks ma nutan ja siis mõtlesin, ma nutan selle pärast, et ega ma surma ei karda. Aga Ma olen kohutavalt õnnetu sellepärast et ma ei saa näha kõike seda, mis tule, ja siis ta ütles mulle, et ära karda, et kui sa saad kunagi nii vanaks, et sa oled ilus juba nii palju näinud, et sa tegelikult enam ei tahagi seda kõike näha, mis tuleb, et see kõik on sulle väga tuttav, lihtsalt ei viitsi enam just nimelt, ja siis mulle vahel isegi tundub, et vahel hakkab see aeg isegi kätte jõudma, et ühte, teist on siin ilmas juba nähtud ja need asjad nagu korduvad, ütleme matemaatikast võetud põhivalem on sama, aga need, need nii-öelda muutujad on teised, võib-olla samades rollides on teised inimesed ja midagi sinnapoole. Et inimeseks olemise-ga seotud lood õpetavad meid meie maailmaga hästi läbi saama näiteks mees, kes võtab naiseks looma või siis vähemalt liigikaaslase, kes aeg-ajalt näitab ennast looma kujul manitseb siis oma hõimu teisi inimesi, et neid ei tapaks liiga palju loomi. Või näiteks kui laps viskab lindu kiviga, siis saab terve hõim või kogukond nuhelda sellepärast et näiteks talv ei lahku maalt või suvi ei tule tagasi, et järelikult linnud või loomad meid ümbritsev loodus võib paisata segamini selle maailmakorra, millega me oleme harjunud. Aastaaegade vaheldumine, suvesoe talvekülm, kõik see, mis aitab meil ellu jääda, et sellised õpetlikud motiivid Selline oli sarja veel üks maailm, tänane saade inimesest kui fenomenist ja. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ning Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.