Naljatilgad lähevad laulupeole. Leelo Tungal loeb Riina Viilup. Vanaema tuleb appi. Meie maavanaemal on tore Amek pensionär. See tähendab, et tal on väga kiire. Kooli ajal sõidab ta hommikuti jalgrattaga, meie juurde, teeb tule ahju ja pliidi alla, keedab suppi ja mängib minuga. Kui ema koolist tagasi jõuab, siis kiirustab vanaema Tiiu oma koju. Seal talitab ta kanu, kitsi, lambaid ja vanade kiidat. Õhtuti käib rahvamajas kunstiringis ja laulukooris ja vahel, kui mõni kooliõpetaja on haigeks jäänud või peab kuskile kursustele minema, kutsutakse vanaema Tiiu teda asendama. Enne pensionäriks hakkamist olid algklassiõpetaja ja algklassiõpetajad on ju maailma kõige targemad inimesed. Nemad teavad täpselt, kuidas hoida pliiatsit, lusikat, sääre ja õmblusnõela oskavad ühtviisi hästi nii lugeda-kirjutada-joonistada arvutada, võimelda kui ka igasuguseid asju meisterdada. Algklassiõpetajad teavad täpselt, missuguselt realt tuleb vihikusse kirjutamist alustada ja kuidas peab küsimustele vastama? Seda tuleb teha täislausetega. Näiteks kui vanaema Tiiu esitab küsimuse. Kui sul on taskus viis ploomi ja mina võtan kolm ploomi ära, mitu ploomi sulle taskusse jääb, siis ei tohi sa vastata kaks. Sest selle peale kortsutab vanaema kulmu ja nõuab täisvastus, palun. Kuni sa taipad öelda. Mulle jääb taskusse kaks ploomi. Tegelikult meeldib vanaemale ka see, kui ma mõne küsimuse peale naljaga vastan. Näiteks ütlen. Ta on küpsed ploomid, siis jääb mulle taskusse magus Plega. Või kui sa tõesti kolm ploomi ära võtad, siis jääb mulle tunne, et oled ikka üks ahne ja maias naine. Vanaema Tiiu naerab selle peale natuke aega, aga kui naeruisu täis, siis hakkab ta uuesti oma liitmise lahutamise jutuga peale. Kui emamaavanaema käest puust kohvrit nägi, imestas ta. Ohoh, sa tuled lausa oma õmblusmasina kappi? Üks harilik vanaema oleks kindlasti öelnud jah. Ning asi ants, aga algkooliõpetajast, vanaema Tiiu tõi kuuldavale korraliku täis vastuse. Ja võtsin oma vana hea Singeri kaasa, siis läheb kiiremini. Meie ema elektriõmblusmasin on küll ilus ja väike, kuid tal pole küljes sellist vahvat vänta nagu vanaema masinal. Vanaema ütles, et kui mudilaskoori laulupeoriided on valmis, siis ta teeb minu ja kritu Barbidele ka uued seelikud ja lubab meil õmblusmasina vänta ringi ajada. Millal see ükskord juhtub, lõi kriitu pahaselt käega. Kui ma õigesti aru sain, siis on meil vaja õmmelda ainult kaks kleidikest ning ühed püksid ja vist lauses vanaema Kasesalu kaksikute kleidid ja Bergmanni Elvise ülikond, kinnitas ema. Teistel kõigil on riided olemas. Algul tahtis ema oma mudilaskoorile osta rahvarõivaid, küll meil siis oli vaatamiste valimist, et kas võtta Muhu või Mustjalarõivad või hoopis mingid triibulised või ruudulised seelikud. Vaidlesime rahvarõivaraamatute juures mitu päeva, aga siis selgus, et rahvarõivad on väga kallid. Lasteseelikud maksavad peaaegu palju, kui suurte omad ja koolil pole üldse raha ja vallal pole üldse raha. Ja laste vanemad polnud ka nõus pisikestele lastele rahvarõivaid ostma, sest aasta pärast on mudilased juba seelikutest välja kasvanud. Ema käis mitu päeva kurva näoga ringi, aga siis otsis välja selle kollaste kaantega rahvarõivaraamatu, kus oli pilte ka sellistest rõivastest, mis olid natuke rahvarõivaste moodi, kuid neid sai ise õmmelda. Ega ta sealt täpselt selliseid kleite leidnud, mis mudilastele oleks sobinud. Aga koos vanaema Tiiuga tegid nad ise kenad moejoonistused ja ema leidis linnas riidepoest päris odava kanga, mille ta juppide kaupa koorilauljate emade vahel ära jagas. Kui mudilaskoor ettelaulmisele sõitis, olid kõigil ilusad kreemikat, kleidid, vestid seljas ja sinise ruudulised rätid kaelas. Ainult kaks tüdrukut ja üks poiss kandsid kampsikuid teksapükse. Ema oli algul nende peale väga pahane ja ütles, et laulupeole minekust ei tasu neil mõeldagi. Lapsed olid kurvad olnud küll, aga ema kinnitas koduski, et kui ikka laste vanemad üldse laulupeo vastu huvi ei tunne, siis istugu kõik kodus ja vaadaku televiisorist seebikaid et igal ajal on leidunud kadakasakslasi ja pajuvenelasi, kellele oma rahvapidupäevakorda ei lähe. Peaasi, et rasvane lihatükk on laual. Kuid kui vanaema Tiiu kuulis, et ema pidas kadakasakslaste, eks, ja pajuvenelasteks Kasesalu Bertati Hertat Bergmani Elvist muigas ta nukralt ning soovitas emal nende kodusid külastada. Vanaema teadis nimelt, et Kasesalu kaksikutel on küll nii ema kui ka isa olemas aga mõlemad käivad Norras ehitustöödel ja Berta Herta elavad koos vanaemaga, kes on poolpime, ei temast ole õmblejatega tikkijad ning Bergmani Elvise ema ei pea ühtki töökohta kinni. Neli last kasvavad, kuidas jumal juhatab. Kas meie krituga siis ei kasva nii, kuidas jumal juhatab, uurisin mina. Aga ema sai mu peale miskipärast pahaseks ja ütles, et suurte inimeste jutu vahele pole ilus segada. Vanaemale lausus ta. Aitäh, et sellest rääkisid. Oleksin pidanud kohe sinuga nõu pidama, ma ju siinkandis ikka uus inimene, aga sina tunned külarahvast läbi ja lõhki. Lapsed ise ei poetanud mitte sõnakestki selle kohta, miks nad tulid koorikomisjoni ette vanade riietega ja mina mõtlesin, et näe, kus häbematult lapsed ja ülbed vanemad. Tegelikult on kõik kolm head viisipidajad. Järgmisel Päeval võttis ema kooli mõõdulindi kaasa ja palus Bertal, Hertal ja Elvisel kangatükid tagasi tuua. Nii nad koos vanaema Tiiuga otsustasidki, ise kolme lapse laulupeorõivad valmis teha. Ega see neil päris ilma nakistamiseta läinud. Ema arvas, et ega vanaaegse masinaga ikka linase jalav saani segu kangast õmmelda saa. Ja vanaema leidis, et ema paigutab lõiked kangatükkidele valesti. Nii et lõime jookse õigesti ja hulk riiet läheb niisama raisku. Mis siin ikka pikalt mõõta ja vaagida, ütles ema. Laulupidu on ukse ees, ega meil ole aega kunst käsitööd teha. Aga kui vanaema kostis, vana rahvaski, ütleb üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Siis viskas ema paberist tehtud lõiked lauale ja lausus solvunult. Eks mõõda siis ise. Ema läks kööki ja kolistas nõudega. Nii teeb ta ikka siis, kui on kellelegi peale pahane. Oh neid noori, õhkas vanaema kangatükkide kallal askeldades. Ikka kirtskärts ja Priu prao. Kuid õige pea oli vanaema Tiiu lõigetega hakkama saanud ja hõikas ema. Tule nüüd, Tiina, vaata, mis seal ikka vaadata, arvas ema, mis lõigatud lõigatud, hakkame aga traageldama. Ära nüüd pahanda, sõnas vanaema. Kõik tükid on välja lõigatud, aga päris suur jupp riiet jäi üle. Siit saab veel midagi välja nuputada. Oled meil ikka tõesti osavnäpp, lausus ema tunnustavalt vanaema õlga patsutades. Ta poleks arvanudki, et nii palju kangast annab kokku hoida. Vanasõna ei eksi, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mulle tuli meelde üks mõistatus. Ühe mehe mõistus, üheksa mehe ramm, hõikas kriitu. Vanaema ja ema puhkesid nagu ühest suust naerma, mise naerda. On imestes kriitu, see on karu. Me koolis õppisime. Ühe mehe mõistus ütleb muide, et sellest kangatükist jaks veel ühe väikese kleidi ütles vanaema muiates. Sa lubasid meie parvidele seelikut teha, tuletas kriitu meelde, sest mul on ju laulupeokleit juba olemas. Äkki teeks marjale ka samasuguse kleidi? Küsis ema. Mul käis kuum jutt südamelt läbi. Äkki saangi samasuguse kleidi nagu mudilaskoori tüdrukutel. Äkki võetakse mind ka laulupeole kaasa? Vanni ei pea ju viisigi. Torises kriitu ja barbi on mul täitsa alasti. Tarbija ei pea ka viisi, hüüdsin mina ja tal pole ühegi mehe mõistust. Minu Barbil on igatahes üheksa mehe mõistus, kehitas kritu õlgu ja üheksa mehe ramm k. Miks kogu aeg öeldakse üheksa ja üheksa ei saanud mina aru. Üheksa korda lõika üheksa mehe mõistus üheksat, pidas vanarahvas omamoodi võluarvuks, ütles vanaema. Nagu seitsetki, seitse, pöial Poissi, seitsmemagajapäev öeldakse veel, et koera keele peal on üheksa rohtu. Mõnus oli kuulata, kuidas ema elektrimasin surises ja vanaema Singer tegi Leclerc. Natuke tüütuks läks see, et mina pidin ka Berta ja Herta kokku traageldatud kleiti selga proovima sest ema võetud mõõdud kinnitasid, et kaksikud olid täpselt sama pikad ja samasugused ümbermõõduga nagu mina. Vanaema ütles küll, et teistele valmistatud rõõm soojendab ka rõõmutegijat ennast. Aga kui ikka päris aus olla, siis läks see peegli ees seismine nööpnõelad igal pool torkimas igavaks kätte. Oma kleidi proovimine oli ikka hoopis mõnusam. Annad juba päris laulupeole see mõõdu välja, pomises vanaema, endal nööpnõelad huulte vahel. Nojah, seni kuni suud lahti ei tee, torkas kriitu. Eks ta oli vist minu peale väheke kade. Õhtul, kui olime vanaema teele saatnud, läksin ja uurisin Tommy keelt. Ei olnud seal mitte ainsatki rohu liblekest üheksast rääkimata. Kuid üheksa võib võlu. Arv olla küll. Kas pole imeline, et vanaema Tiiul õnnestus pärast üheksakordset mõõtmist ülejäänud riidetükist mulle tõesti kleit välja võluda? See on peaaegu valmis ainult seelikut, naer tahab põlistada, aga laulupeoni on veel mitu päeva. Leelo tungla raamatut, naljatilgad lähevad laulupeole, luges Tiina Vilu, salvestab Naarits, Tombak. Toimetas Kadri Tiis.