Naljatilgad lähevad laulupeole. Leelo Tungal loeb Riina Viilup. Rahvariided rahvariided, meeldivad mulle hullupööra. Meie emal on kihelkonna rahvarõivad maavanaemal Mustjala omad ja linna vanaemal Nissi ruuduline seelik. Vanasti olevat kõik inimesed kandnud pidude puhul ainult oma kodukandi rahvarõivaid. Siis võis mõni tark rõivatundja kaugelt ära öelda, kust kandist keegi pärit oli. Tegelikult võiks see praegugi nii olla, aga ema ütles, et tänapäeval liiguvad inimesed palju rohkem kui vanasti. Mine võta kinni, missuguseid rahvarõivaid peaksid kandma näiteks need, kelle ema on pärit Setumaalt isaga, Muhu saarelt. Ega ikka pirakas setu sõlg lühikese ja päikesekarvatriipudega seelikuga hästi sobi. Või mine tea? Igatahes on meie emal imeilusat kihelkonna rahvarõivad, aga kihelkonnas, mis asub Saaremaal, pole ta kordagi käinud. Õnneks ei ole kihelkondlased kadedad ja keegi pole pahandama tükkinud, et miks üks Tallinnas sündinud naisterahvas nende esiemade riietega uhkeldab. Meile kriituga meeldib aeg-ajalt ema kihelkonna seelikut vaadata ja nuusutada. Sellele on justkui mereliiva ja lammaste lõhn. Meil on kodus mitu uhket rahvarõivaraamatut, üks ilusam kui teine. Neid on tore uurida üksi päinigi, kuid koos kriituga on rahvarõivaid vaadata veelgi vahvam. Kahekesi saab mängida mitut raamatumängud, näiteks ennustamist või kallite kingituste tegemist. Ennustamine käib, lihtsalt ütled. Niisugune on minu pere 10 aasta pärast ja paned siis näppu huupi raamatu vahele. Mõnikord kannab minu pere toredaid tori kandi rahvarõivaid. Pereisal on naljakas punasekirju tutiga, suusamüts peas ja arstikitli moodi valge kuub seljas. Ja perenaisel ju siis minul on punapõselised õunad tikitud põlle sees. Mõnikord satub sõrm kahe priske puna tanulise naise peale. Nende suured ja laiad seelikud on nii ilusad, et riputa või maali asemel seinale. Mõnikord pole aga pildil üldse inimesi, vaid preesiid tanud tööd või põlle riided. Neidki on huvitav uurida, sest kingituste mängus on vaja asju vaadata ja valida. Näiteks kinkis kriitu mulle Nängult kireva lillede ja litritega riideriba aga mina valisin tema jaoks välja uhke Nepside ja rahadega kaelakee. Kahjuks pole selle kee pilt küll värviline ja on üsna kindel, et ega ema lubaks raamatu pilte ülevärvidega. Mis seal ikka. Valisin siis kriitule kinkimiseks veel punase mustriga naiste sukaäärekirja ja ütlesin televiisori naise häält tehes lahkesti, sest sa oled seda väärt. Selle peale läks kriitu, seda nii heldeks, et ta kinkis mulle sinipunase triibulise torma, seelikuriide öeldes. See peaks sinu silmavärviga sobima. Kas mul on siis triibulised silmad? Imestasin mina. Kriitu mõtles veidi ja lausus seda just mitte, aga kui sa oled heas tujus, siis on sul silmad sinised. Punaseks lähevad nad sulle ainult siis, kui jonnid. Siis ma ei tahagi seda Torma seelikut, kuid selle endale pähe panna. Sain kriitu peale pahaseks, kingi mulle parem näe, see ilus lilleline asi. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, ajas õde nina püsti, kuid luges siiski mu soovitud kingituse alla kirjutatud jutu ette. Taan uue määr, lillkirjaline, siidtikand ja litrid. Noh. Olgu. Säh, palun võta. Ma tahaksin näha, milline sa tanuga välja näed nagu konn kobrulehe all. Ma ei teinud kritu pahurest hääletoonist välja ja kinkisin talle lepituseks setu sule. Selle äratundmiseks polnud mul kriitu nobedalt lugemis oskust vaja, sest setu sõlg ei aja ükski laps mingi muu ehteasjaga segi. Vanaema ütles, et setu suled kaaluvad pool kilo ja maksavad terve varanduse sest neid tehakse puhtast hõbedast. Mul pole midagi selle vastu, kui kritu rikkaks saaks. Rõõmustes kritu seto, selge, ma tahan küll. Seda saab pärast pidu, pudru kausina kasutada ei saa, vaata keskel on auk, seal tajub puder läbi. Aga ideed ta hästi paks Hercule puder siis ei vaju, vaidles kriitu vastu. Nonii, paks, et lusikas ka ei lähe sisse. Siis vist ei vaju? Jah, pidin tunnistama. Aga kes see niisugust putru süüa saab, kuhu lusikas sisse ei lähe? Kriitu kordsetes kulmu ja teatas ega ei peagi sööma. Setu sõlgesid tehakse ilu pärast, mitte söömiseks. Muidugi kriitu sõna pidi alati peale jääma. Aka kinkimise tuju oli vaidluse peale meil mõlemal üle läinud ja kui võtsime käsile teise õhema ja kollaste kaantega rahvarõivaraamatu leidis õdeselt naljakate rahvarõivastega naise, kellel oli justkui laudlinavesti asemel selga tõmmatud ning teatas. Aga mina kingin sulle sellise kostüümi ja sunnin seda iga päev seljas kandma. Ei sunnisa midagi, ütlesin ja tahtsin kritu jaoks ka mingit naljakat hõlski leida, kuid tema tõmbas raamatu mul käest ja hüüdis kurjalt kat. Miks kriitu sõna peab alati peale jääma? Jõu poolest oleme ju enam-vähem võrdsed. Lapsed, mis te seal nahistate? Küsis ema köögist. Vaadake, te raamatuid ei lõhu. Määri. Kihutasime köök kritu ees, mina järel. Kriitu sirutas kollaste kaantega raamatut ema poole, emamann tahtis seda raamatut katki rebida. Mis sa valetad, ei tahtnud midagi. Olin õe kaebamisest rabatud. Maria pole siiani veel ühtki raamatut lõhkunud, oli ka ema minu poolel. Jah, aga ta vaatas seda raamatut just sellise näoga, et ta tahaks selle lõhki rebida. Raamatuid ei tohi lõhkuda. Lausus ema tõsiselt. Ja see raamat on küll kohati päris veider, aga tal on oma ajalooline väärtus. Vaadake, siin on mõnel rahvarõivais lapsel punane kaelarätt kaelas ja mõnel on punalipp käes. See trükiti nõukogude ajal siis, kui isegi laulupeol pidi laulma nõukogulik laule ja lehvitama punalippe. Küllap sai kunstnik kõva käsu, et Muhu laps peab punarätti kandma. Aga ega seepärast raamatut saa hävitada, kust inimesed muidu teada saavad, kuidas varem elati ja oldi. See raamat on minu Rätsepa vanaisa oma. Tegelikult ei mäletagi ma seda, vanaisa. Ta suri siis, kui ma olin õige väike. Kesta maha lõi, uuris kriitu. Ema puhkes naerma. Keegi ei löönud, lihtsalt jäi haigeks ja suri ära. Aga näär, raamat jäi alles ja näed täitsa korralik jõus välja. Võib-olla õmbles mu vanaisa ka laulupeoliste riideid nagu mina nüüd oma mudilastele õmblen. Kas siis vanasti peeti ka laulupidusid? Imestasin mina. Kuslalaps. Esimene laulupidu toimus juba 1869. aastal. Köitu, kas sa siis ei mäleta, me ju rääkisime sellest kooriproovis. Muidugi mäletan iga titt teavet, esimene laulupidu toimus ürgammu, kinnitas kritu uhkelt. Kas sina, ema käisid ka seal? Uurisin mina. Ema jäi hetkeks mind suuril silmil vaatama ning hakkas siis jälle naerma. Kui vanaks sa mind pead? Peaaegu 140 aastaseks. Kriitu tegi jälle tähtsa näo ette ja teatas. Mina tean, miks sa ema esimesel laulupeol ei käinud. Esimene laulupidu toimus Tartus, aga Tartu on väga kaugel. Oh teid küll, raputas ema pead. Olete mul ikka naljatilgad aastaarvud, on teil mõlemal segi nagu puder ja kapsad? Sul ka koolilaps? Kriitu tegi juba suu lahti, et oma tarkust näidata, kuid siis kuulsime, kuidas koerad testid, õues häält. Haukumine polnud üldse kuri, vaid sõbralik ja rõõmus. Vanaema tuli, rõõmustasime aknast välja vaadates. Vaat kui vahva, et ta kohale jõudis, ütles ema. Ta lubas mulle õmblemisel abiks olla. Aga maavanaema käis kohe kindlasti, esimesel laulupeol Tartus lausus kritu võidukalt. Tema on meil tugev ja julge ja armastab jalakäija. Olin õega igati nõus, aga et viimane sõna jälle kriitule jääks, pidin minagi oma tarkust üles näitama. Muidugi käis ta ise, ütles mulle, et pole eluilmaski isegi dinosauruse kartnud. Leelo tungla raamatut, naljatilgad lähevad laulupeole, luges Tiina Vilu, salvestab Naarits, Tombak. Toimetas Kadri Tiis.