On viies oktoober aasta 2000 ning kellaaeg on tiksumas kohe-kohe pool viis õhtul, kui Tallinna lennujaamas on pilgeni rahvast täis. Enamus on noori inimesi ning kõikvõimalikud tele- ja raadiokanalid ning pildimehed ajakirjadest ajalehtedes ning on oodata, keda olümpiavõitjat Erki Nool, kes peaks saabuma kohe-kohe orienteeruvalt 10 minuti pärast siia minusse sisse uppunud ilusti härra kultuuriminister Signe Kivi tagasihoidliku lillebuketiga ning ergitan tervitamas ka Eesti meestelaulu seltsimeeskoor. Võimas ja on kõrgelt hinnata, seda näha kohe ka selle kleiditsoonide veel peetav meele olla. Kes on see õnnelik, selle Lila Timugata ergen väga rõõmus ja levitab kõigile. Võimas tunne siin Tallinna lennuväljal olla genud, ulatab Erkile lillega Kultuuriministeeriumi nii-öelda Eesti vabariigi valitsuse poolt ka nii kultuuriministrina linde milledeks on õnnestunud muuta Eesti rahvuslilled. Rukkililled. Ka. Meie. Nalja nii ja läbi ei taha enam elada ja kui me seda teeme liigi vahel. Kui aitäh Mis tunne on astuda olümpiavõitjana Eestimaapinnale? On väga hea, väga hea tunne, et, et iga iga päev ei, ei astu. Kas üldse seda tunnet saab kirjeldada, panna sõnadesse, mis sul oli, on ja nüüd tuleb, sa lähed raekoja platsile? Kindlasti kindlasti ei saa seda seda sõnadesse panna, seda iga inimene tuleb isemoodi ja, ja mina. Kui on teistmoodi kui mõni teine, nii et seda on raske kirjeldada ka spordimehe. Erki Noole unelmad ja soovid on nüüd täitunud hetkel küll. Kallis rahvas tahaks tänada kõiki. Kaasa. Elaksite kaasa lööma 50 aastat ei ole meie maa poegadele tütardele ja ma arvan, et oleks seesama öelda praegu vene keeles. Aitäh teile.