Uudis pluss sume külaline. Meie tänane suvekülaline on Helen Sildna naine, kes on toonud Eestisse kümneid artiste, kes ilmselt muidu poleks meile siia Eestisse tulnud. Ja helen on andnud tubli panuse ka Eesti muusika tutvustamisele maailmas. Sedasi Tallinn Music Weeki ehk siis Tallinna muusikanädala eestvedajana ja lähipäevil, 20. ja 21. augustil on Helen Vabaduse laulu ning Islandi päeva korraldaja. Ja Helen on ka kolleeg raadiomajast, kellel on raadio kahetši tapp saata. Toimetaja Helen, tere tulemast stuudiosse. Tere ja tore siin olla. Alustame muusikaga sinu valikul, enne kui pikema jutu juurde jõuame. Mis lugu see on, mis on need mängijas valmis? Esimeseks looks ma olengi valinud ühe loo ühelt esinejalt, kes tuleb 21. augustil siis järgmisel pühapäeval siia Islandi päevale meid rõõmustama ja see on Islandi ansambel nimega Jalta linn ja loo nimi, sviiti pressens. Niisiis, meil on külas kontserdikorraldaja Helen Sildna ja kõlas ansambel Islandilt Jaltalin kes astub ka üles taasiseseisvumise 20. aastapäeva pidustustel, täpsemalt küll siis ka Islandi päeval. Mis kohas? Jalta linn on jah, ansambel, mille mina paar aastat tagasi enda jaoks avastasin ja eelmisel aastal 2010 plaat, mis nendele ilmus, oli ausalt öeldes minu aastal plaat ja näeb neid on võimalus kõigil näha täiesti vaba sissepääsuga. Järgmisel pühapäeval kell seitse Gustav Adolfi gümnaasiumi sisehoovis on seal linnamüüri kõrval üks väga ilus selline armas sisehoov ja järjestab Jaltalin ülest siis linnarahvale ja kõigile huvilistele täitsa tasuta. Ja küll hilja öötundidel ta üles ka siis nii-öelda sellise klubi kontserdiga Von Krahli Teatris. Et lausa kaks korda on võimalus neid näha, et nad on laval päris muljet peavad, nad on kuskil kaheksa inimest laval ja see on selline suur pidu. Mõlemad päevad, nii 20. august kui ka 21. august on pühendatud sellele, et 20 aastat tagasi taastasime oma iseseisvuse. Millised on sinu enda isiklikud mälestused? 20.-st augustist 91. Huvitav, ma olen selle peale mõelnud, et ma olen konkreetselt selle. Ma nüüd ei kuupäevaliselt ei mäleta seda kuupäeva, mis just nagu see 20. august minu jaoks tähendas 20 aastat tagasi, et ma olin siis 12 aastane, aga ma mäletan seda perioodi kyll nende päevade sündmusi ja eks me perega käisime ka lauluväljakul ja, ja seda võimsat tunnet. Ja noh, eks nagu 12 aastasena, eks ma sain päris hästi, ma arvan aru kyll, kui oluline see Eesti jaoks tol hetkel oli ja, ja minu jaoks oli ka päris võimas tunne, et mida see tähendab, kui Eesti rahvas, ma olen tagantjärgi mõelnud just selle mõtte peale ka, et väga huvitav, et tol ajal ei olnud ju nii-öelda Facebooki ega internetti ja, ja kui siis nagu üsna kuidagi improviseeritud need kontserdid lauluväljakul aset leidsid, et kuidas sa ikka nagu oli võimalik nagu ära kommunik keerida, et kõik inimesed ühel kellaajal ühes kohas oli ikka kokku tulid, et et noh, muidugi raadio on alati võima saanud, kommunikatsioonivahend, aga aga jah, et kui inimesed tahavad millegipärast kuhugi kohta kokku tulla, et midagi tähistada, siis nad ikka saavad selle info kätte, tulevad. Millist muusikat sa toona kuulasid teismelisena? Minu pere taust on väga klassikalise muusikaga seotud, et minu ema laulis Estonia teatri ooperikooris ja isa Annanud trompetimäng ja siis Eesti riiklikus sümfooniaorkestris, et et kodus oli peaasjalikult klassikaline muusika menees vahel pühapäeva hommikuti näiteks kuulasime körschwini selliseid nagu eksperimentaalsemaid asja, aga, aga üsna sel ajal, kui ma olingi kuskil 12 kuni 15 16, et et minu õde, kes on minust 10 aastat vanem, hakkas millegipärast tol perioodil hästi tugevalt džässi kuulama. Et ma olin selline kolmeteistaastane pätmetsiini fänn, näiteks, et mulle meeldis väga kuulata erinevaid jazzi asju ja et kuidagi kuidagi jah, et noh, loomulikult eks tuli see popmuusika aeg ka ja ma mäletan väga hästi seda aega, kuidas omakorda minu õde televiisori vahendusel Soome televiisorist kassettmakiga lindistus Neid hiti mitteri lugusid või midagi taolist, et siis nagu seda lääne popmuusikat ikka ka kätte saada ja siis niimoodi kõik pidid toas vait, Tal on moekassettmakk, pandi teleka vastu, et siis lindistati neid nii-öelda hitte, välismaa hitte ka, et noh, eks seda kõike sai kuulatud. Sa ise mängisid ka pilli kas pandi sunniti või tahtsid ise? Ma arvan, et vaevalt et ükski kuue või seitsmeaastane laps läheb ema isa ja ta ütleb nii et pange mind klaverit, olen kuulnud, et mõni on läinud tõsi see endale, aga ma arvan, et ikka see oli vist pigem need vanemad. Ja selle otsuse mingis mõttes tegid ja ju ma sellega nõus ikkagi ka ajaline ja tõepoolest klaverit pesin laste muusikakoolist kaua seal õpitakse seitse-kaheksa aastat istet. Et jah, ikka harjutasin tugevalt. Nii, ja miks sa korraldad kontserte, mitte ei esine seal klaveril. Eks ühel hetkel, kui see klass laste muusikakooliperiood sai läbi, siis oligi mingis mõttes dilemma, et et järgmine etapp oleks olnud näiteks minna Georg Otsa nimelisse muusikakooli, kus tol ajal ka minu isa näiteks oli trompetiõpetaja ja läksin muusikakooli peale klaveriõpinguid Georg Otsa muusikakooli ja proovisin korra paar tundi ka mängida. Aga kuidagi tundus, et et kui esimese tunniaegsel flöödipillist ei suutnud ühtegi heli isegi kätte saada, siis see, ma kaotasin kannatuse. Et jah, ma otsustasin, et, et pillimängijaid on vaja, kui, kui sa tahad pillimängijale, siis sa pead väga-väga hea olema ja siis mulle tundus, et selline organisatoorne pool on see võib-olla, kus ma saanud tuhk tugeva panuse. Milline on kontserdikorraldaja argipäev, kuidas see välja näeb, et kui, kui toimuvad kontserdid või kui toimub festival, siis kõik saavad aru, et, et siis on praktiliselt 24 tundi vaja tööd teha, sellepärast et õhtul hilja kontserdid lõpevad ja hommikul vara tuleb juba hakata uute kontsertidega tegelema, aga aga kui seda suurt kontserdite periood ei ole, kuidas siis kontserdikorraldaja argipäev välja näeb? Miks seda tööd, mis jääb sinna kaadri taha, on päris palju ja päris sisulist, et, et noh, ütleme nii, et kui me tegeleme välisartistide kontsertidega, siis see tõenäosus ütleme niimoodi, et me tegelema hästi paljude esinejatega, see põhiosa tööst, mis on see ettevalmistus, töö läheb selle aja peale, et üldse hoida ennast kursis, millised artistid on tuuril ja nagu pidevalt nendega läbirääkimisi pidama, teha pakkumisi ja nagu kuidagi hoida näppu pulsil. Kuidas te siis suhtlete Telefoni teel Skype'i vahendusel meilitsi? Eks selline rahvusvaheline suhtlus on eelkõige email, on nagu esmane asi ja siis, kui on vaja konkreetseid kõnesid teha, siis ka telefoni teel, et sellist laushelistamist ei ole, et eestlased omavahel on väga kombeks nagu kogu aeg toru haarata, aga näiteks nagu emaile niisugune mitusada päevas on ikka aeg-ajalt nagu selline tavapärane taks. Et, et see on, ütleme, et tõenäosus on see, et need kontserdid, mis lõpuks realiseeruvad nii-öelda eesti publiku jaoks, see võib olla näiteks viis protsenti nendest artisti nimedest, kellega tegelikult nagu töö kogu aeg käigus on. Aga kui te tahate nüüd ühte head sellist kõlavat nime Eestisse tuua, Ma nüüd utreerin väga võimsalt, ütleme, tahate Youtube tuua, et kellelegi, kellega te siis kõigepealt suhtlete või kelle poole te pöördute ja kuidas kogu see kogu see normaalne suhtlus sellisel puhul siis peaks nagu edasi minema. Et noh, mina konkreetselt oma töös olen praeguseks hetkeks aastast 2009 ma otseselt nende suurte nagu megalt staaride siia saamisega nüüd nii väga palju ei tegelegi, sellega tegeleb endiselt firma nimega BDG, kus ennem mina olin nii-öelda talendi diilide tegija, aga, aga noh, eks ma tean väga hästi, kuidas see töö spetsiifikat käib, et noh, eks ta nagunii tipptasemel artistidega sa kontakt käib agendi vahendusel ja, ja sellise skaala, artistide agent, et ta üldse nagu sinuga suhtleks, ta peab väga hästi mingisugust sinu taustaprofiili teadma ja sinu firma resümeed ja mõtlesin, et noh, kui sa oled jutu agentsis hulk email'e telefonikõnesid, mis sulle tuleb täiesti tundmatutelt inimestelt igalt poolt, maailmajagudes erinevate ettepanekutega, kas firmapidudest, kuni suurte festivalide näed, see on üüratu kommunikatsioonitulv, mis tuleb, et sealt nagu sellest esimesest plokist ilmselt praagitakse ikka tuhandete kaupa huvilisi ära. Et ühesõnaga tasuks kasuks on see, et sul on maineka firma taustaga ja et sul on ette näidata osalesime kontsertidest, millega sa oled seotud olnud ja noh, siis tuleb see nagu professionaalse suhtlusoskuse moment ka sisse kindlasti. Kas need on alati siis selline puhas äri, puhas asjaajamine, ajamine, muusikat ikkagi kuulaja võtab ju, kui kunsti. Noh, see on üks põhjustest näiteks, miks mina olen nüüd tegelikult täiesti sisulise otsuse teinud et mind huvitab tegeleda just nii-öelda uue talendiga, et noh, ma olen sisuliselt rohkem viimastel aastatel tegelenud üldse ka nende eesti muusika artistidega tegelemisega ja samamoodi, kui ma välisartist otsustan korraldada, siis on see peaasjalikult mind, mind paelub selle juures just nimelt see sisuline pool, et mind huvitab see, et kuidas ma saan teda sisuliselt ja muusikaliselt Eesti publikule tutvustada, sest mingis mõttes nagu üks pool sellest tööst on nendesse välisatist kätte saada, see on nagu mingis mõttes üsna selline pragmaatiline protsess, et seal tehakse rahalisi kogumisel peetakse läbirääkimisi, see oleneb inimese nii-öelda artistide tuuri graafikust, kus nad geograafiliselt tol aastal nagu üldse paiknevad. Aga kui me räägime uute artistide tutvustamisest, siis tuleb tegelikult mingis mõttes hoopis mingi uus nüanss sisse, et kui kui sa korraldad Youtube kontserti ja siis sa ei pea tegelema sellega, et sa tutvustad rahvale, kes on jõudu. Aga kui sa korraldad, noh näiteks, ma ei tea, Errel pink toimus eile Tallinnas, kes on ka maailmas laialdaselt tuntud, siis nagu Eesti spetsiifika on see, et kuna meil ei ole väga hästi arenenud muusikameedia, näiteks millele ta muusikaajakirja, mis on üsna nii-öelda väliskontserdikorraldajad, kuulevad, et kuidas te siis üldse nagu Aga ainus on vist rahvusringhäälingu kanal raadioga. Jaa, absoluutselt, et raadio kaks on vaimustav partnereid. Ma ei kujuta isegi ette, mis me teeks ilma nendeta traadia, kanal, millel on missioon uut muusikat tutvustada. Et, et noh, nii-öelda vaatan, mis meie Põhjamaade partnerid teavad, et neil on selle võrra tohutult palju lihtsam. Esiteks on neil plaadifirmad struktuur, kellel kõigil on oma kontorid ja seal tegelikult päeva lõpuks plaadifirma töö tutvustada uut artisti turule ja tema uusi plaate, seda kõike, et see teeb kontserdikorraldaja töö oluliselt lihtsamaks ja teiseks on neil välja kujunenud muusika, meediamaastik mida meil nagu ei ole ja noh, nii-öelda teha siis muusikaajakirjandust ainult nädala ja päevalehtede väikestel külgedel, juhul kui seal ruumi jääb, et nad, see on nagu, väga keeruline kontserdikorraldaja jaoks. Juttu oli minu poolt pisut üle pakutud, aga, aga milliseid jõupingutusi nõudis näiteks nii too Connori siia saamine? No ütle ma ütlengi kõige võti siin puhul on informatsioon, et et tuleb olla kogu aeg selles suhtlusvõrgustikus, et sa üldse teaksid, millistel artistidel noh, loogika käib sedapidi, et artist läheb tuurile reeglina, kui tal on välja tulnud uus plaat. Et sa siis pead teadma nende artistide karjääri loogikat, et kas neil on midagi uut ilmumas, mis nad plaanivad ja sealt edasi, kui sa vaatad, et info jookseb kokku, et ahaa, et seal on uus plaat ilmumas, siis ilmselt on põhjust juba võtta ühendust ka agendiga, et kas te plaanite tuuriga? Et siin, eile Connery puhul, kes siis nüüd järgmisel laupäeval lauluväljakul meid rõõmustab langes kokku mingis mõttes paar sellist noh, väga meie head asjaolu, et esiteks tal uue plaadi tõttu just nimelt oligi tuur tulemas, see kuupäev oli tal just täpselt vaba. Ta tuleb siit otse Inglismaalt minu meelest. Ja see kuupäev täiesti vaba ja, ja nii-öelda meie ürituse kontekstis ja miks me otsustasime, et me kindlasti konvereid tahame, on just tore tõik, et aastal 90 kontsert jäi ära, et tol korral ta oli välja kuulutatud rock summeri ühe peaesinejana, aga siis kaks bändi, kes tol korral rock summeri kavast tulemata jäid. Connor, jääda QR ja siis mingis mõttes on see selline tore sümboolne moment, et nüüd nüüd, 20 aastat hiljem tuleb siis ta vabasse Eestisse. Kas mõni artist on nõus ka väiksema esinemistasuga, kuna tegemist on Eestiga ja vaesema publikuga, kui Inglismaal või USA-s? See tegelikult paradoksaalselt on pigem vastupidi, et artistile on suur motivatsioon sisuline motivatsioon mängida suurtel turgudel, sest et see on tema karjäärile kasulik mitmel erineval põhjusel, et noh, näiteks kui ta läheb, ma ei tea Hiina turgu avastama, siis tal on nagu potentsiaalne lootuseta, müüb seal tuhandeid ja võib-olla miljoneid plaate albumeid siis nii-öelda Eestisse tulekuks bändil mingit tohutut suurt lisamotivatsiooni ei ole tema ainus motiiv, et noh, loomulikult on siin see moment, et kõik tahavad uusi põnevaid turge tulla, lihtsalt vaatama. Jaa jaa. Keegi lihtsalt sellepärast, et oi, ma lähen uudistest näinud siiani ennist näinud, et oi, selline põnev riik saavutas iseseisvuse 20 aastat tagasi ja ja läheks sinna keegi niimoodi huvi pärast ei lähe, kõik need suured staarid, muusikud on lihtsalt tööinimesed, neid ei huvita, kuhu nad satuvad. See on nii erinev artistid on niivõrd erinevad ka, et ta on artiste, kes kes tõepoolest on pragmaatilised ja kõike otsustab ära nagu number exceli, tabeli lõpus. Aga on artist, kes mõtlevad teisiti, kes mõtlevadki, nii et noh, me tahame päriselt minna. Tahame neid uusi riike oma kogemusest näiteid kuulata. Las ma nüüd mõtlen, näitajad on alati toredad, need uned õigel hetkel noh, näiteks siin eide kanna eest, kui me räägime, siis siin on tegemist tõepoolest artistiga, kes väga sisuliselt vaatab läbi, et mis tüüpi üritusele tuleb ja ja kus üritus toimub, milline publik seal on, miks seda üritust teha, kes on selle ürituse toetajad? Et siinkohal ma arvan, et artest küll nii-öelda otsustas, ta saab aru, et kuhu ta tuleb, et see on väga eriline sündmus eesti rahva jaoks ja, ja mis on selle sündmuse lugu ja taust ja nii edasi ja aeg-ajalt võetakse ka noh, loomulikult uuemad nooremad bändid võtavad tihtilugu ka ühendust, et et neid väga huvitab just see, et nad tahavad tulla paljudel nendes Helsingis käinud, et nad tahavad tulla sammuke edasi Tallinnasse, siis ka Riiga ja hea uudis on näiteks see, et noh, see, mis tegelikult muusikaturule tekitab sellise normaalse toimumistiheduse ja sellise loogilise graafikut ikkagi näiteks iga nädal mõni välisartisti mängib, on just nimelt see klubimaastik. Et tohutult palju, kui vaadata ka, mis toimub, ma ei tea, Stockholmis või Helsingis, siis vaatad, et iga nädal praktiliselt nagu viis päeva nädalas midagi ikkagi toimub, aga need on just 500 ja 1000 inimesele klubid, kus siis erineva nagu karjääriastme peal erinevad artistid mõõdukalt uuritavad ja mingis mõttes see stabiilsus ja regulaarsus muusikaturule on see, mis panebki selle muusika noh, nii-öelda artistide graafikusse, selle linnapaiku. Et noh, hea uudis on see, et näiteks rokafeened hästi püsivalt programmi viis päeva nädalas Riias on just avatud uus klubi, mis hakkab ka sellist päris head programmipoliitikat tegema, et et see sõltub kõigest sellest, et üheksakümnendatel kohe sai alguse ju nii-öelda see suur välissuperstaaride maaletoomine. Aga tegelikult eluterve kontsert, turg peaks nagu iga aspektiga. Ma ja hästi oluline osa elutervest kontsertturust on ka see, et kohalikud artistid saavad arvestatavatele publikuhulkadele mängida. Et see on see, mis lõppkokkuvõttes teiselt poolt tekitab üldse ka publikule huvi uue muusika ja vastu. Ja selle harjumused tahan minna kontserdile ja tahan minna uut bändi vaatama, et selles mõttes noh näiteks soomlastel on ajalugu sellega, et neil on nii-öelda, et õhtu veetmise vorm minna klubisse bändi vaatama on midagi, millega ta väga harjunud ja seda nad väga meeleldi teevad, aga nad meil endiselt kontserdile minek on need et selline nagu väga erisündmused, et ma ei tea, et võib-olla korra kuus käin kontserdid, võib-olla nagu noh, et see ei ole midagi, võib-olla, millega inimesed nii tugevalt harjunud on. Võib vist öelda, et sinu soov on ka Eesti publikut kasvatada? Jah, on küll. Aga sa juba mainisid, et eesti publiku muusika teadlikkus ei ole väga hea, kuna meil ei ole ka seda muusikameediat. Kas mõnikord sellist pettumuse tunnet ei ole, et sa tood väga hea artisti siia Eestisse? Aga rahvast tuleb vähe ja seegi on saalis külm ja ja on mulje, et no näed, nüüd loobin pärleid sigadele. Jah, loomulikult on olnud nende, et kuna kuna ise väga nii-öelda noh, minu puhul on see lugu ka, et ma ei võta korraldada artisti, kelle, kes mulle sisuliselt või muusikalise korda ei lähe, et ma alati teened, otsused, võib-olla võib-olla ma olengi liik. Aga ta on olnud selliseid masendavaid No näiteks see oli vist kaks aastat tagasi välisaastake tagasi, kui meil oli Rufus Vueinaid, kellest ma ise olen ääretult vaimustunud ja kes on ikkagi maailmas Kaarel ka nagu suur suur tegija ja pigem see frustratsioon tuleb võib-olla isegi nagu ka sellest, et et noh, et ma ise tean, et see on nagu niivõrd hea ja tekib vahepeal lihtsalt selline siiras nagu tunne, et et kuidas nüüd saaks hästi efektiivselt nagu kõigile öelda, et see päriselt ka hea. Et, et noh, et inimestel nagu rohkem seda eksperimenteerimise vaim oleks. Et kontserti ei minda vaatama ainult sellepärast, et too, et see on staar ja tema nime ma tean, aga et noh, et, et jälgitaks nagu ise ka nagu hoolikamalt vaadatakse, et korraldatakse, et järelikult ma siis kuulan ise näiteks Youtube'ist missile artisti kohta on välja tulnud, et, et noh, nii-öelda iseennast rohkem uue muusikaga kurssi viia, sest nagu otsimise nagu meeleolu, et seda võiks nagu rohkem olla. Kui palju sa päevas muusikat kuulad, mitu tundi ja milline üldse on siin on muusikaline päev ja kas muusika kuulamine on sinu jaoks töö? Millest ma olen nagu ääretult kahju, et mida rohkem on projekte, mida rohkem on teha, seda vähem lõpuks aega reaalselt muusikat kuulata ja vahel nagu kõige mõnes mõttes, nagu kõige kurvem hetk on see, et korraldada oma sellise lemmikbändi kontserti ja kui sa oled enamuse ajal lava taga kuskil telefonitoru otsas, midagi nagu seal asja lahendades ja siis avastada appi kontsert sai läbi, et ma ei saanud ise vaadata, et need, need on need hetked, et see on niisugune tüüpiline kontserdikorraldaja moment. Et, et aga noh, ma muusikat kuulan selles mõttes ma, ma olen selline vanakooli muusika, kuule ma ostan endiselt plaate, et digitaalselt väga lugusid ei ole harjunud endiselt ostma. Ja mulle meeldib ikkagi füüsilise plaate osta ja seda regulaarselt teen aga, et mu põhiline, selline mõnus aeglane kum. Mu lemmik hetk on see, kui mul õnnestub pikemale autoga kuhugi pikemalt sõita, et ma olen näiteks tund aega autos on uus plaat ja siis ma võtan need uued plaadid kõik autosse, ka siis määrest kuulan neid, aga noh, praegune periood on küll olnud mitu kuud järjest selline, et iga sekund läheb reaalse töö tegemise jaoks. Et seda muusika kuulamise aega võiks, võiks rohkem olla. Ja meil on plaadimängijas lugu valmis ja seal Uus plaat minu kogumikus Alison Krauss, andi jõunien, Station, mis on siin Eestis ka täitsa saadaval ja helistasin Grous. Vaimustav selline bluugres bluusilaulja, kes paar aastat tagasi tegi plaadi, mis oli ka mu tõeline lemmikplaat koos Robert plandiga. Alison Krauss, siin on täitsa uus plaat ja see on midagi, mida ma ka just lõpuks need oli riiulis seisnud paar nädalat ja lõpuks kuulasin ja selline pühapäeva hommik ka ilus hetk, et soovitan tõesti kõigile, välistasin krossi ja tegi Union Station ei lõugu laia võik. Meil on külas kontserdikorraldaja Helen Sildna. Helen, kuidas üldse juhtus, et sa hakkasid kontserte korraldama? Ma ei usu, et keskkooli lõpetasid või ka teismelisena oli sinu eluunistus hakata kontserdikorraldaja. Ega ei olnud jah, et ma vahel mõtlengi niimoodi, et inimesed vahel mõtlevad kuidagi üle hinnatakse minu arvates seda, et tuleb ühel hetkel ära otsustada, mis elus saadavad, siis täpselt see saabki, et et eks nagu see ikka elus on, et üks asi viib teiseni, et sa võitsid, et ühesõnaga minu puhul oli see sedapidi, et ma olin ülikooli esimesel kursusel ja ja läksin, juhtus nii, et vabanes assistendi koht firmas BDG ja siis oli Peeter Rebase assistendi koht. Ja eks alguses see oligi selline sekretäri, Assisteerimise töö ja, ja siis nagu kuidagi hakkas asi arenema, et noh, eks mul see niuke isikuomaduste küsimus, et eks ma kooli ajal ka nagu kõik kooli kunstinädalad ja klassipeod ma kuidagi ikka korraldas. Tulid suure optimistliku kooli, ei ikka see mulle istus ja meeldis ja see oli tore ja, ja mulle meeldis nagu asju korraldada, initsiatiivi võtta, et et eks samamoodi oli ka selle hetkega, et ega kui ma läksin sinna firmasse tööle, siis loomulikult mõnes mõttes mind paelus loomulikult see kontserttegevus selles firmas kõige rohkem ja sinna sektsioonides ütlesingi ja siis aina rohkem ta nii läks, et mul hakkas oma projekt olema ja ma hakkasin ise rohkem asju tegema. Esimene artist, kes on, kes jõudis Eestisse tänu sulle? See oli selline etapiline, aga ma mäletan väga selgelt esimest projekti, mis jäi nagu välisartistidega minu õlgadele ja ma mäletan seda tunnet, etappe, et noh, see oli sihuke külma vette viskamine, see oli, mina ei olnud nüüd küll tol hetkel neid diile teinud, aga, aga see oli selline situatsioon, umbes, et vaata nagu kahe nädala pärast toimub meil siin nüüd üle Baltikumi ja vist isegi oli veel kuskil Ukrainas või kuskile ka, et tuur, et some pean him ja Guana Eipzeri tol korral ma mäletan kaks bändi, et nemad tahavad sind uurile, selline tuur on need kokku lepitud. Et ja siis Peeter pidi ise Ameerikasse ära minema, anti mõned kontaktid ja anti mulle see kirjavahetus ja antise infot, need peavad toimuma, siis jäeti mind sellega tegelema. Et see oli siuke paras kainestav hüppe, kylma, vett, külma, vett, aga, aga ma olen nagu kohutavalt tänulik, et mind niimoodi usaldati, et, et kui, kui mind ei oleks pandud algusest peale asju tegema, et siis võib-olla ma siiamaani ei oskaks neid teha. Et selles mõttes olema väga tänulik Peeter rebasele ka, et ta oli selles mõttes suur superülemus, kes usaldas asju tegema ja eks selline võime tegeleda, tekibki konkreetselt ka vajadusest, et kui midagi vaja, ära lahendada ja ei ole parajasti kedagi nagu selja taga seismas, kelle otsa vaadata etappi, mis me nüüd teeme. Et siis siis tulebki ära lahendada modele. Oled sa mõne ka siia Eestisse toodud välisartistidest ka päris sõbraks saanud, selles mõttes, et kellega sa hiljem nüüd suhtled telefoni teel või Facebookis? Ja väga paljudega, et, et kuidagi neid, et noh, need kontaktid ikka jäävad ja lõppkokkuvõttes need artistid, kes siia tulevad, et nad on inimesed, et, et, et mida rohkem see suhtlus on selline siin kohapeal ka selline loomulik ja sõbralik ja tore. Et seda rohkem, eks need kontaktid ikka tekivad, et noh, näiteks kas või kimbohjenen, kes tuleb esinema ka järgmisel laupäeval Vabaduse laulul on, on hea sõber ja oleme noh, nii-öelda ka tema mänedžer ja et kogu näiteks ka Soome muusikute point, et kuna me nii lähestikku elame, et siis on ikka niimoodi, et kui nemad tulevad Eestisse, siis me saame kokku, aga ma lähen Soome, siis me teeme midagi toredat ja ja et noh, see on niisugune niuke tore. Pidime rääkima pisut eesti muusikast ja kui hinnata eesti muusika praegust seisu, siis võib väita, et tegu on kindlasti ühe eesti muusika kuldajaga. Neid kuldaeg on olnud ka minevikus, aga ka praegu, kui me vaatame, kui palju meil on viljakaid, heliloojaid, kui palju meil on noori väga paljulubavaid artiste ja kui palju meil on omanäolisi artiste, siis sellest saaks juba juba juba sellise esindusliku nimekirjaga, kui mille üle tasub kindlasti uhkust tunda. Kuidas sulle tundub, et kas tegu on siis ühe Eesti muusika jaoks märkimisväärse ajastuga praegu? Ja kindlasti on, aga ma arvan, et see on seda märkimisväärsem, et läheb aina paremaks kogu aeg veel, noh, ma arvan, viie, viie aasta pärast veel nagu eriti märkimisväärne, et, et see areng on midagi, millega tuleb tegeleda ühelt poolt, et noh, loomulikult, et see, et meil on olemas talent ja et meil on olemas aga andekad muusikud, see on, see on nagu super ja meil tasub selle üle väga uhke olla, et see on mingis mõttes see X-faktor, et et noh, mille pealt nagu küll, ei saa ükski korraldaja või, või mänedžer otseselt kredi credit'it võtta, et, et talent on mingisugune tõepoolest selline müstiline Aga mis on kõige rohkem kaasa ikkagi aidanud, mis meil siin toimub, Eesti laul, superstaari konkurss, siis raadio kahe roll, Tallinn Music, kõik, mida sa ise korraldad, siis tutvustatakse välisajakirjanikele Eesti muusikat, kui see kõik kokku panna, siis seda ju näiteks 15 aastat tagasi ei olnud. Aga vot asi ongi selles, et, et iga artistikarjäär vajab tegelemist ja mõtlemist ja, ja see, et üldse üks artist või bänd või ansambel või kollektiiv saaks väga heaks ja nad teeks tõesti head muusikat, mida on superlavalt vaadata, plaadilt kuulata, et see, see tähendab, see eeldab seda, et neil peab olema pühendumus ja võimalus sellega tegeleda ja et noh, et nagu niimoodi vot siiamaani ju aastaid oli seal mingis mõttes muusikate jaoks ka väga projektipõhine oli erinevaid, nii-öelda selliseid koostööprojekte, tuldi kokku, tehti, mindi tuurile mindi laiali. Et lõpuks see, mis kujundab välja omanäolise artisti, kellel on oma käekiri, oma identiteet, oma nii-öelda visioon, et see on mõnes mõttes ikkagi ka järjepidevus, et, et see on see mõtteviis, mis, mille üle minul on nagu kohutavalt hea meel, mis on hakanud levima, et on püsivaid kollektiive, kes näevad, et nad vaatavad oma karjäärile pikaajaliselt, et ilmub esimene plaat, ilmub teine plaati, kolmas plaat ja võib-olla just neljas plaat ilmub, mis on nagu super hea, eks ju, ja võib-olla murrab ka läbi kuhugi väljapoole riikidesse. Aga et. Me oleme jah jõudnud sellisest nagu projektipõhisest faasist sellisesse tõelisesse omalooming ja asjaga nagu mõtestatult tegelemine sellisesse faasi, et siit hakkavad need edulood ka tulema, et et ma, noh, kui me nimetame Tallinn Music Weeki, et siis siis selle nii-öelda sisu ongi just see, et toome küll need kontaktid Eesti muusikutele ja mänedžeride kätte, aga lõppkokkuvõttes ikka festival siis neid edulugusid ise ideed seal lõppkokkuvõttes selline mõtteviis. Aga ma pidin vahel, kas on mingisuguseid näiteid sellest, tuli ajakirjanik või promootor välismaalt Tallinn Music riigile ja avastaski artisti ja, ja kellel on nüüd mingi leping tulemas? No neid on väga mitmeid näide nimeta nimesid, et noh, konkreetselt, millest meil viimasel ajal Eestis on nagu väga palju juttu olnud, et noh, me kuuleme siin äkki veel saate jooksul ka disti, aga Ewert and the Two Dragons lõpp kuulama ja vahva, et no konkreetselt nendega on läinud, nii et see on tõesti plahvatuslikult arenenud, mis on toimunud, et noh, neid on ka väga hea ja tugev mänedžer Toomas väljum, kes tegeleb täpselt samamoodi ka Iirisega, kes on nagu teine edulugu, millest palju on juttu olnud, et see on nagu tulevad kokku need kaks asja, ta on artist, kellel on tõesti nagu see algupärane talent ja tuleb mänguga, et neil on professionaalne esindatus, ehk siis nagu mänedžer, kes oskab nende asju ajada neid asju nagu ei ole sellist kasutamata võimalusi, et ta nopib üles need võimalused ja kontaktid, et kui nüüd Tallinn Music Weeki raames oli hulk inimesi, kes tõesti võib öelda, vaimustusid nendest esinejatest et siis peab olema keegi inimene, kes nagu märkapärasele vaimustuse hetke võtab sellega Tal nagu kratist kinni hea, heas mõttes ja viib need asjad mingisuguse diilini ja need diilid on tekkimas, et noh, et Ewert and the Two Dragons läheb tuurile Skandinaaviasse, neil on kokkulepe Soome agentuuriga, neil on plaat välja antud Läti plaadifirma, et see on ülemaailmselt sealses muusikapoest saadaval. Iiris Teppa uut plaati on niivõrd paljudel suurtel välisfestivalidel käinud, noh samamoodi ka maailma muusika vallast, et noh, seatav atra, kes siin on käinud ja bändid, kes on seda ise selleni jõudnud, Talbot, kes on võib-olla omal käel rohkem tegeletud mitte otseselt Tallinnas. Ja see kõik on kultuurieksport, mida me nii väga vajame. Me ju ei taha, et me ekspordiks ainult elektrit, milleks tuleb keskkonda rikkuda ja põlevkivi maa seest välja kaevata vaid kultuurieksport, see on ju ideaalne absoluut. Lihtsalt ja see peaks olema tegelikult Eesti riigi suurim au, rõõm ja uhkus ja mis veel saaks paremini esindada meie riiki välisriikides, et noh, näiteks kui me vaatame väikest riik Island, kes meile siin just nädala pärast täiskoosseisus külla tuleb, et et noh, kui küsida ükskõik millised inimesed, et mis sul esimese asjana tuleb pähe, kui öeldakse nime Island ilmselt nagu tõenäoliselt hakib tuhapilv ka naine aga kerkan arvatavasti nagu üks esimesi asju seda riiki, et Eestiga võiks samamoodi olla. Absoluutselt võiks olla, Arvo Pärt tuleb ja täitsa huvitav on see, et noh, näiteks partnerid Islandi muusikaekspordiorganisatsioonist on, on saanud sellisele tulemusele jälile, et kui oli siis suur majanduskrahh Islandil ja on tehtud nagu konkreetne küsitlus, et kas Islandi riigi maine või usaldatavus nende välispartnerite jaoks on tugevalt langenud, siis jõuti järeldusele, et ei ole. Islandi riigi maine on endiselt nagu väga tipus ja väga kuulja neid väga austatakse, häiritakse ja jõuti järelduseni, et miks, sest et nende nagu kultuuriline identiteet on niivõrd tugev, et see nagu noh, nii-öelda, et see nagu varjutab näed, nagu negatiivsed uudised, et noh, selles mõttes, et, et lõppkokkuvõttes need ulatuvad nüüd tagajärjed palju kaugemale, kui me oskaks ulatada, et noh, ma arvan, et isegi investeerimisotsuseid ärimehed teevad vahel nii, et kas riik tundub nagu meile nagu kuidagi noh, emotsionaalselt usaldusväärne ja põnev ja huvitav ja nii edasi, et ma arvan, et neid, see, mida ühe riigi identiteet endast kujutab, et see on nagu päeva lõpuks, nii mitmel tasemel meile, meie meile kogu riigina oluline Mul oleks sulle üks kultuuripoliitiline küsimus ka, ma tean ju, et sa oled sageli sõna võtnud kontsertide käibemaksusoodustuse teemal, õigemini selle soodustuse ärakadumise teemal ja sellest, et tänu sellele on Eestis palju raskem esinejaid tuua saada. Eesti kontserdikorraldajad peavad siis selle käibemaksu võrra rohkem piletiraha kokku koguma külastajatele, mis on väga raske, mis siis lõppkokkuvõttes teeb kontserdi ka maastiku nii Eestis kui nii Eesti esinejate kui ka välisesinejate poolest vaesemaks. Aga sa oled aastaid seda rääkinud, aga ma tean, et kindlasti poliitikud käivad ka ju sinu korraldatud kontserte külastavad ja kuulavad, kas mõnel reformikal või IRL-i poliitikud niimoodi kontserdil löögist ei ole kinni võtnud ja juttu teinud. Eks ikka olen siis ütlevad no vot Eestis on, noh, ma saan aru, et üks asi, mida kohe öeldakse, et nagu selline püha lehm, on maksupoliitika, et nad selles mõttes, et nagu esimene konkreetne asi on, et maksuerisusi ei tohi tekitada ja nii kohutavalt, et see, et mis mind morjendab, on see, et kas Eesti riik ei usalda oma kodanikke, et, et see nagu hirm selle taga on see, et nii-öelda siis neid soodustusi väärkasutatakse või kuidagi, et noh, nii-öelda, et hirm selle ees, et keegi kuidagi head kavatsust nagu väär nende halvasti ära kasutada. Aga öeldaksegi sulle seda, et, et nii, et siin usaldame, aga, aga seal on 50 tegijat, kes ilmselt hakkavad mingit maksupettus sooritama. Selles mõttes, et siin on nagu see küsimus jah, et kui erisusi, erisusi tehakse, et siis on küsimus, et kellele ja miks see kuusepiir tõmmatakse, et seda on nagu väga raske noh, täpselt ära sõnastada, et siis nagu miks see erisus peaks nagu neile kehtima ja nagu teistele ei kehti ja nii edasi ja siis on nagu suur diskussioon selle ümber, et noh, et nagu siin on terve hulk noh, nii-öelda nagu sellist meelelahutust ja siis on nagu kontserttegevuse, siis on teatripiletid kinopiletid, et noh, et kuidas, kus siis nagu see piir seisab, aga noh, nii-öelda meil ei ole vaja nagu väga kaugele vaadata kasvõi sõbrad Põhjamaadest või suurem osa Euroopa riikidest on võimelised seda tegema, et nii-öelda saadakse aru, et, et on valdkondi, mis on siis see kultuurivaldkond, mis vajab mingis mõttes tõepoolest toetamist ja loomulikult maksu erine erisus on toetus viis ja seda peetakse efektiivseks toetus või siis just seal põhjal et igasugune toetuste rahade ümberjagamine lõppkokkuvõttes on päeva lõpuks nii-öelda subjektiivne ja kui tahetakse ühte konda tervikuna arendada, siis mingis mõttes kõige võrdu õiguslikum sellest ongi maksusoodustus, et nii-öelda noh, kaks varianti, et kas toetatakse läbi siis nagu otsuse, keda toetada või toetatakse sellele, et kogu valdkonnale on nii-öelda mingid soodsamad tingimused. Aga noh, kuna see pilet on midagi, mida Ta ostab nende lõpptarbija mitte tehing ei tehta firmade vahel, et siis nagu see käibemaks nagu firmad omavahel arveldavad, siis see on teine küsimus. Kui lõpptarbija selle ostab, siis see läheb lõpptarbija taskust, eks ju. Et selles mõttes on jah teema, et. Räägime ühest kontserdist ka, mille puhul käibemaksu ülem ei pea pead vaevama. 20.-st aeglasest kaheksa päeva on jäänud selle kontserdile ja te tõepoolest tegu on selle suve absoluutse suursündmusega. Millega siis täpsemalt tegu. Vihjed ehk Vabaduse laulu kontserdile, mis leiab aset lauluväljakul 20. augustil tõepoolest, järgmisel nädalal juba ja kontsert ehk siis nagu kontsert, sündmus või kuidas me seda õieti nimetaksime? Toimub tõesti, ootame siin kogu Eesti rahvast kõiki Eesti sõpru, kõiki huvilisi ja see kontsert on tõepoolest vaba sissepääsuga kõigile ja esindajatena astuvad sel korral noh, võib-olla see on nagu pisut teisiti, kui see on eelmistel aastatel olnud kontserdiprogramm, et välisesinejaid ja väliskülalisi ei ole selle sündmuse raames meil tavaliselt programmis olnud, kui me oleme iseseisvumise taastamist tähistanud, aga sel aastal on meil üks selline konkreetne läbiv teema ja motiiv, et noh, esiteks Islandi päevaga ja samamoodi Eesti riik tänab Islandi riiki selle vapruse eest, et aastal 91 nädalid, esimene riik, kes Eesti iseseisvuse taastamist tunnustasid ja täpselt samamoodi ka seesama motiiv jookseb selle vabaduse laulu kontserdilt läbi. Et esinejad nagu Kimmo Pohja Henn Soomest, Mari Poine Norrast, Schneider Iirimaalt, Preinstorm Lätist, et need on artistid riikidest, kes on kõik meile nagu väga olulised olnud ja loomulikult neid olulisi riike on nagu meeletu, palju rohkem olnud, aga see motiiv mütside kontserti läbib, on just see, et me tahame tähistada seda sündmust koos oma sõpradega ka väljaspoolt Eestit ja me tahame öelda läbi selle nii-öelda suure suure tänu nende sõber riikide-le, kes siis need 20 aastat tagasi seda vaprust väljendasid. Kusagil pressiteates või igatahes ma olen lugenud, et peaesineja on eesti rahvas, kes koguneb lauluväljakule, aga kas rahvas ja need kasvõi väliskülalised ka näiteks koos satuvad, laulma, on midagi sellist plaanis? Ja kindlasti on selle kontserdi jooksul momente, kus tekib kooslaulmist, et selles mõttes, kes ei ole see kontserti, programm üles ehitatud nii palju teada-tuntud isamaalastele lauludele, vaid see on siiski eelkõige ehitatud üles sellele printsiibile, et kõik esinejad, kes tulevad lavale, väljendavad selle kontserdi raames nii-öelda oma kõige suuremaid mõtteid ja tundeid ja kui siis see konkreetne esineja nende programmis mõelnud selle peale ta tahab kaasata Eesti rahvast, et olgu see siis välisesineja või olgu see eesti esineja siis, siis me oleme noh, loomulikult selle peale nagu loodame, et need hetked tekivad spontaanselt, et see ei ole sisse kirjutatud otseselt selle programmi tingimuslikult. Aga ma olen kindel, et on hetki programmis, kus see tekib ja nende eesti rahvas kindlasti tahab koos laulda ja, ja ka mitmete Eesti esinejad, kes on programmis kindlasti tahavad ka koos eesti rahvaga laulda, et aga meie me teine motiiv läbivad selles programmis on see, et me anname seekord sõna- oma muusikutele ja kunstnikele, et nad saaksid väljendada seda, mis on neil hingel ja südamel. Et me ei ole seda programmi nende jaoks niimoodi paika läinud, et, et seda me tahamegi, tekitad heas mõttes desvaba õhkkond ja spontaansus ja see, see vabadus Seal on ja need inimesed üle Eestimaa, kes ei saa 20. augustil Tallinna lauluväljakule tulla. Sündmuse kannab otseülekandena üle ka ETV. Suur tänu, Helen Sildna, täna tulemast meile suvekülaliseks vikerraadiosse. Ole hea tutvusta lõpulaulu ka. Ka see artist astub üles lauluväljakule. Just nimelt see on Ewert and The Two Dragons siis vaimustav edulugu kahest eelmisest aastast ja sellest aastast Eesti muusikamaastikul ja Ewert astub üles tõepoolest ka järgmisel laulu järgmisel laupäeval lauluväljakul ja loo nimi. Uuelt paar kuud tagasi ilmunud plaaditan Seilörmen. Külas oli Helen Sildna ja küsisid Lauri Hussar ning Arp Müller. Aitäh. Uudis pluss sume külaline.