Päevatee suvekülaline päeva tee tuli Tartusse külla Peeter Volkonskile, tere päevast. Kere enne jutuajamise algust üks väike vahelepõige, õigemini sissejuhatus. Esimene, kes meid Peeter Volkonski juures vastu võttis, oli riiulit. Sümpaatne ja sõbralik retriiver, kes käis aeg-ajalt ka meie jutuajamist kuulamas ja vaatamas, nii et kui te jutuajamise ajal kuulete sellist imelikku Hähkimist ja limpsimist, siis seon Rioorik. Peeter Volkonski, kas te olete Tartu inimene või Tallinna inimene, olete selle peale mõelnud, te olete vist enamuse oma elust Tallinnas elanud. Seda küll, jah, ma olen sündinud nõmmel, aga kui tõota, sündisin nõmmel ja kuuendast klassist läksime Keilasse keskkooli lõpetasin Keilas ja siis tuli lavaka aeg neli aastat ja pärast seda siin Tallinnas ja 86 algusest, siis Tartus. Need on aasta taga hingelt Tallinna inimene või Tartu inimene. Teate, mul ei olnud sellest Tartusse sisseelamisega suurt mingisugust probleemi, sest nagu ma ütlesin, ma olen sündinud nõmmel ja see on ka natukene ikkagi erinev seal ikka Nõmmekas ja nõmmelt sõideti ka linna ju juba ja juba keskkooli ajast ma hakkasin juba keskkooli ajal jah, küllaltki tihedasti Tartus käima ja ja vanemad sõbrad olid juba ülikoolis ja lavaka ajal suhtlesin palju ülikooli inimestega ja ema on siin õppinud. Mul oli kuidagi täiesti lihtsalt läks Tartusse ületulek ja, ja lisaks veel see, et Tartu tundus ja tundub siiani mulle väga paraja suuruse ja planeeringuga linn, ta on selline ümmargune. Kui sa oled keskel, siis on ükskõik kuhu see igale poole. Jah, seal. Pärnu on ju näiteks soolikas kohutavalt pikk ja Tallinn on Tallinn on lihtsalt niimoodi, et ta, et ta on eesti keeles seda väga hästi öelda, et ta on lahku kirjutatud, suur linn, aga ta ei ole mitte mingi suur linn. Need on täiesti erinevad mõisted. Aga inimesed, kas Tallinna ja Tartu inimesed on erinevad? Ei no inimest muidugi eks niisugune väike väike üllatus oli see Tartusse kolides, et on kaks Tartut olemas, et ma tulin ühte sellest teisest, ma ei teadnud suurt midagi, teine Tartumise ja üldse ülikooliga seotud ja kes on nii-öelda esimese põlve linlased üldse, need on hoopis hoopis teised inimesed. No kõik me tuleme lapsepõlvest ja selles saates kama külalistega. Me alati räägime ka nende lapsepõlvest, lapsepõlvekodust või siis täiesti huvitav on inimeste puhul näha, et mis kodust nad on ja mis neist on saanud, et kuivõrd kodu on mõjutanud inimese kujunemist ja kas on mõjutanud teie puhulgi tuleb minna veel tüki maad enne lapsepõlve. Ma lugesin siin ühte hästi toredat ühe noormehe kirjutatud ülevaadet teie esivanemate eluloost. Kui palju te üldse ise olete uurinud oma seda Volkonski sugupuud, mis läheb kuskile 10.-sse sajandisse? Üks esiisadest Jaroslav Tark vist koguni, ma lugesin, vastab see tõele. Jajah Saarid, ja kui lõõrikust pihta hakkab, maja? Kui palju kursis te olete praeguste sugulastega on üle maailma laiali. Volkonskite suguvõsa suguvõsa kokkutulekut ei ole kunagi teinud, nagu Eestis kombeks on. Seda ei ole, aga nüüd sel aastal organiseeritakse Moskvas Lomonossovi järeltulijad kokkutulekut sinna ma olen ka kutsutud. Ma ei tea, kas ma saan minna. Lomonossov oli tubli talupoeg, tema ei olnudki vürstliku suguvõsast. Esiteks seda pole teada, sest täpselt kahtlustatakse, et ta oli Peeter Esimese kõnnimaali kõrvat poeg, aga lihtsalt Lomonossovi tütar abiellus Volkonskiga. Need järeltulijad. Nüüd üritatakse kokku, kui see Moskva ülikool korraldab seda ja nemad võtsid siis kõigiga kontakti ja nüüd vaatame, mis saab, ma ei, ma ei deal. Nüüd on paras aeg saada pisut lähemalt tuttavaks ka Peeter Volkonski isa Andrei Volkonskiga. See võimalus meil tõepoolest on arhiivilindi vahendusel. 1968. aastal tegi muusikateadlane Ofelia tuisk saate helilooja Andrei Volkonski-ist ja seda väikest saatelõiku kuulates võib tõepoolest täheldada siin käbi kännust väga kaugele kukkunud küll ei ole. Sellest on nüüd nüüd, nüüd ligi paarkümmend aastat, kui Andrei Volkonski ilmus Moskva konservatooriumi mingi pärast, hakkasid temast otsekohe igasugused jutud ringi liikuma. Ta äratas üldist huvi. Osalt soodustas seda muidugi tema kirjanduslik nimi. Üks naljahammas olla kogunenud läinud Volkonski juurde ja palunud luba teda käega katsuda tahtnud veenduda, selles ei ole tegemist sõja ja rahu õilsa kangelase vaimuga. Nimi nimeks, aga ega sedagi juhtu lausa iga päev võimalik oma silmaga uurida sellist meie oludes ehtsat muuseumi kuju, nagu vana Kiievi vürstide elab järeltulija pealegi lõppenud Andrei Volkonski esiisade kuulsus vana Kiieviga. Kui hiljuti pühitseti Lomonossovi juubelit, siis istus presiidiumis ka Andrei Volkonski, kui selle kuulsa mehe elab. Järeltulija oli selles pikas ja hiilgas suguvõsas ka niisugune mees nagu Jaroslav muutrei kestajale Jaroslavli linna olla rajanud veel Katartu. Ja kui nüüd jutt juba Eestimaa peale on läinud, olgu siis veel lisatud, et Andrei Volkonski isale sai Eestimaa juhuslikult sünnimaaks. Volkonski äratas siiski esmajoones tähelepanu enda isikuga, seda mitte ainult erakordse muusikuande, vaid ka muude omaduste tõttu. Ta oli siis vaid seitsmeteistaastane, kui ta tundis hästi nii muusikat kui ka kirjandust ja kujutavat kunsti ning näis, et ta on üldse võimeline vabalt vestlema millisel tahes teemal. Tal olid igas asjas oma seisukohad, mis nii mõnigi kord näisid lausa väljakutsuvalt sõltumatutena. Peab ütlema, et oskus ümbrust šokeerida oli Volkonskil juba siis kaugele arenenud. Aga tol ajal selleks tõtt-öelda palju vaja ei olnudki, et umbusaldust äratada või võõrastavaid pilke välja kutsuda. Tarvitses vaid öelda, et näiteks korki tänava maja Tõnise üleda ja hävitavat isu arhitektuuri õppida. Kuid Volkonskile vaadati umbusaldusega isegi siis, kui ta vaimustusega rääkis prantsuse kommunistidest. Need oli ta poisikesena aidanud lendlehtede levitamisel. Volkonskil oli ka seisukohti, mis tol ajal näisid lausa uskumatutena. Üldise Tšaikovski ei olnud õigust sümfooniaid kirjutada. Selliseid üldise halvakspanu osaks saanud formelistaga nagu hindemeid, Stravinski, Prokofjevi Šostakovitši pidastas suurteks heliloojateks ning kuulas ahnelt nende muusikat. Kui talle öeldi tants Snoop, siis vastas ta süga tõsiselt ja ma olen snoob. Kui tema klaveritrio arutelul loomingulises ringis üks õppejõud talle ütles, et ta peab veel palju õppima, siis vastas Volkonski. Selleks me siin olemegi. Ta kurtis avalikult kalt nõutavat, et ta hakkaks kirjutama halba muusikat. Jätkas aga rahulikult niisuguse muusika loomist, mis oli sarnasem ülalnimetatud Fornalistide kui üldtunnustatud eeskujude Rahmaninovi Jaak leerimuusikale. Mis seal siis imestada, kui Andrei Volkonskile kiiresti kleepus külge. Paadunud formalisti kuulsus. Näib, et juba üldse enne minu sündi otsustasid mu vanemad, et minust peab saama muusik. See oli nii ette nähtud. Arvatavasti sellepärast, et mu isa oli ise muusik, oli laulja. Mind pandi väga trampima ja pianistina. Ma sain ülirange kasvatuse. Seal ma isegi hakkasin klaverit vihkama. Kuid miskipärast läks viha siiski kiiresti üle. Mäletan, et ma siis muusikat kuulates alati püüdsin terrigeerida nii raadio ees kui ka näiteks aiakontserdil. See pakkus mulle suurt lõbu juba kahe-kolmeaastaselt. Peab ütlema, et ma kasvasin eelisolukorras. Minu lapsepõlv möödus Genfis ja kuna Šveits sõja-aastail oli erapooletu maa, siis oli seal palju põgenikke, kelle seas oli rohkesti esmaklassilisi muusikuid. Šveitsi muusikaelu oli neil aastail erakordselt kõrge tasemega. Olin siis umbes kümne-üheteistkümne aastane. Klavessiini orelit õppis Volkonski valitses noomeni jõul, oreliga tegi ta muide algust ühel suvel, aastat 15 tagasi Tallinnas Kaarli kirikus. Klavessiini orelimängijana kuulus ta mõnda aega Rudortashai kammerorkestri koosseisu. Siis aga, 50.-te aastate lõpul asutas Volkonski uue ainulaadse vanamuusika ansambli maatorigali Volkonski padjatunnistuste seas. Muide ilusa idee korraldada kunagi kevadel või suvel tsükkel Natrikkali kontserte Pirita kloostri varemeid. Kuulsite arhiivilõik aastast 1968. Saate autor oli muusikateadlane Ofelia tuisk Andrei Volkonski intervjuule luges eestikeelse teksti peale Lembit Lauri. Aga jätkame nüüd juttu Peeter Volkonskiga. Kui palju isa teid kasvatas üldse teie isa vist ei olnud ju väga kaua ei saanud isaga koos elada. Ei saa, aga ma ei ole koos elanud, jah, nii et aga mul ei ole mingisugust sellist latvatanute teid ei ole. Ei ole ja ütles, et ta ei tee. Et näiteks tal on väga hea meel, et näiteks tema isa teda ei kasvatanud. Nii nii-öelda suhtlesite kuigivõrd. Jajajaa suhtlesime loomulikult, ma käisin ikka igal aastal Moskvas tema juures ja paar korda alates viiendast klassist. Enne seda käis ta Eestis, oli hiljem käis ka Eestis ja ja siis muidugi oli 18 aastat vahet, kui ta 73. Nõukogude Liidust lahkus ja siis 18 aastat kohtunud. No inimesed tahavad üldiselt ikkagi teada, et kuidas siis niukseid vürst oma, millist õpetust pojale jagab, on mingisuguseid konkreetseid õpetusi, mida ta oma isalt saanud olete. Algul tulite väike poiss siis oli väga pikk vahe, siis olite juba täismees, kui uuesti isaga suhtlema saite hakata. Seda ta ütles juba siis, kui me käisime temaga koos Dagestanis, see oli 72. aastal ja siis me olime esimest korda nii, nii pikalt koos. Siis ta juba ütles, et nagu tema oma isaga pigem lähedased sõbrad Rääkis teiega nagu sõbraga, arutles mingeid asju, viiendast klassist alates suhtlesid ka siis juba. Nojaa, eks Moskvast ma käisin proovides kaasas. Proovide Madrigali proovides pöörasin kontsertidel noodilehti isegi kui olid orelikontserdid, siis olin assistent, registreid vahetab ja samuti lehti pöörab. Oi, see oli väga nüüd hakata mõtlema. Tegelikult Kehrollide registreid vahetada selle asjaga on nagu paljude asjadega, et kui sa ei tea, et seda peab oskama, siis võtad kätte teedki, ära tee ja kogu lugu, jah. Muusikat olite siis juba õppinud ka, ma olen lastemuusikaga koolis käidud noot, partituuri astute lugeda ja. Ja eriti kui võrrelda ütleme need kaasaegsed orelit, need sealsed programmeerida ja kõik teevad elektroonilised niimoodi, aga näiteks Moskva konservatooriumi saalis, see oli täiesti niimoodi nende tõmbamistega. Sikkut neid ja lükkad siis need registrinuppe viltu, ei näinud midagi isa käest riielda, saite, ükskord läks. Ükskord läks, oli Piiteris lihtsalt näpuviga, oli just selle elektroonilise ka mul oli programm valesti pandud või midagi seal oli. Ükskord oli jällegi seal Piiteris ja siis ma pöörasin ainult lehti ja siis ta tegi niisuguse pisikese pausi, mitte vaheaeg, vaid käis korraks lava tagant, tõmbas hinge. Mina jäin üksinda, ma ei läinud kaasa temaga, Rubal jäin üksinda sinna klaveri kõrvale istuma, rahvas saalis lihtsalt istun nagu viimane lollakas seal õudsalt ebamugavalt, tundsin ennast, siis hakkasin, saadi pärast niimoodi lappama noortega ja siis tuli isa tagasi, aga järjekorras. Siis tõesti natuke merre. Mis sa tegid? Praegust koolisüsteemi arvestades teie käisite päris tavalises koolis, ei olnud mingi eliitega erikool. Keila koolis Keila esimene keskkool Ja kelleks te kooli ajal siis saada tahtsite leitnandi kooli andma, laste muusikakooli? Jaja see juba enne Keila räpist klaverit, klaverit, aga siis oli niimoodi, et siis ma jäin tuberkuloosi ja siis ma ei tohtinud enam kahes koolis käia, siis pidi muusikakooli pooleli jätma, aga siis läks mõni aasta, aga, ja siis ma hakkasin ainult klaver tunnis edasi käima. Isa soovitas või ema ei no kus ma mäletan, see, kus ma tean klaverit mängida. Vahel meeldis, vahel ei meeldinud. Kust see kirjandushuvi ja keeltehuvi on tulnud? Uudishimust noh, poisid on kõik uudishimulikud, aga väga paljud just ei tunne kirjanduse ja keelte vastu huvi. No mina ei tunne auto taevas trooja. Siia vale Yvestega. Poisid ütlevad tagatulede, jääge järge ära. No teie ema Helvi Jürisson on nii arst kui kirjanik. Kas kirjutamine tuli ka kooliajal või kirjutajate tahtmine? Ma pean tunnistama, et ma ei ole viitsinud kirjutada kunagi kirjanditega oli alati tegemist. Ma ei tea, miks mul kirjutamise protsess või võib-olla mul ei ole kunagi oma käekiri meeldinud, ma ei tea, ma ei tea, aga see, see kirjutamise protsess ja ja ütleme, kui, kui nüüd arvutis teha, vot see jälle. Kohutavalt kahju, näiteks et ma ei õppinud kunagi ära seda masinakirja pimekirja kahe näpuga ütleme neljaga ta ikka kujunevad välja mingisugused niisugused enda, need, eks ole, kuhu sa vajutad näpuga. Jah, see oleks teinud tunduvalt lihtsamaks asja, aga praegu on praegu on niimoodi, et see võtab kuidagi, kui ma istun, midagi, ütleme oma mõtet kirja panemas kollev, jõle enam aeg. Peeter Volkonski on valanud oma mõtet mitmesse vormi näitekunsti, kirjandusse, muusikasse ja nüüd kuulemegi ühte varianti, kuhu kõik need kolm kaasatud on. See on Roosta aknad. Publikul pole sugugi tarvis teada kas ma teen nalja või võtan kõike tegelikult tõsiselt. Ja ausalt öeldes pole mul ka endal seda tarvis teada. Christopher Kolumbuse saabumine Päevade suvekülaline on meil täna, Peeter Volkonski. Kas kooli ajal juba mõtlesite, kelleks te saada tahate või kuhu õppima minna? See lavaka soov oli juba kooliajal. Muidugi muusikuks mõelnud, vahepeal mõtlesin. Aga niuksed, teatri värk oli juba tegelikult juba algkoolist, muutusid igast asjad, no ikka ikka ju, kooli ajal tulevad igasugused mõtted ja ideed ja muidugi mul oli arvestatud ka sellega, et juhul kui ma näiteks lavakasse sisse ei saa, siis oleksin proovinud. Ülikooli kindlasti ei vene grillima. Kuna Lotman oli siin. Kas te vene keele saite tänu isale kätte või õppisite koolis ikka hoolega? Muidugi õpetati. Ei nojah, muidugi ma käisin ju küllaltki tihedamini suhteliselt ju kui teised oskus ja isaga suhtlemine vanaemaga suhtlemine, mitte ainult et kogu see seltskond seal ja ma ei tea. Väiksena loeti lapsehoidja, kes rääkis minuga vene keelt. Emapoolne vanaema, vanaisa olid ju tsaariaegse haridusega. Kesktelevisioon oli Jomelia. Lasteaias oli meil nii vene poisse kui vene tüdrukuid, aga need rääkisid enamasti eesti keelt, kõike, mingit probleemi. Kaks Voovat oli suurvoo, väike annus kaali. Lavakasse saite sisse, kuidas lavaka elu oli tormiline või väga töine. Väga töine, väga töine. Tõesti, kui oli see sessi aeg, siis olid need ütleme, kui hakkasid need katkendid ja kõik, meil oli ju esimene lend, kus olid lavastajad ja siis kõik lavastajad, igalühel oli oma katkenud ja värgid ja kõik ajad paika pandud ja ööd läbi. Kas siis oli sinu katkenud või sa tegid teiste katkendite kaasa? Oi, see oli ka väga töised. Panso oli siis juba haige, kui paljude teiega töötada jõudis. Me olime ju Panso viimane lend, et see infarkt oli tal siis, kui me olime esimesel kursusel. Aga Panso oli juba järgmine aasta tagasi ja põhiline ikkagi Ja teised õppejõud ma just siin hiljuti lugesin, leidsin ühe vana loobudesti olevat Helmi Tohvelmani esimesse liikumise tundi läinud helesinises aluspesus, kas te tahtsite teadlikult šokeerida või lihtsalt niimoodi nalja teha? Mul ei olnudki endal see meeles, hiljuti Külliki Saldre kursusekaaslane meenutas ja siis vist oli jah. Oli vist küll jah, midagi niisugust. Lihtsalt mul ei olnud nii-öelda, sobivad Notresse, jah, mul ei olnud. Vahva, siin need pikad aluspüksid olen. Ma ka täpselt ei mäleta midagi, ta itsitas või midagi välja ei kupatanud Igaljuhul. Teil on meeldinud šokeerida inimesi inimesi nagu ärritada või šokeerida või raputada. Meeldib teile. Lavakunstikateeder oli selline, nagu te kujutasite ette saite, sealt kõik, mida sealt anda oli, oli seal palju anda. Seda küll. Ja muidugi ma suhtlesin ju sel ajal ka väga palju muusikutega, Mustonen ja Kaljuste ja Rannap ja nii et me tegime munad olid sellel konservatooriumis ka ja me oleme kõik kõik ühel ajal ja siiamaale ju suhtleme ja sõbrustama ja ajame asju kontsertidel, käita ikka teinekord. Peale lavakad, milliseid valikutel olite, tahtsite ise minna noorsooteatrisse või oli teil veel muid pakkumisi? Panso tahtis, et me kõik oleksime läinud draamateatrisse, aga siis oli niisugune tunne, et kui me kõik läheme sinna, et meie, kes me lavastajatena lõpetasime, pluss veel Piero Spriit, kes lõpetas küll näitlejana, aga kellel olid kaalavastamis plaanid, kui meiega nüüd kõik vajume ühte kohta ütlesime, head toonud, üks kursus läheb ühte teatrisse. Ja lihtsalt ei saa. Pahuajaliselt ei saa kogu aeg. Teet oleks olnud äärsed kõigile, no tüvelta, kelle korduses nüüd lavastada? Ja kas kutsuti noorsooteatrisse või ise tahtsite? Nojah jaa, muidugi, muidugi ma ei tea, kas see on tõsi, aga aga olevat minu kohta uurinud ka tol ajal Estonia ja Vene teater. Aga ma ei tea, ma ei tea, seda täpselt. Hakkas oli, et, et nemad on ka uurinud Estonia ja kellele siis lavastajaks ütleb, et ma ei tea täpselt, et just olla uuritud, aga, aga võib-olla lihtsalt niimoodi mitteametlikult jutu, see keegi oli maininud. Nojah, et vene päritolu ja et Vene teatrisse no kuidas see töö noorsooteatrist lahti läks? Ma olin seal ka poole kohaga näitleja ja poole kohaga lavastaja, see oli mingisugune niisugune formaalsus ja see sõltus ka mingisugustest rahadest, et kuidas oleks kasulikum ja et kas kasulikum on olla nüüd näitleja koha peal ja lavastajana saada honorari. Aga mis leiti seal tegema, hakkasite? No muidugi oli ju see, et, et meil oli ju kodo, see oli juba kooliajal pihta hakanud ja see tuli siis noorsooteatris välja. No esimesed asjad olid revidendi is Ossip, kus ma õppisin sisse. Ahaa, Scunettide tõmmud raam, kirveti, lavastus, aga siis ma tegin ühe lastetüki. Kuidas teha lund. Esimene lavastus oli Eero Spriidiga. Mõlemad tegime Tuglase novellide ainetel, tema tegi inimese varju ja mina tegin jumalasaare. Aga see oli piisavalt tööd. Kõik tulevad ju, lõpetavad lavaka ära ja täis energiat ja tahtmist kohe tööd teha. Saite teha seda, mida tahtsite. Ja, ja siis tuli ju Buratino ja kus ma olin Karabas-Barabasi siiamaale näidatakse. Ja raadio ja telesai tehtud igasuguseid asju. Teie seitsmes lend oli ju erakordselt tugev ja erakordselt aktiivne võib olla ka seetõttu, teil oli palju lavastajaid. Kui keegi teine tööd ei andnud, siis oma oma kursusekaaslane andis tööd. Millal te muusikaga tegelema tõsisemalt hakkasite? Ma pean praegu silmas ansambleid, te just ütlesite teil lavaka ajal olid sõbrad Kaljuste ja Mustonen ja eesperede, kes need tol ajal olid seal kõik Rannap ja kiskus nagu rohkem tõsisema muusika poole, aga teid kiskus siis rokipoole, jah. Tegelikult hakkas rokivärk ju pihta alles 76 mul pärast lõpetamist lavaka ajal ei tegelenud ansamblitega. Polnud aega. Ei, tõesti, ei olnud aega. Ma pidin Hortusest kaela tulema, sellepärast et ei olnud aega. Seda üldiselt ei teata, et ma olen Hortus Musicus asutajaliige, teataks propeller mille asutajaliige ei ole aga küll aga oleme Hortus muusikuse artali. Kaua tuli Tartes muusikalises esimene aasta olingi. Ja siis lihtsalt ei olnud aega enam, kuna laagasvatest nii palju, kuidas kõik ära, jah, ei. Seal oleks pidanud proovides käima. Et mida ma hartalased tegin, mängisin löökriistu ja ma olen täiesti asendamatu, sellepärast et ootused ei ole siiamaale. Spetsiaalset löökrist tähtavad ahven, asendamatu löökriistu. Kus te seda õppisite? Mitte kuskil? Jah, ka mingit kolksu kuskil või tamburiiniga ja ikka mõtlesime välja, mäletame üks korda. Tamburiiniga sain kaubamajast, meenutasin, rääkisin, müüa pehmeks, laenasin tamburiiniga. Järgmine päev tagasi. Aga jah, bändivärk seal ka sealt hoopis niimoodi, et kui ma tegin laulud lavastusele, kuidas kuningas kuu peale kippus, selle mängisid sisse ja poisid. Kui olid need näitlejad, osatäitjad olid, oli sisselaulmine, nemad laulsid sisse, siis helimees ütles, et Volkelt laule. Ma ise ka siis noh, niisama. Et laula kaasa, et siis on lihtsam. Siis ma laulsin, jah, roa poisid kuulsid. Ja siis, kui oli 76. aastal Viljandi rokkfestivalil, siis oli Alendrill, tal olid mingid etendused Tarjuga lavakas, mina olen 76 lõpetanud, aga nendel oli, neil oli minu meelest juba. Me otsime vargamäed pärast teist kursust. Ühesõnaga, aga ta oli ka kooli kaalid kuidagi kinni seal paaril päeval, kui roa pidi üles astuma. Ruja poisid kutsusid mind asendama valentsi žürii ees laulmine, siis Urmas sai, laulis aga siis kaks korda, üks kord oli kultuurimajas, Viljandi kultuurimajas ja siis lauluväljakul seal laulsin siis mina. Vot nii bändi, kuidas vastu võeti? Väga hästi. Mul olid ju juuksed ka alles rinnuni, nojah, propelleri siis ma sattusin ka Alendri avendusena. Tartu muusikapäevad olid ja ja Alendrile siis ta rikas, ta oli vist siis nukuteatris või mingid etendused. Ta ei saanud otseseid propa, poisike. Aga erinevalt sellest Rujast Rojasse oligi ainult see üks kord aga propassema jäin. Ansamblid hõim, nüüd ka kuuleme, eesti rahvaviis ma laulan läbi murede seade on teinud Rein Rannap, eestlaulja Peeter Volkonski, ansamblid hõim ja inspee. Kas nüüd see bändi tegemine, see hakkas ju lõpuks ju teatritööd segama. Kaua te olite teatrise bändis koos paralleelselt? Küll. Tegutses ja üldse väga vähe aega. Tol ajal 80. aastal üks suvi. Aga see suvi oli just see suvi, kus ma ei olnud enam noorsooteatris ja augustist alles läksin vanalinna stuudiosse. Aga vahepeal ma olin propelleri põhi aegs. Olin kirjastuses Eesti raamat, luuletoimetaja. Kuiva propellerid läksid. Miks te noorsooteatrist ära tulite, teatrist sai küll või lihtsalt tahtsite teisi asju katsuda ja vaadata. Ja meil oli seal Komissaroviga, läksime natukene lõksu ja. Jah, ja siis tulin ära ja siis oli just see vanalinnastuudio oli, oli loomisel. Meil on siin riiulik, kes kuulab meie jutuajamist peal. Ma olen norsas, ma olin neli aastat vanalinna asemel neli aastat ja siis oli aasta täiesti paus või poolteist aastat ja siis siis oli juba Vanemuine ja pärast Vanemuise Ma ei ole ühegi teatri hingekirjas olnud. Te ütlesite küll, et talle ei meeldinud kooli ajal kirjandit kirjutada, ometi ta ikka kuigi palju kirjutama hakkasite ka mingil hetkel lasteraamatuid. Nojah, vot niisuguseid lühikesi asju, niimoodi lasteluuletusi ja need on väga huvitav teha. Kirjutad taha kirjutada? Suurt romaani ei viitsi. Vot sellega romaaniga on, on niimoodi, et romaan on nii pikk, et romaani puhul ei kehti see asi, et sa ei tea, et seda peab oskama ja teedki ära sellepärast et kuna ta on nii pikk, sa saad enne aru alguse poole, saad aru, et sa ei oska seda. Nii et ei ole mõtet alustadagi, romaani puhul. Ei ole niisugune asi, et mõndagi ei ole, seda ei tea, ei oska ilmselt kirjutavad päris hoolega. No lasku käia. Aga tõlketöö, kus tõlkimise vastu huvi tuli teil, Sekspiri, kas te olite põhjalikult enne Sekspiri asju lugenud inglise keeles? Loomulikult mitte tänu Hannes Villemson üle. Ühesõnaga veel niimoodi, et, et tuli fin Paulson lavastama Vanemuises. Kaheteistkümnendat ööd. Ta küsis, kas see on eesti keeles olemas. Öeldi, et loomulikult on olemas terve Shakespeare olemas eesti keeles. Aga siis, kui ta juba hakanud, see oli paar kuud jäänud proovide alguseni, siis äkki avastati, et justkui see tõlge seal naljakas. Ja ütleme nii, et ei ole suu pärani ja suupärane, ütleme lavaline ja siis paluti Villemsoni natukene kõpitseda. Aga siis ta vaatajateks kõpitsemine ka suurt ei aita, et oleks ikka õigem teha täiesti uus. Aga kuna nii vähe aega, read siis ta palus mind appi ja siis ikkagi oli jube kiirus ja veel esimene ka ja kõike terve näidanud. Jah, muidugi, aga me tegime ära. Muidugi selle kiirustamise pärast sai muidugi seal parandusi tehtud juurde tuli seal vigu sisse ka ja andis nii kiire. Te võtsite selle eestikeelse näidendi ja seda hakkasite lihtsalt nii-öelda kohendama või siis võtsite inglisekeelse aluseks. Järgmised tulid siis juba loogiliselt selle järel. Sa hakkaski kuidagi niimoodi ja ja need ongi, viimane oli Veneetsia kaupmees ja enne seda oli torm ja need on ikka kogunenud. Tuleb veelgi. Kas on vaja alati klassika teostajad vanu tõlkeid üle vaadata, ümber teha? Jah, aga näiteks mille peaks tõesti verteri, peaks näiteks uuesti tõlkima. Võtsin ta katavad siis aeg on nii raskesti laatoris tegelase. Ahjaa, ta on need vanad tõlked, nad on nii kohmakad, praeguses ajas. Lihtsalt puutus, mul katavad keel on, on nii muutunud, nüüd öeldakse, et 30 aastat tõlke vanus. Samas mõned vanad tõlked, mida loetud lapsepõlves kuidagi jääb kõrva, kas alati tee puus, tõlge head kas kõik vanad tõlked tuleks üle vaadata? No natukene ikka, aga no ega päris kaasaegseks ei saa ju ka teha. Seda muidugi, seda muidugi, aga teinekord sa vaatad, et isegi sõnade järjekord oli tol ajal natuke teistmoodi, kui praegu ei ole ka mingisugune rütmika on muutunud ja. Aga näiteks minu tütar, ütles ta, luges triumfikaart vana varianti ja ütles, et nüüd talle sattus kätte uus varianti, ütles, et see on palju hullem suusaei, ole hea. Ma tean konkreetset juhust, kui see ühe uue tõlke puhul ja ma mäletan, et see oli isegi mainiti, noh, et miks oli vaja seda uut tõlget, et kuna see oli kolm meest paadis, pärast rääkimata, et vana tõlge oleks piisanud ainult natukene kõpitsemisest. Ja uus tõlge ei anna võrreldagi selle vanatõlkega juba selle poolest, et uus tõlge ei olnud lihtsalt naljakas enam. Aga meil on nüüd sexpyriga, on see, et vanad tõlked naljakad ja nad on üsna täpselt küll tõlgitud aga paljud imestavad, et välismaa lavastajad Paulsoni käest ma kuulsin seda, et Shakespeare'i komöödiad on mujal ilmas küllaltki populaarne, ka seda palju mängitakse aga et Eestis väga harva, et milles asi on, aga asi on selles, et nad eesti keeles ei ole tõlgitud üldse naljakalt ja kõik arvavad, et nad ei olegi naljakad. Aga noh, ega inglise keeles nüüd seitsmeteistkümnenda sajandi alguse inglise keeles ei hakka ju keegi neid ka lugema ja uurima, et mis ja kus need naljad on ja mis. Aga meil on ju see süst süsteem, et need tõlked tehakse niimoodi, et lavastaja tahab teha, teater, tellib Eesti teatri agentuur, siis maksab nii. Aga teater tellib tõlkija käest ainult selle tõlke, mida lavastaja ütleb, et ta tahab teha, aga lavastaja ei ütle ühegi Shakespeari komöödia kohta, et ta tahaks seda teha, kuna ta ei tea, ta ei taha seda teha, kuna see ei ole naljakas. Ja ta ei tea, et see väljak kellelgi ei ole mitte mingisugust stiimulit, ta võtab kätte ja hakkab neid Seksperi komöödiat mingit uut tõlget tegema. Seepärast kui ta teeb lihtsalt tõlkija läheb sellega ka näitemängu agentuuri siis jah, väga kena, aga, ja kes seda tegema hakkab? Ta ei tea, novot otsige siis kõigepealt. Nii et see on niisugune ehku peale jälle. Pigem teha niimoodi, et kui tellimus tuleb, siis nagu niisugune nõiutud ring. Aga no vaatame Kui teater tellib tüki ja tehakse uus tõlge, kas see siis ka ilmub kirjalikult või jääb ainult selleks üheks korraks teatri jaoks? Siiani on nad jäänud üheks korraks teatri jaoks, aga nüüd on üks projekt siin pandud püsti ka, igatahes lootus on ja mul on selle üle väga-väga hea meel. Kuidas Tšehhovi ka lood on, kas on vaja ka üle vaadata? Ja ikka üle vaadata ikka ja see jäi kahjuks pooleli. Meil oli siin üks projekt, oli Uuspõlluga ja see oli selle monoteatri ja kultuurikeskuse ühisprojekt. Me juba tegime proove ja päris päris kaugele jõudsime, päris vahva oli. Oligi Tšehhovi teksti ühelt poolt uuspõld ja teiselt poolt oli siis vene kultuurikeskuse Lotte näitetrupp ja niisuguses segakeeles nemad mängisid vene keeles ja vahepeal läksid eesti keele peale üle ja uuspõld oli põhiliselt mingis eesti keeles. Vahepealses käratas seal parganud. Ja siis kujad käratasid, siis Uuspõld käratas vene keeles. Vene noored käratasid, käraldasid. Ei, see oli päris naljakas, päris päris see oli niimoodi, et seal oli Tšehhovi Karu ühevaatusel näitemäng, aga siis olid paar jutukest üksale monoloog tubaka kahjulikkusest ja siis oli mis prantslane ta oli Venemaal restoranil, prantslane. Pean meelde tuletama, üks moment, see oli rumal, prantslane oli olemas. Minu meelest ma seda kõbid siin ka natukene. Vot see oli eesti keeles samas, aga siis ma avastasin ühe niisugusi jutukesi, mida eesti keeles ei olnudki üldse, see oli jutukene nimega pliinid. Iga naljakas selle tõlkis. Üle. Mis teil praegu käsil on? Siin on telliks nooti, minu meelest mees La Manchast. Mida te sellega teete? Elle uus tõlge palutud teha. Estonia hakkab tegema seda, viimati tehti minu linnahallis, sest oli ühe saare Kralli kamanda. Ja siis Vanemuises tegi Mare Tommingas. Kunagi ammu oli, oli see Estonia sealses ots ja suunas idasse jaja. Selle laulu ümber tõlgi minu meelest seal on väga ilusad sõnad, praegu. Ei, ma teen kõik kõik jah, ja maikuu, kuula neid vanu tõlkeid, ülene sõjakas, inglise keele aluseks ja teete ja, ja ja mul ei ole ta nii kõrvus ka, et niipealuu sees, et hakkaks segama. Ja kui mõned Shakespeare teen, siis ma ei vaata ka eestikeelseid neid vanu tõlkeid. Nii et tööd teil praegu jätkub. Te olete vabakutseline, nagu te ütlesite, igal erialal näitlejana, tõlkijana, muusikuna, kõigega, praegu tegelete ka. Ja kuivõrd jah, kohutavalt palju on teed kohutavalt palju. Hästi. Mida sa soovida, jõudu ja tervist teile ja seda on ikka tore. Aitäh metel Vartnaski, palun. Peeter Volkonskil käis Tartus külas Ülle Karu ja saate lõpuks kuuleme ühe kena laste laulu. Selle on kirjutanud Venno Loosaar Manivald kesamaa sõnadele, kus sa käisid täna tuul, siin laulavad koos Sofja joon sea Peeter Volkonski. Nüüd on õhta lan, raage. Kus? Käisin täna. Tõnn pilvepõld sai kasta Juu oma Nii luugaartesem väljale. Kus siis heinatöö sai? Õhtuks kaku pann, oo. Rannakaluri. Üheskoos kõik nood Atsi Anime suurde.