Tamm. Keskööprogramm tänases keskeprogrammis räägime balletist. Stuudiokülaline on Estonia teatri endine balletisolist Inge Arro salu, kes praegu töötab pedagoogi ja ballettmeistrina USA-s Colorado balletikompaniis. Saadet juhib Marje Lenk. Enne kui me hakkame rääkima teie tööst Colorado balletikompaniis, meenutame veidi minevikku. Kas te mäletate seda väikest hinget, kes balletikooli sisseastumiseksamid läks tegema? Jah, see oli 1961, aga tegelikult ju 900 kuuekümnendad, sel aastal. Ma läksin ka sisseastumiseksamitele, aga mind ei võetud vastu, esimene aasta sellepärast, et mul oli väike selgroo kõverus ja siis ma käisin aasta otsa ravi võimlemas ja järgmisel aastal siis võeti mind balletikooli vastu ja siis oli kooli direktoriks, oli Anna ekst, on väga niisugune tähelepanu väärne naisterahvas ja väga erudeeritud inimene oli tema ja väga meeldejääv ja Erku joolide. Nii et mul on siiamaani meeles, kui lapsevanemate vahelises küsisid, et milline see baleriin peabki välja nägema siis tema ütles, et peab lihtsalt olema ilus ja andeks. Ja see on mul siiamaani meelde jäänud, sest ta oli väga suur isiksus. Kuidas see minek koligas? Ise tahtsite hirmsasti Paleriiniks saada või oli siin ikka vanemate mõjutus ka? Ei, vanemate majutust ei olnud üldse. Ma käisin lihtsalt ühes lasteringis. Vineerimööblivabriku klubi juures oli nii lasteringi õpetaja, kes oli seal õpetaja Dirgo. Ja tegelikult ema soovitas vanematele minna minul siis sinna vastuvõtu eksamitele. Nii et kui te eksamitele läksite, olite juba aabitsat teada ja põhimõtteliselt küll ma mäletan rohkem seda, et me tantsisime ikkagi muidugi me tegime mingisuguseid harjutusi, seal ka ikkagi balletiharjutusi kindlasti tegime. Aga see mul nagunii meeles ei ole, aga mul on meeles muidugi need tantsud ja need kontserdid, mis me tegime lasteringiga. Mis mulje oli õpetajatest tol ajal, kas nad tundusid niisugused ranged ja uhked või, või vastupidi, lahked ja ja toredad. Esimene õpetaja balletikoolis oli mul õpetajaid Sinjavski ja ma arvan, et ta oli tulnud kuskil seal kahekümnendatel aastatel vist Eestisse Venemaalt. Ja no tema oli niisugune väga koloriitne daam käis näpistas meid seljas ja tagumikust ja aga ta oli niisugune tegelikult heasüdamlik, kuigi ta oli niisugune range, aga sisemiselt Me tundsime, lapsed ju tunnevad väga. Et ta ei olnud noh, mitte kuri meie vastu, aga ta lihtsalt tahtis, et me paremini teeksime. Nõudlik Dali nõudlikke. Kas õppides oli ka vahel selline tunne, et ei, ei, see ikka ei ole minu jaoks, et peaks ikka tegelikult midagi muud tegema. Ma ei tea, võib-olla üks kord kuskil keskklassides, ei, see oli selline moment, et ei olnud kontakti õpetajaga. Siis oli õpetaja juba keegi teine ja jah, meil vahetasid ja väga ja väga kiiresti vahetasid meil õpetajad. Võib-olla see oligi halb tegelikult, et ei jõudnud nagu ühe pedagoogika ära harjuda, igal pedagoogiline oma stiil, kuidas ta õpetab natukene sõna erinevalt. Ja me ei jõudnud nagu ära harjuda. Liiga kiired muutused olid? Jäävad ükskord, jah, tekkis mul küll, see oli jah, et võib-olla peaks ära lõpetama, aga üldiselt noh, ma võin öelda, et see läheks väga kiiresti üle. Mõte kooli ajal tantsisite ka juba teatris. Ja meil oli praktika väga suur praktika oli tol ajal teatris, oli selline ballett Dvigdor pärilevastatud kõuerada. Seal Me tantsisime väikseid neegri laps, väga suur elamus oli muidugi see värvimine, krimineerimine siis noh, muidugi see laval oleks, see oli iseenesest mõista, et see oli midagi erilist, aga siis pärasse dušidumisele see mahapesemine ja siis oli ka niisugune lõbus üritus meil. Siis ma tegin kaasa pality Stiina liidi austri balletis. Tiina, ma tegin väikest mari, aga see oli ka niisugune Emmisans seen ainult seal. Me tulime laval. Ja siis hiljem juba oli niisugune suurem osa mul oli Enn Suve lavastatud pähklipureja, siis mul oli Klaara osa. See oli läbietendust minev roll. Nii et see oli, see oli päris suurus. Millal te siis päris Palgale Estonia teatrisse läksite? 1009 70. Ma lõpetasin kooli ja siis võeti mind tööle. Kes siis seal teatris ilma tegid? Tol ajal? Tol ajal olid. Ja siis hiljem juba tuli, tulge siis minu põlvkond, mina juba siis tuli ka uustulnukale ju teatrisse mingit hinnaalandust ei tehta, tuli hakata kohe ennast tõestama, näitama. Ja selles mõttes küll, et üldiselt ma pean ütlema, et ega ei ole aega eriti niiviisi oodata, et kui kui tõesti noh, on sul eeldusi ja kui tahetakse sind kasutada solistiks, siis on vaja kohe anda võimalusi. Muidu hiljem on juba hilja, sest tantsija elu on nii lühike. Aga, ja esimesed osad, mis mul olid, tead, siis olid kohe esimesel aastal. Mulle anti võimalus tantsida, pahita baleriini rolli tegelikult selle osaga ma lõpetasin ka kooli, see oli minu diplomeetrints. Ja siis oli Enn Suve lavastatud pea kevad Stravinski muusikale. Ikkagi koolist tulles ütlemisi, teatritee on niivõrd erinev oma koormuselt selle kooliga, et esimesed aastad on ikka raske olla. Tähendab, füüsiliselt on väga raske, sa ei ole harjunud selle selle koormusega siiski päev otsa pead olema kogu aeg liikumises ja, ja trennis, koolis ikkagi olid ju mingid õppeained, mis olid vahel. Me saime vahepeal puhata, eks ole. Aga teatis prakkis seda ei ole, seal võib olla mitu proovi järjest. Mis seisus oli tol ajal Estonia teatri ballett, kui te alustasite? Enn Suve juhtis balleti ja ta jõudis veel paar aastat. Kui ma töötasin kaks või kolm aastat ja siis tuli Mai Murdmaamajja nüüd siiamaani olnud Estonia trupijuht kunstiline juht, ma ütleks niiviisi, et solistid olid siis juba siis olid solistid, olid tugevad, rihm ei olnud eriti tugev, rühmas, oli veel mõningaid selliseid inimesi, kes noh, võib-olla ei anna päris sellel tasemel, mis oleks pidanud olema, aga aasta-aastalt niiviisi kasvas. Trupi koosseis ja toodi ju end suve, tõi ju Moskvast ja Leningradist meile tantsijaid sisse. Kes lõpetasid need koolid, nii et see, see tase nagu tõusis iga aastaga aasta-aastalt ja ballett oli tol ajal popp. Rahvas käis, armastas palee. Tähendab, ma ütleks niiviisi, et see on kogu aeg olnud tõusude-mõõnadega. Kui ma lõpetasin 70. aastal, vast siis hakkas jälle mingi tõus, nagu mul on niisugune tunne. Siis tuli Tiit Härm teatrisse tööle ja olime Vjatšeslav maimussav ja tähendab, see tase hakkas niiviisi tõusma, rahvas hakkas ka käima rohkem, nagu siis oli, vahepeal oli jälle niisugune tagasiminek. Kas te olete oma karjääri jooksul saanud tantsida ka erinevate lavastajate etendustes? Oi, mul on, selles suhtes on tõesti vedanud, ma ei saa kurta, tähendab niipalju kui oli võimalik nõukogude liidu piires teha tööd erinevate lavastajatega. No ma leian, et Ma olen saanud väga-väga huvitavate inimeste töid tantsida ja mitte ainult klassikalist balletti. Ja üldiselt, aga ikkagi rohkem klassikaliste neoklassikat, ma ütleks niiviisi neoklassikat. Siis see puhas modernliidus, seda lihtsalt jalg, tilds või džässtants lihtsalt ei ole olnud inimeseks õpet. Kui te olite tantsinud juba, kas seitse aastat vist, ja siis te andsite ühe intervjuu ja selles intervjuus te ütlesite, et ma tahaksin tantsida 25 aastat ja siis hakata pedagoogiks, kui kaua te hinge tantsisite teatris tantsi? 22 hooaega pedagoogi. Aga ma alustasin, ma veel tantsisin. Ma arvan, et nüüd ma olen vist olnud juba umbes kaheksa, üheksa aastat. Miks see karjäär nii lühikeseks jäi? Ma lihtsalt tundsin, et täna lõpetame. Ma tundsin, et. See ei olnud enam eriti palju väga harva. Aga ma olin harjunud töötama väga tihedalt, mul oli alati väga suur repertuaar, väga suur töökoormus, kui ma tantsisin. Ja sellepärast üldiselt mul ei ole olnud ka eriti palju traumasid, sellepärast et mul oli väga regulaarne koormus. Ja vot kui see koormus hakkas mul kaduma siis hakkasid mul tekkima traumad. Ja, ja tegelikult ma ei lõpetanud ära sellepärast, et mul oleks olnud midagi jalgadega või mingisugune füüsiline viga, et ma tundsin, enam ei suuda. Lihtsalt tundsin, et. Aeg on läbinud. Kuidas praegu tundub, oleks võinud tantsida. Kui oleks olnud midagi huvitavat, siis külje. Aga ma ei näinud mingit perspektiivina. Mul ei olnud midagi huvitavat, mis jäi tantsimata. Tantsimata jäi põhiliselt ikkagi niisugune kaasaegsem repertuaar. Selles mõttes klassikalised etendused ikkagi tantsin, peaaegu kõik, mis klassikalistest etendusest üldse on balletirepertuaar baaris. Ma tantsisin kõik etendasid sisuliselt läbi, nii et noh, Saar oli mul ikka väga suur. See oli väga tähtis siis otsus, seda on ikka väga raske teha inimestele, et nüüd on õige aeg tabada seda õiget hetke. On raske tõesti, aga samas mul nagu korvas see, et ma hakkasin õpetama minu see energia, kandes üle õpilastele, et see nagu mahendas nagu seda momenti, aga ma mõtlen, et kui inimene tõesti lihtsalt läheb ära ja üldse tegeleda oma erialaga, see võib olla väga raske. Te tundsite, et teis on seda pedagoogi verd Ja üldiselt ma pean ütlema küll, et ma Ma millegipärast sisimas tundsin, et ma olen võimeline edasi andma oma teadmisi. Ja alustasite päris pisikestest, ei, ei alusta neil ei päris pisikeste kombistavast väga pisikestest, ma isegi praegu ei julgeks ette väga väikses esimesi klass, sellepärast et see on väga suur vastutus. See on alus, mitte sa paned nendele võid ära rikkuda lapsel loomulikult, kui see alus on valesti pandud, siis on pärast väga raske õpetada ümber. Seda on näha või kellel ei ole üldse alust, eks ole. Aga tähendab. Tegevtantsijatel on lihtsam alustada vanematest klassidest, sellepärast et neil on juba mingisugune tase, on saavutatud, on nad välja õpetatud ja siis on juba kergem anda edasi, nagu oma kogemusi, veel mingeid selliseid momente. Tallinna balletikoolis on mul olnud kaks lendu. Ja ma võtsin need lapsed ka kursustelt, tähendab siis 10 11 12 jah, neli viimast klassi ma õpetasin ja osa neist tantsib Estonias. Nonii tantsib Estonias ja, ja Eve Andre on ka minu õpilane. Tema nüüd noh, kui ma olin Ameerikas, ma mulle helistati Taali permis, konkursil oli partneriga saavutanud. Noh, ma ütleks märkimisväärseid tulemusi, nad said peapreemia kui parim paar. Ja siis see noormees sai esikoha seal Leningradi noormees, aga ta töötab meil. Kui te saalis istute ja näete oma õpilast, on siis kohe tahtmine vahel ka niimoodi, et kohe tormaks praegu lavale ja ütleks, et ära tee nii. No ikka on sellepärast, et eks igal igal ühel meist ju ka kõige parematel tantsijatel nõrgad küljed oma vead mida sa püüad siis eluaeg parandada, mõnikord parandad, teinekord ei saagi lahti oma vigadest. Aga kahtlemata on, mul on moment, kus ma olen niiviisi kohe päris vihastanud pärast, et kui sa ikka aastaid püüad, et parandada midagi ja see ei õnnestunud, siis nagu jah, ei ole kõige meeldivam see, mis olid nõrgad kohad, kui te tantsisite füüsilistest eeldustest, ma ei hakkaks rääkima. Mõnel on paremad, nad mõnel on kehvemad, aga mulle pidevalt heideti ette seda, et ma olin väga külm, väheste emotsioonidega võib, pole veel niiviisi, aga. Ma arvan, et see oli võib-olla kuskil esimesed aastad. Et hiljem ma läksin lahti. Aga võib-olla see tulenes ka sellest, et mul oli selline repertuaar, ma tantsisin ja algaastatel ainult klassikalisi kvalit. Vihmastajaseerisin Leningradis. Seal näiteks peeti mind väga emotsionaalseks ja tähendab, see kõik on suhteline, ma tahaks öelda. Ja, ja teatud mõttes ma ütleks isegi niiviisi, et meil siin on selline mulje minul, et kui inimesele on pandud mingisugune üks silt külge siis seda nähakse kogu aeg. Nagu ei osata näha inimese arengut, tähendab või tema mingisuguseid sisemisi ressursse. Ja siis järsku imetatakset. Aga kust see järsku on tulnud, eks ole. Et mida ma võin öelda muidugi Leningradi kohta oli, see tähendab minul oli väga suur üllatus, kui ma seal olin, et minus nähti järsku selliseid külge selliseid asju, selliseid plussi, mida mul keegi kunagi Eestis siin ei olnud. Mitte kunagi. No selleks, et välismaal tööd saada, head tööd saada, välismaal läbi lüüa, on vaja sidemeid. Teie töötate Denveris. Kuidas te sinna sattusite? See oli 10 aastat tagasi, kui kui ma veel tantsisin viimaseid hooaegu, ma tantsisin siis, kui meil oli üks selline balletiõhtu, kus olid siis lavastajad kutsutud mujalt. Ja üks lavastaja oli siis Martin Friedman, kes oli Colorado balleti kunstiline juht. Ja mina tantsisin tema etenduses Ma väga meeldisin talle. Ja siis ta kutsus tööle kaks meie tantsijat. Meelis Pakri jäi kurvassini ja, ja Meelis Pakri abi kaasaines saba. Ja tegelikult oli ka meil jutt Martin friigmaniga sellest, et ma läheksin sinna tööle, see oli 91, siis ma oleks lendudel tantsime. Aga mul oli tütar väga väike tütar oli mul siis väga väike veel, nii et ma ei saanud mõelda selle peale, et ma oleks ära läinud. Meil oli tegelikult kirjavahetus, harv kirjavahetus, meil oli tegelikult kogu aeg. Ja siis tekkis selline moment, et seal oli ballettmeistri kohal oli üks endine Kirovi teatri solist kellega leping lõpetati ja oli väga kiiresti vaja leida uut inimest. Ja siis Siis tuligi see moment, kus oli võimalik siis minu kandidatuur nagu välja pakkuda. Aga peale minu oli veel kaks kandidaati, üks oli Allowistsipenko kes oli endine Kirovi teatri tippsolist ja oli veel Moskvast Kalinas läpina, kes on tegelikult permi kooliga. Ja töötab nüüd Moskvas juba aastaid väga hea Paleringa, nad ostsid siis inimest, kellel on venekuul ja põhimõttelist ja see on nagu vene suunitlusega trupp, ütleme niiviisi, seal töötab segamini meile ameeriklasi ja venelasi ja jaapanlasi ja hiinlasi. Et koosseis on väga kirju, aga enamus neist on kõik tegelikult ka ameeriklased on õppinud vene pedagoogide juures, et nagu see suunitlus on nagu vene kooli baasil. Kui see ettepanek tuli, kas siis mõtlesite ka tükk aega? Tähendab, see ettepanek mul tuli niiviisi, et mulle helistati kell kuus hommikul? No kuna ajavahe on üheksa tundi, nüüd on kaheksa, eks ole, kuna meil eesti Aegi läinud edasi. Ja no kõigepealt ma noh, see oli nii ootamatu, esiteks see pakkumine ja kõik, see oli nii, see oli nagu ei tea kukkus taevast. Ja no loomulikult ma siis ei saanud, ma palusin, et mulle antakse 24 tundi. Ma ei öelnud siis midagi loomulikuks. Oli ikka vaja natuke mõelda, siis see on ikka täielikult elu ümberkorraldamine kõik. Aga siis 24 tunni pärast, jah, ma ütlesin jaatava vastuse. See tuli ootamatult, aga otsustasid, oli vaja kiiresti ja ma pean ütlema, et mul praegu Ameerikas on olnud Ki niiviisi, et ma olen otsustanud väga tõsiselt neid asju väga kiiresti. Mida siis kujutab endast sealne töö, sealne töö on väga intensiivne. Ma olen Prado balletis ballettmeistrikoha peal, mis sisuliselt tähendab seda, et ma pean kandma üle klassikalisi palette, näiteks seal oli sellel hoo. Mina näitasin ette, näitasin ette teise vaatuse. Ja pärast töötasin solistidega teise vaatusega ja rühmaga, tähendab minu töö oli terve teine vaatus. Esimese vaatuse tegi üx Kirovi teatri endine solist maratok, kes elab Los Angeleses. Tema tegi esimese vaatuse ja kahepeale me siis tegime selle etenduse valmis. Nüüd järgmine hooaeg tuleb löökide arv niiviisi, et mina teen valged, vaatasid, see tähendab naistevaatused. Teine ja neljas luikede vaatlused. Näitan kõik ette ja töötanud välja. Kas te olete kavalehel ka ja? No inglise keeles on see minu koht, siis ütleme, kõlab niiviisi välimistrissoff Colorado peale ja meil on siis iga inimese kohta anans antud reseme kirjutatud kõik tema tema elu, tema karjäär, kõikumine ja tantsida kott täpselt samamoodi, nii et väga niuksed. Suured kavalehed on meil, minu ülesannete hulka kuulub ka treeningtunni andmine, aga me vahetame Martin Krikmaniga ja vahest tuleb mõni külalispedagoog siis külalispedagoog annab ka mingi periood, ütleme nädal aega seal. Aga see kuulub jah, minu töö hulka treeningtunni andmine ja siis päeva jooksul vastavad proovid, kuna meil on veel Prado, ballett kaks. See loodi 97. aastal ja see kujutab siis endast niisugust noorte tantsijate kompaniid, kes tulevad meile üle Ameerika stažeerima, tulevad igalt poolt koolidest. Sügisel, kui me alustame hooaega, tulevad kokku eelmine hooaeg, nüüd kui ma töötasin, oli 40 tantsijat ja neid me kasutame balletietendustes rühmas ja nad töötavad tasuta. Nii et nendega ma tegelen ka, ma annan nendele ka treeningtundi ja nendel on ette nähtud kaks korda aastas suur kontsertprogramm mis on ajaga ette valmistada minul ja, ja siis ütleme selle balletiakadeemia õpetajatel. Niiet Radio balleti alla kuulub ka veel Prado balletiakadeemia, see on kool ja meil on ligi 300 õpilast seal. Ja meil on ütleme, see põhiõpetajaid, kes õpetavad klassikalist tantsu, on meil ainult neli inimest. Ja need on kõik vene kooliga õpetajad ja siis on meil veel seal moderntants, džässtants, karaktertants kuulub sinna alla. Nii et ühesõnaga, nad saavad täieliku hariduse sisuliselt sama hariduse, mis saavad meie balletikooli õpilast, kas on suur tung balletikooli ka ja ma pean ütlema, et meil on praegu väga palju tulnud õpilasi ja tuleb mitmeid õpilasi, tuleb meil Jaapanis näiteks järgmiseks hooajaks seal on väga oluline finantskülg, eks ole, siis finantsiliselt praegu just öeldi meile, et kool ei ole sellises plussis olnud, kui selle viimase aastaga lapsed maksavad, lapsed maksavad, lapsed maksavad, aga sisseastumiseksamid on ikka ka? Ei ole, ei ole. Ja see tule võtame kõiki vastu, sellepärast et seal on lihtsalt teine süsteem. Nii et peatega, andetuid, lapsi selles, selles see sealne raskus ongi, et sa pead absoluutselt kõikidega ühtemoodi tegelema, kuna kõik nad maksavad. Ja kõiki on vaja näidata kevadel kontserdil. Absoluutselt kõiki. Nii et vot siin ongi nüüd see, see erinevus, mis on nüüd meie koolidega, eks ole, et meil võetakse vastu eeldustega ja valitakse välja. Aga seal me peame tegelema kõikidega, mõni loomulikult ise loobub, eks ole, kui ta tunneb, et ta enam ei ole. Ei saa ajaga nagu öeldakse programmiga, sest me ikkagi jälgime programmi, jälgin programmiks, rajad õpivad seitse aastat ja kaheksas aasta siis on, nad lähevad üle nagu sellesse Brentis kassi, mis ta söörid. Ja neil on võimalus siis teha kaasa kompanii etendustes tasuta. Et sisuliselt nad õpivad ka kaheksa aastat. Ja paljud tulevad, meil on seal viieaastased lapsed, kes tulevad nendesse eelklassidesse kus on see lastetants? Seda õpetavad ameeriklased. No väga tugevat närvi on, ma kujutan ette vaja seal, kui sa näed lihtsalt, et ei tule sealt midagi, aga ikka ta tuleb, homme ta tuleb, ülehomme jälle. Jah, ega see kerge ei ole, aga no õnneks on ikka klassides, on mõned andekad lapsed ka juhtivad ikka mõned andekad, et siis vähemalt on see rõõm, kui sa näed seda, seda tulemust, mis seal selle lapse peale, kes on andekas täiesti. Ja nüüd ongi, et ma lõpetasin ühe klassiga nüüd töö ära ja seal oli mul 20 tütarlast. Ja nüüd järgmine hooaeg, ma võtan esimest korda nii väikesed see on neljas klass, ega seal vist väga kurja häält kaisa tehasest, siis võib tulla lapsevanem ja ja siis tuleb temaga probleeme ja on nii, just see on väga delikaatne küsimus. Aga nagu ma ütlesin, et nyyd, kui mina olin ise laps, ma tunnetasin seda, et kui õpetaja tegi mul korje häält, et ega siis sellepärast ta ei olnud halb inimene või ta oleks minu vastu olnud, eks ole. Samamoodi tunnetavad seal ju lapsed. Et mille, mille pärast seda kurja häält, et sellepärast et nad paremini teeksid. Muidugi see, see on oskus. Ja seda oli mul vaja muidugi õppida. Etendused toimuvad siis põhiliselt Denveri teatris ja meil on teatrite kompleks, mis asub kesklinnas. Ja seal on kaks, kaks suurt teatrisaali. Aga meie nüüd viimasel hooajal, nüüd üürisime auditoorium teatrit, seal on 2000 kohta üle 2000 isegi teine seal on veel suurem kaks ja pool 1000. No Ameerikas on üldse niiviisi, et ega seal ühelgi Trumpil ei ole ju oma kindlad teadvus, tüüritakse, tähendab, on ruumid, kus töötatakse stuudio, nõndanimetatud stuudio. Ja siis üüritakse teatrit teatud perioodiks, kui on etendused, etendused toimuvad, blokkide kaupa antakse, ütleme 15 etendust ja see etendus läheb repertuaarist välja. Alustatakse uue etenduse ettevalmistamist, andeksi järgmised etendused blokki, nii et meil on koel, on neli blokki. Mida te jõudsite siis möödunud hooajal teha möödunud hooajal, meil oli selliseid balletid nagu ühe austraalia noore lavastaja Stanton võltsi ballett oli of plass memory is, mida ta pühendas oma emale, kes oli Melbourne'i balleti priimabaleriin. Merylin, Johns ja Merilin Jouns käis seal ja, ja kandis üle siis omasele poja labasse ja hiljem saabus siis Stanton ennem peaproove. Merilini ka me saime tuttavaks väga sümpaatne naisterahvas ja siis oli selles kavas oli veel haaral koplandi muusikal oli Rodeo Agnese meilile vastus aknast ja meil oli väga niisugune legendaarne kuju Ameerikas, ta on avastanud kõik need suuremat Hollywoodi filmidele tantsud nagu Oklahoma ja paljud teised. Ja siis oli veel kolmas, oli Frederick Ashtoni balletti inglise lavastaja ballett fassaad, seenike koomiline. Ballett seal lavastatud kolmekümnendatel aastatel. Ja seda siis kandis üle üks inglane Alexandra Grant. See oli väga huvitav härrasmees. Tema teadis väga hästi Age Oksa ja Toomas Eduri, muidugi. Mis tasemel on see trupp, see trupp on väga heal professionaalsel tasemel, sellepärast et konkurents on väga suur. Tantsijaid on palju, igaüks püüab anda oma parima, et säilitada oma kohta. Sest nagu ma ütlesin, meil oli 40 noort tantsijat, kes ootasid, ootasid, Neid võeti. Sellest 40-st võeti tööle, meil kaks tütarlast võeti tööle. Aga noh, seda ei juhtu ka igal aastal maailmas on väga palju häid tantsijaid, aga isiksusi on suhteliselt vähe. Kas teie trupis on isiksusi? Ja on küll? Isiksusi saab teatud mõttes muidugi, see peab olema looduse poolt kaasa antud, et sul on oma mingi isikupära omapära, aga saab kasvatada ka repertuaariga. Ja selles mõttes ma ütlen, et. Meil on väga huvitav repertuaar. Väga erinevaid asju peavad tantsijad, tantsime, tähendab, nad peavad olema valmis tantsima igasugust repertuaari kaasaegset neoklassika, puhas klassikat. Aga see kasvatab tantsijaid, meil on palgal, on 30 tantsijat. Aasta uuendatakse lepingut, ametiühingukompanii meil ei ole. Meil ei ole sisuliselt mingit garantiisi. Päevapealt võib lahti lasta ja päevad Pealt, sa võid ise ära minna. Selline leping on kõigil ka minul, distsipliin on kõva ja ilmselt on seal, et Eesti mitte kedagi tagant ajada. Tulge, proovi või tehke nii või naa, seda seda muret seal ei ole, tantsijad käivad ise järgi ja paroodia, tehke muga proove. No küllap on see raha ka hea, mida nendele makstakse. See on suhteline. Ma ei ütleks, et nad oleks väga hästi tasustatud. Ma ei ütleks seda, ma arvan, et nendes ametiühingukompaniides on palgad suuremad. Siiski tunnevad nad kindlasti end paremini selle palgaga, kui meie omad seda ja siis see elatustase on hoopis teine, töökorraldus on sisuliselt sama. Põhimõtteliselt see on igal pool igal pool balletitruppides sama, et hommikul on treeningtund, siis toimuvad proovid ainult selle vahega, et meil on seal tunniajane lõunavaheaeg. Sellepärast inimesi on ju suhteliselt vähe 30 inimest, eks ole, kes on palgal siis need inimesed teevad ja absoluutselt kõik töö ära. Ja meil lähevad järjest, lähevad proovid seal ütleme kella 10-st alates poole kolmeni siis ja näe, paus, kus ei tohi mitte midagi, eks ole, see antakse inimesele selleks, et ta sööb. Sa pead sellest kinni pidama ja sellel ajal sa ei tohi mitte midagi teha, eks ole, ütleme, kompanii tantsijatega, paralleelsed muidugi olen, mina töötasin noortekompaniiga siibitši, Colorado ballett kaks. Ja, ja siis tuli uuesti kompanii tööle ja kompanii proovid lõppesid kuus 30. Ja kuus, 30 või kell kuus, mine alustan kooli, nii et ma lõpetasin pool üheksa Mul oli perioode, kus ma olin hommikust õhtuni. Aga see oli ka teatud perioodid. Siis, kui mina valmistasin mingisuguses selles etenduste plokis ette midagi vat esimeses plokis ma kinni ei olnud, mulle anti nagu aega nagu harjuda üldse selle kompaniiga, selle eluga kõigega minna nagu sisse sellesse asjasse õnneks. Aga järgnevad plokid, ma olin kõik kinni panna, aga siis ma juba teadsin juba kas saalid on täis ja rahvas armastab, balleti on üldiselt on, aga ma usun ka see, et saal on täis, on väga suuresti meie reklaamiosakonna. Aga meil kompanii juurde ju kuulub 15 inimest, kes tegelevad ainult meie kompanii balletikompanii tööga. Sestap eks ole, seal on meil inimene. Konkreetselt inimene on palgal, kes otsib sponsoreid. See on tema töö. Siis on kaks inimest reklaami peal, meil. Asjad ja kõik, ühesõnaga 15 inimest töötavad ainult meie balletitrupi huvides. Kuidas seda reklaami tehakse, kus seda märgata, kõige rohkem on, tehakse raadios väga palju raadius. Seda tehakse ennem seda, kui meil hakkab, ütleme see periood, kui me alustame etendusi, vot siis antakse väga intensiivselt proovide käigus juba viimased viimased proovid ütleonis. Ja muidugi televisioonis ei televisioonis ja sellepärast see on tohutult kallis ja kas salvestatakse ka etendusi? Me ise salvestame, tähendab, meil on inimene, meil on spetsiaalne inimene Company juures, kes salvestab absoluutselt iga etendus ja pärast siis analüüsite. Kriitikud kirjutavad ja istun ka kirjutatud midagi ja kui oli selli esietendus siis siis loomulikult tuli väga palju artikleid välja ja väga-väga hea kriitika sai minu teine vaatusest. Ja kui me käisime New Yorgis meil kompanii kompaniil olid ju etendust New Yorgis veebruari alguses siis ta oli mitu kriitikat ja Dance magasini käiakse alati vaatamas etendusi ja tähendab, magasin, on üks maailma suurimaid balletiajakiri. Kas New York on see koht, kus pannakse paika tantsusuunad teatud mõttes, selles mõttes võib-olla seal on kaks kõige suuremat Ameerika kompaniid, on see märik endale see lühendatud ei viitsi. Kus kunagi oli Mihhail põrsnikuga trupi juhiks. Ja teine New York City ballett sean balandsini nende nimed balantsiini, Tupp. Ma tegelikult üle Ameerika on ju väga suuri truppe. Boston ja San Francisco tegelikult ma ei isegi, ma ei ütleks niiviisi iial trupil suurel grupil on oma nägu, igal grupil on oma nägu, jäi New York ei ole ka enam see koht, kuhu kangesti kiputakse kõik tantsijad tahavad New York Leis. Ei, absoluutselt mitte. Praegu küll mitte. Mida te järgmisel hooajal siis teete, mis on plaanis järgmine hooaeg, meil on juubelihooaeg, Colorado balletile on 40 aastat. Ja siis meil oli selline. Küsitlus oli, noh, kui meil olid eelmisel hooajal olid etendused, siis alati selle programmi juurde oli pandud selline küsitlusleht. Ja seal oli ka kirjutatud sellest, et järgmine hooaeg on juubelihooaeg neljakümnes-, et mida te näiteks sooviksite näha järgmisel hooajal ja siis on meil järgmisel hooajal repertuaaris. Oktoobrikuus meil tuleb esimese blokina tuleb välja Tuhkatriinu siia Martin Friidmelile vastus, see on juba olnud repertuaaris. Ja edasi tuleb meil loomulikult pähklipureja, mis on täiesti, võib öelda laager Ameerikas. Iga trupp seda tantsib, iga trupp seal lavastab, sellepärast publik lihtsalt jumaldab seda etendust. Kassatükk, see on täiesti kassatükk. Seda me teeme, tantsime poolteist kuud ja laupäev pühapäev kaks etendust. Nii et see on väga suur arvetentsi tegelikult, mis me anname. Ja, ja need ei, see on absoluutselt jumala puupüsti täis. Järgmine plokk peale uut aastat, veebruari keskel tuleb meil välja Luikede järv. Aprilli lõpp, mai algus on viimane programm, kus on siis balandžiini lavastust Starenzdaips, Nissani puhtameerikalik lugu ja siis Ameerika lavastaja, lühiballett tuleb veel, ma ei teagi täpselt, mis seal ja siis seal vahele tulevad siis kõik need juubeldamised, galakontserdid ja ja sellised asjad, vabu päevi, kloun. Ja on pühapäev, esmaspäev, mida te teete siis kodus, lihtsalt jalad seina peal ja kuidas kunagi kuidas kunagi sõprun ja mul on päris palju seal provanade kolleegide hulgast, kes siit on läinud ja siis on mul tekkinud seal uusi sõpru ja ameeriklaste hulgas mul tekkinud juba omanisin ringkond ja üldiselt ma üritangi suhelda palju ameeriklastega just keelemates just keele mõttes ja üldse tundma õppida, nagu nende seda maailmavaadet, see arusaam, mis on mõne mõnes kohas nii erinev see nii erinev meiega, seal huvid, mida te olete selle aasta jooksul Ameerikas kõige rohkem õppinud? Ma olen õppinud väga kiiresti otsustama, väga kiiresti töötama. Väga intensiivselt töötama. Seal ei ole aega. Ei ole aega venitada, aeg on raha, see tõesti on nii. Mainulise Ma ei nurise. Mulle meeldib see. Keski programmi külaline oli Inge Aro Saarsalu, kes töötab Colorado paleti kompaniis pedagoogi ja ballettmeistrina.