Eesti Raadio Tartu stuudios on Vambola Paavo. Tänase saate külaline on Helju Mikkel, kes elab Tartust, mitte kaugel nõo külje all haldja talus. Tuhandetele rahvatantsijatele on Helju Mikkel lihtsalt memm. Inimene, keda austatakse, kelle looming on nii omanäoline ja samas alati uudne. Enam kui 40 aastat rahvatantsu sees olnuna lavastajana ja loojana on see aeg andnud Helju Mikkelile oskuse märgata meis seda, mida enamus meist sageli tähele ei pane. Paastukuul tähistas tantsumemm oma kolmveerandsajandi juubelit. Õnnitlejate rivi Vanemuise kontserdimajas oli pikk, tuldi nii saarest kui Virust, Võrust ja Järvast, Tartust rääkimata. Tuldi, sest taheti tantsida sinust ja sulle nagu armastab öelda memm ise. Mõnelegi oli hallipäise memme nägemine elu suursündmus. Kuni 1978. aastani oli Helju Mikkel Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli juht. Tema käe all saavutas kollektiiv austuse ja tunnustuse Eestis ning kodust kaugemalgi. Pärast töö lõpetamist ülikooli ansambliga tuli memm looduse rüppe haldjatallu nõo külje alla oma sünnikohta. Meie jutt tantsumemm Helju Mikkel sai haldjal linti räägitud esimesel ülestõusmispühal, kui Nõo kandis oli juba tõeline kevad ja kõik roheline. Küsisin Tantsu nõmmelt, milline aastaaeg talle kõige rohkem meeldib. Mul on need õieti kolm, kellega ma suhtlen, kes minuga suhtlevad aktiivselt võiks isegi öelda, et me ajame juttu omavahel. Need on kevad, kui nad kõik loodus, Kap teevad oma silmad lahti ja pilgutavad mulle silmi, et on aeg alustada midagi uut, midagi head. Siis sügissügisega oleme sõbrad, sellepärast et ma olen ikka mõelnud, et kõik on nagu valmis tehtud. On külvatud, on puhketud, on õisi, on lill ja Lily on valmis looduses. Ja siis see meeletu ilus balang, värviküllus, värvirõõm, tuuletants lehtedega koos ja siis vaikus. Ikka on mõelnud, et miks ei võiks inimeste elu olla ka selline, et ei oleks seda vana kidumist ja aega, kus nagu õieti midagi ei ole, et võiks olla loodusega sarnanes, oleks mu meelest nii ilus. Ja talv meeldib, mulle meeldivad eriti suured hanged. Kui nad olnud seal räästani. Ja kui teerajad on kaevule ilusasti sisse võetud, puukuuri juurde sisse aetud, siis on seal lõpmata mõnus kõndida. Ja kui ahi, õed ja tuisud väljas on jälle tore aeg. Millal on loodusega kõige parem rääkida hommikul lõuna ajal? Õhtul räägin hommikul ja räägin õhtul enne päikseloojangut juba, sest loojang on väga ilus, mulle meeldib. Ja aga keskpäev on nagu liiga ühtemoodi, seal ei toimu eriti niisuguseid ilusaid üleminekuid nagu hommikul, kui päike tõuseb ja kastepiisad säravad. Linnud laulavad aktiivselt. Ja õhtul, kui päike loojub, see on nii, kutsub just unelaulu laulma. Kas loodus on sulle olnud hea vestluspartner? On ikka on ikka eriti, kumma tedremängu peale mõtlen, mida ma käisin Marreidraga Järvselja metsade taga seal kuskil ma ei teagi täpselt, mis koht see oli, seda ise vaatamas. See oli, see oli fantastiline, see on üks niisugune, kus aeg, teine Keräinaksi pääle. Isaga koos esimesel künnil käimine jälle looduse kõne, kiigemäng, jälle looduse kõnelus lustimisega koos juba rohkem moodi ja üsna paljud asjad siis lina, täitsa looduse jutt, ma olen ise lina kitkunud, ise linatöösid, teinud, teisi kõiki anud rabanud ma ei ole. Ja olen neid õisi imetlenud, see on sinine vastu sinist taevast, sinine maa vastu sinist taevast rõõmsaid sinisilmi täis. Ja pärast need kuldsed kuprad soojad, kui neid läbipeol lasta. Sinu üks huvitav tants on ka pikseloits, võib-olla räägiksime kuulajale, kuidas niisugune omapärane ja võib-olla ka pisut pikse kohta ikka armastaks öelda, ta on salapärane ja ootamatu ja võib-olla pisut ka julm. Kuidas selline tants sündis? Minu jaoks ei ole pikne Jul, mulle meeldib üldse sadu ja meeldib eriti räästa all olla, kui sajab vihma piisatule. Aga see äikese-eelne aeg, kui tulevad tuulepuhangud ja algab see tema niisugune ooteaeg, vot see aeg on minu jaoks midagi erilist siis ma tingimata tahan minna kusagile mäekünka otsa või kõrgema koha peale ja kui ma siis tunnen, kuidas need tuule Huud käivad minust vuhinal siia ja sinnapoole läbi ja ja mul on nisu, kui see lõpeb seal hoogude mäng, et ma olen puhas kõigest, mis eelnevate päevade argiasjanduse või argiolemised on toonud Mulle rusuvad või rasked või varen kirgas. Ja kui pikne juba sahmib ja muidugi ta on kuri küll, aga, aga meie kahekesi ei ole riidu läinud omavahel. Me oleme kenasti läbi saanud ja muidugi loits on ta kahtlemata, aga võib olla ka, et ma tahtsin teda lihtsalt selle loitsimisega veel omasemaks teha. Ja ära osta ta ei lööks majasse siis kai kõrvetas. Tahaks ära, tegelikult üks mõte on sul veel, sa tahate lindude süüdistamise nii-öelda taustal teha tantsu? Jah, aga sellega on küll sama lugu nagu tedremänguköök oli, selle, ma kelkasin ka vara välja ja 15 aasta pärast tuli see tants ise ja oli piinlik, kui ikka vahest mõni küsis, et no kuule, kas sul tütred mängivad juba? Jah, kuldnokatants on mul tõesti tegemata. Ja see on olnud mu meelismõtted pikki aastaid ja ma olen ikka kevadeti, kui nad tulevad neid vaadelnud, kuidas nad tegutsevad ja kuidas nad laulavad. Aga seda ma oleks tahtnud ka teha, jälle väga isemoodi. Ma ei oleks tahtnud sellele muud muusikat kui ehtsat kuldnokalaulu. Ja võib-olla siis midagi, midagi lokku taolist sinna rütmiks taha paneks seda ehtsat tahtnud saada. Ma ei oska ütelda, Vambola sulle, kas asele jõuan veel ära teha või ei. Aga kuna ma olen nüüd juba tänavu saanud nii palju kuldnokapuure kingituseks, Aldjal pesitseb praegu kuus paari kuldnokki. Kui ma seda ära teeb, aga nuusuta, kus ma olen nänn küll. Ma usun, et eksa nende kuldnokkadega kindlasti leiad ühise keele ja ja võib-olla need kuldnokad päris ootamatult võivad sulle süstide pähe ühe huvitava mõtte, see hakkab idanema ja, ja nii edasi lähebki. Võib-olla tõesti, jah. Ma olen ikka joonistunud üles nende liikumise ja kirja pannud ja aastaid juba. Aga nagu päris seda kompositsiooni mu silma ees ei ole veel. Aga noh, ehk õnnestub. Tase pistiku osa neutraalloole mis on müügil seal, pikukene, tule tasa, mitte olla. Jätkame keskööprogrammi tantsumemm Helju Mikkel, iga kes on siin haldjal sinu kodutalus käinud, siis kõigepealt tuleb sisse nendest huvitavatest väravatest. Need on Gaudeamuse väravad. Väravate sünd oli ühe Gaudeamuse ajal seal lauluväljakul. Meeri Säre, EKi need väravad. Ja me võtsime oma küla olisi Gaudeamuse külalisi vastu läbi värava, avasime need väravad ja võtsime nad ilusti vastu, pärast oli õnn suur, kui need väravad kingiti mulle ja toodi algiale siia ja siin nemad püsivad nüüd siiamaani ja ütlevad alati tere tulemast kõikidele. Ja küll oleks tore, kui neid tulijaid aina oleks ja oleks, sest algia rõõmustab iga jalajälje ülemis. Siia jäetud on iga hea mõte ja sõna üle, mis siin haldja heliseb. Edasi. Seda võib tõepoolest öelda isegi täna, kui ma siia sõitsin, siis põldude keskel paistis kenasti sinu puudesalu ja, ja see haldja talu seal puude taustaks, miks üldse haldjad kutsutakse imeliseks õueks imede õueks, kui sageli haldjad siia sinu õue peale tulevad? Haldjad on olnud siin ilmselt enne mind. Ja kindlasti kõige rohkem, nad tulid halgiale siia emaga koos, kui minu ema tuli haigele, kui ta abiellus isaga ja nad tulid siia. Sest tegelikult see nimi haldja on ka ema pandud. Ennem oli tema nimi saksapäraselt nui Repase kahe pehme peega ja nõue kirjutatud. See oli sauna küljes veel laastu peale kirjutatud mingi musta asjaga, ma ei tea, kas rottonäri või millega. Ja siis oli kaks varianti, kas udusoo või haldja, sest meie õue all mitte kaugel, noh. Nii, ühe nii 100 meetrit oli väga vahva soo, seal olid jõhvikad ja pohlad ja jõhvikad ja mustikad ja kõiksugused marjad. Alalõpmata me saime oma tavalised marjasaagid kõik sealt, aga siis kui maid kuivatati, siis mets kõik maha raiuti siit ümberringi nõmmepealsed, kõik ära pöörate, siis kadusid ära kõik need. Aga siis haldja. Valisi valis ema siiski sellepärast et rebane on kaval loom, demon krutskid täis, et ma ei ole aus kah alati tema käib vargil ja niimoodi, aga haldjas on nii hea olend, kes iialgi kellelegi halba ei tee. Ega ka ise halb ei ole. Ja ja siis panin Diaalia taludele nimeks ja sealtpeale ta on, aga minuga on lapsest saadik olnud unelauludest alates ja, ja, ja tipa-tapa tehes ülene kummelimuru ja kogu aeg. Kui sageli näiteks metsloomad eksivad siia haldja talu lähedusse ära. Näiteks silkab mõni jänes pikk-kõrv ringi või rebase Rein näiteks jookseb kuskilt siit lähedalt mööda. Ja kõige ilusam pilt on mul silma ees koolikorra 18 kitse. Need olid Orasse peal, see oli väga ilus, aga siit need mööda lähevad kitserada, käib siit lähedalt mööda kohe. Ja, ja isegi ta on sellepärast tore, seal kahel pool kõrval kasvab palju ilusaid meie lilli, sest siin on lage väli kahe metsa vahel, nüüd ja. Ja ükskord olen ma näinud metssiga, ma arvasin, et see on üks suur must kivi äkki keset kaerapõldu ja mõtlen, et kuidas kivi küll sinna saanud ja siis hakkab see kirja äkki liikuma, siis tuli hirm peale, rebane käib nuuskimas, siin ja jänesed teevad pagan, nuusutagu pahandust. Sellepärast et nemad kipuvad ära sööma noori tammevõsusid. Ja tammesid kasvab siin väga palju. Kas sul ei ole olnud mõtet, et võiks ka näiteks nende metsloomade ainetel teha mõne tantsu? Vot ei ole seda mõtet mul tulnud küll siiamaani ei ole tõesti tulnud metsloomadel tantsudest teha. Nuga etnograafiliselt on olemas, karutants on olemas ja no kuule, natukene näärisokk on ikka ka. Sul on ilus, salusin maja taga ja omal ajal oli päris kena traditsioon, et kes ansambli lõpetasid, tulid kevadel sinu juurde, istutasid puu. Kas see traditsioon kestab edasi? Praegu ei kesta enam praegu ei kesta enam väga üksikud käivad ansambel ei käi, aga need, kes on juba ansamblist ellu läinud ja need ikka käivad, aga nii tervikuna nagu ansambel siis käis, kui need sai istutatud rebast, palli vilistlaste allee ja seda ei ole enam. Aga, ja üldse ülikool ei käi meie juures siin eriti, nemad on nagu võõrdunud, aga sellest käivijale üle vabariigi igalt poolt käiberühmi, kes näiteks kuljus, onu siin käia, tema siin mõned aastad tagasi asutas või õieti istutas esimesed aate tammiku südametammed maha ja sellest peaks tulema üks huvitav tammik. Tegelikult kui siin haldja talu õuel ringi liikuda, siis tõepoolest võib näha häid algeid, võib-olla need ei peagi alati nägemalgan, võib-olla kusagil hoopis mõne puu sees peidus või või, või ma ei oskagi öelda mõne kivihunniku alla pugenud. Suured puud on üks niisugune, tuleb meelde, kui Kadri oli veel päris pisikene mees, tar pojatütar, siis tema vaatas need punnid ikka alt ülesse niimoodi ja siis küsib minu käest äkki memmed, et ütled, kas need puud on, mis siin algial kasvavad, et kas need on kõik kunagi olnud, head inimesed? Ma ütlesin jah küll olnud, nii et lapsel tekkis ka juba mingi niisugune tunne. Ja muide räägivad väga paljud, et, et algial ei saa näiteks kõva häälega rääkida ja ja kuidagi mingi eriline aura on siin. Aga seda ma olen, märkan ka isegi, kes tulevad niisugused päris võõrad, kellel nagu rahvatantsuga tegemistega midagi tulevad ja tulevad autost välja võrdlemisi nii kärarikkal ja kõige siis äkki tekib mingi vaikus ja läheb tükk aega, enne kui siis tuleb kuidagi nagu niisugune tavaline, jutuvada välja, nii et arvatavasti siin ikka midagi niisugust on küll. Mis sunnib kuidagi teisiti mõtlema, kui tavaliselt. Võib-olla on see kokkupuude loodusega, et me siit ammutame nii-öelda uut energiat, et see on üks niisugune lõputu hea energia saamise koht. Minu jaoks küll vanaisa istutatud tammi sauna otsa juures on tema juures ma käin, tema võtab isegi seljavalu ära, mul jäi täiesti juhuslikult, ta tegi ennast tuttavaks, tulin kartulipõllul ja pea oli koevad ligi põlvi, selg nii valutas. Ja mõtlesin, et, et ta on, et nagu tundsin, et oleks ütelnud, et tule toeta ja ma läksin selle tamme juurde, panin lauba vastu tamme ja äkki tunnen laupäev läheb soojaks kõik? Ei, see oli kaks nihukest huvitavad, nagu oleksid väikesel laksu andnud mulle vastu laupa ja ma olin tükk aega sees Insviet Maduline täitsa sirgena ja selg ei valutanud ja sellest peale tähendab, tema ise tegi ennast tuttavaks minuga, eks tule minu juurde, ma olen hea sinuga. Ja varesed on mul siin. Milline tähendus nendel varestel on, sa oled öelnud, et nad on olnud sõnumitoojad. Jah Vares kohta räägitakse üldiselt, et, et seal kohalikus vareseid palju sigineb ja niimoodi, et, et nad toovad õnnetust ja ja näevad kadu ja, ja tõesti, ma näiteks naabritalu pere kohta võin seda küll öelda, nendel metsa alati vareseid täis, et tõesti neid ei ole seal enam päris peremehi, need on kõik laias ilmas laiali. Aga meie varastega on nisu lugu. Olime riius ka natuke siia, tekkis üks männi otsa, üks varese pere. Nad ka oli, kui islamisugused riiakad olid ja ja mina. Ma ütlesin, läksin kaevule ja ütlesin niimoodi, et mis asja tekkivate kisate siin kogu aeg niimoodi ja vaatan, vares tuleb, õunapuu otse hakkab eritama noka vastu. Napot Mul hakkas natuke õudu, mõtlesin, no nüüd läheb hoopis kurjaks mu peale. See oli ühel päeval järgmisel päeval jälle tema pahandab. Ja mina siis ütlen niiviisi. Täitsa sõbraliku häälega. Tere hommikust, vares, kuidas sinu päev algab minu maal ka päästid, ma soovin sulle ka ilusat päeva ja ja kõike niimoodi, vares lendab ja katusele ja väga vaikse häälega kära Akra kraak. Ja seal peale on niimoodi, et nad ei kõraks uldse siin peaaegu, aga kui tema tuleb ja see on alati hommikul, kui mina õue lähen, siis tema ütleb mulle sõnumi ja siis ma saan, kas tuleb midagi head võidule ka midagi kurba, aga alati on, aga tal on hääletoonis vahe. Kui ta toob häid sõnumeid, siis ta nagu rõõmsamalt ja helgemad. Kui ta kurba sõnumit näiteks surmateateid või niisuguseid asju ta siis ta on, see on niisugune karedam ja madalam seal. Võib öelda, et inimene ikkagi mõistab lindude keegned, vahetate uudiseid. Nojah, aga sellest, kuidas kulgeb, mina ütlesin, kui tema minu peale kraaksusin, mina kraaksusin vastu kurjalt. Ja kui ta siis järgmisel päeval mina võtsin teised toonid ja ta õpetas mind kuidas suhtlema, peab suht hästi. Alati olema tegelikult memm, imetlenud neid mõtteid, mis sa oled välja öelnud, mis sa oled andnud meile tantsijatele eluteele kaasa. Ütle mulle, kust sakikeseda oled ammutanud. Need ma ei, seda ma ei oska sulle küll öelda, nad lihtsalt tulevad mulle. Ma lihtsalt tulevad, kui ma istun, ükskõik, kas ma istun lõkkeplatsi juures tiigi kaldal või, või, või midagi, teen ükskõik mida. Ma teen. Mul on alati pliiats ja paber taskus. Kui ma liigun, sest mul tulevad need mõtted mõnikord nii imelikul kombel, et ma ei mõtlegi üldse sihukese mõtte peale, äkki tuleb mingi sähvatus ja siis ma panen nad kirja kõik. Ja kui mul siis midagi vaja on koostada või, või kirja panna või, või mõnd õnnitlust või midagi. Ja siis ma mõtlesin, et välja ja klapitanud sealt siis kokku need mõtted kõik, ma ei tea seda, kus ilmselt on see ikkagi sellest haldja ümbruses ja sellest maakodust, ma arvan, on see kõik ikka pärit. Sest siin on see ehe niisugune suhtlemisviis. Siin on see, mis õpetab hoolima kõigest sellest, mis su ümber on. Ei saa astuda lillele peale, ei saa tallata, villija, ei saa kohelda loomi julmalt. See on ikkagi, ma arvan sealt, sest linnas mina ei harjunud ära. Aldjal räägivad sinuga kõik puud, linnud, loomad ja räägivad küll, võtan laua peale ühe raamatu. Selle autor on Helju Mikkel. Meie tantsumemm ja pealkiri on tal vahetussamm ja on ta ilmavalgust näinud möödunud aastal 1999. miks sa panid selle raamatu pealkirjaks vahetus samm. Jah, ma mõtlesin talle esialgu mitu nime, aga see vahetu samm kõigepealt on see rahva tantsuline tärmin vahetusse on mul rahvatantsus olemas. Teine mõte on see, et on põlvkondade vahetus. Mina olen juba vana põlvkond, noor põlvkond kasvab peale kase on vahetusse. Ja ka maailmavaateline mõtteline vahetus. Väga hea, et see vahetus, samm ilmus nüüd ja mitte varem, sest tegelikult on seda alustatud seda raamatut juba ammu-ammu. Aga millegi pärast ma ei saanud teda trükki antud, ei saanud trükki antud ma jällegi oma kõik need lepingud tühistasime ja ja niimoodi ja nüüd siis äkki ja väga õigel ajal, sest praegu on tõesti vahetusse, on vaimne vahetus, samm on kultuuriline vahedusa tegelikult sest ta ei ole juga päris taastumine, ajad ikkagi muutuvad ja, ja, ja meie maastik on muutunud ja inimesed on muutunud ja ka selles mõttes on vahetus, on nii, et ta on üsna õnnestunud nimi minu meelest tervele sellele. Minu elatud elu jooksul olevale. Sisuliselt võime öelda, et see on nagu sinu elutöö, mis on saanud siia kaante vahele. Algab ta peale rahvatantsija usutunnistusega ja siis räägitsaga seljas. Mida tähendab olla rahvatantsujuht? Elus võib olla väga paljud on tahtnud juhtida või olla juhid, aga mis siis? Võib-olla on nii-öelda missioonitundega rahvatantsujuht, sina oskad seda kõige paremini portreteerida. Juht võib olla mitut moodi, tõesti, võib tahta olla juht ja võib-olla tõesti olla juht ja ma arvan, et need, kes on juhid, mitte nad ainult tahavad olla nendel küllap on nendel ikkagi midagi kaasa antud. Ma arvan, et sellelt suurelt ringilt, kus võib-olla planeeritakse tervet seda meie maakera saatust või kes teab isegi universumi oma, küllap seal on ikkagi paika antud, kes kelleks peab saama. Sest minu peres ei olnud üldse tantsulise eeldusi ei isal ega emal, nad laulsid küll ja ja, aga nad olid nendel nagu tantsimine ei olnud üldse mingil moel ei kerkinud esile. Ja, ja mina ei oska ka öelda, miks siis miks siis mina just hakkasin tantsima. Aga tantsujuht juhiks saada saab ka väga suure tööga, nende osa on ikkagi kaasa antud ja nemad ilmselt saavad kergemini juhiks, kui nad võtavad omaks missioonitunde ja kui nad tahavad teha endast inimestest, inimest saab siiski teha ja kujundada. Selles raamatus on olemas ka seal niisugune tööjuhis iseenda kallal, sest kõik see mees kursustel tuleb. Ja mida koolis õpetatakse, see on ikka ainult lõpupäeval, need lillesülemid ja ja nagu otsavaatamine tegelikule tööle, kui nad käivad ka neid liitrühmade tunde vaatamas. Sest ma ütleksin niimoodi, et see on niimoodi, et, et saia ammustad seda vastküpsetatud leiba. Aga seda kuuma ega seda, kuidas leib valmis saab, kuidas teradest jahud tulevad ja kuidas jahust leib kastetakse, kuidas vaat seda tegelikult ei ole ja see tuleb omal luua ja läbi elada ja teha kõik ja paika panna. Aga ometi, mingi säde pidi sinus ikkagi kunagi lahvatama, et sa hakkasid tantsuloomega tegelema. Ja vot see oli küll päris niisugune kummaline lugu, see oli üsna noogukud aja alguses, kui tulid need töö, teemalised tantsud ja nende eest olid preemiarahad, olid õige suured rahad, olid mesimehe, preemia oli kuskil 5000 rubla. Aga see oli ju pärast sõjajärgne aeg, kui raha oli vähe. Intel, ja ega minulgi siis seminari maa lõpetasin 46 ja 48 või millal need võistlused olid? Ja mõtlesin, et noh, et mis see töö siis, kuna ma olen maatööd näinud ju kogu aeg, mõtlesin, et mis siis teha ei ole, et ma teen siis ka, et matkisin lihtsalt liigutusi, kündmist ja külvamist Einariisumisse niimoodi, ja kui ma siis võistlusele läksin, siis olin, öeldi nõndamoodi, et toodi halvaks eeskujuks seda teistele tantsuloojatele, et niisugust lugu niisugust asja ei tohi üldse teha, et see ei kõlba mitte kuskile. Kusjuures oli veel see lugu ka. Ma olin sellel aso esimene vili, viidi veel riigile ja ma olin veel punavoor pealkirjaks kappa. Veitsa ütled. Ja siis, kui see oli nii halvasti läinud, enam halvemini minna ei saa, aga kui see noh, oli nagu täitsa pilkamine, kõige rumalam näide, mis üldse olla saab, kui ta üldse luua ei tohi tehagi. Ja mina mõtlesin, et ma nüüd nii, et kuidas neid siis lõppude lõpuks tehakse, mis seal siis peab olema ja, ja mina siis mõtlesin, et kuidas ma seda teada saan, ma läksin ida Urbelile juurde, rääkisin talle oma loo ilusti ära Läks nõndamoodi ja vaatan, et ma olen nii rumal, ma ei tea. Ja tema rääkis mulle siis, mis tantsu peab olema, kuidas peavad olema sissejuhatused, kuidas peavad olema arendused, kuidas tulevad finaalid, väiksed, suured ja päris suured ja kõik need, mis ilvesele kondigama, tema jutustas minul ära ja siis, kui ma järgmisele võistlusele läksin, siis ma tulin esimesele kohale. Et seal olid kangema tüdruk, ei jätnud jonni. Ja läksid edasi jonnima, tahtsin teada saada, kuidas siis tehakse seda. Sest koolis ma olin tantsinud lumehelbekeste tantse ja päkapikkude tantsija liblikate tantse, meie võimlemisõpetaja provoene Amboroli saatis ise klaveril, näitas liigutused. Ega meie ei võimlemisharjutusi ei teinud, tantsisime ainult näitlejaid peol esinesime nendega, noh, küllap siis sealt ka, et minule ettekujutus nagu päris, ei olnud kassast. Alice tühimaali. Aga ometi on tegelikult kõik sinu tantsud elust enesest, võtame kas või setu pulmatants otsa pandi, et see kas või vanaisa polka, mis alati vist minu meelest kõikides maailmajagudes on väga hoogsalt peale läinud, kuidas vanamees läheb oma mooriga elu lõpul tantsima. Kustvat, nende tantsude ideed või alget sa oled saanud? Vanaisa polka, tema on tegelikult nimi on vanaisa polka, aga tants ise on noorte poiste tants sest nad kujutavad või see on nagu vanaisa vaatab tagasi oma noorepõlve peale, missugune tema siis oli, kuidas ta seda tüdrukud valis ja kuidas nad seda aeda ehitasid, külg sammuga seal üle aia otsa, vaatamised teineteisele ja, ja, ja see kõndimine ja ütlemine, et kas, kas see tüdruk peaks sobima, kui meil on see? Randmevõttesse vaatame nagu vanasti talus olid ümmargused pildid olid esivanemate pildid olid seina, aga nad teevad ka selle ovaalse sõõria, vaatavad seal, kas nende pildid sobiksid kõrvuti ka kunagi. Nemad võiksid jõuda ka vanaisa paarini vanaisa eani ja siis niisugune väikeeeder küünarnuki kokku. Muide, seda tehakse ka brutaalselt mõnikord. Aga see ei tohi olla. Inimeste juures on põhiline see, et kui tantsitakse, siis peab see olema antud puhta mõttega niisama nagu tedremängu juures ja ja nii ka vanaisa polkas ja minu Mariis ja mulle ei istu absoluutselt niisugused võtted, kus ollakse brutaalne või, või mingi nisukesed tagamõttega, mis ei ole puhas, sest tegelikult algmõte on ju kõige ikka see puhas ja järjepidevus. See on ju oluline. Aga kuidas nüüd keegi tõlgendab või ma olen isegi näinud vanaisa polkat niimoodi, kus on habemed ette pantud ja takuzdvel peale selle, aga see ei ole see nähtavasti juhid läbi eessõna, mis on mõeldud seal noored mehed ja see, kui ta jalaga Aare teeb sinna sinna, ma viin sind sinna, tuled sa minuga kaasa? Üsnagi palju viimasel ajal meie noortel tantsijatel võib-olla jääb puudu ka sellest, et honda sellele tantsule oma hing lasteaeda võib-olla pealaest kuni jalatallani läbi. See tuleb sellest, miks nad niimoodi ühtemoodi on, ainult tehakse, need sammud ja lustakus on ja kõik on, aga ühtegi liigutust ei saa teha ilma mõtteta. Ja minu meelest teeksid õieti need tantsujuhid, kuid tema võtab ühe tantsu, ükskõik kelle omad on siis teades ja tundes seda juhtimisstiiliga taon, võiks sellele ta tantsule panna, teha igale tuurile jutt, ma teen nüüd seda, ma teen nii, nagu kaks partnerid tutvustavad omavahel, ajavad juttu näiteks nagu Tuljak, kus on, see on ju täiesti vestlemine omavahel ja ka nendes ja, ja kui inimene teab, mis pärast seda jalga paneb nii või teisiti, kui sellel on mõte siis ta teeb seda õieti ja ilusasti. Miks ülikooli ansambel omal ajal oli, niimoodi meeldis rahva, leiame sellepärast, et nad teadsid igat asja, mis nad tegid, nad teadsid sellega karakteri ära. Nad ei teinud ainult skeeme, ei tantsinud, vaid nad andsid sisu edasi ja sealjuures igaüks jäi isiksuseks. Kuigi me ju trimmi esimene k puhtaks näitas. Ega lohakalt ei saanud ju minna, sellepärast et tol korral vabatantsu justkui ei olnud nii suust stiili pidi. Aga see, et ma pean teadma, mispärast ma selle käe annan. Kas mahulad? Ta on selle käe nagu annaksin kimbu lilli või. Et selles on vahe, kui veel sinu raamatust vahetus samm rääkida siis päris meeldiv üllatus oli sul see, et ka meie vabariigi president Lennart Meri oli selle läbi lugenud ja saatnud ka omapoolse meeldetuletuse sulle. Ja see tuli väga ilusal ajal jõuludeks. Ja, ja see, see on tõesti niisugune üllatus, aga väga hea üllatus. Ja ma olen presidendile väga tänulik selle kauni jõulukaardi eest ja tema heade soovide eest. Mida president ütles sulle ja see on küll saladus, seda teave memm ainult meie kahekesi, eks ole. Ja kui meie president võib-olla ka praegu meie keskne programmi kuulab, järsku käime tegelikult veksli välja, sest ega meie presidendi teod on etteaimamatud. Võib-olla järsku võtab ta suvel ette teekonna siia haldjale ja paned seda siis ka tantsu siin lööma. Halja ei ole praegu veel nii helge Saldja olekus, et, et presidenti kutsuda, siis peab olema karva. Pigem midagi siin kui praegu, aga seda head aurat ja ilusat loodust on minu meelest igal aastaajal siin seda on küll jah, seda küll. Mida me võiksime siis meie praegusele tantsijate generatsioonile soovida, millist, võib-olla oleksid need kõige tähtsamad mõtted, mida sa praegu nüüd aastal 2000 võiksid noorele tantsurahvale kaasa anda. Kui ise tunned tas kindlat rahvatantsujuhi kutsumust. Siis vali sulle vajalik ja õigena tunduv oskuslikult. Astu julgelt ning jää kindlaks. Hoia laterna, klaas puhas ja tuli hele, et tulla tahtjad sind. Näeksid olnust hoia head olevat tee paremaks ja juht vaka jätta, küll aga kasulikku nende jaoks, kes tulevad homme, aga ilusad millega me oma keskprogrammi lõpetama ja ma usun, kallis memmed ka sellel aastal kindlasti leiavad sinu kunagised õpilased ükskõik millises Eestimaa otsas nad ka ei ole teekonna siia, Tartumaale, haldja tallu, et võetakse kaasa. Ma pole oma järeltulev põlvkond. Ja et see tantsupisik ikka jätkuvalt põlvest põlve meil edasi kanduks, sest nii kaua, kui elab järeltulev põlvkond, nii kaua elab ka Eesti rahvatants kallidele rahvatantsijad. Ma väga ootan teid kõiki, sest ma tahaksin nendele. Kes minuga on pika tee käinud ja kellega me kaua kohtunud ei ole? Mul on ju teile veel aitäh Bay tegemata, ma tahaksin selle ära teha, sest muidu te võite ka sellest päris ilma jääda ja minu peod ei tunne teie Poski sisena. Nende ilusate memme sõnadega tänase keskprogrammi lõpetame ühele tantsijale on kõige suuremaks tänuks memme pai. Sügav kummardus meie poolt Helju Mikkelile eesti tantsu heale haldjale. Saate pani Eesti Raadio Tartu stuudios kokku Vambola Paavo. Kuulmiseni. Mu ema on aga tihti väge korjaajo. Pealegi. Nõnda vanaisa meelde tuleb. Kui ainult vanaema Vanavanaema oleks nagu jonni nagu no tore kaduma läinud on. Kokku. Seega ei lase. Aga käia täie auruga. Et. Kui jagad Tekkis vanaisamaailma tunnetab ja on aga siiski väike korjaajo.