Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Tallinna ülikooli uus rektor, keemiaprofessor Tiit Land. Saade on salvestatud juunikuus ja saatejuht on Marie link. Kuidas elate? Tänan küsimuste üle, on päris hästi. Te olite enne Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor, aga nüüd olete ülikooli rektor. Kas olete uue ametinimetusega juba ära harjunud? Jah, ma usun küll, et ma olen ära harjunud selle tiitliga, ütleme, et ei kõla enam kummalisena, alguses kõlas küll kummalisena. Oleme praeguseks hetkeks olnud ametis natuke üle kuu, var saab kaks kuud. Ma olen tutvunud selle ajaga lühikese ajaga väga paljude uute inimestega koridoris, noh, me olime kohanud, aga me ei olnud eriti vestelnud. Praegu, nüüd ma tean, et inimesi rohkem ja tore on teada-tunda rohkem inimesi. Kui hästi teie näod ja nimed meeldejäävad. Ma arvan, et mul jäävad need meelde päris hästi. Mul on võib-olla selline pildimälu, et ma tunnen inimesi päris hästi ära, no näiteks kui ma sõidan autoga, siis minu arust on nagu raske mööda sõita, vastu sõita kellelgi tuttaval sõidame näiteks nädalalõpuks maale tuleb vastu, eks automatan, Jaha, näed, tuli vastu tema, eks ole, ja siis abikaasa küsib, et kuidas sa märkad, aga äratundmismälu on mul, ma arvan, välja arenenud. Mis puutub nimede meeldejätmisest, siis lastele on pandud ju nii keerulisi nimesid, et isegi sugulastel on neid raske meelde jätta, rääkimata õpet, sätest. Sellised nimed nagu telli Tiit ja teie abikaasal Kadri jäävad kõigile hästi meelde, kuidas teie tütarde nimed on. Laste nimed ei ole nii lihtsad. Vanema tütre nimi on Keiu Kärt, sidekriips on vahel ja noorem tütar antriine Marie sidekriips, vahel aga Keiu ainult kõige värdiks aga Triin ja Mari, et olema rohkem, hakkan triines kutsuma. Mäletan seda vanema tütre nime panemist. Ühele nimel oli kindel põhjus ja teisel võib-olla ei olnud ja kukkuda niimoodi tuli noorem aga oli, oli samamoodi, et teise tekitasime juurde. Tiit Land, kas kogu aur läheb teil praegu rektori ameti peale või on teil aega ka suve nautida? Valdav osa auru läheb küll rektori ameti peale aga suvel kokku ma arvestan kolm nädalat puhkust mitte küll korraga kahes jaos. Millistest suve mõnudest või suvetöödest te kindlasti ei loobu? Pere suvekodu asub Jõgevamaal Tallinnast natuke alla kahe tunni sõita. Tegelikult on see talu, mida me oleme taastanud, mis on küll minu abikaasa isakodu ja noh, selline suur eelmise sajandi alguses ehitatud ja me oleme sinna pannud nagu päris palju hinge sisse ja tiks minu lahutamatu osa on seal noh, praktiliselt iga nädalavahetus on muru niitmine ja see murulapp, mis alguses oli käsitsi niideta, on nüüd kasvanud seal kolme-nelja 1000 ruutmeetriseks ja kaks aastat tagasi ma ostsingi murutraktori, selleks, et enam ei jaksanud ja ta on kogu aeg suurenenud ja nüüd vahetusel tulin sealt ja ma arvan, kokku läheb seal niitmise peale, siis terve päev. Sellest ma kindlasti ei loobu. Te olite Võru keskkoolis väga tubli võrkpallimängija. Kas te ka praegu Võrkpalli mängite? Küsib üks raadiokuulaja. Võrkpalli, ma ei ole kahjuks mänginud ja ma tunnen sellest puudust. Mina kasvasin üles 70.-te teises pooles 80.-te aasta alguses, kui siis oli Võrus, oli väga kõva võrkpallikoolkond. Noh, kõik võrukad teevad, ma arvan, siiamaani Jaagutmani ja teisi võrkpallitreenereid, kelle juures mina alustasin ja, ja ma tõesti tunnen sellest puudust, aga praegu ma olen üritanud seda kompenseerida. Suusatamisega ja Ühele maal tennist mängitud, toksitud tenniseväljak on seal paari kilomeetri kaugusel ujumine loomulikult järvedes selline noh, ütleme mitte nüüd nagu sport, aga selline ütleme aktiivne liigutamine. Kes teie lähedastest on veel Võrumaale jäänud Urmolon jäänud? Isa poolt suguvõsa elasin Võru linnas, suviti käisime Võrust kümmekond kilomeetrit kasaritsas, kas on isa koduga siis oli üles kasvanud, no siis kui isapoolne vanaema elas ja seal on hästi palju mälestusi, et sealne suguvõsa on alles, aga isa elab Tallinnas suviti ja ka nii kolm, neli korda, külastan Võrumaad. See on väga pikk sõit, pikk sõit, jah, ja nagu ma mainisin ka seda Jõgevamaal asuvat talu, et see on selline natuke alla kahe tunni sõita, mis natuke tegelikult Eestimaa keskel, et suvel oleme seal, siis ütleme, seal sõidab igasse Eestimaa nurka ka kusagil kahe tunniga, tavalistes sealt sõidame ümberringi. Te ütlesite, et olete jõudnud juba paljude oma kolleegidega lähemalt tuttavaks saada. Aga kas te olete jõudnud ka Tallinna Ülikooli valdused üle vaadata? Umbes 90 protsenti ulatuses ülikool on suur. Tallinna ülikooli struktuuri kuulub 19 instituuti, viis kolledžit, millest kaks asuvad väljaspool Tallinna eks asub Haapsalus ja teine asub Rakveres. On kokku töötab ülikoolis natuke 1000 inimese. Meil oli küll plaan, et enne suve käia läbi kõik instituudid ja kolledžid, aga paraku kõik ajad ei sobinud. Viis instituut külastamata, mis jäävad augusti teise poolde. Aga ülejäänud on kõik käidud läbi, aga tavaliselt olla siit, Haapsalus ja Rakveres olete ka ühiselamutes käinud? Ühiselamutes ei ole veel kahjuks käinud ja sinna me kindlasti lähen, aga enne järgmise õppeaasta algust enne septembrit, meil on kaks ühiselamut, võiks, on Karu tänaval ja teine päästriku tänaval. Millised on siis need kõige kiiremad ülesanded, mis tuleb enne õppetöö algust ära lahendada? Kõige kiiremad ülesanded on tulenevalt töökeskkonnast ehk kui ka praegu vaadata Tallinna Ülikooli Narva maantee campustik Narva maantee 25 maja kõrval on auk. Aasta tagasi oli seal maja, need inimesed üksteisest tuleb paigutada niimoodi ümber, et neil oleks tagatud töötingimused, aga me praegu elame nüüd aasta ütleme õppeaasta, elame elamegi sellise osaliselt ajutiste lahenduste pinnal. Sest need uued majad, ma mainisin seda Narva maantee 25 kõrva Kadrioru poole minna seda auku aasta pärast on seal maja ja teine maja uus maja, mis kerkib, on samas campuses sisehoovis kõige kiirema pakilise, mõned praegune õppeaasta tuleb 2011 2012, selle saaksime elada osaliselt ajutiste pindade peal niimoodi, et õppetöö oleks tagatud, inimesed saaksid teha. Ja siis tuleb kolimine aasta pärast, siis alates 2012. aasta sügisest peaks olema siis nii-öelda oluliselt paranenud uuenenud töökeskkond, millega ma usun, kõik saavad rahul olema. Ja rektori silm peab kõikidel asjadel peal olema. Rektori silm peab kõikidele asjadele peale olema tõepoolest. Kui ma teile maikuus ülikooli helistasin, siis öeldi mulle, et te olete Jaapanis. Mis asju te Jaapanis ajasite? Jaapanis ajasin veel, noh, ütleme niimoodi oma mana teadlasekarjääri asju, ehk siis käisime külastamas Ülikooli, täpsemalt ühe ülikoolilaboratooriumit ja konkreetselt, mida me nende soovisime. Me soovisime nendelt saada ideid või teadmisi uue tehnoloogia arendamise suhtes, mida me siin Tallinna ülikoolis plaanime teha. Siin on ka üks kuule kiri, mis puudutab Jaapanit Jaapanis viimase 15 aastaga üliõpilaste arv tunduvalt vähenenud ning seepärast püüavad sealsed ülikoolid otsida võimalusi lisahüvede pakkumiseks, et ülikooli auditooriumid tühjaks ei jääks. Näiteks üks Jaapani majandusülikool ahvatleb sisseastujaid veekeskusega, millega Tallinna ülikool plaanib üliõpilasi meelitada sest hakkab ju meilgi gümnaasiumi lõpetanute arv peagi vähenema. Ega me otseselt selliste materiaalsete hüvedega kuidagi meelitada ei saa ja see ei olegi eesmärk omaette, ma arvan, et mida meie saame pakkuda, saame pakkuda üliõpilasele head õppimiskeskkonda Tallinna ülikoolile. Ma usun, et on kujunenud selline nagu vaba ja avatud ülikooli maine. Tallinna ülikoolis on üliõpilastel suurem otsustusvabadus ka õppekavasid kokku pannes. Ja ma arvan, et see sõnum on ilmselt jõudnud üliõpilast ja me näeme üliõpilaste arvu järgi. Tallinna ülikooli üliõpilaste arv on kasvanud viimase viie aasta jooksul märgatavalt. Et me soovime pakkuda maksimaalselt head õpikeskkonda. Ma arvan, üliõpilaste arv ei vähene meil nii dramaatiliselt nagu Ta on võib-olla ettekujutatud. Räägitakse, et 30 40 protsenti on meil küll väheneb jah, potentsiaalset ehk gümnaasiumilõpetajate arv, aga see ei tähenda restart samavõrra väheneb. Ja teisest küljest, mis tõenäosus toimub, kui vaadata panime praegu ülikoole, on kõrgkooli 20 30 vahel ja tõenäoliselt toimub selline konsolideerumine, jäävad suured ülikoolid, praegused avalikud ülikoolid kuus ülikooli, tõenäoliselt nad ikkagi lähiaastatel jäävad sellistena, nagu nad on. Ma kallasin meile klaasidesse vett. Kohvi mar stuudiosse ei toonud, sest ma ei teadnud, kas te kohvi joote. Ükse Persona saatekülaline rääkis, et kui ta Tartusse Ülikoolis õppis, siis näris ta eksamite ajal nii palju kohviube ja jõi kohvi liitrite kaupa, et ta pole pärast seda enam mitukümmend aastat kohvi joonud. Mina joon kohvi võib-olla keskmisest rohkem, mina ei olnud, hommikul on kindlasti kaks tassi kodus nagu muuseas, välja tulen. Töö juures koguneb hommikul ka kindlasti veel paar tassi juurde päeva jooksul ka. Mina olen selline korralik kohvi, kohvi, mulle meeldib. Aga kuidas ülikooli ajal oli kasse närisite ka kohviube, et kauem jalul püsida? Ma mäletan, et ma vist tõin rohkem šokolaadi, sest ma olen ise biokeemik ja teades, et aju vajab glükoosi siis ma kasutasin süsivesikuid, kiireid süsivesikuid. Kui meil võetaks vastu seadus, mis lubab üliõpilasel teha eksami ajal üks telefonikõne oma targale sõbrale või tuttavale nii nagu miljonimängus. Kuidas ta sellesse suhtuksite küsib üks kuulaja. Ja ma ei näe selles väga suurt probleemi, ma oleks suhteliselt salliv. Mida silmad minu enda eriala loodusteadused, need on sellised keerulised ja, ja mina nagu näen pigem seda, et, et üliõpilased ei tohiks õppida pähe. Et küsimus on arusaamises ja kui on vaja vahepeal abistatud telefonikõne, siis palun see ei oleks minu jaoks probleem. Ma kujutan ette, et õpe jõudki on eksami ajal pisut närvis, sest eksami tulemus on ju ka hinnang tema tööle. Tõepoolest, et kui ta ikka näeb, et tudeng ei, ei oska üldse mitte midagi, kirjutab ikka väga ja väga mööda, siis on loomulikult, sest õpiprotsess on ju kahesuunaline, see ei ole ainult tudeng õpib ikkagi õppejõud õpetab ja kui ma ei parandanud näiteks, et see on selline noh, see on natuke nagu selline ärevus, et vaadata, mis tulemused tulema hakkavad ja mul on hea meel, kui tudega kirjutanud, aga hästi eksam, ma saan aru, et nad oskavad, ma saan ka aru, tihti tudengid, kes on lihtsalt kas kirjutanud maha või on pähe õppinud. Noh, eks see tudengid on igasuguseid seal õppejõule, jah. Tagasiside ja see on oluline protsess õppimises. Mis te arvate, kas teid peetakse leebeks või karmiks professoriks? Mulle tundub, et mind peetakse pigem võib-olla leebeks, et võib-olla ma võiksin karmim olla. Palju on räägitud professorite hajameelsusest. Kuidas teil sellega lood on? Ma arvan, et ma ei ole hajameelne, vähemalt mulle endale tundub nii ja mul ei ole ka seda nagu ette heidetud. No teie kohta võib küll öelda, et te olete terve oma elu õppinud ja õpite kindlasti veel ja veel. Jah, väiksemad paus on loomulikult olnud, aga mina olen liikunud sellist rada pidi, et algkool, põhikool, keskkool, ülikool, siis doktorantuur? Jah, see on kogu aeg edasiõppimine tõepoolest ja sõnaga harjunud, ma ei kujutaks nagu väga ette. Kui ma nüüd ei peaks enam seda tegema, lähen täiesti teist tüüpi töö peale, hakkan tegema midagi, kus on selline rutiinne töö, et ma, ma ei, ma ei tea, ma arvan, et mulle istuks. Nii et ei ole kunagi kahetsenud, et valisid sellise tee. Ei, seda kindlasti mitte. Kui te Võrus koolis käisite, kas te olite siis pidevalt keemiaklassis katseid tegemas? Mitte pidevalt, aga me tegime katseid juba rohkem kodus keldris keldris oli kindlasti suitsu ja pauku, väiksed paugud, kes ikka tuli, tuli ette, aga, aga mitte midagi ohtliku keemia vastu tekkis mul huvi. Ma arvan, seitsmendas-kaheksandas klassis ja noh, ma olen ka seda varem rääkinud koolides rääkinud, et koolidel õpetajatel on ikka väga suur vastutus ja roll, vastutus on kahesugune, üks on see, et neil on võimalus panna õpilased tundma huvi millegi vastu, mõni on ka vastupidine neile võimaluse, et õpilased kindlasti kohe ei vali seda eriala, ehk siis nad on võimalus ka rikkuda ära võib-olla õpilase teatud potentsiaal. Ja selles mõttes ma olen väga tänulik oma keemiaõpetajale, meri kaldale põrul kaheksaklassilises koolis käisime kes tegi keemia tunnid huvitavaks ja niimoodi huvitavaks, et see nagu jäi ja kui ma keskkoolis õppisin matemaatika füüsika klassis keemiaklass eraldi ei olnud siis noh, füüsika oli ka huvitav ja ma arvan, et meie klassist läksid ülikooli proportsionaalset päris palju õppima füüsikat, matemaatikat, piimakeemiat, mündiga õppima, aga mul oli ilmselt alateadvus oli, ma teadsin seda kõik need aastad, kui ma käisin keskkoolis, et kui ma keskkooli õpetaja ma lähen õppima keemiat. Ei, ma ei mõelnud kordagi pärast keskkooli lõpetamist, kui oli aeg viia siis avaldused on Tartu Ülikooli, et kuhu ma viin Läksin keemiasse. Kas teie suguvõsas on peale teie veel keemikuid? Ei keemikuid ei ole, aga minu ema, isa, mõlemad olid õppinud metsandust metsainseneri, tema aastast Tartu Ülikooli õppi metsandus lõpetas Eesti Põlvas. Akadeemia. Õpingute moodustati epa. Isa õppis Leningradis metsainstituudis, akadeemias metsandust ja nad mõlemad töötasid metsakombinaadis ja isa ehitas üles põrust 45 kilomeetrit Valga poole metsa. Momendil olid erinevad sellised nagu tsehhid. Tootmisüksused ehitas üles metsa-keemialaborikompleksi, kus sisekstraheeriti männiokstest näiteks ekstraheeritud puhastati välja erinevaid aineid, millest tehti, vastad näiteks lisal olisi huvi küll tõepoolest. Nii et vanematel oli väga hea meel, kui te läksite Tartusse keemiat õppima? Jah, oli küll hea meel ja küllap tundis sellest rõõmuga teie kunagine keemiaõpetaja. Kas olete temaga ka hiljem kohtunud? Kahjuks ei ole, sest ma olen ise ära olnud 16 aastat. Ma läheksin 209-l aastal Rootsi, tegin oma doktoritöö ja tulin Eestisse tagasi 2006. aastal. Ma kahjuks ei ole keemiaõpetajat õnnestunud kohata. Üks kuulaja küsib, et kui te Tartus õppisite, kas teil leidus aega ka lõbutsemiseks pidutsemiseks või olite ikka rohkem laboris ja raamatukogus. Pidusid jätkas ikka aega pidades, ma elasin alguses ühiselamus, ühikaelu on üks osa ajuülikoolielust. Noh, ajad on teised ja kõigepealt pead kahjuks töötama, meil luksus ei pidanud töötama, kuna meil oli riiklik stipendium. Kui õppeedukus oli piisavalt kõrge ehk siis igal semestril eksamisessioonil, kui olid neljad-viied, kolmesed ei olnud, siis sai stipendiumi 40 rubla ja kui olid kõik viia, siis veel 50 rubla. Teie saite 50 rubla, mina sain. Ma arvan, et kokku umbes poole aega, Sanya 50 50 rubla. Sellega sa ikka süüa ja loomulikult sai peetud ühiselamu elu oli, oli väga huvitav. Tagantjärgi mõeldes oli igasuguseid erinevaid pidusid, aga eks nad olid ikkagi enam-vähem mõistlikud. Kas te olete olnud ka suur tantsulõvi? Mitte eriti, ma olen küll käinud kunagi seitsmendas klassis põrus rahvatantsupeol isegi, aga ei pidudel. Ma tantsin ikka, aga ma ei pea ennast küll mingiks väga heaks tantsijaks. Millal te viimati tantsisite? Viimati ma tantsisin. Märtsi lõpus Tallinna Ülikooli sünnipäevapeol. Milline tants, telk kõige paremini välja tuleb? Puldiga hakkama väga, aga selleks tuleb varem veel. No Tallinna Ülikoolis on ju teil suurepärane võimalus oma tantsuoskust täiendada. Teil on ju seal vastav eriala olemas. Mörial olemas? Üks kuule, tunneb huvi, milline muusika teile meeldib. Mulle meeldib näiteks Smilers ja välismaa muusikast. Pink Floyd, Eric Clapton, pigem nagu rokkmuusikaga, mitte mitte väga raskerokk. Kuulamegi nüüd jutu sekka vahelduseks laulu ja seda pakub ansambel Smilers. Te abiellusite ülikooli ajal. Abielus on ülikooli ajal, jah, minu abikaasa õppis füüsikat ja füüsika-keemiateaduskond. Osa õppeaineid oli koos ühes auditooriumis ja ellusime jah, ülikooli ajal juba üsna alguses. Tema lõpetas ülikooli kaks aastat varem kui mina, kuna minul avanes võimalus ka vahepeal külastada kaheks aastaks sõjaväge. Sõjavägi oli muidugi, punaarmee viskus õpetajatele sõjandust, erumajorit või kaptenid, kes õpetasid, rääkisid meile, et te elate sõjaväkke, kui te lähete ülikoolidesse, noh ei ole võimalik. Aga tõepoolest meil lasti esimene purjes ära lõpetada ja siis võeti sõjaväkke. Algul oli pool aastat siin eestis tapal ja poolteist aastat olin Kaliningradis mitte õnneks. Kuulge, aga meil oli koguliselt oli poisse, kes olid igal pool laiali mille tolleaegset suurt kodumaad siis, kes Siberis, kes isegi Afganistanis, et ajad olid päris keerulised. Aga, ja tulime sõjaväes taga, siis jätkasime õpinguid. Labidas lõpetas 2000 varem, ta jäi tööle Tartu Ülikooli geofüüsikat seeder, ta tegeles lõpetamisega ja siis esimene tütar sündis 88 ja mina siis Rootsi 90, siis ta oli veel aasta-poolteist, oli veel Tartusse ise, enne kui ta tuli Rootsi Rootsis ta hakkas kõigepealt õppima rootsi keelt, mis oli täisajaga õppe tihti midagi õppida, res Rootsis NASA muidugi kallis. Siis oleks see, kui me tahame välismaalasi, integreerib keerida ühiskondades ikka keel on kõige olulisem, et nad ei tunneks ennast tõrjutuna eemale olevatena. Keeleoskus on väga oluline ja Rootsis on nimetatud, kuulen Svenska pöörin Mandrarad ehk siis rootsi keel sisserännanute jaoks. Ja mina õppisin ka seal koolis rootsi keelt. Ta õppis täisajaga, temal vedas, et oli, moodustati mingi grupp, kes koosnes ainult akadeemilise haridusega inimestest, liikus palju kiiremini edasi ja siis kui ta kooli ära lõpetas, siis kaitsen tohtriga siseneks Ameerikasse. Ja seal hakkas ta tegema ajakirjanikutööd Ameerika hääle eestikeelsete saadete toimetuses. Ja kui tavalisel Rootsis töötas Rootsi raadios Elasite Rootsis palju aastaid. Milline oli see aeg teie jaoks? Need on kaks erinevat perioodi, ma olen ka selle peale mõelnud. Esimene periood siis ka mõni doktorantuuris. Ei, ma olin ikkagi suhteliselt noor, ülikooli lõpetanud ja see oli selline muretu periood ka siin oma labori doktorantidele räägin, et doktorantuur aeglase muretu õppimine on küll, eks ole, sa pead õppima ja tegema tööd, aga vastutus on ikkagi juhendajal. Sellise muretu aeg väga tore aeg. Teine periood oli juba selline, kus vahepeal olin viis aastat Ameerikas olnud ja siis ma olin juba ise juhendaja ja siis oli vastutusgruppi doktorantide ees. Juhendaja üks osa ülesandest on tagada oma grupile töötingimused, projektide taotluste kirjutamine, et sul oleks töövahendid rahalised vahendid. Kuna minu eriala on eksperimentaalne, nõuab rahaliselt laboratoorseid ressurssi, selle teistsugune periood, talgud pärast kaitsmist oli seal nagu taevas oleks, siis oli see juba tugevalt kahe jalaga maa peal olemine ja vastutuse tunnetamine. Kestsid Rootsis abistasid või kes teile nõu andsid? Ma arvan, et kolleegid on kõik nõuandjad ja üks minu väga hea sõber, kes on väga palju nõu andnud ja on professor Ülo langel, kes on aga praegu veel Stockholmi Ülikooli neurokeemiaosakonna juhataja ja ka Tartu Ülikooli keemik, noh, ütleme lähemad kolleegid. Ja sõbrad, noh muidugi enda doktoritöö juhendaja on, on ju nõuandja ennekõike. Te olite ka Stockholmi ülikooli prodekaan. Kuidas teile see amet istus? See oli nagu esimene selline administratiivne töö. Ja võib-olla ei olegi juhuslikult ma saatsin tööd tegema, võib-olla mitte. No mulle mulle meeldis see töö. Sest see oli natuke teise nurga alt, mitte ainult ei loe tudengitele loenguid ja ei võta vastu eksamit vaid ka võimalust nagu kaasa rääkida õppekavadel arengus näiteks ja sinna hulka kuulus ka tudengite vastuvõtmine ainekursustele. Ja see oli väga huvitav kogemus, mis tuli kindlasti kasuks ka pärast Tallinna ülikooli tulles õppida administreerimise juures. Räägime nüüd ka teie teadustööst. Millega te siis tegelete? Ma üritan rääkida hästi, lihtsalt, ma tegelen rauaga, mis on meie organismi sees. Siin ei ole tegemist mitte ega nüüd sellise Talsev prouaga või see, mis on lahuses, nimetatakse Claudia võiks olulisemad rauafunktsioone on näiteks hapniku sidumine, sportimine. Hemoglobiin on aine, mis seob kopsudes hapnikutranspordivere kaudu laiali kudedesse ja vabastab selle seal ema globiinis. Hemoglobiin valk, suur suur molekul. Aga nüüd hemoglobiini, see osa, mis joobnud hapnikku nimelt on füüsilised, ongi raud ja mis tähendab seda, et kui meil organismis rauda piisavalt ei oleks siis oleks ka hapniku transportimine kudedesse ebapiisav ja see väljendub siis kõigepealt selles, et hapnikku väljendamiseks nõrkuses. Teisest küljest aga kui rauda organismil liiga palju rauda saame toiduga ja ütleme normaalselt. Me oleme terved. Raud imendub organismi. Sellisel määral, mis on täpselt vajalik, siis bioloogilisi süsteeme iseloomustab tasakaal, et me ei omasta liiga palju rauda ega teisi toitaineid toidust mis on hädavajalikud ja Me Jamostaga liiga vähe. Kui liiga palju rauda satub organismi, siis raudne puhtkond keemiasse minemata. Ta sügavalt keemias minemata siis üleliigne raudja keemislauses on toksiline, ehk ta hakkab hävitama organismi rakkude komponente, tekivad probleemid ennekõike maksas, sest maksan organ, mis puhverdatu, kus on rauavarud, millised sümptomid on juba näiteks maksatsirroos, maksa kärbumine ja no mina nagu uuringi nüüd seda tasakaalu, vot kuidas organism nüüd reguleerib, väärib seda, kui palju rauda täpselt vaja on. Ja teisest küljest kümnentsele rauatasakaalu seosta neurodjeegineratiivsete haigustega siis haigustega, mis on seotud närvirakkude hävimisega, näiteks Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi, kus teatud tüüpi närvirakud hävivad. Ja siis vastad sellele, et mis tüüpi närvirakud on näiteks Alzheimeri tõve puhul hävivad närvirakud, mis on seotud, ta nimetatakse kognitiivsete funktsioonidega, muideks mälu ja intellekt. Ja uurime nüüd seal rauatasakaalu seost nende haiguste väljakujunemiseks. Kui mõtlesin raudtee võib muutuda doktiliseks hävitada teisi rakke, siis neurotee generatiivse haiguste puhul ongi seotud närvirakud häbimisega. Teadlaste vahel käib pidev võistlus. Kui nüüd kusagil keegi suure avastuse teeb, kas siis jätate teie oma? Pooleni võitlus käib kogu aeg, jah, aga nüüd päris pooleli jätta ja selliseid juhtumeid on ka olnud, et ta nüüd päris sama asi on näiteks tehtud. Võib-olla mõni kuu enne hoius avaldatud ära, siis ei ole tõepoolest neid tulemusi enam ei ole võimalik avaldada. Aga need on ikka harvad juhtumid, sest ka see uurimistöös on ikka niivõrd kompleksne. Suur pilt võib olla omaAga. Spetsiifilist suunad on ikkagi erinevad. Rektori ameti kõrvalt jääb teil nüüd väga vähe aega teadusega tegelemiseks. Praegu jääb küll, paraku jah, seal uude aina sellega, et alguse asi, et ma olen nagu varem ka erinevas olukorras suutnud tekitada selliseid rutiinid, et ma loodan, et ma suudan seda teha, aga jah, nii see paraku on, et teadustööks jääb aega vähem. Kas on ka nii, et kui teadustöö kauaks unarusse jätta, võib ka rooste minna? On küll päris eemal olla üldse mitte lugeda näiteks teaduskirjandus teada, mis toimub kas laiemalt või siis oma kitsamal erialal siis noh, ma arvan, see ei ole nüüd sõiduki kindlasti ühe aastaga või kahe aastaga kamara, seal piir kusagil viie aasta läheb, siis kaob see tunnetus ära, et ei ole enam seda õiget tunnetust. Aga seda ma üritan vältida. Persona. Personal. Persona saatekülaline on Tallinna Ülikooli rektor, keemiaprofessor Tiit Land. Teie sõber, professor Ülo langel ütles ühes intervjuus, et kui ta Ameerikas töötas, siis ta ei tundnud end seal hästi sest talle ei meeldinud sealne elustiil. Ta igatses tagasi Euroopasse. Kuidas teie end Ameerikas tundsite? Minule, või meile räägin, oma perest, andsime, elasime kõik koos ja neil Ameerika elustiil pigem istus, et kindlasti mõjutavad, ei istunud või kriid on erinevad ja sellega tuleb arvestada. Aga helistuse elustiil, tundsime ennast koduselt ja me olime seal peaaegu viis aastat ja harjusime ära. Ma hakkasin mõtlema, et nad võib-olla võiks jääda. Aga meil on Eestiga seos väga, väga oluline ja meil ka Saar on, kes käis seal koolis, tema käis kogu aeg, noh, ei suhet oli. Kolm kuud olid Eestis ja meile endale Ameerikas läks ja siis me mõtlesime, et saame seal ka ringi reisida. Hea küll, me seal käime ringi, aga reaalsus oli see, et meil on kõik suved veetsime ja kõik puhvreid veetsime Eestis kui võimalus, ka jõulud. Ma ei ole nagu kordagi pärast kolimist tundnud, et et mulle ei meeldi siin. Täiesti vastupidi, et ma olen väga rahul. Te töötasite siis Marylandi osariigis rahvuslikus terviseinstituudis? Ta koosneb umbes 14-st erinevast instituudist, mis on see rahvuslik ette, näitab seda, et tegemist on riikliku asutuse struktuuriga. Taastatakse noh, ütleme eelarvesse maksumaksjate rahast ja see on maailma kõige suurem biomeditsiiniline uurimiskeskus, kus tehaksegi sõna otseses mõttes teadustööd. Kõige suurem instituut nendest on vähiinstituut ja tegelikult vähiuuringutega. Ja teie olite seal teadustöötaja? Jaani seal teadustöötaja kõigepealt nõndanimetatud järeldoktor võtoostok inglise keeles pärast doktoritöö kaitsmist ja siis olin kõige ehtsam lihtlabasem teadustöötaja. Ta oleks pidanud ikka Ameerikasse jääma, sest enamus Nobeli preemiaid läheb ju sinna. Jah, seda küll, aga mulle väga meeldib, et ma olen Eestis tagasi, et noh, Nobeli preemiat lähevad tõepoolest, lähevad sinnakanti. Nojah, see on tegelikult sõna otseses mõttes mõõdetav rahaga kus on rohkem baashinnad, lähevad ja kui vaadata ka Nobeli preemiaid keemias või ka füüsikas või meditsiinis kui need välja kuulutatakse seal, et Ameerika, aga kui vaadata, siis see on tihti olnud kusagil mujal alt tulnud küll Austraaliast Jaapanist, et nad töötavad Ameerikas Ameerikas oma karjääri teinud küsimus on ikkagi rahas. Kuidas siis Eestisse tagasituleku plaan sündis? Ma olen selline mõte, kui idee oli, mul oli mul kindlasti olnud juba aasta või, või paar, et nad ikka ei tule Eestisse otsida endale siin sobiv sobiv koht ja noh, nagu ikka nüüd realiseerinud, võtab aega, et selle koha otsimine ja Tallinna lipuga jällegi puhas juhus. Tallinna Ülikoolis oli toimunud just k elektoraadi vahetus oli, oli uus rektor Rein raud oma meeskonnakaaslase ametisse ja üks tema prorektoritelt teadusprorektor oli omakorda Rootsi tausta, aga kes oli ka biokeemik ja omavaheliste vestluste käigus selgus, et keemia professori kohta oli vakantne, kuhu oli võimalik kandideerida ja siis ma arvan väga pikalt. Mulle meeldis selline idee, et teha üritada midagi nagu algusest peale, nagu ütleme from Scratch ehitada. Ja nii ma tulin, mõtlesin algul rikkamana pikalt avasti, mõtle päeva paariga on idee küps ja, ja siis mõtlesin proovinud ega kunagi tea tagantjärgi ei tea kunagi, mis oleks targem olnud ja tegite siin oma labori, tegin oma labori ja praegu on laboris, noh nüüd, kus ma nüüd ise küll kahjuks saadustest vähe aega aega veeta, praegu on laboris noh, koos tudengitega erinevate tudengitega, nii bakalaureuse-magistri- kui doktorandid, on see paarkümmend inimest. Kui palju on neid doktorante, keda teie juhendate Praegusel hetkel kaks, mul oli ka kuu aega tagasi viimane Rootsi doktorant, kaitsesse Stockholmi ülikoolis. Käisin seal kaitsmisel ja kõik läks väga hästi, heas selline hea tunne oli, et ta sai ka viimane doktorante kaitsmisele viidud. Aga kuidas siis rektori amet tuli? Valimised toimusid veebruaris, kusagil ma arvan septembris või eelmisel sügisel, kui hakkasid need erinevad ajamised hetk, need, kes võiks kandideerida, keda võidakse esitada valin matemaatika-loodusteaduste instituudi direktor ja minu enda instituudi Pessorid rääkisid minuga, arutasid, et kas ma võiksin kandideerida rektoriks ja ise ei saa ennast üles seada kandidatuuri rektori kandidatuuri saavad esitada instituutide nõukogus ja samuti ka ametisolev rektor üliõpilaskond ja siis, kui matemaatika instituudi nõukogu arutas ja siis jällegi ma pikalt nüüd mõtlesin, et no miks mitte proovinud. Et see oli selline noh, kas need juhuste kokkulangemine või oli loogiline jätk? Ei olegi tähtis. Võib-olla jah, võib-olla pigem loogiline, et rektorikandidaadid oleksid instituutidest väljagi saanud instituutide direktorid, kes on juhtinud instituut, et ta on asja sees juba asja sees, jah, rektor vastutab kogu ülikooli, ütleme hea käekäigu eest ja millest ülikool koosneb ekslüliga koosneb struktuuriüksustest ja ma arvan, see on väga oluline, et rektoril on ka nüüd struktuuriüksuse juhtimise kogemus. Tallinna ülikooli endine rektor professor Rein raud ütles ühes intervjuus, et kui ma ei olnud veel ülikooli rektor, siis tundsin end palju vabamana sest muuhulgas ma teadsin, et mul ei ole võimalik minu arvamuste avaldamise eest survet avaldada. Nii et rektoriametis tuleb väga paljudeks asjadeks valmis olla. Ja ma, seda ma olen ka tunnetanud, et väljaütlemistega peab olema nii-öelda konservatiivsem ja läbi mõelda päris kindlasti, sest ma ei avalda mitte ainult enda arvamust, vaid seda võetakse kui kogu ülikooli arvamust. Siin on üks selline raadiokuulajakiri. Soomes töötav akadeemik Mart Saarma peab meie projekti talendid koju heaks ideeks kuid ta kardab, et Eesti väiksust arvestades võib tippteadlasel siin jääda vajakaerialaspetsialistidest millega omavahel tööasju arutada. Te olete nüüd mõned aastad Eestimaal teadvus tööd teinud, kas jagate Mart Saarma arvamust? Jah, ma jagan tema arvamust, et tõepoolest Eestis võib-olla vähe tippspetsialiste, kellega jagad arvamust, aga noh, see on, mitte et ma ei heida ettevõtja, lihtsalt paratamatus, et meil on nii vähe, et Eesti rahvaarv on nii väike, aga ta ei näe mingit nüüd ületamatut probleemi, teeme sellega, sest teadjad elavad kõik vabas maailmas või siis saab Saaver suhelda kolleegidega Soomest, Rootsis, kusagilt mujalt. Et ma ei näe siin probleemi, aga ma nõustun temaga, et Eestis võib-olla tõepoolest vähe inimesi samal tasemel. Teie töötate nüüd Eestis, aga teie abikaasa töötab Rootsis. Nii et teil on Rootsis teine kodu. Teinekord on tõepoolest olemas, aga. Palju aega Eestist, ta töötab Tallinkis ja Tallink asub nii siin kui seal. Tallinki puhul on raske öelda, kus nad parajasti asuvad. Firma asub Tallinnas, Rootsis, Soomes on tütarettevõtted ja ka tema on juhtival teel, jah, tema juhib talik Rootsi esindust. Millises riigis siis teie tütred on? Vanem tütar lõpetas kuu aega tagasi ülikooli Šotimaal Glasgow's. Ta läks kooli, aga me olime Ameerikasse tagasi. Esimesed neli aastat käis Ameerikas, koolis kolisime Rootsi. Ta käis Rootsis, lõpetas seal ka gümnaasiumi, inglise keelses klassis, jätkas inglise keeles. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ülikooli šoti omale. Sellist neli aastat tagasi, millega need lõpetas ja ta õppis sotsioloogiat, antropoloogiad ja ta läheb edasi magistrantuuri on ta ka Šotimaal minna, magistrantuur, et jääb sinna vähemalt aastaks ja tuleb ikka tagasi. Ma loodan küll, aga tagasi me meie omalt poolt teeme kõik, et ta tuleks tagasi. Noorem tütar lõpetas teise klassi Eestis, nii et teie olete siin siis tütrega kahekesi. Me oleme tütrega kahekesi, jah, ja peale selle on meil ka vanaema, vanaisa, kes teda toetavad, kantseldavad aitavad. Te peate tütrega koos õppima või saab ta ise hakkama. Saab õppida nii, et lõpetasite teise klassi. Ja ma lõpetasin edukalt. Ma tänan teid, et leidsite aega stuudiosse tulla. Palun öelge üks number ühest, seitsmeni. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimusest väikese auhinna. Neli. Persona saate külaline oli Tallinna ülikooli uus rektor keemiaprofessor Tiit Land. Persona saate auhinna saab Raigo viskur, kes küsis Tiit landilt, milline muusika talle meeldib. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.