On kaks. Siin oleme peet vedanud. Peitke Pedaru ja rõõm on tervitada meie tänast saatekülalist. Peeter Jalakas, tere Peeter. No kuidas sinu suvekene on möödunud töötähe all? Jajah räägime siis võib-olla kõigepealt sinu töö kõige aktuaalsemast projektist, mis on lavastus Gilgames ehk igaviku nupp, mis esietendub sel kolmapäeval, et räägi natuke võib-olla kuulajatele, millega tegu on, et Gilga mässi teavad ilmselt enamus. Ei olnud õppinud koolis, nimi on tõenäoliselt neil neil meeles ja need, need õpilased, kes on saanud indeks võib-olla ajaloo tunnis või kuskil ühesõnaga nelja vähemalt võib-olla seostavad seda ka siis, eks ole, noh sumeriga ja, ja need, kes siis need, kes on ajaloo huvilised, teavad seda, et üks väga veidrik eestlane on kunagi kirjutanud, et sumerid noh, on selline üks maailma kõige vanem kultuur ja eestlased on otseselt sumerite järeltulijad, noh ja muidugi väga palju ei ole ajaloolasi, kes, kes selle väitega nõustuks ilmselt mitte ka väga vähe on eestlasi, aga palun väga, härra Jalakas. Samas me oleme, me oleme kõik nende järeltulijad. Nii võtta, jah, ja ahvide ja muude putukate järeltulijad, kahvlid on natuke segane värk, aga, aga sellest on teine teema. Niisiis kilda mees, miks, miks võtsid ette selle asja? See oli niiviisi, et kui kultuuripealinn pakkus varianti, et võiks nende programmi luua uue teose siis algselt ma kaalusin hoopistükkis Odesseiad. Ja ja siis, kui Amar annusel sai valmis uus tõlge, kelgumäe, sest noh, siis kuidagi oli selge, et tuleb ikkagi nagu baasteksti juurde minna, ehk siis et kõige esimene kirja pandud selline eepiline kangelaslugu. Jah, ütleme siis kõige esimene ilukirjanduslik teos üldse, mida meie tsivilisatsioon tunneb. Ja tahtsime rääkida kangelasest, mis mis teeb ühest, ühest inimesest kangelase ja kuivõrd see muutub Aja jooksul ja ja miks ühiskonnale üldse on sellist asja vaja nagu kangelast? Ma saan aru, et, et see nagu noh, kangelase võib-olla esi esikuju on nüüd mängu võetud, et kas kas, kas seal on siis ka ütleme tänase päevaga, ütleme konkreetselt tänase päevaga mingeid väga vahetuid seoseid, mida inimesed ütlevad. Ahaa, et tunnen ära midagi sellist Kui ka siis me elame tänases päevas ja nägime tänase vaatajaga, et et seda plaani ei olnud, pole kunagi olnudki, et lihtsalt rääkida, kas muistne lugu inimestele vaid ikkagi me räägime sellest, kuidas meie täna tunneme ja, ja millised on meie unistused ja, ja hirmud tänase päevaga seoses. Kangelane on, ütleme siis nagu vahend selleks. Siin tutvustuses on kirjas, et see suur lavastus annab elu verisele türann jale elustavale armastusele õiglasele vihale, keelatud ihale, metsikule, seiklustele, intiimsed selle mõtisklustele, kas on oodata sellist spektaaklit, et kui sa nagu Von Krahli eepos, et ja kultuurikatlas ja kas see on kõik selline suurejooneline, lendav verd, pisaraid? Vaata kuidagi tuleb, eks ole, sõnu ritta seada, kui sa räägid oma tööst ja siis on alati selline natukene piinlik ja ütleme siis minu jaoks on alati väga keeruline küsimus, et kuidas kuidas sa paned sõnadesse seda, mida sa, mida sa teed laval, et kui seda saaks sõnadesse panna, siis oleks mõtet lavale ronida üldse. Aga eks eks see tutvustas natukene niimoodi sellesse kategooriasse lahterdub, kui et lihtsalt sinu tähelepanu köita. Ma arvan, et ega kuidas meie lavastus, kui ta nüüd kenasti kõik välja tuleb kaks päevakestel harjutada aega siis peaks põlema mõningast põnevust pakkuma. Oleme püüdnud olla hästi ausad sisele vana, siirad ja noh, eks kõiki neid oskusi, mis aastatega on omandatud, Me üritame seal ka kasutada, ehk siis keel, milles me räägime, on see, see keel, mida me valdame. Et noh, kõik need elemendid lavastustele omased on, on ka selles loos Siin on üks lause, mis mind tohutute uudishimus sütitab, et küsimus, kus on igaviku lüliti, et kas etenduse jooksovi lõpus vaataja kuidagi siis saab valgustatud. No sa tead ju vastused ette, eks ole, tuleb tulla vaatama et see igaviku nupp lihtsalt on üks üks selline asi, mis mind on paelunud erinevatel eluhetkedel, kui on kui on soov millelegi keskenduda ja ja ja ütleme siis ei suuda oma peas toimuvat virvarri, mida nad analüüsi ja siukest mõttemadinat vaigistada, siis on aeg-ajalt olnud selline, igatses, et kui oleks oleks kuskil üks nupp, mis lubas selle kõik välja lülitada. Nimi. Siis tuli, kas see nupp ei ole mitte, mitte et ma isiklikult omast käest täpselt teaks, aga sellised targemad vaimuinimesed tihtipeale räägivad, et kas see nupp ei ole mitte meditatsioon, et seal kuidagi lülitabki selle välja ja siis oled sellised igavikulised olekus, kus ei ole mitte midagi. Jah, mõnel inimesel õnnestub paremini, mõnel inimesel halvemini, vahest õnnestub see ka minul, vahest vahest ei õnnestu, aga just nimelt Melitatsioonist ma räägingi, et selleks, et seda produktiivselt teha tuleb ennast suurte välja lülitada ja aeg-ajalt see ei kipu õnnestuma. Peeter, ma ka, kuidas, mis me nüüd selline mulje jääb, et ühesõnaga inimest kutsutakse, kui nad maksavad raha ka veel ja siis nad jäävad magama kõik seal põhimõtteliselt etenduse lõpuks. Miks seal on verine türannia, Armitutsioon sellest magamisno, ütleme nii hingerahu või kirikus ka minna, sinna saab tasuta sisse? Võib küll, sa võid kodus? Muidugi võib, aga ma küsin. Ma tahan Peetri käest teada, et mis seal nii-öelda on, et noh, teisalt pakun välja, et sa ei peagi mõtlema mingeid erilisi müügijutte ega nippe, sest et vaata, mis staarid tsellu siin mängivad. Ühesõnaga, et et kui sa need nimed juba välja ütled, siis ma arvan, et inimesed jooksevad kohale juba nende peale nende sangarite peale, et inimesed teevad palju paremini kui kiigamissi, vein kiidud, teevad nad. Olulsakid Erki, Lauri, Taavi Eelmaad ja need tüdrukud, kõik, kes meil on, eks ole, kindaraided ja asjad. Ja, ja, ja täpselt nii heinaga kangelased on ikkagi mehed põhiliselt, eks ole, selle pärast, aga naiskangelast muidugi on, ma nimetasingisin ühesõnaga, ja Liina Vahtrik ka näiteks jah, ja marja, et mida sa siin murrad pead selle tekstiga. Murrang isegi pead lihtsalt oli, küsimuse sellele vastasin ja loomulikult me kutsu kedagi sinna ühisel meditatsioonile, seal natuke teistsorti üritus. Ja kui sa neid nimesid siin hakkasid lugema, siis minu jaoks on see mõnes mõttes märgiline teos, sellepärast et see on esimene kord, kui meie trupp, Von Krahli trupp saab kõik koos lava peal kokku, kõlab veidralt, aga niimoodi on, et meil on pidevalt on keegi kas kodus lapsega või siis ta ootab last või või on mingid muud probleemid, nii et me ei ole mitte kunagi aastate jooksul kõik koos laval kokku saanud, see on esimene kord. Ja, ja mõneti veider, aga see on ka viimane kord, sellepärast et et jaanuarist lisandub meie trupile uus seltskond, keda me oleme siin ole armastusega kasvatanud, neli aastat on meie kursus, kes need valmis saanud ja siis peaks meiega liituma. Ja, ja me muutume, ütleme, meie mõistes ikkagi suureks teatriks, need siis koos kõik laval kokku saada on juba suhteliselt keerukas. Tihti küsitakse kindlasti ka meedia poolt, et no kuidas siis proovid lähevad, kas sul on vahest nii ka selline tunne, et tahaks öelda, et väga halvasti, sellel polnud tekst peas, kostüümid ei ole valmis alati sa ei saa ju kunagi öelda tegelikult ausalt, kuidas proovid lähevad, et noh, ma oletan, et nad lähevad hästi, aga kas. Aga miks? Kuidas proovid lähevad? Hästi? No igatahes, see, mis ma nüüd kuulsin, et vaata, kõik need kangelased on korraga lavale mängivad kangelaslugu, see on tõesti noh, midagi sellist, mida ilmselt peab selles elus vaatama minema ja selle Auksmann võiks mängida ühe muusikapala, mis sa välja valisid, järgmiseks. No kuna mul lubati lahkelt võtta kaasa oma lemmikuid, siis ma alustaksin oma lemmikut reast Brian Hiinaga, kes on üks neid, kelle kelle üks minu kunagisi iidoleid, noh, ütleme siiamaani iidoleid, kellega mul ei ole õnnestunud tulnud elu jooksul kokku saada. Ja tema esitab pala pealkirjaga diskus ta veel ka ise kenasti laulab. Eetris on päike Pedaru ja meil on täna külas seal lavastaja Peeter Jalakas. Peeter, sina oled väga tänuväärset tööd teinud sellise rohelise mahe kaubandusliku mahepõllumajandusliku eluviisi tutvustamisele. Sul on erinevaid toredaid ettevõtmisi, restoranid, aed, vanaema juures, kuueff, hoone, kauplus, ökosahver, kui sul on, ma olen, noh, ma ei ole muidugi käinud, ootan kutset küll, aga oleme näinud kuskilt, kas telkus oli vist, või mingist ajakirjast sinu ülilahedast kodust, kus on kõik sellised loodussõbralikud ja alternatiivenergia mingid süsteemid, et millal sa jõudsid selleni. Peab hakkama rohelisemaks, et aitab selles trennis pahnast, mis siis igalt poolt tuleb, et tahaks midagi ehedat. Jah, kuidas see hakkas sul, kuidas sa jõudsid selle äratundmiseni? Kõige umbes see oli vist midagi sellist, et ma hakkasin sedasama majakest ehitama, mida sa mainisid. Ja see koosneb palkidest ja need on tegelikult vanad hooned, mis olid Lõuna-Eestist toodud siis Läänemaale kus ma mere ääres püsti panin. Ja, ja siis, kui nad seal hakati püsti panema, siis tuvastasin ehmatusega, et heidad tahavad sinna toppida kivivilla palkide vahele Voldudesse kuidagi veider, et kuidas nii, et see nagu ei justkui ei olnud sedamoodi. Ja siis asja uurides selgus, et võiks sammalt kasutada ja sealt kõik algas, et siis juba, kui eks ole need sammal toppida sinna palkide vahel, et siis mis sinna edasi, et kuidas nad, kuidas majases hingama jääks ja nii edasi. Siis niiviisi ma ennast arisin, et see oli möödunud sajandi lõpul. Ja, ja siis oli mul kunagi erinevaid hoogsaid ideid savimajade suhtes ja põhumaja suhtes ja siis ma kogusin sellealast kirjandust selle ilma ja siis jagasin seda siin Eestis kuidagi. Kuidagi sealtkaudu see hakkas, eks elu ise nagu õpetas. Ja ja tollal oli mul juba miskisugune plaan ökosahvri osas ka, sest alati, kui me käisime teatriga kuskil esinemas, käisime seal palju Saksamaal kunagi. Siis ma tassisin sealt toitu kaasa sest siis tundus kuidagi veider, et tehke, on ju võimalik seda kõike ikkagi siin ka teha müüa, osta ja selgus, et mul sõber kunagine, kellega nooresbolase kost piiskositeetu Juhan Särgava peabki mahe mahefarmi ja vaata et Ida-Euroopa suurim mahetootja ja kõik siis temaga siin kokku ja siis kuidagi sealt kõik see asi hakkas arenema. Kuidas sulle tundub, kui sa omad, kas omada ülevaadet selliste ökondusest Eestis, et kui me räägime näiteks toidukaupadest, et kas see kõik, mida siis müüakse sildi all öko ja mis on tunduvalt kallim kui, kui mitte ökotavaline kaup, et kas see kõik on päriselt ka siis öko puhas? Jah, absoluutselt, kui seal märk peal, siis reeglina sa võid kindel olla, et see nii on. Et see on tegelikult ainukene moodus, kus, kui sind huvitab see, mis asja sa sööd. Et kus see, kus see miski pärit on, kui sa sellest tahad aru saada, siis ainuke variant üldse Tarbida seda kraami, mille peal on siis ökomärgis erinevad maad vastastikku tunnustavad 11 omanid märgise süsteeme. Need on üsna universaalsed üle maailma. Ja põhimõtteliselt võid sa ükskõik niukseid tootega, mida nii-öelda algfaasi tagasi jätkust. Innovatsioon oma elu alustanud, et sa nagu saad jälgida seda, mis, mis seal vahepeal on juhtunud, kuidas selle tootega siis ümber on käidud? Ja aeg-ajalt ikka tekib neid, kes, kes siis üritavad kuidagi mingit petu värki teha. Ruttu jäädakse vahele, sest ta lollikindel süsteem, kuidas, kuidas seda kontrollitakse ja eestlased on tuntud oma oma pedantsusega kontrolli kontrolli suhteliselt koputaja rahvas. Meil on selle mahekaubandusega ongi niiviisi, et tegelikult see nagu seal need on natukene leebemaks laiule. Aga iseenesest oligi esimene asi, mis siis loodi, oli kontrollsüsteem, mitte nagu mingisugune süsteem, mis võimaldaks üldse inimestele teavitada ka siis kui asi on, et ka sina, kui sa niimoodi küsid, siis järelikult seal tegelikult täpset ülevaadet sellest ei ole. Et selle asemel läksime kõigepealt lood ikka kontrollisüsteem ja tugevnev agent. Ja lühike vastus on, et jah, võid enam-vähem kindel olla, et see on nagu Kui jah, Eestis võib-olla on see kuidagi tundub normaalsem näiteks üks näide vaba kanamunad, eks ju. Et Eestis võib-olla kanad tõesti jooksevad ringi, samas kui sa vaatad mingeid dokke, eks ju siis Ameerika lastakse mingi, ma ei tea, on puur meil kas 20 senti suuremana tahavad tunniks ajaks välja, muidu on nad ikkagi kõik seal kokkupressitud. Aga noh, meil ilmselt on see kuidagi parem, meil on meil sellist naturaalset põllupidamist ilmselt ka rohkem, aga kui me räägime keskkonnast ja sellisest loodussäästlikust jätkusuutlikkust ma ei tea, eluviisist või lootusest sellele, siis sa oled kindlasti mõelnud selle peale ja ka Von Krahli akadeemias on käinud erinevaid tegelasi, kes on seda teemat käsitlenud, et kas on praeguses etapis võimalik meie planeeti päästa kuidagi, kui me räägime. Ma ei tea, ükskõik millest, kas plastikjäätmete hiigelsaarest kuskil ookeanis või õhureostusest ja kõikidest nendest asjadest, et kas on mingi reaalne selline pääseteed, kuidas siis kõik jälle korda teha. Ei ole. Aga mis lahendusi pakutakse? Lühike küüniline vastus on, mingi hulk inimesi peab ära surema. No pikem arutelu võiks olla, et noh, iseenesest planeet on võimalik toitma seda inimhulka, mis meil praegu on, aga kindlasti mitte mitte selliseid tarbimisharjumusi, mis meil on, et see on ju igalühel on selge, kes natukene arvutada oskab ja viitsib, et midagi. Peeter, sa oled ise ühiskondlikult aktiivne olnud ikkagi päris mõnda aega valitseva parteides, erakondades ja kas tundub, et nüüd vähemasti oled sa selles poliitilises tegevuse mõttes nagu, nagu püssi põõsasse visanud ja kuidagi sealtpoolt nagu enam õlga alla ei pane. Viimane oli vist roheliste värk, siin oli just mingid ajad tagasi hullu vist tahtsid, et kuidas sul sellega nüüd on, et see sellega nüüd joon all. Ei miskit joonud pole, lihtsalt nähakse. Aga ma ei tea üldse, kuid kui oluline see on minu meelest üldse kogu see. Kogu see mäng on minu meelest natukene liiale läinud. Nii nagu oleme nii lihtsalt oma oma otsustusõiguse ära andnud, et justkui kõik ilma asjad peaksid otsustama poliitikud, et mis minu meelest ei ole mõistlik. Jõu ja oskuste kohaselt üritan kaasa aidata sellele, et see muutuks. Et selline iseotsustamine ikkagi taas tekiks. Meil on kuidagi kuidagi selliselt, et et justkui siis nii-öelda ülevalt alla antakse volitusi, et ütleme siis riigi tasandil seal omavalitsuse tasandile siis omavalitsuse tasandilt edasi. Iseenesest peaks ju vastupidi olema, et sina, sina indiviidile annab mingisuguse Osama maad otsustusõigust ära, mida sa läbi küsi, seda endale juurde tööle. Et no seda me näeme ka jällegi kui vaadata ilmas ringi, siis ei paista väga elujõuline poliitiline süsteem, mis meil Euroopas on, et ta siin ilmselgelt on mingid muutused on vajalikud ja ükskõik, kas me seda tahame või ei taha mingi hetk, nad juhtuvad. Sa arvad, et asjad lähevad ise kuidagi nii, et tuleb mingi kollaps või, või on sul sinu vahenditeks praegu on pigem ikkagi kunst, kunstilised vahendid. Mina ei arva, et asjad lähevad ise, ma arvan, manustatud tegutseda. Tihti on küll see, et täitsa tegutseb millegi nimel kirglikult siis see, kuhu sa välja jõuad, on midagi hoopis muud. Aga noh, kaudselt ka see ikkagi, mida sa otsisid. Aga kindlasti mitte see, mida sa ette kujutasid. Aga teised jälle, kui sa ei oleks tegutsenud innukalt ja kirglikult, see oleks kunagi kunagi jõudnud, nii et ikkagi olen sihuke rohkem tegutseja tüüp ja no otsapidi see on tegelikult seotud selle looga, mis nüüd välja tuleb Exegi igavest, kus samamoodi kangelane rapsib ringi, teeb igasuguseid tegusid, osad nendest on üsna jaburad, osasingi vastikud. Ja siis tal on üks, üks soov mida ta läheb otsima, nagu ikka kangelasele kohane, igavest elu. Ja omal moel ta sellega leiab, aga, aga täpselt samamoodi leiab ta mitte seda, mida ta otsima läks. Tegutseja tüüp oled nüüd enne kui muusika pane peale, siis võiks ju küsida, et kuidas see nagu eesti rahvast nagu hindad meiega üldiselt oleme harjunud, sellega vist väga tegutsed ei ole või kui tegutseme, siis ainult oma asju ajades lükates, et see ongi just see, et, et, et mida on ka öeldud, et, et poliitikud on saanud nagu mängud enda kätte, sest et Eesti rahvas ei ole huvitatud, ütleme, ühiskondlikust või kodaniku ühiskondlikust tegevusest või kuidas sulle tundub Ei ole selle eesti rahvale häda midagi, minu meelest väga lahe. Jõule. Siukene, visa, visa inimhulk tulebki oma asja ajada. Lihtsalt noh, kus oma asja piir on, eks ole, mõnele on ta võib-olla ihule lähemal, natuke kaugemale ka. Nii, see on maailmas. Mingit erilist probleemi. Lihtsalt seda, kui me vaatame, et mõningad teised rahvad on iga väiksemagi asja pärast kohe barrikaadidel, aga eestlase ei ole. Aga mis. Nii meil on hakanud ka tekkima tegelikult isenesest, mulle tundub Vähemalt mina olen suvel nagu ära olnud avaliku nii-öelda elu ei ole väga palju jälginud, sina oled juba märganud, et eestlased Ainult suvel, aga mulle tundub, et aeg-ajalt ikkagi korraks nagu tõustakse, kui midagi käib närvidele, siis nojah, muidugi me ei lähe tänavatele, eks ju seal mingi vehklema, aga veerpalu puhul vist isegi winded. No niikaua kui eestlane alati vehkinud rusikaga nii-öelda vamuse vahel nii-öelda kasuka kasuka nii-öelda vahel oma rusikat näidanud No seda küll, aga teisalt jällegi seda võib ju ka võtta, kui, kui mõistlikkuse näidata, et ega siis seal on prantsuse farmerid, eks pakeerinud jälle kõik teed, nõudes endale mingisuguseid hüvesid. Siis justkui noh, nihukese isekuse näide oleks nagu see, eks ole, et. Igal asjal on kaks külge. Võtame isikuse näitena nüüd selle, et saad oma järgmise muusikapala. Nalja hüüda. Võib-olla võtaks siis midagi niisugust, mis mind kunagi kooli ajal väga erutas ütleme, mis seal mis pani. Siin olen peeki Pedaru ja meil on tõesti suurepärane võimalus täna võõrustada, Peeter Jalakas on meil stuudios, kes noh, eelkõige rääkis meile siis etendusest Gilgamess, mis käivitub kolmapäeval kultuurikatlas, aga oleme rääkinud ka kõigest muust maailma allakäigust ja uuestisünnist ja, ja mis iganes, need suured asjad. Suured teemad, et Peeter, kuidas on, sa ikka võtad suuri asju ette? Mis ajast ütleme lapsepõlvest juba mõtlesid, et nüüd minust saab maailma nii-öelda keeran jõed teistpidi ja, ja maailma. Teistpidi ma pole seda, siis pole seda ka praegu. Aga noh, väikeste asjadega, vici näkerda tähendab seal noh, tõsi nii palju üks olulisi ja tõsiseid asju on teemasid, mis huvi pakuvad ja kuidagi noh, mis nagu kutsuvad endaga tegelema. Ikka ikka, kui varastada, siis ikka miljon, nagu ütleb vene vanasõna juba, kas pole nii? Just nimelt. Üks asjadest, millega sa tegeled, mis on tõesti ka väga oluline Von Krahli akadeemia, et mis sel sügisel tulemus on, kas on midagi tulemas, ma just käisin kodukal, vaatasin, seal ei olnud veel mitte. Ja nii koduks on suhteliselt väeti. See on nii veider, kui see ka pole. Et juba 90.-test alates on meid kogu aeg saatnud üks needus selle kohta, et me iial teda õieti tööle saanud kuidagi väga vaevaline, aga, aga jah, Meil loomulikult tuleb. Ja praegu noh, tegelikult me alustasime juba kevadel sarjaga, mille nimi on 2012, kus siis erinevad inimesed ilma nurkadest arvavad midagi sellest sellest tähenduslikkust saatuslikust aastast siis järgmine aasta kätte jõuab. Nüüd järgmine. Jah, kes kas ma nüüd ma panen nimega mööda, kui praeguse peastakene ütlema? Okei, aga siis üldse 2012, see on loomulikult väga-väga põnev teema, kohe varsti ongi käes on jäänud loetud kuud kõigil juba noh, nii-öelda kellel paranoia masinad, kellel müügimasinad, kes toodab maailma lõppu nänni on ju, kes niisama külvab paanikat, kes püüab rahu kuidagi levitada, et mis isiklikud arvamused, mis saama. Ma ei tea, kas see 2012 on nüüd ühesõnaga 22 ja selles mõttes on muidugi hea, et seal on nii paljutähenduslikke asja satuvad ühel ajal ühele ajahetkele. Ei ta ei Tätte kulutas, eks ole, vist kuus sellist nagu üsna äkilist. Mis siis kõik langevad sinna järgmise aasta jõuludesse. Aga minu jaoks on võib-olla olulisem see, et see paneb inimesi mõtlema üldse vajalikkuse ja vajalikkuse üle ise kaasa arvatud, et kuidagi püüavad nagu tublim õilsam olla, kuidagi. Siis mõtlesin, et see on mu kindel veendumus olnud juba mitmeid aastaid. Natuke kirjutab ka, et et me elame niisugusel hästi olulisel ajahetkel, kus kus need muutused, mis maailmas toimuvad, on nagu täiesti tuntavad, millega võrreldes. Ütleme, see, see muutus, mis siin üheksakümnendatel oli, on selline väike kosmeetiline muudatus, et ma arvan, et näeme oma eluajal väga-väga suuri muutusi elukorralduses kui kui üldse maailmas, et mis, mismoodi, miks sa pole, ma ei, mina oska seda ennustada, aga aga ma arvan, et ükskõik, kes jällegi kui ta natukene viitsib silmad lahti teha ja ringi vaadata kuhu suunas ta vaatab, on nähased. Et selline muutused, ootus ja valmisolek on olemas, eks ta kõik on see siis kunst, kultuur, poliitika, tunud keskkond, teadus, majandus-rahandus-oleks väga veider, minu meelest, kui keegi väidaks, et et ei, kõik on täna kõige paremas korras ja, ja selliseks ka maailm jääb. Ilmselgelt ei jää. Ja ütleme selline alarmeeriv. Alarmeeriv signaal järgmise aasta lõpu näol kuidagi minu meelest tervitatav. Tulevad üle üle aastate, põnevad jõulud jälle, et mitte etet, see muidu nii see ninnu-nännu nii tore. Või mis iganes ja sa ei tea. Tore, aga põnev kindlasti. Jah, see on tõesti põnev aeg, ma olen ka mõelnud, et isegi kui see noh, dramaatiline, eks ju siin või sealpool siis üldiselt, kui vaadata seda planeeti inimkonda, siis nagunii huvitav, kogu aeg toimub midagi. Erilist suurt, kas ei ole olnud huvitav aeg, et sina, Peeter ka 50 vaata, kus elab üle elanud kõik niisugused huvitavad ajad, nõukogude aeg ja kokkuvarisenud Berliini müürid kokku varisenud, kuidas, kuidas sa ütled, et nüüd me tähistame vist õige õige pea Eesti vabariigi taaskehtestamise kahtekümmend aastat, et noh, kuidas on selline Eesti nagu tahtsidki? Esiteks väga ei osanud midagi tahta, eks. Seal ei olnud midagi, tähendab ma ei osanud. Mina vähemalt küll ei osanud ette kujutada, missugune ta peaks olema või missugune saame. Mõne sõnaga, mina ei ole seda osanud kuidagi ütleme nii, et ma ei saa öelda, et on selline nagu tahtsin, sest ma tean, missugune ta peaks olema ka muust on ta täitsa okei. Et selles mõttes jah, tõesti need väga haruldane, mis meile on antud eriti kunstnikuna, eks kui kui sa saad nii lähedalt kokku puutuda ikkagi üsna äkiliste paradigma muutustega, olin sellel elasin sakslast kusel müür kukkus. Ja, ja no loomulikult see on põnev. Sa läksid kohe lääne poole üle, et sinna paradiisi nii-öelda hakkasite ostma igast asju. Ei, ma olin assasid lääne pooleli. See oli niimoodi, et kui ma sinna läksin, siis läksin, läheb Ida-Saksa ära, tulin siis enam ei olnud, ei laseks. Aga sa said üle müüri ja sul ei lastud isegi nagu kuuli kerre. Jah, niimoodi, no see on pikk jutt, Marendasin kunagi hästi palju ja hästi pikalt, olin. Laupäeval toimub Vabaduse laul, kõik on meelestatud sellise vabaduse tähistamise meeleolus ka meil, raadios see teema aktuaalselt aktiivselt käsitlusele, et kuidas sinu jaoks vabaduse mõiste on muutunud, kui sa meenutad ennast tol ajal et enda peale tänapäeval praegusel hetkel, et mis tänava sinu jaoks vabadus tähendab. Selles mõttes on täiesti õige, et vabaduse mõiste on muutunud ja ütleme, et noh, täna, kui, kui mõelda vabaduse peale, siis jällegi tekib tunne, et sa ei ole vaba, eks see mitte vaba olemine on teistmoodi. Et kuidagi tahaks olla, olla vaba kiusatustest ja ütleme tahaks olla kuidagi vaba hetkes. Ja võib-olla siis seal etenduse juurde tagasi tulles igavesse juude igaviku nupp tahaks, tahaks seda vabadust, et sa saad selle nupu sisse lülitada ja nii-öelda kiusatused ja, ja mõttemadina välja lülitada. Selles mõttes peakski olema mõttesse vabadussammas, mis seal on, kus on siis kristalliseerunud tegelikult see Eesti rahva vabadus, seal võiks olla see nupp ühesõnaga paid, pistad selle nii-öelda euro sisse ja siis sa saad selle vabadusi doosi ja umbes niimoodi jah, et siukseid asi. Võib-olla peaksite vabanduse saama. Aga Gilgamess, ühesõnaga kolmapäeval, miks üks põnev asi v-le või no vaata, kui põnev, aga aga Gilga Messik kaanepoiss vaid plakatipoiss on tal Nõia-Ints, et seal on ka mingi sõnum. Lihtsalt nautisime ilusat, paistsime, imetlesime ilusat pilti, mida plakatid tähele panna ja siis keegi avastas, et selline tore pilt siis kuidagi tunduski, et see on. See on väga sobiv persoon iseloomustamaks, ütleme siis kangelasteemad tänases päevas. Ja läks ta meil klipis ka. Peeter, mis me kuulame järgmiseks. Järgmiseks võiks kuulata ühte ühte. Artistinimi oli muundoog. Muundoog ja räägime Peeter Jalaka, Peeter, sa oled tegev ka kultuurikojas ja ma sain aru, et ta on varsti tulemas foorum vaimse julgeoleku teemal, et mida see endast täpselt kujutab? Seda kujutabki tahame rääkida kultuuriolukorrast täna ja ja vaimsest julgeolekust ikka. Nagu kultuurikoja üks. Üks neela põhjused, miks miks loodud sai, oli see, et kuidagi tundus üsna mitmetele inimestele et. Me oleme kuidagi nii vaikselt leppinud sellega, et ta justkui inimelu keskmes oleks majandus mis tundub veider, veider olukorda ja noh, see, see ei ole üldse väga, väga vana, et selline selline asetus või ütleme, niisugune pretensioon majanduse poolt, et justkui, et et kõik ülejäänu peaks nagu selle ümber keerlema ja noh, ta on ikkagi olnud ju vahend millekski alati mitte eesmärk iseenesest. Ja ja kuidagi see majanduse kultuuri vahekord on olnud on olnud või on siiamaani selline küsitav, et mis on siis, mille jaoks? Et tavaliselt on justkui harjunud selline harjumuspärane selline mõttekäik, et et noh, et kui majandusel läheb hästi, et siis siis tegeleme kultuuriga, et nad tegelikult on vastupidi kultuuril läheb hästi, siis on võimalik rääkida üldse mingist majandusest Mitte teistpidi ja ja üldse mingisugune majandusega tegelemine võtame üldse mingi riigi pidamine ei ole ju mitte sellepärast, et seal majandusega tegeleda, eks ole, vaid kultuuriga. Ja kuidagi need rõhuasetused moondunud, et sellega see nagu üks teemasid, millega tahaks siis sellel ka sellel foorumil tegeleda tuleb septembrikuus Viljandis. Kellele on siis suunatud otseselt on, on seal mingeid sõnumeid eraldi näiteks, eks ole, valitsusele nii-öelda riigikogule, inimestele, et nad mõtleksid mingite asjade üle. Et kuidas on ka seda selle peale mõeldud, et mis, mis on teie siis nii-öelda nagu, nagu lisaks sellele, eks ole, et, et et ei ole nagu majandus, ainult see, mille ümber kõik peab keerlema, muide noh, niga tegelikult oksake mõtlen majandust enam polegi, et me oleme kogu aeg, räägime majanduse allakäigust, ei jäägi midagi muud üle, kui rääkida ainult vaimust. No iseenesest üldse ka see, et tegelikult see ei ole üldse kunagi niimoodi olnud, et umbes kui majandusel läheb hästi, siis hakkab nagu tulime, hästi, meil ei ole seal tegelikult on see vastupidi. Kui majandusel läheb kehvasti, kui enam midagi ei oska nagu poliitik või majandusinimene, tuleb öelda, et mis homme saab, siis alati pöörduks kultuuri pooleks, kus siis nagu kunst just nimelt kus, kus siis nagu on mingeid lahendusi või mingid unelmaid ootusi. Et kui sa küsid, milline see sõnum on, hakkame sedasama öelda, kas teadsid öelda, siis ütleks ta välja ja poleks põhjust kokku saada. Aga noh, need on need teemad, millega tegeleda ja kuidagi natukene sõnastada uuesti seda, et mis siis ikkagi on see mille, mille pärast me arvame, et et sellist asja nagu Eesti vabariik on vaja. Et kes seal adressaat, eks me kõik. Meil ei ole nagu niisugust noh, nagu ma ütlesin, et see oleks veider, kui mul oleks kindel sõnumiks, on kutsunud kokku selle sõnumi ära. Et pigem on seal erinevad inimesed, kes siis midagi sel teemal arvavad müüa püüame siis kuidagi seal lõpuks sõnastamiseks ühise seisuga. Kas saab osaleda ka laiemalt, kuidas on teil nagu öeldakse, onlainis midagi nagu üleval, et inimesed saavad kohe otseselt? See on üks asi, kohale tulevad, et teisalt, eks noh, muidugi see plaan on, aga aga kuna tegemist on selline sellise vabatahtliku ettevõtmisega kultuurikoja puhul, siis seda ressurssi seal eriti ei ole. Et, et kui me leiame kellegi, kes võtab enda peale Online'i kajastamise, siis, siis seda on kui ei, seda paraku ei ole. Seal. Jah, rõõm, et kultuurikoda, mis on sündinud, on ka kuidagi selline elujõuline, et seal ikkagi tehakse, toimetatakse, et üsna tihti uned luuakse jälle mingi ettevõtmine ta kuidagi jääb selliseks. Ma arvan, et siin asi alles kogub ja see hoiame silmad, silmad lahti ja kõrvad ka. Aga meie aeg sinuga, Peeter Jalakas on kahjuks läbi, aitäh sulle, Peeter Jalakas, kõik kehad, mis meil jääb lõpulooks. Lõbulooks loori Andersoni palas treinshingels, mis loori on ka olnud üks üks minu iidoleid, kellega ma olen kohtunud ja sellest samast Reinsi Angelesest oleme kunagi teinud ühe loo üheksakümnendatel sedasama pealkirjaga imelikud inglid. See on A2.