Ma usun, et igaühel meist on niisugused mõtted, mille juurde me ikka ja jälle elus tagasi tuleme. Mõned on pärit lapsepõlvest, mõned on tekkinud hilisemal ajal. Mõned neist on seotud väga isiklike asjadega, teised rohkem sellega, mis meil ümberringi sünnib. Ja väga põnev on minu meelest see, et mõned mõtted mõnda aega on kinnismõtted, aga siis ühel päeval enam ei ole, nad võetakse vaguralt maha või nad kaovad, samal ajal kui teised on niisugused, tuleme nende juurde ikka ja jälle tagasi. Ja mad, täna räägiksin mõnest kinnismõttest, mille, millest nõnda arvan enda omaks, aga suuremalt osalt mõtlen, et pea kõigil eestlastel kunagi on nad päevakorral olnud mõtetega puudutavad ennekõike Eesti ühiskonda ja Eesti riiki ja eesti inimeste oma ühiskonnas ju oma riigis võib olla. Ma ütlen sissejuhatuseks sellele selleks, et viidata nende kinnismõtete väga varasele päritolule. Ma usun, et võisin tol ajal olla ehk kolm ja pool tädipoega kahekesi olime vanas juures. Ma tean seda lugu sellepärast, et see on, seda peetakse kõige varasemaks looks, mis tädipojast ja minu teada on, et me oleme kahekesi istunud liivakastis. Aasta võis tol ajal olla siis 48 või 49, pigem 49 kui jutu sisu arvestades. Ja mina olevat ütelnud targa näoga, et vihmaussid on siiski olemas. Venelased ütlevad küll, et vihmauss ei ole, aga tegelikult on. Tädipoeg oli ütelnud, et sead on kasulikud loomad, sest nemad söövad piimavahtu. Ja ma ütleksin, et, et mingist, kes need olid, küünlad, prohvetlikud, niisugused jutud sellepärast, et tädipoeg on, on, on tegelenud majandusasjadega, ta tuleb see hästi välja ja. Ma ei tea, kui hästi mul välja tuleb, aga olen tihtipeale hiljem mõtelnud poliitika peale. Ma usun, et need sundmõtted, et või mis või kinnismõtted, mis olid väga paljudel inimestel Eestis nõukogude ajal, need olid meile kõikidele suurel määral ühised. Üks niisugune kindel mõte oli kõigil see, et tahaks jälle vabaks saada. Tahaks jälle oma, et olla. Ja ta oli seda enam kinnismõte, et esiteks tähtis asi ja teiseks oli üks neid mõtteid, mida ei olnud kuidagimoodi võimalik valju häälega välja ütelda. Ja kinnismõtetel see omapära ongi. Et kui ei saa neid väljendada, siis nad muutuvad veel rangemaks või tugevamaks, kui nad ilma selletagi juba on. Ja ma usun, et väga paljude, kui mitte kõikide inimeste peades Eestis käis niisugune dialoog kõige sellega, mida sa pidid kuulma koolis, pidid kuulma raadiust, pidid kuulma televisioonis, raamatutes ja nii edasi ja millele kõik tahtsid vastu vaielda, kuna see ei olnud esiteks joonud ise tõde ja teiseks jäeti suuruse tõest jäätisel juures rääkimata. Üks niisugune teema tolleaegsetest teemadest oli ajaloo teema. Ma usun, et, et igaüks on pidanud selle peale mõtlema. Tol ajal oli meil õieti kaks erinevat ajalugu, igaühel peas. Üks oli see ametlik Eesti ajalugu niimoodi, nagu teda koolis õpetati, avalikkuses tutvustati ja teine oli see ajalugu, mille igaüks avastas ise kodus või vanade raamatute abil või teiste täiskasvanud inimeste abil, kui ema-isa ei rääkinud. Ja Need mõlemad pidid olema igas peas, sellepärast et kui ei õppinud ära ametlikku ajalugu ja maha iburistanud, siis ei olnud võimalik lõpetada kooligi, rääkimata ülikoolist ja tulla jällegi koju selle ametliku versiooniga, siis vanemad oleksid vaadanud lastet, muidu tore laps, aga rumalaks hakkab minema, sest kõik teadsid, et see ametlik ajalugu ei vasta Tõele. Nii et ma usun, et tol ajal väga üks niisugune teema, mille juurde igaüks meist oma mõttes tagasi pöördus, oli just nimelt see ajaloo teema ja tõeteema ja julgen arvata, et see on üks neid teemasid, mis on praeguseks nii-öelda päevakorrast maha võetud. Olen kuulnud niisugust arvamust, et tol ajal üks ametlik ajalugu nüüd on teistsugune ametlik ajalugu. Selles on ka oma tõde olemas, sellepärast et igal riigil on mingisugune oma ametlik ajalugu, ma ütleksin pigem, et meil ei ole veel päriselt välja kujunenud. Aga palju tähtsam tõde, kui see ühe ajaloo teisega asendamine. Esiteks ma ütleksin niimoodi, et see üks ajalugu, see ei ole ametlik tollane selle asemel nüüd ei ole mitte üks, vaid palju ajalugusid, see on põhimõtteliselt muutunud ja võib-olla kõige tähtsam muutus on see vaba arutamise võimalus. Põhimõtteline erinevus on selles, et kui nõukogude võim 40. aasta suvel kohe alustas raamatute, sealhulgas ajalooraamatute käibelt kõrvaldamisest, hävitamisest mitte midagi niisugust viimastel aastatel sündinud ei ole. Ja, ja siin ma näen niisugust põhimõttelist erinevust ja tahtsin tuua selle näiteks niisuguses sundis, sest millest ma usun, et praeguseks enamik inimesi on vabanenud sellepärast et praegu me saame igaüks ütelda selle ajaloo kohta täpselt seda, mida me ise mõtleme ja meil on täiesti võimalik omavahel ja, ja avalikkuses selle üle vaielda. Usun, et teine tolleaegne sundmõte Või kinnismõte oli väga paljudel inimestel see et kui pääseks mujale, kui pääseks maailmas ringi liikuma, kui pääseks maailmas käima, see oli, oli üks niisugune asi, mis tol ajal ei lasknud inimestel elada. See teadmine, et sa oled sellest maailmast ära lõigatud või nagu Hando Runneli luuletuses ilusasti on öeldud, kasutatud sõna keldriga hakanud ja inimesed sattusid paratamatult sellesse olukorda. Ma usun, et iga koolipoissi jõudis tollal mõtelda seda, et kui teistmoodi kas ikkagi ehk oleks võimalik minna kuidagimoodi Karjalas üle piiri või, või laevaga ära sõita? No see on jälle niisugune mõte, mida vist tol ajal tüdrukute kohta ei oska ütelda, aga poisid olid kõik selliseid mõtteid kui omaette mõtlenud ja samamoodi ka omavahel arutanud neid asju nendega, keda usaldasid väga vähesed, väga vähesed olid need, kes tõesti midagi taolist aitasid. Aga see mõte oli küll kõikidel peas ja küll meil oli kõigil ka ettekujutus sellest, mida selles maailmas teeks ja missugune see maailm. On see oleks üks teine mõte, nüüd niisugune, mis, mis enam ei paina, sellepärast et nüüd on juba oma 12 aastat on kõikidel, praktiliselt kõikidel inimestel olnud võimalus käia, kus, kus vähegi tahad või vähemalt selleks ei ole enam olnud mingisuguseid poliitilisi põhjendusi. Selle näite juures on hästi aga kinnismõtte nõrgad küljed. Kinnismõtte nõrk külg on see, et keskendutakse ühele asjale ja luuakse endale niisugune meeliskujutelm ja paratamatult ta on piiratud või, või kunagi. See, mis seal aia taga on, ei ole päris niisugune, nagu seal teispool aeda oled ette kujutanud. Usun, et et me kõik oleme pidanud läbi elama, esiteks seda, et see maailm ei ole mitte päris niisugune, nagu me arvasime, ma usun, et eestlased on selles mõttes paremas olukorras kui inimesed enamikus teistes ida- ja Kesk-Euroopa maades. Sest meil oli olemas Soome televisioon, mis hoidis kogu aeg väikest pilti silmade ees sellest, missugune normaalne maailm normaalne maa välja näeb. Nii et selles mõttes oli meie olukord parem kui paljudes teistes maades ja ma arvan, et et see Soome televisioon oleks meie poolt ühte väikest ausammast väärt. Sest et oli, oli meile tõesti hirmus tähtis 90. aastal. Ma käisin Lõuna-Koreas rahvusvahelise psühholoogia konverentsil ja sealt küsiti kõigi mujalt tulnud osavõtjate käest. Et mida nad soovitaksid teha selleks, et valmistada Põhja-Korea lasi ette Korea ühendamiseks. Ja Eesti kogemuse põhjal ma julgesin ütelda kahte asja. Esiteks tehke niimoodi, et lõunakurjatelevisiooni oleks võimalik Põhja-Koreas vaadata. Ja teiseks kirjutage üks hea raamat Korea ajaloost ja katsuge sokutada üks eksendata liigasse Põhja-Korea perekonda. Nii et ma usun, et need olid asjad, mis ei lasknud meil sellesse üldisesse Nõukogude sohu vajuda. Ja Soome televisioon kindlasti oli, oli väärt ka selle koha peal, et ta hoidis meil noh, umbes niimoodi see maailm on, nagu me teda sealt nägime ja sellepärast, et meile nii suur uudis ei olnud. Ja sellegipoolest ma pean ütlema, et et paljud asjad olid uudiseks. Uudiseks oli. Ma mäletan, väga hästi, kui esimest korda käisin Ameerikas, see oli 89. aastal kaheks kuuks. Ja see oli ju põnev võrrelda, et kas ta on nüüd niisugune nagu sa oled alati mõtelnud, kui sama ameeriklast oled mõtelnud. Ega lootust ei olnud üldse kunagisi üldse sinna pääsed, eks ole. Aga et kas ta on niisugune või ei ole niisugune ja mäletan need kaks asja, mis, mis torkasid silma, mida ma olin oodanud, hoopis teistsuguseid. Esiteks, ma poleks iial arvanud, et, et Ameerikas on nii palju vaba loodust, et sa võid autoga tundide kaupa sõita ja ümberringi ainult loodus, see meie ettekujutused ikka, et Ameerika ma ei julge kõikidest rääkida ka minul küll oli pigem ette kujutad Chicagost, New Yorgist, kui, kui, kui Ühendriikides tervikuna, et seal muidugi seal on need suured linnad ja see on elamus, aga täpselt sama suur elamus on see, kui, kui palju on seal vaba ja toredat loodust. Ja teine niisugune eksimus sellest minu sundmõttes või ettekujutusele ühendriikidest oli see, et mina arvasin, et on palju kapitalistlikum. Ma arvasin, et seal on tõepoolest niimoodi, et tee tööd ja näe vaeva või muidu sured nälga ja selgus, et see oli absoluutselt naiivne ja vale ettekujutus. Et seal võib leida perekondi, kus mitu põlvkonda keegi ei ole tööd teinud, aga sellegipoolest keegi nälga ka ei suure. Et seal need niisugune sotsiaalabisüsteem ja see on kõik. Et ma sellest vaimustatud olen, ma arvan, et moraalset, õigemini kõikidelt nõutakse töö tegemist ja leitakse kõigile töö tegemise võimalus. Aga see oli, oli teine niisugune asi, kus, kus pikkade aastate jooksul kujutelma kujunenud kujutelm osutus valeks või ei olnud päris adekvaatne. Nii et kinnismõte vist ongi see omadus, et ta kunagi ei ole päris täielik, vaid rõhutab mingisuguseid üks ühtesid asju ja teised jäävad, jäävad kõrvale. Muidugi põnev on küsida, et nüüd, kus meil nendest omaaegsetest sunnismõtetest oleme vabanenud, kui mitte päris kõigist, siis siis paljudest, mis veel tol ajal olemas olid ja mis ei leidnud vaba väljendust ja jäid ainult unistuseks, aga nüüd on võimalus olnud neid realiseerida või läbi elada või oma silmaga näha. Ja siis peaks küsima, et, et kas on mingisuguseid päris uusi sundmõtteid, mida tol ajal ei olnud ja mis on tekkinud praegustes oludes praegu tekkinud mingisugused niisugused uued ja keerulise stereotüübid ja ühele ma paneksin süstinglikuks nimeks teistsugune Eesti või teistsugust Eestit, seda on väga paljud erinevatest ühiskonnarühmadest inimesed viimastel aastatel väljendanud seda mõtet, et see küll see Eesti, mis meil praegu on, ei ole see, mille nimel nad tegutsesid või mida nad ootasid või mida nad lootsid. Teiste sõnadega, neil oli mingisugune kinnismõte, sellest ma usun, meil kõigil oli, et mismoodi Eesti vabaks saab ja mismoodi see vaba Eesti välja näeb. Ja isand vabaks, nii nagu olime arvanud ja praegune elu ei ole ka päris niisugune, nagu paljud inimesed olid ette kujutanud. Või peatuda kõigepealt sellel kuidas me vabaks saime, ma usun, et, Võin mina kindlasti ei ole kohanud kedagi, kes oleks osanud ette näha, et niimoodi vabaks said, see ettenägemise võime on üldse õnnetust väikene lemmiknäide on mul sööd. Ameerika ühendriikides üksi oli üle 20000 inimese, kelle ametinimi oli sovjetoloog, kes tegelesid Nõukogude Liidu uurimisega ja 20000 kesi ei osanud nad ette näha, et ühel hommikul nad ärkavad ja seda riiki, mida nad uurisid, elu ei ole enam olemas. Nii et ettenägemisvõime üldsegi küllalt tillukene ja pole kohanud kedagi, kes oleks arvanud, et Eesti võib rahulikul teel veretult vabaks saada. Ma usun, et et igaüks kujutas seda ette umbes niimoodi, et tuleb mingi suur sõda, mida keegi ei taha. Aga mis oleks siiski meie ainukene šanss vabaks saada. Ja siis kui kõik puruks pommitatud ja kõik põleb ümberringi. Ja siis kui asi pöörab õnnelikult, siis viimane Vene sõdur jookseb üle Narva silla ja siis on su rusudes ja, ja suitsev Eesti, aga ta on vaba ja siis me hakkame seal midagi tegema. Ma usun, et paljudel inimestel see nägi umbes niimoodi välja, vähemalt selles see ettekujutus vähemalt selles mõttes, et et rahulikult või veretult küll vabaks ei saa, et see tuleb ühe suure kisa ja verevalamisega. Ja see on tõsine asi, aga naljakas asi on see, et ma tunnen mitut inimest, kes on pettunud selles viisis, kuidas Eesti vabaks sai. Nende meelest see ei olnud piisavalt roiline või see ei, ei läinud nii, nagu oleks pidanud minema. Ma olen seda võrrelnud sellega. Noh, ajalugu on teatud žanr, et meil on teatud ettekujutus sellest, kuidas asjad peavad käima ja liikuma. Olen võrrelnud sellega, et muinasjutul on ka oma teatud reeglid. No näiteks prints saab teada, et kuskil on, on ilus printsess, keelega tõi hea meelega, tahaks tuttavaks saada ja võib-olla abielluda, aga selleks tuleb ületada kolm takistust ja esimene lohe ja teine veel midagi, kolmas veel midagi. Ja kui nüüd hakata seda juttu rääkima, kuidas prints võtab, paneb ennast valmis, võtab relvad, istub hobuse selga ja sõidab lohekoopa ette. Lohe, tule välja. Ma tahan sinuga võidelda, matan printsessi vabastada, temaga abielluda. Ja siis pistad lohe on nina, sealt väljusid koopast. Tahate printsi võtavama printsist mul siin muudki teha, praegu pole minul aega sinuga jännata. Siis noh, sellest ei tule muinasjutt. See ei ole miski muinasjutt, sinult rikutud kõiki zhanrireegleid. Ja mõnes mõttes meie ajalugu läks samamoodi zhanri reeglite rikkumisega. Meil oli oma selge ettekujutus sellest, kuidas vabaks saadakse, nii nagu vabadussõja ajal vabaks saadi, nagu loodeti 44. aastal uuesti saada, mis aga ei õnnestunud. Aga et see kuidagi nii rahulikult võib minna, seda ei osatud minu meelest tol ajal ette näha. Näide sellest, see oli nüüd vanast kinnismõttest, tollest, mis meil tol ajal oli ja, ja sellest pettumusest, mis käis kaasas sellega, kui nii tohib ütelda, siis jumal tänatud, et seda verevalamist ei olnud, nii et see, see niisugune imetillukene šansse see rahulikult võib juhtuda, et just see sai teoks just see realiseerus. Nüüd see teine mõte, see, see idee, mis meil oli, oli sellest, et kuidas Eesti välja näeb. Ma usun, et see oli väga suurel määral ettekujutus sellest, kuidas Eesti nägi välja 30-st, et aastate teisel poolel tahan rõhutada just seda 30.-te aastate teist poolt, sest see oli selle esimese iseseisvusaja majanduslikult ja muidu parim aeg. Kuidagimoodi 29. 30 esimest ja nii edasi, neid aastaid ei saa pidada niisuguseks ideaalajaks. Ja see, see pilt, mida inimesed endas Eestist kandsid Siberis paguluses siinsamas, iga päev ringi liikudes oli see 30.-te aastate teine pilt niisugusest Eestist oma väikeste vigadega, aga sellegipoolest võrratult parem kui, kui kõik see, mis oli pärast seda olnud, eks ole. Ja umbes niimoodi me kavatsesime ka uuesti elama hakata, kume jälle vabaks saada, talud tagasi peekon ja, ja, ja, või jälle inglise ja saksa turule ja nii edasi. See ei olnud mitte ainult kinnismõte, kuid see oli ka väga suurel määral niisugune unistus ja ettekujutus sellest tulevasest Eestist. See on, on nüüd. Asjad on läinud absoluutselt teisiti ja ma usun, et et võib ütelda, et see maailm, kus me asume, John juba teistsugune, ma tean paari inimest, kes ei taha välismaal käia, sellepärast et nad ei tapid ja nad nad tahavad säilitada mingi ettekujutus, et seal on asjad natukenegi niimoodi, nagu nad olid, ütleme kolmekümnendatel aastatel või see rahvusriigid ja kõik need asjad ja siis nad lugema peab niikuinii, kus haritud inimene oled aga oma silmaga näha, tean paari inimest, kes lihtsalt ei taha seda, et, et kuidas see kõik, On ja nakkused küllalt vana, siis võib ka niimoodi elada või katsuda selles maailmas elada, mida enam tegelikult olemas ei ole, ei öelnud, et mu vaba valik ja eelisi ja, ja mulle meeldib vihmadega, kui sa noorem oled. Kui sa tahad midagi ära teha selles maailmas, siis siis niimoodi elada ei saa. Nii et mulle tundub, et see praegune jutt sellest, et me tahtsime ühte teistsugust Eestit või mina tahtsin üht või teistsugust Eestit ja sina tahtsid üht või teistsugust Eestit. Et see alustama peaks ehk sellest otsast, et võib-olla me tahtsime üldse ühte teistsugust maailma ja seda maailma ilmselt enam ei ole olemas, mille moodi see tollane Eesti oli. Teine viga on muidugi see, et see meie ettekujutus isegi 30.-te aastate teise poole Eestist oli väga tugevasti idealiseeritud. Seal oli, see oli tõesti parim aeg, kui inimeste mälestusi kuulata, kes tol ajal 20 kolmekümnendatel aastatel on elanud aga, aga tooli õnnetult lühikene ja teda ei saa mitte midagi kuidagimoodi kujutad ette, et, et, et nii saaks alati olla või nii peakski olema. Ma kuulan seda ütlemist, et põllumees, põline rikas minu meelest see on üks suur arusaamatus, piisab piisavalt kuulnud vanade talumeeste jutte sellest kuidas nad töötasid kahekümnendatel aastatel, missugune 20.-te aastate lõpu 30.-te aastate esimese poole majanduskriis, kui või oli odavam kui vankrimääre ja, ja noh ja kui küsida nüüd, miks meil läks nii hästi aastate teisel poolel, siis põhjus ei olnud mitte ainult oma tubliduse poliitikute tarkus. Et suurel määral hea elu tulenes sellest, et terve euroga valmistu sõjaks ja meie peekoni või pakiti ilusasti sisse sõja varudeks. Ja, ja see on see, mis pärast kõik olid sellest nii huvitatud. Nii et kui praegu hakatakse oma usinusega huvi tundma meie või, ja peekoni vastu, siis ma kardan, et see tuleks väga ettevaatlik olla ja küsida, et mis siin Euroopas jälle toimuma hakkab. Need mõtted aitasid meil need rasked ajad üle elada, aga igasuguse niisuguse hea mõte jaoks on oma aeg, millal tantsust abi, millal sul on temast abi ja siis jõuab kätte niisugune, kus see mõte hakkab segama või et sa ei saa enam maailmas hästi aru ja ei suuda temas orienteeruda, ei suuda temas tegutseda ja ei võta teda omaks niisugusena, nagu ta on igaühel, millest terve hulk ettekujutus maailmast või maailmamudeleid, aga mõned domineerivad ja parem, kui need on suunatud tulevikku. Ja kui nad ei ole suudetud mineviku. Nii et see teistsuguse eesti mõtlesin, tasub väga mõtelda, et kas mõni teine niisugune riik on olemas, kas Soome on selle eesti moodi, keda me tahtsime seal Rootsi, missugune riik on selle Eesti moodi midagi ja selles kuidagi katsuda kokku leppida, aga selle vana ettekujutusega sellega me kindlasti kukele. Üks asi, millest ma tahaksin rääkida, on see küsimus, et ajad muutuvad, aga inimene, kas inimene on alati ühesugune või inimene ka muutub ja täpsemalt kas inimesed Eestis muutunud näiteks võrreldes ennesõjaaegse ajaga ja kas me oleme muutunud viimase kümne-kaheteistkümne aastaga ja mis muutusi, mis toimunud on? Jällegi arvan, et keegi poleks osanud ennustada, et need muutused toimuvad ühtlaselt teiste sõnadega, et on olemas asju, mis muutuvad praktiliselt päevapealt inimestes ja on teisi, mille muutumine, hoiakute või suhtumiste muutumine paistab, et võtab aastakümneid, kui mitte tervet põlvkonda. Kui kiiresti on saanud endastmõistetavaks see, et igaüks võib maailmas ringi liikuda, koolilapsed käivad ekskursioonidel kaugemal kui Soomes igal pool käivad, see on täielik ime. Ja ma kujutan ette, et praegu on ülikoolis selgelt niimoodi, et tudengid on rohkem reisinud ja tunnevad ennast paremini kodus teistes maades ja teistes keeltes kui enamik õppejõude. Ja kui te nüüd kujutate ette, et, et Tartu Ülikooli tudeng hakkab minema Tallinna lennujaamas lennuki peale ja tulevad kaks erariides tüüpi ja ütlevad, et ei lenda kuhugi peo halastus, tähendab see vaheline lapsist üldse ei, ei kujutaks ette, et mida see tähendab, ta ei oskaks erinevalt vanematest eineid karta ja noh, polegi põhjust karta meie riigis, eks ole. Aga ta üldse ei saaks aru, mis sünnib, muutunud iseendast, mõistetavaks, et maailm on lahti ja vaba inimene, kes võib liikuda. Ja see olgu näiteks niisugusest muutusest, mis toimus väga kiiresti, 12 aastat tagasi, oleks, on 13 aastat tagasi mõeldamatu tulnud vaba liikumine, suhtumised absoluutselt teised. Aga ütleme see suhtumine, et riik peab inimesi üleval pidama, et riik on vastutav selle eest, kuidas mina elan ja nii edasi, et see niisugune nõukogude ajast kaasa tulnud ettekujutus, see näib võtvat hirmus palju aega, enne kui inimene sellega lepib, et tegelikult ma vastutan ise sellest, kuidas ma elan ja riigil on omad teatud kindlad ülesanded, mis on tema asi teha ja seda mul on õigus temalt kõva häälega nõuda. Aga suurem osa asju on niisugused, millega tuleb ise toime tulla ja hakkama saada. 88. aastal, mina pääsesin esimest korda konverentsile välja nõukogude liidus see konverents Budapestis. Ungari nägi. Ennem olen käinud ainult ühe korra Bulgaarias, Ungari nägi välja meiega võrreldes ikka tükkis teistsugune 88. aastal. Ja mul oli pikem jutuajamine Budapesti psühholoogia instituudi direktoriga, kes küsis muljeid, mina rääkisin, ta ütles, et arvestage taga, et kui teil peaksid tulema samasugused muudatused, siis see tähendab seda, et näiteks praegu, kui poes midagi saada teil pole ja tal oli õigus tõesti midagi Buessaatsed olla. Siis te kirute kõik kooris valitsust ja tunnete ennast. Hästi, neid asju küll ei ole, selles mõttes tunnete halvasti, aga süüdi on selles partei ja valitsus ja te kirute neid ja selles mõttes tunnete ennast hästi. Ungaris ja tulevikus võib-olla teil ka, kui teil niimoodi hästi läheb, ütles ta, on niimoodi, et poes saada, aga ühed on raha ja teised ei ole ja enam ei saa öelda, et valitsus on süüdi, et poes ei ole neid, vaid nüüd sa saad aru sellest, et see on siin asi, et kas sul on raha või ei ole, sina pead olema see, kes, kes sellega toime tuleb ja ütles, et inimesel Plaati võrratult lihtsam süüdistada või kiruda kedagi teist kui tunnet, seda oma vastutust. Et see ühiskond on niisugune, et siin on inimesed, osa rikkamad, teised vaesemad ja nii edasi. Sellest ei saa ühtegi inimest konkreetset vastutavaks teha, sellepärast et see on noh, ongi niisugune ühiskond ja, ja niisugust me tahtsime võrreldes selle lollide riigiga, kus, kus võeti lihtsalt nendel pead maha, kellel natukene kõrgemale pead ulatusid. Nii et aga selle eest, et kuhu ma selles riigis missugusesse kihtima sattunud, see on väga suurel määral enda teha. Ja seda tunnustava need inimesed, kes on kuhugi välja jõudnud või kes on ennast hästi realiseerinud ja see on kole raske, tunnustada või omaks võtta nendele inimestele kes, kes ei ole suutnud ennast realiseerida, ma ei räägi jumala pärast nendest inimestest, keda ühiskond peabki üleval pidama, kellest ühiskond peabki hoolitsema, mõtlen invaliide, pensionäre. Nende kohta see loogika ei kehti. Ja nende hädad on tõesti suurel määral või väga suurel määral ühiskonna hädad. Aga teiste inimeste puhul kehtib see, et mida sa suudad ja mida sa ei suuda. Ja see arusaam, et, et nii nagu lükkad, nii läheb, see on väga visa tulema ja see arusaamine, et sa oled ise nagu sinus väljendas, ütleb oma õnne sepp. Ütelda seda ilus. Aga kui see sepistamine hästi välja ei tule, siis seda vastutust omaksvõtt on kole raske, nii et olgu see näiteks niisugusest asjast, mis ammu oleks võinud muutuda, aga ilmselt võtab veel väga palju aega paljude inimeste puhul, enne kui ta muutub. Praegu näeb selle järgi välja, et kui mul hästi läheb minu tee nagu halvasti, läheb siis valitsus süüdi või nagu on see ilus nali selle kohta, et inimesel peab olema naine, sellepärast et mitte kõiki asju, mis pahasti on, ei õnnestu valitsuse kaela ajada. Varem või hiljem tuleb aru saada, et tuleb nüüd omaks võtta, enda kaela ajada. Nii et ma ütleksin niimoodi, et et hirmus põnev on vaadata seda, kuidas mõned asjad muutuvad päevapealt, teised muutuvad mõne aastaga, kolmandad asjad näivad võtnud väga palju aega. See puudutab ennekõike Noh, maailma mõistmist või, või maailmamudeleid. Kui küsida, miks me vaatame neid, neid seebioopereid, miks me loeme raamatuid ja kõike, siis üks võimalus seda tõlgendada on see Need on need kõik annavad meile niisuguse teatud ettekujutus maailmast, mille abil me siis maailmas orienteerumine ei võta ühtegi nendest niimoodi jäägitult omaks, eks ole, igaühel miljonist kümneid ja sadu ja tuhandeid satub elu jooksul ette, aga neid me kasutame ja neil kõigil on midagi ühist. Ja praegu vanema põlvkonna kõigi muude murede kõrval üks tragöödia või, või kurb lugu on see, et need maailmamudelid, mis neil kasutada on, need järsku enam ei kehti. Ma usun, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes võiksid pidada suurepäraseid loenguid sellest, kuidas elus toime tulla, kui karu sul peal istub. Sest selle õppisid kõik 50 nõukogude aastaga ära. Et kuidas seal ikkagi kuidagi ellu jääda ja veel toime tulla ja vaata et edukalt ja säilitada oma sõltumatus ja ehitada oma kodu ja mis iganes, eks ole, nii et seda kunsti me valdame suurepäraselt. Aga häda on selles, et ja see on minu meelest üks vanemate inimeste niisuguse sagedase kurvameelsuse põhjus, et meiegi kuulasime humalal säravate silmadega, mida vanemad inimesed, kes olid elanud Eesti vabariigi ajal, rääkisid sellest, kuidas oldi vaba, kuidas oli oma sõjavägi, kuidas liiguti maailmas ringi kuidas inimestel olid oma talud, oma asjad, kuidas nad olid vabad, ise otsustama, kõigest rääkima, mis iganes see, sest need inimesed rääkisid meile niisugusest maailmast, milles meiega tahaksime, oleksime tahtnud elada. Praegu vastupidi, vanemad inimesed hea meelega räägiksid lastele sellest, kuidas toime tulla niisugustes oludes nagu need lapsed iial elada ei taha ja kui jumal annab, siis neil ei tule selles nendes oludes, kuna keelata, loodame väga, et see niimoodi lähebki. Ja see muidugi on inimesel kurb, kui esiteks see, mis ta maailmas teab, nendest teadmistest ei ole täna maailmas on palju kasu, nendega pole midagi peale hakata. Ja teiseks ta tunneb ennast üksildasena, kui need asjad, millest ta võiks rääkida ei paku huvi nendele, kes võiksid kuulata näiteks oma lapselapsed. Maailmamudelite äraõppimine see vanemale inimesele ei tule sugugi nii kergelt, nagu ta tuleb noorel inimesel ja kisub ka need põlvkonnad üksteisest eemale. Aga teistpidi on õige see, et igasugune areng, areng inimkonnas ongi saanud toimuda ainult tänu sellele, et see noor põlvkond vastandab ennast vanemale, mõtled teistmoodi, kasutab teistsugust maailma maailmamudelit või teistsuguseid mudeleid ja mõtestab maailma teisiti. Tänu sellele ongi ajalugu olemas olnud. Kui kõik oleksid truult omaks võtnud oma vanemate ja vanavanemate ettekujutused ja katsunud neid ellu viia, siis ei oleks ei kokk kogu inimkonna arengutes tegelikult ära jäänud veel siia juurde. Tuleks nimetada seda, et küllalt praegu palju näeme protsessi, mida võiks nimetada süüdlaste otsimiseks. Milvi praegu juttu sellest, et et ei taheta hea meelega võtta enda peale vastutust oma halva käekäigu eest. Ja teiseks, et need ettekujutused maailmast enam ei kehti hästi. Ilmselt kõige suuremad humanitaarteadlasel, kes kunagi Tartus on õpetanud kadunud. Seletus nõiaprotsesside kohta, see on natuke salapärane nähtus, sellepärast et järsku tekkis niisugune suur laine hakati nõiaprotsessi tegema, see kestis mõni paarsada aastat ja siis ta kadus jälle sama ilusasti ära, nagu ta oli tekkinud. Tihtipeale seostatakse seda keskajaga ja väga väiksel määral on see tõde. Aga tegelikult see nõiaprotsesside hiilgeaeg langeb vastupidi, keskkonnale, puja uusaja algusesse. Ja Lotmani seletus oli see, et et toimus nii kiire ühiskonna areng. Et see, mis inimesed olid maailmas teadnud sajandeid, see kõik enam järsku ei kehtinud. Ma olin õppinud isa vanaisa kõikide käest, et kui sa teed niimoodi niimoodi ja niimoodi, siis sul läheb hästi ja siis on, on õige. Ja järsku oodati midagi, mis muud, hoopis teistsugust käitumist ja see kõik, mis mina teadsin, see enam ei kõlvanud kuhugi. Ja minul läks halvasti ja keegi pidi olema selles süüdi ja naabrinaine, kui teda lähemalt vaadata, siis ta seda nägu, et tema midagi kokku keeranud ja, ja tema on see, kes tuleb põletada. Nii et niisugust süüdlaste otsimist see on, on praegu minu meelest palju tervem. Olulisel osal meie ühiskonnast on niisugune niisugune ettekujutus, et asjad lähevad halvasti ja keegi teine on selles süüdi personaalselt süüdi selles, et asjad niimoodi lähevad, oleb vahel meelde tulnud. Kurb küll, aga, aga niisugune lugu meelde tulnud nõukogude aegsest seltsimehelikkus kohtustan üks anekdoot, kus kolhoosi traktorist mingi sigadusega hakkama saanud ja nüüd seltsimeheliku kohtu all. Ja kui kõik on ära öeldud, siis kolhoosi esimees, kes ühtlasi on, on kohtu esimees, küsib, et mis nüüd hakkab, teeme siis. Vihane vanamees hüppab püsti, ütleb, et pisin arvutavad seinade maha last. Esimees ütleb, et minge nüüd, esiteks seltsimehelik kohus ei saagi kedagi maha lasta. Me saame noomituse teha või midagi ja teiseks mõelge selle peale ka, et terve kolhoosidele ainuke traktorist tema maha laseme, siis edasi saab. Vanamees mõtleb, natukene vihane, paneme siis laseme siis tallimehe maha esimeses küsimuses, mis kristalli, mehed lihtsalt neid. Nii et noh, vahel on niimoodi, et see, see süüdlaste otsimine läheb, läheb väga kaugele, ollakse nõus peaaegu kõigiga, lepi igaühega leppima selles süüdlasi, igaühes süüdlase kandidaati tegema. Et see on niisugune kurb nähtus, mis meil praegu on, sedamööda kuidas oludi ajad paranevad, see ka kaob ja sedamööda, kuidas inimesed hakkavad edu saavutama, need inimesed siis edu kirjutatakse juba oma arvel ja siis ei ole enam ei vaja seda seda süüdlast otsida. Lillis. Ta ühtegi kinnismõtted, mis mul on, mida mul varem polnud, aga mis on olnud juba mitu aastat ja ma loodan, et ma tean ka, et ma ei ole ainukene, kellel on niisugune mõte peas, on ja loodan sellest kinnismõttest ka ühel päeval lahti saada. See ettekujutus, et, Me pole harjunud sellega, et meil on oma riik, pole harjunud sellega, et et seda riiki peame ise tegema ja seda riiki peame ise juhtima. Ajalooliselt on see absoluutselt arusaadav, sellepärast et oma riiki ongi meil olnud üks kord 20 aastat ja nüüd noh, vähem kui 10 aastat sinna otsa, nii et seda harjumust ei olegi kuskilt võtta. Noh ja kogu ülejäänud ajaloo me oleme olnud väga mihklid kiruma, petma, tillist tõmbama, nagu ilusasti öeldakse ja, ja selle kõige kõrvalt ära elama kunagi või peaaegu kunagi nende väheste eranditega ei ole. Meie mure on see, et see riik püsiks püsinud pigem meie kiuste kui tänu meile, sest need riigid on alati olnud võõrad. Ja miks ei peakski meie mure olema, kui sakslased või venelased valitsevad, siis on nende mure seda riiki hoida. Aga meie jaoks see mure on suhteliselt uus ja me ei ole harjunud niimoodi, nagu me oleme, head rahvuslikult mõtlema ja rahvuse pärast muret tundma, aga riigi pärast muret tundma kuigi iseenesest riigiga seob siis ta otsekohe väga kiiresti, meie silmis muutub nisu siis võõraks inimeseks, kes enam ei ole mitte meie vaid Nende hulgast ja seda luksust, noh näiteks haritlased, enamikus maades tihtipeale mitte kõik, aga paljud niimoodi asja vaatavadki ja see tuleb ühiskonnale ja riigile kasuks, see niisugune vastandamine ja kritiseerimine. Aga minu meelest see meie praegustes oludes on liiga suur luksus, kui meil on, on palju palju inimesi, kes kõik oskavad riiki kiruda ja öelda, mis seal valesti on, aga samal ajal ei taha ennast siduda seda riigi ülesehitamisega teiste sõnadega, enne kui kukkuda seda riiki kiruma, võtame ennast korraks kokku ja teeme ta nii tugevaks, et teda võiks julgelt kiruda. Mulle tundub, et see on üks niisugune asi, mis on Eesti ühiskonnas praegu suur probleem, ütleme meil vastu olemine riigile ja kõigele, mis riigiga seotud, see kukub meil suurepäraselt välja, õnnestus ellu jääda. Lõpuks on vist üle käinud 20. sajandi kaks kõige kõrilõikaja likumat režiimi ja jäime ellu kõigi nende asjade vaatamata rahvana, eks ole. Aga nii, et vastu olemine tuleb meil Väga hästi välja, aga seda poolt olemist, seda tuleb õppida. Ja minu meelest on see üks niisugune asi, kus meil ajaloos endal palju võtta ei ole meil siin me peame vaatama seda, kuidas suhtub oma riigisse rootslane, kuidas suud oma riigisse soomlane ja, või sakslane kõigi seegaanes, kellel on rohkem kogemust, üks rahvas, kelle pealt seda õppida saabunud venelased. Mul on alati olnud hea meel näha kohalike meie venelaste lojaalsuse märke Eesti riigile. Mitte et neid väga palju oleks, aga neid on kindlasti just noorte hulgas, kes siin elavad, kellega mul on ülikoolis ülikooliga seoses kokku puutuda. Ja see on, on tore sellepärast vaadata. Nendel venelastel tähendab, on alati oma riik olemas olnud niisugusel või teistsugusel kujul, ta pole alati ideaalne rikkond kaugeltki aga oma riigina olemas olnud ja sellepärast nende sellel lojaalsusel oma riigile on sajanditepikkused, traditsioonid kasvatatakse lastesse sisse ja lõpptulemus on niimoodi, võib, vahel tekib niisugune kiuslik tunne, et meie venelased oskavad ka eesti riigile paremini lojaalsed olla kui meie ise, sellepärast et nende jaoks üldse riigile lojaalne olemine on kuidagi loomulik seisund. Samal ajal kui meie tihtipeale ei oska lojaalsed olla isegi oma riigile. Sellepärast, et meil on väga vähe, ajaloos on võimalus seda niisugust lojaalsust, keda või harjutada, nii et see sundmõtteid, millega ma seal juttu tahaksin lõpetada. Diske programmi valik kaasjagas oma mõtteid inimeste suhete streigiga Peeter Tulviste.