Kavaleva külaline on telerežissöör virve aruoja kelle töö Eesti televisioonis algas 1956. aastal. Küllalt paljudele meenuvad kohe tema filmid, näitleja Joller Ühe suve akvarellid, tädi rõhus kolme katku vahel väikese Illimari radadel ja nii edasi ja nii edasi. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Virve aruoja, teis voolab saksa veri? Ei, vanaema oli sakslanna. Oli küll, ma olin väga heas kontaktis oma vanaema õdedega, nemad elasid Kreutzwaldi Ida-Saksamaal ja ma olen neid mitu korda külas käinud ja mu kõige vanem vanatädi suri 99 aastaselt. Hästi toredad vanad tädid olid mul. Aga vanaema läks mul 39. aastal Saksamaal ära ja seda ma pärast seda enam ei ole näinud, nüüd ta suri Saksamaal ja on sinna maetud, tellitud kolmeaastane, kui te jäite emast ilma keemiata oma ema? Peaaegu mitte, mõned niisugused üksikud episoodid on meeles, meil koolimaja põles ja siis ma mäletan, et ma olin ema süles ja vaatasime kuskilt aknast seda tulekahju. Niisugune asi on mul jäänud meelde ja siis ma mäletan, et ma olin isa laua pealt mingisuguse paberi võtnud, mida ma ei tohtinud võtta, mu isa oli õpetaja. Ja Ma mäletan, et emal olid padjad süles ja ta panin padjad maha ja võttis minu sülle, ütles, et mis seal otsega riided, kus tema sinu pabereid teab. Niisugused naljakad asjad, noh, paar episoodi kasvatas siis võõrasema. Jah, mul oli väga hea võõrasemaga, mina tegin ise ta elu algul kaunis kibedaks, Ma olin teise võõrasema välja valinud ja ja noh, lapsed on ju selle hirmus halastamatud, aga pärast, kui mul juba rohkem aru peas olime, saime väga hästi läbi, aga võõrasema suri ka võrdlemisi noorelt. Suri 39. aastal, siis kummalist kooli, lõpetasin, ise isaga kahekesi. Ei, võõrasemal oli kaks poega, aha kolmekesi. Nii et saite varakult iseseisvaks. Jah, see iseseisvaks saamine oli kaunis julm sellepärast et ema suri. Võõrasema 39. mais ja isa arreteeriti septembris saksa ajal. Ta kaasõpetaja oli tema peale kaevunud ta, noh, ta oli maal rahvamaja juhataja sel ajal, no see polnud mingi poliitiline koht, sest et noh, kolm õpetajat üldse oli, koolijuhataja oli automaatselt kohe ka nii-ütelda rahvamaja juhataja, ta tuss kinni ja siis viidi need Jalaka liinile ikka kogu aeg mahalaskmisele. Aga siis õnneks tal juhtus sinna üks oma kaitsemees, kes oli tema oma koolipoiss. Ja nii et ta sai. Ma ei tea, poolteist aastat või kaks aastat, kui palju ta kinni istus ja siis ta sai, eks poisid olid siis niisugused. 10 12 ja mina ei olnud veel 18, jame, järsku olime iseseisvad ja pidime koolimajast ära kolima, kus me olime 25 aastat elanud ja et see oli kaunis, niisugune raske ja julm aega kana Läks mööda ja isa sai välja ja teie saksa ajal töötasite ka vas keele tõlgina ja see oleks võinud ka halvasti. Õudselt kartsin pärast, see oli osalt sellepärast, ma läksin Moskvasse sellepärast et mul oli üks dokument Tartu Ülikoolis. Selle paberiga sain nagu sealt ära ja sain Tartu ülikooli sisse. Õppisin eesti keelt. Ja pärast ma hirmsasti kartsin, et kui see pabervälja tuleb, et siis on nagu sel ajal oli ikka 25 pluss siis aga õnneks selgus pärast. Hirmus suure tänumeelega Viimsi peale mõelnud üx arhiivitöötaja, üks vanem mees olevat, korjanud need paberid välja ja oli ütelnud, et ahned selle inimestele väga ohtlikud ja oli ära põletanud, see läks nagu täiesti mind kutsuti küll hiljem korra ülekuulamisega sest ma kartsin, et nüüd on, nüüd on see asi välja tulnud, aga ei olnud. See oli sellepärast, et mul oli ema vend, oli Saksamaal ja tal suri naine ära ja siis ta hakkas nagu otsima, et kas tal on veel kuskil sugulasi ja siis ta kirjutas mulle üks 12 kirja ja mind kutsuti ülekuulamisele. Mis te olete oma elust maha salanud? Ma oleks võib-olla lolli peaga hakanud sellest asjast rääkima, aga jubedalt hirmu täis, aga, aga siis. Ma ütlesin, et ma ei oska arvata, mis kaasalganud, et nagu ei ole midagi maha salgama, ma ei tea, mind kutsuti üks, neli korda välja ja siis nad pärast mulle ütlesid, et et teil on onu Saksamaal ja pole sellest midagi rääkinud, aga mul ei olnud aimu ka sellest onust. Ma ei ole kunagi näinud ka rohkem kui need kirjad. Kas te keskkooli ajal olite ka? Olen suur isetegevus? Ei olnud, ma ei olnud isetegevusninaga maali hirmus teatrihuviline, küll me käisime, mäletan kellelgil meie klassist oli ema riidehoidja Vanemuise teatris ja siis me saime ikka proovidele sisse ja saime saime etendust selle niimoodi hästi sisse, nii et ma olin hirmsasti tundsin huvi küll teatri vastu ja ma kujutasin ette, ma arvasin, et oi, ma ikka ei ole küllalt ilusega kena näitlejaks saada, aga ma proovin, et võib-olla hakkan kirjutama teatrist. Aga kas kõik mõtlesin, et ükskõik, et noh umbes nii, et kas või lava koristama, aga hirmus tahtmine oli midagi teatriga teha. Aga ma ei noh, ma olen mänginud muidugi isetegevus, aga mitte nii, et noh, nagu näiteks Ita Ever oli ju nii kuulus isetegevusnäitleja juba mina ei olnud. Aga ma mäletan, et mulle, et ta ütles siis, kui ma Tartu Õpetajate seminari lõpetama see oli meie eesti keele õpetaja Vaigla ja tema ütles mulle, et et kuulge, et teil on nii head sulge teatriasjade kirjutamises, et kas ei taha proovida, et võib-olla just sellel alal edasi minna, mina ei julgenud sellest ennem kellelegi rääkidagi. Ja noh, siis pärast kama Pihkvas tulin, siis ma olin Tartu õpperühmas. Ma olin alguses õpperühmas ja ma alustasin Vanemuise teatris ooperikooris ja nii et ma olin, ma olen laulnud Paiatsites ja siis ma olen laulnud Carmeni kooris ja kõige esimese lavale tule, kui oli mul üks omaette nali oli. Balletis tõin lavale mingi terna, seisin selle laterna all väga tähtsalt kuskil vasakus poolses nurgas, kui saalist vaadata, nüüd mul seal praeguseni meeles, ma ei mäleta, mis sügis või mis pagana ballett see oli. Ja siis pärast ma olin ooperilavastustes, ma tegin ikka, ma ei tea. Kuus-seitse ooperit tegin kaasa sel ajal Elo Tamul laulisel Carmenit ja need ooperid on jäänud nii kõvasti kõrva, millest sa ise oled laulnud kogu aeg, aga pidasin Vanemuise õpperühm, siis kujutas, seal oli tänad, Kangro luges seal siis oli Karl Ader Sats oli ka sats, andis Slava meisterlikkust. Ja noh, me tegime seal katkendeid, aga ma olen igale poole teatrikooli sattunud keskele kuidagi ja see oli ka juba ammu alustanud, siis kui mina sinna sattusin ja nii et ma olin seal vast üks aasta või natuke üle aasta. Ja siis meil olid ka niisugused lõpuetendused, olid, mina mängisin veel libauudismari. Ja siis ma sain võrdlemisi hea kriitika ja millal te jõudsite veel Paul Ariste juures ülikoolis käia, see oli siis, kui ma olin Tartu teatris. Ariste mäletas mind pärast veel siiamaani sõitsime Aristega siis kui me tegime naabri visad, siis sattusime koos, mina lavastasin ühe naabri lisa Soomes ja siis sattusin arestiga koos sõitma, siis majas ka võttis juttu, et tal oli hirmus mäluda, mäletas kõiki mu isa ja mu onu ja onu oli Tartus kooliõpetaja, nüüd hirmus kena jutuajamine. Nii et kolm kursust õppisite temaga koos ja kolmas jäi pooleli. Ja siis, kui sinna eriklassi nimetati seda, kus mandri ja teised olid vastu võeti, siis see oli Draamateatri juures, siis jah, ja siis ma läksin sinna kah keskel ja sain sinna ka veel sisse, nii et ma selle sellega lõpetasin. Põldroos, mul on sealt väga hinge jäänud põldroos, mind väga hoidis ja ja minul oli ta väga-väga-väga meeldiv õpetaja. Minu meelest oli ta väga hea lavastaja, ta oskas väga häid märkusi teha ja ta juhtisin nii kindla käega ja ta oli väga sümpaatne inimene pärast noh, mul on väga kahju, et nagu lõpetes õnnetult, aga mis temaga juhtus, siis? Viin viinaviga ja aga noh, sel ajal see ei olnud nii ja siis ma olen näinud tema lavastusi töölisteatris ja ma siiamaani mäletan kolmekrossiooperit minu meelest see on parim lavastus, mis ma kolmekrossiooperist kunagi näinud, ma olen ju õige mitmeid näinud. See oli väga-väga-väga huvid. Põldroosi, sest mul on kõige paremad mälestused ja ma pean teda väga heaks teatrimeheks. Ei ole palju neid lavastajaid, kes oskavad teha näitlejale nisukest märkust, mis teda tõesti aitab. Väga palju on niisugust, ma ei ole nüüd uuemate lavastajatega töötanud üldse, ma ei räägi nendest, aga ma olen olnud niisuguste näitejuhtidega ja lavastajatega, kes armastavad hirmus palju rääkida, keda. Ja seal noh, kuulad ja kuulad ja kuulad ja nagu ei oska kuskilt midagi võtta, mis, mis sind aitaks, enne kui te Moskvasse läksite, töötasite Kaarel Irdi juures aasta tsirka, siis mul ei armsasti peale ja tahtis, et ma lähen Tartu ja alguses mõtlesin, et sa ei taha, mind oli määratud Draamateatri koosseis, võldros oleks võinud sinna võtnud. Ja ma rääkisin põldrassiga, Third kutsub mind hirmsasti ära, Põldros keelas võldros, ütles, et ära mine, et sa lähed erdiga raksu. Loll olin ikka lasin endale augu pähe rääkida ja siis põldroos ütles mulle niimoodi, et hea küll, et kui sul läheb tüliks, et ma võtan sind tagasi nii kaua kui mina olen Draamateatri suitsu tagasi tulla. Ja muidugi läksingi raksu. Ma arvan, et üks põhjus oli ka sellest, et ird armastas kangesti niimoodi küsida ikka, kuidas, kas, kas oli, näitemäng oli ja kuidas nii ja ja noh, ei rääkinud midagi halvasti kriitiliselt, aga ma ütlesin, et nii nagu arvasin, mitte mitte, et noh, ei kõlba kuskile. Absoluutselt, nii ma ei rääkinud, aga ma julgesin teha mõned kriitilised märkused dema etenduste kohta siis. Ja sellest oli küllalt juba. Ma sain järgmisel koosolekul niisuguse sauna, et ma olen pärit kalmeti kirbutsirkusest ja minust ei saa kunagi midagi umbes niisugune jutuline õudselt löödud. Et ma nüüd ikkagi tulin ära sinna ja ma mäletan, ma kirjutasin talle pika kirja vastu ja nutsin ja olin nii õnnetu ja, ja siis ma vaatasin, et teisest tule midagi erdiga ei olnud võimalik pärast enam rääkida, siis siis ta ütles pärast seda kirja ütles, et nüüd ma nägin, et mul oli õigus ja see kiri tegi asja veel hullemaks. Ma katsun natuke seletad. Ma ei saa aru, mis ma teinud olen, milles viga siis nüüd on, et ma järsku olen kirbutsirkusest, ise ta mind kutsus sinna kas teile tema kui lavastaja stiil istus või ei istunud? Ei? Ma ei ole temaga üldse peaaegu töötanud, nii et see ei olnud mitte sellepärast, et me tööl oleks kuidagi rohkem. Kaiduga töötasin ja. Operettides mängisin, mängisin, päris tore oli alguses olla seal ja ilusaid pilte sellest ajast ja mitte, et mul oleks seal nii hirmus halvasti läinud, aga just et see vahekord kujunes nii kehvaks ja jäigi niimoodi, nii et me meist ei saanud iialgi enam sõprunid. Kui ma tahtsin Moskvasse minna, siis mina ei käinud Kirti juures, aga ma ei tea, ma pärast kuulsin, et ird oli öelnud niimoodi, et et minusugust ei ole Eestit teatrile vaja ja tema mulle mingisugust saatekirja ei anna. Siiamaani ma imestan, miks mind vastu võttis, mina ei tea, ma ei usu, et ma talle nii sügavat muljet, et siis ma lugesin Sütiste röövlikud Talle eesti keeles, ma ei osanud üldse vene keelt. Me rääkisime saksa keeles ja. Ma ütlen, et ma siiamaani imestan, miks ta mind vastu võttis, niimoodi poole kursuse pealt ja üldse ei olnud naisi vaja ka, nii kangesti mäletan, me tegime Kaljo Kiisa ühte katkendit ja olime väga edukad ja väga populaarsed siis, kui ma sinna läksin üldse. Aga hiljem, siis kui me hakkasime lõpuetendusi tegema siis noh, mina olin üks vanematest, mis ma siis olin juba 28 vist siis kui me lõpetasime. No teised olid ikka minust, Ita oli üheksa aastat noorem ja teised tüdrukud olid minust palju nooremad. Muidugi nemad mängisid noori ja meie mängisime siis netis üksi. Endla Herman oli veel, kes mängis nihukesi vanemaid ka ja ja me mängisime niisugusi. 40 aastaseid, aga mängida päris vana on kergem kui niisugust vahepealset vanust, mida sa ise ei, nii taju veel, seda oli väga raske kuidagi. Hakkasin tundma ennast halvasti laval. Ja siis ma mäletan, kui ma olin kolm aastat teates olnud. Ja sel ajal olid, kes need tükid kantslist hirmus ideoloogilised. Me mängisime mingit korki tükkima, mis asi see oli, ma enam ei mäleta. Mitte neid suviti, et mis me lõpus mängisime, mingisugune ideoloogiline tükk oli ema olin Laal ja järsku ma tundsin, et ma enam ei taha. Ma olin nii unistanud ainult teatris, teatris, teatrist, kogu aeg teatris olla ja kõik, järsku ma tundsin, et ma enam ei taha, nii et te tahate öelda, et teile seal Draamateatris pärast kooli lõpetamist eriti istunud, seal istunud ja aga tööd oli? Mitte eriti mitte eriti huvitavat tööd, midagi ma ikka tegin siin ja seal taheti panna kunstide valitsus tuli sel ajal varamu. Ma ei tea, mis dramaturgi ala juhatajaks ja ma mõtlesin, et ma ei taha mingit juhatamist, ma tahan dramaturgiks, tahtsin küll minna. Ja et kuskile, mida võiks provintsiteatrisse või kuskile, seda ma ei saanud ja, ja siis nad määrasid mind ikkagi sinna kunstide valitsusse ja siis ma läksin advokaat juurde, et kas ma pean võtma selle koha. Öeldi, et ei pea, et mu kolm aastat on täis jääd, küsiti, kui palju palk on odavam, ma ütlesin, et palk on kaks korda kõrgem. Noh ja miks te siis ei taha, ma ütlesin, et ei taha seda tööd. Ja siis läksin, pakkusin ennast ise televisiooni, sel ajal just televisioon hakkas olema. See oli vist ainult kuus, jah, jah, Vello Rummo oli seal ja nad ütlesid, et noh, et meil teile midagi muud pakkuda ei ole, kui lavastaja abiks sõita saada, mõtlesin, et on vaja. Aasta pärast sain režissööriks. Mis need esimesed tööd olid siis aktuaalne kaamera või? Jah, ma olin Griša Kromanov Vi abi. Stuudios, vahetasime pilte, pidin neid pilte muretsema, et need oleks õigel ajal kohal, et need oleksid sorteeritud, et kõik esinejad, kes olid kes diktoreid, kes lugesid ja, ja Kuiga läks sisse mõni filmilõik, et need oleksid kõik omal kohal. Vahel oli ka nii, et vahetasime neid pilte ja järsku ma kuulen case, aga me ei saanud midagi ütelda, stuudiost tagasisidet ei olnud, tagasisidet ei olnud mingisugust, ainult et nemad said meil kõrvaklappidesse ütelda. Ütleb mulle vale pilt. Maja, vaata nüüd, pilt on õige ja siis ma läksin selle rusikat kaamera eest natuke aega oli vaikus. Vabandust, pilt oli õige. No igasuguseid nihukesi asju juhtus ja muidugi juhtus ka vale pilt, vaid see oli väga õnnelik aeg, kui meie sattusime, sest kõik oli uus ja värske, kõik oli huvitav, mis meiega kõik tegime kõik terve stuudiovaatesse, kõik tundsid huvi ja see aitas hirmus palju kaasa. Üks vana-aasta õhtu, kui me neid sea sabakesi tegin, mida siiamaani räägitakse, harrastus? Jah, ja seal olid kõik vanad näitlejad, seal oli Ruut Tarmo ja Hugo Laur ja Olev Eskola isegi Jaan Saul oli selles Martin Taras ja Salme Reek. Kõik olid seal sees ja me tegime seda etendust otse väikesest stuudiost, seal oli 12, platsdarmi nimetati sel ajal, nii et see, see läks kõik, me ei saanud ju mitte midagi lindistada. Ja kui oli vaja korrata, siis tulid jälle jälle kõik tulid kokku ja tegid, aga kõik tegid niisukese sordiga, et see oli tõesti üks hirmus lõbus etendus just sellepärast, et et kõik, kõigil oli niisugune tahtmine seda teha ja kõigile meelde. Ja see, vot see niisugune ühistöövaim seda ilmselt enam ei ole. Praegu on hirmus, palju tuleb igalt poolt mujalt, tõid sisse ja noh, see ei ole enam nagu kellelegi huvitav, nii kangesti sel ajal olid ju operaatorid olid Vaarandi Raudmägi armi püssi ja noh, kõik nemad aitasid ka igate kanti kaasa, kellest nüüd muidugi mööda ei saa, on Anton Mutt, tema oli meil alguses aktuaalsele kaamerale, Nad tegid pilte. Ja hiljem oli Anton siis see, kes hakkas filmima. Ja näiteks kui me hakkasime tegema Jollerit siis ma pean ütlema küll tagantjärele, et seal on suur osa sellest Jolleri, et, et ta meil ikka noh, suhteliselt hästi välja tuli. Ma nii uhke, et ta kuulub keegi veel 10 parema hulka praeguseni ja et ta meil niimoodi välja tuli, selles on väga suured teened Anton mutil, sest mina ei teadnud filmis sel ajal suurt midagi. Anton valis kõik need rakursside, kus, kust kaameraga ja mida teha ja kuidas teha ja selles mõttes noh ja väga palju oli muti tööd seal, kui paljude proovi tegite, üldse on kaunis palju, tegime proove, sest see pidi kõiki olema täpselt nagu teatris, kõik peas näitlejatele, ka seal ei saanud kuskil midagi paberit kasutada. Ja me tegime ikka kaunikesti ikka vähemalt kolm nädalat, kuni kuu aega mõni Jolleriga me tegime päris kaua proove ja ei olnud, oli meil ju niimoodi alguses, et me mõned episoodid filmisime, mida me ei saanud sees teha. Korjasime teiste asjade pealt filmilinti, kui niimoodi hoidsime kokku ja juba tükk aega varem nagu valmistasime kam ei ütelnud kellelegi, et me filmi teeme lavastust. Ja siis filmisime kõik need osad ära, mis olid väljas, jätsime need tegemata, mis olid stuudios sees, neli pikka episoodi niisugust, mis olid üks oli haiglas ja üks oli seal Linda Rummoga. Ja need olid alguses siis, kui me ta esimest korda ka 58 vana-aasta õhtul vastu 50 üheksat läks ta esimest korda sisse ja siis läksid need neli episoodi läksid. Veel ja siis hiljem siis võeti, ma sain alguses riielda, et mis jutt see on, et te teete, et te teete filmi ja kes kus, mis, kas lolliks läinud filmide teete, mõtlesin, et ei, me ei tee filmi. Et me teeme lavastust, aga seal on lihtsalt palju välisepisood, et me ei saa neid sees teha, sellepärast need on meil filmitud, katsusime nii vähe duubleid teha kui võimalik ja noh, et saaks ikka filmiga välja, tuleks kui ta vastu võeti, siis, siis nad olid sellega nii rahul, et tehti, võeti vastu otsus, tuleb teha film. Siis tegime filmi stsenaariumi, kirjutasid siis järvete Panso. Jah, Panso jutustus oli see ja Järvet tegi sellest jutustusest Sis stsenaariumi. Ja meil oli volliga jutuga alguses ja ma ütlesin, et kuule, lollid, sina oled suur lavastaja ja mis mina tühi ole, et noh, et et kuidas me seda tööd teeme. Volli ütles mulle, et mina olen siin näitleja, mina ei tea filmimisest mitte midagi. Sina teed silmi ja mis sina ütled, siia jääda? Ükskord ma mäletan, et me vaidlesime ka, kui Järvetil on seal üks episood, kus ta on haiglas. Ta ütleb, et kits maksis 500 rubla ja tõmbab teki üle pea ja siis me hakkasime valivad seda episoodi kõrvalt, ütles, et kuule, Ma ei ole kunagi vahele segada, vaid see peab olema karjatus, hingepõhjast. See. See ei ole õige, Jüri, minu poolt. Ei, ma ütlesin, et kuule teeme nüüd ühe duubli, nii nagu sina tahad, et on, karjatas hingepõhjast ja mina olen rahul sellega, nagu Jüri tegi, nii nagu me kokku leppisime. Ja siis pärast, kuidas stuudios vaatas neid duubleid, siis ta ütles, et sul oli õigus. Jah, et ikka film on teine asi kui teater. Aga rohkem ei olnud meil kunagi mingeid probleeme. Kui suur näitleja tantsuga oli? Ta ei olnud eriti suur näitlejanna, ta oleks tahtnud olla suurem näitleja, kui ta oli, ta taks saksa, seal mängis küll üsna palju saksa keeles. Aga minu meelest sellesse Jolleri osasse ta sobis seda osa minu meelest ta tegi päris hästi, kuidas teil kombeks oli, kas teile meeldis ka natukene ette näidata või ei, ei näidanud. Just üks põhjus ka, miks oma teatrist ära tulin, oli, sel ajal oli see hirmus analüüsimine, ideoloogiline analüüs kõigi asjade juures ja see oli nii. Kuidagi nii tüütas nii ära, et kui ma ise hakkasin juba lavastama ja siis ma mõtlesin ükskõik, las tundun näitlejatele lollina, aga ma ei räägi, kui mul tõesti ei ole midagi ütelda. Kui ma tõesti tunnen, et ma oskan näitlejale midagi ütelda, siis ütlen ja muidu ei räägi mitte midagi, sest ma mäletan, kui me lautoriga tegime. Doktor Murka kogub vaikust. Lugesime selle stsenaariumi läbi. Ja mina ei olnud rääkinud mitte midagi sellest. Siis Lauter ütles, et ma tean, et sa ei armasta rääkida. Aga vaata nüüd tee oma nokk lahti, sest mina ei saa aru, mis me siin peame mängima. Siis ma rääkisin, mis, mismoodi mina seda asja näen ja noh, see oli omamoodi. Doktor Murke kogub vaikus ka omamoodi raadiolugu. Ja noh, tal olid tõesti omad nisukesed vigurid ja ma mäletan, et ma seletasin, mismoodi mina seda asja näen ja mismoodi, miks ma seda teha tahtsin. Ja siis lautor mõttes tükk aega ütles, jah. Et see nähtavasti siis näitlejad ka ikka ma pidasin sõna, et ma ei hakanud lobisema, kui ma oskand midagi. Ma katsusin mõtelda, et mis võiks näitlejat aidata, ma ei arva kunagi, et ma olen, ma ei tea, mis sul lavastaja olnud, aga Jüri Järvet ütles kunagi, et sa oled, oskan näitlejaid valida. No ma ei tea, võibolla mul tõesti on olnud näitlejate valikuga on nii, et mõned asjad nagu õnnestusid, kas teil olid ka omad lemmiknäitlejad, keda te kindlasti tahtsite kasutada? Ei olnud, ma tahtsin üldiselt kasutada vanu häid näitlejaid, et neist jääks midagi järele, eriti kui me filmisime. Siis oli nagu niisugune tahtmine alpina kaussi ausalt öelda mulle selle idee andis Astrid Lepa. Tema oli ainult viinaga koos mänginud ja mina tundsin ainult pinnalt vähem. Ja tema luges selle stsenaariumi läbi Ühe suve akvarellid ja ja ütles mulle niimoodi, et kuule, räägi kausiga, et minu meelest kausis sobib sellesse rolli ja siis ma läksin kausiga rääkima. Ma üksipite kausid tundsin küll varem, ka nemad olid abielupaar ja ja läksin nende juurde, hakkasin kausile. 10, et ma tahan üldse minuga, mina ei ole 16 aastat mänginud ja mina ei tea enam midagi, teaduste, mine kohe minema. Ära kohe sellest jutust, ärme sellest kohe rohkem räägime. Istu maha, joome kohvi, aga ärme sellest enam räägi. Tegime ja ma vist käisin ta juures kolm-neli korda ja siis juhtus niisugune asi, tüksid, suri. Ja siis ma mõtlesin, et noh, nüüd on täitsa, ta juba peaaegu oli nõus. Ja siis ma mõtlesin soo. Nüüd ta ei tule. Ja olin nii õnnetu, olin noh, käisin matusel ja. Ja surnuaial tuli kausi minu juurde ja ütles, et las ma nüüd põen üks nädal. Ja räägime siis uuesti. Nähtavasti isegi mintse üksipi surm aitas seekord sellepärast, et kausi nagu tundis, et tal oli vaja kuskil midagi, noh nad nendel oli väga ilus abielu ja kausi väga aitas seda, sest üksipil oli astma, nad elasid nõmmel ja noh, tal olid värsket õhku ja kõik toitumise suhtes olid tal väga kindlad reeglid ja, ja sel ajal oli raske kõiki niisuguseid asju saada, nii et kausi väga palju hoolitses tema eest. Ta oli tükk aega haiglas olnud ja me ikka lootsime, et ta paraneb. Ja see surm tuli nagu ootamatult ja ja muidugi ta oli õudselt õnnetu. Kui ta mängis, siis see tuli seal kõik väga südamest ja see kuidagi oma isiklik õnnetus. Mul on niisugune tunne, et näitleja mängib oma iseenda tunnete ja iseenda peal, need, see aitas teda seekord väga palju ja see oli väga tore film. Jah, kenad film oli. Kausi oli ideaalne küll, ta oli tabel õnnetu, kui tal mõni sõnadeksist jumal alati noortel ei jäänud tekst meelde ja nad ei teinud sellest suurt välja, kuid teeme uue duubli. Kausi oli nii õnnetu, kui tal midagi nurja läks. Ta ütles, et oi, ma olen ikka kuuled, miks sa mind üldse võtsid ja näed nüüd ma ei saa teksti pähe ja ma olen nii vilets ja siis rääkisime jälle. Läksime, kõndisime metsal Käsmus, tegime filmi. Ja siis ta jälle tegi edasi ja pärast ta oli üsna rahul ja õnnelik selle, et ta selle filmi tegi, tegite temaga veel ühe ja ma tegin selle tädi Rousid, Tennessee Williamsi tädi Roosi tegin. Ja siis ta juba tuli üsna hea meelega. Ja sellest mul oli nii hea meel, et ta võttis ju selle filmiga sai Nõukogude Liidu parima telenaisnäitleja rolli eest sai preemia. Noh, need preemiad olid sel ajal väikesed, ei olnud niivõrd rahaline, aga noh, see oli ikka suur au, et kogu liidu ulatuses, mitte Eesti, aga liidu ulatuses parim naisnäitleja, see, noh, see oli ikka suur suur au temale, näitleja Joller oli Nõukogude liidus esimene Telefilmnede, saite selles ka preemia? 30 rubla üks jagasime ära selle, mis selle raha eest osta, SAISis. Ükskord sai võib-olla kohvikus käia, võis, võib olla klaas veini ka juurde osta ja niimoodi ega noh, see ei olnud mingi, aga au oli suur pärast. Moskva kinkis mulle reisi Bulgaariasse. Tähendab, ma pidin selle eest maksma, aga et ma sain selle reisima, sel ajal oli ju raske üldse saada kuskile. Kas sellest Jolleri filmist midagi välja ka kästi võtta, või läks kõik nii nagu oli? Ei, sellega ei olnud teiste filmidega tuli ette seda või hai, armas jumal. Mis oli selle värviliste unenägudega, mida tegite koos Jaan Toominga ja sellega olime Ilme jant, algul oli nagu kõik oli hästi ja kõik oli tore. Ja Monteerisime koos Jaaniga järsku tundsime, et midagi ei klapi. Ja just siis, kui me võtsime nagu selle otseheli alt ära ja kuidagi film mäki, kaotas järsku midagi. Ja Jaan ütles, et ah, tuleb ikka tunnistada, et ei tulnud välja. Lähme laiali ei ole midagi teha. Ja mina mõtlesin, et jumal hoidku nad aga et me ei saa ju niimoodi, et filmi peal on ikka raha pantud ja et kuidas me niimoodi teeme. Olime veel seal. Harju tänava seani vend elas seal tegelikult Peeter, elas seal ja jõime kohvi ja mul tuli äkki mõtlesin, et kuule, et kas ei ole sellest, et me võtsime heli ära, et sellega nagu film hirmsasti muutus. Ja siis Jaan jäi nõusse, et teeme veel ühe katse, panime selle heli uuesti alla, tegime uue, niisuguse uue variandi täitsa. Ja äkki tundsime külmaks, uuesti elama. Ja, ja tõesti, see oli heliviga, et me võtsime laste jutu, võtsime alt ära ja see oli sorry, välja, tal ei olnud enam seda elu, mis seal ennem oli olnud ja me panime selle otseheli tagasi kõik nädal aega tegime tööd, te teate, siis tuli suur komisjon kokku. Et nüüd vaadatakse see film üle ja siis otsustame, mis me teeme stani lovitš ja mina katsusin natukene seletada, siis hakkasin nagu rääkima, et et ei maksa seda filmi varianti veel võtta nagu täiesti valmis filmi. Noh, et me katsusime teha niisuguse variandi, mille üle juba saaks natukene midagi otsustada. Ta lõikas mulle vahel, ütles, et ärge seletage, hakake näitama. Ja siis vaatasime filmi ära ja ma tundsin, et saal oli kaasas. Filmiga meeldis film, meeldis, et film läks hinge ja esimeseks süttis sõnalis Lauzmico. Kaus. Mikk oleks ette välja ja ütles niimoodi, et mind kutsuti siia filmi tapma. Täpselt nii, mul on meeles, mulle film meeldis, mina ei hakka ta tapma ja rääkis sellest päris ilusti siis rääkis pärast seda Paul-Eerik Rummo ja üldiselt nemad andsid nagu selle tooni sisse ja siis hakkasid järsku kõik rääkima. Hästi noh, ja, ja jälgida siis meil kavasse ja saime ta valmis ka pärast muidugi oli anti Moskvaga. Moskva ütles, et lapsed ei saa sellest filmist aru. Ma ütlesin, et noh, et aga kutsume lapsed vaatama oma laps oli sel ajal kuue aastane, ma näitasin talle. Küsisin tema käest pärast, et mismoodi ta filmist aru sai, et noh, kas ta sai aru, et üheksanda korruse uksest läheb tüdruk jookseb välja ja. Aga ta kujutab ette Tehes seda nii, et laps, lapsed said väga hästi aru kõigest ja ma ütlesin Moskased tagant võtan Mauditaste auditooriumi ja laseme neil vaadata, selle peale öeldi mulle, et see ei ole argument. Aga see tema ütleb, et lapsed ei saa aru, see on argument. Ja ma ei tea, siis mul läks juba nisuke griva hinge, et ma ei kadus nagu igasugune ja teine asi oli muidugi see lõppematu päev, mida tegite ka Jaan Toominga ja lõppematu päevaga oli niisugune lugu, et Mati Unt kirjutas, et mina laenasin oma nime sellele filmile. Ma ei ole sellega nõus, ei laenanud ainult nime, ma ikka tegin seda filmi koos Tooming, aga me tegime seda filmi koos ja film on koos meil monteeritud ja kõik liimikohad on ka minu tehtud, nii et ei saa ütelda, et ma ainult laenasin oma nime. Esiteks seda filmi oleks üldse tehtud, kui mina ei oleks seda stsenaariumi kaitsenud. Neljal väga nõmeda komisjoni ees kolm korda öeldi, et teid ei hakka seda tegema, jälle hakkasime tegema, jälle öeldi, et ei, see ei lähe läbi ja ma kaitsesin teda neljal korral ja siis läks töösse ja siis me vahepeal teda üldse ei näidanud. Ja siis kui see film sai valmis siis me saime teda näidata üks ainult Word. Ainukene, mis mul on meelde jäänud, on Paul-Eerik Rummo sõnavat. Paul-Eerik Rummo läks kohe välja, nagu film lõppes, ütles mina, kirjutasin selle stsenaariumi ja teda filmiti. Mul oli kogu aeg niisugune hirm, et see, mis ma olen sinna sisse kirjutanud, et see ei tule välja. Nüüd ma nägin seda filmi ja ma ütlesin, et see tuli absoluutselt välja. Ja ma olen uhke, et stsenarist ütles Paul-Eerik Rummo ja pärast seda, kas sa tead, ma ei hakka neid nimesid enam nimetama, aga aga siis tuli, et noh, nii ka ei tohi ja nii ei saa. Ja film panti otsekohe nii kinni. Et mu vend oli operaator. Tema sellel esimesel vaatamisel ei olnud, ta oli mingi teise tööga väljas ja ta ei näinudki seda filmida, suri hiljem, nii et ta ei saanudki seda filmi näha. Noh, kui see film oleks sel ajal välja tulnud, ma usun küll, et me oleks selle filmiga midagi siiski saavutanud, ta oli väga-väga uudne ja noh, omapärane. Ja siis see lugu läks edasi. Film pandi kinni ja läks mööda, vist üks poolteist nädalat öösel kell 12 tassi minu ukse taga kella. Ja tulid poisid, kes filmilintide eest hoolt kannavad. Ja poisid tulid minu juurde üles, ütlesid kuule, meile anti käsk filmi negatiiv ära põletada. Et meil on see film kaasas. Kui sina võtad selle filmi omale, võtad kõik need 36 linti ja oled vait. Siis me anname selle sinu kätte ja mõtlesin muidugi võtan ja viisin ta oma keldrisse 36 karpi. Ja need olid minu keldris siis, kuni ma ära läksin ja siis ma viisin nad oma venna keldrisse ja ei rääkinud need poisid sellest sõnagi, ei rääkinud mina sellest sõnagi. Ja 19 aastat hiljem siis Enn Säde ja Peeter Tooming ja väga toredad poisid, otsisid siis selle negatiivi uuesti üles, noh, ta oli keldris muidugi kannatada saanud, viidi ta siis Leningradi sel ajal Leningrad viidi Leningradi restaureerimisele ja tegid siis selle meie täpselt kõik meie variandi järgi negatiiv montaazi. Ja siis panin talle eli alla, nii et 19 aastat hiljem ma olin siis ka Tallinnas, siis ma nägin seda filmi uuesti. Muidugi, filmid vananevad ju, eks ta olnud ikka 20 aastat vana juba siis kui ta tehti, aga ma olen praegu ka veel ikka uhke, see film sai siiski tehtud. Sest ta on omamoodi tore teda. Nüüd ta on näidatud teles ja ja minu meelest teda võiks ju veel näidatud, ei ole nii pahafilm. Kui toomikaga koostööd tegite, siis Jaan Tooming oli kuskil 25 26 aastane mees. Milline mees ta siis oli? Oi, see oli tore mees, väga tore mees. Röögatult andekas ja noh, muidugi hundil on selle koha pealt õigus, et, et selle filmi autor ja tema, selle filmi hinge andis Tooming. Aga noh, meil koostöö väga hästi klappis. Sellepärast, et Jaanil oli ideesid rohkem, kui ta suutis ühes asjas ära realiseerida ja mina aitasin tal valida taatori hommiku välja, jutustas mulle siis kõik, et võtet võime teha niimoodi niimoodi niimoodi niimoodi niimoodi mõtlesin, et ahaa, et aga teeme, võtame need kaks varianti ja ta oli alati sellega nõus. Ja Ahme vaidlesime, kaklesime ka igasuguste asjade üle, aga, aga Jaan vaidlematult õudselt andekas poiss. Te töötasite koos Georg Otsaga, tegite filmi? Jah. Mis sellest ajast meeles on, kui ma lugesin läbi selle russostsenaariumi minule? Russo tundus, et ta on väga niisugune vitaalne inimene. Ja mõtlesin läbi kõik näitlejad ja mitte kedagi mul ei hakanud silma. Ei hakka, ma mõtlesin, et see on Georg Ots. Ja noh, ma hakkasin. Seal on rääkima, siis mina ei ole trauma, näid ei tule kõne allagi ja ma ei mäleta. Ta ka mitu korda ma tema juures käisin ja lõpuks ta ikka jäi nõusse. Ja pärast tal kahju ei olnud, et tegid, ega kõik selles filmis ei õnnestunud, aga minu meelest otsa osa on seal väga hästi tehtud. Georg Otsaga oli jumalik koostööd ja seda on niivõrd tore. Esiteks on väga-väga hea näitleja, ta ei ole mitte ainult lauljad, on ka näitleja väga hea. Ja teiseks, ta oli väga-väga kena inimene. Ta oli nii abivalmis ta, ta võis oma autoga meil vedada teinekord valgustajaid ja kui vaja oli. Ja no igatepidi taliabis ei pannud pahaks, kui me teinekord ei saanud võtet õigel, ma katsusin küll teha, aga noh, tingimused olid niisugused, et teinekord ei saanud kõiki asju. Ma ei mäleta ühtegi korda, et oleks kunagi Virtsutanud või kuidagi teate niimoodi näidanud, et tema on suur laulja. Et noh, et mis te nüüd ka, ta oli alati väga abivalmis ja väga tore. Mul on temast kõige paremad mälestused, te olete teinud ka mitmeid portreefilme. Näitlejatest, olete teinud Tuglasest kunstnikest ja Tuglase, ka oli mul niisugune lugu, mina tahtsin Tuglast ja jäädvustada bensiinis kätt, tegi selle stsenaariumi, ei osanud midagi muud paremat välja mõtelda, kui ta loeks Illimari sissejuhatuse. Ja filmisime terve selle sissejuhatuse Tuglasega niimoodi ja pärast ma sain riielda, et mis televisioonipärane ikka peab midagi ekraanil jooksma. Sunniti meid sinna panema üksikud pildid, vahe kaadrit vahele. Aga ma üldiselt sain ikkagi siiski selle jätta ja nüüd ma tean, tagantjärele on seda väga hinnatud, et siiski Tuglas jäi niimoodi järele. Tuglas oli ka väga armas ja kena inimene, ma käisin sel ajal nende juures kodus ja ja Tuglas jäi ise ka filmiga väga rahule, ta nägi filmi. Ja, ja siis. Ka neil ei olnud mingisuguseid probleeme kunagi, nii et väga-väga meeldiv oli temaga just, ma pean ütlema, televisiooniajast on mul nagu kõige paremad mälestused sellest, et puutusin kokku väga paljude väga toredate inimestega lauset, see oli nii tore töötada, ma tegin lautoriga selle suure sarja parkinsonist. Lauter, mängisin selles peaosa. Ants Eskolaga, tegin puuninit. Kõige kõige paremad mälestused Ants Eskolast ja mul oli nii hea meel, kui ma teda hiljem siis kui ma hakkasin ära minema, Rootsil sain temaga, jah, ma sain temaga kokku. Ta ütles, et näe nägu, kahju, et ära lähed, et me oleks võinud veel töötada. See oli mulle nii meeldiv kompliment, sest ma nagu kartsin temaga tööd teha, ei olnud temaga palju teinud ja aga temaga oli hiilgav, lihtsalt ma pidin kodus mõtlema, pea paks, et mis ma talle veel võiks ütelda, et mida ta veel teeks, me leppisime kokku, et me teeme proove nii kaua, kui tarvis on. Üheksa proovi meile lubati, selle eest maksti ja ülejäänud tegime ise nii-ütelda oma ajast ja otsisime kuskilt trummi ja tegime proovid niimoodi mandri ja noh, olime kolmekesi mulle omale, jäi see väga hinge nii. Kuidagi ma pean seda väga oma üheks paremaks lavastuseks, kuidas see pealkiri oli öisel merel. See oli teie viimaseid lavastusi. Jah. Öisel merel ja hämarad alleed, kaks puunini juhtustest, teises oli Olev Eskola ja Liia Laats ja siis, kui te pension ikka saite, siis otsustasite, et aitab ja televisioonist ära. Nojah, ma läksin televisioonis, seal, ma olin juba varem, ma olin kolm aastat televisioonist ära, ma olin Tallinnfilmis vahepeal ma tegin Tiit kuusikuga filmi ja siis ma tegin ooperiballi ja Mai Murdmaaga teles läks töö sel ajal nagu ebahuvitavamaks, kui tuli Moskvas kõiki asju kinnitada. Ja noh, üks asi oli muidugi see lõppematu päev ka pärast mul oli griva hinges, et et nad niimoodi käitusite, et nad lasid, tahtsid selle ära põletada ja ei olnud enam see see televisioon, mis ta nagu vanasti oli, mida me nii kangesti armastasime, kõik koos töötasime, siis tegite kannapöörde. Läksite mehele ja sõitsite loots, no see läksin, läksin mehele, see oli niisugune juhus. Sattus niimoodi, ta oli minust palju vanem, mina olin ju küllaldaselt vana sel ajal, aga tema oli minust palju vanem, see oli rohkem niisugune abielu, et ma saaksin ära minna. Aga sel ajal ikka Rootsis oli kaunis suur tööpuudus, ma ei oskand ju keelt. Kui ma sinna läksin ja mõtlesin, mis asja ma tegema hakkan. Juhuslikult Raimond Kolk, kirjanik andis mulle nõuet. Mine proovi. Et sa oskad vene keelt ja mine proovi slaavi instituudis. Et vast neil on midagi. Vedas muidugi õudselt, et neil oli isikuvaba, seal oli Raimond draak, kes nüüd on soome-ugrist rektor tema isa, ma tundsin Villem raami kaudu. Ja ma helistasin tema isale ja tema ütles, et ta läheb küsib järgi, et, et ma ei ole nii suur tuttav selle professor Gustav soniga, kas ma küsin, aga ära suuri lootusi hellita, et ma ei usu, et neil midagi on ja järgmisel päeval helistab mulle, ütleb, et jah. Et nad on valmis sinuga rääkima. Ja siis käisin intervjuul ja saingi sinna kohe töötlesin kõik 10 aastat ühe koha peal ja ma töötasin veel kolm aastat üle 65. Ma püüdsin ka väga, et ma olen usaldust kurjasti ei tarvita, mis oli huvitav ja siis olite ka üliõpilane. Jah, ma õppisin rootsi keelt, edasime alguses õppisin rootsi keelt ühel niisugusel tavalisel kursusel. Ja siis ma õppisin rootsi keelt. Algul ma mõtlesin, et ma saan rootsi keele õppimise eest hakkan raha saama, aga siis selgus, et ei saa, kuna mees oli rootslane. Et sa pead tööd tegema, et sul on tööluba ja seda seda ei anta niisugustele, kellel on sidemed. Noh, niimoodi Rootsis käib niimoodi, et peab olema 120 vähemalt 120 punkti. Noh, see oli umbes 62 eksamit, mis ma tegin ja nii, et mul oli tehtud juba midagi 28 punkti või rootsi keelega. Siis Raimo Raag ütles mulle, et kuule, et diplomit ei tunnistatud Õpi juurde tulevad ka eesti keelt tegema ja tead, see on seal alguses ju väga kerge. Tee eesti keeles juurde ja teated, lõpeta eesti keel ära, et sa saad kraadi omale siinses palka juurde. No jaoks tegema, praegu imestan ikka juba ligi 60 täis, kui ma, kui ma seda tegin, 62 eksamiteks lihas annate, ükskord kukkusin läbiga ja teie tütar lõpetas ka Rootsis ülikooli, jah, ta teeb praegu doktorit. Millal te tagasi tulite? 90 94. ema olin korra varem käisin tagasi siis, kui mu vend oli väga haige. Vend suri kaks nädalat hiljem ja. Väga väga vastik eit, mind kutsuti ülekuulamisele ja noh, niuke ja ei lastud kohe ärasõit, peeti mind tollis kinni ja saad tagasi ja no ühesõnaga, see oli väga anneta. Käikateerindrali operaator oli vaata et pea iga teie filmi juures tegev, ta oli tegelikult elektriinsener, aga tema oli väga hea fotograaf ja ta väga palju pildistas ja noh, suur fotohuviline oli ja mina mõtlesin, et võib-olla, et tal oleks mingi šanss televisioonis midagi teha. Siis ta katsetas ja pärast sai temast päris kena operaator, ta tegi pärast filme ka ise aedniku kehade aedniku suvi, aedniku sügis, mis ta tegi ja ta oli mul mitme filmi juures tädi Rouci juures ja siis no õige mitme filmi juures me tegime koos mutiga ja oma vennaga ja Peeter Tooming, aga teistega ei ole, kes teinud. Nii et tema oli iseõppija nagu teiegi olite filminduses. Ja ma olin ainult üks paar nädalat oli Mosfilmi juures kunagi. Noh, mis ma seal suurt õppisin, vaatasin kõrvalt, mis nad tegid, noh natukene niimoodi sai nagu aimu, kuidas tehnika üldse käib, aga ega ma ei teadnud midagi filmide tegemisest, aga filme vaadanud eluaeg. Midagi, noh, nagu oli meelde jäänud. Najalt on niisugune tahtmine ka, et vaataks mõnda oma vana filmi või? Mul on kodus olemas, noh, vahel ikka vaatan, tütar vahel ütleb, et vaatame mõnda filmi, noh, vahel mõni tuttavatest, kes tuleb külla, tahab näha ja nüüd hiljuti tahtis kooliõetütar Ameerikast tõlgib kolme katku vahel. Ja siis tema tahtis näha seda filmi teles, sain selle koopia nüüd nüüd ma saan talle näidata. Avaleva külaline oli virve aruoja. Saadet juhtis Marje Lenk. Me.