Mina olen Jaan Kaplinski, ka mina mõtlen mõtteid. Ja nagu vist paraku on. Need kinnismõtted kipuvad ikka olema muremõtted. Mure vist ongi see, mis paneb inimese mõtlema ja nii palju on murest ka kasu. Kui mõtlemisest on kasu. Vahel pessimistina mõtled, et mis kasu sellest kõigest ongi? Kui muret on liiga palju, on inimene muserdatud. Ja kui muret üldse ei ole, siis muutub venelane pealiskaudseks kerglaseks. Ta ei mõtle enam. Ka siin on mingi vara ju, see on see õige. Mina olen vanas põlves muutunud parajoslaseks, mina usun, kuldset keskteed, mina usun mõõdukust. Ja inspiratsiooni selle kuldse kesktee uskumiseks sedamoodi mõtlemiseks ma olen saanud parasjagu ka vanast hiina mõttetarkusest või filosoofiast. Võib-olla mulle siin on oluline olnud see, et. Et hiinlaste jaoks ei olnud olemas mingit absoluutset headega absoluutset kurja ja inimese elu ei olnud üks lõpmata valimine hea ja kurja vahel või hea võitlus kurja vastu, vaid oli just sellise Mõistliku aruka kesktee otsimine ja püüdmine sellel püsida. Mis ei tähenda, et heina mõttetarkus ei oleks vaja olnud küllalt poleemiline ja selles ei oleks olnud vastuseisu sellele mida te Etti pahaks vildakaks. Sellest samast mõistlikkuseste keskteest kõrvale kalduvaks. Siin mingid ajad tagasi minu kaasa, Tiia Toomet rääkis oma kinnismõtetest oma muremõtetest. Tema muretseb maailma pärast. Aga see tähendab ka meie laste, lastelaste suurte väikeste tuleviku pärast, mis maailma mõne ikkagi jätame. Järeldus oli seesama, mida Elleniga mina olen jõudnud, et mingis mõttes me elame väga valesti. Oleme väga kõrvale kaldunud arukuseste mõistlikkusest. Nüüd selline hiina vana mõtle, tark poollegendaarne kuju, kui laadse ütleb nii. Kikivarvul seisja ei seisa kindlalt. Pikkade sammudega ei jõua kaugele henda näitaja ei paista enda õigustajate Jaustata enda kiitjal ei ole edu enda ülendajal, ei ole tõsi, tao ees on nad, nagu öeldakse, üleliia toit, ülearu, toimetused, asjad, mis läilad. Nii taolane ei ole nendega. Eks sedalaadsed on tõlgendatud mingisuguse kontrakultuuri, mingit teistsuguse eluviisi, teistsuguse elutarkuse kuulutajana mida ju siis ehk vanas Hiinaski vaja oli. Ka seal oli tasakaal vähemat laadse ja tema mõttekaaslaste Mäelast kõvasti kõikuma löönud ja ma arvan, et, et tema tema mõtted on aktuaalsed praegugi. Ma ei saanud olla kiusatusest raamat, mis kunagi Linnart Mälli tõlkes eesti keeles ilmus, ise uuesti tõlkida ja eelmine aasta see garaamatukesena ilmus. Mida on võimalik lugeda? Ja tõlkisin osalt ka sellepärast, et ta hakkas mulle aina rohkem meeldima just sellepärast, et ta ütleb midagi, mis minu meelest osutab sellele ka meie elu tasakaalutusele ja võiks isegi öelda hullusele. Aga nagu ikka, eks need ravimid ja see, mis ta pakub, selle vastu ei ole sageli kuigi selge. Kritiseerida on alati lihtsam, kui pakkuda välja. Mingit positiivset taga ikkagi ka ilma kriitikat. Ega ilmaasjata taoism, laadse õpetus ei ole ka Hiinas olnud mingi mõtlejate inimeste, intellektuaalide kirjanikke, kunstnikke maailmavaade, nende maailmavaade, kes on võib-olla näinud kaugemale, muretsenud rohkem ja. Taibanud, et niimoodi võib-olla ei saa enam edasi laod, see on kuulunud kontrakultuuri Hiinas ja võib-olla kuulub ka tänapäeval juba läänemaailmas. Ja mis, kui lugeda lehti, kui kuulata raadiot, kui kuulata avaliku elu tegelasi, siis me saame kätte selle, mis on nagu meie aja Meie aja elutarkus, meie aja evangeelium. Need väärtused, mida kuulutatakse, see, mille poole püütakse. Ja siin ma näen, on, on väga suur. Aga suur vastuolu selle muistse mõttetarkuse ja selle vahel, mis on praegu meie elutarkus. Meie kuulutame egoismi ja individualismi. Usume seda, et kui inimesed püüavad omakasu poole kasu ja kasumi poole, siis niimoodi saab ka ühiskond ja riik ja maailm korda. Usume inimeste vajaduste piiramatus seda, et maailma hoiab liikumas. Kõige parem ongi see, kui inimesed tahavad aina rohkem ostavad, aina rohkem toodavad aina rohkem. Me usume võitlusse ja võistlus, räägime isegi juba kultuuri konkurentsivõimest, rääkimata sellest riigi konkurentsivõimest. Mind on kutsutud konverentsile, kus pidi arutama kultuuri konkurentsivõimet. Keeldusin sinna minemast viisakalt, küll me usume ka agressiivsust. Meie kultuuri maailmas saab inimene leiab tähelepanu siis, kui ta teisi räigelt ründab, ennast piiramatult, kiidab. Skandaaliga jõuab meil kõige kaugemale. Selles mõttes ei ole, meie aeg võib olla erandlik. Kõlab laadsel ja tema mõttekaaslastel oli samu kogemusi ja. Eks sellepärast see raamat on ka tekkinud ja nüüd mõned võrdlused. Ja osalt omad mõtted siia juurde. Me elame ikka väga suletud maailmas. Meie jaoks nagu ei ole mingit mingit teist õelust. Kujutame ette, et inimeste vajadused, tahtmised, väärtused, ongi need, mida välja kuulutatakse. Aga see võib olla hoopis teistsuguseid inimesi, inimesi, kes ei taha võistelda. Kes ei, ei taha olla egoistid. Kellele agressiivsus on ebameeldiv. Selliseid inimesi nagu nagu ei olegi, meie jätan endale kohta selles maailmas. Vahelt, Allame nad lausa jalgade on ja võib-olla see on üks minu muremõtetega kõige suuremaid põhjusi. Et ka mina, kellel on tegelikult elus väga hästi leidnud, ma olen leidnud tähelepanuga ometi. Ometi on mul raske leida selles maailmas endale kohta. Liiga palju on agressiivsust, liiga palju on hoolimatust, räigust, skandaali ja reklaamireklaam on alati enesereklaam otse või kaude. Ja siin just lugedes laadseed on seal lohutav. Enda näitaja ei paista enda õigustajate Jaustata enda kiitjal ei ole edu enda ülendajal, ei ole tõsi. Võib-olla jah, igaviku perspektiivist on see meie praegune jalu tõest üsna tatar. Ei saa ju see kesta väga kaua. Raiskame härra maailmaressursid, raiskame ära, iseenda ressursid ei jõua varsti enam. Jälle ütleb laadsed, kikivarvul seisja ei seisa kindlalt, aga eks see praegune elufilosoofia on vastuolus ka meie oma vana talupojatarkus, kus seda ka meile öeldi, et oma kiitus haiseb ja mina ja minu eakaaslased paljud on kasvanud just sellises eetikas sellises elutarkuses, meil on seal uue, iseennast kiitva ja imetleme maailmaga raske harjuda, võib-olla sellegipärast ja räägime egoismist individuaaleesmist. Üks meie aja elutarkuse suur kuulutajalise Inglismaa endine peaminister Margaret Thatcher hariduselt keemik, aga ta leidis, et ta on küllalt tark rääkima, kas sotsioloogiast ja üks tema mõttederalised mingit ühiskonda pole olemas, on ainult indiviidid. Siin kõlbaks vala ladina tarkus, et kui oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks. Aga siin võib lugeda ka laadse, et kes räägib, et taevasse maa ei ela ise endale, nii saavad nad igavesti elada. Laadse Hiina taoistid said aru, et, et inimene on inimene ikkagi ainult siis, kui ta kuulub teistega kokku. Ei saa olla inimeste ilma ühiskonnata, nagu loomulikult ei saa olla ühiskonda ilma inimesed. Need õnnetud inimesed, kes on kasvanud väljaspool ühiskonda pool hüljatud lapsed, keda kuskil loomadega koos peeti, neist ei tulnud õiget inimest. Igavesti elab siis see, kes elab teistel. Ja kui me mõtleme, et noh, üks asi, kas me tahamegi igavesti elada, kas on seda vaja vaja lihtsalt elada, nii et ollakse ise rahul ja teised ollakse rahul. Aga igavesti on tõesti ainult need, kes on elanud teistele, ka seal midagi teistele andnud, sest muidu inimene unustataks. Kristlaste apostel Paulus ütleb tsiteerides Jeesust et parem on anda kui võtta. Aga meie evangeelium on ju risti vastupidi. Kõik on ehitatud ülesvõtmisel sellele, et rohkem saada. Võistluse võitlus minu jaoks oli kuidagi tore avastus, lohutav avastus oli see, et laadse raamat lõppeb sõnadega hiina keeles ühes variandis puud, säng mis tähendab võistlemata, ei võistle. Need on tema viimased sõnad nii-öelda meile taimel, legendi järgi laotze lahkust talakas heinas, nii vastik ta ei talunud elama, ta läks ära. Ja piiripunktis selle piirivalve kordoni ülemale, meie mõttes, kes panustada. Tal oli targa inimese koolsuseta kirjutatud nagu midagi, siis ta ütles, hea küll. Ja kirjutas selle teksti. Ei saa arvatavasti muidugi ei olnud, aga see, see legend ütleb vahel midagi olulist, nii et tema viimased sõnad on siis võistlemata, ei võistle või? Vabamalt öeldes, ärge võistelge, ärge võidelge. Laadse ütleb ka vesi, ei võistle, ei püüa üles, vaid alla. Kui pole võistlemist, pole pahandust. Tülide pahandused tulevad võistlusest tulevad konkurentsist taas. Tema, tema ideaalvalitseja tark inimene. Kes ei võistle ja sellepärast pole tal taeva all võistlejat jälle väga ilusti öeldud. Oh, ma ei tea, kas mul õnnestus seda ilusti tõlkida. Kui me ülikoolis käisime, õppisime marksistliku filosoofiat ja noh, praegu on moes seda kõike ootavalt halvustada ja rääkida, et see polnud miski õige haridus. Ei, nii see ei olnud. Seal võis ka õiget head haridust saada, kui ise läksid veidi kaugemale sellest, mida pakkuda. Marx ja Engels olid targad, väga erudeeritud inimesed. Juba need, keda nemad tsiteerivad, need raamatud, need autorid, neid on nii palju. Ja nii-öelda see andis hea võimaluse minna edasi igale poole. Selles samas marksistliku filosoofias võite poliitikuna, soomias oli, räägiti omajagu inimeste vajadustest. Tänapäeva maailmas selles samas mägisadzeri ilusas uues ilmas on kadunud vahe kahe asja vahel mille vahel mina olen õppinud vahet tegema. Vajadused ja tahtmised. Praegu on arusaam selline, et inimesel on mida ta tahab, seda ta võib ka saada. Ja vajadused on muutunud millekski häguseks, millekski piiramatuks, mis võivad pidevalt kasvada. Tõsi küll, ka meil räägiti, et inimeste vajadused kasvavad pidevalt. Kommunismi ajal pidid need piiramatult kasvavad vajadused saama rahuldatud. Aga kommunismiideaal on ju mingil määral oli ka maha boksitud nendesamade kapitalismi ideaalide pealt. On siin mingi väga oluline vahe. Ma olen ise mõelnud sellele, et vaeseks võiks nimetada tõeliselt vaeseks inimest, kes ei saa seda, mida ta vajab. Ta ei saa küllalt süüa, ta külmetab. Ta ei saa õppida teised tööd, Ta ta noh, väga palju asju, mida ta ei saa. Rikas oleks inimene, kes saab olulisel määral seda, mida ta tahab üle vajaduste. Aga ka siin ma leian, et tegelikult rikkus, kui vaesus on halvad asjad jälle siin on minu isiklik evangeelium vastu sellele aja ajavaimule aja vaim leiab, et väga tore, kui kõik püüavad rikkaks saada ja mingil määral rikaste kuld, kus meil valitseb rikastest kirjutatakse, avaldatakse värvipilte, neid imetletakse. Nende autodest, nende koertest, nende välisreisidest ilmuvad pikad lood. Aga minu meelest ka siin on parajus, mõõdukus on kõige parem, kõige parem on olla ei vaene ega rikas, vaid just niimoodi, et sa saad oma vajadused rahuldatud. Igaks juhuks jääb veel natuke, mine tea, mis juhtub. Ja vajadused on piiratud, vajadused ei ole midagi, mis piiramatult kasvav vajadused ja tahtmised on eri asjad. Ja nagu eesti keeles öeldakse. Inimene peab oskama piiri pidada. Nii mitmes asjas, oma tahtmistes kindlasti. Aga meie ajal on iseloomulik see, et need piirid on kadunud, hägustunud ja isegi ametlik ideoloogia annad kustutanud tegelikult. Aga laadse räägib sellest tegelikult väga palju. Laadse jaoks on, on selge, et on asju, mis on ülearu, mis on liigsed ja need on pahad. Sedasama pühamees, tema ideaalinimene jätab liigse, jätab ülearuse. Ta ütleb ka teises kohas, kes palju ihkab, raiskab palju. Kes palju kogub, kaotab palju. Kuid tead, mismaani tead kui kaugele pääsed häbist, tead, mismaani pääsed hädast. Tema jaoks on oluline see, et inimene teab oma vajaduste piire ja oskab kuskil öelda küll, rohkem pole vaja. Ja minu meelest selles ongi midagi väga-väga paha ja kardetavat, et meie enam ei tea neid piir. Ja ja see võib avaldada kuidagi väga, aga räigelt pahast ja ma mäletan ühte ajanähte mida ma bussis Vaatasin ja ma nägin ainult suuri pealkirju ja seal oli kaks pealkirja samal leheküljel. Üks oli küsivas vormis, kes ostis 1,8 miljonit maksva BMW. Ja teine pealkiri rääkis midagi, et lastekodudel napib raha või midagi niisugust. Mul hakkas väga paha selle peale. Minu meelest see ühiskond, kus, kus kus midagi sellist toimub, seal on midagi korrast ära ja selgelt inimene, kes, kes leiab, et et tal on vaja vaja. Ta peab saama endale 1,8 miljonit maksva auto. Minu meelest on sellel inimesel midagi viga. Ma arvan, Edgalaatsemelast ta ei tea, kus on piir. Aga aga praegu on küllalt raske nihukest mõtet avaldada, sind peetakse ennast natuke ohuks. Aga siiski ma. Ma ütlen selle välja, minu meelest see on niimoodi. Ja, ja tuge saanud jällegi laad seest, kes ütleb, pole suuremat häda kui see, kui ei tea, millal on küll, pole suuremat kurja kui see, kui saad, mida soovid. Ütleme, ökoloogiliselt oleme liiga kaua ignoreerinud seda, mida tänapäeval nimetatakse ökoloogiaks. Mõtleme ökoloogiliselt. Ökoloogia rohelise mõttelaadi populariseerijad ju räägivad sellest et maad võib võrrelda kosmoselaevaga, tähendab, ta on piiratud, me ei saa, me jaoks ei ole ühte suuremat maad, kus me saaksime tankida, kus me saaksime oma ressursse täiendada, meil on ainult kasutada see maa, kus me oleme, see planeet, maa. Aga see maa on piiratud. Sellest saab aru juba, kui lendad lennukiga Euroopast Ameerikasse, näed natuke horisondi kumerust. Näed, et, et sa lendad mingi suure palli kohal. Piiramatute soovida elada piiratud maailmas on minu meelest väga ohtlik. Meie ei tea enam, millel on küll. Aga see teadmine tuleb taevas. Annaks taevas nagu võiks ka hiinlane öelda, et see teadmine tuleks liiga hilja. Aga tegelikult, ega see ei ole mingi spetsiifiliselt hiina tarkus. Samale arusaamale olid jõudnud antiikaja inimesed. Kreeklaste jaoks oli üks kõige olulisemaid asju, inimestel oli teada, teada mõõtu, teada piiri just sedasama, kui kaugele tohib minna. Arvati, et kui inimene selle piire ületab, siis ta vihastab jumalaid. Jumalad maksavad kätte. Tähendab see, see inimese piiri ületamise jultumus, julgus liigjulgus, selleni Michali hübris. Aga hüprisest ootas inimest Neeme siis kättemaks, jumalata, kättemaks. Olenemata sellest, kas me usume jumalaid, milliseid jumalaid aga on olemas loodus on olemas ökosüsteem. Ja see käitub meiega täpselt samamoodi kui omal ajal jumalad. Mäletan lapsepõlves Eestis olid trombide väiksed tornaadod ühtama neljakümnendatel aastatel mäletamise Elvas, metsatukale aastas. Aga need olid sündmused, millest räägiti vaatajad, inimpõlv ka järelinimesed mäletasid, seal oli kunagi olnud praegu kui atmosfääri kogunenud palju energiat, rohkem soojust on tornaadod muutunud iga igasuviseks. Meil on neid olnud vähemalt üks juba mu enda metsas. Ja juba on esimesed inimohvrid. Meil. See on, on ka märk sellest neemesisest. Sellest karistusest, mis ootab inimest, kui ta astub õlad alla pandud piirida. Ma rääkisin juba sellest, kuidas meie aja evangeeliumi kuulub, see lõputu enda ülendamine ja muidugi ka teiste alandamine, sealjuures sageli egoism, enesereklaam. Et meie vanarahvas ütles, et oma kiitus haiseb Ja kui palju seda on meie elus praegu? Kui võimas on reklaam, mis tegelikult ongi ainult enda kiitus. Ja jälle siin tuleb laotzee, kes räägib. Püsi labases, hoia kinni lihtsast kahanda isekust. Vähenda Soome. Ja ka siis, kui inimene midagi saavutab, ka, siis teda hoiatatakse, mis see õige inimene saab võidu, aga ei, hoopla saab võiduvaga Järple. Noh, võib-olla kasuks ja seda meie sportlaste ja kõigi mitmesuguste konkurentsivisioonide võitlejate kohta ütelda laadse jaoks Suurus avalduva alandlikkuse valmisolekus teisi teenida. Ta on meie eeskuju, tema kohta öeldakse. Teda võib nimetada suur, et ta kunagi ei püüa suur olla. Võib ta päris suureks saada. See räägib sellest, et kõige suurem maailmas on vesi. Ja seda on suur, sellepärast kõige alandlikum. Ta on valmis võtma kõige madalama koha siin maailmas, ta voolab alati allapoole ja sellepärast on ka kõige tugevam, kõige suurem. Jälle mingi, see on väga tuntud mõtleja, temalt aga minu meelest endiselt higi, värske ja oluline. Meie maailmas uudsus, uuendamine, revolutsioon, progress, muutus, reform on iseendas väärtused. Ma sain aru sellest kui, kui veider see tegelikult on, see, et nende endastmõistetavalt see on väärtus, kui ma ükskord sattusin ühte haiglasse küsimärgiga diagnoosiga, millal see siis näoplasmaäraseletatult kasvaja. Vähk õnneks diagnoos oli vale ja ma olen õnnelikult siin. Aga ka see oli uus moodustesse pahaloomuline uus moodustis tähendab kuus võib-olla täpselt samuti hea või halb nagu vanad ei uus ega vana, ei ole iseendast head ega halvad. Ja kui ma vaatan neid lõputuid jutte, sellest uuendus uus hüüumärgiga jou. Kuidas see on muutunud reklaamitrikiks, kõik peab kogu aeg uuenenud. Aga kui me oleme juba tasakaalust väljas? Kui meie auto on juba kaldunud kõrvale teelt heina keelast, tao põhitähendus, ongi tee peatee see õige tee, mida tuleb minna. Kui me oleme kõrvale kaldunud, siis tuleb rooli pöörata. Igal juhul, kõige valem on anda gaasia, minna senisel suunal edasi. Võib-olla tuleb ka tagurdada. Ja et tasakaal taastuks. Laadsee jaoks ta räägibki, tao liikumine on tagasitulek. Tema kõige ilusamaid salme ongi sellest. Tagasitulek tähendab ei saa lõpmatuseni minna edasi, nagu kellab endale ei saa kogu aeg liikuda ühes suunas tagasi käima. Nõukogude ajal seda pendlit kallutati väga tugevasti ühes suunas. Ja nüüd liikus ta teisele poole. Minu jaoks ideaal oleks, kui sead endale. Liiguks vabalt sinna-tänna, aga mitte liiga kaugele ühes suunas kell seisma jääda ka. Praegu on ta läinud teises suunas liiga kaugele. Meid kasvatati kollektivistideks. Kui hästi see välja tuli, ilmselt mitte kõige paremini. Kust meeletu individualismi ja egoismi puhang. Aga praegu on minu meelest mingi tagasiminek, on vajalik arusaamine, et mingis summas on liiga kaugele mindud ja meie evangeeliumis muidugi on ettevõtlikkus, toimekuse edukus, isegi agressiivsus on midagi positiivselt. Sõna agressiivsus on meil muutunud positiivseks sõnaks. Räägitakse mingi firma Agrassiin, agressiivne turgude hõivamine agressiivne tulek või nii edasi, see on juba positiivne. Aga muidugi toimekus, kogu aeg tuleb midagi teha, muuta, arendada. Midagi ei või jätta nii nagu nad on näiteks loodust Ameerika looduskaitsjad sõdivad kogu aeg selle arendamise vast räägitakse, et elus tükk mets, aga see ei ole ju midagi, see ole väärtusse tuleb arendada, tuleb sisse tuua difellakmanud, sinna midagi ehitada. Laod see on, on just selle suuna inimene, kes, kes hoiatab liigset toimekuse eest, tema kuulutus on taimega paradoksaalne ja siin Ast ülearune laskuda filosoofilistesse peensustesse. Ta räägib tegemata olemisest Mälli tõlkes toimimatusest ja ütleb, et tegemata olles ei jää midagi tegemata. Läärune toimekus tekitab just seda, kõigutab tasakaalu ja toob halbu tagajärgi. Need on need ülearu toitja ülaharu toimetused, millest ta räägib. Ja ta räägib, et maruhoog paduvihm ei kesta üle päeva. Kikivarvul seisja ei seisa kindlalt pikkade sammudega ei jõua kaugele. Tähendab ka siin tuleb pidada mõõtu. Ja ta hoiatab. Ja see kõlab kuidagi eriti kaasaegselt selle eest, et kui me tahame maailmaga midagi ette võtta ja seal suure süsteemi kanda, siis ökosüsteem või riik kes tahab taevaalusega midagi ette võtta, ei saa hakkama. Taevaalune on imeastja, temaga ei saa midagi ette võtta. Tähendab, inimene ei saa maailma mõistlik muuta kõiksust loodust tervikuna. Ja ma arvan, et Hiinas tegelikult taoism ongi terves maailmas esimene ideoloogia esimene filosoofia, kes esitab muidugi omas sõnastuses omal viisil. Sellises suure isereguleeriva süsteemiteooria Millest praegu väga palju räägitakse, millel põhinevad sihuksed teadused nagu ökoloogia Ilmarka, ühiskonna teadus-. Ja suur ja keeruline isereguleeruv süsteem on selline, et kui sa ei tea, kuidas ta toimib, siis on tõesti kõige targem strateegia, nagu nüüd öeldakse, on jätta see süsteem rahule ja mitte segada vahele mitte hakata loodust ümber kujundama, nagu minu lapsepõlves, aga palju räägiti suurest looduse ümberkujundamise, olid isegi stalinliku kava või mis seal oli? Teame, kuidas lõppes. Lõppes näiteks Araali mere pooleldi kuivamisel katastroofiga. See on midagi laadse ja tema mõttekaaslased song CD-na tuntud filosoof on kuidagi oma ajast tohutult ees. Kuigi jah, Hiinas ökoloogilised probleemid muutusid teravaks juba väga kauges minevikus. Nendele mõeldi. Jälle üks meie aja pühadus, onu omand. Minu meelest on Eestis jällegi teatud väärtused segamini läinud sellega, kui kui näiteks omand muutus olulisemaks pühamaks asjaks kui näiteks kodu. Kas nii paljud inimesed kaotasid oma kodu selle tõttu, et see osutus olevat kellegi teise omand? Minu meelest kodu peaks olema midagi olulisemat. Omand peaks selle eest taanduma. Aga mis seda enam rääkida? Laadse juurest tuleb just välja tema ka teatud umbusk omandile. Ta räägib, et tema ideaal inimesel sellel pühamehel ei ole omandit, püham tal pole oma, nii saab ta oma käte ja laadse, räägib sünnitada-kasvatada, sünnitada, aga omaks võtmata tegutseda, aga sõltumata juhatada, aga valitsemata seda hüütakse, sügab vägi sünnitada ka omaks võtmata. Tähendab kõik, mis sa teed. Ära pea seda enda omaks. Kirjanikule, mulle tulevad meelde kohe autoriõigused. Muidugi midagi, mis on majanduslikult paljugi toetanud, aga teiselt poolt minu meelest ka sellega on mindud liiale. See, mis ma kirjutan ja avaldan, ei ole tegelikult päriselt minu oma. Vot see intellektuaalse omandi mõiste on minu meelest mingil määral. Hiina moodi mõelda, see võimalda kurjast näljast. Ja õnneks on ka läänemaailmas on aga tugevat kriitikat selle suhtes olemas. Maailmas aina suurema osa saab meelelahutus. Sport on osa sellest, sport, lammu, enam kehakultuur, meelelahutus. Sageli koos võistlusega. Võisteldakse, kes laulab. Ütle paremini, efektsemalt. AC üks kõige kuulsamaid katkeid on see, kus ta ütleb, et viiest värvist jääb inimese silm pimedaks, viiest toonist jääb inimese kõrv kurdiks. Ja mis meie ajal kõlab kuidagi eriti võiduajamisest jahist lähedal, inimese meel hulluks või inimese süda hulluks. Hiinas on see süda tähendabki seda mehele. Ja vaadates neid lõputuid spordisaateid ja, ja lugeda spordilehekülge, tuleb seal kogu aeg meelde. Või mingisugused vormel ühe võistlused ja nii edasi. Läheb hulluks küll. Ma olen ise noorena teinud kehakultuur ja ma olen korra Otepää maratonil sõitnud. Elva Otepää vahet, jah, ja päris pikki otsi sõidan praegugi maalt linna jalgrattaga. Aga, aga noh, mingi selline tõlgastus on, ei taha enam. Mul on õnneks mingid vanad vene puusuusad, millega saab veel suusatada, ma ei taha kirevaid plastikuid endale jalgade all plaat, see räägib, et tuleb hoolitseda inimese kõhumite silma eest vabalt, jutustan ümber. Nähtavasti silmahimu see on midagi, millel ei ole mingeid selgeid piire. Aga inimese kõht mingil määral teab oma piiri paremini. Igal juhul. Ja põhivajadused on ka rohkem seotud tõesti kõhuga? Silmahimu rahuldamisel ei ole piir ette äärt. See viib just selleni. Praegune meelelahutuse ajaviite vohamine mis vallutab aina uusi alasid, ma mõtlesin, sport on tegelikult muutunud osaks sellest meelelahutustööstusest täielikult mis on nii kenasti kokku segatud reklaamiga, aga ka kõik see, mida meil nimetatakse kultuuriks või peaaegu kõik, seega see on tegelikult noh, niisugune veidi veidi paremat sorti, veidi paremate ennast paremaks pidavate inimeste meelelahutusnoh teatud tasemelt inimene tunneb, et ta peab käima juba oopereid vaatamas ja umbes niimoodi Sõitma Viini Salzburgi mehed sümfooniakontserte kuulama ja. Aga no siin ei ole olulist vahet. Tegelikult samasugune meelelahutus või osalt ka enda näitamine. Seda kuidagi kokku püüda võtta siis siis lõpuks. Mul on endal kunagi kirjutatud üks essee, kus ma võrdlen inimest transistoriga selles suures maailma. On inimene, transistor, kuhu läheb sisse, kus sees liigub väga nõrk vool, meie aju biovoolud, need on niuksed micro ja millimatid. Aga tänu sellele inimtransistori tegevusel on maailmas valla pääsenud tohutult võimsad energiavood ja Reaktiivlennukeid tuumapommid meie kätte on saanud tohutu võimsusega, ometi seda võimsust juhivad needsamad meie väikesed biovoolud ajus. Ainuke võimalus midagi maailmas muuta, muuta seda meie oma biovoolusid. Kuidas seda teha? Kas seda üldse enam õnnestub teha, ma ei tea. Aga see igal juhul tuleb siis sealt peale hakata. Igal juhul on kuidagi, lohutab ja kosutab ja kindlasti ka õpetlik ja kasulik leida. Need, kes kaua aega tagasi või, või vähe aega tagasi kauges lähiminevikus on mõelnud samu mõtteid ja üritavad midagi ette võtta esitanud oma kriitilisi mõtteid, oma utoopilisi mõtteid. Ega utoopiat ei maksa karta. Ilma utoopiat hoopis teine, mina üldse ei saa elada, võib-olla ongi? Ongi meie häda selles, et meil ei ole enam head normaalset mõistlikku utoopiat. Meie utoopia on endaga dehaaramine monopoliseerinud just sedasama meelelahutustööstus. Just seesama reklaam. Me peame kuidagi sellest välja murdma ja looma endale mõistliku utoopia looma pildi maailmast kus on inimesel hea elada, aga maailmast, mida inimene üle ei, eks pluateeri, kus ta ei ületa oma vajaduste piire ja nii ei ohusta seda maailma ei purusta seda imeastjat. Smaaemm laadsenelast on. Nii et minu moraal on see, et, Kuidas ma nüüd ümber sõnastanud selle kunagise Gustav Suitsu loosungi, olgem eestlased, aga saagem kaudu testideks. Tervitame mõistlikke utoopiaid ja otsime ja leiame neid igalt poolt laadsest, piiblist, antiik, mõttetarkusest. Aga võib olla ka meie ajamata tarkusest. Tahtmist testija vajadustest näilisest tõelisest mõtles kuuldavalt Jaan Kaplinski.