Film Risto on tegelikult ühe poisi lugu. Lugu sellest. Me tegime selle siis, kui poiss oli juba enesetapu sooritanud sellest oli möödas juba pool aastat või isegi natukene rohkem. Ja lugu sellest me otsisime vastust küsimusele, miks ta seda tegi ja tegime loo siis koos Indrek Kanguri ka selle läbi läbi selle Risto perekonna läbi tema isa eelkõige läbi isa, aga, aga natukene oli ka ema. Ja kohtusime ka Risto õe ja vennaga kes olid lastekodus ja ühesõnaga noh, niivõrd-kuivõrd, need inimesed eelkõige isa Volli räägib seal, mis juhtus ja miks juhtus Krimmis. Me iseennast, see on nagu kolm, kolm novell, noh, ongi nii, et ühest filmist sündis teine, et kui Risto oli Risto oli valmis saanud ja jooksnud ära ka televisioonis, siis siis Petrurbla tegi ettepaneku, et, et võiks teha, võiks teha veel ühe filmi ja nii leidis teema minu. Ja me iseennast on nagu kolm novelli, kolm lugu, üks. Esimene lugu on kahest tüdrukust, kes Pärnu sillalt uuelt sillalt jõkke hüppasid. Üks jäigi sinna, õigemini tuli välja mingi nädala või pärast ja teine nagu pääsesse, siis nagu põhiliselt on seal räägib see teine tüdruk aja miks nad seda tegid. Teine lugu on renoldost, kes on lastekodulaps üritanud mitu korda mitu korda teha enesetappe. Ja elab Marika pool peres kasuperes, noh ta võeti nagu lastekodust ära kasuperre. Ja, ja kolmasugune Annelist Anneli on üks naine, kes elab Tallinnas ja kell. Enesetapukatsed olid kümmekond aastat tagasi. Tema meenutab. Katsume analüüsida, mis viisid teda nii kaugele ta pidi olles noh, nagu noorema ja noor perekonnainimene ikkagi niisugusesse sooritama. Väga tõsised teemad ja ometi need ei ole esimesed filmid, kus nii tõsiseid teemasid käsitleda, mis oli see kõige esimene? Teemasid on ju muidugi, kui ma omal ajal Tallinnfilmis töötasin, hakkasin tegema ringvaateid, siis nii mõnigi temaatiline Ringvaade püüdsime ikka teha tõsiseid asju. Kuigi nõukogude ajal ütleme enne perestroika, et perestroika ajal oli, asi on ikkagi oli kohati vastuseis päris tugev. Mulle tuleb meelde näiteks me tegime loo Afganistani sõjas olnud Eesti poistest ka seal oli üks tart poiss, kes oli surma saanud, nii et see oli nagu esimene tegelikult niisugune lugu, mis, mis mind ennast vapustas. Kui me käisime ema, isa pool kodus, nad rääkisid, kuidas, kuidas neile tuli koju teade ja, ja siis isa läks. Isa läks, kas ta läks nüüd sõjakomissariaati või tuldi talle töö juurde, no ükskõik, kuidas see täpselt oli ja öeldi, et teate, et isa arvas, et ta saab välismaale sõita, tal olid taotlus sees, aga öeldi hoopis poeg Afganistani Afganistanis surma. Ja selle peale ema hakkas nutma. Muidugi, see on niisugune jube vist, vist üldse kõige hirmsam nende asjade juures on ju siis, kui, kui surma saavad lapsed lapsed, kes, kellel on ju elu veel elamata. Ei ei ole muidugi ka mingil juhul kuidagi seletatav, kui vana inimene teeb näiteks enesetapu või või lahkub läbi õnnetuse, aga laste puhul on see tragöödia minu meelest eriti suur, need tegelikult vist afganistani lugu oli esimene lugu, aga televisioonis. Televisioonis sai tehtud kaks saadet. Temaatikaga seotud, et mina tulin kuskil 92 või millalgi niimoodi televisiooni. Paber oli näpus, kus oligi peal saade kadunud inimestest ja, ja me jõudsime pääsküla prügimäele ja siis selgus, et prügimäest saab ühe ja ilmselt mitte kõige kehvema saate ja siis kasvas sealt, et nii-öelda prügimäe temaatikast välja veel eraldi saade kadunud inimestest ja läks mööda mingi neli-viis aastat, siin me tegime teise, kadunud inimeste saate veel otsa ja enesetapud ja kadunud inimesed, minu jaoks on need lähedalt seotud asjad, sellepärast et sellepärast on need inimesed on ju ka kadunud need enesetapu sooritanud. Miks valib ajakirjanik süviti minemiseks käsitlemiseks nii raske teema sest on ju ajakirjanikul algusest saati selge, et ei selle saate või filmi ükskõik kumma siis tegemine ei saa olema kerge ja et see puudutab ka sind ennast kui tegijat väga lähedalt ja võib jääda sind aastateks painama. Ja ometi, miks ajakirjanik valib sellise teema? Võtame, võtame ikkagi praegu need kaks viimast, Risto, me iseennast, kus tegu on siis enese tapudega. See on küsimus, mida ma olen nagu iseenda käest ka küsinud, päris päris tihti see niisugune põhiküsimus ja, ja ma arvan. Ma arvan, et võib-olla kummitab midagi minevikust, võib-olla mul on mingi võlg minevikku ees. Et ma olen midagi eelmistes eludes tegemata jätnud ja nüüd katsun seda heastada, midagi Pole midagi halba teinud, nüüd katsun nagu head teha, katsun rääkida niisugustel teemadel ja viia see sõnum inimesteni, kes siis vaatavad-kuulavad ja kelle lähedased loodetavasti ei soorita enesetapp. Ja, ja teine põhjus, ma arvan, on see on natukene vist geneetiline. Et vanavanaisa oli nagu vallavanem ja mõistis ka kohapeal kohut ja vanaisa oli riigikohtunik ja isa oli mul jurist ja niisugune õigusemõistmine ja õid, õiguse ja õigluse eest seismine on, ma ei tea kuidagi veres ja liigagi kohati, et pole ju elus seda õiglust ja õigust alati nii väga kerge midagi võtta ega saada, aga, aga, aga ma arvan, et need on kaks nisust peamist põhjust, miks, miks ma lähedane. Küsiksin kohe selle teise põhjuse juures, et kas sellisel juhtumil, kui keegi on elust vabatahtlikult lahkunud saab üldse kellelegi ülekohut mõista, tohib seda üldse teha? Ei, kindlasti mitte, et tegelikult ei tohi, ei saa kunagi kohut mõista, sest see inimene on läinud koos nende põhjustega ja me ikkagi ei tea, me ainult oletame, miks see inimene niisuguse teo nagu enesetapp sooritas? Mina. Mul on niisugune, tähendab, on selle Neid filme tehes me me palju vaidlesime kodus ja kolleegidega ja rääkisime ka nende inimestega. Loomulikult, kes, kes filmidega olid seotud, et noh, näiteks kas enesetapja on julge, arg inimene, kas selle teo tegemiseks, jah, on vaja mingit niisugust erilist kangelaslikkust ja, ja nii edasi. Ja olid arvamused niimoodi poolt ja vastu, et ühed arvasid ühtepidi ja teised arvasid teistpidi ja, ja päris palju oli neid, kes arvasid, et see on eelkõige inimese enda õigus. Ja sellega saab ju ja peabki nõustuma, aga, aga ainult on, on, on, mina arvan ikkagi see, seda, see inimene sooritas enesetapu ju maksab kätte. Eriti, kui ta on täiskasvanud inimene, teab, ta ju maksab kätte oma lähedastele ja ja täiesti mitte süüdi olevatele inimestele lähedas lähedasi, jääb piinama see niisugune küsimus, mida ma jätsin tegemata, miks ma ei teinud, astunud seda sammu, ei võtnud sellel inimesel käest kinni, ei palunud temaga niisugust vestlust, ei, ei teinud temaga kuskil noh, kasvõi arsti juurde koos või julgustanud teda ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga see on nagu niisugune julm kättemaks ja, ja mina leian, et julge inimene niimoodi ei käitu. Et annab need oma elamise raskused, paneb oma lähedaste õlgadele ja, ja ja ma arvan, et, et see, see inimene noh, ma, ma, ma katsun neid mõista, aga, aga lõpuni ma ikkagi ei mõista ka neid inimesi. Viimasel ajal on rohkemgi tulnud ekraanile šokeerivaid filme. Meenutan siin pealkiri ei tule praegu täpselt meelde, aga see on Priit vehmi tehtud lugu noortest narkumaanidest Ida-Virumaalt ja väga realistlik film. Ja vägisi tegelikult tekib, kas selline küsimus, kas ajakirjanik äkki ei vali seda teemat sellepärast et ta teab, et see kindlalt nii-öelda müüb, et vaataja tuleb igal juhul sellele filmile taha kasvõi uudishimust? No ikkagi ju selline kõditav teema ikka enesetapud ja narkomaania. Et valitakse, toetati, tegija valib selle teema seepärast, et ta teab, et see see hetkel just praegu meie Eesti ühiskonnas kindlalt müüb. No kindlasti on see osaliselt osaliselt niimoodi, samas noh, mida me siis mida meie tahame näha ekraanil, mis meid huvitab, mis meid paneb seal istuma Ma kauem kui kaks või kolm minutit ja me ei lähe mitte külmkapi kallale või ei klõpsuta teleka puldiga teise kanali peale. See peab olema ikkagi midagi niisugust, mis meid puudutab. Mis annab meile midagi juurde, kui see on asi, mis paneb ikkagi inimese mõtlema, kaasa mõtlema ja kui ta natukenegi mina olen ise mõelnud, kui me natukenegi oleme suutnud nende kahe filmiga hoida, aga kasvõi ühe enesetapu katse kas või üks inimene on kodus mõelnud, et ta oma lapsega eelkõige just lastega räägivad täiskasvanud, et see on juba juba suur asi. Kuidas leitakse sellise filmi jaoks lugu, kuidas leitakse need inimesed, kes on nõus rääkima, tähendab me iseennast selles filmis on siis kolm lugu, aga ma kujutan ette, arvan, et vähemalt 30 käisite läbi või, või rääkisite või uurisite kas on nii? Nojah, ma ei, ma ei oska öelda, 30 on vist liiga palju, aga kümmekond inimest tähendab esiteks on seda tegelikult jõle raske seda teemat käsitledes, kuigi ma olen seal kaks korda käisid, olen ma ikka. Kuidas nüüd öelda, olen põrkunud väga tugevale vastuseisule, sest inimesed häbenevad. Ja kuidas nüüd öelda, ilusti seda tegelikult on, on ikkagi see on ju enesetapu katse, on teatud nõrkuse hetki ja kes meist ikka nii väga tahaks, tahaks rääkida oma nõrkuse hetkedest avalikkusele, meedia vahendusel veel eriti televisiooni või ükskõik raadio vahendusel. Mitte mitte väga paljud, ma arvan. Ja noh, 10 kümmekond inimest küll sai selle kolme novelli puhul nagu noh, või üle küsitletud mõne inimesega umbes sai kohtutud kas silmast silma või telefoni teel räägitud ja ja, ja tegelikult Sainad leitud ikkagi tänu sellele, kui, kui korduvalt sai kuulutatud kirjutatud ajalehtedes, ma mäletan, telelehes oli, oli Sõnumilehes oli Postimehes oled kirjutasid, kus ma palusin võtta ühendust inimestega, kes tahaksid rääkida oma juhtumitest ja, ja, ja mina nagu Omalt poolt rõhutasin seda momenti, et, et ma saan aru, et, et see on valus nendele inimestele rääkida oma minevikus tehtud niisuguseid nõrkuse hetkel nisusest ikkagi negatiivsest teost. Et võib-olla te annate, kui me analüüsime koos seda, annate te jõudu nendele vaatajatele, kelle on kas mõttes niisugune tegu või nende laste vanematele, kelle lapsed millegipärast kodus on hakanud imelikult käituma. Ja siis niimoodi lõpuks sai, sai need inimesed. Järelikult on sinu kogemus selliste inimestega suhtlemisel suur vähem kui meil, kes me pole nendega võib-olla üldse kokku puutunud, kelle peres pole mitte kunagi mingeid probleeme olnud või kui ajakirjanikul, kes võib-olla elus on, on ainult ühe selleteemalise intervjuu teinud. Kassa oskaksid leida Nende inimestele kes on kunagi elus kokku puutunud selle mõttega, et aitab küll, ma lahkun vabatahtlikult mingi ühise nimetaja, mis neid kõiki võiks iseloomustada või on iga juhtum täiesti erinev. Tähendab kindlasti on nii ja nii, et kõik need juhtunud, mida on raudselt erinevad, nii nagu inimesed on erinevad sõltuvad oma geenidest, harjumustest, kasvatusest ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. On ka need juhtumid erinevad. Kõik enesetapujuhtumid aga seob ka neid üks asi praktiliselt, ma arvan, praktiliselt see on üks ja peamine põhjus, see on see, et neil ei olnud õigel ajal kellegagi rääkida. Et igavikku kuhjuvad nagu pinged inimese sees, ka selle väikse. See Risto oli kolmeteistaastane selle väikse poisi sees ilmselt see, see ei olnud ju tal, need mõtted ei olnud tal ju esimest päeva, ta ei olnud ju kohe, niiet läks, kuuri panin nööri kaela, ei olnud esimene päev, vaid vaid ta rääkis sellest juba juba juba varem ja, ja lähedased eelkõige peavad leidma aega, et kuulata, panna laps rääkima. Muidugi leiavad laps laste vanemad 1000 põhjust, miks neil ei ole võimalust ja aega, oma muresid, et niigi palju tööd ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga see ei ole vabandus. Vaat see on see. Tegelikult peab leidma, märkame oma lähedaste nende inimeste juures, keda me arvame, et me võime aidata, saame aidata juures nende käitumises midagi imelikku, midagi, mis on järsku muutunud, siis peaks alati küsima endasse, et järsku saaks, võiks, peaks temaga rääkima. Võib-olla peab mõnikord mõne inimesega jooma ära pudeli viina ja võib-olla peab lihtsalt istuma niisama. Vahel oleneb, see sõltub kõik kellega, kus aga, aga nii saaks aidata küll lastega muidugi tuleb, tuleb püüda ise rääkida ja, ja kui ei aita, peab minema arsti juurde. Eesti inimesed. Kuigi käivad palju arsti juures, siin oli kuskil, ma lugesin, mäletan aastas mingi 10000 psühhiaatri juures käiku, tuleb kokku, on seda ikkagi psühhiaatrid ise arvavad kaks-kolm korda vähem, kui teaks, et siis peaks, kui enam ise hakkama ei saa, peaks julgema minna arsti juurde ja siis otsima koos neid teid, aga mitte mingil juhul ei tohi teha nägu, et, et see on puhver, Teet või et see on mööduv või täiskasvanud inimene peab ise oma muredega hakkama saama ja, ja mehed siis arvavad, et nemad peavad tugevad olema. Nemad ei pea nutma, ei pea virises maybe halisema, seda loomulikult ei pea aga rääkida, rääkida ikka võib. Kui palju nende lugude puhul on rolli mänginud alkohol ükskõik olgu siis alkoholi tarvitamine lähedaste hulgas peres kodus või et see inimene ise alkoholiga kimpus olnud. Tähendab, mina arvan, ega mina ju juures ei ole, ei ole elanud ja ei ole olnud, et noh, ütleme need juhtumid, millega laste puhul alkohol ei tule üldse nagu kõne alla tuleb kõne alla ainult selle kandi pealt, et vanemad ilmselt kohati kohati lausa palju ja ohjeldamatult juhid ja neil polnud selle tõttu aega tegeleda ei lapsega ega lapse probleemidega. Aga täiskasvanute puhul, no vot alkoholi puhul on üldse raske, raske küsimus see, et mis on põhjus ja mis on tagajärg. Kas juuakse sellepärast, et pole tööd või kuna pole tööd, siis juuakse sellepärast ühesõnaga, nii ja nii, võib-olla. Ma ei, ma ei tea täpset vastust nüüd ilmselt on järgmine küsimus kohe hakkavad tulema enesetapud. Sellepärast et inimesed tarvitavad narkootikume. Et, et see on kohe-kohe-kohe, ma ei taha olla prohvet, jumala pärast paluks. Et nii ei juhtuks, aga tõenäoliselt narkomaanidest eneselt tapjate arv suureneb, ta on niikuinii kogu aeg olnud nii-öelda tõust tõusvas joones, aga nende inimeste arv, kes, kes ei saa selle tõttu oma eluga hakkama, kindlasti kasvab. Teine teema, millest sa nüüd viimasel ajal küll filmi ei ole teinud, aga ma tean, et oled teinud telesaadet ja hoiad ka praegu teemal nii-öelda silma peal, on, on kadunud inimesed kadunud inimesed selles mõttes, et noh sellised kiiresti kiiresti õhust võetud näite, et inimene läheb, lahkub hommikul kodunt, läheb nii, peaks nagu minema tööle, õhtul enam koju tagasi ei tule, viimati on teda nähtud näiteks kusagil Harju tänaval ja kõik sealt edasi selle inimese kohta jäljed kaovad. Pole mingit kindlat teadet tema surma kohta ei ole teda kusagilt leitud, et ta oleks kuskil teises linnas, elaks võõra nime ja, ja võõra passiga ja nii edasi vaata sel kombel jäljetult kadunud salapäraselt kadunud inimesed. Et tegelikult need kadunud ja enesetapud, need kaks teemat on minu jaoks minu jaoks nagu, nagu üksjagu lähedalt seotud. Et sest need enese ta ütleme niimoodi, et tegelikult paljud kaduma läinud inimesed võib oletada, on sooritanud enesetapp ja tegelikult on teoreetiliselt võimalik ilmselt Eestis teha ka enesetapp. Nii et ei leita laipa, inimene läheb metsa, metsloomad pistavad nahka või, või kukub, hüppab kuskile näiteks Ida-Virumaal kuskil kaevanduskäiku. Neid lahtisi kohti on üksjagu palju või, või noh, ma ei tea, läheb ära merre läheb kodust ära ja läheb merre ja ei tule merest enam välja, nii et põhimõtteliselt on võimalik sooritada. Aga kadunud noh jah, enesetapjate puhul, kui, kui inimene poob ennast üles, siis, siis siis on võimalik teda vähemalt maha matta. Ja kui laps on, siis emal ja isal on koht, kuhu minna hauahauale ja, ja lilli mälestada ja mõelda aga, aga, aga vist vist kadunud kadumaminek on kõige suurem tragöödia, ma olen ise mõelnud et enam enam hullemini nagu inimesega ei saagi üldse käia. Et need, kes on laevahuku läbi teinud, jäänud merele, nende puhulgi on meres haud olemas, et teame, et inimene Inimesel on vähemalt kindlus, ta teab, et see inimene on lahkunud meie hulgast. Jah, aga kui ta tõesti tõesti mulle tuleb meelde, et selles esimeses kadunute kadunute saates, mis kohes sai tehtud seal kuskil pääsküla prügimäe saate järel kuskil 93 94 seal oli tõesti niisugune lugu ka meil, et tuli hommikul tööle, jättis naise Endla tänavale, parkis autovõidu väljakule tollasele võidu väljakule ja kadus. See naine rääkis selle loo, et ta ei ole oma meest peale seda näinud. Ja teises kadunute saates oli lugu, ma mäletan, see oli nagu kõige teeks, need on kõik hirmsad minu jaoks. Päris jubedad lood oli, oli lugu sellest, kuidas vast abiellunud. Siis noor abielunaine läks Kohtla-Järvel või pidi minema bussi peale ja meest pidi teda Tallinnas nagu vastu võtma, aga, aga see naisterahvas ei tulnud bussilt maha ja, ja pärast mis, nagu selgus, et ta ei olnud üldse bussi peale jõudnud. Ta oli seal krabatud kuskile autosse. Miks oli see mingi kättemaks, oli see? Või oli see lihtsalt juhuslikult kellelegi niisugune lõbutsemis hoog tuli peale või, või, või ei pea Elliamiks? Et, et see on ikka päris kole niisugune, 20 umbes 20 aastane noor inimene läheb niimoodi ja mis, mis tunded võivad olla vanematele, mis tunded võivad olla sellel mehel, kelle noor naine niimoodi läks, seda ei tea, ta ei tea midagi kaua oodata. See on midagi niisugust, mida ei taha vist. Et keegi läbi üldse läks. Oled sa hiljem ühendust võtnud toona sinu saadetes esinenud nõutega. Kas näiteks midagi on muutunud, kas nad on saanud uut infot? Tagasisidet tagasisidet ei ole praktiliselt olnud, ütlen ausalt, ma ei ole söandanud seda teemat uuesti nagu uuesti nagu üles võtta, ma olen otsinud küll vist korra või paar niimoodi, et kui me hakkasime seda teist saadet tegema, aga ma ei saanud neid inimesi nende kontaktandmete põhjal kätte, mis mul olid, nad kas olid vahetanud elukohta ja ma siis sain aru, et võib-olla ei tahetagi, et ma üldse enam torgin neid asju ja, ja ja, ja selles mõttes ei ole kontakte olnud. Mida sellisel puhul on sul jälle kogemust, et ega palju võimalusi vist ei olegi, mida sellisel puhul teha, politsei poole pöörduda ja kui sealt näiteks ikkagi on, Nad on nõutud ja ei leia neid niidiots ülesse, siis kas eradetektiiv palgatab ise infot otsida, aga see vist ongi kõige rohkem võimalusi. No üldiselt küll jah, see on muidugi alati niisuguse juhtumi puhul nagu üldse igasuguste oletatavate kuritegude puhul. Olulised on esimesed noh, ütleme niimoodi 48 tundi, et siis peab inimene, näitame üles ise, kelle lähedasega juhtus. Peab näitama üles initsiatiivi maksimaalselt käima, otsima, küsima ise, et ainult politsei noh, ma ei tea, ei jõua ja kohati võib-olla ei taha ka tegeleda, sest ikkagi öeldakse kui täiskasvanud inimeste puhul oh, pole midagi, läks teise mehe või teise naise juurde ja sõitis ära vaks pidu pidama, sõitis ära teise linna hüva leili ala nii-öelda filmi stiilis ja nii edasi, aga, aga et noh, et aut maksimaalselt selle 48 tunni jooksul ise koguda infot ja loomulikult teatada nii palju, kui kui võimalik kõikvõimalikesse kanalitesse näitama pilte, et käima, uurima siis, siis, siis on lootust, aga, aga missugune see lootus ja kuhu see välja viib, eks noh, ma ei tea, seda näitab aeg. Kuidas sa ise nende teemade puhul sellest asjast välja tuled, kui lähedale sa iseendale lased nende inimeste mured ja läbielamised? Sest lõppude lõpuks ei saa vist eitada, et tegelikult sa ennast nagu pead ju teatud mõttes säästma nende teemadega tegelemisel. Noh, vahel on, vahel on endal ka nagu, nagu hirm, et võib-olla natukene paljuks läheb meil niisuguseid negatiivseid asju, et liiga mõtled mu mõtted tulevad pähe. Et miks inimesed nii teevad, et kas, kui neid nii palju on, noh jumal, suitsiide näiteks 30 aasta jooksul oli seal mingi 65 95 oli ligi 15000 suitsiidi. Rohkem et, et aga, aga ei tohi lasta ega ei tohi lasta, peab olema, peab olema tugev, peab olema, peab jaksama, peab olema vaatama nagu tulevikku. Peab ennast julgustama. Noh, ja ilmselt sellest tööst peab olema mingi niisugune mingi niisugune rahulduse tunne ka, et ikka järsku käsku. Ma ise lohutan ennast kogu aeg, et järsku ikka tõesti keegi sai abi ja kedagi sai aidata ja ja ega palju-palju rohkem palju rohkem ei olegi. Ütle, kas see on väga egoistlik, kui praegu sinu juttu kuulates või ka neid filme näinuna või kui nad veel kunagi tulevad ekraanile, kui neid filme vaadata. Kui inimene istub ja mõtleb, et jumal tänatud, minu peres on kõik korras, minu lähedased on kõik elus ja terved, nad ei ole kuskile kadunud, meil on ja koos olla ja, ja see on nagu see valdav mõte, mis tal seda filmi vaadates tuleb, on see väga egoistlik. Noh, ma ei oskagi öelda, sellepärast et, Muidugi noh, tegelikult on ju, on ju ikka normaalsus, mina arvan, et ikka norm, reaalsus on see, kui on hea olla ja tegelikult miks ei võiks olla noh, niisugust väikest Niginat naginad on ju see on ju ka normaalne, et kõikides peredes kõikides töökollektiivides ja, ja igal pool on, et, et see, et see ei ole ka ebanormaalne ja et kui on ikka hea olla, et see on ikka, see on tegelikult hea ja seda head, mis on, seda tasub ikka hoida, seda tasub nagu kuu. Tähendab, ei tohi nagu loorberitele puhkama jääda, seda head tuleb kogu aeg otsida. Noh, võtame kasvõi ütles, et tuleb ka leida kogu aeg uusi uusi ühiseid, noh, ütleme näiteks ühiseid vaba aja veetmise võimalusi ja nii edasi ja nii edasi, et panna oma elukaaslane Tuua ta kodust välja ja lapsega koos minna ja nii edasi ja nii edasi, nii et noh, tamme egoistlik, aga ei, aga samas on kõik normaalne. Nii peakski olema et kena, kui absoluutselt igas peres nii oleks, eks ole. Noh, kõik tahaks, et tegelikult ju peaks nii olema, sest 15000 see on ikka kole suur arv, et, et need on ju paljud ikkagi olid ju täisjõus inimesed, et nad oleks võinud edasi teha tööd ja, ja, ja siin on ikka selles mõttes minu jaoks jääbisi teatavalt mitmeid küsimärke. Ma ei, ma ei, ma ei saa aru lihtsalt, kuigi ma nii palju kuulanud, neid ma ikka ütlen, ma lõpuni ei mõista neid lugusid, kes on sooritanud neid inimesi, kes on sooritanud venestus. Mida sa praegu teed, kas oled endiselt väga tõsiste teemade juures ja plaanid mõttesse järgmist väga tõsist filmi või sa oled otsustanud, et vahepeal ka midagi midagi kergemat teemat võtad ette? Hea meelega võtaks, aga ma ei tea, kas ma olen vigane või, või otsivad need niisugused rasked asjad. Suhteliselt rasked asjad mind ise üles, noh, praegu on käsil pooleli tegelikult dokumentaalfilm val valge tee on töö pealkiri ja see on lugu siis. Narkotransiidist dushamp Dušanbest või ütleme niimoodi tadžikimaalt kuni Helsingi nii välja, et mismoodi liigub ja see niimoodi filmi abil kirjeldada seda narkootikumide liikumist, transiit kaubandust ka läbi Eesti. Ja noh, see on nagu pooleli see niisugune pikem pikem lugu ja eks eks üks asi päris mitu asja on lauasahtlis ka üks on üks film kava filmikava pala õnnetusest, sellest koolilastega juhtunud õnnetusest, see on praegu küll, seisab. Seisab ei tea, kas saab seda teha ja vahel mõtlen ise ka, et kas ongi vaja teha, et võib-olla võib-olla võib-olla ei tohigi, aga samas mõtledele võib-olla ikkagi peaks rääkima, mismoodi need inimesed näiteks jaksavad edasi elada, kelle lastega niisugune kole õnnetus juhtus, et võib-olla on, on nende inimeste lugudes midagi. Ja ja siis oli veel üks niisugune teema nagu töö pealkiri oli julmad naised, et mulle mulle tundub ja ma olen noh, oma põhitööl nagu Eesti televisioonis tehes olles üks saate avatud toimik tegijatest, kohtunud kaanisuste naistega noorte ja natukene vanematega, kes päris niimoodi julmalt käituvad, et et otsida nagu põhjuseid, miks naised on muutunud julmaks, need paraku on niisugused üldiselt negatiivsed asjad ikka jätkuvad. Kuidas sinu pere sellega lepib või on kostunud ka neid hääli, et isa aitab nüüd küll, et sinu töö hakkab juba juba sind mõjutama, et võta nüüd ometi mingi muu teema vahepeal, et kui nad aktsepteerivad seda, mida sa teed ja mõistavad miks sa seda teed? No üldiselt on ikka aktsepteeritud ja on mõistetud ja on toetatud ja ei ole kunagi dikteeritud või noh, nii-öelda tempot, et nüüd pead seda tegema või nüüd nüüd nüüd seda ei tohi teha. Et selles mõttes on, on, on minu kodused mind küll kogu aeg aidanud ja, ja, ja ka lapsed on olnud käinud läbi saadetest ja filmidest mõlemat, niimoodi, et kui on ikka vaja ja ma olen palunud, et noh, et rääkige omaealiste niimoodi mõtetest ja arusaamadest, siis, siis nad on, on seda teinud, ma ei ütle, et nad on sa nüüd nii väga hea meelega teinud, aga nad, nad on mind mõistnud saanud aru, et et nende saadete tegemisel on vaja noorte inimeste arvamust ja, ja nad on öelnud selle välja. Kui vanad lapsed sul on ja poisid või tüdrukud? Poiss on 21 polegi enam muidugi mingi laps ja tütar on 15, nii et nad on jah, mõlemad käinud kaasas ja ja esinenud.