Kirikuelu täna on esimene nelipüha kiriku sünnipäev aga eile tähistati Põltsamaal legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurme sajandat sünniaastapäeva. Herbert Kuurme sündis küll tegelikult 13. juulil aastal 1911, kuid tema ja aastapäeva tähistamine viidi ühte Viljandi praostkonna kiriku ja laulupäevaga. Kauaaegne Põltsamaa koguduse õpetaja Herbert Kuurme elab nii kohalike inimeste kui ka paljude tema õpilaste südames eeskujuna edasi. Suurele osale vaimulikest õpetas just tema seda, kuidas jutlusi pidada. Herbert Kuurme oli see mees, kes suutis nõu koguda seal üles ehitada sõjas maha põlenud kiriku. Kuidas on võimalik ehitada kirikut Ajal, mil inimesi usu pärast taga kiusatakse ning pühakodasid sulgetakse, on omaette ime. Tänases saates meenutavad Herbert Kuurme, tema kolleegid ja hilisemad Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets ning Markus Haamer. Meenutusi ka legendaarse õpetaja kaasaegsetelt. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Joel Luhamets, Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praost. Te olete olnud ka Põltsamaa koguduse õpetaja ja Herbert Kuurme kõrval, isegi mismoodi sattusite Põltsamaale õpetajaks? Minu jaoks oli see väga suur au, sest õpetaja Herbert Kuurme kutsus mind. Ta kutsus seda küll umbes paar aastat, enne kui ta pensionile jäi ja rääkis, et kas ma olen valmis tulema tema tööd sinna jätkama. Minu jaoks oli see selles suhtes suur au, sest sest umbes 10 aastat olin ma õppinud tema juures. Ta andis usuteaduse instituudis hommil eetilis-kate eetilist seminari. Ja meil oli igal sessioonil oli seminar, mida juhendas Kuurme ja mina nii vaiksed ise, et mõtlesin, et tal on ülevaade nüüd see noorema uuema põlvkonna vaimulikest, sest seal neid kõiki õpetanud ja kui ta mulle kutsesites, siis ma olin eriti sellest meelitatud. Ja siis, kui jõudis aeg kätte, ta jäi pensionile, siis ma kandideerisin Põltsamaa koguduse peale. Isegi siis, kui õpetaja olite seal, siis ega Kuurmest ka nii-öelda ei loobutud, teda kutsuti ikka ja jälle teenima ja matusetalitusi läbi viima, ristimise läbi viima. Jah, vist koguduse jaoks ei olnudki eriti arusaadav, et õpetaja pensionile jäi. Enne mind oli seal olnud tal abilisi ja praktikante ja mina tulin nagu nende abiliste koha peale. Õpetaja Kuurme jäi koguduse elu korraldama ja niikaua, kui tal tervist oli, võttis ta aktiivselt osa. Ta osales jumalateenistustel ja me jutustasime üle nädala. Ma arvan, et isegi rohkem pooled talitustest pidas õpetaja Kuurme Stahli paljusid ristinud, leeritanud, laulatanud ja nüüd soovitada neid kamataks. Ja kui nad seal töömaht oli, nii suur, siis oli suur õnnistus. Lisaks oli see minu jaoks meeldiv laekuna. Tol hetkel ma sain tegeleda ka muude üld- kirglike asjadega. Tol ajal käivitus ajaleht Eesti kirik. Ja minu osaks langes siis ta käimalükkamine. Paar aastat vedasin ajaleht Eesti kirik, aga seda ainult tänu sellele, et õpetaja Kurmoli igal ajal ja alati täisjõuga valmis tegema. Tol korral tehtiga kiriku laulu- ja palveraamatut. Ja selle viimane faas, kui seda valmistati ja nende tööde jaoks õpetaja gurmaadis mind alati vabaks need. Ja nii kaua, kui mina seal töötasin, nii kaua oli õpetaja Kuurme alati mu kõrval ja, ja suurepärane klapp oli. Ta oli väga hea mees, kellega koostööd teha. Ma mäletan, et et Helme koguduse õpetaja Valter Vaasa käisid, ütlesid, et kui mul oleks ka selline koostööpartner nagu mõte serverdit, et sinul ja siis ta otsis ka endale abilist, kuna ta kavatses pensioni jääda, et tõesti, meil oli hea koostööd, mida naaberõpetaja isegi kadestasid. Ta oli inimene, kellel oli hea meel teistest inimestest kes tundis huvi teiste inimeste vastu, kes tõepoolest mitte formaalselt ei küsinud, et kuidas elad, vaid ta tõesti huvitus, kuidas ta lapsed ja lapselapsed elavad ja mida nad õpivad ja ja kuidas koolis lähevad ja ja selle tõttu ta tundis kogu oma kogudust või kogu piirkonda kogu ümbruskonda ja ta elas sellele kaasa. Võib-olla ei jaksanud ta õhtuks pere keskel enam olla nii särav, aga aga ta lapsed imestasid ka, kuidas isal on energiat, koguduse inimestele kaasa elada ja nende vastu huvi tunda. Ja see, see, ma arvan, oli üks kõige tähtsam asi. Muidugi, ta oli ääretult taktitundeline, väga väärikas oma käitumises, oma olemistes. Ja muidugi sügav vaimulik isik. Hästi haritud inimene. Ja eks Põltsamaal peeti ta selliseks ideaalseks inimeseks siiamaani. Mis oli tema jutlustas, selline läbiv teema või lemmikteemad? Ei, ma arvan, et tal sellist mingit kindlat lemmikteemat ei ole. Tol korral oli tema ju meie õpetaja ja õpetamisel ka üks teema oli see, et jutlus peaks lähtuma tekstist mitte sinu mõtetest, sinu huvidest, päevakajalistest asjadest, vaid jutlus peaks lähtuma sellest pühakirja tekstist. Seda ta õpetas meile ilmselt seda, ta järgis ka ise, et kui tal ei piibli lahti, siis ta rääkis sellest. Ja ta oli elus osanud mõningaid asju diplomaatiliselt ajada. Kahtlematult kui, kui, kui tulid külalised, siis ta rääkis kiriku taastamisest. Eks hinda pani kogu oma energia oma aja seal olitama suuremat läbielamised siis, kui Põltsamaa kirik oli põlenud. Kui seda üles ehitama, hakati võib-olla külalistele kõige rohkem põlema. Ta läks siis, kui tuli kiriku taastamisest rääkida. Võib-olla see oli üks selline lemmikasi, mis oli võib-olla hinge jäänud omal ajal. Ja, ja kõik, mis Põltsamaa kiriku juures oli, see oli mingil määral tema olise arhitekt olnud või seal olid tema ideed, kuidas krohvida ja kuidas seda vaipa kududa ja sellest kõikides asjastassi jutustest ja tal oli iga asja taga mingi oma oma mõtte, oma sõnum, oma teooriat, miks nii just väga hea. Aga vaadates tänast kirikut ja kirikuõpetajaid, kui palju on selliseid potentsiaalseid Herbert koormeid meil keda mäletatakse, keda austatakse kellel on õnnestunud nii inimeste südamesse minna? Noh ma arvan, et neid ei ole kunagi palju olnud, aga neid alati ka on. Ja kas hinnangu annab aeg ja tagantjärgi me mõistame paremini. Ma arvan, et eks Herbert Kuurme olid ka omal ajal omad vaenlased ja vastas, et ega ilma selleta ja ei pääsenud keegi ja, ja ka tema kohta räägiti külajutu ja kuulujutte, et ega temaga nendest ei pääsenud. Aga muidugi tema ei teinud nagu inimestel suhted vaheta, võis väga lihtsa inimese rääkida ja ta sai väga hästi läbi ka tol ajal, no eriti tema põhitööaeg oli ikkagi vene aeg tolleaegsete, nagu juhtunud meeldivate inimestega, ta mõistis neid ja suhtus nendesse lugupidamise ja aupaklikkusega ja, ja sellist lugupidamist ta sai ka vastu nendelt. Ja ma arvan, et, et ka tänasel päeval on aga selliseid isikuid, aga aeg peab andma lõpuks hinnangu. Aitäh, Joel Luhamets, Tartu Pauluse koguduse õpetaja, kunagine Põltsamaa koguduse õpetaja ja praegu Tartu praost. Aga läheme nüüd ajas tagasi aastasse 1939 aega, mil Herbert Kuurme sai Põltsamaa koguduse õpetajaks. MINA OLEN Tammemäe, Renata ja 88 aastat. Bäne, millisesse kogudusse tuli Herbert Kuurme üldse õpetajaks, kui teritise, siis noori veel. Panin häbeebee Kuurme tuli. No kui te lubate, ma räägin õpetaja koormus eelkäijast, õpetaja Freist. Ma mäletan tema ärasaatmist, see oli 39. aastal, kui, kui sakslased kutsuti ära, ta oli küll eesti hingega siin ja ta oli ka minu õpetaja koolis usuõpetuse õpetaja. Ja kui nad ära läksid, siis proua oli kummuli maas ja nuttis. Frey oli väga tõsine, kui nad lahkusid. Ja mõne aja pärast juba määrati siia siis uus õpetaja. Õpetaja Trei oli ka omamoodi rahva inimene ja ja koolis, õpilastega tal oli hea suhtleja, tema vastu ka ei olnud, mitte GG säilukile. Suurt Gross oli õpetaja koormele, kui ta tuli. Ta laulis väga hästi. Õpetaja Kreil kahjuks seda laulu ainult ei olnud. Tema iga kord, kui läks, oli matusetalituste kodust surnu ärasaatmine pidi kellegi käest küsima, et kes aitaks häälemist võtta, siis olid vist ka väiksed võlad, olid koguduse koor, mis oli nagu see riigipöörded tulid ja siis saite Kuurme köitedki võlad kustutatud. Aga Herbert Kuurme sai ju õpetajaks väga keerulisel ajal 39 ja varsti pärast seda ka ju kirik hävis. Seda küll, ta sai siin nii vähe olla selles vanas kirikus ja need olid ka väga rasked ajad, sest ta tuli 39 ja siis tuli sõda 41 sõda siis sinna langes küüditamine, seal langesid lahingusse läksid mahalaskmised ja tal oli sellel 41. aastal sõjasuvel ju väga raske aeg, noorel õpetajal isegi viis kuni kuus inimestel tuli ühel päeval matta. Need olid siis kas mõrvatud või või kuskil sõjas hukka saanud. Et noorel õpetajal oli palee väga raske seis. Aga teisest küljest. Tal oli väga heas õpetaja koormus väga hea suhtlemisoskust ja kui kirik oli põlenud, siis ta hakkas jumalateenistusi pidama Põltsamaa linnast kaugematel külades, eks kuskil taludes ja sealt ta nagu suhtles väga hästi kohaliku elanikega ja siis olid veel talupidajaid ja kui Sist kirik olid põlenud, siis tal olid niisugune tutvustest, siis ta organiseeris sealt palki vedusid ja ostis metsa juba, et uut kirikut ehitada. Ja inimesed läksid, meil olid omad hobused, nad läksid hobustega, vedasid seal seda ehitusmaterjali Põldsemale, seal ehitusmaterjali oli ka jälle oma omad. Ta ütles, et kui 44. olid lahingut, siis siis läks osa seda materjali sinna need kõike seda materjali, mis oli mõeldud kirikul, kirikul, ei saanudki pärast enam käsutada. Need läksid sõjaaeg jälle kuskile, kassilded ehitamist, sest 44. aastal sillad lasti õhku. Seal üldse uskumatult, sel ajal nõukogude ajal oli võimalik ehitada kirikut üles uuesti, see oli ateismiperioodil. Ja tollel ajal oli tal rahvas, ei olnud irdunud kirikust nagu nüüd, nii paljud noored käisid leeris ja ja siis ma isegi käisin, kus see kiriku ehitamine algas. Igas külas oli mingi korjandus, mina käisin oma kodukülas, kust mina pärit olen. Korjamas teraviljaehitajatele palgaks. Need olid, kas ma võin öelda muste venelased, kes need olid, valgekaartlased siia ja need olid kiriku ehitajad, nemad andsid palgaks vilja. Ma käisin isegi üks talu, kus oli väga ihne peremees, keegi ei keelanud ja see oli võib-olla õige aeg, siis ei olnud, siis olid veel talupidajad, ei olnud kolhoosiaega, inimestel oli vilja anda ja kõik andsid. Ja eks väga ihne peremees oli isegi see andis ja kus oli külas mõnikord sea tapmine või siis viidi sinna kiriku juurde, sest seal antideid kirikuehitajatele süüa tehti. Et rahvas oli väga nagu muretsen, et ikka saaks kiriku. Ja see oli siis üheksandal novembril 1952, kui oli kirikuõnnistamine. Kas on teada ka, mismoodi nõukogude võim sellesse suhtus kiriku ehitusse taastamisse? Õpetaja kuur, meil olid küllalt head suhted. Ta sai nagu kiriku võim, ma ei tea, kui palju see kirikupõim nukest, kuid eff tema käis Tallinnas juba siin oma raamatutest, väljendiste kirjutab jällegi kuskil koolivendi ees. Siis oli ta siin alguses, andis koolis ka veel tundi. Ja siis tuli kooli. Kas oli Sist Semper või üks minister, tuli ja ta sai juba sellega räägitud juba diginagu eelsoojendust. Nii et hea suhtlemisoskus aitas edasi äikes rahvas armastas teda väga. Ja tema suhtles rahvaga nii, suhtlemisoskus on tal väga lihtsa inimesega ja ja akadeemilise inimesega ja laulva hääl oli eelmine õpetaja, nagu ma mainisin, eelmine õpetajal ei olnud seda. Ja siis see oleme nagu harjunud, et see kirik ja õpetaja laulavad ja ja nii ta on. Kui palju on meeles sellest jutluse sisust või nendest vaimulikest mõtetest, mida Herbert Kuurme on jaganud? Ja ütles, et tal alati olid sisukad. Tädi ei oldud nii väga filosoofilised, nad olid niimoodi tal sisustatud, et iga lihtinimene sai temast ka aru ja sõnad olid väga seotud jumala sõnaga, keda tundis inimesi taga isegi oma kooli õppe käsi mäletas väga paljud, kes tulid veel kutsusid ikkagi edasi laulatada või mõnel suri. Seda mäletan mina küll, et kui Herbert Kuurme jutlustas, siis alatasa oli tal endal ka pisar silmis, nii et need kõned olid väga emotsionaalsed. Seda küll ja teras ta oskast oma kõnega ka inimestele hinge minna ja nad olid ikka väga hästi inimestesse minerad ja ja noortele ta oskas leeritunnis rääkida ja kahjuks ei ole tema algaastad olid väga raskesse aega langesid ja ikkagi 13 aastaga olid väga suured läbielamised ja ta ja ta oli pühapäevast pühapäeva, et tal ei olnud kunagi ei võtnud, et vaba aega, et ma tahan puhata, Ta, ta iga pühapäev teenedas oma kogudust. Meenutas Põltsamaa koguduse liige Renata Tammemäe. Herbert Kuurme tundis ka 95 aastane Hillar kinguste ning tema oli tunnistajaks sellelegi, kuidas Põltsamaa kirik süttis. Ja kuulajatele teadmiseks, et Hillar kingustad sinatan ma seetõttu, et ta on minu vanaisa. Selle tõttu tema austus oli niivõrd suur ja teo teo tahtel selt Põltsamaa kirik Lääs maha seal ja tema oli see, kes oma liikmetega selle kiriku taastlas. Põlemist tead väga hästi, sina seda põlemise lugu. Põlemine sündis minu silmade all päeva kolm saksa soomusmasinad, hoosildasid minna Põltsamaal enne sisse jää, nad näksivad seal kuningavadi, seal selle kohal mõtlev seadja, venelane Lassis, suurtükist mõlema, nii täpselt, las siis, et kõik need kolm vastavad, läksid põlema. Said surma, kõik seal olid ja ja siis mõisas sõjaväe ohvitserid võtsid vaada, söövad kirikul vorme ja siis pikksilmaga vaadates kirikutornis üleval. Vene sõdur ja ütles, et näed, vene sõdur on, kes seda tuld juhtis seal nii täpselt nõnda masinate peale. Ja ütles seal ühe au, et seal suurtükiolla, et Lasnamäel sellel sealt purus ja andis käsu Suurtüki mehele särada hullestandaja, nagu ta helistas, siis need õli oleks sulle õliga üle valatud kirikutorn ja, ja loss ahvatles põlema, nii oli siis minu silmade all Põltsamaa kiriku ja lossipõlemapanek sakslaste poolt. See pandi siis põlema sellepärast, et Vene väed olid kiriku enda kätte võtnud. Torn seal oli vene sõdur, kes juhtis seda tuld nende soomusmasinate peale, kes tahtsid sinna lennud sisse minna. Sellesama pärast siis tulistati seda torni, mis siis nagu plahvatas põlema seal koos lossiga. Nii et see on minu isiklik silmanägemine ja kes oleme alles elus, kes seda isiklikult. Tantsivad teevad materjalid kõik ja aitasid siis kuulma juhtimisel kiriku kiriku uuesti üles ehitada. Meenutasin lärginguste Piret rist tegi 10 aastat tagasi Herbert Kuurme aga intervjuu seoses tema 90. juubelisünnipäevaga. Õpetaja rääkis ka sellest, kuidas ta Põltsamaa kiriku taastamise ette võttis. Vaadake, kui mõnel inimesel on vaja ja see maja hävineb, siis tema ju Aceriga kohe vaatama, et seal on vaja jälle ehitada, et kus nad siis elavad, see perekond siis elab, kui see, kui see perekond on ka aga kogulustan, suur perekond ja õpetaja on selle perekonnajuhataja ja kus me siis pidime teenistust pidama, kui on küsitud, et millal tulid minule see mõte et kiriku selle kiriku üles ehitada, läksime sinna kiriku varemetesse. Ja ma ikka olen ütelnud seal, mina nutsin. Kohutav, kui tuletukid, õid seal pilladi balleti ja ja, ja et kuhu me läheme, meil on, et perekonnale teed vaja, aga meil on suur kogudus ja kuhu me kuulsime, siis? Teenistusi peame. Ja seal oli mul kindel otsus kohe, et ta hakkame ehitama kirikuid üles. Muidugi, meil oli siis ajutiselt kiriku, kas oli leerimaja? Seal leerisaal oli avar ruum ja seal oli ka tuba ja köök, kus siis õpetaja sai elada ja siis kantseleiruumile seal kõrval, kus oli koguduse kantselei ja, ja see on, mille kirikuks oli. Aga see ruum oli väike ju, seal on muidugi väga palju, ma käisin, sõitsin ikka maal ringi, see algus oli ju veel võimalus kasutada koolimajasid ja rahva maalsed ja mis kuskil olid? Meil oli siin Põltsamaa kihelkonnas palju neid punkte, kus sai teenistusi peetuda. Ja seal sõitsime na ühest paigast teise ja ühe ringiga seal kajab mitmes mitmel kohal sai teenistusi peetud. Nii et need leerimaja oli meil siis kirikuks, aga, aga see ei rahuldanud meid. Aga kui oli see nõukogude aeg, tuli, siis ju enam neid koolimajasid ei antud mitte siin all, teenistujad, sealt lähevad pidama ja siis oli see asi hoopis halvem. Siis ma leidsin veel mõnede talu talumajad ja taludes. Nii et sai veel pidada ehitamine, nagu mina jaotan, sõna oli kolmes osas. Esimene osa oli siis nüüdse kirikuhoone ülesehitamine. Ja teine osa oli. See ehitamine. Ja, ja kõige viimane oli siis kiriku tornikiiver, ma mõtlesin, et sõna, et on ju muidugi väljastpoolt vaadates väga ilusaid ikka naljalt poolt. Näedrite kirika on kõik torn peale, nii edasi aga eratsiooniga luksusasi, aga küte on praktiline vajadus. Ja nii, nii me siis võtsime ennem käsile keskkütteehitamise ja siis kõige viimane oli see torni ehitamine, aga väga palju töid tegime talgu korras. Ja, ja see tegelik ehitamise aeg algas otsekohe. Nii kui see vana kirik oli põlenud hammas ja välja tulin, hakkasin ma kohe otsima taotlema materjali nõukogude ajal esimese nõukogude ajal oli väga palju metsalõigatud maha ja see vene võim, need palke vedas ära, aga nad ei jõudnud kõike välja vedada, kuni tulid sakslased sisse. Kuuldud helilõigus kõneles õpetaja Herbert Kuurme. Intervjuu salvestus Piret rist, 10 aastat tagasi, aga tuleme tagasi tänapäeva. Eile tähistati Põltsamaal Herbert Kuurme sajandat sünniaastapäeva. Täna on Põltsamaa koguduse õpetajaks Markus Haamer. Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Markus Haamer. Te olete nüüd sellel mõnes mõttes keerulisel positsioonil, olles väga tugevate õpetajate järel Põltsamaa koguduse õpetajaks. Herbert Kuurme on kindlasti inimene, keda mäletatakse ja keda meenutatakse tänapäevani. Noh, eks tegelikult on ikka inimesi, kes, kes seda mäletavad ja kuigi ütleme surnud on ta juba nüüd siin 2005. aastal, et see tähendab juba kuus aastat tagasi ja põhimõtteliselt siin kolm viimast aastat origa tal tervis suhteliselt halb ja ta siin ei olnud sellises aktiivses kogudused töös. Nii et noh, ligikaudu siis võime ütelda küll, et seal kümmekond aastat ei ole olnud sees aktiivses töös, aga see ei ole mitte vähendanud juttude rääkimise indu ja, ja mälestus temast. Noh, muidugi eks asi on selles, et ta ikkagi oli siin üle 60 aasta ja põhiliselt praegu, kes ka siin selline põhituumik kirikus on, on ikkagi temaaegsed inimesed ja need siis ikka mäletavad, et vot, koorme tegin jagu meierei teistmoodi ja et nüüd tuleb ka niimoodi teha, et no et et kuidas siis ikka Kuurme oleks asjad tahtnud, et tehakse ja nii et andunud fänne on veel siiamaani. Aga noh, kas see raske või mismoodi see on, et et ühest küljest jah, tab ühest küljest on raske, aga teisest küljest ei ole ka. Sest. Ma leian, et ega ühtegi kogudust ei saa siis võta selliselt, et ma tulen ja hakkan siin ehitama seda kogudust ülesse. Et ikkagi kirikud on ju väga tugeva traditsiooniga ja, ja me kõik astume siis kellelegi jälgedesse ja seetõttu just niimoodi seda tulebki võtta, et ma astun nendesse jälgedesse. Ja ma siis kujundan seda rada edasi, aga noh, loomulikult, et seda rada siis tuleb kujundada vastavalt sellele pinnasele, milline see paikkonnas on. Et ma ei saa minna välja siis nendest traditsioonidest. Ja see tekitab siis vastuolu, kui, kui väga radikaalselt hakata kohe selliseid muutusi tegema ja ja midagi väga uuendama, nii et tasub alati kuulata. Aga missugune on see kogudus, kus on Herbert Kuurme 60 aastat vaimulikuna teeninud mis on nagu need traditsioonid, mis jäävad kestma edasi? Eksais nähtava traditsioonid on siin mõningad mõningad asjad, mis siis ikkagi on täitsa otseselt siis päritud siis Kuurmelt noh kasvõi just see, et kuidas siis kiriku uksi kinni panema ja seal seansse nähtav külg nad teine on muidugi siis ka jumalateenistuse pidamine, et et ikkagi see peab olemuse ris selliseid traditsiooniga peetud jumalateenistus. Ütleme, et siin on jah selline väga, väga kahepoolne, et üks on see, need, need nähtavad teod, mis siis nagu tehakse, et, et kuidas siis üks või teine asi paigutatud on või siis just see jumalateenistuse tegemine, et mida siis noh, näiteks, et milliseid lugusid laulda võiks ka näiteks plaksutas astumisega on, on küsimus, et et on arutatud palju selle kohta, et kas kontserdi ajal plaksutada või mitte. Ja siis noh, on räägitud, et jah, alguses varem küll, et Kuurme, luban seda, aga noh, lõpupoole siis juba, kui ta siin Joel Luhametsaga kahekesi olid noh siis aga hakkas plaksutama tulema ja noh, selliseid asju nagu püütakse niimoodi kõik kaaluda on ju selles, et kuidas, kuidas üks või teine asi võiks Kuurmele meeldida. Ja noh, võib-olla pigem seda asja nagu vaadatakse selles selles valguses, et, et noh, kui otseselt ei ole enam sõnu ega ei ole selliseid korraldusi, mismoodi saaks ütelda, aga just püütakse seda tunnetust enda sees siis tunnetada ja siis nagu mõtelda siis tema, tema laadiliselt selline on võib-olla see traditsioon, mis hoitakse, kas tuleb austusest Herbert kurna vastu kui mõtelda selle peale, et ta on sind üles kasvatanud, et noh, ütleme kindlasti kaks põlvkonda. Kui 60 aastat kuiv inimpõlveks loetakse 25 eluaastat. Nii et siis väga-väga mitmete perekondade koori siis selline side, et noh, kõigepealt siis maeti seal vanemad, et siis ristiti lapsed siis leeritati laulatati siis juba võib-olla jõudis seal juba kätte uus matuseringe, uus, uus ristimise ringet. Ja muidugi kuulmer oli ka fenomenaalne mälu. Ta teadis, nende inimeste elulugusid teadis, kuidas inimesed, kellest põlvnevad ja kõige perekonna lugu ja et noh Ta mäletas väga hästi. Ja, ja sellest siis, kuna ta oli nii rahvakeskne, et tuli tänaval, lapsed on rääkinud, et et isa oli võimatu arutada, et linna peal, et ei, ei saanud nagu temagi käest kinni hoides kusagile minna, sellepärast et ta kusagil jälle jälle kellelegiga rääkima ja siit mõnisada meetrit kodu minna, oli ta ikka tund aega või nii palju, eks, et ta rääkis muidugi inimestega väga palju siin linnas ja nii, et et austus on, aga noh, muidugi, eks ikkagi põhiliselt nende inimeste hulgas, kes siis temaga kokku puutunud on ja no muidugi väga palju räägitakse ja on siis nii Herbes kui aasta on ka linna aukodanikud ega ei saa Herbertist rääkides minna aastast mööda, et et eks, et aastani tubli ja ennastsalgav oli, see andis kärbetele võimaluse tegelikult siin selliselt hiilata. Markus Haamer teie enda kokkupuutel servest Kurmega. No minu kokkupuuted on olnud tegelikult ka päris väikesest peale. Sellepärast et minu vanaisa ütleme, staadiks mõtlesime, Harri Haamer on siis samast Browskonnast Viljandi jaoskonnast tarust õpetaja olnud. Ja noh siis sellega seonduvalt Ta oli ikkagi sellised proskondlikud läbikäimised mul isa kirikus. Ta on ju noh, ei ole siit kaugel mustes 70 kilomeetrit. Nii et et selle läbi ikka need sidemed on olnud juba väiksest peale muidugi siis õpingute ajal tari Humile eetika õppejõud ja 90.-te aastate alguses ta või tegelikult ennem 90.-te ennem kui Joel siia tuli siis ta otsis endale siia habilist ja siis ta tegi mulle ka ettepaneku et ma võiksin siia tulla tollel hetkel ma küll pidasin seda võimatuks üks eks ühest küljest kartes oma noorust ja tema tema vanadust, et et lihtsalt, kas ma suudan olla tasemel ja noh, teisest küljest ka, eks seal oli siis pere loomise küsimus ja sellised teised takistavad probleemid veel, et mis siis ei andnud seda võimalust. Aga noh, nüüd ma olen otsaga siis siin ja noh, loomulikult sellised isiklikud kontaktid on ka väga palju olnud. Ise teda tunnen väga heatahtliku inimesena, kes ei tahtnud kellelegi halba midagi ütelda ja püüdis kõik asjad ära siluda, näiteks kui seminarides seal ikka ei keegi, hakkas seal mingi kõne peale väga, väga kõvasti ikkagi ütlema. Siis tema silus pärast ikka noh, ei ole hullu midagi, kõik on korras ja kõik on hästi ja niimoodi tema siis tahtis, et et kellelegi ei jääks paha muljet. Oma tööst ta selline inimene tegelikult oligi, et ta nagu kõigiga püüdis-püüdis hea olla. Nii et on mul olnud väga palju kokkupuuteid temaga isiklikult. Aga tema teoloogia, tema sõnum No ma võin seda, seda küll nii oma tunde järgi ütelda, et ta on sellise praktilise poole peal rohkem olnud ja armastus teoloogiat rohkem viljelenud, et et jutlustada armastusest ja hoolimisest ja ise püüdnud seda ka ellu viia. Et ei ole olnud need jutlused mitte just sellised süva teoloogilise taustaga, et, et väga palju dogmaatikat ja sellist asja, et noh, näitajaid ja ja just elulisust ütles jah nüüd tegelikult Herbert Kuurme 100. sünniaastapäev on 13, juuli, aga eelmine aasta, kui me siin seda hauakivi avasime, siis noh, selgus, et inimesed ikka juulikuus juba puhkavad väga palju ja ei ole need siin kohapeal olemas ja Eestimaal. Ja seetõttu siis otsustasime selle sünnipäeva pidamise tõsta siis kuu aega varasemaks 11. juuni peale. See on siis niimoodi, et, et on tegelikult Viljandi praostkonna kirikulaulupäev ja see on siis ühendatud Herbert Kuurme 100. sünniaastapäevaga. Ja siis sellel päeval anname avalöögi siis raamatumüügile. Et siin 10 aastat tagasi ilmus siis Herbert Kuurme raamat pildikesi Põltsamaa ajaloost, kus siis oli kaks osa, esimene osa, siis käsitles üldist ajalugu siin Põltsamaa ajalugu ja kiriku ajalugu. Ja teine osa oli siis puhtalt kirjutatud just kiriku taastamisest. Kui 41, siis see kirik hävis, pommitati puruks ja siis 48 seda hakati taastama. Et kõigest sellest protsessist on siis teine raamat kirjutatud, aga Meil on otsas ja inimesed on ikka küsinud. Ja me seetõttu nüüd siis leidsime sobiliku aja olevat, et see raamat siis uuesti välja anda ka nüüd natukene teises vormis toimetatuna ja ühiste kaante vahele panduna nagu ennem olid pehmed kaaned, sisin kõvad kaaned, noh nüüd on muudetud natukene pilte seal ja teine osa muidu ennem tal endal oli kirjutatud selliselt nagu päeviku vormis, et mis ta siis oli teinud märkmeid seal endale ja taris selles osas nagu natuke raskelt loetavad tuli väga palju mõtelda ja noh, need seoseid luua ja et noh, ta ei olnud nagu juturaamatuna hästi võetav, et noh, nüüd see uus raamat, siis peaks, peaks selline olema lihtsamini arusaadav, loetav. Markus Haamer, mõtlesime koguduse õpetaja, no mismoodi neid kirikuks ikka peab siis lahti hoidma. Tulles tagasi selle intervjuu alguse juurde? Ahah või kuidas neid uksi lukustada? Et sa mõtled seda, et kuidas siis servad gurma ajal oli jah? Noh, eks tegelikult see on ikkagi siin seotud selle, selle ajaga, kui kirikutesse sisse murti ja, ja siis püüti neid uksi nagu kõike kinni kinni panna igasugustel võimalikud moodi, et noh, seal mõned pulgad ja sellised asjad, pildid taha, käime toolide. Ja noh, siis on päris selline noh, lihtsalt tore traditsioon, et kahjuks ehk siis selle kohta paha ei ütle, et ma lihtsalt ütlen, et see on selline väga huvitav nähtus, et kuidas asjad kanduvad edasi inimeste põhjal, et noh, kui on austus siis kellelegi vastu, et kuidas siis mõni asi säilib. Et kui austust ei ole, no siis on nii, et et siis ei säiliga sellised asjad kui, kui praegu võime ütelda, et otsest vajadust ei ole sellisele lukustamis meetodile. Sellepärast, et noh, tegelikult aknad on palju ebaturvalisemad kohad, et et kui keegi nüüd seal tahaks hakata midagi midagi varastama, siis et noh, põhimõtteliselt jah, selline see meetod on, et seal käib siis käärkambri ukselingi alla, siis seestpoolt käib veel ukse ther tool Toolse lingi alla ja et noh, kui on uks lukus ka veel ja ega noh, muidugi võtmed on mitte kõigil teada ja seal oli ka selline päris naljakas lugu, et et kui ma siis suhteliselt uus olin siin. Jaa. Jaa. Kirikuperenaine näitas ära küll, kus need võtmed on kõik. Aga noh, kui sa niimoodi korra vaatad üle, siis jää meelde kohe ükskord varahommikul üks ametivend tahtis talari saada. Lähen kirikusse ja Te ei leia võtit üles, mismoodi hakata sealt edasi minema, siis. Ja tükk aega otsin, otsime, otsime mõlemad koos, otsime kõik loogilised kohad, kus siis võiks ikka võtme peita, on, jõudsime läbi. Nii leidnud, lõpuks siis, kui tuli tuli siis abiline, kes aitas, aitasin võtmed leida. Et noh, see on selline väga vahva, et selline selline mälestus on ja ja ma ei ole väga püüdnudki ta ära ära kustutas mälestust. Kirikuelu tänase saate Herbert Kuurme mälestuseks pani kokku saatejuht ja Põltsamaa koguduse liige Meelis Süld rahuliku õhtu jätku kõikidele ja ilusaid nelipühi.