Kui palju eestlasi elab Türgis saanud üks ja seal mina ise, teisi ma ei tunne, olevat keegi eesti päritoluga veel alles seal kauges külas, karsi lähedastadav Armeenia piiri poolkeelest, Jaan Roos omal ajal kirjutas, seal oli nimelt tsaariajal kolis üks, üks Eesti kila kolis ida Tügimaale ja elas seal päris mitu aastat täitsa isoleeritult jäise oma vana eesti keel, alles eelmise sajandi eesti keel. Aga nüüd kõik laiali läinud, seal mõni üksik inimene, kes võib-olla natukene eesti keelt oskab, on, on alles kauges kauges külas. Ma lugesin teie raamatu läbi ja mõtlesin selle peale miks eestlane kolib ära Rootsist Türki. Siis ma leidsin vastuse, kuna teie abikaasa on Turklanna. Teil on tugevad seosed Türgiga. Aga mis sulisemis otsustas Rootsist, kas kas võiks kõige rohkem olla see pimedus külm kliima, või ei meeldinud Rootsi riik enam nii palju, et seal elada? Eks see ole kõik üks kombinatsioon nendest asjadest peamiselt ikka ma tahaks ütelda kliima ja siis kas need asjaolud, et Rootsis enam mul juuri ei olnud, vanemad olid surnud, mu vend suri ka 12 aasta eest ja tekkis võimalus ökonoomiliselt niisugust suurt kolimist läbi viia, siis, siis me kasutasime selle ära. Sest meil oli juba kaua ette olnud olnud niisugune idee, et tahaks ikka teisi kliimasse ja Türgi maale kolida. Koos see oli siis, kui me jube abiellusime, siis oli meil niisugune idee. Ja siis ka meie tütar. Kui ta oli oma gümnaasiumi lõpetanud, siis tema tahtis jätkata oma ülikooliharidust Türgis. See oli tema oma soov teda kuidagi mõjustanud. Ta käis ühes inglise keelses privaatülikoolis Ankaras. Ka olid abiellunud türklasega ja elab Istanbulis. Siis mõtlesin ma seda raamatut lugedes perekonna kohta veel niimoodi, et mis oli teie kodune keel, ma sain aru alguses, et eesti keel see ei olnud, tähendab, eesti keel oli siis, kui ei olnud abielus veel, kuda elasite oma vanemate ja vennaga. Ja minu vanematega on alati olnud eesti keel, kodune keel, aga siis, kui ma abiellusin, siis oli esimene ühine keel oli inglise keel. Seda rääkisime ka vanematega koos kodus. Kui ma nendega üksinda olin, siis ma rääkisin loomulikult eesti keelt. Siis kui meil tütar sündis, siis läksime rootsi keele peale üle. Reisi oli nii, et me oleme kodus, oleme kolme eri keelt rääkinud ja praegu me räägime üha rohkem türgi keelt omavahel, kuna seda on, seda keelt on mulle väga vaja, et ma saaks iga päev läbi türgimaal. Nii et kui ennem ei saa öelda, et vaene päikhan, kes pidi õppima selgeks eesti keele ja rootsi keeles, siis nüüd vaene eino kestab õppima türgi keelde. See oleks väga raske keel, ma olen seda nüüd 35 aastat õppinud ja sellega on mul ikka veel raskusi. Ma saan jälgida televiisori teed ja ma saan ajalehtedest aru, aga mul on endal raske ütelda, natukene sügavamaid mõtteid väljendada selles keeles igapäevakeelega ma saan päris ilusti hakkama. Kahjuks ei ole ühtegi õpikut eesti türgi keele õpikut, nii et kõiki molekkidandi türgi keelt inglise keele õppima ja need keeled ei lähe üldse kokku. Mis oli see, mis Rootsi riigi juures enam ei meeldinud? Mulle jäi sellest raamatust niisugune mulje, et, et seal oli asju, mis teile ei meeldinud, mitte, et oleksite Rootsi riiki halvustanud. Kaugel sellest oli teie kodu, mis teid vastu võttis. Aga midagi seal. Oli mis nagu ei meeldinud, noh, terve see poliitiline õhkkond mulle ei meeldinud. Meil oli oma maja ja selle peal olid suured laenud, et oleks võimalik oma maja pidada, siis on vaja raha laenata ja samuti, et neid laenusid maksta, siis oli vaja üks kõrge siis sissetulek ja sealt sai üks osa laenuprotsendist, sain maha neetud sissetuleku vastu ja see oli kõik nii reguleeritud, et lõpuks ei jäänud endale eriti palju raha üldse üle, kõik olid ütelda riigi poolt määratud. Rootsis oli ikka veel võib-olla maailma kõige kõrgemat tulumaksud, kui ma ei eksi, üks 60 protsenti läheb riigile ja see võtab lõpuks isiku käest igasuguse initsiatiivi ära, kuna riik on kõik ette määranud. Ja sellepärast on väga hea, et Eesti ei ole sinna lõksu läinud. Ma, ma tean, et Ungaris räägiti omal ajal Rootsis võiks ju selle tulumaksusüsteem. Plakatid, et sellest ei tule õnneks midagi välja. Eestil oli väga lihtne, kõik, kõik on üks, üks sama protsent kõige päevaga, Rootsis tõuseb seal väga kiiresti sissetulekuga, nii et terve see väga nii riigi poolt reguleeritud süsteem hakkas meile vastu. Lõpuks. Kuidas juhtus nii, et helilooja lapsest sai sõjaväetegelane? Jah, no ma õppisin alguses algul ajakirjanikuks ja kui pakuti ühte huvitavat tööd sõjaväestaabis, siis ma asusin selle tööle. Ainestiku huvitas mind ja ma jäin 30 aastat peaaegu sama alale, see tähendab ma just olin paar aastat sõjaväestaabis, siis ma töötasin ühe ametiühingu juures, mis tegeles kaitsevägede tsiviilametnikudega ja siis olin ka kaitseministri infosheff kaks aastat ja sest olin psühholoogilise kaitse juures, see on üks Rootsis uurimisasutus, mis tegeleb infoga suurte õnnetuste puhul. Ja seal ma olin 10 aastat oli. Ma jätkan isegi seda tööd mullu nüüd hiljuti anti ülesandeks, et ette valmistada selle asutuse 50 aasta juubeli jaoks juubeliraamatut, ma hakkan sellega nüüd tööle. Minu jaoks on nagu kaks väga väga ise asja, loovus ja sõjavägi. Mina ei oska ühtegi pilli mängida, ma ei oska isegi noote lugeda, aga praegult on kõik need kontaktid kirjastuste ja interpreetide dirigentide ja muusikahuvilistega on minu peale langenud peale venna surma, ma pean seda väga huvitavaks, seda ala ma ise olen ka loov, aga teistel aladel ma kirjutan, ma joonistan fotografeerin. Vanasti Lidexofi ohvitseride käest nõuti, et nad oskaks joonistada. Ja kõige huvitavamad joonistused 18. sajandi Konstantinoopolist on just tehtud Karl 12. ohvitseride poolt, kes, kes, kes saadeti välja kuninga poolt, kes siis olid Türgis vangis ja need on praegult Rootsi natsionaalmuuseumi keldris. Nii et see omale seal joonistamine oli, oli üks kohustus ohvitseridele ja ma ei leia, et see oleks kuidagi vastuga kaalust millegi muu tegevuse vastu. No väga tore, aga tema arvamus ümber lõkete. Raamatus on kirjeldatud ühte autoõnnetust ja te olete öelnud, et pärast seda kuidagi saite ta nagu isaga lähedasemaks, kas siis jäigi nii? Nii ma tegin pikema autosõidu läbi Soome ja Rootsi ja siis ühe libeda tee peal. Läksin selle autoga lihtsalt lõin kõik neli nurka sisse ja autost täitsa paki järgi. Ma ärkasin haiglas üles väikse peaajupõrutusega. Ma pääsesin imekombel sellest ainult selle väikse põrutusega. Ta tõi mind ära ja sõitsime rongiga päris mitu tundi. See oli härnasandist Stockholmi ja ma arvan, et see oli üks niisugune otsustav moment, kus, kus me saime üksteisele väga lähedaseks. Ta kunagi ei pahandanud minuga, et ma oleks liiga kiiresti sõitnud, oleks liiga pika reisu oma pääd ette võtnud, et ta nii arusaavalt suhtusse. Seda ma kunagi ei unusta. Ja meil on alati olnud väga tihe omavaheline perekondlik kontakt. Me oleme kõigest rääkinud tehnikast, lennuasjandusest, fotost, filmist, muusikast hakkasime arutama rohkem ja rohkem taastatega. Meil olid väga sarnased muusika, huvid tekkisid ja tema katsus ka mulle õpetada muusikat ka seal, mitte selles mõttes, et mängiks ja loeks loote, aga, aga et jätma klassikalisest muusikast aru saaks ja need diskussioonid kestsid kuni tema surmani. Meil oli ka palju ühiseid häid interpreet ja häid dirigente, millest me mõlemat lugu pidasime. Kui ma olin viieteistaastane, siis viidi mind Viini, see oli esimene pealesõjaaegne Viini festival ja seal käisime iga õhtu kontsertitel. See oli väga tore elamus ja ka hiljem käisime tihti koos ja me jätkasime ka oma naisega ka laupäev käisime Rootsi raadio sümboolikuid kuulamas, käisime ooperis ja ka nüüd, kus võimalik, katsume minna muusikat kuulama. Just selle reisu peal õnnestus meil Istanbulis kuulata Uus-Meremaa pärast soprani kiiride kanalat, kes esines ainult üks õhtu Istanbulis ka ja see oli tõesti unustamatu elamus vanas keskaegses kirikus, kuulda tema suurepärast lauluhäält, kui kuskil mängitakse ise muusikat, kas te lähete alate? Katsume küll, aga alati ei ole teada, aga kus on meil võimalik ja kust me teame, seal katsume kohal olla, see on ikka väga vajalik seda kontakti pidada. Kui palju tead, Eduard Tubina pojatütar, ta teab kaunis palju ja ma katsun talle järjest rohkem rohkem õpetada, nii et tema võiks meie järgi seda asja üle võtta. Praegu on ju nii, et autorikaitse kestab Euroopa Liidu määruste järgi 70 aastat, nii et see jääb ka meie tütrele. Neid õigusi kaitsta ja seda koostööd jätkata kirjastuste ja tablettidega. Raamatus on palju isiklikku. Te olete avaldanud kahetsust mõningate asjade üle, mis on jäänud tegemata või millest pole aru saanud, näiteks et võib-olla te tegite vale otsuse, kui te ei läinud poliitikasse? On jälle palju aastaid möödas, kui te selle dolla, nagu teile tundus raamatu kirjutamise ajal vale otsuse tegite, kas, kas te arvate praegu või kuidas te üldse arvate poliitikasse minekust oleks olnud õige või vale? Nüüd tagantjärgi on väga raske ütelda, sel ajal ma küll paar aastat hiljem kahetsesin, et ma seda võimalust ei kasutanud, ma olin siis kaitseministri infosheff ja kui ma oleks õigel ajal kaitseministriga kohast lahkunud, siis oleks talle kindlasti tema, tema partei poolt pakutud mingi väga huvitav amet, millest oleks võinud tulla isegi poliitiline karjäär Rootsis. Ja ma ei saanud sellest sel ajal aru, mul oli tundus, et mul oli sel ajal tähtsam, et ma saaks oma tegevust kuidagi jätkata. Ma ei tea, kas ma oleks selle jaoks üldse sobinud. Aga. Ma leidsin, et oli kahju, aga nüüd tagantjärgi võib-olla. Ma ei tea, kas ma oleks selle niukse töö jaoks üldse sobinud. Te olete kahetsenud, et ei ole tihtipeale inimesi mõistnud ja teil nagu puudub see anne sõnastatega tulnud. Võib-olla on tulnud küll, aga ma teen ikka veel vigu. Kui on üks ettemääratud plaan, siis ma katsun sellest kramplikult kinni hoida ka siis, kui peaks olema paindlikum ja, ja ka siis, kui peaks teiste inimeste arvamusi rohkem kuulma ja see on üks, üks karakteri viga, ma ei tea, kas põgenikud aga põhikuidagi mõjustab seda sest alguses esimestel aastatel tuli võib-olla kõikidel niisugune soov, et ei tahaks rootslasi või ta võõrast ümbruskonda kuidagi provotseerida, tähendab, sellega kadus teatud seksi biilsus ja ma arvan, et põgenikud tagapõhi kuidagi seda mõjustanud. Sellepärast et Türgi maal elamine on hoopis teistsugune, seal inimesed vägagi tihti muudavad oma plaane ja ütlevad üht ja teevad teist ja keegi keegi ei pane niisugust asja pahaks. Mul on selle elu vastu natukene raskusi, aga ma katsun sellega rohkem varjuda ja katsun ka selle järgi ise käituda. Teil võib raskusi olla, mind ajab lausa naerma, kui ma mõtlen, et olete täpne, korralik sõjavägi on lisanud seda, seda täpsustada, täidate oma lubaduse sekundi pealt päevapealt ja lehekülje peal. Ja nüüd elate te. Ja. Üks kontrast on seal küll sees, aga teisest küljest see türgi elu tõmbad Milt ka oma poole ja see algas juba varem, siis elasin kaks kuud Iisraelis, siis ma õppisin selle Vahemereelust lugu pidama, kus käib kõik spontaanselt ja ilma plaanita ja suure südamlikkusega ja kust ei peeta nendest väljamõeldud plaanidest sugugi nii karmilt kinni nagu mina olin kodust õppinud.