Pärnu kohal on pime öö. Küünlakuus peaks olema aia teevaste paukumine ja, ja helendab kuu. Kuid kahjuks sel aastal on kõik tagurpidi, nii nagu paljud asjad Eesti riigis on pea alaspidi. Oleme Linnar Priimäega siin kahekesi öö juttu ajamas. Ja vaata, Linnar minule meenub minu lapsepõlvest õhtutund õhtu hetk, kui ema on. Algul lina pannud üle silmade ja pärast selle lina ääre, keeranud üle teki ääre ja elekter ära kustutanud ja öelnud, et poiss, pane nüüd käed kokku ka ja palu taevaisa, et ilus päev oli. Ja õhtuti enne magama jäämist ma ikka mõtlen nendele hetkedele, et. Et see, kes meid siia ellu on toonud, see ükskord metsid, gara kutsub ja ja et mitu päeva veel on jäänud. Kui tihti sina surma peale mõtled? Mina olen teadlane. Mõtelnud lapsepõlvest peale, sest no ei jõua, laps näeb kõiki inimesi enam ei ole. Albumis on mingisugused pildid kellestki, kes öeldakse, olevat sinu sugulased, keda enam kuskil näha mujal pole kui sealsamas albumis. Ma arvan, et lapsed mõtlevad seal, ma pean hästi, loomulikult ja ja pigem see arusaamine surmast kui millestki ebaloomulikkust, see tuleb inimesel siis, kui ta on, on nooruki eas ja kui ta tahab maailma vallutada, siis on loomulikult see surm midagi niisugust, mis takistab kõiki tema plaane. Kui vana sa olid, kui sa seda esimest niisugust kohutavat surmahirmu hakkasid tundma, äkki said aru, et ka sina pead üks päev minema? Minul ei ole seda surmahirmu mitte kunagi olnudki. Nüüd seal hõiskab küll, ei, kui mulle keegi praegu ütleks, et ma suren minuti pärast, mõtlesin noh, üht-teist on tehtud, enamik asju on korras, poolikuid asju on vähe. Mina sain kuidagi väga loomulikult aru sellest omal ajal, kui kui öeldi, et inimene peaks niimoodi elama et ta oleks iga hetk valmis surema, see on raske. Üht üks või teine projekt on ikka pooleli, üks või teine töö on tegemata. Aga mingisugune sisemine rahulolu tasakaal võiks küll olla niisugune paratamatus, milleks ta ju on. See paratamatus võib ühel hetkel tulla ja siis ta on siis ta on käes, kas me sõdime selle vastu või mitte? Kas sul on need kõige tähtsamad korraldused oma kõige lähedasematele inimestele alati ka noh, nagu juba antud igaks juhuks vä. Ei, mina ei taha lähedastesse külvata ärevust ja hirmu, sellega ma ise olen mõelnud, et kõige parem viis on, on kadunuks jääda. Tähendab siis alati need, kes sind armastavad, nüüd loodavad, et sa tuled tagasi ja need, kes sind ei salli, need kardavad, et sa tuled tagasi. Nii et headele inimestele, et siis endale lootust ja halbadele inimestele sisendada sisendust. Hirmu rankoktoon ilusasti öelnud, et vaadake hommikul peeglisse ja te näete, kuidas surm teie kallal töötab, kas näiteks? No kuidagi nagu sisemus ka võitlejad surma vastu või võtad sa asja lõdvalt, et tuleb, kui tuleb ja. Kui viib ikka inimene, võitleb ju kas või sellega, et ta haigustele püüab vastu panna. Kui tuleb keha, siis võtab ikka aniisitilku või Siri Oviir nüüd aniisitilgad tagasi toob meie apteekidesse ja teeb endale kompress ja võtab mõnikord napsu, kui on külmetanud ja inimene loomupäraselt kaitseb oma oma elu. Veelgi tähtsam on see, et ta kaitseb oma järglaste elu oma oma laste, joome lähikondlaste elu ja sellest elukaitsest või sellest ellu. Lähemise paatusest sünnivad väga suured asjad, aga sellel ellujäämise pahatuseni on ainult siis mõte, kui kui elu on väärtustatud sellega, et surm on olemas ja suvita selle elu ühel hetkel kaotada või võid tabada 70 aastaselt kella poole kolme ajal voodis külma higiga kaetult istukile tõustes, et sa oled elanud väärtusetu elu. Vaat see on, see on kõige suurem hirm, mis minu arvates võiks üldse inimesel olla. Et ta märkab, et ta pole elanud nii väärtuslikult, nagu ta oleks suutnud. See on nii tore, kuidas sa oma sõnadega Nikolai Vastraskit praegu tsiteerid. Aga meie saates tuleb täna kindlasti juttu ka surelikust Eesti Vabariigist Sirjoviirist, Surmatantsust ja elutantsust, kõigest muustki. Ja ma tean, Linnar, missugune helilooja küll sinu lemmik on, kuid ma arvan, et ilma Beethovenit seda saadet me tehtud ei saa ja siin tema üheksanda sümfoonia killukega on, nii et sõbrad raadiote juures jääge kuulama. Täna öösel räägime elust ja surmast. Vaata Linnar poisikesena, minule see Notke surmatants ei mõjunud kuidagi, ta oli niisugune teatraalne talle niisugune minu jaoks nagu plakatlik isegi, aga üks teine Eesti kunstimuuseumi kogudest ja see oli ka tollal Kadrioru lossis, ma isegi ei tea. Praegu on, kas ta on Kadriorus edasi või on ta siis selles vana kunstimuuseumis, Nigulistes? See on siis. Ja näed, piinlik tunnistada eetris. Et ma ei teagi selle autori nime, sa kindlasti tead, see on siis Tallinna või Lübecki siluett on taga ja ühel mehel raiutakse pea otsast ära, siis ta pestakse puhtaks ja pärast see keha viiakse siis teisele poole vett ja siis juba inglid võtavad pea ja keha ja lähevad niimoodi. Nüüd värskendab mu mälu, kelle oma. Rode altari need tiivad altari tiivad kinni panna, siis maalingud on seal peal. Ja ja niimoodi palju kulda on seal kasutatud. Mulle mõjus kuidagi see palju rohkem kui kui surmatants, millega sina praegu kuulsaks oleks saanud. Küsimus ei olegi mitte selles, mis mõjub, vaid küsimus on selles objektiivses väärtuses. See Rode altar on kahtlemata ka väga väärtuslik kunstiteos, erakordselt väärtuslik, aga ta ei ole unikaalne selles mõttes des kui Bernt Notke surmatants. Vend Bernt Notke surmatants on see, me ei tea, kus ta siia meie hulka saabus, mis teid pidi ta Tallinnasse on jõudnud, aga ta on maailma ainukene selle teemakäsitlus kõrgrenessanss, siis ma õli maal, lõuendil ühesõnaga seal maailmas uunikum on täiesti võrreldav Moona Liisa ka selles mõttes. Jah, sest et Mona Lisat, Pariisi loetakse ju sünonüümideks ja ja mulle meeldis Tartu linnapea Ansipi kommentaar kusagil lehes, kes oli Malta saarel näinud üht kunstiteost, kus on ka tapetakse kedagi seal pildi peale ta ütles, et see on nagu nagu Maltal üks niisugune turismiobjekt ja muide Moskvas näiteks väga-väga paljud lähevad treid Recovkasse ju sellepärast, et näha, kuidas Ivan Groznõi oma poega tapab. Need on niisugused tuntud teosed, mis ei ole tuntud mitte sellepärast, et need seal keegi kellegi kellegi ära tapab. Nad on lihtsalt väga dramaatilised ja väga hästi kahtlematega maalitud. Just nimelt Notke surmatantsu kohta tuleb öelda, et see on maalitud tehniliselt niivõrd hästi, et esindab renessansikunsti tipptaset. See ei ole mitte mingisugune väljamõeldis, et ta on meil meil ainuke armas ja hoiame teda nüüd ja kiidame, kuidas me meil on täielik õigus seda kiita, see on maailmatasemel teos. Ma kujutan ette, et kui näiteks Moskva laste käest küsida arvamust, et Ivan Groznõi tapmas oma poega Repini kuulsal maalil et kui see kuulutada Moskva kultuuris festivali näiteks sümbolteoseks, siis küllalt paljud, kes kunstisügavustesse eriti ei ole nagu võimelised minema või kahjuks pole neil vastavat eelteadmisi ja nii edasi et nad ajaksid koheselt ja sarved vastu, ütleks, hoiate, ei mingil juhul. Repinimaalil ei ole Moskva seisukohalt ka niisugust võtmetähendust, nii nagu Bernt Notke surmatantsule on Tallinna jaoks. Kaalud on erinevad, kahtlemata on see hästi maalitud, aga ta ei ole mitte millegi poolest unikaalne, ta on tuntud teos, aga ta ei ole ainuline. Kindlasti reepynimaal ei suudaks tekitada enese ümber seda tähendusvälja, sest tegemist on ühe konkreetse ajaloolise situatsiooniga ja meile võib meeldida Johan juuli ja meile võib meeldida tema poeg, et meil võib nendest mõlemast kahju olla. Aga nutke maali taga on terve filosoofia terve arusaam ja see pole mitte üksikjuhtum nii nagu Repinimaalil, vaid see on terve. Elufilosoofias on arusaamine sellest, et, et elu on, on väärtus just nimelt tänu sellele, et on mööduv. Muide, ka kõik see, mida sa just praegu rääkisid, ei puudu ka Ivan Groznõi silmadest kogu see kahetsuskogu oma teoveast arusaamine ja kõik nii edasi, see on ju seal olemas tegelikult Venemaa loos on ju väga palju kahetsusväärselt, eks ole, see ei ole mitte ainult ainult isa, kes tapab poega, vaid see on ka, ütleme Venemaa, kes on teistele rahvastele surma toonud ja nii edasi, eks ole, aga väga professionaalselt ajakirjanikuna May veeretaks praegu rohkem selliseid praakatiivseid kivikesi sinu ette, vaid pigem haaraks härjal sarvist kinni ja tahaks ikkagi küsida nüüd seda, mis Linnar sinult on jäetud ajakirjanduse poolt, küsimata, kuidas see surma ja elutantsu festival välja näeks ja kuidas ta ajas ja ruumis võiks kasvada, nii et suur maailm ka meid märkaks, sest praegu kahjuks Eesti tahame seda või ei taha, oleme tolm teiste jalgade peal. Ja noh, järgmisel istungil linnavalitsus peab siis otsustama, et kas see idee on aktsepteeritav, kas nad hindavad selle idee perspektiivseks arvestades nüüd ka kõikvõimalikke vastukajasid, mis sellele ideele on tulud ja neid on seinast seina tõepoolest olnud? Loomulikult, kui käiakse välja üks idee, üks projekt, siis mingisugune mingisugusele tasemele peab ta olema välja arendatud, teistele üldse selgeks teha, mis asi see on, mida me tahaksime või mida me soovitaksime siis. Ja selle festivali idee on selles, et, et meil on õigus Olemasolule Tallinnas on meil õigus Tallinnas niisugust asja teha, seda ühelgi teisel maailma linnal ei ole lihtsalt seda õigust, sest nendel ei ole seda. Maali surmatants on siin, kui seal kiriku seintele maalitud. Need on primitiivsed ja halvad. Novski on on 1000 korda kunstiliselt tasemelt üle tõeline pärl. See annab meile õigustuse seda teha. See oleks nagu päästik, mis oleks või nagu ettekääne, mis annab idee sellele asjale. Aga festivali enda nimi ei peaks olema mitte surmatants, see tõesti tekitab vastuseisu, vaid festivali enda nimi peaks olema Elutants Notke teos, surmatantsu-nimeline teos on see päästik, aga põhiline osa plahvatab siis elutantsu osa. Me peame näitama, et selles olukorras, mis on küllalt traagiline nii rahvusvaheliselt kui ka rahvuslikult meil 21. sajandi algul, selles olukorras me me võitleme nende, nende surmailmingute, nende surmaprotsesside vastu, mis praegu tungivad meile igasse igale elualale. Jah, kui me näeme seda, et Eestis suremus ole oluliselt üle, tähendab sündivuse kui me näeme seda, mismoodi meie rahvuslik kultuur globaliseerumisprotsessis lahustub nagu teiste kultuuride sees siis ei ole tegemist mitte ainult rahvuse bioloogilise, vaid ka kultuurilise surmaohuga. Ja ma küll Notke teost vaadata võttes ka lapsepõlvest peale ei ole kunagi mõelnud selle peale, et sellega meid hirmutatakse. Viimase puhul on raske öelda, kumb on tugevam, kas surm või elu. Jah, see ongi meile meile saabunud kui üks hoiatus, võtke nüüd midagi, et vaadake, kui kaitsetud te olete. Vaadake, kuidas levib narkomaania. Vaadake, kuidas levib kirjaoskamatus, mis eestlaste jaoks on häbi, kuidas see levib. Kuidas levib ebakultuursus niimoodi, et inimesed ei oska enam teatris käia, ei oska enam muuseumis käia. Ühesõnaga võtke midagi ette, muidu te surete säära rahvusena, võtke midagi ette. Armsad eestlased. Kui ma oleks kollane ajakirjanik, siis ma kindlasti peaks kino käest küsima, et noh, et kuidas siis seltsimees Priimägi, te nüüd seda asja kavatsete teha, kas lasete inimestel rahvariietes tantsida, siis omakorda ümber ümber selle pika maali käest kinni hoides ja mõned on siis riietatud vastavalt? Vaevalt muidugi sa Linnar nii oled seda festivali ettekujutada tulnud ja ma tean, et mitmed tuntud Eesti kultuuriinimesed on tugevasti sind ka juba toetamas. Et kuidas see festival välja hakkaks nägema. No oleks küllalt primitiivne kujutleda, et festival ei ole mitte midagi muud kui selle maali taaslavastused muiste riietamine sõrmadeks, muistne, riietame paavstide kuningateks, kardinalid, eks kõigeks muuks, ehkki ei ole välistatud ka niisugune üks väike episood, ma arvan, et ümber Niguliste kiriku võiks sellise aga siis juba tõelistest ajaloolistes kostüümides võiks ka niisuguse rahva jaoks teha, sellise kavas on tehasefestival õige, ütleme kunstialafestivalinädal peaks olema õieti universaalne, niimoodi etta ulatub, ulatub kuskilt fotograafiast, maalikunstist, muusikast. Trist ulatub ta kuni minu poolest kas või videokunstini, mida mina isiklikult kunstiks ei pea. Nad ei ole lihtsalt tõestanud ennast minu silmis veel, aga, aga kui nad arvavad, et nad saavad seda teemat kuidagi kaasaegselt käsitleda, seda, kuidas inimene seisab elu eest. Jah, muidugi, kui sul on minu arvates ka üksikud sõnad kinokunstist lihtsalt välja nopitud, aga olgu see sellega. Ühesõnaga, et me näitame seda, kuidas me mõtleme elu peale milline on see keel, see kujundite keel, milles meie mõtleme elust, see on, see on nii tähtis ja mitte ainult meie vaid vaid me kutsume praeguse kujutelma järgi siia kogu maailmast kunstnikke ja tegijaid. Üks idee on näiteks, et miks mitte, tehasin strinberi, surmatantsu väike võrdlus kutsuda erinevate Skandinaaviamaades näiteks või erinevatest maailma riikidest näiteks kolm, neli Trinderi surmatantsulavastust ja panna need kõrvuti niimoodi, et need kontseptsioonid tuleksid lähestikku, satuksid muidu igaüks lavastab oma asja erinevas maailma nurgas, aga kui nad kõrvuti toome siia Tallinna, siis võib korraga selguda, et mehe ja naise suhetes, mida see käsitleb, ju see näidend mehe ja naise suhetes on nüüd 21. sajandi algul midagi olulist muutunud. Selle ajaga võrreldes, kui Steinberg kirjutas ma näidendis, on 20. sajandi algul, et 100 aastat on seal muutnud midagi niisugust olulist, mis tuleb esile just nendest nendest nendest võrdlustest. Siin on võimalusi, on tohutu. Palju Linnar, mul oli päris soe tunne, kui sa selle idee välja käisid, sest et ma olen ise kaks aasta-poolteist tagasi mõelnud selle peale, et äkki võib-olla õnnestuks Marika valgule auk pähe rääkida. Ja ka siis Edvard Munchi muuseumile Oslos ja äkki õnnestuks kokku panna kaks tantsu, surmatants ja munki tuntud elutants. Kahtlemata kõrvuti eksponeerida lihtsalt kahtlemata isegi kui me seda ei saa teha, on päris selge, et, et see festival on üks niisugune, mis toob ka munki teose, toob jälle inimeste teadvusesse ja paneb ka seda interpreteerima. No kuidas sa ette kujutad, kas see festival on nii, et näiteks järgmisel aastal juba kõikidest kahuritest kostab kogupauk ja läheb selleks surmatantsuks elu tantsuks? Ei, kindlasti mitte. Ma arvan, et see kontseptsioon on piisavalt tugev. Ta püsib aastakümneid, tegemist oli ju strateegilise kultuuriarenduskavaga strateegiline mainekujunduskava Tallinnale ja see tähendab seda, et et asi peab kestma kauem kui 10 aastat. Meil on aega Tallinnas 2008. aastani, praegu on pandud see piir sinna, kus see festival peaks olema täismahtu arendatud, sest siis siis on loodetavasti Tallinn üks Euroopa kultuuripealinnu ja meil peab olema midagi oma, millega me välja läheme. Ja nimelt läheme välja cuplastena. Ja see surmatants on nüüd üks niisugune süžee, mis on tüüpiline Euroopas süžee. Seda Ameerikas ei ole Nola düno Ameerikas küll juba eks ole. Ta pärineb sealt teisest traditsioonist, katoliiklikust, traditsioonist, aga seal ei ole mitte ühtegi niisugust kunstiteost, mis oleks võrreldav sellega. Ühesõnaga selle teemakeskus on, on Tallinn selge. Mehhikos on surnute päev, mis kaunis lõbus pidu, seal lakutakse suhkrust tehtud pealuid ja värvilised lilled. Seda ma isegi viivad ja Eestis, muide ma tean seda, et Voldemar Panso oli jätnud oma kaaslastele ja teatraalidele viimase soovina maha, et lõbutsege pärast minu minu surma ja siis olevat väga uhke ja väga lõbus pidu peetud. Ja kui me hakkame vaatama, siis praegu imbub meili Ameerikanistlik see halloweeni traditsioon, mis on ka üks kollitamine ja, ja naljatamine läbisegi. Ma arvan, et see mina väga meie ühiskonna Ameerikaniseerumise poolt mulle sageli tunduvad need üle võttud, tunduvad kunstlikutena meile mitte omastena. Aga. Ei ole ju mitte midagi muud kui seesama. Surnute tähistamine võiks teatav nisugune. Surnute festival hingedeajal. No mina olen olnud, ma olen olnud mõnel korral lihavõtete ajal Peruus ja Brasiilias ja ma olen näinud neid hiiglaslikke, lõputuid rongkäike, kus tassitakse klaaskirstus siis Jeesus Kristust ja lauldakse Santa Maria, Santa Maria, Santa Maria, eks ole, ja siis keegi on ümberriietatud jumala emaks, kes siis jumala pojas emaks, eks ole, neitsi marjaks, kes siis kõnnib oma poja Sarga järel ja nii edasi, nii et see teatraliseeritud surma ja matuse läbimängimine ja kaasaelamine, see on Ladina-Ameerika rahvastele väga-väga omane. Meile võib-olla isegi mitte nii sellepärast et ma nüüd vaatasin ka, mis eesti rahvausundis, milline vahekord on olnud selle surmaga. Eestlased on looritsa ja Masingu arvates on eestlased surnuid pidanud nagu endi keskel edasi elavateks. Nad elavad siin meie kõrval, Nathan küll nähtamatult, aga nad ikka kuuluvad nagu perekonda või siis nad tahavad aeg-ajalt süüa, siis pannakse nendele süüa sinna, ööseks jäetakse toit. Tere nendele laua peal, miks tähtsatele asjadele? Ja siis muidugi on ka terve rida võtteid, kui nad hakkavad liiga tüütuks muutuma, siis ka kuidas nendest lahti saada. Kuid need Ladina-Ameerika näiteid ma tõin sulle sellepärast et ma kuulan siin meie ühisEesti ühiskonnas hääli, et noh, et maailma rahvad ei taha surmast teada ega kuulda midagi ja nii edasi, eks ole, et et see on mingi niisugune nagu surmahirm, et me kohutame teised rahvad ja, aga lihtsalt nende hirmude mahavõtmiseks. Ma tõin näite. Ja, ja ega siis, ega siis keegi ei taha nüüd nii väga väga sellest surmast kuulda. Ainukene asi on see, et meie elu omandab väärtuse alles alles seetõttu, et see Surv siin kuskil kõrval on ja seda kogu aeg ähvardab. Ja kui me hakkame vaatama, siis terve inimese kultuur ei ole mitte midagi muud kui võitlus surma ja surelikkuse vastu. Eks ole. Ma ei hakka siin rääkima meditsiinist, mis on väga palju arenenud üldse inimene tsivilisatsiooni käigus. Aga ma hakkan rääkima siin kunstist. Iga kunstnik tahab saada surematust nende teostega, mille ta teeb. Linnar surematuse eest räägime me pärast seda, kui Beethoveni üheksas sümfoonia on jälle taas kõlanud, kuid sinu surmatantsuelu tantsufestivali ideega on kindlasti mõned konkreetsed loojad juba haakunud. Ega kogu ühiskond ei ole ju selle vastu. Ei ole vastupidi, tullakse pakkuma erinevaid ideid, juba mulle helistatakse, jõuab meeldinud, otsitakse, mõtlen, ootame ära, kuni linnavalitsus võtab vastu selle seisukoha, kas ta üldse seda ideed aktsepteerib ja, ja millal ta arvab, et see oleks siis õige käik lasta igal juhul. Ma tänan kõiki neid, kes on, kes on sellele ideele kaasa elanud, kes on oma abi pakkunud. Ma arvan, et see festival annab tööd väga paljudele. See on ainult Tallinn, kui linn, riik ja ülejäänud Eesti vaatab jälle niimoodi pealt, et vaadake, mis Tallinnas tehakse ja meid on jälle välja jäetud. Vaadake, Eesti on ainukene riik, kus Tallinn saab olla pealinn. Tallinn peaksid endale teadvustama, et kui Eesti ümbertringi ära võtta, ei ole tallinn mitte kui midagi. Tallinn on, on pealinn, aga Eesti on terve keha ja ma arvan, et, et see pea võiks koondada Eestit, selle asemel, et see pea laseb ennast maha raiuda uuesti küljest ära ja üksinda seisab silmitsi maailmaga. Nii et Kuressaare, Pärnu, Antsla, Rakvere, Narva, saavad ka selles festivalis ikka osaleda ja nagu nagu oma poolt mõtteid ja verd anda, sinna. Ma arvan, et me räägime siin inimestest ei räägi isegi mitte paikkonna paikkondadest, vaid me räägime just nimelt inimestest, keda ühendab see truudus elule. Nonii ja nüüd Beethoven jälle. Oleme siin Pärnu stuudios saates Linnar Priimäega. Ja tahame rääkida surematusest. Eks see teema on vaevanud ju väga paljusid inimesi. Mõni arvab, et ta suudab jääda surematuks siis, kui ta kogub piisavalt palju kauneid rannaäärseid maatükke, ehitab sinna uhkeid hooneid peale ajab pangaarve hästi suureks ja parandab selle oma järglastele. Mõni inimene oma eluajal ei mõtle üldse surematusele ja hiljem aastasadu räägitakse temast. Mis see surematus ikkagi on? Kahtlemata nendele esimestele võin ma öelda. Raamatus on üks teatav kapitab, aga ta ei koosne mitte maatükkidest ja koosnemite pangaarvest. Juudid on üks tark rahvas, nõmedalt ütlevad, nendel on üks vanasõna. Surilinal ei ole taskuid. Inimene läheb ilmama maha, tükkideta läheb hauda ilma oma pangaarvete läheb tema hauda. Ja seetõttu peaks see kapital, oleme nagu midagi muud, see peaks olema mingisugune nähtamatu jälg. Mis sellest inimesest jääb. Kahtlemata peavad selle nähtamatu teljel olema mingisuguseid nähtavat märgid mingisugune ette jõus. Kuidagi ta peaks nagu jätma teistele nähtava jälje või arusaadava jälje, aga see, mis temaga siis kaasas käib, see kindlasti mahumit sellesse, sellesse esimesse või, või sellesse teosesse ei mahu ära, vaid see on midagi rohkemat. See on mälestus inimesest ja pigem üleskutse kõikidele teistele, et kuulge, te võiksite olla samasugused. Mind erutab füürer, keda ma uurinud olen 1500. aastal, kui kogu maailm ootas maailma lõppu maalib tema endast autoportree kuulsel karuskarusnahkades autoportree ja kirjutab sinna serva peale selle maali on teinud Albrist Tüürer, Nürnberg, plane, igavest värvidega, igavesti värvidega. Siis ma sain aru, et pagan, see, see mees mõtleb sellele suurematusele, mille ta nüüd on ära teeninud. Surematu seid, tule inimesele surematus kui siinpoolne surematus ei tule inimesele siis, kui ta selle peale ei mõtle või kui ta seda üldse ei taha. Kogemata seda ei juhtu. Inimene peab endas kandma teatavat niisugust kreatiivselt või loovat paatust mis annabki talle endale sissepääsu sinna sellesse surematusesse. Inimene peab tahtma teistele öelda midagi nii olulist, et see on oluline veel aastasadade pärast. Ma mõtlen näiteks selle peale, et et need mehed, kes Eesti riigi lõid. Ma ei usu, et nad lõid sellepärast selle, et ise olla surematut. Hiljem neile mälestussambaid püstitatakse ja nii edasi. Ma pean silmas kasvõi neid nelja meest, kes siin Pärnus mõnisada meetrit meie stuudiost kunagises poeglaste gümnaasiumis õppisid. Eesti riigi neli loojat, need on siis Konstantin Päts, Jüri Vilms, mõlemad olid päästekombel mitteliikmed. Siis samas koolis õppis ka Friedrich hakkel, kes samuti oli riigivanem ja Hugo Kuusner, kes Eesti vabariigi välja kuulutas 23. veebruaril siinsamas Pärnus. Et nad ei teki teinud sugugi mitte sellepärast, et omaenda nime ajalukku kirjutada, vaid lihtsalt. Ma ei tea, raske nüüd vaadata kaugelt nende inimeste sisse. Kas võib-olla äkki nad tundsid, et juhul kui nad olid usklikud, et jumala käsk on meil seda teha või tundsid nad, et nende emad ja isad, kes elavad kusagil maal ja viletsuses ja nii edasi, et midagi nende heaks ja oma laste jaoks midagi teha, et nad peavad nüüd selle riigi tegema, et nemad ongi need, kes keegi peab selle tegema. Nemad ongi need mehed? Ei usu jah, et nad mõtlesid. Ega te olete jäädvustama õige ennast ja kuulutame välja nüüd ühe riigi nimeks, panime talle Eesti vabariik ja sellega saame ise selle surematuse. Ma isegi ei arva, et nad et nad tahtsid igavest eesti riik. Aga ma arvan küll, et nad tahtsid surematust Eesti rahvale. Ja selle surematuse vormiks tol ajal nende arusaamades oli see iseseisev Eesti riik, sest Eesti riiki on meil vaja tegelikult ainult selleks, et eesti rahvas ellu jääks selles poliitilises maailmas, selles majanduslikus maailmas see rahvakoos oma kultuuri ja keelega alles nimelt rahvas ei olegi midagi muud kui inimesed, pluss skulptuur, pluss keel. Ja, ja selle hoidmiseks värvis time riigi, kui tarvis, teeme uue riigi, kui tarvis me teeme ükskõik mida, sest see on meie, meie identsus on meie väärtus ja ma arvan, et me mõtlesid just nimelt sellest, et nad teenisid rahvast tõepoolest. Vahend lihtsalt ei olnud ees, rikun alati ainult vahend tulla rääkima, et riik on tähtsam kui rahvas, et rahvas on loll ja olgu vait, et meie ehitame siin teile riiki ja teie ei ole sellega nõus. Rahvas on alati tähtsam. Mind paneb üks asi imestama, nüüd kui me siin pärnus oleme välja käinud selle ideed nendele neljale mehele panna. Niisugune grupifiguur või ütleme, niisugune skulptuurigrupp või ükskõik, kuidas seda ka ei lahendataks, mälestusmärk neile siis Pärnu Postimehe poolt algatatud hääletuses internetis 51 protsenti oli poolt, 49 protsenti oli vastu sellest ma saan aru, et 51 protsenti võtavad loomulikult, et niisugust asja tehakse, niisugune mälestusmärk nendele avaliku ruumi paigaldatakse, aga mina ei saa aru sellest, kuidas 49 protsenti on vastu. Ma üldse ei usu, usaldaks eriti neid hääletusi, sellepärast et need on manipuleeritavad teaduslikku argumendile nad üldse käibele ei läheks. Kui ülikoolis üliõpilane tooks mulle niisuguse seminaritöö, kus on opereeritud sedasorti numbritega, siis ta kukuks läbi selle tööga. Seda ei saa arvestada. Need on avaliku arvamuse manipuleerimise vahend ja, ja muud ei, mitte kui midagi. Aga ikkagi see Niisugune mingisugune niisugune, kuidas öelda, patriootiline tunne, et vot see on minu kodumaa seal, minu kodurahvas, see on minu kodumaa keel ja ja et ma peaks selle heaks midagi tegema ja, ja ütleme, kui mõni ametnik ei saa hakkama, siis ma lähen abistan ja pakun talle oma tuge ja, ja kuidagi, vaat niisugust koonduvad meelsust. Ma nagu nagu eriti ei näe ja, ja kui me räägime just näiteks Tallinnas Vabaduse monumendist, mis on läbi kukkunud, konkurss tõenäoliselt, seda on juba analüüsitud ka ju piisavalt hästi, et seal lähteülesandes olid liiga laiali. Et aga kuidagi noh, nagu niisugust häälestatust ma näen, on nagu vähe, et millest see tuleb, mis arvad ja see on mentaliteedi küsimus. Sa ju alustasid meie saadet sellega, et sa meenutasid, et ema pani lina üle silmade, siis pööras teki peale ja ütlesid, et mõtle nüüd, et oli tore päev. See on nii tähtis, mõtle natuke ka tagasi, ära mõtle mitte ainult edasi, vaid mõtle ka tagasi. Meil inimesed heidavad õhtul magama, hakkavad mõtlema, mis mul homme teha on, mitte seda, mis, mis ma täna ära tegin, kellele ma ütlesin head, keda ma aitasin, nii palju, kui ma suutsin, kelle vastu võib-olla olin ülekohtune, eksisin, aga hakatakse mõtlema, mis meid homme ees ootab, mõeldakse kogu aeg edasi, vaata kui kui huvilised on inimesed need horoskoopide vastu. Horoskoobid ei räägi kunagi minevikust ja tänumeelest, vaid nad räägivad uutest seiklustest või õnnetustest või õnnest, mis sind tulevikus ees ootab. Just nimelt tänumeel ja siis lähikasu tagaajamine, need proportsioonid on paigast ära. Kahtlemata on ajaloolisi perioode, kus peab mõtlema tulevikule. Ma arvan, et meie taasiseseisvumine, laulev revolutsioon oli see, kui me minevikust eriti ei saanud mõtelda. Olime tänulikud, et olemas olid. Pidime mõtlema, mis me nüüd teeme. Meie vabariik on kestnud nüüd taasiseseisvunud Eesti vabariik on kestnud 10 aastat. Nüüd on meil aeg hakata tagasi võtma, ütleme mitte ainult lähitulevikku lähikasu peale mõtlema, vaid ka seda, et meie juurde kuulub loomulikuna mingisugune väärikus. Aga kes on väärikas rahvas, väärikas rahvas on see, kellel on teadlikkus oma minevikust ja uhkus selle üle. Loomulikult ma olen väärikas, ma pean nendele inimestele, kes minu riigi asutasid. Pean neid austama. Ütle, kas ma olen võib-olla liiga sinisilmne või liiga naiivne, kui seda Pärnu nelja mehe monumendi ideed nagu siin, nagu toetan, püüan nagu läbi viia, sellepärast et ma siiski nagu tunnen, et see on meie auvõlg nende inimeste ees, et et nad ei kaoks päris ajaloo hämarusse või nagu seesama kuulus lugu Rodeni kale kodanikega. Mis ka mingil määral ju nagu nagu hoiab meil silmade ees just tänu kuulsa kunstniku geniaalse lahendusele seda lugu, aga sa tead seda lugu paremini, äkki sa meenutad, kuidas teos sündis. Aja saja-aastase sõja ajal oli kalee linn oli inglaste poolt sisse piiratud ja oli ette näha, et see linn langeb nendega. Inglased olid kaunis vihaseid, otsustasid linna ära hävitada, aga nad andsid võimaluse prantslastele. Saatke meile viis oma linnaülikut omaenda äranägemisel. Me tapame nad ja siis ülejäänud jäävad ellu. Ja siis esimesena muidugi astus välja linnapea ütles, et mina lähen. Linnapea, kas Eestis on praegu niisugust linna, kus linnapea ütleks, et ma lähen ja päästan selle linna oma isikliku elu hinnaga? Me ei kujuta seda ette, aga tol ajal lihtsalt dramaatilise romantilise moli kukkuse lugu. Ja siis veel neli, neli. Igasuguses vanuses meest tulid talle juurde ja inglased nõudsid, et nad tuleksid paljajalu kotiriidest ülbitseljas ja paneksid ise endale kaela, poomisköie tuleksid silmus kaelas. Ja nii nad seal turuplatsil jätsid hüvasti oma lähikondlastega ja kahtlemata see oli suur vapruse eneseohverdamise hetk, euroodan Ugusdru tõendanud seda hetke just tabanud, kui nad hakkavad minema just nimelt jah, teised veel ei tea, või on nagu nagu teatavast tardumuses ja siis üks mõtleb, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus ja teeb selle esimese liigutuse, ei hästi kauni žestiga ja hakkab seal minema. Aga mehed jäid ju tegelikult siiski ellu. Inglased olid hämmastunud suuremeelsust. Mida me siin näeme selle Rodeni puhul seal taganeks tervest tuuri. Reklaami inimesena võin mina öelda, et igasugune selline monument, eeldabki, teatavat storyt ja kui ta praegu ei leia see idee piisavalt toetust, siis inimestel ei ole ühtegi lugu, mis jõustuks nendega. Me peame arvestama, et, et inimestel inimestele tuleb nende ajalugu alles meenutada. Tuleb öelda nende inimeste kohta tuleb leida ka midagi, mis neid kõiki seob ja mis jaagu sümboolses aktis seob need neli, neli inimest. Praegu ma vaatan nende reaktsioonide põhjal, et tegemist on, tegemist on matusega, kes need inimesed olid, mis oli nende väärtus. Muidu ma ei suuda kuidagi seletada, et keegi ütleb, et teeme selle raha eest parem korda mõne tänava. Vabandage tänavad, me peame ka korda tegema, see on õige. Ka meil on tarvis peale seda veel midagi väärikustega, meie väärikus ei ole asfalteeritud tänavas, meie väärikus on selles, et meil on riik, et meil on mälestus, et seal tänava peal kõnnivad inimesed, kes, kes teavad midagi oma riigi ajaloost. See monument võiks olla midagi niisugust, mis, mis Pärnu laste eneseväärikus. Kas tohutult tõstab ja ka eestlaste sellepärast, et need mehed ju tegid Eesti riigi jah, aga mis äratab need mehed tõenäoliselt millegipärast, noh, ma julgen nüüd võrrelda kale kodanikega oleks võib-olla astunud täpselt samamoodi tol hetkel välja, kas tänapäeval enam keegi astub, seda me ei tea. Tegidki seda, nad tegidki seda. 23. veebruar oli see päev, kus mitte miski ei olnud veel selge. See oli lihtsalt sa saatusehetk, et nüüd tuleb teha. Aga Eesti ajalugu koosnebki, niisugustest saatuse hetkedest, jaksas Tallinnas ei saanud Eesti vabariiki väljakulud, seal olid sakslastest teha Pärnus. Ja seda tehti siin. Mulle meenub nüüd 20. august 1991, kus oli Nõukogude Liiduga, oli suur vastasseis, kas me kuulutame nüüd välja oma iseseisvuse või taastame oma iseseisvusdeklaratsiooniga või ei taasta? Kui palju oli seal hirme? Juhinduti sellest sellest arusaamast, et see hetk on meile antud üksainus kord ja kui me praegu seda ei tee, siis me tulevikus võib-olla kahetseme seda igavesti. Teeme praegu ära. Ühesõnaga see niisugune Julge otsustamise hetk, see on meie, meie poliitiline šanss. Täna öösel on eetris kaks surelikku inimest. Linnar Priimägi, Mark Soosaar. Mõlemad on viimasel ajal saanud üsna palju peksa ja mõnitusi. Meedia käest. Ja vahel on minul isiklikult küll tekkinud niisugune lausa alaväärsus kompleks. Teistel Eesti vabariigi kodanikele, piinlik otsa saab otsa vaadata, sest ma olen nagu koolis nurka pandud, tutistatud niisugune niisugune poiss, kes on mitte ainult nina nokkinud tüdrukuid patsistikutanud, vaid veel igasuguseid hullemaid asju kogu aeg nagu teinud. Ütle kaua see jama siin Eesti vabariigis kestab, et ajakirjandusest nagu elabki ainult teiste inimeste mõnitamise eest ja ja siuksest. Või suudad sina seda huumoriga võtta, on see? Mark see jama sinu puhul kestab, senikaua kui sina elad sind enam ei ole, siis ma usun, et tulevad teised toonid tulevad hoopis mängu vähemalt mõneks ajaks. Ega sina ka selle hästi ei pääse. Ja, aga vaat Me teame Piima selles praeguses situatsioonis elama, see tähendab seda, et me peaksime sellest aru saama, mis toimub. Mina nimetan meie ühiskonda, praegust nimetan kiirreageerimise ühiskonnaks. Vaevalt mingisugune ideekene kuskil sünnib, juba tormavad ajakirjanikud talle kallale, juba nad kritiseerivad, miks sina tõmbad alles esimese esimese ringi, tõmbad sinna, tahad teha portreed, kus ilmad on, kas sa siis ei näe, et inimesel on silmad? Ja kus on suu, miks sa, miks sa tegid niisuguseid juurde, ühesõnaga poolikute töödega kritiseerimine käib, ühtegi ideed eriti küpseda ei lasta. Reageeritakse hästi kiiresti, masu huvi kaob ka kohe väga kiiresti ära. Ja valuliselt ja kohe niimoodi nagu negatiivselt, võtame sedasama Siiri Oviiri juhtum, eks ole. Inimene istub ministritoolile, tahab hakata nagu nagu korrastama midagi, mis toimub, ütleme ravimitega ja kohe on kõik kallaldav. Ei lasta tal veel liigutadagi natukene ta liigutab, midagi teeb, kohe ollakse. Aga see on, ühest küljest on see halb, teisest küljest on see hea pärast. Kuule, pärast seda, kui niisugune ühiskondlik ütleme jah, ärevus ja huvi ja, ja ütleme, ebaterve huvi on korra ära põlenud, see nagu üle tuli, see on lõppenud, pärast seda saad rahulikult tööde tööle hakata. Aga see tähendab ka ühiskonna tähelepanu, inimesed hakkavad mõtlema, et ahah, mis seal nüüd toimub, eks ole, ja kahtlema pärast selgub, et. Kahtlemata toimubki midagi hullu, ei leinata kedagi ei ta pärast seda saab rahulikult tööle hakata, sellepärast et üle tuli, põleb siis juba kellegi teise kuklas. See mingisugune probleem, me peame lihtsalt harjuma sellega, et see intellektuaalne vaimse pingerežiim on veidi teistsugune kui, ütleme niisugust stabiilsemates ühiskondades. Aga noh, küllap see muutub ka, kui me need lühihuvi ajad üle elada ja kiirreageerimisajad ei lähe enam, et siis siis me saame oma tööd ikka ära tehtud. Nii et ma saan aru, Me võime tänase saate, kus me rääkisime surmast, Surmatantsust, surematusest lõpetada mitte Beethovenit, vaid hoopis Mozartiga. Ja mina arvan, et küll. Nonii, ja seda me siis ka teeme. Üks tema tuntumaid 40. sümfoonia siit Pärnust, Linnar Priimägi ja Mark Soosaar soovivad kõigile kerget ja lõbusa tund.