Ilusat päeva sulle, raadiokuulaja. Minu nimi on Aare Kimmel. Töötan rannamõisa kiriku õpetajana. Sellel nädalal räägime meie isa palvest. Täna mõtiskleme palve üle, pühitsetud olgu sinu nimi. Eile mõtlesime taevasele isale kui loojale, kelleta meid ei oleks kes meie eest hoolitseb ja kelle poole saab pöörduda palves ja nõnda teda tundma õppida. Täna on teemaks pühitsus. Pühitsetud olgu sinu nimi. See väljend tekitab küsimuse, milline õieti on minu taevane isa. Ja siit me leiame, tema on püha. Sellepärast on ka tema nimi. Püha. Nimi tähendab ju isikut. See on tema ise. Kui me ütleme teise inimese nime siis mõtleme just seda isikut. Pöördume tema poole, kõnetame teda. Nii, on seega jumala puhul. Ja pühadus. See on jumala eriline omadus, mida ei saa öelda ühegi inimese kohta. Tõsi, on ka inimesi, keda nimetatakse pühadeks. Aga need inimesed on ainult saanud osa jumala pühadusest. Sellepärast nimetatakse neid pühadeks või pühakuteks. Püha, see tähendab ka vastandit profaansele igapäevasele näiteks sõna pühapäev. See tähendabki pühapäev Jumalale pühendatud päev. Päev, mis on eraldatud kõigist argitoimetustest selleks, et sellel päeval puhata ja mõelda jumalale meie loojale, kes on püha pühadus, see tähendab ühtlasi seda, et jumal ei ole lihtsalt meie semu omasugune mitte tavaline maine isa, ta ei ole siin, vaid ta elab teises mõõtmes taevas, nagu me piiblikeeles ütleme. Ta on teistsugune, mitte ainult palju suurem, palju targem ja võimsam mitte lihtsalt nähtamatu. Ta on ka hoopis teise kvaliteediga, kui kasutada jällegi tänapäevast sõna. Ta on eraldiseisev. Ta on looja, kuid ta ei ole osa loodust. Kui maalikunstnik maalib mõne pildi, siis ei ole ta ju ise osa sellest pildist. Kui keegi insener on loonud mõne masina, siis ei ole ta ise osa sellest. Nii ka jumal ei ole ise osa sellest maailmast. Küll aga tunneb ta oma loodut hästi ja on ometigi selles ligi on samuti selles äratuntav. Ka meie jaoks on tähtis, et jumal oleks meie jaoks täiesti eraldi. Mitte ainult üks juhuslik mõiste teiste reas. Püha tähendab ühtlasi ka kardetavat. Meie ei tohi temasse suhtuda mõtlematult või hoolimatult. Me ei tohiks tühjalt asjata tarvitada tema nime. Kui palvetame, siis mitte moe pärast või uskumatult. Tegemist on Maieszteediga, kelle ees ei sobi teha tühje sõnu. Püha see tähendab, talle kuulub minu elus täiesti eriline koht, nagu mitte kellelegi teisele. Martin Luther on öelnud. Jumala nimi on küll iseenesest püha, aga selles palves meie palume, et see oleks pühaga meie jaoks. Just pühana saab jumal meid aidata. Kui ta oleks meiesugune, siis ta ei saaks. Palvetagem. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi. Palume õpeta meid sind paremini tundma, sinu olemust mõistma. Anna meile aukartust sinu ees, sest sina oled püha. Aga õpeta meid ka sind usaldama. Ole meile ligi tänaselgi päeval. Aamen.