Tere, mina olen Henno Käo lastekirjanik ja ühtlasi ka lasteraamatukunstnik ja eks lasteraamatuid kirjutades kuigi see võib tunduda täiskasvanud inimesele, no mis lasteraamat ikka siis on. Aga lasteraamatuid kirjutades tuleb paratamatult ka mõtelda maailma asjade üle. Ja ja eks nii on üks või teine mõttekene pähe tulnud. Ja on ka muidugi asju mida naljalt välja ei mõtlegi. Nende põhjusi või tekkimise alg idudeni ei jõuagi, aga noh, looming on see nii või teisiti ka lasteraamatute kirjutamine ja joonistamine. Ja kes on? Universumi, või maailma suurim looja, teadagi mina pooldan teooriat, et kõik selle on loonud Hiiumaal. Ja, ja nüüd nii häbematu kui ma ka olen, võin ma tõmmata paralleel jumala ja ja ütleme, minu puhul lastekirjaniku vahel mõlemad loovad maailma, kuidas jumal lõi maailma piiblis öeldakse, et, et seitsme päevaga tähendab kuue päevaga ja seitsmendal puhkas vabandust. Ja no see on nii sümboolselt ja ilusalt piltlikult kirjutatud ilusasti kirjas, aga tegelikult need kuus päeva on muidugi terved ajastud ja ma arvan, et see on mu isiklik arvamus, ma pole seda kusagilt lugenud ega kellegi teise käest kuulnud, et et kuidas jumal lõi maailma, ma arvan, et ta mõtles selle lihtsalt välja. See on umbes samasugune tegevus nagu näiteks lastekirjanik mõtleb välja omaette maailma. Ainult et inimese loomevõime on palju nõrgem, mõõtmatult nõrgem ja nii tema väljamõeldud maailm harilikult ei elustu, ei, ei saa olevaks. Nii nagu jumala loodud maailm saab. Ja see loomine on kogu aeg pooleli, ega maailm ei ole valmis. Ja sedasama võib öelda ka lasteraamatu kohta, et lasteraamatud ei ole ikka need ju kõik veel kirjutatud, mida võiks veel kirjutada, kui ma endast räägin. Üht-teist on kogu aeg pooleli. Viimastel aastatel olen ma lugenud ja loen pidevalt ühte väga huvitavat tekstikogumikku. Või kuidas seda peaks nimetama, tegelikult on ta nimi, Uranti raamat. Ma ei tea, kui palju kuulajaist paljud kuulajast on sellega kursis või seda sellega tuttavad. See on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ja, ja ta on nüüd viimaste aastate jooksul ilmunud niimodi vihikutena, aga tegelikult lähemal ajal tahetakse seda välja anda ühes köites. Ja siis ta on õige õige mitu 1000 lehekülge paks. Ja see on ilmutus inimkonnale ja 20. sajandi algupoolel. Selle võttis vastu teatud grupp inimesi Ameerikas Chicagos ja ja kuidas see vastuvõtmine täpselt käis? See on siiamaani saladus. Aga. Ma olen teda nüüd aastate jooksul lugenud ja, ja loen üha edasi. Alustasin jälle otsast, muidugi olen ma lugenud ka piiblit mitu korda ja kõik langeb kokku, ainult selle vahega, et et piiblis on kõik väga ilusas arhailisest keeles ja väga piltlikult ja kaunilt. Aga kirjas, aga oranti raamatus on kõik seesama palju üksikasjalikumalt paljud täpsemalt ja, ja noh, ühesõnaga väga-väga asjalikult kirjas. Nii et mõeldud kaasaegsele inimesele piiblitekstid olid mõeldud rohkem tolleaegsele. Millal need kirja pandi? Ja selle saate pealkiri on kinnismõte. Ma ei tea, et mul oleks mingit kinnismõtteid, sellepärast ma hakkasin siia tulles kahtlema, kas ma üldse sobin siin saates rääkima. Kuigi mingeid kinnismõtteid ei tea olevat. Aga kui mitte pidada kinnismõtteks suurt soovi luua maailma, luua lasteraamatu kujul kas või maailma ja muidugi jumala eeskujul kui nii tohib öelda, kui nii suuri sõnu tohib tarvitada saates. Aga ilmselt tohib. Oranti raamatust aa enne seda ma pean ütlema, mida tähendab üldse Urantia, kuna kes pole seda lugenud, see võib-olla ei pruugi teada. Uranti ja on nimelt meie planeedi nimi, meie maa nimi, kõiksugustes taevastes kroonikates. Meil on selline ilus nimi meie maailmal, meie planeedil orantija. Ja nüüd see tsitaat, teie lühiajaline viibimine orantial, sellel surelike lapsepõlves sfääril on vaid üks lüli kõige esimene lüli pikas ahelas mis peab ulatuma üle universumite je läbi igavest ajastute. See, mida te selles esimeses elus õpite polegi nii oluline. Tähtis on selle elu elamise kogemus ise isegi selle maailmatöö, ehkki see on ülimalt tähtis, pole kaugeltki nii oluline kui see, kuidas te seda tööd teete. Õiglase elu eest ei saa ainelist tasu, kuid sellest saab sügava rahulduse teadlikkuse saavutatust ning see ületab kõik mõeldavad ainelised hüvitused. Nii et meie lühiajaline viibimine siin orantel, see ütleb juba, et, et kõik jätkub. Ja ja selle poolest on oranti raamatut ääretult põnev lugeda. Et seal on üksikasjaliselt kirjas, mis saab inimesest peale surma. Sellest ma ei ole kuskilt kuskilt juhtunud lugema ega kuulma midagi nii täpselt nagu, nagu selles ja nii nii peensusteni lahti kirjutatud. Mis meist saab? Ja selle peale võivad muidugi skeptikud praegu naerda ja, ja arvata, nokil ajab nüüd loba, aga kas see on ikka nii, mõtelge? Ma ei usu mingil juhul, et et meie inimesed, siin inimkond siin planeedil orantial oleks mingi juhuslikult ise tekkinud hallitus või midagi taolist. Kellel ei ole mingit mõtetega mingit sihti ega eesmärki. Ja nii võikski öelda, et. Võiks öelda kasvõi kinnismõtet ja see kinnismõte võikski olla siis. Saada paremaks. Püüda saada jumala sarnaseks, kelleks me ükskord saamegi ja. Aga mina kui lastekirjanik, siis kui ma olin esimest korda kogu selle tohutu materjali läbi läbi lugenud luuranti raamatu, ma mõtlesin, et midagi peaks lastele niisugust selle ainetel kirjutama, annan ja pildid juurde joonistama. Mis oleks niimoodi lõbusas vormis. Aga see, need keerulised asjad väga lihtsalt ja lühidalt kirjas. Kõike kõike ei saagi hõlmata, see on niivõrd suur materjal, aga, aga ma siis paningi kokku mingi esialgse käsikirja ja selle pealkirjaks panin kosmiline teekond, kõige suurem seiklus. Sest Duranti raamatus on korduvalt öeldud, kui suur seiklus inimest ikkagi ootab peale Siiturantialt lahkumist. Ja et see on ikkagi päris põnev Ja siis ma, ma ei tea, kas leidub kirjastajat, keda niisugune materjal huvitaks, aga igatahes tekst on mul esialgu enam-vähem koos ja nüüd on puudu ainult pildid. Ja mis ma siin lühidalt selle tutvustamiseks, ehk võiksin veel Öelda. Et orienti raamatus on öeldud, et igaühes meist elab elab jumalaosake, jumal annetab igale inimesele igale mõistusega olendile selle osakese, see elab meis, me seda ei pruugi tunnetada. Aga, aga ta on meist ja see tuleb meisse siis tähendab, kui me saame umbes viie aastaseks, siis ta tuleb lastesse ja. Nüüd võiks öelda, nagu, nagu mobiiltelefon taskus et selle selle abil on meil pidev ühendus olemas, jumalaga, kui me ainult oskaksime seda kasutada ja nii nii teab, on jumal kogu aeg kursis iga mõistusega olendi tegemiste ja, ja, ja muredega. Ja tänu sellele jah, et, et mees on see osake. Ja siis, kui me siin oma maise elu lõpetame, siis, siis see Hasake ühineb edaspidi sellega, mis meist järele jääb meie meie vaimse olemusega ja ja see jääbki ellu. Nii, me rändame siis läbi kõik selle suure loodu, kõik need maailmad, unime, jõuame keskpunkti välja, sinna jumala juurde. Kinnis. Nojah, kahjuks raadios muidugi ei näe, mul on siin mõned, mõned isegi skeemid kaasas mis toetaksid minu minu jutu, vähemalt see mulle endale endale nii silma ees. Urienti raamatu järgi. Nimelt on kõige keskel Kõige mis olemas on keskel manna on selline täiuslik universum, mida kutsutakse nimega haavana ja selle universumi täiusliku universumi haavana keskele omakorda on ainus liikumatu koht kogu olemasolevas maailmaruumis. Ja see on paradiisisaar, mis ongi jumala asupaik. Ja selle haavana selle täiusliku, kes universumi ümber tiirleb seitsee super universumit. Need on juba kaugel täiuslikkusest, need on niisugused meiesugused maailmad ja meie nimelt kuulume neist seitsmendasse mille nimi on Oversa. Ja, ja see koosneb omakorda Toodotest, alajaotustest ja ja neid siin on maailmu ehk planeete. Loendamatul hulgal ja neist asustatud planeete ka väga palju. Nii et meiesuguseid on veel ja veel, nii et asi on kaugel sellest, et me oleksime maailmas üksi. Ja kunagi muidugi kohtume paljude nende teiste maailmade mõistusega olenditega. Noh, ja kogu seda olemasolevat mõistusega loodut valitsetakse üsnagi, üsnagi asjalikult jaa, jaa. Üsnagi, üsnagi nii maiste süsteemide sarnaselt on kõik korraldatud, õigemini maised maised igasugused võimuorganid on, on ilmselt siis eeskuju võtnud, nendest raske on seda kõike niimoodi lühidalt rääkida isegi isegi sel lihtsal kujul, mis ma püüdsin ta lasteraamatuna kirja panna on, on ta üsnagi keeruline maha. Siin ma leidsin koha näiteks, et. Siin meie lähemas lähemas ümbruskonnas ehk meie meie siin kohalikus universumis Või süsteemis on 619 asustatud maailma näiteks. Aga see arv pole kaugeltki lõplik, sest et neid asustatud planeete tuleb ja tekib juurde mõned mõnedel neist on elu veel nii algstaadiumis, niiet kõik see ei lükka ümber k evolutsiooniteooriat sugugi ei olnud, nii et, et et nüüd tehti inimene nii-öelda kohe valmis vaid, vaid see on ikka evolutsiooniteooria, peab täielikult paika. Orante raamatus on öeldud, et on sellised olendid, keda nimetatakse elukandjateks ja nemad külvavad siis eluseemet eluks kõlblikele planeetidele ja siis hakkab elu arenema kõigi evolutsiooni reeglite järgi. Nii et Darwini teooria peab täielikult paika, aga ainult. Materjalistid jätavad, jätavad välja muidugi selle osa, et siin kogu aeg aidati kaasa ja arendati ja, ja suunati seda evolutsiooni, et tekiks nimelt niisugune mõistusega olend, nagu meie oleme. Ja kõik muugi. Nii et see evolutsioon ei, ei toimunud päris ilma ilma vahele segamata. Hiljuti ma raamatupoes sirvisin ühte astronoomia alastika tõsiteaduslikku raamatut ja ja seal oli öeldud, et astronoomid on välja arvutanud, et seda nähtamatut mateeriat on mõõtmatult kordi rohkem kui, kui nähtavat need, et sellest võib ka juba midagi midagi järeldada. Mis see nähtamatu mateeria siis on ja miks ta on nähtamatu. Ühtteist selgus saburanti raamatust jälle. Ja nähtamatu maailma hulka kuuluvad muidugi ka nähtamatud olendid ja igasuguseid rahvajutud ja, ja, ja muistendid neist nähtamatutest, olenditest kasvõi haldjatest ja, ja muudest koha ja, ja paiga vaimudest, need peavad oranti raamatu järgi isegi paika, sest et tõepoolest on, on olemas ka meie hulgas nähtamatuid olendeid siin maa peal, seda ma usun küll ja ja ühed neist, kes on siin maa põliselanikud. Meie siin oleme, nagu siin oli juttu ajutiselt, läbirändajad. Me oleme siin lühikest aega. Aga siin olid ja on ja jäävad Ühed, nähtamatud olendid, keda nimetatakse oranti raamatus, keskteelisteks. Nemad on keskteelised. Sellepärast, et nad on midagi inimese ja inglivahepealset. Ja ma siin suvel möödunud suvelgi jalutasin ringi kaunites Käsmu männimetsades ja, ja mere ääres. Ja mõtlesin, et siin oleks ju ideaalne koht. Kui tuleks vastu mõni haldjas. Ja siis ma hakkasin mõtlema, need haldjajutud, legendid, muinasjutud, need ei ole sugugi alusetud ja küllap need kõik on tekkinudki neist keskteelistest ja muudest nähtamatutest olenditest, kes meie ümber on ja meie eest omal kombel hoolitsevad ja vaatavad, et siin maa peal ikka kõik läheks nagu peab. Kuigi me iga päev kogeme, et ja meile tundub, et, et kõik läheb aina halvemuse poole ja ja igasugused katastroofid ja muu selline teeb meid Snap pessimistlikuks, aga lõppkokkuvõttes võiks arvata, et vähemalt loota, et, et kõik läheb lõpuks ikkagi hästi ja meie eest kantakse hoolt. Ja nüüd tagasi tulles Ikka ja jälle lasteraamatute kirjutamise juurde. Sellise lastepärase maailma loomise juurde. Siis võiks. Öelda, et see kõik on vägagi vägagi seotud. Ja peabki olema, kõik, mis maailmas toimub, on ju omavahel. Nii et isegi kui kui Hiinas näiteks see on üks näide, et kui Hiinas võib näiteks Oletame liblika tiivaleegist võib kuskil teises teisel pool maakera tekkida, orkaan on keegi kuskil öelnud? See ei ole mitte oranti raamatust ja nii seotud on kõik maailmas ja, ja ka maailma loomine. Lasteraamatuna on ju maailma loomine ja. Ja tegelikult ma peangi, andku tähendab päriskirjanikud andeks, aga ma pean lastekirjandust selleks ainsaks õigeks kirjanduseks. Ja miks sellepärast eriti, et kui vaadata ja lugeda just viimase aja nii-öelda täiskasvanute kirjandust no siis siis see kipub olema ikka enamasti selline elust mahakirjutamine ja ja veel. Eriti kipub olema niimoodi rämedalt ja rõvedalt veel neid asju rõhutades ja, ja, ja noh, ei taha nüüd halvasti öelda, aga aga kipub, kipub tõesti niisugune mulje jääma, et see on selline selline elust mahakirjutamine ainult, et et hullemini veel kui elu ise tegelikult on, püütakse seda asja anda edasi. Niisiis lastekirjandus on siiski veel õnneks jäänud ilusaks. Puhtaks, ma loodan ja vähemalt ma ise püüan kirjeldada niisugusi, rõõmsamaid maailmu ja ja see ongi maailma loomine ka. Ja miks peaks laps algusest peale? Juba puutuma kokku kõigi nende halbade asjadega juba lasteraamatus ei pea sugugi need ta puutub nendega nagunii kokku, nii et olgu siis vähemalt lasteraamat midagi, midagi rõõmsamat, midagi helgemat. Sest lõppude-lõpuks ei ja ei ole ju ilu ega hell, helged asjad ega helge. Ilus maailm kuhugi kadunud, ta on siinsamas, meie kõrval olemas, ainult et me argipäevahallis udus nagu ei märka ja unustame ära helge maailma olemasolu, seda tuleb aeg-ajalt endale meelde tuletada ka siis, kui me oleme juba täiskasvanud ja väga murelikud inimesed. Ma olen kuulnud sageli öeldavat, et lastele oleks vaja rohkem sellist sotsiaalset kirjakirjandust või, või noh, kus, kus lastele juba maast madalast räägitakse surmast ja haigustest ja Jano kõigist niisugustest reaalsesse ellu kuuluvatest asjadest. Võib-olla tõesti, aga no mina ei ole nende asjade kirjutaja ja ja sellepärast ma mõtlen, et mina jätkan, ikka püüan luua sellist sellist helget maailma edasi ja ja miks ma siin vahepeal rääkis noranti raamatust? No küllap see siis on mu kinnismõte. Oranti raamat on asi, mis on tõeline ilmutus inimkonnale. Ja seda tasub, tasub uurida uuride kõigil. Ma usun, et et sellest leiavad ka suured skeptikud ja, ja materjalistid vägagi palju, kui nad laenud kätte võtaksid ja luban neile, et nad üllatuvad seda lugedes. Linnis. Suureks lohutuseks igatahes mul oli jo renti raamatust lugedes kõik see mis meid veel ootab. Need on tõesti hiilgavad perspektiivid, kui, kui nii võib öelda, kui meil siin maa peal jäi, ütleme, kellel jäi mõni kool lõpetamata või kellel, kes ei saanud kõike kõik õppida, mida ta tahtis, siis Horanti raamat lubab meile, et kui me alustame seda lõputut lõputut rändu, kui me oleme siit maailmast lahkunud siis läbime lugematuid koole, selleks on spetsiaalsed koolitusmaailmad, kus siis me muutume aina täiuslikumaks, et sisse saada, saada üha täiuslikumasse maailma, nii et järk-järgult muutuma targemaks, puhtamaks, paremaks ja mis võiks olla veel parim lohutus. Nii et aga orientiiri raamat lubab ka seda, et ega see koguse igavik, mis meid ees ootab, kus me kogu aeg muutume paremaks, ega see ei ole kogu aeg, selline igav tuupimine või, või, või sundõppimine sinna hulka käib ka muide meelelahutus. Ja, ja head naljad. Ja on lubatud, et, et sealsed naljad on need tõelised naljad. Nii et igav meil ei saa olema ja mis siis muud kui soovidega kuulajaile kõigile pakkuda seda lohutust. Et kõik ei ole sugugi veel kadunud ja. Teeme siis kõike, nagu siin oligi öeldud, et pole tähtis, mis tööd me teeme. Tähtis on, kuidas me seda teeme. Et teeme siis seda, seda, mida me teeme hästi. Ja meid ootab ju ees terve ilus igavik. Kõiksusest ja selle lõputust taasloomisest mõtles kuuldavalt lastekirjanik Henno Käo.