Tere päevast, täna on argipäeva stuudiosse Eesti kunstimuuseumi direktor Marika Valk ja Riina Eentalu Eesti Raadio poolt. Ja me räägime täna uue kunsti muuseumi ümber toimuvast. Usun küll, et paljudele on asi selge. Nad on need protsessi jälginud ja võinud oma seisukoha kujundada. Ja väga paljud, nagu me oleme ka rääkinud, on oma toetust väljendanud osamaksuga muuseumi ehitamise toetusfondi. Inimesele tundub, et asi liigub ka visalt, aga liigub. Kuid ometi, kui märkad, et ajalehes võtab keegi sõna, siis kui nähakse võimalust pisutki pahasti öelda lõigu taas tõdeda, et argumentidel ei ole mõne poliitiku jaoks mingit tähtsust. On vaid üks laul, millega oma häälte asju ajada. Ja siis tuleb neilgi ikka uuesti rääkida. Vaadatud hasartmängumaksu seadusemuudatus on ka tehtud. Riigikogu võttis selle üleeile vastu. See suurendab hasartmängumaksu ja lisarahast, läheb osa Kultuurkapitali käsutusse ja sealt rahastatakse siis ka uue muuseumi ehitamist. Mõni aeg tagasi argipäeva saates rääkisime riigikogu tollal veel rahanduskomisjoni esimehe Kalle Jürgensoni ka ja Kultuuriministeeriumi kantsleri Margus Allikmaa, aga siis Kalle Jürgensoni ainus argument oli, et see muuseum ehitatakse kolmanda sektori käest ära võetud rahaga. Ja Margus Allikmaa vastas talle siis nii. Need püüdsime leida lahendust kunstimuuseumi ehitamise rahastamiseks selliselt, et see vajalik summa ei tule kellegi arvelt. See oli meie esimene ja kõige olulisem põhimõte, aga härra Jürgenson, ekitakse tuleb kellegi arvelt. Me oleme korduvalt tõestanud nii kolmanda sektori esindajatele kui riigikogu kultuurikomisjonile ta siin meid ei ole lastud tõestada seda rahanduskomisjonile, et see raha ei tule ühegi varem raha saanud institutsiooni või üksikisiku arvamus. Kas te saate seda kinnitada arvudega? Ja seda saab kinnitada arvudega selliselt, et aastal 2000 ja 2001 2000 ühe puhul me räägime küll prognoosist on hasartmängumaksu nõukogu jaganud 42 miljonit krooni seda raha, mis tuleb siis just nimelt nendelt mängulaudadelt või mänguauto maanteedelt. Täpselt selle sama summa oleme me näinud ka siis, kui hasartmängumaks tõuseb ja selle kasviku ehk tõusu arvelt hakatakse ehitama ka kunstimuuseumit. Me oleme ja näinud ette juba seda ohtu või püüdnud ka ennetada seda ütlust, et jah, kui me nii palju tõstame hasartmängumaksu maksu, kas siis nende laudade maks, masinate maksu, et siis võib juhtuda, et kõik need lauad, mis täna on et need ei pruugi töösse jääda, osa laudasid, suletakse ja selle tõttu võib meie prognoos osutada valeks ja sealt omakorda võib tekkida väiksem laekumine nii-öelda hasartmängumaksu nõukogule ka selleks puhuks. Me oleme välja pakkunud nii-öelda kompromissettepaneku ja sellisel puhul oleks summa 60 miljonit, mis läheks hasartmängumaksu nõukogu käsutusse. Ja see oleks juba päris oluline kasv. Ja isegi kui juhtub, et osa laudu suletakse, siis sealt ja peal nagu väga palju ruumi või, või ütleme siis, et see summa võib päris palju väheneda ja igal juhul on ta võrreldes 2001-ga kasvanud. Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist riigikogus oli rahvaliidu liige Elmar Truu tige just samade sõnadega. Eraldatakse raha kõikides riikides just hasartmängudest. Et neid mittetulundusühingute kolmandat sektorit toetada, seal siis antud juhul kitsendatakse lastega perede, vanurite ja puuetega inimestele nendele minevaid rahalisi vahendid neid nende projektide jätame siin, mis on mõeldud just nende vaba aja sisustamiseks nende elu huvitavamaks muutmiseks ja nii edasi. Selle tõttu ma ütlen, et see seadus teenib seda eesmärki, et sellega kolmas sektor tema võimalusi rahalisi võimalusi kitsendataks. Tegelikult on juba mitu korda varem välja öeldud, et kolmas sektor saab raha hoopis juurde, ära ei võeta. Aga mitte mingil juhul ei oldud nõus sellega, et lisarahast läheb osa muuseumi ehitamiseks. Seda taheti kõik endale. Muidugi on meil vähe, aga elu peab nägema laiemalt, mitte silmaklappidega. Uus muuseum on ju kõigi meie jaoks ja kolmanda sektori inimeste jaoks ka muuseum ei ole mitte midagi neist väljaspool seisvat. Ja kes siis veel, kui nemad peaksid Eestit nägema tervikuna? See oli need toimetajapoolne algus, arvamus ja jätkame Marika valguga. Ka mina olen seda protsessi jälginud loomulikult väga hoolega, kõik need korrad, kui seda on avalikult arutatud ja ka mitte avalikult see informatsioon on minuni jõudnud tegelikult teatud hämmastust tekitanud hämmastust selles mõttes, mida ilmselt oli võimalik kolmapäeval neil inimestel jälgida ja läbi siis arvuti otseülekannet Toompeal, kui seda suures saalis arutati seda hasartmängumaksu. Ja kuna Eesti lõppude lõpuks küllaltki väike poliitikuid me tunneme läbi aastate teame nende erinevat seisukohta, siis hakkas mulle kõrva nimelt kaks sellist kuidas nüüd öelda seisukohta või? Kõigepealt üks, et poliitikud, me küll teame seda, avaldavad oma arvamusi vastavalt sellele, kas nad on opositsioonis või koalitsioonis, nii et me kahjuks ei saa rääkida väga konkreetsetest põhimõtetest või teatud asjade ütlemisest või kahjuks ilmselt ka mitte tunnetamisest riigi seisukohalt. Ja kuna tegemist oli väga konkreetse küsimusega antud juhul mida on võimalik nüüd lausa viimase 10 aasta jooksul seda arengut ja poliitikute seisukohti jälgida siis on muidugi omamoodi huvitav huvitav tagasi saada kunagi, kui need asjad on valmis tehtud ja, ja võib kirjutada sedasama kunstimuuseumi ajalugu, mis on, on tõesti kontekstis Eesti riigi arenguga ju. Ja seal hakkas mulle aga see, et poliitikud, kes kaks aastat tagasi ütles, et muuseum tuleb ehitada kohe võisid kolmapäeval avaldage arvamust, et aega küll lükkame edasi, nii et ei mingisugust sisulist lähenemist. Teine küsimus muidugi oligi seesama kolmanda sektori problemaatika ja see, mis nüüd peaaegu kõikide poolt kõlas, ka sõna võtsid. Sest sõna võttis ja põhimõtteliselt opositsioon kõlas selline hämmastav mõte, et kui me niimoodi hasartmängumaksu jagame, Kunstimuuseum valmis ehitatakse, siis lapsed, vanemad, inimesed, puuetega inimesed kaotavad väga palju vaba aja veetmise võimalusi ja see on nüüd see märksõnad. Et mulle tundub, et jutt sellest, et aru saada, millega on tegemist, kui me räägime muuseumist, olgu ta siis kunstimuuseum või mistahes, et tõepoolest meie poliitikud võib-olla ei mõistagi, mis on muidugi väga-väga ei tahaks niimoodi arvata, sellepärast et et siis tekivad mul teatud kõhklused kogu selle riigi arengu suhtes. Küllap oli see ikkagi ikkagi teatud ette, tänan, et jagada seda raha kuidagimoodi teisiti. Ja, ja selle juures muidugi oli piisavalt palju demagoogiat, mis puudutab vaba aega, siis muuseum ongi ju selleks loodud et seal vaba aega veeta ja seda tänapäevasel kombel väga erineval moel. Tahtsin öelda, et selle juurde me jõuame, me räägime täna ka lahti, missugune muuseumisse tuleb ja mis asi see muuseum tegelikult siis on, kas neli seina, kus on pildid või on see midagi muud, aga mul tuli meelde üks täiesti konkreetne lause sellest samalt arutelult, mis ära toodi. Selle ütles välja Vootele Hansen, Riigikogu liige ja Mõõdukate erakonna liige. Kes ütlesid, säilitama peaks põhimõte, et raha suunatakse inimestesse mitte kivisse ja Märti. Ausalt öeldes, kui ma nüüd järele mõtlen, kas ma olen kuulnud pika aja jooksul nii lapsikud lauset, sellepärast et kui nüüd mõelda sellest samast piltlikult öeldes kiviste mördistan ehitatud teatrid, meie elumajad, haiglad, kõik, mis on inimese eluks. Ma arvan, et Vootele Hansen tarvitab seda kivi emmerti oma elus ka väga palju ja ma arvan, et see kõik need kultuurihooned ja haiglad ja on ehitatud inimeste jaoks. Seda asja peaks nägema kuidagi tervikuna. Mitte lihtsalt, et on vaja vastu olla. Ja nagu ma juba ennem ütlesingi, see on ju selge demagoogia. Ei, ei tahaks nagu mõelda, et poliitikud ei anna endale aru, mida nad räägivad, nemad on ju seatud tegelikult meid juhtima ja seda riiki juhtima ja seda riigi arendama ja edukalt arendama. Nii et hästi ei tahaks, tahaks arvata, et nad ikkagi mõista räägivad. Aga demagoogia loomulikult oli ja küsimus on lihtsalt rahas, raha ringi suunamises. Ja selle koha peal ma tahaks küll, tuletan meelde, kolmapäev pärast äripäeva, kus Kalle Jürgenson rääkis hasartmängumaksust. Ja Ta on jälle raske arvata või tuleb siiski arvata, et ta siiski ei ole aru saanud kuidasmoodi, seda maksu käsitletakse ja mis rollis on kultuuriministeerium. Seal väitis ta järjekordselt, et kui ehitatakse kunstimuuseum, siis kõik teised kultuuriasutused terve Eestimaa jäävad investeeringutest ilma. Sellesse koose rahastamise skeemi seisnebki, et nad ei jääks silma ja selle tõttu taoline taoline minu meelest küllaltki arukas arukas rahastamine ju välja mõeldagi selleks, et kõik teisedki kultuuriobjektid saaksid oma osa nende aastate jooksul, mis ehitatakse uut muuseumit. Ja nüüd ma tahan veel lisada siia juurde, et küsimus ei ole kunstimuuseumis ainult Eesti Rahva muuseum on teatavasti see, kes vajab hädasti oma hoonet ja, ja vastavalt sellele skeemile on Eesti Rahva Muuseumi järgmine, mida ehitama hakatakse ja küllap von teisigi kultuuriobjekte arvatavasti saame kunagi ka tõelise ooperiteatri ja kogu see rahastamisskeem teenib ju kõiki kultuuriehitisi, nii et ei saa rääkida millestki taolisest, nagu nagu väitis Kalle Jürgenson, aga muidugi selle artikli lõpuni hiilgav, tähendab ei saa kohe mitte mainimata jätta, et kui Tõnis Palts omal ajal kunstimuuseumi toimetame siin märgistad sõnaga kommunis, siis tuli Kalle Jürgenson välja nüüd natsionaalsotsialismiga ja märkis ära Kööbelsi, Himmleri ja Hitleri. Nii et see oli muidugi väga kalan, purikas lõpp, aga jäi nagu veidi arusaamatuks, et väga huvitav oleks loomulikult teada, kuidas, kuidas ta seda ise lahti mõtestaks. Et kas ta pani ennast kuulsate natsidega ühte ritta, ehk siis see, et käsi haarab püstolikabuuri järele, kui nimetatakse sõna kultuur või kuidagi teisiti. No minu meelest on Rein Lang olnud see, kes on vist öelnud, et kui kui lausete sõna kultuur siis eestlase käsi haarab kellu järele või midagi taolist. Tähendab, selles on tegelikult oma tõsine mõte sees, nii nagu siin jutuks praegu oli, et mört ja kivi on ääretult vajalikud, eriti meie kliimas, võib-olla kuskil mujal väga soojal Aafrika mandril võib toimetada kuidagimoodi teisiti, kuid paraku me vajame neid hooneid selleks, et oma toimetusi teha ja oma elu elada. Me ei pääse sellest, et vajame katuste, nelja seina, olgu nad siis kultuuriehitised või tahes muud objektid. Ja, ja siin ei näe ma midagi, midagi sellist, mille üle peaks nüüd kangesti võime kasutada sõna ilkuma. Ma arvan, et, et sellega, ehk see rida on praegusel hetkel tänud ja nüüd hakatakse vastavalt vastuvõetud seadusele siis läbi viima neid toiminguid selleks et rahastamine saada ja asjad ka käivitada, meil on jäänud tegelikult ju üks bürokraatia rida veel lõpetada ja see peaks olema siis 21. märtsil, järgmine neljap päev Tallinna linnavolikogus, kus me detailplaneering peaks vastu võetama. Ma arvan, et, et, et seal ei tohiks probleeme tulla, muidu oleks see situatsioon juba veidi koomiline, kui detailplaneering on läbinud kõik kõik vajalikud etapid kinnitused saanud seoses detail meeringuga ja selle asukohaga, kuhu muuseum tuleb ja ta saanud positiivse hinnangu igalt poolt siis on mul küll väga raske uskuda, et seal veel midagi peaks juhtuma, kuigi alati on alati on see võimalik, aga sellisel juhul me oleme siis täiesti stardivalmis, ehk siis oleme valmis lõpetama selle protsessi, mis algas konkreetselt aastal 91 ja saama lõppude lõpuks endale ka muuseumi. Ja nüüd me võimegi jõuda just selle juurde, et räägime siis, missugune muuseum tuleb, sellepärast et eks sellegi kohta on juba sõna võetud, et tuleb mingi betoonkärakas sinna, sinna Kadriorgu ja et kas pole mitte selle PR-tööga hiljaks jäädud või kuidas? Ma arvan, et et ega eriti ei ole, asi on ju selles. Tegime ühe korra kokkuvõtte nendest artiklitest, mis on ilmunud. Mul on meeles, kui palju ma olen teinud raadios rääkimas televisioonis, nii et me oleme ikka päris palju sellel teemal rääkinud. Loomulikult me hakkame hakkame kajastama seda, kuidas suunata ehitatakse, ma usun, seal on huvitav ja selles kontekstis saame juba rääkida. Kõneleja huvitav hoone on üldse kaasaegne muuseum, missuguseid võimalusi ta inimestele annab sedasama vaba aega veeta kõikidele ka puuetega inimestele, nii, ja siis, ma arvan, saab inimestel see pilt natuke selgemaks, aga kõige selgemaks saab ta ikkagi siis, kui see hoone on valmis ja toimib. Ja minu enda isiklik seisukoht on küll see, et see hoone on meile hädavajalik. Ja ilma nende seinte ja katuseta ei teeks me suurt mitte midagi, kuid kõige tähtsam on tegelikult see, kuidas ta hakkab funktsioneerima institutsioonina. Ja, ja vot siin on muidugi muuseum. Mul endal väga palju neid ära teha, sest ehitamine on konkreetne asi, on, on väga hea, kui on head spetsialistid. Head projekteerijad, korralikud joonised, korralikud ehitajad ja muuseumi, paljud, nii nagu muuseum olema peab, ehk siis vastavalt meie tellimusele et vastava ülesande missugune olema peab olema ikkagi ise püstitanud. Ja kui keegi arvab, et see on lihtsalt mingisugune hoone, kus riputatakse pildid seinte peale galerii moodi siis ühtepidi jah, loomulikult tulevad ka pildid ja, ja tuleb ka Eesti kunstipärandi tutvustus ja tuleb ka eesti moodne kunst. Aga ma olen mõelnud, miks Eestis küllaltki vähe, nagu mõistetakse ta polüfunktsionaalset tegevust, mis taolistes hoonetes tegelikult toimub. Ja tulin järeldusele, et, et see on täiesti loogiline, sellepärast et kuna turistidena ringi käime maailmas, siis me läbime kiiresti neidsamu pildigaleriisid, vaatame kunsti. Kuid, kuid me ei ole kuskil nii kaua, et me, et me saaksime näha kuidasmoodi, see muuseum tegelikult toimib ja vot see on nüüd see, kui on räägitud, et turism kindlasti need võidab. Ta saab endale Kadrioru lossi kõrval. Me räägime kunsti eksponeerimisest veel ühe huvitava koha mitmes kontekstis, kus me võime eesti kunsti käsitleda, kuid Eesti oma elanik Tallinna elaniku Gustajat kaugemas paigas. Ma arvan, et Eesti on nii väike, et see ei tekita mingit probleemi. Tulla Tallinnasse tulla muuseumisse, terveks päevaks hakkab elama koos selle muuseumi muuseumi toimetamistega ja neid tegevusi, mis muuseum välja arenema hakkab, on, on tõesti väga palju alates tõepoolest nendest näitustest pedagoogika keskuse siksakki ruumides, kus võib joonistada, maalida, graafikat teha raamikat teha sellepärast, et kõik need tehnilised seadmed on olemas. Me mõtleme laste peale, ma usun, et küllaltki huvitav isegi täiskasvanud inimesel tulla, kui tal on see võimalus siis tegelikult võimalust teha mingisugust Iraamikate seda ahjus põletada ju tegelikult ei ole ju ka täiskasvanul kuskil, aga seal ta võiks seda teha ja ma arvan, et see loomingulisus, mis inimestest tegelikult on peidus ükskõik mis erialana tegelikult ei toimetaks saaks sealt väljundi. Ja ma arvan, et, et kui me räägimegi nüüd vähemalt mina olen palju kordi üritanud rõhutada seda, et vähendab ühiskonna tõstruktiivsust kuritegevust ja nii edasi kui taolised kohad nagu muuseumid, teatrid, ühesõnaga kultuuriinstitutsioonid toimivad hästi. Ma arvan, et, et see siiski väga õige Nonii eks siingi ole ühes Varasemast saatesse sama nimetatud riigikogu liige Kalle Jürgenson, kes püüdis väita, et selle asemel, et ehitada muuseum, peaks ehitama viis aura veekeskust, sest lastel on siis kuskil vaba aega veeta. Ei leidnud tema poolt mõistmist minu väide, et on olemas teistsuguse suunitlusega inimesi, kellel on teistsugused huvid kui füüsiline tegevus, et nad tahavad tegeleda loominguga. Lastele on ju ka vaba aja veetmise võimalusi vaja. Ja loomulikult ka Seewee parkide lugu on mul hästi meeles. Mind jah, natuke hämmastas see, kui, kui ühekülgselt seda meie elu tegelikult nähakse. Needsamad lapsed, kes käivad seal veepargis ujumas, kindlasti tulevad meeleldi ja joonistavad, kohtuvad kunstnikega, näevad, kuidas sünnivad kunstiteosed, et lõppude lõpuks on olemas seal teatrisaal, seal võib teha kontserte, seal võib teha kunstiteoste dramatiseeringus, tähendab neid vorme ja variante, mida teha, on ju tohutult palju. Ja sellel sügisel me korraldasime küsitluse kunstiõpetajate hulgas, kuna me viime läbi nende koolitust ja saime teada ja mida nad ootavad sellelt uuelt muuseumilt ja ei olnud ühtegi sellist ideed, mida me ei oleks sinna muuseumisse sisse kodeerinud juba praegu. Nii et meil oli hea meel, et, et me mõtleme niivõrd ühes suunas, oli hea meel, et, et me oleme midagi unustanud. Ja, ja et me võime pakkuda tegelikult just nimelt seda tulemust, mida, mida meilt tegelikult oodatakse, see on siis eelkõige on see siis keskkonna kujundamine, see informatsioon, see on haridus- ja meelelahutusprogrammid. Nii et see ei ole lihtsalt niisugune teie visioon praegu, et mis võiks muuseum olla võiks, aga te olete niisugusena uue kunsti muuseumi juba ka planeerinud ja ette juba välja mõelnud, et niisugune ta hakkabki olema. Ja loomulikult siin ei olegi eriti midagi vaja leiutada, sellepärast et mu seoloogia on ju küllaltki vana, teadusmuuseumid on ju sajandeid maailmas olemas olnud, mul tuli praegu meelde, et meelest ära ei läheks, ma ütlen, et viimase saad, no siis on artikkel, leitakse, et praegu ehitatakse maailma ligikaudu kuutekümmend väga suurt muuseumit, mille maksumus on, on väga palju suurem kui, kui meie muuseumi maksumus. Nii et võiks ikkagi küsida, et miks siis maailm neid muuseumid ehitab? Ma tean, et üks diskussioon on meil nagu päevakorralt vist õnneks maha võetud ja see oli see virtuaalne muuseum, ehk siis võimalus vaadata kunstiteosed arvuti najal ja selleks, eks ole, me vaja ju tegelikult hoonet ja nii edasi. See oli paar aastat tagasi, kus, kus Eestis väga tuliselt seda varianti pooldati ja all oli natuke nagu tegemist, et selgeks teha, mis asi on emotsioon. Ja mind lausa ehmatus, ma mõtlesin, kas tõesti inimeste inimestest hakkab ära kaduma see arusaamine, mis asi on emotsioon? Arvuti annab meile ja loomulikult kogu informatsiooni, aga emotsioone mitte mingisugust, see on see keskkond, see on see e-tunne, mida, mida kunstnik on tundnud, kui ta on ühte kunstiteost loonud. Ja kontakt siis selle kunstiteose ja vaataja vahel, eks ole, see on kolmepoolne tegevus tegelikult ja, ja teda saab tunda ainult siis, kui sa vaatad originaali. Jah, tõepoolest, tihtipeale on ka minul olnud hirm, et, et praegune aeg soosib inimest, kellel puuduvad tunded. Aga, aga ma arvan, et meie asi on, te olete te kogu aeg meelde, et tunded on inimese täiesti loomulik osa ja ilma selleta ta ei ole päriselt. Inimene. Vot see on tõesti õige huvitav aspekt, tähendab on on ka mul selline tunne jäänud, isegi isegi kunstikäsitlemise puhul on mul aeg-ajalt tundunud, et seda tehakse kainelt külmalt. Häbenetakse tegelikult seda emotsiooni, mida ta peaks tekitama ja mingil ajal oli see ausalt öeldes Eestis päris domineeriv. Nüüd ma siiski leian, et vaadates, kuidas meie muuseumides käiakse, ma leian, et muuseumid on asunud üpris tihedasse dialoogi ühiskonnaga ja vot see on see tõeliselt rõõmutööd. Ma ei tea küll praegu teiste muuseumite näitajaid, kuid meie enda muuseumi külastatavus tõusis üle 200000 sellel aastal esimest korda, see tähendab, et üle 30000 inimese külastas meid enam kui kui eelmisel aastal. See on väga suur näitaja ja, ja peale selle, see oli mingi periood, kus meie üritustel käidi suhteliselt vähe kunstiteaduslikud, loengud või hariduslikud, loengud või kombineeritud loengud. Seal võis olla 10 20 30 inimest, nüüd on, nüüd on sellest aastast peale tekkinud täiesti uus olukord. Inimesi on nii palju, et meil ei ole oma loengut läbiviimiseks nii palju toolegi, inimesed istuvad maha. Ma tean, et me oleme muidugi ka need asjad kuidagi huvitavamaks teinud, ilmselgelt on need kombineeritud loengut muusika ja kunst ja nii edasi ja nii edasi. Mitte kunst ja kujutav kunst, ja ma ütlen veel kord, need vorm on tohutult palju seda emotsiooni tegelikult, et tekitavad ja see ei ole küsimus ainult emotsiooni, sa võid ka teadmises, et ma ikkagi arvan, et, et ühiskond vajab seda, vajab seda emotsionaalsust ja ja mingisugustki varianti pinge mahavõtmiseks ja, ja võib-olla ka selle selle eesmärgi nimel, et näha elus ikkagi ilusat. Mida on näidanud need näiteks Kadrioru lossi väliskunsti muuseumi käikuandmine? Meil ei ole siiamaani ühtegi muuseumiks ehitatud hoonet ja Eesti Kunstimuuseum, kui ta valmis saab, on see esimene. Aga kui Kadrioru lossi restaureeriti, siis sinna sisse ehitati juba moodne nüüdisaegne muuseum, nii nagu nad maailmas toimivad nende võimaluste piires, mis meil on. Mida on Kadrioru lossi näide nüüd tõestanud? Me oleme tegelikult teinud Kadriorgu kaks muuseumi, nii et meil on nagu näpuharjutused olemas. Mikkeli muuseumis oli väike muuseum, aga mis andis meile teatud ettekujutuse, kuidasmoodi, toimivad igasugused tehnilised süsteemid ja nii edasi ja, ja me oleme palju kasutanud konsultantide abi ka Kadrioru lossi puhul me kasutasime nende projekteerijate arhitektide abi, kes tegelesid omal ajal Atonoomiga, vahe oli vaid siin selles Atonoomi puus, Soome Kunstimuuseum, Helsingis ehitati moodne muuseum selle selle keha sisse niimoodi, et jäid ainult välismüürid. Kadrioru loss oli restaureerimisobjekt ja selle tõttu hoida palju keerulisem, seal esimene ülesanne muinsuskaitse poolt tuligi lossi restaureerida. Ja vaat siis me pidime kohandama süsteemid ja kõik tegevused sellesse situatsiooni, mis meile seal võimalik oli. Siinkohal on muidugi hea lausuda ja ära öelda üks probleem, mis on kuskil nagu üles kerkinud. On küsitud seda, et miks meie eksponeeri Kadrioru lossis Eesti kunsti, kuna kunagi tõepoolest lossis oli eesti kunst enamuses väljas, kuna teist hoonet tegelikult muuseumi nagu ei olnudki. Esiteks ennem filiaalide välja kasvamist. Ja küsimus ongi selles, et uus muuseum ongi mõeldud eesti kunsti jaoks. Kadrioru loss, barokkloss, ta seinapind on nii palju, et sinna saab üleskonna 100 maali, sest vastasel juhul tuleks teha seda, mida lossiga juba tehti, ehitati kinni aknad, ühesõnaga rikuti interjööri, seda kõike, mida vaja pole teha. Sest igas riigis on olemas ka väliskunsti muuseum ja mul on väga hea meel, et et Eestis on see praegusel hetkel olemas. Nii et Meil oli parasjagu nuputamist, et ana tööle kõik need, ütleme, moodsale muuseumile omased tegevused, ühesõnaga ja mida me oleme nüüd lossis teinud? Ma arvan, et Eestis ainukese vähemalt ainukese muuseumina vabatahtlikkus kui üks töövorm on Eestis tegelikult levinud küll sellest kahjuks ei räägita, eriti palju muuseumide puhul ma tean, kui ma ameerika stažeerisin, siis räägiti väga palju seal vabatahtlikkusest ja, ja muuseumis töötavatest vabatahtlikest. Ma ise kohtusin nendega ja mulle soovitati kindlasti rakendada seda ka Eestis. Mulle tundus, et see vähemalt tol hetkel sellest on viis aastat tagasi vist ei olnud seda ka mõeldav, sest et see printsiip vabatahtlikult me tegime omal ajal kõikvõimalikke asju, eks ole. Inimesed lihtsalt vabatahtlike nimelt ja selle tõttu ei olnud nagu see printsiip praegusel hetkel ilmselt tol hetkel siis viis aastat tagasi veel nagu selge. Aga, aga me siiski võitsime selle asja, et paar aastat tagasi ette pedagoogid koostasid vastavad õppematerjal realit, metoodilised materjalid, kuidas vabatahtlikud esialgu peaks lastega tegelema, me võtsime selle lasteproblemaatika täiskasvanuteni jõuda natukene keerulisem ja meie suureks hämmastuseks, kui konkurss korraldati, siis oli inimesi vähemalt kolm korda rohkem, kui tegelikult me nagu võtta saime. Vaatlikkus on tegelikult selline asi, mis loob ühiskonnas positiivset fooni. Ja, ja need vabatahtlikud, kes tööle hakkasid, teevad oma tööd ääretult hästi, see tähendab, et et kuna meil on väga vähe teadureid, siis nad täidavad vajaliku lõnga ära ja ikka rohkem ja rohkem lapsi saab tegevust. Sest mida veel Kadrioru loss näitab, näitab seda, et tahetakse inimesed tahavad, et nendega tegeletakse, meil on olemas õppematerjalid lastele, mida muuseas kasutavad ka täiskasvanud inimesed, ostavad need töövihikud mõtlevad selle kunsti üle ja uurivad seda, seda kunstilugu ja ajalugu ja kultuurilugu. Et see näitab, et inimestes on see vajadus olemas. Ja see, mida Kadri Oras veel käivitas, on muuseumihommikud lastele, kus mängitakse kunstiteosed läbi, kus on lossipreilid, kes ühe või teise kunstiteose najal võtavad, siis kunstilugu, lasevad lastel joonistada, suutsime sinna teha kanud sellise koha, kus lastel on võimalik ise joonistada ja meisterdada ja tegelikult on osa esimesel korrusel selline koht, kus iga laps võib minna, kuna pliiatsid on laua peal, paberid laua peal. Õppematerjalid on laua peal seal ja, ja nad võivad seal ka täiesti ise toimetada ilma meie pedagoogid ja peab tunnistama, et mitte ühtegi vaba laupäeva hommikut enam ei ole, nii et selles mõttes on väga kahju, et me ei suuda sugugi mitte kaugeltki mitte kõiki tahtjaid sellel moel aidata. See ainult näitab seda, et potentsiaali on uuel muuseumil kõike seda ju hoopis laiemas vormis jätkata. Ja siin on muidugi huvitav lisada veel üks, üks fakt, kui me nüüd mõlemad muuseumid planeerisime, tegime neid ju tegelikult paralleelselt, mis iseenesest oli päris hea. Selleks, et paika saada ruumiprogrammi, peame teadma ju keskmes külastatavust ja me prognoosisime Kadrioru lossile maksimaalseks külastatavuseks taevas millele rajatakse kommunikatsioonid ja nii edasi 700 inimest, 700 inimest päevas on väga suur number. Aga mis tegelikult juhtus alguses juhtus, et kui me avasime kaks aastat tagasi, suvel ta, siis need viimased suvekuud oli keskmiselt päevas 1000 inimest ja tipphetkedel 1800 mis tegelikult tekitas meile ikka ääretult suure probleemi. Ja, ja väga pikad järjekorrad muuseumi ukse taha. Aga ma pean ütlema, et, et see ei ole hea lahendus. Nüüd on nüüd on küllaltki mõistlik, tähendab, arv on stabiliseerunud, ma ei oska praegu päevast arvu öeldasse, kõigub nad suve ja talve vahel. Aga kogu külastatavus on enam-vähem samas suurusjärgus, sellepärast et need on käivitunud kõik turismiprogrammid. Ja kui veel lossi kogemusest rääkida, siis hea ülevaate annab sellest ju külalisteraamatu. Meie külalisteraamatud on meil vist seal juba kuus või seitse või kaheksa täis kirjutatud. Mulle tundub, et peaaegu kõik kirjutavad ja see emotsioon, mida, mida sealt on võimalik lugeda, ainult ülimalt positiivne. Kes lihtsalt kiidab, kes ütleb, et ta tahab jälle jälle tagasi tulla ja kas või istuda ja vaadata ja olla selles keskkonnas tunda seda aurat. Ja kes kirjutab pikemalt, nii et ma ei mäleta. Ma ei mäleta vist ühtegi negatiivset arvamust, nõnda et kellelegi seda muuseumit ikkagi vaja on. Kui nüüd tuleme natuke sinna noh, pilguga tulevikku, mul jäi hinge Johannes Saarelause, mida ta ütles, et noh, ei ole ju räägitud, missugune muuseumis ei tule ja et inimesed siiamaani arvavad, et, et see tuleb üks betoonkärakas. No kuidas ta seal ikkagi hakkab asuma, mismoodi ta välja näeb, siis inimesele, kui see valmis? See ei ole ainult sugugi mitte see uus kunstimuuseumi hoone vaid terve Kadrioru ala. Tegelikult oleksin väga kena, kui Kadrioru asumis olevat puit erinevad, väärtuslikud hooned oleksid restaureeritud, sest nad ju täiesti unikaalsed. Aga, aga tõmbame selle asja natuke kokku, sellepärast et sellel teemal võib ka ju pikalt rääkida. Võtame nüüd selle Kadrioru pargi, kus juba on kaks muuseumid, kus on terve lossikompleks. Teatavasti Kadrioru park on unikaalne park. Seal on barokkpargiosa, seal on inglise pargiosa, seal on tegelikult need, kes mäletavad vana kõlakoda, selle juures peaks olema siis 20., õigemini 30.-te aastate tohutu suured kivid, taimed, mis kahjuks praegu ei ole päris sellised, võib-olla peaaegu üldse enam eriti säilinudki on plaanis kujundada see ala niimoodi et park ja kõik need hooned, mis seal asuvad, kaasa arvatud presidendi residents kujundavad kogu selle maastikuga eksterjööri seal, nii et, et inimene saab elamuse kogu sellest keskkonnas, kuhu ta satub, kui ta tuleb Kadriorgu jalutama tahes, minna siis väliskunstimuuseumisse või Mikkeli muuseumisse või nautida barokki tuuri või minna üles näha uut muuseumit, mis on minimalistlik ääretult lihtsa lahendusega muuseum. Muuseas, ma tahangi rõhutada, et, et see töövõit siis selle arhitektuurikonkursi omal ajal eelkõige sellepärast, et ta oligi niivõrd lihtne, minimalistlik, ehk siis mõeldud kunstile. Ma olen näinud päris palju muuseumi hooned maailmas, kus arhitekt eksponeerib iseennast ja kunstion seal väga-väga halb vaadata. Meie puhul on õnneks olemas väga paindlik ruumis, mis laseb ikkagi rääkida kunstil endal. Ja, ja ma usun, et kui me liigume mööda Weitzenbergi tänavat üles, siis me jõuame ühel hetkel Kasele modernse pargini selle modernse kujunduseni. Ja minu meelest on esindatud ju vähemalt pargikunsti seisukohalt väga erinevad näited, mis peaksid pakkuma huvi ja emotsiooni kõikidele, kes seal, kes seal nagu viibivad, on muidugi räägitud ka sellest, et selline elitaarne hoone sellise linnaosa juures nagu Lasnamägi, et see on ohtlik, et see on vale ja nii edasi, kuid kuidagimoodi me peame hakkama väärtustama ka seda keskkonda, mis on Lasnamäel, seal elab sadu tuhandeid inimesi ja ja Ma ma sugugi ei näe seda situatsiooni niivõrd hulluna, vaid et seda tasapisi muutma hakkama. Ma mäletan väga hästi, aastal 91 10 kolisime kadriorust ära, nii et me ainult kaks hoonet Weitzenbergi tänava äärde, kus oli tuli sees, oli see väike Lusla, kus meil on graafika, restaureerimine ja presidendi residents, kõik muu oli ju remondis hoonetes ja nagu ta oli ja missugune keskkond sinna kujunes, seal olid joodikud, seal olid pätid, sinna ei tahtnud keegi minna, keegi läinud enam jalutama Kadriorgu ja tasapisi, kui me hakkasime kõiki neid hooneid restaureerima ja liikluse mööda Weizenbergi tänavat ülespoole muutusse, keskkond niivõrd, et need tädile joodikut muud kaaneside taganesid ja taganesid ja, ja praegusel hetkel on pesitsevad nad ilmselt kuskil Kadrioru pargi tagumistes soppides, ma arvan, et kui on valmis kujundatud see keskkond ka selle uue muuseumi ümber siis ehk me saame nendest hoopis lahti sellel selles piirkonnas, vähemalt ma arvan, et tuleb ikkagi asi valmis ehitada ja ja siis saab selle pildi paremini ette, aga, aga küllap ilmub edaspidi ajakirjanduses piisavalt palju nii fotosid kui kui teemakäsitlust selle kohta, mis seal toimub ja kuidas ta ehitatakse. Ja siis selle aasta jooksul peaks ikka olema nii, et, et see kopp on seal maasse löödud, inimesed ütlevad nii, nüüd siin ehitatakse, kõigepealt muidugi tuleb kaitseväe või kaitseministeeriumi rajatised sealt ära lõhkuda. Selle üle oli siin ju ka mitmesuguseid arvamisi ja ühel hetkel tundus, et et see probleem osutub meie väga suureks komistuskiviks. Kui me arhitektuurikonkursi välja kuulutasime, siis loomulikult andis muinsuskaitse oma nõudmised ja need hoonet kuulutati seal väheväärtuslikeks. Ma olen nõus nendega, kes ütlesid, et seal oli omajagu emotsionaalsust, kui tegemist oli endise vene sõjaväehaiglaga, mis sest, et osa hoone oli ehitatud 30.-te lõpul, teine osa siis Stalini ajal. Kuid Ma olen ise sügavalt veendunud ja ka arhitektuuriloolased on, on seda, seda meelt olnud, et arhitektuurselt Need hooned ei ole tõesti väärtuslikud. Nad on väga hästi ehitatud nii nagu eestel tehti klombitud paekivist korralikud laotud müürid ja nii edasi. Kuid, kuid see on ka kõik. Kui me räägime paja arhitektuurist, siis me räägime ju tegelikult Tallinnas tuletõrje depoodest, mis on efektsed ja võib-olla veel mõnest majast. Aga antud juhul jäta lihtsalt need hooned sinna, sellepärast et korralikult laotud müür. Ma arvan, et see on liiga emotsionaalne. Ja nüüd muinsuskaitse näinud oma aruande ära, Nad madistasid, pildistasid, filmisid need hooned seal mäeküljel juba ära, see aruanne on praegu valmis ja selgus, et need hooned seest on väga halvas olukorras. Ja see muidugi kergendab, peaks kergendama südant paljudel sellepärast just otseselt ja konkreetselt nagu muretsesid. Aga tegelikult see vaidlus on neid ka lõppenud, sellepärast et et valitsus on andnud selle kinnistu kaitseministeeriumilt juba kultuuriministeeriumile üle. Nii et selles suhtes ei ole enam mingit takistust. Teisipäeval, nii et nagu ma ütlesin, on veel üks, üks asi detailplaneering ja siis peaksid kõik hakkama hoolega oma tööd tegema, kes loob nööri, kes hoiab kellud ja ja kes tegeleb sellega, et inimestel oleks selles muuseumis tulevikus väga palju tegemist ja oleksid õnnelikud selle üle, et see ikkagi ükskord ehitajad. Ja üks küsimus veel lõpuks see ehitis peaks andma tööd Eesti tööinimestele. Ja täpselt niimoodi siin vahepeal nagu virisete selle üle, et tegemist oli soome projekteerijatega tegelikult tegemist oli mitte soome projekteerijatega, vaid soome konsultandiga ja neid me kasutame, loomulikult edaspidises, teisiti meie kogemus ei piisa selleks. Eestis ei ole ühtegi muuseumit ehitatud ja soomlased omavad seda infopanka. Tänu neile toetudes. Ma arvan, et saavad need keerulised, et asjad ka paika, kuid loomulikult annab Eesti ehitajatele tööd. Ilmselt annab ta ka Eesti sisearhitektide palju tööd. Et paljud inimesed saavad tõepoolest tööd, nii et ma arvan, et selle koha pealt oleks, oleks peaks olema päris päris õnnelik. Nii argipäeva saade on sellega otsas. Suur aitäh Eesti kunstimuuseumi direktorile Marika valgule. Eesti raadio poolt oli küsimus Riina Eentalu kuulmiseni.