Tere õhtust. Minu nimi on Ülo Matjus. Ma olen pärit tart tõst, täpsemini Tartu ülikoolist ning õpetan seal filosoofiat. Täna õhtul tahaksin ma kõnelda ühest asjast, mille üle ma olen viimasel aastal õieti isegi viimasel paaril aastal tal üsna pingsalt mõtelnud. Ma tahaksin nimelt kõnelda täna asjade saatusest sellest, kuidas on muutunud meie suhtumine asjadesse ning seda eriti seoses raamatuga. Aga kõigepealt ma läheksin selle küsimuse juurde, mis asjad on need asjad? See õieti on niisugune naljakas küsimus. Asjad on muidugi need, mis vedelevad meil kõikjal, mis jäävad iga minut meile jalgu, mille otsa me komistame. Ja asjad on ka need, mis on siis tingimata kadunud, kui meil neid ükskord tarvis läheb. Juba Juhan Liiv päris kord selle üle kuhu kõik asjad kaovad. Ainult et mina ei leidnud jällegi seda raamatut üles, millest ma tahtsin siis täpselt järele vaadata, kuidas see lugu Juhan Liiviga ikka oli. Nii et siit võib praegu ka juba aru saada, et minu asjad ongi peamiselt raamat. Kui nad just mul välja laenatud ei ole või ka varastatud ei ole, siis lähevad nad lihtsalt kaduma ning leitakse üles siis kui neid sel hetkel tarvis ei ole. Vahel õhtul küsin ma oma poistelt, üks neist kolmandas, teine kuuendas klassis. Et kas te olete oma asjad juba kokku pannud või et pange ükskord oma asjad juba kokku. Siis ma mõtlen asjade all peamiselt kooliasju, eeskätt kooliraamatuid, koolivihikuid, mida sa poistele selga mitu hääd kilogrammi. Siit võib ju aru saada, et ma mõtlen asjade all päris käegakatsutavaid, mõnikord isegi raskeid ja väga raskeid asju, mis võivad jälle kaduma minna, nagu ma ütlesin, juhuslikult jälle välja tulla. Asju jaotatakse vahel ka niimoodi, et kõigepealt on olemas, kuidas ütelda, noh, lihtsalt asjad, ainult asjad, pelgad, asjad nii nagu nad näiteks meile õues või mujal väljas põllul või metsas või karjamaal ette tulevad. Mõnikord ma mäletan, küsiti minult, mis asi see oli, mille vastu sa varba ära lõid. Ah, see oli kivirohu sees, tähendab ka kivi on asi. Edasi võib ütelda, et asjad on ka tarbeasjad, tähendab need asjad, mis on tehtud millegi tarbeks nagu näiteks kõigepealt tööriistad, ütleme, haamer, haamer, kirves, röövel, keerukamad tööriistad, höövelpink triikmasin isegi arvud, need on ka asjad. Lõpuks on asjad ka need, mida näiteks grilkija nimetanud kunstasjadesse kunstiasjadeks, tegelikult kunstiteosed, mille ta asisus on ka päris hästi tuntav. Aga lähimad asjad on meile ikkagi need niinimetatud tarbeasjad, mis on meie inimeste poolt tehtud ning mida me kogu aja kasutame, milleta me tegelikult hakkama ei saa. Need asjad on niisugused käealused ja käepärased asjad. Aga siiski, missuguse loomuga on asjad, milles seisneb tegelikult asjade olemus, nii küsivad võib-olla filosoofid. Euroopa mõtlemises on asjade loomuv olemuse üle mõteldud muidugi sajandeid. Me võime sealt leida terve rea kontseptsioone mida ma siin üksikasjalikumalt muidugi eriti tema ei hakka. Kas ma võin nimetada, et mõned on pidanud asjadeks lihtsalt mingit niisugust tuuma, mille ümber omadused asi on nagu mingid omaduste kandja? Edasi On asjadeks peetud lihtsalt mingisugust meeleliste aistingute ühtsust. Asjadeks on peetud ka sisu ja vormi ühtsust ehk lihtsalt asjadele on mõeldud siis mingit vormitud ainet. Aga kogemus on näidanud, et need kontseptsioonid, mis on välja mõteldud, ei kannata tegelikult kriitikat. Ja ega ma siis hakkagi neid siin enam kritiseerima. Asi on nimelt selles, et õigupoolest selgub asja loomus, ütleme paari viitega luuletajalt või mõnelt nii päriselt mõtlejalt, nagu mina ütleksin. See luuletaja, kellele ma siin viitasin, oleks Rainer Maria Rilke. Kes ka otsis endale paika Euroopas ning ühes kirjas müso lossist Šveitsis aastal 1925 kirjutab ta niimoodi. Ma nüüd palun kannatust, ma loen selle katke minu seisukohalt olulise katket liikmesriike. Veel meie vanavanemate tarvis oli olemas maja kaev, neile tuttav torn, ka nende oma rõivad, nende palitu oli lõpmatult enam lõpmatult lähedasi. Peaaegu iga asi oli anum, millest nad leidsid inimliku eest ning sinna inimliku lisasid. Nüüd tungivad Ameerikast siia tühjad, ükskõik need asjad, näilikud asjad, elu, atrapid. Majal, Ameerika mõistes Ameerika õunal. Sealsel viinapuul ei ole midagi ühist selle majaga, selle puuviljaga, selle marjakobaraga, millesse oli kätketud meie esiisade lootus järele mõtlikus. Mida siis riikesin, ütled, mida te siin minu meelest siis nii tõeselt lausub ja mis suhtes ta eksib? Ilmselt on ekslik see vastandus Ameerikaga, riike vastandab Ameerika-Euroopa. Aga ma ütleksin küll niimoodi. Ja see ei ole minu nii väljamõeldis. Ütleksin niimoodi, et õigupoolest see Ameerika ei ole ju mitte midagi muud kui kõige kaugemale jõudnud euroo. Ameerika rajasid ju eurooplased, ameeriklased ei ole midagi muud kui need kõige agressiivsemad kõige energilisem, kõige tegevamad, kõige tarmukamad, kõige ohjeldamatu maad ja kõige enesekindlamad eurooplased. Need on need eurooplased, kes ei kannatanud Euroopat enam välja ja jätsid Euroopa maha, nad julgesid söandasid euroopa maha jätta. Nii et selles mõttes muidugi need Ameerika asjad on sellesama Euroopa kõige kaugemale jõudnud asjad ameerika tuleb tagasi. See tähendab tegelikult Euroopa tuleb tagasi. Mis riigi puhul on nüüd väga oluline on see, et ta viitab, millele ta viitab, sellele, mis meid tegelikult ähvardab. See on see küsimus muidugi. Et see küsimus on samas muidugi avaram küsimus ja sellele vastamiseks ei ole ehk praegu kõige parem aeg ja selleks ei jätku aega. Mis on nüüd selle meie kõneluse seisukohad? Tähtis? Tähtis on esiteks eristus muidugi, et on olemas tõelised Ja teiseks on olemas siis need tühjad, ükskõiksed näilikud asjad, Need, mida Rilke nimetab elu atrappideks millekski järel tehtuks. Teiseks viitab riike siin ka sellele, et siis nende esimeste asjade ehk nagu ma ütlesin, nende tõeliste ehtsate asjade loomus tähendab seda, et neist asjadest võib eest leida inimlikku Neisse midagi kätketud. Ning samuti on tähtis see, et need on säärased asjad, millesse võib veel midagi lisada. Selleks, et määratleda asja loomust ei lähe. Tarvis ei läinud tarvis Euroopa filosoofia sajandeid kestnud jõupingutusi otsinguid. Selleks piisab tegelikult paarist luuletaja reast. See mõtleja kelm enne viitasin, see on Martin Heidegger ja Martin Heidegger on karilge poolt üteldu üle edasi mõtelnud ning leidnud, et asja loomus selle päristis ehtsa tõelise asja loomus seisneb selles, et koondada, koguda kokku nii-ütelda neli asja, koondada kokku, koguda ühte neli maa ja taevas, jumalikud ja surelikud. See tähendab koondada, koguda endasse maailm. Ja ma ütleksin siis edasi, et säärasel viisil selle nelikuna viibib maal igas tõelises ehk ehtsas asjas. Martin Heideggeri näiteks on Kruus Mis võtab vastu, hoiab endas ning ka pakub näiteks vett, allikavett või veini. Ta toob ka teisi näiteid, ütleme, leib, jõgi, sild või mis tahes muud asjad. Minu meelest võib siia ritta kuuluda aga raamat. Ent sellest pisut hiljem enne veel asjade saatusest. Alati, kui ma koju jõuan näen ma oma isikus üht kappi. Õigupoolest on see raamatukapp. Minu teada on ta kusagil kuskil 20.-te 30.-te aastate vahetusel kellelegi ilu diisleri poolt tehtud ainsa eksemplarini tähendab, nagu tänapäeval öeldakse, individuaaltellimusena. See on kaunistatud klaasitaguse lille pildiga tagaseinas ülemise ja alumise osa vahel. See kapp oli meil alati olnud kodus perekonnas tähtis nimelt niinimetatud tagatuba. Minu jaoks oli ta alati üks tõelisi asju sest sellest seisid ülemiste läbipaistvate uste taga need vähesed raamatud. Mis ma siis eest leidsin, kui ma midagi märkama ja seejärel ka juba lugema hakkasin. Pärast isa surma hoidis seda ema pärast ema surma, justkui keegi ei tahtnudki teda. Jalad koitanud. Mina teda välja visata ei suutnud ega tahtnudki. Ja nii ta seisabki mul praegu peaaegu et isuse mugava esiku kapina tegelikult täis tühja-tähja. Ning koju tulles tunnen ma alati süüd, et ei ole suutnud teda siiamaani kohelda ehtsa tõelise asjana mis võtab vastu, hoiab ja pakub seda, milleks ta on tehtud ja mille taga on teeninud peaaegu et ta oleks ära müüdud. Esiti ei ole muidugi ta koht. Mida ma nüüd sellega ütelda tahan. Mõned seda, et neid kõiki varitseb oht, et me ei tunne ühel hetkel asju enam ära nendena, mis nad on. Meid varitseb oht, et me ei erista enam ehtsaid tõelisi asju neist ükskõik seist tühjadest või näilikest asjadest. Meid varitseb oht, et me ei suuda neid asju enam kaitsta, neid hoida. Me elame tänapäeval päris kindlasti selles ühiskonnas, mida Euroopas sakslaste eeskujul nimetatakse vec Verfeni ühiskonnaks, äraviskamise ühiskonnaks, asjade äraviskamise ühiskonnaks. See ei ole enam see ühiskond, kus asju tarvitatakse tarbeks, kus asju pärandatakse isalt pojale. See on tegelikult siis mitte tarbimisühiskond, see on juba ära tarvitamisühiskond ja asemele tootmisühiskond. Kui sa ei suuda asju ära tarvitada, siis tuleb nad minema visata, sest selle asemele toodetakse juba sel hetkel uut asja. Kõik tunnevad seda reklaamiklippi, milles kõlab üsna kuulus lause. Viska ära kõik need vanad noad ja nii edasi. Viska ära kõik need vanad noad see tähendab, kõik on asendatav ja kõike tuleb asendada. Ei tule kõne allagi, et asjasse kui anumasse, nagu Rilke arvas asjasse, kui asjasse võiks või peaks midagi inimlikku hoopis juurde lisama? Laps viskab nädala pärast uue nuku välja, sest see on juba vanaturul, on uus Marbi mudel, tahan uut barbit, kisendab laps. Õieti ei kisenda muidugi see laps, keda mehkame, jonnakas, vaid kisendab terve uus ühiskond. Uus vaimne maailm. Kui seda sõna vain, võiksin tarvitada. Ja see suhtumine asjadesse randuv üle ka muul suhtumine asjadesse kandub üle ka nii-ütelda vanadele tõelistele ehtsatele asjadele. Neil lihtsalt ei tunta enam ära ehtsate ja tõelistana. Muidugi võidakse ütelda, et endiste vanade asjade kohta muuseumis Muidugi muuseumid hoiavad asju aga arusaadavalt ei ole asjad seal muuseumis enam oma stiižeas teenivate asjadena, neis ei ole enam kohal maad ja taevast jumalike surelike selles algupärases mõttes. Et muidugi oleks neid võimalik juba teises mõttes teenivate asjadena museaalsete asjadena niisiis samuti ikkagi asjadena maailma kuuluvatena hoida ja säilitada ning neisse asjadesse ega inimlikku, lisades näiteks neid restaureerides näiteks neid uurides ja nii edasi. Aga siiski isegi mäletada ei taheta neid enam selles mõttes. Tänapäeval asjad väärivad ainult siis tähelepanu, kui nad on atraktiivsed, meelitavad külastajaid juurde ja toovad seega raha sisse. Muu ei ole tähtis. Viimase aasta jooksul. Päris naljakas on mulle jäänud mulje, et mõnegi uue muuseumi või mõnegi vana muuseumi uue juhi arendusprogramm näeb ette muuta muuseum lihtsalt ajaviite lõbustusasutuseks kus igaühel oleks võimalik Trallida ennast lõdvaks lasta. Ma olen kuulnud, et väljapandu juurde ei tohiks isegi panna kirjalikke seletusi. Igatahes ei tohi need olla eriti pikad, sest need segavad meie nägemis ja kuulmismeelsel ajastul eksponaadi esteetilist nautimist. Ning üldse pidavat asjad meie muuseumides ennast koomale tõmbama. Nüüd jõvama pisut kõneldaga raamatust. Kõigepealt on küsimus muidugi, selles on raamat üldse. Ma ütleksin, et raamat on kindlasti asja. Kõigepealt võib seda tunda raamatut kätte võttes. Eriti aga tunneme me seda, et raamatud on asjad kolides see siis ei ole, nagu ma olen märganud raskemaid asju, kui raamat. Sellest, et raamat on asjad, võib aru saada ka siis, kui me võrdleme raamatut sellega, mida me nimetame teoseks. Harilikult muidugi ei tehta vahet raamatu ja teose vahel kõneldakse neis ühtmoodi. Kuid teos on ikkagi minu meelest see, mille pärast raamat on tehtud. Teos on see, mis raiutakse raamatusse kui näiteks teose autoriks võib-olla ainult üks luuletaja Sis raamatu autoreid on harilikult rohkesti. Ma ei tea päris kindlasti, kas paberimeister või meistrit kuuluvad raamatu autorite juurde, aga päris kindlasti kuuluvad raamatu raamatu autorite juurde trikkalid, köitjad, kunstnikud, korrektorid, toimetajat ja jumal teab kes veel. Igatahes kuulub sinna rohkesti tegijaid, rohkesti autoreid. Juba see näitab, et raamat on asisem kui teos. Seda tõendab, viimaks minu meelest ka luuletaja. Selleks luuletajaks on Marie Under, kes on ühes oma endelises luuletuses. Selle pealkiri on, kes seal tõus, mis lõpetab 1000 942. aastal ilmunud raamatu Marie Underilt mureliku suuga. See raamat ise on minu meelest parim raamat, parim teos, mis sõjaaastal Eestis üldse ilmus. Ja vot selles luuletuses Marie Under muuhulgas küsib ka niimoodi. Endeliselt küsib, kes sorid minu raamatutes, kus olen viibinud naerdes nuttes kes olid minu raamatutes, kus olen viibinud, naerdes nuttes sorida võidki asjades. Või asju? Nagu mis tahes muu asi nii koondab, raamatki kogub raamatki ühtekokku maa ja taevajumalad ja surelikud, see tähendab ühe maailma. Raamatki võtab vastu, hoiab, pakub midagi raamatustki leiab inimliku eest ning sinna võib kõigepealt muidugi nähtamatult vaest ainult lugemise jälgi nähes lisada inimlikku nagu mis tahes asjasse. Ma toongi ühe teise näite Marie Underi luuletusest vanemate piibel. Ma olen siin välja valinud mõned read, mis minu meelest peavad siin silmas raamatut, kui asja. Under kõneleb niimoodi. Lehe järele rabedad leht, et börsil ja mõne sõna kui ehte tõstsin silmile teiste seast. Nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad kelleveerinud neid halle tähti. Nemad on läinud siit siiski maa läbi kirja, selle nihkusid neile lähemal. Raamat kätes kui uksebiit. Teises mõttes võib raamatuis lisada inimlikku ka täiesti nähtavalt loetavalt vanimaist piibli ja mõistki raamatuist peale võib neisse tehtud sissekandeid pidi aimu saada nii mõnegi perekonna loost ja käekäigust, samuti raamatu enda rändudest. Omanike vahetumise märke tähele pannes. Enda lugeja hinnangust raamatule. Ma toon ühe näite. Kui 1781. aastal Tallinnas ilmunud kööki ja kokaraamatu, mis on üks väga soliidne paks kokaraamat ühes Eesti Kirjandusmuuseumi eksemplaris, leidub sisse kirjutatud. Ja see on niimoodi, see on üks sitt raamat, see ei kõlba koeki siis kehitama sedagi raamatut kui asja, millesse, kui anumasse on lisatud inimlik Raamatud jagavad tänapäeval kõigi asjade saatust, mis mõttes päris kindlasti selles mõttes, et nagu muudegi asjade suhtes, millele juhtis tähelepanu juba Rilke, ilmuvad ka ersatsraamatud need tühjad näilikud raamatud, need räigelt värvilised ja läikivad raamatud kohtame neid juba Edasi, kuuludes sellesse äraviskamis ühiskonda, sellesse Veqwerpheni ühiskonda jagavad raamatud ka teiste asjade saatust. On päris selge, et vähemalt üks osa raamatuist kuulub tänapäeval juba niinimetatud ühekordse kasutusega asjade hulka tähendab nende asjade hulka, mida me kasutame ja mille me viskame siis prügikasti prügikorvi. Nendeks võib tänapäeval pidada päris kindlasti juba ajaviiteromaan. Mul ei lähe kunagi meelest see, kui ma kusagil 25 aastat tagasi esimest korda sattusin läände Saksamaale ning märkasin omast, millest seda, et küll need sakslased on hajameelsed. Sõites rongiga märkasin ma, et rongi on ikkagi siia-sinna unustatud raamatuid. Romaan. Mõni aeg hiljem sain aru, et siin ei ole tegemist hajameelsusega vaid see on tõesti juba midagi niisugust, mis on sellele äraviskamisühiskonnale omane. Need raamatud on ära kasutatud, juba Need raamatud on täitnud oma ülesande. Reisijal aega viita. Need ei ole maha unustatud asjad. Seda äraviskamis ühiskonda tunnevad raamatute seisukohalt tänav isegi eesti vana raamatukaup mehed. Nad teavad seda, et meiegi prügikastidest või tänapäeval välja ilmuda juba päris üllatavaid raamatuleid. Mõne aja eest näidati mulle, mul ei tule praegu paremat näidet meelde, aga see on nüüd tõesti ehtne, mitte väljamõeldud näide. Näidati mulle üht raamatut, see iseendast ei ole selle raamatuna või seda raamatuna, mis seda teost see sisaldas, nimelt Rootsi kirjaniku Gustav Janssoni raamatu teose lüügen, keshistermam kriige, valed lood sõjast, mis oli ilmunud Leipzigis 1911. aastal. Aga see raamat oli siis üllatav selles mõttes, et selles leidus Karl August Hindrey, Meie Karl August Hindrey sissekirjutus. Selles mõttes oli see tõesti üllatav. Raamatuleid aga, mis oli leidnud juba oma tee prügikasti edasi tõendab seda, et raamatut jagavad tänaval muude asjade saatust. Ka see, et raamat muutub tõepoolest pelgaks vahendiks paljaks vahendiks nagu muudki asjad ei ole enam neilt mingit väärikust, ei ole nende suhtes enam ei mingit lugupidamist. Umbes suhtume niimoodi raamatusse nagu kunagi Karl Marx, kes juba pooleteise 100 aasta eest nimetas raamatuid oma orjadeks Ja viimaks võiksime ütelda, et raamatud jagavad muude asjade saatust ka selles mõttes, et raamatut ei käsitata enam, ei mõisteta enam mitte mitte niisuguse rikka seda maailmanelikut koondava asjana Martin Heideggeri mõttes, vaid üksnes tehnilise funktsioneerimise seisukohalt. Raamatut käsitatakse kuidagi vaese ja ühe külgsena eelkõige informatsiooni kandjana. Sealhulgas veel üsna niisuguse viletsa kandja niinimetatud paberkandjana, see tähendab niisuguse ana kronistliku kandjana, mis on oma aja igas mõttes ära elanud. Milles nüüd minu mõte siis on? Mis mind sundis täna kõnelema? Ma arvan, et mu mõte on selles et juhtida tähelepanu sellele, et neid varitseb oht, et me ei suuda enam eristada ehtsaid tõelisi asju näilikest, tühjadest, asjadest. Muidugi ei käi see ainult nende käegakatsutavate asjade kohta. See käib kõigi asjade kohta. Ma ei arva, et see oht oleks nüüd kuidagimoodi kõrval tatav. Ma ei taha moraali lugeda. Mul ei ole lahendusi ses suhtes. Ja ma arvan, et neid ei saa ka olla. Asi on lihtsalt selles et see oht ei ole tõepoolest kuidagimoodi kõrvaldatav, see jääb meid varitsema. Sest see oht kuulub hoopis millessegi suuremasse, millessegi, säärasesse, mida meie, inimesed ei suuda valitseda, mida meie inimesed ei suuda vältida. Aga ma tahaksin ütelda, ehk seda, et ometi me suudame ometi me suudaksime selle üle mõtelda ja me suudaksime selle üle järele mõtelda. Nii et kui me ka sellest võimalusest mõtelda järele mõtelda, lahti ütleksime, loobuksime mida päriselt inimlikku meile siis veel üle jääks. Mõtelda ja järele mõtelda. Seal meie inimeste võimalus. Asjadest, sealhulgas raamatutest kui asjadest mõtles kuuldavalt filosoofia õppejõud Ülo Matjus.