Tere, ma olen Kalevi kull, olen bioloog. Olete vahel mõelnud? Miks te üldse räägite? Saab ju ilma ka tavaliselt? Tegelikult kõikide põhiliste asjade juures. Ei ja selle töö juures töö juures ju üldse. Ei aeta asjata juttu. Oma toidusaame hankida ja teha ja valmistuda. Ega söögi juures ju ka ei räägita. Temaga suhtlemisel samamoodi armsama soovi loetakse ju silmadest. Nii et polegi palju ehk neid põhjusi ja puhkekus sõnu oja on. Muidugi lapsele tuleb õpetada rääkimist, eto mõtlema saaks. Ilma keeleta ju ei tule ütlemist et ta saaks mõistma, et et pole enamasti kõneleda vaja. Aga muidugi ka selleks, et ta oskaks ütelda, mis tal viga on või et oskaks abi küsida, kui vaja, on. Aga tollest siis ehk nagu võikski küll olla ja seda, et elamiseks tegelikult rääkimist nagu kuigivõrd vaja pole, seda me võime näha elusloodusest enda ümber. Enamik elusolendeid saab ju, on alati saanud ilma selleta väga hästi hakkama. Ja see naljakas komme on õigupoolest ju ainult ühel eluslooduseliigil nad muidugi küll Sirtsuvad ja Kroksuvad ja haugatavad ja teevad muudki häältega aga inimesega võrreldes on nad ikka päris tasa. Juri Lotman kõneles suhtlemise päritolust nii et see tuleb, kui. Keha nii läbitungimatu on, et puudutusest ei piisa oma eluvajaduste saamiseks ja kaugemal ei taha kuidagi toimida, tuleks kõik need suhtlemise vahendid, siis on selleks, et kaugema maa taha saaks mõjuda kaugema maa taha kant kutsuda. Ja. Kutsud kedagi ligemale ja Jane tulebki, ütled, et ära tule ja jääbki paigale. Kas pole see imelik? Iga keha liikumiseks on ju vaja ikkagi kuidagi füüsikalist jõudu. Aga siin ütleme me vaikse sõna ja, ja keha. Liigub ühele või teisele poole või jääb paigale. See on ju maagiline jõud. Sõnal on tõesti maagiline jõud. Muidugi igasugused muud suhtlemisvahendid sobivad ka selleks. Viiped või. Tore küsimus on ju sellest, et miks te jänesel on pikad kõrvad teade, miks jänesel pikad kõrvad, arvatakse, et sellepärast, et tihti arvatakse, et sellepärast hästi kuuleksid kuuleb hästi. Siis kauge maa tagant juba teab, et keegi vaenlane, rebane näiteks on ligi. Aga ega see vist ikka päris õige ei ole. Heinamaa veeres rohtu sööb siis ega tal seejuures kõrvad ei ole püsti. Kõrvad on tal ligi keha. Tee peale ja ta nagu ei tarvita neid selleks, et nüüd hoolega kogu aeg ümbrust kuulata. Ta, aga vaat siis kui rebane sahistab. Siis tõstab ta kõrvad püsti. Ta tõstab kõrvad püsti ja Rebane näeb, et jänku tõstis kõrvad püsti ja rebane selle peale. Saab aru, et jänes kuulis teda. Ja kuna rebasele on ammu aega selge, et jänku jookseb kiiremini kui tema siis ei hakkagi ta teda püüdma. Kui akul kõrvad püsti on. Nii osutub, et, Jänes oma kõrvadega hoopiski rebasele märku annab. Et jah, kuulsin nüüd meil rahu majas. Mina võin rahulikult edasi süüa ja sina oma teed minna. Sest teame mõlemad, et pole põhjust jooksuga asjata omal jõudu kulutada. Ja niimoodi on sõna ka suuresti selleks, et inimestel Kokkupõrkeid ära hoida. Ja lahendada. Muidu ehk raskeid või. Tõepoolest, Curiegi olukordi lihtsal ja tasasel viisil, mis jõudu palju siis ei nõua ja ja otse valu ei tee. Sõnal on ja märkidel üldse on veel üks omapära selles, et tegelikult Kui me lapsi õpetame, ehkki ma siis me korraga õpetame neid ka rääkima seda, mis ei ole õige. Umberto Eco on koguni märke niimoodi määratlenud, et märgid on need Millega saab valetada? Ja selle kavaluse on ära õppinud loodus meie ümber juba ammu aega tagasi. Märkan miski, mis ei ole ta. Pole päris. Õige nii nagu võib liblikas oma suurte silm tähnid ega oma tiibadel. Ütelda, justkui Tal on suured silmad, ta justkui märkab ta justkui võib-olla tähelepanelik siis, kui ta tegelikult midagi ei näe, ei märkagi. Aga see erutab tema nägejat, see paneb nägejat teisiti temast mõtlema, kui ta on. Mõtlema pole muidugi õige sõna. See on looduses nimetatud Mimicriks. Ja see Mimicryon lihtsalt teine sõna selle kohta kui öeldakse asjade eest, nii nagu nad päris ei ole. Looduses nad ei tee seda pahatahtlikult, seepärast valetamiseks pole seda õige kutsuda. On tavalised ja harvad sõnad. Ja on huvitav see, et suurema jõuga Suurema väega on need, mis harvem ette tulevad. Mõned päris harva öeldavat sõnad mõjuvad eriti suure jõuga. Ja mõned on nii suure jõuga et neid peaaegu mitte kunagi ei ütelda ometi ainult tavalistest sõnadest on eluvaene ja nüüd ma tahaks mõne sõna öelda mitmekesisusest ikkagi on nii, et kui mõelda sellele, miks me üldse räägime, siis, siis kohe on selge, et ega meil enamasti ei ole selleks päris õigust ja õigust on meil rääkida vaid vaid siis, kui, Kui tõesti teisiti ei saa, kui selle läbi on meil lootus mõni häda ära hoida või kedagi aidata. Maailmas on suuri ja vägevaid ja väikesi ja nõrku. Kellega me kõigiga koos elame? Suured ja vägevad on täis jõudu isegi. Meie. Abi saab puutuda ikka väät teisse või neisse, kes. Veel. Ei ole täisjõudu. Või kes on kuskil kuidagi ohus taimede loomade ümber, nendega on nii, et neid on tavalisi ja on vähem tavalisi, on hoopis haruldasi. Tavalistega on nii, et ega nendest pole suurt. Lugu nende kasvavad jõudsalt, isegi. Aga. Nendega, kes harva esinevad nud, on tundlikud, need võivad vahel abi vajada. Nonii, on näituseks meie looduskaitse ikkagi tegelev suuresti nende vähem esinevatega. Nendega, kelle kadumine võib mõnest pisikesest väärititegemisest juba tuleneda tavalised on. Keelestki samamoodi keeles on ka nii, et on hulk sõnu, mis on väga-väga tavalised ja muidugi nendeks ka, nii et nendest me ei pääse mööda, nendega me neid, me kasutame kõik aeg, aga aga siis on need suurema jõuga. Aga õrnemad, haruldasemad, märgid. Kinnis. Inimese eripärane jõud kõigist teistest looduse olenditest teistmoodi on selles, et saame omatahtsi kõiki oma ümber muuta, teistmoodi teha. Saame vahet teha ühtaegu neil tavalistel ja aruldastel ja me saame tõesti valida, mis me ütleme, kuhu me läheme. Ometi on looduses koht lõplik, sinna ei mahu. Sinna ei mahu. Kui palju mida iganes kui on ühte, rohkem teist vähem, kui me teeme selle valiku, et toetame seda, kes niigi on suurjõuline ja laiutab siis anname me talle jõudu juurde ja tema seeläbi väiksemat ja vähemat. Tõrjub, nii ongi meil õigupoolest ainus õigustus toimida ja kõneleda toetuseks. Vähemale ja aruldasemale. Olles siin sündinud väikese paljudega võrreldes väikese rahva liikmeks on meil muidugi seda kõike kerge mõista ja hoopis kergem tajuda kui kui, võib-olla paljudel või koguni enamikul. Ja kui nüüd niisugust järeldust tõesti täie enesekindlusega uskuda siis jõuab mõttele, et. Meil kas võib teises kiileski kirjutada või kõneleda, ei ole õigust? Mitte lihtsalt niisama sellepärast, et nii on moes või nii paljud teevad. Vaid ainult siis kui meie taotlus seejuures on. Mitmekesisust ehk vaikseid ja roomlasi toetada neid aidata. See on need väga üldine mõte ja läbib meie tegevuse väga paljusid külgi. See milliseks me teeme nende ümber loodust. Praegu koos sellega, et. Maailm inimesed pole kunagi varem nii palju rännanud, nii palju ja nii kauge maa taha omavahel suhelnud on viinud sellele, et meil ei ole selg päris sirge. Nagu see tuntud laul meile ikka meenutab. On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü. Miks me ei kõnele üksnes oma keeles, miks me ei pea piisavaks üksnes enda loodust ja enda kodupaika oma olemise kohana? Ikka kipume ära, kipume kuidagi võõrast tihtipeale paremaks pidama. Looduses on iseenesest kujunenud mitmekesisus niisugune, et igas paigas. On ta eriline vana taimestiku loomastiku järgi me tunneme eksimatult, saame eksimatult ära tunda, kus paigas maailmas me oleme. Aga nüüd, kui me praegu sõjal läheme kuskile linna nendesse paikadesse, kus inimesi rohkem elab koos ja vaatame, milline on seal taimestik ja loomastik, siis tihtipeale enam seda võimalust ei ole. Pinnad on väga ühesugused, niisamamoodi nagu kodu on väga ühesugused. Kõigepealt olid, ütleme, hotelli 1000 tõenäoliselt ühesuguseid maailmas ja muutusid järjest ühesugusemad saanid, kududge muutunud samuti ühesugusteks üle maailma. Enam ei ole seda kohalikku isepära, mis, mis veel mõnisada aastat tagasi ka koduõue ja loomulikult lähema ümbruse looduse tegi igale. Iseseisvalt ela ajale. Eripäraseks. Nüüd niisugune muutus on muidugi suuresti ilma selle peale päris mõtlemata sündinud. Kui me aga sellele mõtlema hakkame ja tähele paneme, miks see nii on ja, ja kas tõesti on see meile hea ja vältimatu, siis? Õppides ka ajaloost märkame, et sellised muudatused ei ole mitte kõiki ajalooperioode ja mitte kõiki kultuure ühtviisi iseloomustavad vaid nad on seotud tavaliselt lühikeste perioodidega kultuuride ajaloos. Mill. Neis kultuurides ei ole selg küllalt sirge. Ei ole küllalt usku iseendasse ja sellesse, et see, mis juba on see oma Sisekeel see omaenese mitmekesine ümbrus võiks olla piisav. Muidugi ta on piisav, aga, aga selleks peab ka lisaks usk olema, et ta on. Hämmastav on see, et niisugune nähtus ei ole ainult vähesest haridusest tuleneb selle nähtuse levik on tõepoolest üleilmne ja haarab ka väga haritud inimesi. Järjekindlalt olles me ärkame sarnasusi selle vahel, kuidas. On lood mitmekesisusega eluslooduses, kuidas on lood mitmekesisusega keeles, kuidas on lood mitmekesisusega kultuurides ja On hämmastav, et kui looduskaitses on juba juba päris tükk aega, no mis tükk aega muidugi vaevalt sajand aru saadud. Sellest haruldase ja tavalise, kohaliku ja võõra Mõistlikust püsivast vahekorrast, sellest, mida on meil vaja selleks teha siis keelte ja kultuuride osas on Tihtipeale seesamasuguse järelduse saamine kogunisti millegipärast raskem. Meil tegelikult tahame, kui me selle peale mõtleme, haruldasi sõnu hoida oma keeles alles ja väikesi kultuure elada lasta. Samamoodi nagu me ei pea õigeks Istutada kena loodusliku niitu või mereäärt täis omi taimi linnupesi mujalt toodud tavalise taimeliigi ta samamoodi me nagu meil looduses sellest saame küllalt hästi aru. Siis keeles me seda juba nagu ei pane nii tihti tähele, et siin võõra sõna sissetoomine Moesõna aga liikidega samamoodi moeliigid mida kõik kasvatavad. Et see võib viia tasakaalust kuidagi mitmekesisusest kuidagi kõrvale. Eriti hämmastav on muidugi olukord Seal, kus juba väga haritud inimesed Ei saa jagu päris sellest, mis keeles nad peaksid kirjutama või rääkima. Mu meelest võõras suures keeles on meil tegelikult õigus ka teadlastel õigus kirjutada üksnes siis kui meie mõte seejuures meie soov seejuures on. Kuidagi seda mitmekesisust hoida ja tema eest seista. Sest muidu teine me kaudselt kahju Iseendile reisimine on samataoline nähtus ja koguni reisimisega on nii, kuigi meil on uudishimu, meil on vajadus uue mulje järele. Me lihtsamal viisil loodame seda leida kaugemalt. Me oleme võlutud uuest on ka seal, nii et me Olles turist oleme selles või väga kergesti kujunemine selle umbrohufunktsiooni kandjaks. Kes laiutab, toetab tavalise levimusimist. Vähema arvel. Kaudselt, seega tehes vastupidist tulele, mida me tegelikult tahame, nõnda siis kuni me saame, kuni ma saan sinima, paneb ei kõlile. Ühesõnaga iseenesele tahan mõelda. Vaiki. Ainult kui on tõesti oluline seda teha ja siis Kõige jõukamisson kasutada. Inimese ja teiste elusolendite käitumise mõttekusest ja mõttetusest, rääkis bioloog Kalevi kull.