Jutt kaksikkuist kaks poissi sündisid kaksikutena kähku, teineteise järel tulid nad emaüsast ja selgus, et nad on omavahel sarnasemad kui muidu kaks samakujulist asja. Nad kasvasid üles ja kui mõni neist aasta pärast uuesti nägi, olid nad veelgi sarnasemad. Nad sarnanesid omavahel nagu selge vesi, mida ammutatakse kopsik kopsiku järel ühest ja samast tiigist. Neil olid erinevad nimed. Aga nimed ei suutnud teineteisest lahutada. Nende keha ainsaks eesmärgiks oli teise kuju järele aimata. Et aga ühe pingutus oli niisama suur kui teise oma jäätuma mõõtu võeti teineteise pealt vaheldumisi, ei saanud kumbki edumaad. Ja sarnasus kasvas päev-päevalt. Kui üks neist haigeks jäi, tuli teiselgi varsti haigevoodisse heita. Inimesed, kes neid lähemalt tundsid, taipasid peagi, et aine, mis oli määratud ühe inimese kasvamiseks oli juba oma üsas jagunenud ja kahele antud. Ja veel aastate pärast juhtus nendega imeasju. Koolis ei osanud õpetaja neid eristada. Ta ajas nad segi. Polnud ju temalgi rohkem kui silmad ja kõrvad haaval kõnetati neid valenimega. Nii harjusid nad mõlemad kuulma teisegi nime. Segane seisund, millesse nad olid sattunud, ärritas neid ja nad hakkasid teineteisest eemale hoidma. Nad püüdsid teisest mööda hiilida ja ei puudutanud teineteist, et mitte teise lõksu langeda. Aga hoolimata suurest ettevaatusest ja veel suuremast pingutusest hakkasid nad öösiti teineteist unes nägema. Ja neile tundus, nagu voolaks üksteise sisse. Nende mina muutus sinaks. Nende teadvus nõrgus korduvalt sinna ja tagasi. Kuni nad ei mäletanud enam, kes nad on. Pärast niisugust unenägu umbusaldasid nad teineteist ja pöördusid vihaga teineteisest ära. Tänaval oli üks kivi alus, sellele komistas üks vendi. Ta kukkus õnnetult, lõi endal ülemised hambad sisse, üleni verisena kantida koju kui arst teda parajasti tohterdas, tuli sedasama teed pidi. Teine vend. Tänaval mängivad lapsed ütlesid talle, et selle kivi otsa oli natuke aega tagasi. Tema vend Nad tõstsid selle maast üles ikka selle kivi ja viskasid teise venna jalgadeta. Ta jäi kuulatama, arvas kuulvat mingit märguannet, tahtis kiiresti jooksma hakata. Aga Kiviõli tee peal ees ja ta kukkus niisamuti nagu vend ja sai samamoodi viga. Sellest õnnetust päevast peale kandsid nad ülemisel hammaste real laia kuldklambrit. Nad jõudsid küpsemasse ikka. Vaevalt oli veel ajesid või mõtteid, mida nad häbenesid. Inimesed rääkisid, et kuri olla neis kammitsemata. Aga mida iganes ei räägitud, omas meeles, tahtsid vennad, kelle pea kohal rippus ähvardus mõistlikuks jääda. Juba pooleldi täiskasvanud tegid nad otsuse. Nad peavad lahku minema. Nad lootsid, et kui eri maailmajaod neile mõju avaldavad ja erineva kuumusega päike nende keha kiiritab, läheb üks pruuniks ja teine jääb kahvatuks. Sest nad olid märganud, et üks neist on aeg-ajalt natuke Jumekam kui teine. Alati kõikumised küll taandunud, aga pingutusega saaks ehk kaalukeele tasakaalust välja viia. Ainult äkiline lahkuminek võiks neid teineteise eest päästa. Ühel päeval sõitis üks aurik merele. Laevatekil kõndis üks kaksiksadamast lahkumisel ei olnud ta kurvalt üle reelingu vahtinud. Ta oli oma kajutis istunud ja ainult paar korda ohanud. Põhjuseta raskem meelsus, mis tuli teadmatusest. Sügaval südamepõhjas oli ta ka rõõmus sest ta sõitis siit minema lõunasse ülevoogude tulite juurde, mahedad mõtted jahvatlesitada. Äkki nägi ta aegamisi avanevat üht kajuti ust tekile astus mees, kes sarnanes temaga. Ta oli valmis uskuma, et näeb vaimu süda kohkumusest seisma jäämas. Vennad tundsid teineteise ära. Kui laev esimesse Hispaania sadamasse jõudis, otsustasid nad laevalt lahkuda. Neid pidi lahutama kavalus. Esimese maale Mineva reisijana tõttas üks kaksikkaile ja põgenes. Et tema kavalus õnnestuks, jäi teine kuni viimase minutini pardale ja ruttas siis samasse linna. Nii Nad võitnud teineteise ees lühikese edumaa. Ometi juhtus mõne aja pärast, et nad kohtusid selle Hispaania sadamalinna peatänaval. Siis tuli aeg, mis andis ainet pentsikutele ja südantlõhestavale arutlustele. Nad mõlemad armastasid üht tütarlast, kellel ei olnud kõrval kaksikõde. Kumbki tahtis teda endale naiseks, nad nutsid teineteise kaelas ööde kaupa. Nad vandusid pisarsilmil, et tahavad jälle headeks inimesteks saada. See otsus kinnitas nende südant. Natestilleerisid oma meelt loobumise viimaste pügalateni. Mõne nädala pärast ütlesid nad mõlemad ühel ööl ägedate nutuhoogude saatel armastatust teise kasuks lahti. Ühest pidi saama teise sulane, ühe osa pidi olema valitseda. Teisest pidi saama ori. Üks pidi nautima, teine kannatama. Aga ühiste pingutuste tulemusena ei leitud muud lahendust, kui armastatu peale loosivad. Ja nad kohkusid ära, sest õiglasel Oraaklil ei olnud kaksikud. See otsustas ei või, ja jälle vallandus neis viha. Petetud, petetud. Ometi sai tütarlapsest ühele perenaine. Aga neiu ei teadnud, kumma kaasaks ta oli saanud ja abiellumine ei andnud rahututele vendadele vabadust. Abiellunud pidi vallalise pärast muretsema, sest ta tundis, et ta on süüga koormatud. Elu ei läinud lahedamaks, ikka veel sidus neid seesama elulõng, mis kord emaihus jälle kerkisid pinnale mõtted, et üks tuleks teise heaks teelt kõrvaldada. Nad kuulutasid, et see on väljapääs ja arutasid seda nagu mõnd vaidlusteemat. Hirmunud naine kuulas neid ega taibanud midagi. Ta ei suutnud vaidlejate vahel isegi vahet teha, ta oli rase. Ja tal hakkas äkki hirm, et ta peab sünnitama. Kaksikud. Lõpuks otsustas abiellunud gurmatult võidetult sõnadest küllastunult, et vennale tuleb sobiv naine otsida. Ühel päeval tutvustas ta vennale tütarlast, kellesse ta ütles end armunud olevat. Ta andis kõigiti märku, et ta ei hooli oma naisest ja suudles ning kallistas võõrast tütarlast. Ta ajas venna uue armsama järele. Hulluks leidis häbematuid huvitavaid sõnu, et venda üles kütta ja kui mürk paistis olevat teisele verre imbunud näitles armsamast loobumist. Ringe lahenes. Esimene vend tõmbus süütuna oma vanasse abiellu tagasi. Naistest olid saanud märtrid. Nad olid kannatanud nagu pühakud, piinamist, nii rajati teine abielu. Kõiges, mis voolab, elab tung madalamale laskuda ja vaesunud vennadki oma olemise seaduse eest. Neid ootas ees inetu lõppvennad olid kodunt ära. Naised teadsid, et nad tulevad varsti tagasi. Üks naine läks maja ette ootama. Seal tuligi juba üks vend. Naine mõtles, et see abikaasa ja mees, kellele ta vastu läks, tegi näo, nagu olekski ta see. Tema üksi teadis, et ta ei ole. Aga üks hääl tema sees käskis tal vennanaist himustada. Ta ihkas üht suudlust, sest ta tundis oma soontes venna kirge. Ta kaotas tunded, Teppatu, ta kaotas end vennakujusse ja ta läks sinna, kuhu viis teda tema vennanaine. Natukese aja pärast läks teine naine maja ukse ette oma abikaasat ootama. Ja sealt see tuligi. Naine mõtles, et seda on, sest ta oli ju näinud teist venda majja astumas. Mees, kellele ta vastu läks, tegi näo, nagu olekski ta selle naise abikaasa. Tema üksi teadis, et ta seda ei ole. Aga üks hääl temas käskis tal naist himustada. Ta ihkas üht suudlust, sest ta tundis oma soontes venna kirge. Ta kaotas tunde, et Teppatu ta kaotas end venna kujusse ja ta läks sinna, kuhu viis teda tema vennanaine. Et kumbki mõnd teist ei takistanud, veetsid nad öö naisega, kellega nad ei olnud laulatatud ja naised ei märganud midagi. Vennad teadsid mõlemad, mida nad olid teinud. Aganad ehmatasid oma vastastikkuse süü välja ja ilmutasid oma mõistmist, andekspalumist ja kokkulepet ainult põgusa huulevärinaga. Peagi vahetasid nad oma naised häbitult kombel tagasi. Need ei märganudki seda. Nad Veerlasite teineteisesse ja leidsid, et alles nüüd tundmatuna ja kuritarvitades oma olemist on nad saavutanud täiuse. Naised olid viljakad. Peagi jooksis majas ringi hulk lapsi, niisuguseid, kes olid omavahel punased ja teisi, kes olid erinevad ja nagu võõrad. Ja keegi ei teadnud enam, kui lähedased nad omavahel veerelt olid. Jutul lõpp. Ja see on kurb jutt. Kurb sellepärast, et see näitab, kui vähe me suudame ennast ületada. Ja kui ettekirjutatud meie tee.