Mis koht on nädalalehel sirp teiste väljaannete seas, ühe preemia saaja, Liivia viitali arvates? No ma arvan, et sirp on siiski kõige tähtsam kultuuriväljaanne, mina võrdleksin teda võib-olla eestlaste Haytaakiga. Et igaüks kultuuriinimestest võib võtta oma kooli minna tooli otsa ja kõnelda ja see on iseendast väga kena, sest teisi niisuguseid väljaandeid praeguses kultuuripildis kahjuks ei ole. Kellel on vajadus, tee, see loeb ja mina näiteks loen väga tihti bussi ja siis ma vaatan, et inimesed hakkavad ka minu selja taga ja minu ümber lugema. Sirbi tiraaž püsib üsna sama, ta ei lange ja teda ei kergita ka oluliselt ükskõik kui suur reklaamikampaania. Ta ei pea traagiliselt võtma, sest mõtlevate inimeste hulk sõltub kogu riigi rahvaarvust, kirjutab tänases lehes peatoimetaja Mihkel Mutt. Ja sirp, nagu te olete tähele pannud, ei piirdu ainult kitsalt traditsiooniliste kultuurialadega. Ta käsitleb ühiskonna ja poliitikaküsimusi, aga süvenevale inimesele. Seepärast tulevad kautorid üha enam Sirbi toimetusse. Peatoimetaja Mihkel Mutt. Kaastöid tuleb järjest rohkem ja rohkem ja selle põhjus on ilmselt see, et Eesti press on tervikuna natukene kolakas või roosakas, mis värvi tahes, aga nende inimesed, ring, kes tahavad midagi tõsist kirjutada, nad käivad ühes kohas teises kohas ja lõpuks nad ikka tulevad, tulevad lõpuks sirbi juurde ja leiavad selle kohaülesed. Tahavad ennast natukene pikemalt arutleda, mõtiskleda millegi üle, mis ümberringi toimub. Ja ehk toimub sama rinka üks kord lugejaga. Kui see lõbujanu on rahuldatud ja pealispindne riisutud siis ehk tekib vajadus kaasa mõtelda, lihtsalt mõtelda. Aga kui tiraaži pärast ei pea muretsema, mille pärast siis peab. Mihkel Mutt. Muretseda selle pärast, et seda, mida avaldada, on liiga palju, me ei tule enam toimisele kitsa ruumiga, leht peaks olema paksem, mida teised väljaanded ei kajasta atraktiivselt, teiste jaoks, millest tuleb juttu teha, neid on niivõrd palju, et need ei mahu see kõik ära, lihtsalt praegu te olete kunagi öelnud, et on ajasund või olude sund, et sirpi ole, noh, puhtalt traditsiooniline kultuurileht on ühiskondlik-poliitiliste teemade kajastamine ka. Kas nüüd võiks lihtsalt laieneda selles suunas? See ühiskondlik poliitik on sinna kaasa toonud vene ajast, kui saanud kõigest rääkida vabade kunstihõlma all oli, oli lihtsam, nii sedda, praegusel on see muidugi meile hea, kuna see on üks ala, mida loetakse ka pisut laiemalt kui kitsalt professionaalset kultuuri. Ma arvan, ta, peaksime, Läheme, aga see ei tähenda, et Eestis ei peaks tekkima ka omaette poliitika väljaannet. Kas sirp uuel aastal on natuke teistmoodi, rohkem teistmoodi, või jätkab sama rida? Jätkab põhiliselt sama rida oma identiteedi nii-öelda leidnud.